3-14-52161/22 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Maili Lokk, Tiina Pappel

Määruse tegemise aeg ja koht

15.01.2015, Tartu

Haldusasja number

3-14-52161

Haldusasi

Andrus Arikase kaebus Tallinna Vangla 21.08.2014. a

otsuse nr 5-18/14/17499-2 tühistamiseks ja 3200 euro

suuruse kahju hüvitamiseks esitatud taotluse

läbivaatamisele kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 20.10.2014. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Andrus Arikase määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Andrus Arikas

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Andrus Arikase määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta Tartu Halduskohtu 20.10.2014. a määruse resolutsioon muutmata, muutes

halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla kinnipeetav A. Arikas esitas 15.06.2014 Tallinna Vanglale taotluse (tl 5-5p),

milles ta soovis mittevaralise kahju eest 3200 euro suurust hüvitist, kuna ajavahemikul

25.05.2009-09.04.2010, mil ta viibis Tallinna Vanglas, olid elamistingimused ja isikliku

hügieeni eest hoolitsemise tingimused ebainimlikud ja alandavad, millega tekitati talle

füüsilisi ja vaimseid kannatusi.

2. Tallinna Vangla tagastas 21.08.2014. a otsusega nr 5-18/14/17499-2 (tl 4-4p) A. Arikase

kahju hüvitamise nõude läbivaatamatult. Tallinna Vangla leidis, et A. Arikas on esitanud

mittevaralise kahju hüvitamise nõude olulise tähtaja rikkumisega ning kuigi ta on nõude

muuhulgas sidunud Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 19.12.2013. a lahendiga nr 429/12, ei

ole ta välja toonud ühtegi põhjendust, millest nähtuks, et kahjunõude tähtaegne esitamine oli

objektiivselt takistatud. Veel leidis Tallinna Vangla, et kuna A. Arikase väitel oli mittevaraline

kahju otseselt tingitud vangla tingimustest, siis pidi kahjunõudes märgitud kahju tekkimine

olema talle koheselt tuntav ning arvestades, et A. Arikas paigutati 09.04.2010 Viru Vanglasse,

siis pidi hiljemalt nimetatud kuupäevast alates olema talle teada mittevaralise kahju tekkimine

ning hakkas kulgema kahju hüvitamise nõude esitamise 3-aastane tähtaeg. Tallinna Vangla

asus seisukohale, et eeltoodud põhjustel on A. Arikas esitanud mittevaralise kahju hüvitamise

nõude olulise tähtaja rikkumisega ning kuna ta ei esitanud ühtegi objektiivset asjaolu, mis

tingiks kaebetähtaja ennistamise, siis kuulub kahju hüvitamise nõue läbivaatamatult

tagastamisele.

3. 18.09.2014 saabus Tartu Halduskohtusse A. Arikas kaebus (tl 1-3), milles ta palus

tühistada Tallinna Vangla 21.08.2014. a otsus nr 5-18/14/17499-2 ja kohustada

Tallinna Vanglat tema kahju hüvitamise taotlust läbi vaatama. Kaebaja väitis, et ta sai

alles EIK lahendist Tunis vs Eesti teada, et talle on vangla poolt rahvusvahelise õiguse

rikkumise läbi põhjustatud mittevaralist kahju, mistõttu hakkab kahju hüvitamise

taotluse esitamise 3-aastane tähtaeg kulgema vastava otsuse avalikult teatavaks

tegemisest arvates, s.o 19.12.2013. Kaebaja leidis, et tema taotlus on esitatud

tähtaegselt 10 aasta jooksul alates kahju tekitamisest.

4. Tallinna Vangla esitas 13.10.2014 vastuse kohtunõudele (tl 15), milles teatas, et ta ei ole

A. Arikasele teinud kahju hüvitamise taotluse menetlemisel ettepanekut nõude esitamise

tähtaja ennistamise taotluse esitamiseks.

5. Tartu Halduskohus tagastas 20.10.2014. a määrusega (tl 20-20p) A. Arikase kaebuse.

Määruse põhjendused:

Kaebaja nõue tuleneb ajavahemikul 25.05.2009-09.04.2010 Tallinna Vanglas valitsenud

elamistingimustest. Seega pidi kaebaja kahjust teada saama juba vanglas viibides. Jätkuva

õigusvastase tegevuse korral hakkas kahjuhüvitise nõude esitamise 3-aastane tähtaeg kulgema

hiljemalt vanglast lahkumisele järgneval päeval ehk 10.04.2010. Kuna taotlus vanglale on

koostatud alles 15.06.2014, on riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 ettenähtud

kaebetähtaeg oluliselt ületatud. Kaebuse väidetest nähtuvalt lähtub kaebaja tähtaja arvutamisel

päevast, kui talle said teatavaks teise kinnipeetava suhtes sarnase juhtumi kohta 19.12.2013

tehtud EIK otsuse seisukohad. Seejuures on kaebajal jäänud tähelepanuta, et seadusandja pole

pidanud võimalikuks kaebetähtaja arvestamist ajast, mil isik sai arusaamise vaidlustatu

õigusvastasuse kohta. Kuna vastava teadmise puudumine ei takista õigeaegselt haldusorgani

või halduskohtu poole pöördumist, ei võimalda kohtupraktikas juurdunud seisukohad sellest

lähtuda ka kaebetähtaja ennistamise üle otsustamisel. RVastS-is kehtestatud 3-aastane

kahjunõude esitamise tähtaeg on piisavalt pikk selleks, et kahju kannatanud isikul on võimalik

soovi korral asjasse süveneda, teha vajalikud valikud ning seejärel oma kaebeõigust

efektiivselt ja kõigi nõuete kohaselt realiseerida. Siinkohal väärivad tähelepanu Riigikohtu

lahendid nr 331-86-04 ja nr 3-3-1-26-06, milles leiti, et Põhiseaduse § 15 lg-st 1 tulenev

igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse ei ole piiramatu

ning kaebetähtaja ennistamine on võimalik üksnes juhul, kui on esinenud olulised ja kestvad

takistused kaebeõiguse kasutamiseks. See seisukoht on kohaldatav ka kohtuvälise kahju

hüvitamise taotluse puhul. Miski kaebaja taotluses esitatust ei ole käsitatav vastava

takistusena. Kohtule esitatud kaebuses pole kaebaja samuti esitanud ühtegi sellekohast väidet

ja lähtub selgelt üksnes arvamusest, et taotlus oli tähtaegne. Seega puudusid Tallinna Vanglal

objektiivsed põhjused arvata, et kaebaja taotluse esitamise tähtaeg kuuluks ennistamisele.

Vangla on taotluse kaebetähtaja rikkumise põhjendusel tagastanud õiguspäraselt ja kohus ei

saa vanglale teha kaebaja poolt soovitud ettekirjutust. Eeltoodust järeldub, et kaebajal puudub

ilmselgelt kaebeõigus, mistõttu kuulub kaebus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §

121 lg 2 p 1 alusel tagastamisele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. A. Arikas esitas 06.11.2014 määruskaebus (tl 23-26), milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu 20.10.2014. a määrus ja rahuldada määruskaebus ning kohustada Tallinna

Vanglat läbi vaatamata tema mittevaralise kahju hüvitamise taotlus. A. Arikas leiab, et kuna

kahju on tekitatud ja taotlus kahju hüvitamiseks esitatud, siis tuleb välja selgitada, millal ta

tegelikult kahjust ja selle põhjustajast teada sai või pidanuks teada saama, mistõttu ei ole

oluline, et hüvitistaotlus oleks tulnud esitada ilmtingimata kolme aasta jooksul peale vanglast

lahkumist, vaid oluline on, et hüvitistaotlus oleks esitatud kolme aasta jooksul alates kahjust

ja selle põhjustajast teadasaamise päevast. A. Arikas leiab, et ta ei pidanud igasugusest

elamistingimusest tulenevast kahjust, s.h ka jätkuvast kahjust teada saama juba vanglas

viibides ning vastupidise seisukoha juures ei ole halduskohus kajastanud, millist

elamistingimustest põhjustatud kahju kohus määruse põhjendustest silmas on pidanud. A.

Arikase arvates ei saanud ega pidanud ta juba Tallinna Vanglas viibides teadma, et vangla

sisekorraeeskirja § 6 lg-ga 6 sätestatud 2,5 m² põrandapinda ühe kinnipeetava kohta kambris

on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-ga 3 vastuolus. A. Arikas

leiab, et kuna Tallinna Vangla oli teadlik EIK praktikast kinnipeetava isiklikku ruumi

puudutavast miinimumnõudest, kuid on nimetatut eiranud, on vangla eiranud nii PS § 123 kui

ka EIK praktikat ja hoidnud A. Arikast teadlikult kinnipeetava isikliku ruumi miinimumnõuet

rikkuvates tingimustes.

7. Tallinna Vangla esitas 07.01.2015 seisukoha määruskaebuse osas (tl 47), milles ta palus

jätta A. Arikase määruskaebus rahuldamata. Tallinna Vangla leiab, et halduskohus on

A. Arikase kaebuse õiguspäraselt tagastanud ning tema määruskaebus ei sisalda väiteid, mis

tingiksid selle rahuldamise.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.

9. Käesolevas asjas seisneb vaidluse põhiküsimus selles, kas A. Arikas on kahjunõude

vanglale esitanud tähtaegselt ning kas tema kaebuse tagastamine halduskohtu poolt on

õiguspärane.

10. Vaidlustatud halduskohtu määruse põhjendustest nähtuvalt on kohus andnud hinnangu

kaebaja kahjunõude tähtaegsuse osas, leides, et kaebaja pidi kahjust teada saama juba vanglas

viibides ning hiljemalt vanglast lahkumisele järgneval päeval ehk 10.04.2010, kuid kuna

taotlus vanglale on koostatud alles 15.06.2014, siis on RVastS § 17 lg-s 3 ettenähtud

kaebetähtaega oluliselt ületatud. Halduskohus on andnud ka hinnangu tähtaja ennistamise

osas, asudes seisukohale, et vanglal puudusid objektiivsed põhjused arvata, et kaebaja taotluse

esitamise tähtaeg kuuluks ennistamisele, mistõttu hindas kohus vangla poolt taotluse

tagastamise kaebetähtaja rikkumise põhjendusel õiguspäraseks. Halduskohus on määruse

põhjendustest nähtuvalt jõudnud lõppkokkuvõttes järeldusele, et kaebajal puudub ilmselgelt

kaebeõigus, mistõttu võib kohus tema kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastada.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega kahjunõude mittetähtaegsuse ja tähtaja

mitteennistamise osas.

11. Vastuseks määruskaebuse esitaja väidetele selgitab ringkonnakohus, et RVastS § 17 lg-s 3

sätestatud tähtajad on seotud erinevate sündmustega. 3-aastase tähtaja kulgemise algust

arvestatakse kahjust teadasaamisest ning 10aastase tähtaja kulgemise algust arvestatakse

kahju tekitamise sündmusest. Kannatuste põhjustamisega tekitatud mittevaraline kahju saab

isikule teatavaks üldjuhul selle tekkimise hetkel. RVastS § 17 lg 3 seob kahjunõudega

haldusorgani poole pöördumise kahjust ja selle põhjustajast, mitte kahju tekitamise

õigusvastasusest teadasaamisega. Kuna kohtupraktika puudutab üksnes võimalikku õiguslikku

hinnangut, mitte väidetava kahju tekkimise fakti, siis ei ole oluline see, millal kaebaja sai EIK

seisukohtadest teada. Seetõttu on kaebaja kaebetähtaja kulgema hakkamist ekslikult seostanud

kahju tekitamise õigusvastasusest teadasaamisega. Kuivõrd kaebaja on esitanud taotluse kahju

hüvitamiseks seoses kinnipidamistingimustega vanglas, siis pidi ta väidetavast kahju

tekkimisest ja selle põhjustajast teada saama hiljemalt siis, kui lõppes tema hoidmine

õigusvastastes tingimustes. Seetõttu pidi kaebajale olema teada väidetav kahju tekitamine ja

selle põhjustaja perioodi 25.05.2009-09.04.2010 osas hiljemalt 10.04.2010 ning kahju

hüvitamise taotluse esitamise viimaseks päevaks oli 09.04.2013. Kaebaja kahjunõue vanglale

on aga koostatud alles 15.06.2014. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus eeltoodust

tulenevalt asunud põhjendatult seisukohale, et kaebaja on esitanud kahju hüvitamise taotluse

vanglale pärast RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud 3-aastast tähtaega.

12. Kaebetähtaegade eesmärgiks on kaitsta õiguskindlust (Riigikohtu 01.10.2002. a määrus

nr 3-3-1-57-02, p 20) ning seetõttu on kaebetähtaja rikkumise tagajärjeks isiku kaebeõiguse

kaotus. Põhjuseks, mis õigustaks kaebetähtaja ennistamist, on kohtupraktikas üldreeglina

peetud objektiivset asjaolu, mis on kaebajast sõltumatult tinginud kaebetähtajast

mittekinnipidamise. Kaebuses märgitud põhjus kinnipidamistingimuste osas väidetavast

õigusvastasusest teadasaamine EIK lahendi pinnalt ei ole kahjunõudega kohtusse pöördumise

objektiivne takistus, mistõttu ei ole see kaebetähtaja ennistamise aluseks. Hilisemat

kohtupraktikat erinevate vanglate kinnipidamistingimuste osas ei saa lugeda takistuseks

taotluse tähtaegsele esitamisele. Samuti ei saanud hilisemast kohtupraktikast teadasaamine

tagantjärgi tekitada kaebajale mittevaralist kahju. Ka tuleb pidada 3-aastast tähtaega kahju

hüvitamise nõude esitamiseks piisavalt pikaks selleks, et kahju kannatanud isikul oleks soovi

korral võimalik oma kaebeõigust realiseerida ja seda ka õiguslikes küsimustes kogenematul

isikul. Käesoleval juhul ei oleks enam võimalik olnud tähtaja ennistamine ka haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 34 lg 3 kohaselt, kuna 15.06.2014 oli möödunud menetlustähtaja lõpust

rohkem kui aasta. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja käesoleval juhul viidanud ühelegi

sellisele asjaolule, mis oleks vältimatult põhjustanud kaebetähtaja rikkumise ning mida võiks

seetõttu pidada mõjuvaks põhjuseks. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oli teadmatuses kahjunõude

esitamise tähtajast, küll aga sellest, kas vangla kinnipidamistingimused on õiguspärased.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vangla kinnipidamistingimuste õiguspärasus või

õigusvastasus halduskohtusse pöördumise objektiivne takistus, mistõttu ei ole see

kaebetähtaja ennistamise aluseks.

13. Ringkonnakohus ei nõustu samas halduskohtu järeldusega selle kohta, et kohustuslikus

kohtueelses menetluses kaebetähtaja rikkumine toob kaasa kaebeõiguse puudumise ja kaebuse

tagastamise HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.

14. HKMS § 47 lg 1 sätestab, et seadus võib mõnda liiki nõude lahendamiseks ette näha

kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib

kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks

ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt

rahuldatud. HKMS § 121 lg 1 p 4 näeb imperatiivse kaebuse tagastamise alusena ette

olukorra, kus kaebaja ei ole kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud

kohustuslikust korrast.

15. Kinnipeetavate puhul näeb kohustusliku kohtueelse menetluse ette vangistusseadus

(VangS). Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja on kinnipeetav. VangS § 1¹ lg 8

kohaselt vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus

halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud

RVastS-is sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse

tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. RVastS § 17 lg 3 kohaselt

tuleb taotlus või kaebus esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust

ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10

aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Kaebaja pidi

VangS § 1¹ lg-st 8 ja RVastS § 17 lg-st 3 tulenevalt esitama kahju hüvitamise taotluse vanglale

eelviidatud sättes nimetatud tähtaja jooksul. Vastasel juhul ei saa taotlust lugeda

nõuetekohaselt esitatuks. Käesoleval juhul tuli kohtul HKMS § 120 lg 1 p-st 8, § 121 lg 1 p-st

4 ning § 47 lg-st 1 tulenevalt kontrollida, kas kaebaja on kinni pidanud nõude kohtueelseks

lahendamiseks ettenähtud korrast. Kuna kaebaja seda ei teinud, sai halduskohus kaebuse

tagastada HKMS § 121 lg 1 p 4, mitte § 121 lg 2 p 1 alusel.

16. Kokkuvõtlikult tõdeb ringkonnakohus, et halduskohus on kahjunõude esitamise

kaebetähtaja kulgemise hindamisel kohaldanud õigesti seadust ja lähtunud Riigikohtu

praktikast ning põhjendatult asunud seisukohale, et kaebaja poolt oli kahjunõue vanglale

esitatud mittetähtaegselt ja kaebetähtaja ennistamiseks alust ei esine. Olukorras, kus kaebaja

esitas vanglale taotluse kahju hüvitamiseks tähtaja rikkumisega ning tähtaja ennistamine ei ole

võimalik, ei saa lugeda kaebajat kohustuslikku kohtueelset menetlust läbinuks. Seega ei ole

kaebaja pidanud tegelikkuses kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast,

mistõttu ei ole kaebus HKMS § 47 lg-st 1 tulenevalt lubatav. Sel põhjusel kuulub A. Arikase

kaebus HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel tagastamisele.

17. Kuna Tartu Halduskohus on lõpptulemusena jõudnud õige järelduseni ja tagastanud

A. Arikase kaebuse, siis jääb A. Arikase määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus jätab

Tartu Halduskohtu 20.10.2014. a määruse resolutsiooni muutmata, muutes halduskohtu

määruse põhjendusi tagastamise õigusliku aluse osas vastavalt käesolevas määruses toodud

põhjendustele.

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel