3-14-52554/15 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Raili Randlane

Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht

8. jaanuar 2015, Jõhvi

Kohtuasja number

3-14-52554

Kohtuasi

kaebus Viru Vangla 12.08.2014

käskkirja nr 6-1/1187-KP tühistamiseks

Menetlusosalised ja esindajad

Kaebaja: ,

Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Eve Kangro

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata.

2. Jätta kaebaja menetluskulu need tema eest tasunud isiku kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 09.02.2015.

Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 12.08.2014 koostati Viru Vanglas käskkiri nr 6-1/1187-KP (tl 18-22), millega pikendati

vangistusseaduse § 69 lg 2 p-dele 1, 3, 4 ja 5 tuginedes kinnipeetav (edaspidi kaebaja)

suhtes varasemalt täiendavate julgeolekuabinõudena kohaldatud eraldatud lukustatud kambrisse

paigutamist, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, spordivahendite, spordisaali ja

-väljakute kasutamise keelamist ning igal vanglasisesel saatmisel ohjeldusmeetmena käeraudade

kasutamist. 29.08.2014 koostas kaebaja vaide (23), milles palus käskkiri kehtetuks tunnistada.

17.09.2014 vaideotsusega nr 6-12/201-2 (tl 24-26) jäeti vaie rahuldamata.

Veel on toimikusse esitatud kaebajale täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kohta Viru

Vanglas koostatud käskkirjad 13.02.2012 nr 6-1/93-KP (tl 44-45), 10.08.2012 nr 6-1/565-KP (tl 36-

43), 15.02.2013 nr 6-1/211-KP (tl 47-52), 09.08.2013 nr 6-1/1100-KP (tl 62), 13.08.2013 nr 6-

1/1116-KP (tl 61-63) ja nr 6-1/1117-KP (tl 58-60) ning 12.02.2014 nr 6-1/222-KP (tl 53-55).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 16.10.2014 koostatud kaebuses (tl 1-5) palus kaebaja, et kohus tühistaks tema suhtes 12.08.2014

tehtud käskkirja nr 6-1/1187-KP ning hüvitaks riigilõivu tasumisega kantud kohtukulu. Põhiseaduse

§-dele 11 ja 18, inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklile 3 ja Euroopa

Inimõiguste Kohtu lahenditele tuginedes leidis ta, et tegemist on tema ebainimliku ja alandava

kohtlemisega ning ilmselgelt ebaproportsionaalsete meetmetega, mida pikendatakse kustunud

distsiplinaarkaristustele tuginedes formaalselt ja automaatselt ilma tema olukorda süvenemata ja

alternatiive kaalumata.

3. Viru Vangla vastuses (tl 34-35) paluti kaebus rahuldamata jätta ning leiti, et täiendavaid

julgeolekuabinõusid võib preventiivsel eesmärgil kohaldada ka ohu tekkimise ennetamiseks.

Seejuures juhiti tähelepanu asjaoludele, et eelmise sarnase käskkirja kohaldamise ajal on kaebajat

korduvalt distsiplinaarkorras karistatud, ta on ennast manipulatsiooni eesmärgil vigastanud ja teda

on kriminaalmenetluses kahtlustatuna üle kuulatud ning lisati, et esineb küll konkurents kaebaja ja

teiste vanglas viibivate isikute õiguste vahel, kuid jättes vajalikud meetmed tarvitusele võtmata,

seaks vangla ohtu teiste isikute elu ja tervise ning seeläbi oleks ohustatud üldine julgeolek vanglas.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Käesolevas asjas on kohtul vaja lahendada küsimus, kas on olemas alused, mis said takistada

täiendavate julgeolekuabinõude jätkuvat pikendamist kaebaja suhtes.

5. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega seonduvat reguleerib vangistusseaduse § 69.

Selle lõike kaks punktides 1, 2, 3, 4 ja 5 kehtestatu võimaldab vanglateenistusel kuni asjaolude

äralangemiseni vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, isiklike riiete kandmise või

esemete kasutamise või kehakultuuriga tegelemise keelamist, eraldatud lukustatud kambrisse

paigutamist ja ohjeldusmeetmete kasutamist raske õiguserikkumise ärahoidmiseks või kinnipeetava

suhtes, kes süstemaatiliselt rikub vangistusalaste õigusaktide nõudeid, kahjustab oma tervist, on

suitsiidi- või põgenemiskalduvustega või on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule.

Riigikohtu halduskolleegium on lahendites nr 3-3-1-33-10 ja 3-3-1-63-09 väljendanud seisukohta,

et vangistusseaduse § 69 lg 1 nimetatud aluse esinemisel on vanglal kaalutlusõiguse alusel võimalik

otsustada julgeolekuabinõu kohaldamise vajaduse üle ja valida sobiv meede sama paragrahvi teises

lõikes loetletud abinõudest. Seega on tegemist kaalutlusotsustusega, mille puhul on kohtulik

kontroll piiratud. Kohus saab hinnata üksnes seda, kas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

üle otsustamisel või meetme valikul esines kaalumisvigu või mitte, kuid ei saa seejuures kontrollida

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust ja hinnata, millist meedet tuli kohaldada

ja kas konkreetse meetme rakendamine oli otstarbekas või mitte. Viimati nimetatud lahendis on

leitud veel, et täiendavaid julgeolekuabinõusid tuleks kohaldada ka preventiivsel või tõkestaval

eesmärgil, et seejuures antakse tulevikku suunatud prognoosi ja piiratud teabe alusel hinnang

kaitstava õigushüve kahjustuse tõenäosusele, kahjustuse hilisem tegelik saabumine pole oluline,

julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav üksnes see, et vanglal on tekkinud põhjendatud

kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises ning ta ei saa õigushüve kahjustust ootama jääda, vaid

peab selle tõenäosuse puhul ennetavaid meetmeid kasutama.

6. Kaebaja suhtes tingis täiendavate julgeolekuabinõude rakendamine vaidlustatud käskkirjas

kirjeldatu kohaselt 11.02.2012 kääridega toime pandud rünne kaaskinnipeetava vastu, tema

käitumisele varasemate rohkete kuritegude ja distsipliinirikkumiste asjaolude alusel antud hinnang,

05.08.2014 julgeolekuosakonnas koostatud õiend, 2014 aasta märtsi ja aprilli jooksul toimunud

korduvad enesevigastamised ning õiguserikkumiste toimepanek vaatamata eraldatud lukustatud

kambris viibimisele. See kõik on andnud aluse järeldada, et tegemist on kindla käitumismustriga

kinnipeetavaga, keda iseloomustab agressiivsus, järjepidevad ähvardamised ja vägivallateod ning

kes pole oma käitumist muutnud. Kaebaja ise tugineb üksnes üldsõnalistele väidetele käskkirja

õigusvastasusest ega ole esitanud kohtumenetluses midagi niisugust, mis saaks vaidlustatud

haldusaktis toodud väited kahtluse alla seada või hoopis ümber lükata. Käskkirjas kirjeldatud

käitumisega on ta tõestanud, et tema puhul pole vägivald kaaskinnipeetavate ja vanglaametnike ega

ka iseenda suhtes välistatud. Asjaolu, et ta on uusi õiguserikkumisi toime pannud ka täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise ajal aga kinnitab, et valitud abinõude kohaldamine on vajalik ja

alused selleks ei ole ära langenud.

7. Vangistusseaduse eelnevalt juba viidatud §-s 69 ega ka muus vangistusalases õigusaktis ei sisaldu

mingeid tähtaegu selleks, kui kaua võib täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada. Nimetatud

paragrahvi lõige kolm näeb ette üksnes, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetatakse

neid põhjustanud asjaolude äralangemisel. See aga tähendab omakorda seda, et kui vangla on ise

mingi tähtaja määranud, peab ta enne selle möödumist kontrollima, kas abinõude kohaldamise

asjaolud on ära langenud või mitte ja otsustama seejärel kaalutlusõiguse alusel nende lõpetamise või

jätkamise.

Käesoleval juhul pole vaidlust selles, et kaebaja on nii teisi kinnipeetavaid kui vanglateenistuse

ametnikke varasemalt korduvalt rünnanud ning käesoleval hetkel ei tõenda miski, et vaatamata

julgeolekuabinõude kohaldamise tõttu juba pikka aega kestnud piirangutele, oli temast tulenev oht

Viru Vanglas viibivate kinnipeetavate ja vanglateenistuse ametnike elule ja tervisele käskkirja

andmise ajaks ära langenud või vähemalt olulisel määral vähenenud.

Kinnipeetavast tulenevate julgeolekuriskide hindamine on üksnes vastavate vanglateenistuse

ametnike pädevuses. Nende poolt antud hinnangut pole võimalik ümber lükata kinnipeetava enda

väidete ja arvamustega. Käesoleval juhul on tegemist ennetavat eesmärki kandvate meetmete

rakendamisega. Seega sai vastav hinnang rajaneda vaid varem toimunu ja kaebaja isikust tuleneva

analüüsile. Kuna tema ise pole pädev oma käitumist ja sellest tulenevaid ohte hindama, ei saa ta ka

kuidagi väita, et vanglaametnike poolt antud hinnang polnud õige ja alused ennetavat laadi

julgeolekumeetmete jätkuvaks rakendamiseks üldse puudusid.

8. Haldusakti õiguspärasuse eeldused sisalduvad haldusmenetluse seaduse § 54 ja nõuavad, et see

oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas,

proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. Täiendavate julgeolekuabinõude

puhul piiratakse kinni peetava isiku vangistusseadusest tulenevaid õigusi ja abinõude pikaajalisel

kohaldamisel on riive eriti piirava iseloomuga. Seetõttu peavad nende rakendamiseks esinema

olulised põhjused ning meetmete kohaldamine peab toimuma vastavuses proportsionaalsuse

põhimõttega, olema taotletud eesmärgi saavutamiseks vajalik ja mõõdukas. Kaebaja puhul see nii

ka on, sest täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tingis algselt ta enda konkreetne tegu teise

kinnipeetava suhtes toime pandud ründe näol ning nende jätkamise vangla veendumus, et sarnase

uue ründe oht pole vaatamata pikaajalistele piirangutele veel möödas. Vaidlustatud käskkirjas

sisalduva kohaselt on vangla enne vastava otsustuse tegemist hinnanud kaebaja käitumist läbi

aegade, lähtunud otsuse langetamisel ta varasemate rikkumiste ja iseloomuga seotu kogumist ning

kaalunud piisava põhjalikkusega tema ja teiste vanglas viibivate isikute huve. Selle kõige tulemusel

on tekkinud veendumus, et valitud abinõud aitavad teiste võimalustena arvesse tuleva eraldi

päevakava koostamise või liikumisvabaduse osalise piiramise asemel kõige tõhusamal viisil ära

hoida kokkupuuteid teiste isikutega ning seeläbi uute rünnete võimalust nii kinnipeetavate kui

vangla personali suhtes, on seega nende elu ja tervise säilitamise huvides igati vajalikud ja

mõõdukad ning kaaluvad üles kaebaja enda vaba liikumise, suhtlemise ja kehakultuuriga tegelemise

õigustele rakenduvad piirangud. Seega on toimunud nii asjaolude kontrollimine kui kaalumine ning

kaalutluse piire ei ole sellejuures ületatud.

9. Kaebuses selle alusena viidatud põhiseaduse §-d 11 ja 18 lubavad kehtestada vaid niisuguseid

piiranguid, mis on kooskõlas põhiseadusega, demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega moonuta

õiguste ja vabaduste olemust ning ei luba kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda.

Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise keeld on kirjas ka inimõiguste ja vabaduste kaitse

konventsiooni artiklis 3.

Vangistusseaduse § 69 lg-st 2 tulenevate täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kinnipeetava

suhtes, kes rikub süstemaatiliselt vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab

enda tervist või on ohtlik teistele isikutele ja vangla julgeolekule, on eelnimetatud nõuetega

vastavuses ega tähenda kinnipeetava piinamist, ebainimlikku või alandavat kohtlemist.

10. Eeltoodud järeldustel pole Tartu Halduskohtul alust kaebuse rahuldamiseks. Kaebuse

põhjendamatusest tulenevalt jääb kaebuse esitamisel kaebaja eest tasutud 15 euro suurune riigilõiv

halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 alusel selle tema eest maksnud isiku kanda. Viru

Vangla oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole.

/allkirjastatud digitaalselt/

Raili Randlane