1-14-10392/10 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

7. jaanuar 2015, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number 1-14-10392

Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus

Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Viljandi kohtumaja) 9. detsembri 2014. a otsus kokkuleppemenetluses

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdistatav V.K, määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta V.K määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled kümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 9. detsembri 2014. a otsusega tunnistati V.K süüdi KarS § 209 lg 2 p 1 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 3 aastat vangistust, KarS § 213 lg 1 järgi, mille eest mõisteti karistuseks 2 aastat vangistust, ja KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 8 järgi, mille eest mõisteti karistuseks 2 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti V.K-le kergema karistuse raskeimaga kaetuks lugemise teel liitkaristuseks 3 aastat vangistust. KarS § 74 lg-te 1, 2 ja 3 alusel määrati, et mõistetud vangistusest 1 aasta 4 kuud kuulub kandmisele koheselt, arvestades karistuse kandmise algust alates 21. augustist 2014.

Ülejäänud vangistus jäetakse tingimisi täitmisele pööramata, kui V.K ei pane kolmeaastase katseaja kestel toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lgs 1 sätestatud käitumiskontrolli nõuded. KarS § 75 lg 2 p 4 alusel määrati V.K-le katseajaks kohustus otsida endale töökoht. Kohus mõistis V.K-lt riigi kasuks välja kriminaalmenetluse kulud 1234,50 eurot (sundraha 532,50 eurot, ekspertiisitasu 570 eurot, riigi õigusabi tasu 132 eurot).

2. V.K esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles taotleb otsuse tühistamist kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohustuse osas. V.K palub kriminaalmenetluse kulud summas 1234,50 eurot jätta riigi kanda. Oma taotlust põhjendab V.K sellega, et ta vabaneb vangistusest 21. detsembril 2015 ja kuni selle ajani ei ole tal võimalik menetluskulusid tasuda. Süüdistatav märgib, et on vanglas küll tööga hõivatud, ent tema tunnitasu on 0,64 eurot ja tööd võimaldatakse tal teha üks tund päevas ja sedagi vaid tööpäevadel. Sellise väikese sissetuleku juures ei ole ta võimeline maksekohustust täitma.

Kuna V.K ei ole suuteline maksegraafikust kinni pidama, edastatakse nõue kohtutäiturile, mis toob kaasa täiendavad menetluskulud. V.K lisab, et soovib vanglast vabanedes hakata hüvitama tsiviilhagisid. Olukorras, kus tal tuleb lisaks hoolitseda ka oma pere eest, oleks tema kriminaalmenetluskulude tasumise kohustusest vabastamine talle suureks abiks.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

3. Esmalt märgib ringkonnakohus, et käesolev kriminaalasi on lahendatud kokkuleppemenetluses, mistõttu kohtuotsuse apellatsioonikorras vaidlustamine on KrMS § 318 lg 3 p 4 kohaselt piiratud. Nimetatud sättest koos KrMS § 318 lg-ga 4 tuleneb, et kokkuleppemenetluses tehtud otsuse peale ei saa apellatsiooni esitada, välja arvatud juhul, kui tegemist on KrMS 9. peatüki 2. jao sätete või § 339 lõike 1 rikkumisega. Süüdistatav ja kaitsja võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe. V.K kaebuses ei ole osundatud ühelegi KrMS § 318 lg-s 4 loetletud asjaolule. Samuti ei ole ringkonnakohus kriminaalasja materjalidega tutvudes tuvastanud ühtegi asjaolu, mis annaks alust kokkuleppemenetluses tehtud otsuse vaidlustamiseks. Kuna aga otsusega välja mõistetud menetluskulusid võib KrMS § 189 lg 3 järgi vaidlustada otsusest eraldi kriminaalmenetluse seadustiku 15. peatüki kohaselt, kuulub V.K kaebus lahendamisele määruskaebe-, mitte apellatsioonimenetluses.

4. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Eeltoodust tuleneb, et reeglina kuuluvad menetluskulud süüdimõistetu poolt täielikule hüvitamisele ning vaid juhul, kui täieliku hüvitamiskohustusega seataks ohtu süüdimõistetu resotsialiseerumine ning majanduslik toimetulek, jätab kohus osa menetluskuludest riigi kanda. Tähelepanu tuleb pöörata asjaolule, et seaduse sõnastusest tulenevalt ei ole kohtul võimalik süüdimõistetut täielikult menetluskulude hüvitamise kohustusest vabastada, kuivõrd kohus saab riigi kanda jätta vaid menetluskuludest. Seega puudub V.K taotluse rahuldamiseks seaduslik osa alus.

5. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole praegusel juhul alust ka menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmiseks. Siinkohal rõhutab ringkonnakohus, et olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. novembri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-105-12). Praegusel juhul on V.K taotluse esitamisel tuginenud üksnes sellele, et viibib vanglas, kus sissetuleku teenimise võimalused on piiratud, ning vabanedes on tal kohustus oma peret ülal pidada. Need asjaolud ei ole ringkonnakohtu hinnangul aga menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmiseks piisavad. V.K ei ole esitanud kohtule tõendeid, et tal puudub igasugune vara, mille arvel oleks võimalik kriminaalmenetluse kulusid tasuda. Seega puudub ringkonnakohtul alus väita, et menetluskulude hüvitamine käiks V.K-le ilmselgelt üle jõu. Maakohus on niigi määranud, et menetluskulu kuulub hüvitamisele ositi ning seega ei pea süüdistatav kogu temalt välja mõistetud menetluskulude summat ühe korraga tasuma.

Eeltoodud asjaoludel puudub ringkonnakohtu hinnangul alus V.K puhul KrMS § 180 lg 3 kohaldamiseks ja menetluskulu osaliselt riigi kanda jätmiseks.

6. Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 189 lg-st 3, §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus V.K määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Maakohtu 9. detsembri 2014. a otsuse muutmata.

Aarne Sarjas Maarika Kuusk Tiit Lõhmus