3-14-51993/26 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(10)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

09.01.2015, Tallinn

Haldusasja number

3-14-51993

Haldusasi

Neopol Invest OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 04.09.2014

otsuse nr 12.2-7/00231 tühistamiseks ja Maksu-ja Tolliameti

kohustamiseks taastada Neopol Invest OÜ tegevusluba kütuse

müümiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Neopol Invest OÜ, volitatud esindaja advokaat

Daniil Savitski

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Andreas

Aas

Asja läbivaatamise vorm

Kohtuistung 11.12.2014

Resolutsioon

1. Rahuldada kaebus.

2. Tühistada Maksu- ja Tolliameti 04.09.2014 otsus nr

12.2-7/00231 ning kohustada Maksu- ja Tolliametit Neopol

Invest OÜ kütuse müümise tegevusloa taastamiseks

vajalike toimingute sooritamiseks.

3. Mõista Maksu- ja Tolliametilt kaebaja kasuks välja

menetluskulu 2000 eurot.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult

teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 09.02.2015.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Neopol Invest OÜ registreeriti majandustegevuse registris vedelkütuse müüjana alates

15.03.2013.

2. Maksu- ja Tolliamet (MTA) tunnistas 04.09.2014 otsusega nr 12.2-7/00231

(edaspidi ka 04.09.2014 otsus või vaidlustatud otsus) Neopol Invest OÜ kütuse müügi

tegevusloa majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse (MsÜS) § 6 lg 4 ja § 37 lg 2 ning

vedelkütuse seaduse (VKS) § 151 alusel alates 05.09.2014 kehtetuks.

Maksuhaldur leidis, et äriühing ei ole nõuetekohaselt täitnud VKS §-s 151 sätestatud kütuse

käibe tõusust teavitamise kohustust. Neopol Invest OÜ esitas 19.06.2012 maksuhaldurile

dokumendid, mille kohaselt on äriühingu planeeritav maksimaalne ühe kalendrikuu kütuse

müügi 20% maksumääraga maksustatav käive 263 625 eurot. Hiljem, 19.12.2012 ja

2(10)

12.03.2014 esitatud dokumentides ei ole nimetatud käivet näidatud. Neopol Invest OÜ 20%

määraga maksustatav käive on 19.06.2012 dokumentidega planeeritust suurem olnud 2013. a

juunist 2014. a juulini.

Maksuhaldur on 20.06.2012 otsuses nr 12.2-7/529-1 ja 20.12.2012 otsuses nr 12.2-7/360-1

juhtinud

teavitamiskohustusele

Neopol

Invest

OÜ

tähelepanu

ja

hoiatanud,

et

teavitamiskohustuse täitmata jätmisel võib maksuhaldur teha majandustegevuse registrist

kustutamise otsuse.

Neopol Invest OÜ poolne rikkumine on oluline MsÜS § 38 lg 2 tähenduses. Äriühing on

teavitamiskohustust rikkunud korduvalt ja hoolimata maksuhalduri tähelepanujuhtimisest.

Teavitamiskohustuse täitmine on oluline, et maksuhaldur saaks õigeaegselt hinnata tagatise

piisavust ja vajadusel tagatise suurust tõsta. Kütuse tarbimisse lubamise ja kütuse müügiga

tegelevatel isikutel peaks käibe tõusuga kaasnema ka tasumisele kuuluva käibemaksu tõus,

sest neil isikutel on kütuse soetamisel käibemaksumäär 0%. Maksuhalduril on kahtlus, et

Neopol Invest OÜ varjab tegelikku käibemaksukohustust, tekitades ohtu ja võimalikku kahju

avalikule huvile (maksu laekumisele). Võimaliku kahju oht on tekkinud alates 01.07.2014, kui

äriühingu juhatuse liikmeks ja osanikuks sai Jevgeni Landa. Maksuhaldur alustas 22.08.2014

menetlust Neopol Invest OÜ käibemaksu ja tulumaksu arvestamise, deklareerimise ja

tasumise õigsuse kontrollimiseks perioodil 01.05.2014-31.07.2014. Menetluse käigus kogutud

tõendite põhjal on maksuhalduril kahtlus, et ebaõige sisendkäibemaksu ja tekkida võiva

sisendkäibemaksu suurus 2014. a juunis ja juulis on kokku 2 368 383,86 eurot. Neopol Invest

OÜ on esitanud aga võimaliku käibemaksukohustuse katmiseks ainult 1 000 000 euro suuruse

tagatise. Äriühingul ei ole muud vara, mida maksuvõla tekkimise korral realiseerida ning

seeõttu võivad maksunõuded jääda tulevikus laekumata. Äriühingu juhatuse liige J. Landa on

varem kuulunud kriminaalsesse gruppi ja seeõttu on maksuhalduril kahtlus, et käibe

varjamine võib edaspidi jätkuda. Kuna maksumenetlus kestab eeldatavalt mitu kuud, võib

kahju selle ajaga mitmekordistuda. Majandustegevuse registrisse peaks olema kantud üksnes

usaldusväärsed isikud ja seeõttu ei peaks Neopol Invest OÜ selles registris enam olema.

Maksuhaldur ei tee MsÜS § 42 alusel Neopol Invest OÜ-le enne tegevusloa kehtetuks

tunnistamist ettekirjutust. Äriühing sellist ettekirjutust ei täidaks, sest ei ole käibe ületamisest

teavitamise kohustust täitnud alates registreerimisest. Teavitamiskohustuse rikkumist ei saa ka

tagantjärele kõrvaldada.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 3 p-le 1 tuginedes ei rakenda maksuhaldur MsÜS §

39 lg-st 2 tulenevat ärakuulamisõigust, kuna tekkida võiv kahju suureneb iga kuuga ning

avalike huvide kaitseks on vajalik kiire ja efektiivne tegutsemine.

3. Neopol Invest OÜ esitas 05.09.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA

04.09.2014 otsuse tühistamiseks ja maksuhalduri kohustamiseks taastada kaebaja tegevusluba

kütuse müümiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. Neopol Invest OÜ kaebuse põhiseisukohad on järgmised:

1)

Kaebaja ei ole rikkunud VKS §-s 151 sätestatud kohustust. Kaebaja poolt

maksuhaldurile 19.06.2012 esitatud dokumentidest nähtuvalt on äriühingu planeeritav

maksimaalne ühe kalendrikuu kütuse müügi 20% maksumääraga maksustatav käive 263 625

eurot. Kaebaja esitas aga maksuhaldurile 19.12.2012 ja 12.03.2014 kütuse käibe prognoosi

täiendused (kütuse müügi registreerinut taotleva isiku äriplaani lisa 1). Maksuhaldur pidanuks

võtma vaidlustatud otsuse tegemisel käibe prognoosi osas arvesse hilisemad dokumendid, sest

nende alusel hakkas kaebaja reaalselt majandustegevusega tegelema. Kaebaja sai

3(10)

käibemaksukohuslaseks alles 01.04.2013 ning alustas reaalset tegevust juunis 2013. Kaebaja

tegutses 2014. a aprillini tarbimisse lubatud kütuse müüjana, kellele rakendub tagatis 100 000

eurot. Sel ajal olid kaebaja käibed suured, aga maksukohustus väike, sest käibemaks tekkis

ainult kasumimarginaali pealt, mis lisati sisseostuhinnale ja tekitas täiendava käibe.

12.03.2014 esitas kaebaja maksuhaldurile uue äriplaani, mille kohaselt sai kaebajast kütuse

tarbimisse lubamisega müüja, kellele rakendub tagatis 1 000 000 eurot (makstud MTA-le

20.03.2014). Sellest tulenevalt käibemaksu summad suurenesid, sest käibemaksu tasutakse

kogu sisse ostetud ja edasimüüdud kütuse käibe pealt.

MTA-le esitatava äriplaani lisa 1 on kehtestanud maksuhaldur ning see esitatakse koos

registreerimistaotlusega. 19.12.2012 esitatud äriplaani lisa 1 ei näe ette, et kaebaja peab

esitama MTA-le andmed kogukäibe summana, vaid esitada tuleb info võimaliku

maksukohustuse suurusena käibe osalt. Seega esitatakse andmeid võimaliku maksukohustuse,

mitte käibe kohta. Seetõttu on väär MTA seisukoht, et kaebajal oli kohustus MTA-d teavitada

hetkeks, kui maksimaalse müügikäive ületab ühes kalendrikuus 289 987,50 eurot (263

625*10% + 263 625). MTA on arvestanud vale algsumma, kuna tegelik summa sisaldub

19.12.2012 esitatud äriplaani lisas 1 ning see moodustab 264 885 eurot, mitte 263 625 eurot

ning see summa – 264 885 eurot – ei ole müügikäibe summa, vaid maksimaalse käibemaksu

maksukohustuse summa kütusetehingutelt. Alates 12.03.2014 on nimetatud summa aga 470

171,67 eurot. Seega on MTA 04.09.2014 otsuses toodud arvutused valed nii algnumbrite kui

lahtrite nimetuste poolest. Lisaks on MTA on arvutustest jätnud välja 2013. a oktoobri

näitajad. Korrektses arvutuses peab olema märgitud deklareeritava kuu käive, maksimaalse

käibemaksu maksukohustuse summa kütusetehingutelt, reaalselt deklareeritud käibemaksu

maksukohustuse summa kütusetehingutelt ja maksukohustuse varujääk kalendrikuus.

Korrektse arvutuse kohaselt ei ole kaebaja kunagi ületanud äriplaanides sätestatud

maksimaalne planeeritava kuise käibemaksu maksukohustuse summat kütusetehingutelt,

mistõttu ei ole kaebajal tekkinud ka VKS §-s 151 sätestatud kohustust teavitada selles MTA-d.

Enamgi, kui võtta aluseks, et kaebaja on teavitanud MTA-d, et maksimaalne planeeritava

kuine käibemaksu maksukohustuse summa kütusetehingutelt on 470 171,67 eurot kuus, siis

aastas on nimetatud maksukohustuse maksimaalne maht 5 642 060,04 eurot. Alates uue

äriplaani lisa 1 esitamisest 12.03.2014 on kaebaja deklareerinud maksukohustust kokku

summas 3 300 225,03 eurot, mis tähendab, et kaebaja ei ole ületanud ka aastast

käibeprognoosi ning ei ületa seda ka aasta lõpuks. Samal perioodil on aga kaebaja MTA-le

tasunud tagatist ja käibemaksu üldsummas 1 859 209,55 eurot ning kaebuse esitamise hetkel

puudub kaebajal maksuvõlg;

2)

Kaebaja ei nõustu MTA väitega, et viimane on järjepidevalt juhtinud tähelepanu VKS

§-s 151 sätestatud teavitamiskohustusele. Maksuhaldur on 20.06.2012 ja 20.12.2012 otsustes

palunud edastada maksimaalse kütuse müügi käibe andmed aadressil mtr@emta.ee juhul, kui

nimetatud andmed on muutunud enam kui 10%. Sellist viidet kahes MTA 2012. a otsuses ei

saa nimetada järjepidevaks tähelepanu juhtimiseks või veel vähem kohustamiseks. Juhul kui

MTA hinnangul oleks kaebaja nimetatud kohustust tegelikult rikkunud, oleks maksuhaldur

võinud sellele tähelepanu juhtida oluliselt varem. Kaebajat on viimase kahe aasta jooksul

kontrollitud kümneid kordi ning sellist etteheidet tehtud ei ole, mistõttu on nimetatud

etteheide otsitud põhjus kaebaja majandustegevuse sisuliseks peatamiseks. Kaebaja esitab

MTA-le deklaratsioone igakuiselt ja juhul kui kaebaja oleks rikkunud teavitamiskohustust

perioodil juuni 2013 – juuli 2014, oleks MTA pidanud sellele oluliselt varem tähelepanud

juhtima;

3)

Teavitamiskohustuse rikkumine ei ole oluline MsÜS § 38 lg-te 1 ja 2 mõttes. Kaebaja

on täitnud kõik MTA korraldused ning MTA ei ole kunagi kaebajalt konkreetselt käibeinfot

palunud. Vastustaja, lõpetades kaebaja majandustegevuse kõrvalnõude täitmata jätmise tõttu,

4(10)

rikub kaebaja põhiõigust ettevõtlusvabadusele põhiseaduse § 31 mõttes. MTA heidab

kaebajale põhjendamatult ette kaebaja tehingupartnerite käitumist, kuivõrd selle üle puudub

kaebajal igasugune kontroll. Kaebaja on kõik tehingud deklareerinud ja esitanud

maksuhaldurile kõik dokumendid, kusjuures maksuhaldur ei ole nende tehingute osas

kaebajale etteheiteid teinud. Maksuhaldur väidab ka ekslikult, et kaebaja tegutseb pidevalt

kahjumis. Kaebaja kasum 2014. a juuli seisuga on 638 049 eurot ning eelmisel aastal oli see

75 317 eurot. MTA etteheide seoses 22.08.2014 korralduse nr. 12.2-3/25784-1 osalise

täitmata jätmisega on ebaõiglane, kuna kaebaja peab tegelema korraga kolme menetlusega,

mida MTA on tema vastu algatanud ning samal ajal ka oma majandustegevusega. MTA on

kontrollinud kaebajat kahe aasta jooksul pidevalt ja jooksvalt ning ei ole selle aja jooksul

leidnud ettevõtte majandustegevuses ühtegi viga. Vaatamata sellele on MTA vaidlustatud

otsusega kaebaja majandustegevuse peatanud. Kaebaja on maksnud MTA-le tagatist 1 000

000 eurot ning tasunud kõik deklareeritud maksud, kuid MTA tegevus kaebaja suhtes võib

kaasa tuua pöördumatuid tagajärgi;

4)

Maksuhaldur on vaidlustatud otsuse tegemisel eiranud MsÜS § 39 ja 42 nõudeid. Kui

MTA oleks esitanud kaebajale küsimuse või teinud ettekirjutuse seoses käibemahuga, siis

oleks kaebaja selgitanud MTA-le kõiki vajalikke asjaolusid ning maksuhalduril oleks

puudunud

alus

tegevusloa

kehtetuks

tunnistamiseks.

MTA

tegevus

on

täiesti

ebaproportsionaalne ning MTA-l puudus diskretsioon otsustamaks, kas ärakuulamist

rakendada või mitte. MsÜS § 39 on MTA-le imperatiivne, mille täitmata jätmine on

haldusakti tühistamise aluseks, eriti olukorras, kus ettevõtjale heidetakse ette kõrvalkohustuse

täitmata jätmist. MTA viide HMS § 40 lg 3 p-le 1 on asjakohatu, sest väidetav käibeprognoosi

esitamata jätmine ei ole rikkumine, mille toimepanemisel tuleb astuda viivitamatuid samme

avalike huvide kaitseks ning peatada kogu ettevõtte tegevus.

5. MTA vaidleb kaebusele vastu. Vastustaja nõustub vaidlustatud otsuses toodud

analüüsi ja järeldustega ning märgib täiendavalt järgmist:

1)

Kütuse valdkonnas on maksupettuste toimepanemise risk äärmiselt kõrge, mistõttu ei

saa käibe suurenemisest teavitamise kohustusse suhtuda kergekäeliselt. Seadusandja eesmärk

on luua võimalused ja meetmed pettuste vastu võitlemiseks kõnesolevas valdkonnas. MsÜS §

6 lg-s 4 toodud informatsiooniline majandustegevuse nõue ning seda täpsustav VKS § 151 on

oluline selleks, et maksuhaldur saaks õigeaegselt hinnata tagatise piisavust ja vajadusel

rakendada meetmeid tagatise tõstmise näol. Kui isik seda kohustust rikub, on pärsitud

maksuhalduri võimalus võtta operatiivselt täiendavaid meetmeid maksulaekumise tagamiseks.

Vaidlustatud otsuse kohaselt on teavitamiskohustuse rikkumise tulemusel selline stsenaarium

ka realiseerunud, sest kaebaja suhtes läbiviidava maksumenetluse käigus on maksuhaldur

tuvastanud maksupettusele viitavad asjaolud, mille tulemusena on riigile kahe kuu (2014. a

juuni ja juuli) jooksul tekitatud kahju 2 368 383,86 eurot. Kaebaja tagatis (1 000 000 eurot)

nimetatud nõuet ei kata;

2)

19.06.2012 esitatud äriplaani lisa 1 on ainus dokument, kus kaebaja on ära näidanud

planeeritava kütuse müügi 20% maksustatava maksimaalse käibe summa, mida seadus nõuab.

19.12.2012 ja 12.03.2014 esitatud äriplaani lisades 1 on see lahter täitmata. Maksuhaldur on

korduvalt juhtinud kaebaja tähelepanu teavitamiskohustuse täitmise nõudele (nii 20.06.2012

otsuses nr 12.2-7/259-1 kui ka 20.12.2012 otsuses nr 12.2-7/360-1). Samuti on nimetatud

otsustes juhitud tähelepanu, et kui kütuse müüja maksuhaldurit käibe ületamisest teavitanud ei

ole, siis võib maksuhaldur teha majandustegevuse registrist registreeringu kustutamise otsuse.

Puuduvad tõendid, et kaebaja on oma teavitamiskohustust täitnud. Seega on VKS §-s 151

sätestatud nõue täitmata ning väär on kaebaja väide, et sellekohane teavitus sisaldub

hilisemalt esitatud äriplaanides või nende lisades. Esitatud äriplaanide lisade 1 punktides 2 ja

3 on toodud keskmine kütuse kogus ja hind ühes kalendrikuus. Samas on oluline ka

5(10)

maksimaalse käibe summa, mille esitamine on nõutud seadusega ning selles kohas sisaldub ka

oluline informatsioon maksuriskide kohta, mida maksuhaldur arvestab näiteks isiku tagatise

üle otsustamisel. VKS nõuab teavitust igasuguse prognoositud maksimaalse kütuse müügi

käibe ületamise kohta. Kehtiv õigus ei näe ette teavitamata jätmisele tähelepanu juhtimist

maksuhalduri poolt. Samas on maksuhaldur andnud kaebajale soodustavalt võimaluse esitada

teavitus alles 10% prognoositava maksimaalse käibe ületamise korral. Vaidlustatud otsuses on

kirjas, et isik ei ole vaatamata 20.06.2012 ja 20.12.2012 otsustes tähelepanu juhtimisele ka

tagasiulatuvalt teavitust esitanud;

3)

Vastustaja on õiguspäraselt jätnud kaebajale ettekirjutuse tegemata, kuna kaebaja ei

ole vaatamata korduvatele maksuhalduri tähelepanujuhtimistele (20.06.2012 ja 20.12.2012

otsused) käibe ületamisest teavitamise kohustust täitnud;

4)

Maksuhaldur

ei

rakendanud

ärakuulamisõigust,

kuna

oht

tekkida

võivaks

maksukahjuks suureneks järjepidevalt, mistõttu oli vajalik kiire ja efektiivne tegutsemine

avalike huvide kaitseks. Arvestades kõigest kahe kuu jooksul tekitatud maksukahju suurust,

kaalub see üles kaebaja huvi tegevusloa kehtima jäämiseks. Samuti ei täida kaebaja poolt

maksuhalduri tagantjärele teavitamine seaduses sätestatud eesmärki. Maksuhaldur on otsuses

asunud õigele seisukohale, et kaebaja on teavitamiskohustuse jätkuva rikkumisega tekitanud

olukorra, kus esineb tõsine oht, et kaebaja poolt teostatud tehingutelt võib riigile laekumata

jääda käibemaks suures ulatuses ka tulevikus ning sellest tulenevalt tuli maksuhalduril sellele

koheselt reageerida;

5)

Majandustegevuse register teenib sarnaselt käibemaksukohustuslaste registriga oma

eesmärki parimal võimalikul viisil siis, kui kanded selles on õiged ning võimalikud

kuritarvitused on minimaalsed. Tulenevalt Euroopa Kohtu asjas nr C-527/11 väljendatud

seisukohast on liikmesriikidel õigustatud huvi võtta oma finantshuvide kaitseks vajalikke

meetmeid. Praegusel juhul on majandustegevuse registri registreering vahend, mis võimaldaks

kaebajal toime panna ulatuslikke maksupettuseid ning mille kohta väljastab maksuhaldur

tulevikus kaebajale maksuotsuse. Kaebaja majandustegevus ei ole olnud ajas ühesugune. Kuni

2014. a aprillini tegeles kaebaja juba eelnevalt tarbimisse lubatud kütuse müügiga ning pärast

seda hakkas tegelema kütuse tarbimisse lubamisega ehk aktsiisilaost välja toimetamisega.

Need kaks tegevust on erinevate maksuriskide ning kuritarvituste skeemidega. Lisaks sellele

on kütusesektor eriti kõrge maksuriskiga, mis on üldtuntud asjaolu. Seetõttu oli põhjendatud

kaebaja korduv kontrollimine. Asjaolu, et kaebajale ei ole varasemalt esitatud täiendavaid

maksunõudeid või tehtud muid etteheiteid, ei ole praeguse vaidluse seisukohalt oluline.

6. Neopol Invest OÜ esitas täiendava seisukoha, mille põhisisu olid järgmine:

1)

Maksuhalduri seisukoht ei ole järjekindel. Vaidlustatud otsuse kohaselt tunnistati

kaebaja tegevusluba kehtetuks teavitamiskohustuse rikkumise tõttu, kuid samas rõhutab

maksuhaldur kaebusele esitatud vastuses, et tegevusloa kehtetuks tunnistamise tingisid

ebapiisav tagatis ja maksuseaduse rikkumine. Maksuhaldur oleks kaebajale sel juhul saanud

teha ettekirjutuse suurema tagatise andmiseks, mis oleks kaebajal võimaldanud oma

tegevusalal tegutsemist jätkata, kuid maksuhaldur valis kõige ebaproportsionaalsema meetme.

Seega ei ole vaidlustatud otsuse õiguslik alus ja maksuhalduri motivatsioon omavahel

kooskõlas. Maksupettuse toimepanek on ka tõendamata;

2)

19.12.2012 äriplaani lisa 1 kohaselt on kaebaja keskmine tarbimisse lubatav kütuse

kogus ühes kalendrikuus kokku 1000 tonni ja 12.03.2014 äriplaani lisa 1 kohaselt 1900 tonni,

millest 500 tonni on bensiin ja 1400 tonni diislikütus. Sama teabe esitas kaebaja 15.04.2014

suulise seletuse andmise käigus ka maksuhalduri revidendile. Seega on kaebaja nõutava teabe

maksuhaldurile korduvalt esitanud. Ka vastustaja kinnitab kaebusele vastates, et kaebaja on

tegelikult käibe info esitanud, kuigi koguseliselt, mitte numbriliselt. 12.03.2014 äriplaani lisa

6(10)

1 punktis 9.2 on kaebaja lisaks koguselisele planeeritavale käibele märkinud summaliselt ka

käibe, mis sama äriplaani lisa 1 kohaselt on kahe tehingupartneri peale kokku 2 292 058,30

eurot kuus. Selle äriplaani lisa 1 punktis 4.1 on lisaks märgitud ka maksimaalne planeeritav

kuine käibemaksu maksukohustuse summa kütusetehingutelt, mis on samuti numbriline

väärtus, mis viitab kütusetehingute mahule. Seega oli vastustajal olemas teave kaebaja

prognoositava käibe kohta nii mahuliselt kui summaliselt. Seda kinnitab muuhulgas asjaolu, et

kaebaja suhtes tehti positiivsed tagatise määramise otsused;

3)

Kaebaja esitab maksuhaldurile igakuiselt KMS-s tulenevaid käibemaksudeklaratsioone

ja VKS-st tulenevaid vedelkütuse müügi aruandeid, mis sisaldavad endas eelmisel

kalendrikuul käideldud kütuse mahte ja jääke. Seega sai maksuhaldur kaebaja tegevust ka

tagantjärele kontrollida. Maksuhaldur viis kaebaja suhtes läbi kontrollimenetlusi ning

kaebajale ühtki ettekirjutust ei tehtud ega maksu ei määratud;

4)

Kui kaebaja tegevusluba kohtumenetluse tulemusena taastub, siis välistab

teavitamiskohustuse rikkumise tulevikus 01.10.2014 kehtestatud kütuse aktsiisilaost

väljastamise

järelevalvesüsteem

SADHES,

mis

tagab

MTA-le

jooksva

teabe

aktsiisikaupadega kauplejate kohta, nii et kogu kauba liikumine aktsiisilaost tarbimisse on

reaalajas jälgitav ja kontrollitav;

5)

Riigikohtu praktika kohaselt (haldusasi nr 3-3-1-80-06) on ärakuulamisõiguse

tagamine eriti oluline kaalutlusõiguse puhul ja juhul, kui langetatav otsus on rangeim

võimalikest.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. VKS § 151 sätestab alates 01.07.2014, et kütuse müüja peab Maksu- ja Tolliametit

teavitama vähemalt viis tööpäeva ette kavatsusest ületada oma VKS § 15 punktis 4 nimetatud

plaanis (st kütuse müügi tegevusloa taotlemisel esitatavas äri- või muu tegevusplaanis)

sisalduvat maksimaalset kütuse müügi käivet ühes kalendrikuus. Varem sisaldus selline

teavitamiskohustus VKS § 14 lg-s 5. Vaidlus käib selle üle, kas kaebaja kütuse müügi

tegevusloa kehtetuks tunnistamine kütuse käibe tõusust teavitamise kohustuse rikkumise tõttu

on õiguspärane.

8. Maksuhaldur leidis vaidlustatud otsuses, et Neopol Invest OÜ maksimaalne ühe kuu

20% määraga maksustatav kütuse müügi käive on planeeritust suurem olnud 2013. a juunist

2014. a juulini. Maksuhaldur on arvutuste aluseks võtnud Neopol Invest OÜ poolt 19.06.2012

esitatud dokumendid (äriplaani lisa 1; I kd, tl 142-147), sest 19.12.2012 ja 12.03.2014

täiendavalt esitatud dokumentides (äriplaanide lisades 1; I kd, tl 21-36) ei olnud nimetatud

käivet eraldi näidatud. Asjaolu üle, et maksuhaldurile 19.12.2012 ja 12.03.2014 esitatud

äriplaanide lisade 1 punktides 4 ei ole kaebaja täitnud lahtrit „planeeritav kütuse

müügitehingute maksimaalne 20%-line käive (eurodes) ühes kalendrikuus“, pooled ka vaidle.

Kaebaja leiab siiski, et on 19.12.2012 ja 12.03.2014 äriplaanide lisade esitamisega

teavitamiskohustuse täitnud, sest neis äriplaanides on olemaks kõik käibe prognoosimiseks

vajalikud andmed nii mahuliselt kui summaliselt ning hilisemates äriplaanides märgitud

maksimaalset käivet ei ole kaebaja ületanud.

8.1. MTA 20.12.2012 otsusest nr 12.2-7/360-1 (I kd, tl 140), selgub, et kaebaja esitas

maksuhaldurile 05.12.2012 taotluse kütuse müüjana (tarbimisse lubatava ja tarbimisse lubatud

kütuse müük) registreerimiseks ja 19.12.2012 vastavalt maksuhalduri nõudele VKS § 14 lg-s

1 nimetatud lisadokumendid. MTA 20.12.2012 otsuse kohaselt on kaebaja planeeritav

maksimaalne ühe kalendrikuu kütuse müügi 20% maksumääraga maksustatav käive 263 625

eurot. Eeltoodud asjaolude pinnalt on maksuhaldur määranud kaebajale tagatise, mille

tasumise järel sai kaebaja kanda majandustegevuse registrisse. Samuti on otsuses selgitatud, et

7(10)

kui kaebaja ületab maksimaalse kütuse müügi käibe andmeid rohkem kui 10%, tuleb sellest

teatada e-posti aadressile mtr@emta.ee.

MTA 20.12.2012 otsuses nimetatud 20% maksumääraga maksustatav käive (263 625 eurot)

kajastub kaebaja poolt maksuhaldurile 19.06.2012 esitatud äriplaani lisas, samuti 19.06.2012

taotluse suhtes tehtud 20.06.2012 otsuses nr 12.2-7/259-1 (I kd, tl 139). Seega on kaebajale ka

20.12.2012 otsusega tagatis määratud esialgses, 19.06.2012 äriplaanis märgitud 20%

maksumääraga maksustatava käibe andmete põhjal. MTA 20.06.2012 ja 20.12.2012 otsuseid

arvestades pidi kaebajale olema selge, et maksuhalduri arvates ei ole kaebaja 19.12.2012

äriplaani lisas uut planeeritavat ühe kuu kütuse müügi 20% maksumääraga maksustatava

käibe numbrit maksuhaldurile teada andnud, kuid just selle numbri sidus maksuhaldur

20.12.2012 otsuses teavitamiskohustusega. MTA 20.12.2012 otsust kaebaja vaidlustanud ei

ole, seega on see haldusakt kehtiv ja kaebajale täitmiseks kohustuslik. Eeltoodut arvestades

leiab kohus, et 19.12.2012 äriplaani lisa esitamisega ei saa kaebaja teavitamiskohustust lugeda

täidetuks.

8.2. Kaebaja esitas maksuhaldurile 12.03.2014 uue taotluse ja äriplaani ning pooled kinnitasid

kohtuistungil, et selle taotluse alusel ei ole maksuhaldur ühtki haldusakti andnud. Kaebaja

selgitas kaebuses ja kohtuistungil, et tegutses 2014. a aprillini tarbimisse lubatud kütuse

müüjana, kellele rakendus MTA 20.06.2012 otsusega nr 12.2-7/259-1 määratud tagatis

100 000 eurot. Pärast MTA 20.12.2012 otsuse tegemist ei saanud kaebaja kohe 1 000 000

euro suurust tagatist maksta ja tarbimisse lubatava kütuse müüjana tegevust alustada ning

esitas seetõttu 12.03.2014 uue registreerimise taotluse koos lisadokumentidega, kuid

maksuhalduri arvates ei olnud uue taotluse esitamine vajalik ning 1 000 000 euro suuruse

tagatise maksmise korral võis kaebaja asuda MTA 20.12.2012 otsuse alusel tegutsema.

19.12.2012 ja 12.03.2014 maksuhaldurile esitatud äriplaanide lisasid võrreldes selgub, et aasta

ja kolme kuu jooksul on kaebaja äriplaan muutunud - vahetunud on kaebaja juhatuse liige,

tegevuskoha aadress ja osa- või omakapitali suurus, erinevad on kaebaja planeeritavad

tehingupartnerid, oluliselt on suurenenud näiteks keskmise tarbimisse lubatava kütuse kogus

ja käibemaksukohustuse täitmise andmed ning erinevad andmed on esitatud ka kütuse

müügitehingute varasema ja planeeritava käibe kohta. Seega kuigi kaebaja ei ole 12.03.2014

taotlust ja sellele lisatud äriplaani maksuhaldurile esitades selgesõnaliselt öelnud, et teavitab

maksuhaldurit muudatustest planeeritavas maksimaalses kütuse müügi käibes ühes

kalendrikuus, käsitleb kohus maksuhaldurile esitatud andmeid siiski kaebaja sellekohase

tahteavaldusena. Kaebaja 12.03.2014 äriplaanist tuleneb selgelt, et kaebaja tegevuse iseloom

on varasemate dokumentidega võrreldes muutunud ning kaebaja soovis uue äriplaani

esitamisega maksuhaldurile sellest teada anda.

Seejuures ei ole määravat tähtsust asjaolul, et kaebaja ei ole 12.03.2014 äriplaanis täitnud

lahtrit „planeeritav kütuse müügitehingute maksimaalne 20%line käive (eurodes) ühes

kalendrikuus“. VKS § 151 (varasem § 14 lg 5) kohustab teavitama maksimaalsest kütuse

müügi käibest kalendrikuus, mitte spetsiifiliselt planeeritava kütuse müügitehingute

maksimaalsest 20%lisest käibest. Vastustaja ei ole kaebuses ega kohtuistungil esitanud

veenvaid vastuväiteid kaebaja seisukohale, et maksuhalduri jaoks vajalikud andmed on

kaebaja poolt esitatud teabest tuletatavad (keskmise tarbimisse lubatud kütuse koguse

eeldatavast suurusest kalendrikuus, planeeritavate ühe kalendrikuu tehingute kogusest ja

summast ning eeldatavast ühe kuu käibemaksukohustusest). Lisaks on kaebaja juhatuse liige

Aleksandr Prokopenko andnud 15.04.2014 maksuhaldurile suulise seletuse (I kd, tl 187-189),

mille käigus on maksuhaldur küsinud: „26. Kui suur on Neopol Invest OÜ planeeritav

maksimaalne ühe kuu kütuse müügi 20% maksumääraga maksustatav käive ja millisel juhul

Neopol Invest OÜ edastab maksimaalse kütuse müügi andmed e-posti aadressile

mtr@emta.ee?“. A. Prokopenko on küsimusele vastanud järgmiselt: „Aleksandr Prokopenko

8(10)

poolt märtsis 2014 koostatud Neopol Invest OÜ äriplaani kohaselt on Neopol Invest OÜ

planeeritav maksimaalne ühe kalendrikuu kütuse käive 1400 tonni. Juhul, kui kütuse müük

ületab 1400 tonni, peab Neopol Invest OÜ teavitama maksuhaldurit müügi koguse 1400 tonni

ületamisest. Neopol Invest OÜ ei ole müügi käibe andmete ületamisest maksuhaldurit

teavitanud, kuna kütuse müügi käibe mahtu ei ole Neopol Invest OÜ ületanud“.

Kohus leiab, et maksuhalduri arusaam teavitamiskohustuse täitmisest on vaidlustatud otsuses

olnud liialt formalistlik, seda eriti arvestades, et nii registreerimistaotlus ja äriplaan kui ka

käibe muutusest teavitamine tuleb esitada aadressile mtr@emta.ee, esialgse teabe planeeritava

käibe kohta saab maksuhaldur samuti äriplaanist ning maksuhaldur ei ole kehtestanud

täpsemaid nõudeid, millises vormis tuleb teavitamiskohustust täita. Maksuhaldur oleks

pidanud vaidlustatud otsuses vähemalt sisuliselt analüüsima ja põhjendama, miks 12.03.2014

äriplaani esitamist ei saa lugeda teavitamiskohustuse kohaseks täitmiseks (miks teavitus ei ole

vormikohane, miks maksuhaldur ei saa esitatud andmetest vajalikku teavet jne).

8.3. Vastustaja ei ole vastu vaielnud kaebaja seisukohale, et kui aluseks võtta 12.03.2014

äriplaanis toodud andmed, ei oleks kaebaja teavitamiskohustust rikkunud, seetõttu kohus

kaebaja esitatud arvutuste paikapidavusel pikemalt ei peatu. Seega eeltoodut kokku võttes

saab asuda seisukohale, et teavitamiskohustuse täitmata jätmine on kaebajale etteheidetav

kuni 12.03.2014 äriplaani maksuhaldurile esitamiseni.

9. MsÜS § 38 lg 1 sätestab, et majandustegevuse nõude või tegevusloa kõrvaltingimuse

rikkumise tõttu võib tegevusloa kehtetuks tunnistada või ettevõtja või temaga seotud isiku

majandustegevuse keelata üksnes juhul, kui rikkumine on oluline sama paragrahvi lõike 2

tähenduses. MsÜS § 38 lg 2 kohaselt on majandustegevuse nõude või tegevusloa

kõrvaltingimuse rikkumine oluline, kui rikkumise laadist tulenevalt võib arvata, et ettevõtja

või temaga seotud isik ei suuda ka edaspidi tagada selle nõude või tingimuse täitmist, ning on

vaja vältida rikkumisest ettevõtja töötajatele, klientidele, kolmandate isikute huvidele või

avalikule huvile põhjustatud ohtu või kahju ning tekkida võivat ohtu või kahju. Sellisteks

rikkumisteks on eelkõige majandustegevuse nõude või tegevusloa kõrvaltingimuse vältav

rikkumine, korduvad samalaadsed rikkumised või avalikule korrale kõrgendatud või olulist

ohtu põhjustanud rikkumine.

Vaidlustatud otsuse kohaselt on rikkumine oluline, sest kaebaja on teavitamiskohustust

rikkunud korduvalt ja hoolimata maksuhalduri tähelepanujuhtimisest ning kaebaja suhtes on

kahtlus tegeliku käibemaksukohustuse varjamises, kusjuures selline kahtlus on tekkinud alates

01.07.2014, kui kaebaja juhatuse liikmeks ja ainuosanikuks sai Jevgeni Landa.

Kohus leidis eespool, et kaebaja rikkus teavitamiskohustust kuni 12.03.2014 äriplaani

esitamiseni, st umbes 8 kuu jooksul. Seega on tegemist korduva rikkumisega. Samas on

maksuhaldur

oma

20.06.2012

ja

20.12.2012

otsustes

juhtinud

tähelepanu

teavitamiskohustusele üldiselt, kuid mitte kaebaja poolsele teavitamiskohustuse rikkumisele.

Nimetatud otsuste tegemise ajal kaebaja teavitamiskohustust veel ka ei rikkunud, sest ta kanti

majandustegevuse registrisse ja asus kütuse müügiga tegelema alles 15.03.2013. Seega ei ole

õige väita, et kaebaja on teavitamiskohustust rikkunud hoolimata maksuhalduri

tähelepanujuhtimisest.

Maksuhaldur märgib vaidlustatud otsuses õigesti, et käibe tõusust teavitamine on oluline, et

maksuhaldur saaks õigeaegselt hinnata tagatise piisavust ja vajadusel tagatise suurust tõsta.

Riigikohus on leidnud, et VKS alusel määratava käibemaksu tagatise eesmärgiks on tagada

maksupettuste vähenemine, soodustada ausat konkurentsi kütuseturul ja kaitsta seeläbi teiste

kütuseturul tegutsevate ettevõtjate ettevõtlusvabadust (otsus asjas nr 3-4-1-24-11, p-d 53–54).

Tagatise

suurendamise

üheks

eesmärgiks

on

ennetavalt

tagada

tekkida

võiva

käibemaksukohustuse täitmine (otsus asjas 3-3-1-49-14, p 12). Suurenenud tagatise andmata

9(10)

jätmisel kaotab äriühing vedelkütuse müügiturul tegutsemise õiguse (VKS § 3 lg 3).

Vaidlustatud otsusest ei nähtu aga, et maksuhaldur oleks kaalunud kooskõlas VKS § 42 lg-ga

4 kaebaja tagatise suurendamise vajalikkust.

Maksuhalduril oli kaebaja suhtes käibemaksupettuse kahtlus, kuigi vaidlustatud otsuse

kohaselt ei olnud võimalik maksupettus seotud perioodiga, kui kaebaja teavitamiskohustust

rikkus, vaid üksnes 2014. a juuni ja juuli käibemaksudeklaratsioonidega. Vastustaja möönis

kohtuistungil, et maksuhalduril ei olnud veel piisavalt tõendeid tegevusloa kehtetuks

tunnistamiseks maksupettuse tõttu, sest uurimine oli pooleli. Seetõttu valis maksuhaldur

maksutulude kaitsmiseks formaalse aluse teavitamiskohustuse rikkumise näol. Kohus leiab, et

kui maksuhalduri arvates tuli kaebaja tegevusluba kehtetuks tunnistada maksupettuse kahtluse

tõttu, ei olnud seda kohane teha teavitamiskohustuse rikkumisega seonduvale õiguslikule ja

faktilisele alusele tuginedes. Maksuhalduril oleks saanud tegevusloa kehtetuks tunnistada

näiteks MsÜS § 37 lg 2 p 3 alusel ja otsust vastavalt motiveerides (tegevusloaga lubatud

tegevusega avalikule korrale tekkiv oluline kahju või oht, mis ei eksisteerinud või ei olnud

teada tegevusloa andmise ajal ja mis kaalub üles ettevõtja huvi tegevust jätkata ning mida ei

ole võimalik kõrvaldada tegevusloa muutmisega).

Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et vaidlustatud otsuse põhjendus rikkumise olulisuse

kohta ei ole täies ulatuses asjakohane. Ainuüksi teavitamiskohustuse korduv rikkumine ei

anna käesoleva kaebuse asjaolusid arvestades alust pidada rikkumist oluliseks MsÜS § 38

mõttes.

10. MsÜS § 42 tulenevalt teeb majandustegevuse nõude või tegevusloa kõrvaltingimuse

rikkumise korral majandushaldusasutus enne majandustegevuse keelamist või tegevusloa

kehtetuks

tunnistamist

ettevõtjale

MsÜS

§-s 68

nimetatud

ettekirjutuse

tegevus

majandustegevuse nõuete või tegevusloa kõrvaltingimustega kooskõlla viia. Ettekirjutust ei

tehta, kui lähtuvalt asjaoludest on ilmne, et ettevõtja seda ei täida.

Vaidlustatud otsuse kohaselt ei täidaks Neopol Invest OÜ ettekirjutust, sest ei ole käibe

ületamisest teavitamise kohustust täitnud alates registreerimisest, ning teavitamiskohustuse

rikkumist ei saa ka tagantjärele kõrvaldada.

Maksuhaldur väidab õigesti, et teavitamiskohustuse rikkumist ei saa tagantjärele kõrvaldada,

kuid ettekirjutuse eesmärk ongi sarnases olukorras rikkumisele tähelepanu juhtida ning

kohustada ettevõtjat edaspidi nõuetekohaselt käituma. Kohtu arvates ei ole käesoleva kaebuse

asjaolusid arvestades ilmne, et kaebaja oleks rikkunud teavitamiskohustust ka edaspidi, st

olukorras, kui maksuhaldur oleks kaebajale ettekirjutuses selgitanud, kuidas maksuhaldur

teavitamiskohustust mõistab, kuidas kaebaja on teavitamiskohustuse vastu eksinud ning

millises vormis ja korras kaebaja täpsemalt oma kohustust tulevikus peaks täitma.

Ettekirjutuse ilmset mittetäitmist ei saa järeldada ainuüksi asjaolust, et selle esemeks olevat

kohustust on varem rikutud, sest rikkumise olemasolu on kõigil juhtudel ettekirjutuse

tegemise eelduseks.

Seega vaidlustatud otsuses toodud põhjendusi arvestades ei ole kaebajale ettekirjutuse

tegemata jätmine MsÜS § 42 teise lausega kooskõlas.

11. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et kaebaja rikkus VKS §-s 151 (varem § 14 lg-s 5)

sätestatud teavitamiskohustust 2013. a juunist 2014. a märtsini. Vaidlustatud otsus tuleb siiski

tühistada, sest maksuhaldur ei ole nõuetekohaselt põhjendanud, et rikkumine oli oluline

MsÜS § 38 mõttes ning tegevusloa kehtetuks tunnistamine ilma leebemate meetmete (nt

tagatise suurendamine) kaalumiseta ja kaebajale rikkumise kõrvaldamiseks eelnevalt

ettekirjutust tegemata ei ole proportsionaalne. Seetõttu ei käsitle kohus muid kaebuse väiteid.

10(10)

12. Kaebaja palub kohustada maksuhaldurit kaebaja kütuse müügi tegevusloa

taastamiseks. Kuna tegevusloa (majandustegevuse registri registreeringu) kehtetuks

tunnistamise otsus ei ole õiguspärane ja tuleb tühistada, tuleb HKMS § 5 lg 1 p 2 ja RVastS §

6 alusel kohustada maksuhaldurit teostama kaebaja tegevusloa taastamiseks vajalikke

toiminguid.

13. Kohus märgib täiendavalt, et jagab maksuhalduri seisukohti, mis puudutab

maksupettuste kõrget riski ja vajadust neile rikkumistele kohaselt reageerida. Samuti nõustub

kohus, et majandustegevuse registri andmed peavad olema usaldusväärsed ja vajadusel tuleb

õigusaktide nõudeid rikkunud ettevõtja tegevusluba kehtetuks tunnistada. Seda saab teha

siiski üksnes seaduses sätestatud alustel ja korras. Seega kuigi kohus tühistab vaidlustatud

otsuse põhjusel, et maksuhaldur ei ole kaebaja poolsele teavitamiskohustuse rikkumisele

proportsionaalselt reageerinud, ei välista see maksuhalduri õigust otsustada vajadusel uuesti

kaebaja tegevusloa kehtetuks tunnistamise üle samal või muul õigusaktides sätestatud alusel.

14. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS

§ 109 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtu määratud tähtajaks

menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid ning nende esitamata jätmise korral

menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg 6 alusel mõistab kohus välja üksnes

vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Kaebaja palub vastustajalt menetluskuludena välja mõista 11.12.2014 kohtuistungil esitatud

taotluse alusel kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu ja õigusabikulud, kokku 3052,50 eurot (II

kd, tl 3-4) ning 16.12.2014 täiendavalt esitatud taotluse alusel lisaks 2153,25 eurot (II kd, tl

11-12). Kohtule on esitatud maksekorraldused riigilõivu ja õigusabikulude tasumise kohta (II

kd, tl 5 ja 7) ning OÜ Advokaadibüroo Laus ja Partnerid kassa sissetuleku order (II kd, tl 14).

Kohus leiab, et arvestades vaidluse olemust, asja mahtu ja keerukust, menetluse kestust,

istungite arvu ning asjaolu, et kaebaja korduvad esialgse õiguskaitse taotlused ja

määruskaebused on jäänud mõlemas kohtuastmes rahuldamata, tuleb vastustajalt kaebaja

kasuks menetluskuludena välja mõista kokku 2000 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Monika Laatsit