4-14-8999/10 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

4-14-8999

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19.jaanuaril 2015.a, Tallinn, kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-14-8999 Kohtukoosseis Kohtunikud Orvi Tali, Meelika Aava ja Ivi Kesküla Väärteoasi Alo Lille väärteoasi liiklusseaduse (LS) § 227 lg 4 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 30.10.2014 otsus Kaebuse esitaja Alo Lille (ik: 38002072736)

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 30.10.2014 otsus Alo Lille väärteoasjas nr 4-14-8999 jätta muutmata.

2. Alo Lille apellatsioon jätta rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei – ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liikluspolitseinik K-EP koostas 29.10.2014 väärteoprotokolli nr 20141029438201 selle kohta, et Alo Lille juhtis 29.10.2014 kella 15:46 ajal Tallinn – Tartu – Võru – Luhamaa maantee 40. kilomeetril, liikudes Tartu suunas, mootorsõidukit BMW 520D registreerimismärgiga XXXXXX kiirusega 185 +/- 6 km/h, ületades lubatud suurimat sõidukiirust (mis sellel teelõigul oli 90 km/h) mitte vähem kui 89 km/h. Kirjeldatud tegevusega rikkus A. Lille LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid, pannes sellega toime LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Pidades vajalikuks karistada A. Lillet arestiga, saatis kohtuväline menetleja väärteoasja väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 71 alusel Harju Maakohtule arutamiseks.

MAAKOHTU SEISUKOHT

2. Harju Maakohus mõistis 30.10.2014 otsusega A. Lille süüdi LS § 227 lg 4 järgi ja karistas teda 3 päeva pikkuse arestiga, lugedes aresti kandmise aja alguseks A. Lille kinnipidamise aja, s.o 29.10.2014 kell 15:46. LS § 227 lg 5 p 3 alusel kohaldas maakohus A. Lillele lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 6 kuuks. Kohtuotsuse põhjendustes karistuse mõistmise osas märkis maakohus, et A. Lillele karistuse mõistmisel arvestas kohus KarS § 56 lg 1 järgi isiku süü suurust, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus pidas karistust kergendavaks asjaoluks

A. Lille kahetsust tema poolt toimepandud väärteosse. Kohus arvestas, et A. Lille on isikuks, keda on varasemalt samuti karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, hetkel on tal olemas üks kehtiv karistus, mis on kantud. Viimati karistati A. Lillet LS 2011 § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärtegude toimepanemise eest ja seda alles mõned kuud tagasi, s.o 10.06.2014. Isikule mõisteti karistuseks rahatrahv, mis on karistusregistri andmetel käesolevaks ajaks täidetud. Vaatamata sellele, et menetlusaluse isiku poolt on temale määratud karistused täidetud, asus kohus seisukohale, et A.

Lillele mõistetud varasemad karistused rahatrahvide näol ei ole olnud sellised, mis oleks mõjutanud isikut hoiduma uuesti väärtegusid toime panemast. Seetõttu ei pidanud kohus enam otstarbekas karistada menetlusalust isikut rahatrahviga, vaid leidis, et isikule tuleb kohaldada raskemaliigilise karistusena aresti ning seda eelkõige seetõttu, et A. Lille ei ole siiski piisavalt aru saanud oma rikkumise raskusest. Kohus hindas seda, et menetlusalune isik kahetseb oma tegu, kuid pidas A. Lille selgitust, et ta pidi lastele lasteaeda järgi minema, ennastõigustavaks.

Kohus asus seisukohale, et A. Lillele karistuseks lühiajalise aresti määramine 3 päeva pikkuse aresti näol on selline, mis hoiab menetlusalust isikut ära tulevikus õiguskorra rikkumiste toimepanemisest. Kohus märkis, et käesoleva väärteoasja kohtuliku menetluse käigus taotles kohtuväline menetleja A. Lille suhtes ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ja seda 6 kuuks. LS § 227 lg 5 p 3 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuuest kuust kuni 12 kuuni.

Kohtu hinnangul on A. Lille suhtes lisakaristuse kohaldamine sanktsiooni alammääras põhjendatud. Lisakaristuse mõistmisel arvestas kohus A. Lille süü suurust ja tema isikut iseloomustavaid asjaolusid. Kohtu hinnangul ei ole käesoleval hetkel vähetähtsaks teadmine, et A. Lille pani temale inkrimineeritud väärteo toime kella 15:46 paiku, s.o ajal, mil Eesti maanteedel on keskmisest suurem liiklustihedus. Kohus asus seisukohale, et A. Lille, ületades eelpool märgitud kellaajal oma mootorsõidukit juhtides sellises ulatuses nagu seda on märgitud väärteoprotokollis lubatud sõidukiirust näitas oma ükskõikset suhtumist õiguskorda, sh seades ohtu nii enda kui ka teiste kaasliiklejate elud.

Kohus leidis, et karistuse eripreventiivset eesmärki silmas pidades on õigustatud KarS § 227 lg 5 p 3 kohaldamine. Kohus ei tuvastanud käesolevas väärteoasjas selliseid erandlikke asjaolusid, millised annaksid võimaluse lisakaristuse kohaldamata jätmiseks. Kohtuistungil menetlusalune isik küll avaldas, et tal on vaja juhtimisõigust, kuna tal on väiksed lapsed ja ta vajab sõidukit tööl, kuid kohtu hinnangul olid märgitud asjaolud menetlusalusele isikule teada ka enne väärteo toimepanemist ning märgitud asjaolud ei olnud sellised, millised oleksid hoidnud isikut õigusrikkumise toimepanemisest.

Kohus märkis, et A. Lille on küll oma rikkumist tunnistanud, kuid ka ainuüksi sellele asjaolule toetudes ei ole lisakaristuse mittekohaldamine põhjendatud. Kohus asus seisukohale, et A. Lille, teades märgitud asjaolusid ka enne väärteo toimepanemist, oleks pidanud järgima oma liiklusalast käitumist, ning seda ka juba seetõttu, et teda on varasemalt liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistatud. Kohus leidis, et õigusrikkumise jätkuva toimepanemise tõttu, sh isiku süü suuruse ja karistuse üld– ja eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks, on põhjendatud A.

Lillelt lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine.

APELLATSIOON

3. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni menetlusalune isik A. Lille, kes vaidlustab kohtuotsust osaliselt, s.o temale lisakaristuse kohaldamise osas, paludes kohtuotsus selles osas tühistada. Alternatiivselt, kui kohus ei pea võimalikuks tühistada kohtuotsust lisakaristuse osas täielikult, palub apellant tühistada kohtuotsus osaliselt osas, milles võeti A. Lillelt LS § 227 lg

5 p 3 alusel ära C-kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus 6 kuuks. Apellatsioonis märgitakse, et lahendi 3-1-1-122-13 punktis 9 märkis Riigikohus: „Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumusvõi juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega.“ Apellant osutab, et lisakaristuse määramine on vastuolus kohtu poolt toodud põhjendustega põhikaristuse määramisel. Kui kohus on leidnud, et raskemaliigilise põhikaristuse (aresti) mõistmine „hoiab menetlusalust isikut ära tulevikus õiguskorra rikkumiste toimepanemisest“, siis sellega on kohus väljendanud seisukohta, et põhikaristus on piisav eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks. Sellest johtuvalt jääb lisakaristuse mõistmine apellandile arusaamatuks ning kohtu enda seisukohta aluseks võttes on see ka apellandi süü suurust arvestades põhjendamatu.

Lisakaristuse kohaldamisel on kohus lugenud üldteada asjaoluks, et kella 15:46 paiku on Eesti maanteedel keskmisest suurem liiklustihedus. Apellant leiab, et kohtu väide ei ole üldteada asjaolu ning kuna kohus ei ole viidanud ühelegi allikale, puudub võimalus kontrollida kohtu väite tõele vastavust. Apellant märgib, et tegemist on tööpäevasisese ajaga (apellant arvestab tööpäeva lõpuks 17.00), mistõttu on apellandi arvates tegemist pigem kellaajaga, millise puhul liikluskoormus peaks olema madalam. Apellant on seisukohal, et kohtu poolne väide ei ole asjakohane.

Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et kohus oleks arvesse võtnud rikkumise toimepanemise kohta ja rikkumise toimepanemise ajal esinenud olusid – rikkumine pandi toime 2+2 sõidurajaga asulavälisel teel, hea nähtavusega valgeajal, kuival, kattega teel (andmed on toodud kiirusmõõturi kasutamise protokollis, mida kohus on tõendina hinnanud). Apellant nõustub, et tema poolt toime pandud rikkumisele ei ole õigustust ning apellant kahetseb toimepandud rikkumist siiralt, ent karistuse määramisel tuleb kõiki asjaolusid arvesse võtta. Apellant on selgitanud, et ta töötab OÜ-s E autojuhina.

Apellant lisab käesolevale apellatsioonile 14.06.2014 töölepingu nr 1/2013 ning OÜ E iseloomustuse. Samuti lisab apellant tema ülalpidamisel olevate alaealiste laste - LL ja DL osas väljatrüki rahvastikuregistrist. VTMS § 139 lg 2 p 3 sätestab, et apellatsioonis võib apellant tugineda maakohtule esitamata tõenditele, kui põhjendatakse, et neid ei olnud võimalik varem esitada. Kui apellant taotleb maakohtus juba üle kuulatud tunnistajate ülekuulamist, peab ta põhjendama, et nende kordusülekuulamine on olulise tähtsusega, ja tasuma tunnistajate kutsumisega seotud kulud.

Apellant märgib, et ta peeti kinni ning viidi seejärel kohtusse, mistõttu ei olnud tal võimalust apellatsiooniga koos esitatud tõendeid enne kohtuliku arutamise lõppu maakohtus esitada. OÜ E poolt antud iseloomustuses on õigesti märgitud, et apellant on oma neljaliikmelise perekonna ainus ülalpidaja, kuna apellandi abikaasa tööl ei käi (koondamine). Apellant selgitab, et juhtimisõiguse äravõtmise korral kaotab ta võimaluse sissetulekut saada, milline olukord paneks tema perekonna äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Kuna OÜ-s E on 3 autojuhti, siis paneb apellandilt juhtimisõiguse äravõtmine keerulisse olukorda ka tema tööandja, kuna tööandja peaks leidma kuueks kuuks asendusautojuhi.

Samas on ka võimalik, et OÜ E soovib apellandiga töölepingu lõpetada, millega kaasneksid, nagu juba eelnevalt märgitud, äärmiselt rasked tagajärjed apellandi perekonnale. Nii kehtiv täidetud väärteokaristus 10.06.2014 toime pandud rikkumise eest kui ka 29.10.2014 toime pandud rikkumine toimus B-kategooria sõidukiga, C-kategooria sõidukiga ei ole apellant rikkumisi toime pannud. Apellant leiab, et nimetatud asjaolu oleks tulnud lisakaristuse mõistmise üle otsustamisel arvesse võtta. Eeltoodust tulenevalt palub Apellant tühistada kohtuotsuse lisakaristuse osas, kuna mõistetud põhikaristus täidab oma eesmärgi ka ilma lisakaristuse kohaldamiseta.

Alternatiivselt palub apellant tühistada lisakaristuse osaliselt. Lahendi 3-1-1-26-10 punktis 6 märkis Riigikohus: „Mootorsõiduki juhtimise õiguse seisukohalt jagunevad mootorsõidukid erinevatesse kategooriatesse (LS § 21). Sellele vaatamata on väljakujunenud karistuspraktikas võetud omaks just kõigi, mitte üksnes teatud kategooria mootorsõidukite juhtimise õiguse äravõtmine. Ka on õige kohtuvälise menetleja väide selle kohta, et seadused ei näe expressis verbis ette võimalust kohaldada isiku suhtes lisakaristusena vaid teatud kategooria sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist.

Samas ei tähenda nõustumine kassaatori kõnealuse väitega seda, et juhtimise õiguse äravõtmise selline kohaldamine, s.o vaid ühe või mitme kategooria mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine, oleks iseenesest välistatud. Vastupidi - lisakaristuse sellise kohaldamiseni viib KarS § 50 lg 1 ja LS §-de 21, 42 ja 7422 kitsendav ehk isikule soodsam tõlgendamine, mis kolleegiumi hinnangul võimaldab vajadusel ka individuaalsemat lähenemist igale rikkumisele ja selle toimepannud isikule. Samas märgib kolleegium, et juhtimisõiguse sellise n-ö osalise äravõtmise puhul saab olla tegemist pigem erandiga, mida võivad õigustada eeskätt eripreventiivsed kaalutlused.“ Apellant leiab, et kuigi alates 01.07.2011 kehtib liiklusseaduse uus redaktsioon, on osutatud lahendis toodud seisukohad kohaldatavad ka käesoleva vaidluse puhul.

Apellandil on järgmiste kategooriate mootorsõidukite juhtimise õigus – A, A1, B, B1, BE, C, C1, CE ja C1E. Alternatiivse taotlusena palub apellant tühistada Harju Maakohtu otsuse osas, millega võeti apellandilt ära C-kategooria sõiduki juhtimisõigus. Apellant selgitab, et kuna ta on tööalaselt seotud objektiga (Tartu idaringtee ümbersõidu rajamine) kuni 2015. a novembrini, on tal võimalik oma tööülesandeid täita ka siis, kui tal on ainult C-kategooria sõiduki juhtimisõigus. Eeltoodut arvesse võttes palub apellant, juhul kui kohus leiab, et lisakaristuse kohaldamine apellandi suhtes on põhjendatud, tühistada Harju Maakohtu otsus osaliselt - osas, millega võeti apellandilt LS § 227 lg 5 p 3 alusel C-kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus 6 kuuks.

Apellant teatab, et ei soovi kohtuistungist osa võtta.

4. Vastavalt VTMS § 145 lg-le 1 saatis ringkonnakohus apellatsiooni koopia kohtuvälisele menetlejale ning selgitas välja kohtuvälise menetleja seisukoha kaebuse suhtes. Ringkonnakohtule saadetud kirjalikus seisukohas palub kohtuväline menetleja jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Seisukohas märgitakse, et käesolevas väärteoasjas on tuvastamist leidnud, et A. Lille ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 89 km/h. Isiku selline käitumine näitab ilmselgelt tema ükskõikset ja üleolevat suhtumist liiklusohutusse, teistesse liiklejatesse ning võimalikku saabuvasse tagajärge.

On üldteada, et suurel kiirusel mootorsõiduki juhtimisel tehtavatel vigadel võivad olla väga rasked tagajärjed. Seetõttu ei antagi mootorsõiduki juhtimise õigust niisama, vaid tegemist on meetmega kontrollimaks, et isik on oma teadmistelt, oskustelt ja suhtumiselt sobiv mootorsõidukit juhtima. Isiku puhul, kes teadlikult ja tahtlikult nii suures ulatuses lubatud suurimat sõidukiirust ületab ega astu samme selleks, et õigusrikkumist ära hoida, selline kindlus ilmselgelt puudub. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-09, 3-1-1-76-07) on osundatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades.

Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks milline karistus võiks efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et A. Lille poolt toimepandud õiguserikkumise iseloomu arvestades on tema karistamine põhikaristusena LS § 227 lg 4 alusel 3 päeva pikkuse arestiga ja LS § 227 lg 5 p 3 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmisega 6 kuuks ilmselgelt proportsionaalne. Õiguskaitseorgani (sh politsei) kohus on hoida elukeskkonda turvalisena.

Igapäevaelu mõjutab suuresti teedelt, tänavatelt, maanteedelt tabatud lubatud suurimat sõidukiirust ületavate mootorsõiduki juhtide suur arv, kes on otsustanud eirata liiklusreegleid ja kaasliiklejate eluõigust. Liikluskasvatuse eesmärk on kujundada üksteisega arvestavaid liiklejaid, kellel on ohutu liiklemise harjumused ja kes tajuvad liikluskeskkonda ning hoiduvad käitumast teisi liiklejaid ohustavalt ja liiklust takistavalt. Iga õigusvastase teo toimepanemine ohustab üldist turvalisust. Üldohtlike süütegude kaitsvaks õigushüveks on eelkõige inimese elu.

Üheks vahendiks selle eesmärgi täitmisel on rikkujate mõjutamine läbi selliste karistuste määramise, mis mõjutavad nende elukorraldust ja suunavad neid edaspidi rikkumisi mitte toime panema. Apellandi karistusregistri õiendist nähtub, et teda on samalaadse väärteo toimepanemise eest varasemalt karistatud, uue väärteo toimepanemise ajaks ei olnud eelnev karistus kustunud, seega oli tal juba mõningane kogemus karistuse osas olemas, kuid see ei sundinud teda uue ja veel raskema liiklusalase väärteo toimepanemisest hoiduma. Mootorsõiduki juhtimise keelamine on levinud karistusliik, mis kujutab endast efektiivset karistust just lubatud suurima sõidukiiruse ületamisega seotud liiklusalaste õigusrikkumiste eest.

Lubatud sõidukiiruse ületamine mitte vähem kui 89 km/h võrra kujutab endast olulist rikkumist. Kiiruspiirangud on kehtestatud liiklusohutuse tagamiseks, lähtudes normaaloludes ohutust sõidukiirusest. Teedel suurima lubatud sõidukiiruse kehtestamisel on silmas peetud tee seisukorda, sõiduki peatamise keskmist peatumisteekonda jms tegureid. Suurim lubatud sõidukiirus ei ole kohustus vaid võimalus ning seda tuleb kasutada siis, kui terviseseisund, nähtavus, ilmastikuolud jt faktorid võimaldavad. Apellant märgib, et ta töötab OÜ-s E autojuhina, tema ülalpidamisel on kaks alaealist last ning kuna abikaasa koondamise tõttu tööl ei käi, on tema ainus perekonna ülalpidaja.

Mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmise korral kaotab ta võimaluse saada sissetulekut, mis omakorda paneb tema perekonna äärmiselt raskesse olukorda. Samuti lisab apellant, et temalt mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmine paneb keerulisse olukorda ka tööandja, kes võib seetõttu avaldada soovi tööleping lõpetada, mis omakorda toob kaasa äärmiselt rasked tagajärjed apellandi perekonnale. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et need asjaolud ei saa olla lisakaristuse tühistamise aluseks, kuna on esitatud eesmärgiga kohut eksitada ja saavutada seeläbi võimalikult soodne karistus.

Apellandi väited abikaasa töötuse (koondamise tõttu), tema kui perekonna ainsa ülalpidaja ning lisakaristuse kohaldamise tõttu nii tööandja kui apellandi panemine raskesse olukorda ei vasta tõele. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonile on A. Lille lisanud töölepingu nr 1/2013 koopia, millelt nähtub, et ettevõtte E OÜ reg. kood XXXXXXXXX (kus

A. Lille alates 14.06.2013. a autojuhina töötab) põhikirja alusel tegutsev juhatuse liige on EL ik: XXXXXXXXXXXXX. Rahvastikuregistri andmetel on EL apellandi abikaasa, kes elab temaga samal aadressil ning Äriregistri kehtivate andmete väljatrüki seisuga 7.01.2015 kohaselt on E OÜ registreeritud aadressile, kus apellant ja tema abikaasa lastega elavad (XXXXX, XXXXX XXXX, XXXXX XXXX, XXXXXXXX) ja mille kohaselt on EL nimetatud ettevõtte juhatuse liige alates 10.08.2010. Seega ei ole apellandi abikaasa töötu ja apellant ise oma neljaliikmelise perekonna ainus ülalpidaja. Kohtuväline menetleja ei pea apellatsioonile lisatud OÜ E juhataja poolt kirjutatud A. Lille iseloomustust usaldusväärseks. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et arvestades õiguskorra, teiste liiklejate elu, tervise ning omandiõiguse kaitse vajadust, nende eesmärkide näol on tegemist väga kaalukate põhiseaduslike huvidega, mis kaaluvad A. Lille kohustuste piirangud üles. Arvestades eelpool toodut, apellandi süü suurust ja tema karistusandmeid leiab kohtuväline menetleja, et lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmine täies ulatuses (kõik juhiloal märgitud kategooriad) 6 kuuks on põhjendatud. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks alused apellatsioonis esitatud põhjendustel puuduvad. Kohtuväline menetleja lisas seisukohale A. Lille Rahvastiku registri andmete väljatrüki ja E OÜ Äriregistri kehtivate andmete väljatrüki ning palus võtta need väärteoasja juurde. Ühtlasi teatas kohtuväline menetleja, et on nõus väärteoasja lahendamisega kirjalikus menetluses. Seetõttu lahendab ringkonnakohus esitatud kaebuse vastavalt VTMS § 145 lg-le 1 kirjalikus menetluses.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Apellatsioonis vaidlustab A. Lille kohtuotsust temale lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise osas, paludes kohtuotsus selles osas tühistada. Alternatiivselt palub apellant tühistada kohtuotsus osas, milles võeti A. Lillelt LS § 227 lg 5 p 3 alusel ära C- kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus 6 kuuks. Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata.

5.1 Apellatsioonis leitakse, et lisakaristuse määramine on apellandi süü suurust arvestades põhjendamatu ning vastuolus kohtu poolt toodud põhjendustega põhikaristuse määramisel. Apellandi väitel, kui kohus on leidnud, et raskemaliigilise põhikaristuse (aresti) mõistmine hoiab menetlusalust isikut ära tulevikus õiguskorra rikkumiste toimepanemisest, siis sellega on kohus väljendanud seisukohta, et põhikaristus on piisav eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks. Ringkonnakohus apellandi niisuguse seisukohaga ei nõustu. Nagu põhikaristus, nii mõistetakse ka lisakaristus KarS §-s 56 ettenähtud alusest lähtudes. Süüdimõistmise korral kuulub süüdlane reeglina karistamisele (kui ei ole alust tema karistusest vabastamiseks), seega tuleb talle mõista põhikaristus. Lisakaristus mõistetakse juhul, kui see on vajalik karistuse mõne konkreetse eesmärgi saavutamiseks, seega kas erivõi üldpreventiivsetel kaalutlustel. Käesoleval juhul kohus leidiski, et õigusrikkumise jätkuva toimepanemise tõttu, sh isiku süü suuruse ja karistuse üld– ja eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks, on põhjendatud A. Lillele lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga. Tuleb arvestada seda, et käesolev liiklusrikkumine ei ole A. Lillel esmakordne, teda on ka varasemalt karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest ning hetkel on tal olemas üks kehtiv karistus - viimati karistati A. Lillet LS 2011 § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärtegude toimepanemise eest alles 10.06.2014. Vaatamata varasemale kehtivale karistusele pani A. Lille aga taas toime samalaadse liiklusrikkumise. Vaieldamatult kujutab lubatud sõidukiiruse ületamine mitte vähem kui 89 km/h võrra endast olulist rikkumist, millega seatakse ohtu nii iseenda kui ka teiste liiklejate elud, ning seda olenemata apellandi poolt väljatoodud asjaoludest, et rikkumine pandi toime 2+2 sõidurajaga asulavälisel teel, hea nähtavusega valgeajal, kuival, kattega teel.

Ringkonnakohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et kiiruspiirangud on kehtestatud liiklusohutuse tagamiseks, lähtudes normaaloludes ohutust sõidukiirusest. Teedel suurima lubatud sõidukiiruse kehtestamisel on silmas peetud tee seisukorda, sõiduki peatamise keskmist peatumisteekonda jms tegureid. Seega, ületades lubatud sõidukiirust niivõrd suures ulatuses, nagu A. Lille seda käesoleval juhul tegi, pani ta ilmselgelt suurde ohtu nii enda kui ka teiste liiklejate elud. On selge, et selline juht on liikluses ohtlik ning tuleb lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada ning maakohus on õigustatult kohaldanud juhtimisõiguse äravõtmist 6 kuuks.

LS § 227 lg 5 p 3 näeb ette, et kohus võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud süüteo eest kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. Seega on maakohus juhtimisõiguse võtnud ära miinimummääras. Maakohus lähtus lisakaristuse mõistmisel nii õiguskorra kaitsmise huvidest kui ka eripreventiivsetest eesmärkidest. Kolleegium leiab, et lisakaristuse kohaldamata jätmine ei täida oma eesmärki eripreventiivses mõttes, st võimalust mõjutada menetlusalust isikut edaspidi hoiduma süütegude, sh samalaadsete süütegude toimepanemisest.

Menetlusaluse isiku arusaama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada lisakaristuse kohaldamine. A.Lille ohtlikkust juhina ei kummuta seejuures kuidagi ka apellandi väide, et nii kehtiv täidetud väärteokaristus 10.06.2014 toime pandud rikkumise eest kui ka 29.10.2014 toime pandud rikkumine toimus B-kategooria sõidukiga ja C-kategooria sõidukiga ei ole A. Lille rikkumisi toime pannud. Ringkonnakohus märgib, et juht peab järgima kehtestatud nõudeid olenemata sellest, millise kategooria mootorsõidukit ta juhib.

Neid nõudeid eiranud juht on seega liikluses ohtlik olenemata sellest, millise kategooria sõidukit ta juhib. Juhtimisõiguse n-ö osalise äravõtmise puhul saab olla tegemist pigem erandiga, mida võivad õigustada eeskätt eripreventiivsed kaalutlused. Käesolevas väärteoasjas sellised asjaolud puuduvad. Lisakaristuse eesmärk on isiku mõjutamine hoidumaks edaspidi süütegude toimepanemisest ning seda eesmärki ei kaalu kuidagi üles apellandi väited. Süü suuruse tuvastamisse tuleb kaasata teo toimepanemise tehiolud, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-99-06 on öeldud, et süü suurusest lähtuvalt peab kohus andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud teole (otsuse p 14).

Tähendust omab seega suurel määral konkreetne teo toimepanemise viis (nn täideviimis-ebaõigus). Kvalifikatsiooni LS § 227 lg 4 puhul tuleb silmas pidada, et mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamisel on oluline vahe, kui suurelt lubatud sõidukiirust ületati. Käesoleval juhul on tuvastatud, et A.Lille ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 89 km/h võrra, seega LS § 227 lg 4 mõttes mitte miinimumi lähedaselt. Kolleegiumi hinnangul ei taju A.Lille kiirusepiirangu rikkumisest tulenevat ohtu, teda on varasemalt sarnase rikkumise eest karistatud, mistõttu õigustavad juhtimisõiguse äravõtmist ka eripreventiivsed kaalutlused.

5.2 Apellant märgib, et ta töötab OÜ-s E autojuhina, tema ülalpidamisel on kaks alaealist last ning kuna abikaasa koondamise tõttu tööl ei käi, on tema ainus perekonna ülalpidaja. Mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise korral kaotab ta võimaluse saada sissetulekut, mis omakorda paneb tema perekonna äärmiselt raskesse olukorda. Samuti lisab apellant, et temalt mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine paneb keerulisse olukorda ka tööandja, kes võib seetõttu avaldada soovi tööleping lõpetada, mis omakorda toob kaasa äärmiselt rasked tagajärjed apellandi perekonnale. Seoses sellega märgib ringkonnakohus esiteks, et seda, et seadus näeb ette niisuguse süüteo toimepanemise eest kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist, pidi A. Lille teadma juba enne süüteo toimepanemist. Sellele, et niisugune rikkumine võib kaasa tuua ka temale lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise ning sellega kaasnevatele tagajärgedele talle endale, tema lähedastele ja tema tööandjale, pidanuks seega A. Lille mõtlema juba enne süüteo toimepanemist ja sellest tulenevalt süüteo toimepanemisest hoiduma. Pannud aga kirjeldatud süüteo sellele vaatamata toime, ei saa niisugused põhjendused süüdlast vabastada temale kohtu poolt mõistetud õiglasest karistusest juhtimisõiguse äravõtmise näol. Sellist kolleegiumi seisukohta toetab ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-26-

10 toodu, mille kohaselt tuleks küll vältida töökoha kaotust väärteokaristuse tulemusena, ei saa töökoha kaotamise võimalus olla iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks. Teiseks nõustub ringkonnakohus kohtuvälise menetlejaga ja leiab, et apellandi väited abikaasa töötuse (koondamise tõttu), tema kui perekonna ainsa ülalpidaja ning lisakaristuse kohaldamise tõttu nii tööandja kui apellandi panemine raskesse olukorda ei vasta ka tõele. Kohtuväline menetleja on õigesti märkinud, et A. Lille poolt apellatsioonile lisatud töölepingu nr 1/2013 koopialt nähtub, et ettevõtte E OÜ reg. kood XXXXXXXXX (kus A. Lille alates 14.06.2013. a autojuhina töötab) põhikirja alusel tegutsev juhatuse liige on EL (ik: XXXXXXXXXXXXX). Rahvastikuregistri andmetel on EL apellandi abikaasa, kes elab temaga samal aadressil ning Äriregistri kehtivate andmete väljatrüki seisuga 7.01.2015 kohaselt on E OÜ registreeritud aadressile, kus apellant ja tema abikaasa lastega elavad (XXXXX, XXXXX XXXX, XXXXX XXXX, XXXXXXXX) ja mille kohaselt on EL nimetatud ettevõtte juhatuse liige alates 10.08.2010. Seega ei ole apellandi abikaasa töötu ja apellant ise oma neljaliikmelise perekonna ainus ülalpidaja.

5.3 Ringkonnakohus leiab, et arvestades liiklussüütegude ühiskonnaohtlikkust ja laialdast levikut ning sellest tulenevalt vajadust nende süütegude toimepanemise tõhusamaks tõkestamiseks, samuti mõjutamaks A. Lillet edaspidi õiguskuulekalt käituma, on seega põhjendatud kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist. Arvestades A. Lille süü suurust ja tema karistusandmeid leiab ringkonnakohus, et A. Lillelt lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine täies ulatuses (kõik juhiloal märgitud kategooriad) 6 kuuks on põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtu poolt A. Lillele lisakaristuse mõistmisega ja lisakaristuse määraga ning leiab, et apelleeritud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud. A. Lillele mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega ning arvestab menetlusaluse isiku eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Apellatsioonis esitatud argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

6. Eelnevast lähtuvalt ja tuginedes VTMS § 145 lg-le 1 ja § 147 lg 1 p-le 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 30.10.2014 otsuse väärteoasjas nr 4-14-8999 muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.

Orvi Tali Meelika Aava Ivi Kesküla