3-13-70031/63 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna halduskohus

Kohtukoosseis

Hurma Kiviloo

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. detsember 2014. a, Tallinn

Haldusasja number

3-13-70031

Haldusasi

A.L.i kaebus sotsiaalministri 10.10.2013 käskkirja nr 107-

E õigusvastaseks tunnistamiseks, teenistusest vabastamise

aluse muutmiseks ning hüvitise väljamõistmiseks.

Asja läbivaatamise kuupäev

16. oktoober 2014. a

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja A.L.

esindaja vandeadvokaat Jaak Siim

vastustaja sotsiaalminister

esindajad Helen Tralla ja vandeadvokaat Marit Toom

RESOLUTSIOON

1. Jätta A.L.i kaebus täielikult rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende

enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult

teatavaks tegemisest 31.12.2014. a, esitada apellatsioon-

kaebuse vahetult Tallinna ringkonnakohtule (HKMS § 180

lg 1, § 181 lg 1).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka

juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi.

Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike

puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (HKMS

§ 114, § 187 lg 4).

Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist

kohtuistungil,

võidakse

see

lahendada

kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD

1. A.L. (edaspidi ka kaebuse esitaja või kaebaja) nimetati sotsiaalministri (edaspidi ka

vastustaja) 30.10.2012 käskkirjaga nr 178-T Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsleri

ametisse alates 03.12.2012. a /I kd tl 30-31/.

2.

29.08.2013. a sai kaebaja Sotsiaalministeeriumi kantsleri Marelle Erlenheimi käest

allkirja vastu sotsiaalala asekantsleri töötulemuste arutelude kokkuvõtte, mille kohta anti

kaebajale kirjalikus vormis arvamuse ja vastuväidete esitamiseks tähtaeg kuni 02.09.2013 kella

09.00-ks /I kd tl 32-39/.

3. Sotsiaalministri

04.09.2013.

a

käskkirjaga

nr

97-E

algatati

A.L.i

suhtes

distsiplinaarmenetlus, mille läbiviijaks määrati personalijuht Jaana Taniberg ja läbi viimise

tähtajaks 11.09.2013. a. Distsiplinaarmenetluse algatamisel on tuginetud kantsleri poolt

02.09.2013 ministrile esitatud sotsiaalala asekantsleri ametiajal 03.12.2012. a – 29.08.2013. a

töötulemuste kokkuvõttele (edaspidi töötulemuste kokkuvõte) /I kd tl 40/.

4.

10.09.2013. a esitas kaebaja distsiplinaarmenetluse raames oma arvamuse, milles

väljendas seisukohta, et käskkirjas viidatud töötulemuste kokkuvõttes väljatoodud asjaolud ei

anna alust järelduseks, et kaebaja on toime pannud mistahes süü vormis teenistuskohustuse

rikkumise, mis seisneb ministeeriumi maine olulises kahjustamises ning teenistuskohustuse

asjatundliku ja hoolsa täitmise nõude rikkumises /I kd tl 41-43/.

5. Sotsiaalministri

12.09.2013.

a

käskkirjaga

nr

99-E

kõrvaldati

A.L.

distsiplinaarmenetluse ajaks teenistustest avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ATS) § 78 lg-te 1

ja 3 ning § 83 p 6 alusel /I kd tl 44/.

6.

20.09.2013. a dateeritud distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte (edaspidi DM kokkuvõte)

sai kaebaja J. Tanibergi käest allkirja vastu kätte 23.09.2013. a. DM kokkuvõtte kohaselt on

A.L. süüliselt rikkunud oma teenistuskohustusi vähemalt raskest hooletusest, mille tõttu tehti

ministrile ettepanek karistada kaebajat teenistusest vabastamisega /I kd tl 45-52/.

7.

30.09.2013. a esitas A.L. ministeeriumi personalijuhile oma arvamuse ja vastuväited

DM kokkuvõtte kohta, asudes seisukohale, et puudub alus kaebaja karistamiseks mistahes

ATS §-s 70 nimetatud distsiplinaarkaristusega /I kd tl 53-58/.

8. Sotsiaalministri 10.10.2013. a käskkirjaga nr 107-E (edaspidi Käskkiri või kaevatav

haldusakt) määrati A.L.ile ATS § 70 p 3, § 76 lg 1 ja § 94 lg 1 alusel, kooskõlas ATS § 75 lg-

ga

distsiplinaarkaristus

ning

vabastati

ta

distsiplinaarkaristusena

teenistusest

Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsleri ametikohalt teenistuskohustuste olulise rikkumise

tõttu raskest hooletusest. Käskkirja kohaselt kaebaja teenistussuhte viimane päev on

11.10.2013. a /I kd tl 59-62/.

9.

11.11.2013. a esitas A.L. Tallinna halduskohtule kaebuse Käskkirja õigusvastaseks

tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ning hüvitise väljamõistmiseks:

sõltuvalt vabastamise alusest teenistusest vabastamise etteteatamise tähtaja järgimata jätmise

eest palk iga 15 kalendripäeva pikkusest etteteatamise tähtajast puudu jäänud tööpäeva eest

ning õigusvastaselt teenistusest vabastamise eest hüvitis ametniku kolme kuu keskmise palga

ulatuses /I kd tl 1-29/.

10.

04.12.2013. a määrusega halduskohus võttis kaebuse menetlusse /II kd tl 1/.

11.

07.03.2014. a esitas vastustajaks tunnistatud sotsiaalminister kohtule kirjaliku seletuse

(vastuse) kaebuse kohta /II kd tl 28-46/.

12. Halduskohus vaatas A.L.i kaebuse läbi 16.10.2014. a kohtuistungil /III kd tl 1-9/.

Kohtuvaidlused toimusid kirjalikus menetluses: 14.11.2014 esitasid pooled kohtule oma

lõplikud seisukohad /III kd tl 11-15, 21-31/.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja A.L. peab Käskkirja õigusvastaseks järgmistel asjaoludel ja põhjendustel:

Kaebajale anti 29.08.2013 kätte saadud töötulemuste kokkuvõtte kohta arvamuse ja

vastuväidete esitamiseks tähtaeg 02.09.2013 kell 09.00 (üks tööpäev) ning tähtaega ei

pikendatud vaatamata kaebaja viitele, et tegemist oli ebamõistlikult lühikese tähtajaga

põhjaliku ja argumenteeritud vastuse esitamiseks.

Distsiplinaarmenetluse algatamisel on tuginetud kantsleri poolt 02.09.2013 ministrile esitatud

eelnimetatud töötulemuste kokkuvõttele. Distsiplinaarmenetluse aluseks on ministri järeldus, et

kokkuvõttes toodud faktilised asjaolud viitavad ministeeriumi asekantsleri võimetusele täita

Sotsiaalministeeriumi põhimääruse § 11 lg 2 alusel kaebajale seatud töökohustusi.

Distsiplinaarmenetluse raames 10.09.2013 esitatud arvamuses väljendas kaebaja seisukohta, et

töötulemuste kokkuvõttes väljatoodud asjaolud ei anna alust järelduseks, et kaebaja on toime

pannud mistahes süü vormis teenistuskohustuse rikkumise, mis seisneb ministeeriumi maine

olulises kahjustamises ning teenistuskohustuse asjatundliku ja hoolsa täitmise nõude

rikkumises. Kuna kokkuvõttes kirjeldatud A.L.i tegevuse puhul ei saa rääkida kaebaja süülisest

käitumisest, siis puudub faktiline ja õiguslik alus tema karistamiseks mõne ATS §-s 70

loetletud distsiplinaarkaristusega. Samuti teatas kaebaja Sotsiaalministeeriumile, et on valmis

omalt poolt igati kaasa aitama, et kõiki menetluse käigus tuvastatavaid asjaolusid hinnataks

täielikult, igakülgselt ja objektiivselt. 30.09.2013 esitatud arvamuses ja vastuväidetes DM

kokkuvõtte kohta väljendas kaebaja järjekordselt seisukohta, et käesoleval juhul puudub alus

tema karistamiseks mistahes ATS §-s 70 nimetatud distsiplinaarkaristusega.

14.10.2013 sai kaebaja allkirja vastu kätte Käskkirja. Käskkirjale oli lisatud dokument, millest

ei nähtu selle koostaja. Samuti viidati Käskkirjas asjaolule, et selle andmise kaalutlused on

esitatud DM kokkuvõttes, kuid kokkuvõtet ennast Käskkirjale ei lisatud.

Viitega ATS § 70 p 3, § 74 lg 1 ja 2, § 76 lg 1, § 94 lg 1 ning haldusmenetluse seaduse

(edaspidi HMS) § 54 lg 1, § 55 lg 1 ja 4, § 56 lg 2 ja 3 sätetele kaebaja leiab, et vastustaja on

otsuse tegemisel eiranud HMS § 4 lg-s 2 sätestatut. Kaebaja on veendunud, et vastustaja ei ole

kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti andmisel järginud nõuetekohaselt kaalutlusreegleid,

mistõttu on jõudnud lõppkokkuvõttes ebaõigele seisukohale, et kaebaja on rikkunud süüliselt

oma teenistuskohustusi. A.L. vaidlustab Käskkirja täies ulatuses, kuivõrd see on tema

hinnangul nii vormiliselt kui sisuliselt õigusvastane.

Käskkiri ei vasta HMS §-st 55 tulenevatele vorminõuetele. Käskkirjas puuduvad põhjendused,

millele tuginedes on kaebaja teenistusest vabastatud. Käskkirja lk-l 2 on viidatud, et

distsiplinaarsüüteo toimepanemise asjaolud, neid kinnitavad tõendid, süü, rikkumise olulise

ning distsiplinaarkaristuse määramise põhjendused ja kaalutlused on esitatud DM kokkuvõtte

punktides I-III ning Käskkirja lisas. Esiteks märgib kaebaja, et DM kokkuvõtet Käskkirjale

lisatud ei ole. Teiseks rõhutab kaebaja, et Käskkirja lisana 1 esitatud dokumendist ei nähtu,

kelle poolt ja millal on nimetatud dokument koostatud ning dokument on allkirjastamata.

Dokumendi pealkiri „Asekantsleri vastuväited distsiplinaarmenetluse kohta“ viitab justkui

sellele, et tegemist on A.L.i poolt tema suhtes algatatud distsiplinaarmenetluse raames esitatud

vastuväidetega. Samas on nimetatud dokumendis üksnes refereeritud kaebaja 30.09.2013

seisukohtades esitatut, kusjuures seda on tehtud valikuliselt ning kaebaja seisukohti

meelevaldselt kajastades.

Kaebaja on seisukohal, et kuivõrd Käskkirjale ei ole lisatud ühtegi dokumenti, millest nähtuks,

mil viisil on sotsiaalminister teostanud karistuse määramisel kaalutlusõigust, kuidas on

arvestatud nende kaebaja vastuväidetega, mida kaebaja on oma 30.09.2013 dokumendis

avaldanud, millises ulatuses on võetud arvesse DM kokkuvõttes esitatud seisukohti (need

erinevad osaliselt Käskkirja lisas esitatud seisukohtadest) ning kelle poolt on koostatud ja

allkirjastatud Käskkirja lisa 1, on tegemist olulise haldusmenetluse põhimõtte rikkumisega.

Kuigi HMS § 56 lg 1 annab haldusorganile õiguse esitada haldusakti põhjendused

menetlusosalisele eraldi kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud, peavad

haldusaktis väljendatud otsustuse põhimotiivid olema siiski esitatud haldusaktis endas.

Riigikohtu halduskolleegium (edaspidi RKHKo) on 14. oktoobril 2003. a kohtuasjas nr 3-3-1-

54-03 p-s 36 rõhutanud, et diskretsiooniotsuse põhikaalutlused, miks eelistati üht lahendust

teisele, ei saa reeglina sisalduda üheski varasemas dokumendis, sest iga diskretsiooniotsus on

eriline ja ainukordne. Kirjaliku motiveerimise eesmärk ei ole ainult tagantjärele otsuse

kontrollimine, vaid ka haldusorgani enesekontrolli tagamine. Just kaalutlusotsuse tegemisel

sunnib kirjaliku põhjendamise nõue haldusorganit otsuse positiivseid ja negatiivseid mõjusid

ning tehtavat valikut põhjalikumalt läbi mõtlema. Viitamine menetluses kogutud teiste isikute

koostatud dokumentidele ei võimalda ei menetlusosalistel ega kohtul üheselt aru saada,

millised olid haldusakti andja kaalutlused, ega sunni haldusorganit kõiki poolt- ja

vastuargumente läbi mõtlema. Kui mõne sekundaarse põhjenduse kordamise asemel tehakse

motivatsioonis viide mõnele teiselt dokumendile, siis peab lõppkokkuvõttes olema arusaadav,

milline selles dokumendis sisalduv informatsioon kujutab endast osa haldusakti põhjendusest.

Viidatud lahendis leidis halduskolleegium kokkuvõtvalt, et haldusorgan oleks pidanud esitama

vaidlustatud otsuses vähemalt kokkuvõtliku analüüsi oma kaalutlustest.

Kõnealusel juhul ei selgu Käskkirjast need haldusorgani põhikaalutlused, millele viimane on

otsustuse tegemisel tuginenud. Haldusorgan on loetlenud lihtsalt lakooniliselt üles need

asjaolud, mille alusel on tema hinnangul teenistussuhte lõpetamine põhjendatud, kuid ei ole

välja toonud mitte ühtegi sisulist kaalutlust. Samuti ei selgu Käskkirjast, kas ja mil viisil on

arvestatud A.L.i 30.09.2013 arvamuses esitatud argumentide ning tõenditega. Seetõttu ei ole

muuhulgas kaebajale olnud faktiliselt tagatud ka HMS § 40 lg-s 1 sätestatud õigus olla

haldusmenetluse käigus ära kuulatud.

RKHKo on aga korduvalt väljendanud seisukohta, mille kohaselt ärakuulamise õiguse kui hea

halduse põhimõtte ühe komponendiga arvestamata jätmine on oluliseks menetlusveaks, seda

eriti diskretsiooniotsuste puhul ning juhtudel, mil langetatav otsus on rangeim võimalikest (vt

19.12.2006 nr 3-3-1-80-06, p 20; 10.12.2010 nr 3-3-1-72-10, p 20 jt). RKHKo on leidnud, et

ärakuulamise õiguse mittevõimaldamine on haldusmenetluse nõuete sedavõrd jäme rikkumine,

mis haldusakti sisule antavast hinnangust sõltumata toob kaasa haldusakti kehtetuks

tunnistamise (vt 10.12.2010 nr 3-3-1-72- 10, p 20; 29.05.2006 nr 3-3-1-23-06, p15 jt).

HMS § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et

haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui

eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kaebaja on seisukohal, et

olukorras, kus vaidlustatavast haldusaktist ei selgu üheselt, millistele kaalutlustele haldusorgani

otsus tugineb ning mil määral on võetud arvesse kaebaja vastuväiteid (ehk kas kaebajale on ka

reaalselt olnud tagatud võimalus olla ära kuulatud), samuti kui haldusaktile on lisatud

allkirjastamata ja tuvastamist mittevõimaldava isiku poolt koostatud õigusliku sisu poolest

ebaselgeks jääv dokument, on ilmne, et vorminõuete rikkumine on ilmselt mõjutanud asja

otsustamist.

Ülaltoodust lähtuvalt on Käskkiri oluliste vormiliste puudustega ning seetõttu formaalselt

õigusvastane. Käskkiri tuleb juba ainuüksi osundatud põhjusel õigusvastaseks tunnistada.

Käskkiri on ka sisuliselt õigusvastane, kuivõrd selles nähtuvad kaalutlused ei võimalda

asjaolusid ja tõendeid kogumis hinnates jõuda järeldusele, et A.L. rikkus süüliselt oma

teenistuskohustusi. Kaebaja on seisukohal, et Käskkiri ei vasta HMS §-s 54 toodud

tingimustele. Käskkiri ei sisalda haldusorgani kaalutlusi diskretsiooniotsuse tegemisel.

Viidatud on küll Käskkirja lisale ja DM kokkuvõttele, kuid arusaamatuks jääb, mil määral on

vastustaja arvestanud kaebaja 30.09.2013 arvamuses esitatud seisukohtadega. Kaebaja leiab, et

kõiki talle süüks pandud asjaolusid kogumis kaaludes ning arvestades kaebaja 30.09.2013

arvamuses käsitletut, on vastustaja jõudnud kokkuvõttes ebaõigele seisukohale, et kaebaja on

rikkunud sotsiaalala asekantsleri teenistuskohustusi. Haldusorgan ei ole sisuliselt kaalunud

A.L.i poolt esitatud seisukohti, vaid on lakooniliselt märkinud, et need on asjakohatud ega

õigusta distsiplinaarkaristuse määramata jätmist. Käskkirjas, samuti selle lisas ja selles viidatud

DM kokkuvõttes esitatud järeldused on subjektiivsed, ilmselgelt otsitud ja täiesti alusetud.

Vastustaja on rikkunud otsuse tegemisel kaalutlusnorme, mistõttu on Käskkiri ka sisuliselt

õigusvastane.

Käskkirja kohaselt jättis kaebaja ajaperioodil 18. aprill 2013. a - 29. august 2013. a

Sotsiaalministeeriumis ning kõnesoleva ministeeriumi valitsemisala asutustes korduvalt ja

jätkuvalt täitmata asekantsleri põhiülesande juhtida ning korraldada poliitikakujundamist

koostöös ministeeriumiväliste institutsioonide ja huvirühmadega ja korraldamata lahenduste

leidmise sotsiaalala küsimustes. Vastavalt Käskkirjale väljendus kaebaja teenistuskohustuste

korduv ja jätkuv rikkumine neljas episoodis:

1) erihoolekandeteenuse korralduses ilmnenud probleemide lahendamata jätmine;

2) mittetulundusühingute finantseerimise korralduse välja töötamata jätmine;

3) välisrahastuse abikõlblikkuse järelevalve teostamata jätmine;

4) Sotsiaalministeeriumi kantsleri juhiste mittejälgimine ja korralduste täitmata jätmine.

Kaebaja on seisukohal, et ükski viidatud episoodides kaebajale süüks arvatud asjaolu ei õigusta

tema teenistusest vabastamist teenistuskohustuse rikkumise tõttu. Vastustaja on teostanud

kaalutlusõigust ebaproportsionaalselt, täielikult on jäetud kaalumata kaebajat positiivselt

iseloomustavad asjaolud. Käskkiri ei vasta sellele esitatavatele nõuetele HMS § 56 mõttes.

Kaebaja ei ole jätnud lahendamata erihoolekandeteenuse korralduses ilmnenud probleeme.

Kaebajale on põhjendamatult heidetud ette selliste probleemide lahendamata jätmist, mis ei

kuulu kaebaja pädevusse või mida ei olegi võimalik pooleaastase perioodi jooksul lahendada.

Käskkirja ja DM kokkuvõtte kohaselt ei ole kaebaja piisavalt aktiivselt tegelenud

erihoolekandeteenust puudutavate küsimustega ega lahendanud valdkonnas ilmnenud

probleeme. Käskkirjas on kaebajale heidetud ette järgmist: „Hoolimata korduvatest

korraldustest ja meeldetuletustest vahetu juhi (kantsler) poolt ning asekantsleri valitsemisalasse

kuuluvate asutuste juhtide ja partnerite pöördumistest jäid sotsiaalvaldkonnas tekkinud

probleemid lahendamata.“ Kaebaja ei nõustu vastavasisuliste etteheidetega. Vastustaja ei ole

vähimalgi

määral

arvestanud

kaebaja

30.09.2013

seisukohas

osundatuga,

et

erihoolekandeteenuse osutamine riigi poolt on olnud väga ebaefektiivne juba aastaid enne

kaebaja Sotsiaalministeeriumisse tööle asumist 03.12.2012. a. Seda tõendab muuhulgas

Riigikontrolli poolt 2008. a teostatud audit, milles on Riigikontroll leidnud, et

hoolekandeteenused ei ole kättesaadavad, nende kvaliteeti ei suudeta tagada ning vastavate

teenuste rahastamine on ebapiisav. Kaebaja rõhutab, et juba 2008. a välja toodud Riigikontrolli

järeldused ei ole kaotanud oma aktuaalsust kahjuks ka täna, kuivõrd ministeeriumis ei ole

suudetud nimetatud kitsaskohti aastate jooksul lahendada. Seetõttu on mõeldamatu, et

asekantsler suudaks leida aastaid kestnud probleemidele pisut rohkem kui pooleaastase

töötamise järel kõiki osapooli rahuldavad lahendused. Vastavate etteheidete tegemine A.L.ile

ning sellele tuginevalt kaebaja teenistusest vabastamine on põhjendamatu ja ilmselgelt otsitud

põhjendustele tuginev.

Kaebaja viitab tõsiasjale, et teadmistepõhise poliitika kujundamiseks eesmärgiga lahendada

erihoolekandes aastaid kestnud probleeme ning tagada hoolekandeteenuste ja toetuste

vajaduspõhist kättesaadavust näeb Sotsiaalministeeriumi 2013. aastaplaan ette erihoolekande

valdkonna strateegia väljatöötamist (edaspidi strateegia). Strateegia valmimise tähtajaks oli

määratud 31.10.2013 ning selle eest vastutav ametnik on hoolekande osakonna juhataja Uku

Torjus (I kd tl 63; leitav ka riigiportaalis www.eesti.ee). Strateegia eesmärgiks on määratleda

erihoolekandeteenuse arengusuunad aastateks 2014-2020 ning selle peaeesmärgiks on

psüühilise erivajadusega isikutele vajaduspõhiste erihoolekandeteenuste kättesaadavamaks ja

paindlikumaks muutmine, samuti ka erihoolekandeteenuse korralduses ilmnenud probleemide

lahendamiseks meetmete väljatoomine. Strateegia peab panema paika meetmed, kuidas

tagatakse erihoolekandeteenuste kättesaadavus ja ühtlasi ka selle, kuidas peab arendama

vajaduspõhist teenusevõrgustikku ning muuta erihoolekandesüsteemi kvaliteetsemaks. Alles

pärast strateegia kinnitamist Vabariigi Valitsuse poolt tagatakse sellega teadmistepõhine

poliitika kujundamine erihoolekandeteenuste osutamises. Eeltoodust nähtuvalt ei olegi seega

enne strateegia kinnitamist võimalik erihoolekandeteenuse osutamises sisulisi muudatusi ellu

viia. Strateegia valmimise tähtaeg saabus aga alles pärast seda, kui teenistussuhe kaebajaga

lõpetati. Põhjendamatu on kaebajale tehtud etteheide, et veel 02.08.2013 ei olnud strateegilise

dokumendi projekt partneritele esitamiseks küps. Sotsiaalministeeriumi 2013. a tööplaanis ei

olnud peale kindlaksmääratud strateegia valmimise kuupäeva selle ettevalmistamise etapid

mingite tähtaegadega jäigalt reguleeritud. Samuti puudusid kantsleri või ministri korraldused

tutvustada strateegia vaheetappe kas ministeeriumisiseselt või välispartneritele mingiks

kindlaks kuupäevaks. Strateegia ettevalmistamine oli korraldatud lähtudes kaebaja ja tema

alluvuses oleva hoolekande osakonna töögraafikust ning oluline oli strateegia valmimine 31.

oktoobriks 2013. a. Enne kaebaja teenistusest kõrvaldamist (alates 13.09.2013) oli tal täielik

veendumus, et strateegia valmib õigeks ajaks. Eeltoodust tulenevalt on põhjendamatu

vastustaja etteheide, et strateegia tööversiooni ametlik tutvustamine Sotsiaalkindlustusametile

(edaspidi SKA) ja AS-le Hoolekandeteenused (edaspidi Hoolekandeteenused) alles 09.09.2013.

a tähendas asekantsleri teenistuskohustuste rikkumist. Seega on Käskkirjas viidatud

distsiplinaarkaristuse

esimene

alus,

s.o

erihoolekandeteenuse

korralduses

ilmnenud

probleemide lahendamata jätmine, rajatud haldusorgani paljasõnalistele oletustele. Kuivõrd

etteheiteid kaebaja tegevusele tehti (vt töötulemuste kokkuvõte) ja karistus määrati (vt

Käskkiri) enne strateegia valmimise tööplaani järgset kuupäeva, ei saanud vastustaja lähtuda

Käskkirja andmisel kaalutlusest, nagu oleks kaebaja jätnud erihoolekande korralduses

ilmnenud probleemid lahendamata. Kaebaja rõhutab, et kõnealune strateegia ongi dokument,

mis pakub välja konkreetsed lahendused erihoolekande valdkonnas. Käskkirjast ei nähtu ka

muuhulgas see, kas vastustaja on üleüldse arvestanud strateegia valmimise tähtajaga. Kaebaja

arvates on tegemist sedavõrd olulise asjaoluga, et see on ilmselgelt võinud mõjutada asja

otsustamist. Eeltoodust lähtuvalt on kaebaja hinnangul ilmne, et vastustaja ei ole järginud

HMS-s sätestatud nõudeid ning on kaalutlusõigust ebaõigesti teostanud, lähtudes oletuslikest ja

tõendamata asjaoludest ja lubamatutest kaalutlustest. Eeltoodu viitab üheselt tõsiasjale, et

kaebajale tehtud etteheide on otsitud ja alusetu ning on kokkuvõttes viinud ebaõige ning

kaalutlusvigadega haldusakti andmiseni, mis kahjustab olulisel määral kaebaja õigusi.

Teiseks on Käskkirja lisas väidetud, et kaebaja suutis poole aasta töö tulemusena esitada

erihoolekandeteenuste probleemide lahendusettepanekuna üksnes esitamise hetkel praktiliselt

teostamatu rahaliste vahendite kohese suurendamise. Kaebaja ei saa ka selle etteheitega

nõustuda. Kuivõrd 2013. a alguses olid aset leidnud mitmed traagilised juhtumid (nn Võisiku ja

Meegomäe hooldekodude juhtumid), pidi kaebaja valmistama Sotsiaalministeeriumi

22.04.2013 nõupidamiseks ette valdkonna ettepanekud selle kohta, kuidas ja mida on võimalik

kiiremas korras ette võtta selleks, et tagada erihoolekandeteenusel olevate alaealiste turvalisust.

Ettepanekute ettevalmistamiseks kutsus asekantsler kokku koosoleku, mis toimus 18.04.2013 ja

kuhu olid kutsutud ka Hoolekandeteenuste ja SKA esindajad. Koosoleku kutses palus kaebaja

Hoolekandeteenustel esitada oma ettepanekud selle kohta, kuidas ja mida on võimalik kiiremas

korras ette võtta selleks, et tagada erihoolekandeteenusel olevate alaealiste turvalisus.

Hoolekandeteenuste sõnastatud ettepanekud said ühiselt läbi arutatud ja kõik kohalviibinud

osalejad jõudsid üksmeelele, et need on piisavalt põhjendatud ning neid tuleb kiiremas korras

juhtkonnale tutvustada. Muid ettepanekuid ega olulisi märkuseid koosolekul ei esitatud.

Kaebaja kandis need samad ühiselt väljatöötatud ettepanekud ette 22.04.2013 toimunud

ministeeriumi juhtkonna nõupidamisel. A.L. andis juhtkonnale põhjalikke selgitusi selle kohta,

et kiirete ja minimaalsete muudatuste tegemiseks on vaja lisavahendeid. Kaebaja selgitas

juhtkonnale ka seda, et 350 000 euro suurune investeering kinnisvarasse ja 102 000 euro

suurune investeering personalile koolituse korraldamiseks, samuti ligi 1 miljon eurot pearaha

tõusuks on hädavajalik ja samas optimaalne lahendus. Muid realistlikke lahendusi olukorra

muutmiseks ei olnudki kahjuks võimalik koheselt välja pakkuda. Paraku ei aktsepteerinud

minister antud ettepanekut ja viimase soov oli, et valdkond jätkaks muude (s.t odavamate)

lahenduste otsimisega. Minister leidis ka, et 350 000 euro suurune investeering kinnisvarasse

on Hoolekandeteenustele endale taskukohane ning selleks ei ole vaja lisaeraldisi. Kaebaja

informeeris antud ministri otsusest ka Hoolekandeteenuste juhatuse esimeest Maarja

Mändmaad (vt väljavõte 18.04.2013 kalendrikandest; M. Mändmaa 18.04.2013 kiri koos

lisatud ettepanekutega; kirjavahetus M. Mändmaaga pärast ettepanekute tutvustamist

ministrile- I kd tl 64-71). Kuivõrd minister avaldas kohtumisel selget seisukohta, et lisaeraldisi

vaja ei ole ning valdkonna probleemid tuleb lahendada muul viisil, puudus ka põhjus esitada

sama ettepanek koheselt uuesti 2013. a lisaeelarvele või 2014. a riigieelarvele lisamiseks.

Eelnevast tulenevalt on selgelt alusetu Käskkirjas teenistustest vabastamise põhjendusena välja

toodud asjaolu, et väidetavalt ei tunne asekantsler riigieelarve arutelude ja planeerimise

protsessi ning perioodi. Antud juhul on kaebaja lähtunud oma tegevuses ministri poolt

konkreetselt ette antud suunistest, millist asjaolu ei ole aga Käskkirjas põhjendamatult arvesse

võetud. Lisaks on tegemist uue väitega, mida distsiplinaarmenetluse käigus varasemalt esitatud

ei ole. Seetõttu ei ole kaebaja saanud selle väite osas saanud eelnevalt esitada oma seisukohti

ehk talle ei tagatud vastavas osas õigust olla ära kuulatud ja esitada omapoolseid seisukohti.

Eeltoodust nähtuvalt lähtus kaebaja otseselt ministri poolt antud juhistest, mistõttu on

põhjendamatu

Käskkirjas

tehtud

etteheide

ning

selle

lugemine

üheks

kaebajale

distsiplinaarkaristuse määramist tingivaks minetuseks.

Käskkirja lisas on muuhulgas väidetud, et asekantsler ei koordineerinud ja ei jälginud strateegia

valmimise etappe ja ajakava ega teostanud asjakohast järelvalvet, mis tõi väidetavalt kaasa

teiste oluliste sotsiaalvaldkonnaga seonduvate küsimuste lahendamise edasilükkumise. Samas

on jäetud täpsustamata, millised need küsimused olid, mis väidetavalt edasi lükkusid ning

millised olid sellega kaasnevad negatiivsed tagajärjed. Haldusakt on seega olulises osas jäetud

motiveerimata ning esitatud kaalutlused on ebamäärased ja konkretiseerimata.

Kaevatavas haldusaktis on esitatud info hoolekande osakonna töökoormuse vähendamisest

oluliselt moonutatud kujul. Käskkirjas on proovitud jätta mulje, et hoolekande osakonna

töökoormust lihtsalt vähendati ja kaebaja ettepaneku tõttu lükkus teiste oluliste

sotsiaalvaldkonnaga seonduvate küsimuste ning probleemide lahendamine. Vastustaja on

lähtunud otsuse tegemisel otseselt ebaõigest informatsioonist ning on jätnud täielikult

arvestamata kaebaja 30.09.2013 arvamuses esitatud argumendid. Otseselt ebaõige on

Käskkirjas esitatud väide, mille kohaselt olevat osakonna koosseisu suurendamine olnud

reaalselt võimalik ning tööplaani muutused toimusid kantsleri teadmiseta. Kaebaja selgitas juba

oma 30.09.2013 arvamuses, et Sotsiaalministeeriumi kantsler M. Erlenheim rõhutas korduvalt

isiklikult (nt ministeeriumi teenistujate töötasude ja koosseisu arutamistel 2013. a alguses), et

ministeeriumi teenistujate koosseisu suurendamine (hoolekande osakond k.a) ei ole võimalik

ning tegutsema peab olemasolevate ressurssidega. Arvestades seega ministeeriumi piiratud

ressurssidega ja sellega, et täiendavate finantseeringute leidmine eelarveaasta jooksul pole

võimalik, ei näinud kaebaja reaalset võimalust suurendada erihoolekande küsimustega

tegelevat meeskonda. Antud olukorras ja asutuse spetsiifikat arvestades tegi kaebaja kantslerile

ettepaneku vähendada just erihoolekande alal kompetentsi kogunud meeskonna vajadust

tegeleda muude, oluliselt väiksemat pädevust vajavate ning mitte nii kiireloomuliste

tegevustega ja seeläbi kindlustada erihoolekande strateegia õigeaegne valmimine. Sellest

lähtuvalt ja tänu just kaebaja ettepanekule hoolekande osakonna töökoormuse vähendamise

osas (mis oli liiga kõrge selleks, et kõikide küsimustega korraga tegeledes nendega õigeaegselt

valmis jõuda) ning võimaldamaks teiste meeskonnaliikmete panustamist strateegia

väljatöötamisse, võeti tööplaanist maha ainsa väiksema olulisusega tegevus – puuetega

inimeste strateegia koostamine. Tänu kaebaja poolt tehtud ettepanekule muutus strateegia

koostamise tempo kiiremaks, kuna hoolekande osakonna meeskond sai omalt poolt panustada

strateegiaga tegeleva peaspetsialisti töösse. Kantsler M. Erlenhaim oli ettepanekuga kursis ja

andis sellele oma nõusoleku. Kaebaja rõhutab, et kui ümberkorraldusi ei oleks tehtud, ei oleks

ka strateegia valmimine 31. oktoobriks 2013. a olnud reaalne.

Kaebaja jälgis ja koordineeris strateegia valmimist pidevalt, korraldades selleks järjepidevalt

vastavasisulisi kohtumisi ja nõupidamisi, andes pidevalt suulisi juhiseid, korraldusi ja nõudis

ka strateegia eest vastutavalt osakonnalt vastavat aru andmist. Antud üritused (kohtumised,

nõupidamised jms) leidsid aset näiteks 07. jaanuaril 2013. a (kl 14.00-15.00), 17. jaanuaril

2013. a (kl 14.00-14.30), 28. jaanuaril 2013. a (kl 16.00-16.30); 29. jaanuaril 2013. a (terve

tööpäeva vätel), 18. märtsil 2013. a (kl 13.00-14.30), 18. aprillil 2013. a (kl 9.00-12.00); 26.

aprillil 2013. a (kl 12.00-13.00), 30. aprillil 2013. a (kl 11.30-13.00); 02. mail 2013. a (kl

14.30-15.30); 16. mail 2013. a (kl 10.00-10.30), 30. mail 2013. a (kl 10.00-11.00); 13-14.

juunil 2013. a (välislähetus), 21. juunil 2013. a (kl 10.00-11.00), 21. juunil 2013. a (kl 15.00-

16.30); 27. juunil 2013. a (kl 10.00-11.00); 11. juulil 2013. a (kl 10.00-10.30); 23. juulil 2013.

a (kl 11.00-13.00); 25. juulil 2013. a (kl 10.00-13.00); 10. septembril 2013. a (kl 13.30-14.30)

(vt kalendri kanded vastavate kuupäevade osas – I kd tl 72-87). Samuti kinnitavad strateegia

valmimise koordineerimist asekantsleri poolt ka järgnevad kirjavahetused: 1) Bärbel Vapperi

21. aprilli 2013. a kiri strateegia seisust ja täiendava personali osas (I kd tl 88-91); 2) B.

Vapperi 05. juuli 2013. a kiri, milles ta nõustub ettepanekuga, et Euroopa Komisjoni juhis

„Transition from Institutional to Community Based Care – guidelines and toolkit“ on väärtuslik

sisend strateegiasse (I kd tl 92-93); 3) B. Vapperi 30. juuli 2013. a kiri strateegia valmimisest (I

kd tl 94); 4) B. Vapperi 02. augusti 2013. a kiri strateegia eelnõuga (I kd tl 95-156); 5) kaebaja

18. juuli 2013. a kiri SKA peadirektorile Juta Saarevetile, milles on viidatud strateegia

ettevalmistamisele (I kd tl 157); 6) A.L.i 02. augusti 2013. a kiri hoolekande osakonnale

arvamusega strateegia tutvustamise võimalusest SKA ja Hoolekandeteenustele (I kd tl 158); 7)

B. Vapperi 09. septembri 2013. a kiri ja strateegia tööversioon (I kd tl 159-184). Ülaltoodust

lähtuvalt on vastustaja etteheited ilmselgelt otsitud ning täiesti alusetud ning haldusorgan on

jätnud otsustuse tegemisel olulised asjaolud kaalumata. Haldusakt ei vasta seetõttu sellele

esitatavatele nõuetele HMS § 56 mõttes.

Käskkirjas on väidetud, et kaebaja väidetavalt süülist käitumist kinnitab asjaolu, et 02.08.2013

seisuga ei olnud strateegia projekt partneritele (s.o SKA-le ja Hoolekandeteenustele)

esitamiseks küps. Vastustaja selline väide on otseselt ebaõige. Kaalutluse teostamisel ei ole

vastustaja võtnud arvesse kaebaja 30.09.2013 vastuses DM kokkuvõttele lisas 3 viidatud

hoolekande osakonna peaspetsialist B. Vapperi 02. augusti 2013. a kirja, mis tõendab üheselt,

et mainitud partnerite sisuinimesed on strateegia eelnõuga kursis. Samuti nagu eespool

põhjendatud, ei ole strateegia vahetappide tähtajad Sotsiaalministeeriumi tööplaaniga

määratletud. Lisaks nentis ministeeriumi kantsler M. Erlenheim 10.09.2013 hoolekande

osakonnaga toimunud nõupidamisel, et strateegia valmimise tähtaeg 31.10.2013 ei ole

poliitiliselt kriitiline ja seda on võimalik teatud tingimustel edasi lükata. Vastustaja on jätnud

eeltoodud olulised asjaolud kaalutluse teostamisel arvestamata, mis on viinud ebaõige otsuse

tegemiseni.

Käskkirja lisas väidab vastustaja, et asekantsler ei näidanud üles initsiatiivi erihoolekande

teemalise koosoleku korraldamises pärast SKA peadirektori 05.07.2013 kirja saamist,

reageerides vastavale palvele alles 18.07.2013 peale ministri nõunikult saadud koosoleku

kutset. Samuti on vastustaja seisukohal, et kuigi SKA peadirektor tegi oma 05.07.2013 e-kirjas

selge ettepaneku kohtuda augusti alguses ja valmistada ette ministriga kohtumiseks, määras

asekantsler sellegipoolest ebasobiva kohtumise aja 23. juuliks 2013. a. Kaebaja on seisukohal,

et vastustaja käsitleb asjaolusid moonutatult ning teadlikult kaebaja suhtes negatiivselt.

Vastustajapoolne küsimuste valikuline käsitlemine viitab üheselt sellele, et vastustaja

eesmärgiks oligi A.L.ist vabanemine ning selleks õigustuse otsimine. Konkreetse juhtumiga

seonduvad asjaolud olid tegelikkuses hoopis teistsugused. Esiteks arutas kaebaja võimaliku

selleteemalise koosoleku toimumisaega hoolekandeosakonnaga samal päeval pärast SKA

peadirektori pöördumist 05.07.2013 (vt hoolekande osakonna peaspetsialist B. Vapperi

05.07.2013 kiri asekantslerile ja hoolekande osakonna juhataja U. Torjusele, I kd tl 185).

Teiseks plaanis asekantsler kõnealuse erihoolekandeteenuste probleemidele pühendatud

koosoleku viia algselt läbi 01.08.2013 (vt asekantsleri 18.07.2013 kiri J. Saarevetile). Alles siis,

kui koosolekukutse oli juba välja saadetud, teatas ministri nõunik Anni Tooma kaebajale, et

kohtumine ministriga on plaanitud 29. juuliks 2013. a ehk enne asekantsleri poolt esialgu

planeeritud koosolekut. Kuna asekantsleri poolt kokku kutsutud koosolek pidi andma sisendid

kohtumiseks ministriga, siis peale ministriga toimuva kohtumise aja määramist (nagu Käskkirja

lisas viidatud, saatis ministri nõunik A. Tooma vastavasisulise kalendrikutse 18.07.2013) ei

jäänud asekantsleril muud võimalust kui muuta oma koosoleku aega ning viia see läbi enne

kohtumist ministriga. Lähtuvalt sellest oligi valitud ainus 18.07.2013 seisuga sobilik kuupäev –

23.07.2013 (vt asekantsleri 18.07.2013 kalendrikutse koos selgitustega). Algselt 29. juuliks

2013. a planeeritud kohtumise ministriga lükkas ministri nõunik hiljem siiski edasi, määrates

kohtumisajaks 16.08.2013 (vt ministri nõuniku A. Tooma kalendrikutse muutmine, I kd tl 187).

Vastustaja on ühtlasi ebaõigesti leidnud, et SKA peadirektor J. Saarevet väljendas oma

05.07.2013 pöördumises, et talle kohtumine 2013. a juulis ei sobi. Nimetatud kirjas viitas J.

Saarevet üksnes sellele, et tema hinnangul oleks kokkusaamine enne 2013. a augustikuud

tõenäoliselt problemaatiline puhkuste perioodide tõttu. Samuti palus ta võimalusel saata temale

tutvumiseks strateegia eelnõu, mida ei olnud aga võimalik teha, kuivõrd eelnõu ei olnud selleks

ajaks veel sellises vormis, et seda oleks saanud partneritele tutvumiseks edastada (vastavast

asjaolust teavitas kaebaja ka koosolekul osalejaid). Teise partneri esindaja M. Mändmaa küll

kirjutas, et ta ei ole 23.07.2013 Tallinnas, kuid tulenevalt sellest, et ta on üks kolmest

Hoolekandeteenuste juhatuse liikmetest (vt väljavõte äriregistrist, I kd tl 189), siis M.

Mändmaa asendaja määramine ning seeläbi Hoolekandeteenuste esindatuse tagamine

23.07.2013 kohtumisel oleks kahtlemata olnud võimalik. Vaatamata asjaolule, et strateegilised

partnerid eirasid 23.07.2013 toimunud nõupidamist, viis asekantsler selle siiski läbi koos

ülejäänud

ekspertidega.

Soovides

kaasata

teema

arutelusse

nii

SKA

kui

ka

Hoolekandeteenused, palus asekantsler koostada koosolekust memo, mis edastati 31.07.2013

koosolekul mitteosalenud partneritele, tehes neile ettepaneku esitada antud memo osas

omapoolseid kommentaare. Mõlemad saatsid oma märkused ja ettepanekud 02.08.2013 (üks

neist väljaspool tööaega), mis oli kahjuks asekantsleri viimane tööpäev enne ametlikku puhkust

(kaebaja viibis puhkusel ajavahemikus 05.-19. august 2013. a; viimane tööpäev enne puhkust

oli 02.08.2013 ja esimene tööpäev pärast puhkust 21.08.2013, kusjuures samal perioodil viibis

põhipuhkusel ka erihoolekande poliitika eest vastutava hoolekande osakonna juhataja U.

Torjus). Tagasiside näitab, et väga paljudes aspektides on partneritel eriarvamused, mida oleks

pidanud ja saanud arutada juba 23.07.2013 kohtumisel, kus aga Hoolekandeteenuste ja SKA

esindajad paraku ei osalenud. Eeltoodust tulenevalt on täiesti alusetud ja otseselt ebaõiged ka

vaidlustatava käskkirja lisas kaebaja suhtes esitatud etteheited, justkui ta ei oleks näidanud üles

initsiatiivi koosoleku korraldamiseks pärast SKA peadirektori 05.07.2013 kirja saamist.

Kaebaja tegi kõik endast oleneva, et koosolek SKA ja Hoolekandeteenuste osalusel toimuks,

kuid ta ei saanud vastutada selle eest, et koosolekule kutsutud isikud otsustasid neile

teadaolevatel kaalutlustel sellel mitte osaleda.

Kaebajale on Käskkirja lisas ette heidetud mh ka seda, et 16.08.2013 sotsiaalministri osavõtul

toimunud koosolek polnud tema poolt ette valmistatud ning ta ei suutnud seal vastata talle

esitatud küsimustele. Kaebaja leiab, et tema vastu esitatud süüdistused on alusetud. Kaebaja

tundis arutatava valdkonna teemade, eriti erihoolekande osas äärmiselt suurt vastutust ja

otsustas viibida 16.08.2013 selle arutamisel vaatamata puhkusele. 16.08.2013 kohtumisel

ministriga väljendas asekantsler valdkonna seisukohti ja ettepanekuid (mis olid fikseeritud

pärast 23.07.2013 koosolekut koostatud memos). Muuhulgas tegi asekantsler ettepaneku,

kuidas peaks vähendama hoolekandeteenusele suunatud isikute arvu. Selline ettepanek põhines

nii hoolekande osakonna järeldustel, kui ka Hoolekandeteenuste 04.07.2013 ettepanekutel

SKA-le (mida mh arutati 23.07.2013 nõupidamisel). Kaebajale arusaamatul põhjusel sekkusid

kaebaja sõnavõttu nii J. Saarevet kui M. Mändmaa, kes nentisid, et erihoolekandeteenuse osas

õigustatud sihtgrupi vähendamine puudutab vaid 5-10% sihtgrupist ning et sotsiaalvaldkonna

poolt tehtud ettepanekud on valed (esitamata seejuures ühtegi omapoolset „õiget“ sihtgruppi

puudutavat lahendust). Kaebaja nõustub, et 16.08.2013 koosolek ebaõnnestus, kuna koosolekul

puudus sotsiaalvaldkonna ja mainitud partnerite ühine meel ning tahe antud teemat üheskoos

arutada. Kaebaja on veendunud, et seda oleks võinud vältida elementaarse sõbralikkusega

üksteise vastu ja koostööga. Seda eelkõige juhul, kui 23.07.2013 toimunud eelnõupidamisel

oleks olnud võimalik kõik küsimused omavahel selgeks vaielda ning 16.08.2013 koosolekul

tutvustada ministrile põhjalikult argumenteeritud seisukohti. Samas ei saa süüdistada

asekantslerit oma teenistuskohustuste täitmata jätmises olukorras, kus kaebaja tegi kõik endast

oleneva, et nõupidamine strateegiliste partnerite osavõtul toimuks enne ministriga kohtumist

ning kõik olulised küsimused saaksid eelnevalt omavahel läbi arutatud. Isegi juhul, kui

koosoleku nurjumise põhjuseks oli kaebaja autoriteedi puudumine, ei saa seda pidada

teenistuskohustuse süüliseks rikkumiseks. Kokkuvõtvalt on kaebaja seisukohal, et vastustaja on

oluliselt rikkunud haldusmenetluse üldisi põhimõtteid, tõlgendanud kaalutlusotsuse tegemise

aluseks olevaid asjaolusid meelevaldselt ning jätnud suure osa faktilistest asjaoludest otsustuse

tegemisel põhjendamatult arvestamata. Seetõttu on haldusorgan jõudnud kokkuvõttes ebaõigele

järeldusele, justkui oleks A.L. ministeeriumi asekantslerina jätnud erihoolekande korralduses

ilmnenud probleemid lahendamata.

Põhjendamatud on vastustaja etteheited seoses mittetulundusühingute finantseerimise

korralduse väidetava väljatöötamata jätmisega. Vastustaja on Käskkirja lisa p-s II väitnud, et

kaebaja jättis välja töötamata mittetulundusühingute finantseerimise korralduse. DM

kokkuvõttes

on

ühtlasi

väidetud,

et

kaebaja

jättis

koostamata

ühtsed

alused

hasartmängumaksust laekuvate rahade jagamiseks. Samas ei nähtu kummastki dokumendist,

millistele tõenditele on vastustaja sellise väite esitamisel tuginenud. Kaebaja leiab, et sellised

vastustaja seisukohad on otsitud ning täiesti põhjendamatud. Käskkirja lisas ei ole täpsemalt

selgitatud, mille mittetegemist seonduvalt ülaltooduga konkreetselt kaebajale ette heidetakse.

DM kokkuvõttes viitas vastustaja laste- ja perede osakonna peaspetsialist E. N. 05.07.2013 e-

kirjale (I kd tl 190) ja selle lisaks olevale 03.07.2013 toimunud HMN-i ja MTÜ-de rahastamise

teemalisele nõupidamise kokkuvõttele. Väidetavalt jättis asekantsler kokku kutsumata

03.07.2013 kokku lepitud koosoleku. Kaebaja sellise väitega ei nõustu ning leiab, et selline

vastustaja seisukoht on meelevaldne. Kõnealuses protokollis on selgelt kirjas: „1. Püüame

augusti lõpuks SOM-i siseselt panna paika teemade lõikes protsentuaalse jaotuse, mille alusel

hasartmängumaksust laekuvat raha jagada. […] b) Aleksander kutsub kokku koosoleku kõigi

sotsiaalvaldkonna osakondade esindajatega ning teiste valdkondade esindajatega sel teemal

[…]“. Eeltoodu pinnalt on ilmne, et 03.07.2013 koosoleku protokollis ei fikseeritud konkreetset

kuupäeva, mis ajaks vastavad ettepanekud valmis pidid saama. Kuivõrd tegemist ei olnud

kõrge prioriteediga tööülesandega, siis tegeles asekantsler selle küsimusega jooksvalt teiste

kiiremaloomuliste tööde kõrvalt. Vastustaja ei ole ka vähimalgi määral arvestanud asjaoluga, et

2013. a juulis ja augustis viibisid enamus sotsiaalvaldkonna osakondade juhatajatest, sama ja

teiste valdkondade spetsialistidest graafikujärgsel puhkusel, mistõttu ei olnud 03.07.2013

nõupidamisel kokkulepitud koosoleku kokkukutsumine antud perioodil objektiivselt võimalik.

Samuti peab kaebaja vajalikuks rõhutada, et seda konkreetset asjaolu heideti talle ette alles

töötulemuste kokkuvõttes ehk sisuliselt enne augustikuu viimast tööpäeva. Seega ei olnud

ilmselgelt tegemist prioriteetse ning kantsleri jaoks väga olulise küsimusega. Samuti, kuivõrd

augusti lõpuni oli jäänud veel üks tööpäev, puudus kantsleril tol hetkel veel kindel teadmine, et

enne septembrikuu algust vastavaid ettepanekuid talle ei esitata. Kantsleri etteheited olid seega

ennatlikud.

Täiendavalt on Käskkirja lisas märgitud, et asekantsleri vastuväited kinnitavad tema suutmatust

mõista oma teenistusülesandeid ning võimetust neid nõuetekohaselt täita. Selline vastustaja

hinnang on täiesti alusetu ning meelevaldne. Nagu kaebaja eelnevalt märkis, siis ta ei ole antud

juhul rikkunud oma töökohustusi, mistõttu on talle tehtud etteheited täiesti põhjendamatud.

Arvestades tõsiasja, et mittetulundusühingute finantseerimise korralduse väljatöötamine ei

olnud seotud konkreetse tähtajaga ega ka asekantsleri valdkonna kõige prioriteetsem küsimus,

on vastustaja etteheited seoses kaebaja väidetavate töökohustuste rikkumisega täiesti alusetud.

Antud juhul ei ilmne Käskkirjast, millised Sotsiaalministeeriumi eesmärgid ja ülesanded olid

kaebaja tegevuse tõttu ohustatud ning mil viisil rikkus kaebaja oma teenistuskohustusi.

Etteheite näol on tegemist haldusorgani subjektiivse hinnanguga, mida ei kinnita asjas kogutud

tõendid.

Vastustaja on põhjendamatult tuginenud Käskkirjas kaalutlusele, nagu oleks kaebaja jätnud

teostamata välisrahade abikõlblikkuse järelevalve. Käskkirjas ning selle lisas on muuhulgas ka

viidatud, et kaebaja rikkus oluliselt oma teenistuskohustusi välisraha abikõlblikkuse järelevalve

suhtes, mis tõi kaasa usalduse kaotuse asekantsleri vastu. Samaaegselt on aga vastustaja

nõustunud, et korraldus siiski muudeti tähtaegselt. Kaebaja on seisukohal, et väidetav riski

tekitamine antud episoodi puhul on subjektiivne ja kunstlikult üle paisutatud, A.L.ile tehtud

etteheited on põhjendamatud. Vabariigi Valitsuse 05. märtsi 2009. a korraldust nr 80

„„Elukeskkonna arendamise rakenduskava“ prioriteetse suuna „Tervishoiu ja hoolekande

infrastruktuuri arendamine“ meetme „Riiklike hoolekandeasutuste reorganiseerimine“

investeeringute kava kinnitamine“ muudeti Vabariigi Valitsuse 29. augusti 2013. a

korraldusega nr 388. Antud menetlus eeldas tõesti suurt kooskõlastusringi, kuid eesmärk tagada

Vabariigi Valitsuse korralduse muutmine hiljemalt abikõlblikkuse perioodi lõpuks (s.o

31.08.2013) sai täidetud. Seega jääb arusaamatuks, milles siiski seisnes kaebajapoolne

teenistuskohustuste süüline rikkumine. Paljasõnaline ja tõendamata on ka Käskkirja lisas

esitatud väide, et korralduse muutmine toimus tänu sotsiaalvaldkonnast väljapool asuva

tugiosakonna ametniku kiirele reageerimisele. Vastustaja ei ole seejuures nimetanud, kes oli

see väidetav isik ning milles tema väidetav tegu seisnes. Lisaks on tegemist on täiesti uue

väitega, millele ei tuginetud varem koostatud DM kokkuvõttes. Seega on tegemist ilmselgelt

otsitud ning alusetu põhjendusega. Vastustaja on seeläbi rikkunud mh ka diskretsiooni

kuritarvitamise keeldu ja jätnud andmata kaebajale võimaluse menetluse kestel nimetatud väite

osas omapoolseid selgitusi anda. Eelnevast lähtuvalt on kaebaja seisukohal, et põhjendamatu

on talle süüks panna välisrahastuse abikõlblikkuse järelevalve teostamata jätmist. Kuna

kõnealuste töödega jõuti õigeaegselt valmis, siis on ilmne, et kaebaja ei saanud rikkuda raskest

hooletusest oma teenistusülesandeid.

A.L. ei ole jätnud järgimata ega täitmata Sotsiaalministeeriumi kantsleri juhiseid. Käskkirja lisa

p-s 4 on kaebajale ette heidetud kantsleri juhiste mittetäitmist ja korralduste täitmata jätmist.

Vastustaja on tuginenud otsuse tegemisel kolmele episoodile, mis leidsid aset perioodil 18.04.-

29.08.2013. Ükski nendest episoodidest ei tõenda eraldiseisvalt ega kogumis kaebaja poolt

teenistuskohustuste täitmata jätmist raskest hooletusest.

Esmalt on vastustaja asunud seisukohale, et kaebaja pidanuks kaasama erihoolekande strateegia

väljatöötamisse nõustajana Rahandusministeeriumi, kuid ei teinud seda. Vastustaja on jõudnud

täiesti meelevaldsele seisukohale, et asekantsler ei olnud kursis strateegia ettevalmistamise

etappidega. Kaebaja ei saa eeltoodud etteheidetega nõustuda. Erihoolekande strateegia

valmimisega seotud küsimusi on kaebaja juba eespool käsitlenud. Kaevatavas haldusaktis ega

ka varasema distsiplinaarmenetluse käigus on jäetud täpselt osundamata, millal ja millisel viisil

oli kantsleri väidetav korraldus antud. Kuna asekantsleri teenistusest kõrvaldamise päevaks oli

strateegia väljatöötamine veel pooleli ja selle valmimise tähtaeg oli alles 31.10.2013, siis on

põhjendamatu heita kaebajale ette asjaolu, et ta ei olnud (veel) kaasanud menetlusse nõustajana

Rahandusministeeriumi. Vastustaja on ise Käskkirja p-s 4.1. märkinud, et nimetatud episood ei

ole eraldiseseivalt aluseks distsiplinaarkaristuse korras teenistusest vabastamiseks. Seega ei pea

ka vastustaja ise antud küsimust distsiplinaarkaristuse määramise seisukohalt oluliseks.

Teiseks on vastustaja viidanud, et kaebaja pidi korraldama asenduskodu hoone rajamiseks

koostöökokkuleppe sõlmimise ilma, et oleks eelnevalt saanud Sotsiaalministeeriumi finants- ja

varahalduse osakonnalt (edaspidi FVO) sisendit hoone tüübi ja maksumuse osas. Kostja arvates

tõestab see asekantsleri suutmatust efektiivselt ja eesmärgipäraselt juhtida ressursse. Kaebaja ei

saa mingil juhul nõustuda Käskkirjas toodud põhjendusega, et koostöökokkuleppe sõlmimist

Valga asenduskodu hoone rajamiseks oleks kaebaja pidanud korraldama enne FVO sisendi

saamist. Vastupidi, varaliste kohustuste võtmise soodustamine ilma kohustuste suuruse

teadmata oleks näidanud riigiametniku ebapädevust ja riigi huvide vastu suunatud käitumist.

Seetõttu jäävad vastustaja etteheited kaebajale arusaamatuks. Asekantslerina käitus kaebaja just

Sotsiaalministeeriumi huvides ja ressurssidega arvestades ning seega on vastustaja etteheide

põhjendamatu ning ilmselgelt otsitud.

Täiendavalt on kaebajale heidetud ette seda, et ta ei olnud sotsiaalministri ja justiitsministri

kohtumisel piisavalt aktiivne ega kaitsnud piisaval määral valdkonna huve ja eesmärke.

Esiteks, Käskkirjas puudub täielikult põhjendus selle kohta, milles seisnes valdkonna huvide

mittepiisav kaitsmine. Tegemist on vastustaja subjektiivse ning seetõttu kontrollimatu

hinnanguga. Riigikohus on praktikas korduvalt väljendanud seisukohta, mille kohaselt peab

kaalutlusotsuste puhul olema haldusakti motiveering igakülgne ja eriti põhjalik. Näiteks 28.

oktoobril 2003. a kohtuasjas nr 3-3-1-66-03 tehtud otsuse p-s 18 märkis RKHKo, et:

„Haldusakti motiveerimine on abinõu selleks, et isik, kellele on haldusakt adresseeritud, saaks

aru, kas tema õigusi on kitsendatud seaduslikult, ja vajadusel oma õigusi kaitsta.” 29. novembri

2012. a otsuses nr 3-3-1-29-13 on RKHKo rõhutanud, et „kaalutlusotsuste puhul peab

haldusakti motivatsioon olema eriti põhjalik. […] Kaalutluste väljatoomine haldusakti

põhjendustes on oluline nii haldusakti kohtuliku kontrolli tagamiseks kui ka haldusakti

legitimeerimiseks adressaatide ja puudutatud isikute silmis.” Eeltoodud kohtupraktikast

tulenevalt ei saa kaalutlusotsuse tegemisel tugineda sellistele väidetele nagu huvide mittepiisav

kaitsmine. Haldusakt peab olema igakülgselt motiveeritud ning adressaadile ja teistele sellega

tutvujatele üheselt mõistetav. Käskkiri antud juhul nendele nõuetele ei vasta.

Teiseks on põhjendamatu ka vastustaja seisukoht, et õigusala juhi H. Tralla sõnavõtt

eestkosteteemadel ei olnud asekantsleri poolt eelnevalt korraldatud. Vastustaja etteheide jääb

arusaamatuks, arvestades seda, et nimetatud isik oli ministeeriumis pikaajalisemalt töötanud

isikuna eestkostega seotud menetluse protsessiga palju põhjalikumalt kursis kui juhtkond.

Käskkirjast ei selgu, miks arvab vastustaja, et asekantsler ei saanud olla veendunud, et tema

valdkonna huvid saavad kohtumisel kaitstud olukorras, kus asekantsler viibis ka ise koosolekul

ning oleks saanud seetõttu vajadusel koheselt H. Tralla sõnavõttu täiendada või täpsustada.

Ministri etteheited viitavad üheselt sellele, et tegemist on otsitud seisukohtadega teenistussuhte

lõpetamise põhjendamiseks.

Kolmandaks heidetakse kaebajale ette, et viimane jättis ministrile edastamata info (seejuures ei

selgu Käskkirja lisast, millal pidanuks kaebaja vastava teabe edastama), et Murtud Rukkilille

märgi annetamise funktsiooni ülevõtmise osas oli Sotsiaalministeerium juba eelnevalt

edastanud Justiitsministeeriumile funktsiooni ülevõtmist mittetoetava seisukoha. Samuti ei ole

vastustaja selgitanud, kas vastava informatsiooni edastamine oli kaebaja pädevuses ning tema

teenistusülesandeks. Lisaks on tegemist täiesti uue väitega, millele ei ole DM kokkuvõttes

tähelepanu juhitud. Seetõttu on vastustaja rikkunud HMS § 40 lg-t 1. Samuti on antud süüdistus

ilmselgelt alusetu, kuivõrd 11.06.2013 allkirjastas sotsiaalminister isiklikult kirja nr 15.1-

1/2739, mis oli adresseeritud Justiitsministeeriumile ning milles teavitati justiitsministrit

järgnevast: „Murtud Rukkilille märgi andmine on Justiitsministeeriumi pädevuses. Murtud

Rukkilille märgil ei ole represseeritule ettenähtud toetuste ja soodustuste taotlemisel tõendavat

tähendust. Seetõttu oleme arvamusel, et Murtud Rukkilille märgi, mille patrooniks on Vabariigi

President, väljastamine peaks jääma Justiitsministeeriumi pädevusse“ (I kd tl 191). Eeltoodut

arvestades on ilmne, et vastustaja on lähtunud otsuse tegemisel otsitud ning lubamatutest

kaalutlustest. Vastustaja on kaalutlusõigust teostades jätnud asjas tähtsust omavad faktilised

asjaolud arvestamata ja kaalumata, jõudes selle tulemusena ebaõigele järeldusele A.L.i poolt

teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise küsimuses. Vastustaja on teostanud kaalutlusõigust

tähtsust omavaid asjaolusid vaid valikuliselt arvestades ega ole pööranud mingisugust

tähelepanu kaebajat positiivselt iseloomustavatele asjaoludele. Lisaks viitavad Käskkirjas ning

selle lisas esitatud seisukohad üheselt sellele, et vastustaja on algatanud kaebaja suhtes

distsiplinaarmenetluse otsitud alusel ning teenistussuhte lõpetamise tegelikud motiivid olid

hoopis teised. Kaevatav haldusakt ei vasta seetõttu sellele esitatavatele nõuetele HMS § 56

mõttes. Kaebaja hinnangul on vastustaja jätnud Käskkirjast nähtuvalt välja selgitamata ja selles

käsitlemata järgmised asjas olulise tähendusega asjaolud, rikkudes seeläbi nii HMS §-s 6

toodud haldusmenetluse ühte peamist printsiipi – uurimispõhimõtet kui ka sellest tulenevat

kaalutlusreegliks olevat asjas oluliste asjaolude arvestamise põhimõtet.

Käskkirjas, selle lisas ja DM kokkuvõttes puuduvad mistahes viited sellele, kas ja kuidas võeti

arvesse asekantsler A.L.i üldist teenistuskohustuste täitmist ning kuidas ja kas üldse hinnati ja

kaaluti otsuse tegemisel asekantsleri sama perioodi saavutusi ja edusamme. Samuti ei nähtu

Käskkirjast, kas ja mil määral on hinnatud kaebaja tegevust eelneval perioodil (s.o

ajavahemikus 03.12.2012 - 17.04.2013). Eeltoodu viitab kaebaja arvates ühemõtteliselt sellele,

et tema distsiplinaarkorras karistamine põhineb selgelt otsitud ja valikulistel argumentidel.

Kaebaja toob siinkohal ka mõned näited nõuetekohestest teenistuskohustuste täitmisest:

1) õigeaegselt ja nõuetekoheselt oli korraldatud Illuka varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuse

tegevuse reorganiseerimine;

2) asekantsleri juhendamisel jõuti oluliselt edasi soolise võrdõiguslikkuse nõukogu

moodustamisega. Sotsiaalministeeriumis ei suudetud korraldada nõukogu moodustamist alates

võrdõiguslikkuse seaduse jõustumisest 2004. a. Asekantsleri juhatusel ja isiklikul osalemisel

peeti läbirääkimisi nõukogu esimehe kandidaadiga (nõukogu hakkab juhtima Ivi Anna Masso),

koostati nõukogu võimalike liikmete nimekiri ning esindatus nõukogus räägiti läbi vastavate

ametiasutustega (nõukogus asub tööle kokku 22 liiget, kes esindavad erinevaid

organisatsioone) ning 2013. a septembri seisuga oli vastavasisuline eelnõu Vabariigi Valitsuse

kooskõlastusringil;

3) Sotsiaalministeeriumi juhatusel ei olnud etteheiteid ka uue lastekaitse seaduse eelnõu

väljatöötamise suhtes. Eeldatav seaduseelnõu Vabariigi Valitsusele esitamise aeg on 2013. a

detsember ja asekantsler on saanud edukalt hakkama eelnõu väljatöötamise koordineerimisega.

Suuresti tänu asekantsleri isiklikule panusele on paranenud ka eelnõuteemaline suhtlemine

Haridus- ja Teadusministeeriumiga (edaspidi HTM), mida korduval nentisid nii laste ja perede

osakonna ametnikud kui HTM-i asekantsler Madis Lepajõe;

4) Vaatamata kriitilisele ajakavale ja piiratud ressurssidele suutis kaebaja juhitud

sotsiaalvaldkond korraldada vajaduspõhise peretoetuse väljamaksmise alates 01.07.2013

(taotluste vastuvõtmise võimalus on loodud alates 01.06.2013). Asekantslerina osales kaebaja

aktiivselt isiklikult ka vajaduspõhise peretoetuse väljamaksmisega seotud infovahetuses

meediaga;

5) Käskkirjas on viidatud sotsiaal- ja justiitsministri kohtumisele 15.07.2013 seoses sellega, et

kaebaja ei võtnud väidetavalt kohtumisel piisavalt sõna. Samas on jäetud mainimata, et

justiitsministri sooviks oli, et Sotsiaalministeerium leiaks omalt poolt võimaluse eraldada uue

perioodi ettevalmistavate meetmete puhul 2,45 miljonit eurot, et katta tugiisiku teenuse

rahastamist. Mainitud koosolekul lepiti ühiselt kokku, et mõlema ministeeriumi ametnikud

jätkavad antud teemal läbirääkimisi. Täiendavate kulude arvestamine oli Sotsiaalministeeriumi

jaoks väga problemaatiline, kuna selleks ajaks oli juba teada, et ministeeriumi meetmeteks

planeeritud summasid vähendatakse Rahandusministeeriumi poolt oluliselt. Järgnenud, s.o

02.08.2013 toimunud kohtumisel Justiitsministeeriumi ametnikega leiti just tänu kaebaja

seisukohtadele kompromisslahendus ja vähendati algselt nõutud summat oluliselt ehk 636 000

euroni. Lisaks tegi kaebaja tema juhitava valdkonna eest seistes ettepaneku jagada antud

summa võrdselt sotsiaal- ja töövaldkonna ettevalmistatavate meetmete vahel. Ka nimetatud

ettepanek võeti arvesse;

6) Kaebaja koordineeris töövõime toetamise süsteemi reformi etappe ning vastustajal ei olnud

distsiplinaarmenetluse

jooksul

selles

osas

ühtegi

pretensiooni

seoses

kaebaja

teenistusülesannete täitmisega;

7) Kaebaja valmistas ette ja viis isiklikult 2013. aprillis läbi läbirääkimised Valgevene

Vabariigiga pensionikindlustuse lepingu osas. Läbirääkimiste järel sai kaebaja enda tegevuse

kohta väga head tagasisidet, s.t tema poolt läbirääkimiste juhtimist ja Eesti delegatsiooni

esindamist peeti väga heaks ja ettekannet kõrgel tasemel olevaks. Kokkuvõttes saavutati tänu

kaebaja

tegevusele

ilmselt

kõige

tulemuslikum

esimene

läbirääkimiste

voor

Sotsiaalministeeriumi ajaloos või vähemalt üks tulemuslikumaid (vt J. Saareveti 18.04.2013 e-

kiri, I kd tl 192).

8) Alates 2013. a algusest osales asekantsler A.L. isiklikult Euroopa Liidu struktuurifondide

uue perioodi meetmete väljatöötamisel. Pärast jooksvaid töökohtumisi Rahandusministeeriumis

osales kaebaja mitmetel kohtumistel Euroopa Komisjoni peadirektoraatiga ning isiklikult

kaitses sadade miljonite eurode ulatuses Sotsiaalministeeriumi ettekavandatud meetmeid.

Kohtumiste järel sai kaebaja väga positiivset tagasisidet (nt arendusjuht Kristiina Hundilt).

9) Asekantsler tegi isiklikult uuendusi sotsiaalvaldkonna töökorralduses (nt regulaarsed

infovahetused erinevatel teemadel – töövõime toetamise süsteemi reform, rehabilitatsiooni ja

abivahendite eelnõu ning Euroopa Liidu asjaajamise infovahetused (I kd tl 193-195), mis

soodustas valdkondadevaheliste teemade parimat koordineerimist ja asekantslerile alluvate

osakondade tööd.

Käskkirjast nähtuvalt ei ole vastustaja arvestanud mitte ühegi eeltoodud asjaoluga ning on

võtnud otsuse tegemisel arvesse üksnes kaebaja tegevust vastustaja hinnangul negatiivselt

iseloomustavad asjaolusid.

Käskkirja kohaselt on teenistussuhe kaebajaga lõpetatud ATS § 70 p 3, § 76 lg 1 ja § 94 lg 1

alusel seoses A.L.i poolt teenistuskohustuste olulise rikkumisega raskest hooletusest. Käskkirja

lisast nähtuvalt on aga põhilised etteheited, mis vastustaja on kaebaja tegevusega seoses teinud,

seotud hoopis A.L.i isikuomadustega. Nii on Käskkirja lisas tehtud kaebajale etteheide, et teda

ei peeta autoriteediks ning tunnustatud partneriks, samuti et ta ei oska eristada eesmärgi suhtes

olulist ja ebaolulist informatsiooni ega ole võimeline efektiivselt ning eesmärgipäraselt juhtima

inimesi ja ressursse jne. Esiteks ei vasta need etteheited tõele ning teiseks ei ole osundatu näol

tegemist teenistuskohustust rikkumisega. Autoriteedi mitteomamine ei tähenda automaatselt

veel seda, et isik ei saa oma töökohustustega hakkama.

Vaadeldaval juhul viitab Käskkirja lisas ning samuti DM kokkuvõttes esitatu üheselt sellele, et

ministri hinnangul ei sobi A.L. asekantsleriks just oma isikuomaduste tõttu. Seda on

sotsiaalminister ka 24.10.2013 toimunud valitsuse pressikonverentsil avalikult välja öelnud,

märkides järgmist: „Kuigi välja on toodud erinevaid spekulatsioone, ei olnud seal midagi

kuritegelikku või kriminaalses mõttes tegu ühegi kahtlustusega, [vallandamise põhjus oli]

lihtsalt ebapiisavad isikuomadused ja vähene initsiatiivikus selle vastutusrikka töö tegemiseks“

(I kd tl 196-197). Seega on ilmne, et antud juhul ei olnud kaebaja teenistusest vabastamise

tegelikuks põhjuseks asjaolu, et ta jättis oma teenistuskohustused raskest hooletusest täitmata,

vaid vastustaja hinnangul ta lihtsalt ei sobinud sellele tööle. Samas on tegemist kahe täiesti

erineva teenistussuhte lõpetamise alusega. Kui vastustaja jõudis järeldusele, et A.L. ei sobi

asekantsleri teenistuskohustusi täitma oma isikuomadustest tulenevalt, oleks ta pidanud

vabastama kaebaja teenistusest ATS § 92 lg 1 alusel. Seda ei saanud aga viivitamatult teha

põhjusel, et ATS § 120 lg-st 1 tulenevalt võib ametniku ettenägematute asjaolude ilmnemise

tõttu teenistusest vabastada mitte varem kui aasta pärast kõnesoleva seaduse jõustumist.

Kuivõrd ATS jõustus valdavas osas 01.04.2013, saanuks A.L.i teenistusest vabastamine ATS §

92 lg 1 alusel kõne alla tulla kõige varem 01.04.2013. Vastustaja aga ei soovinud kaebaja

teenistusest vabastamisega sedavõrd kaua oodata, mistõttu otsustati alustada viimase suhtes

distsiplinaarmenetlust, leidmaks võimalusi tema vabastamiseks läbi talle omistatava süülise

tegevuse. Eeltoodut arvestades on ilmne, et Käskkiri on õigusvastane, kuivõrd see ei vasta

HMS § 54 nõuetele. Kaebaja vastas kõikidele Sotsiaalministeeriumi asekantsleri ametikohale

esitavatele nõudmistele ning läbis edukalt kõik konkursi raames korraldatud testid. Seega oli

vastustajal võimalus veenduda, et kaebaja oskused, võimed ja isikuomadused vastavad

asekantslerile esitatavatele nõuetele. Eeltoodut arvestades on Käskkirja lisas esitatud väited

asekantsleri teenistusülesannete mittetundmisest ning juhtimisoskuste puudumistest ilmselgelt

otsitud, subjektiivsed ning täiesti põhjendamatud. Kaebaja seisukoha õigust kinnitab üheselt ka

asjaolu, et töötulemuste kokkuvõttes avaldas kantsler, et teeb ministrile ettepaneku vabastada

A.L. asekantsleri ametist ettenägematute asjaolude ilmnemise tõttu ATS § 92 lg 1 alusel.

Seejuures ei viidanud kantsler konkreetsetele olulistele teenistuskohustuste rikkumistele või

distsiplinaarsüütegudele, rääkimata sellest, et kaebaja oleks rikkunud mistahes töökohustusi

just raskes hooletuses. Ka kantsleri hinnangul oli tegemist isikuomaduste mittesobivusega

vastavale ametikohale. Kuna aga tõenäoliselt sai asjaosalistele selgeks, et A.L.i viivitamatu

teenistusest vabastamine ei tule ATS § 120 lg 1 tõttu kõne alla, väljastas minister Käskkirja,

milles märkis, et töötulemuste kokkuvõttes toodud faktilised asjaolud annavad aluse arvata, et

tegemist on distsiplinaarsüüteoga, mille aluseks on oluline teenistuskohustuste rikkumine.

Samas

jättis

vastustaja

konkretiseerimata,

milles

täpselt

seisnes

väidetav

oluline

teenistuskohustuste rikkumine, millal see aset leidis ning millistes konkreetsetes tegudes

väljendus

kaebaja

hooletus.

Kuivõrd

töötulemuste

kokkuvõte,

millele

minister

distsiplinaarmenetluse algatamisel toetus, ei sisaldanud mitte ühtegi viidet kaebaja poolsele

olulisele

teenistuskohustuste

rikkumisele,

olid

ATS

§

lg-s

sätestatud

distsiplinaarmenetluse algatamise alused tegelikult nõuetekohaselt täitmata. Ülaltoodud

asjaolusid arvestades on ilmne, et kaebajast sooviti iga hinna eest vabaneda subjektiivsetel

kaalutlustel, mistõttu hakati alles sellel eesmärgil alustatud distsiplinaarmenetluse käigus

otsima faktilisi aluseid, millele rajada teenistuskohustuste rikkumise süüdistus.

Seejuures on ka tähelepanuväärne, et vastustaja ei andnud kaebajale võimalust esitada

töötulemuste kokkuvõttes sisalduva kohta omapoolseid seisukohti ja vastuväiteid, algatades

kõigest nädal pärast nimetatud dokumendi koostamist distsiplinaarmenetluse. Esimesed

vastuväited sai A.L. esitada alles 10.09.2013. Kaebaja andis korduvalt teada nii ministrile kui

kantslerile, et soovib anda suulisi selgitusi seoses talle süüks pandud asjaoludega, kuid seda

talle ei võimaldatud. Seetõttu on ilmne, et distsiplinaarmenetluse käigus ei ole olnud

järjepidevalt tagatud kaebajale igakülgne ärakuulamisõigus ning Käskkiri on seetõttu antud

vastuolus HMS § 40 lg-ga 1.

Kaebaja tegevuses puudub süü. Vastustaja on kaalutlusõigust puudulikult teostades jõudnud

kokkuvõttes ebaõigele järeldusele, et A.L. on pannud toime teenistuskohustuste rikkumise

vähemalt raske hooletusega Kaebaja märgib, et ükski distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ning

Käskkirja lisas väljatoodud asjaolu ei võimalda järeldada, et ta on rikkunud oma

teenistuskohustusi süüliselt.

Kaebaja on nii 30.09.2013 arvamuses kui ka kaebuses lükanud ühemõtteliselt ümber tema

tegevuse vastu suunatud etteheited ning tõendanud, et need ei ole vähimalgi määral õigustatud.

Vastustaja on jätnud käsitlemata kaebaja saavutused ministeeriumi asekantslerina ning on

mitmeid

kaebajast

mittesõltuvaid

asjaolusid

esitletud

alusetult

A.L.i

tööalaste

ebaõnnestumistena. Muuhulgas on kaebajale põhjendamatult ette heidetud probleemide

lahendamata jätmist olukorras, kus vastavaid küsimusi ei ole ministeeriumis juba aastate

jooksul enne tema teenistusse astumist lahendada suudetud. Ilmselgelt on täiesti mõeldamatu,

et kaebaja saaks lahendada kõik sotsiaalvaldkonna probleemid kõigest üheksa kuu pikkuse

tööperioodi jooksul. Siiski on kaebaja teinud maksimaalseid jõupingutusi selleks, et valdkonna

kõige põletavamad probleemid leiaksid kiire ning kõiki osapooli rahuldava lahenduse, lähtudes

oma tegevuses ministeeriumi ning tema poolt juhitud valdkonna huvidest. Kaebaja on püüdnud

sõltumata tema poolt juhitava osakonna ülekoormatusest tegeleda jooksvalt kõikide aktuaalsete

küsimustega, panustades selleks ka olulisel määral oma vaba aega. Mitte ükski oluline küsimus

ei ole jäänud käsitlemata ega õigeaegselt lahendamata ning viited mingisuguste ebamääraste,

konkretiseerimata riskide tekitamisele ei tõenda kaebaja poolt teenistuskohustuste olulist

täitmata jätmist mitte üheski süü vormis. Kuivõrd ATS § 74 lg-st 1 tulenevalt saab ametnik

vastutada distsiplinaarsüüteo eest üksnes süü olemasolul, on kaebaja distsiplinaarkorras

karistamine antud juhul põhjendamatu ja õigusvastane. Isegi kui kaebaja teenistuskohustuste

täitmisel oleks antud juhul ilmnenud mingisugused süüteo tunnused (millega kaebaja kindlasti

ei nõustu), on ATS-s sätestatud kõige raskema distsiplinaarkaristuse määramine teenistusest

vabastamise näol antud juhul ilmselgelt ebaproportsionaalselt raske karistus.

Viitega ATS § 75 lg 1 ja 2 sätetele märgib kaebaja, et ka kohtupraktikas on rõhutatud, et

teenistusest vabastamist kui rangeima distsiplinaarkaristuse määramist tuleb alati väga

hoolikalt põhjendada ja see ei ole automaatne tagajärg isegi juhtudel, mil avaliku teenistuse

seadus näeb ette põhimõttelise võimaluse distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise (vt

nt RKHKo 18.05.2011 nr 3-3-1-13-11, p 10). RKHKo on 10. aprillil 2013. a kohtuasjas nr 3-3-

1-14-13 tehtud otsuse p-s 12 selgitanud, et iga süütegu tuleb käsitada unikaalsena ning

seejuures arvestada selle toime pannud isikut ja tema käitumist iseloomustavat informatsiooni

(vt ka RKHKo 17.11.2003 nr 3-3-1-74-03, p 11). Seega peavad distsiplinaarkaristust määravast

käskkirjast nähtuma lisaks süüteo kirjeldusele ka asjaolud ja kaalutlused, mida tööandja on

karistamisel arvestanud, ning põhjendused karistuse määramise ja karistuse valiku kohta (vt ka

RKHKo 22.10.2012 nr 3-3-1-46-12, p 22 jt). Riigikohus on eelviidatud otsuses leidnud, et kui

mingi

ametniku

tegu

määratletakse

jämeda

rikkumisena,

ei

vabasta

see

ikkagi

distsiplinaarkaristuse määrajat igakordsest kaalumiskohustusest sellise teo eest karistamise

otsustamisel ja karistuse valikul.

Kaebaja on olnud oma teenistuskohustuste täitmisel piisavalt hoolas ning lähtunud tegevuses

ministeeriumi eesmärkidest ning ülesannetest, lähenedes valdkonna probleemidele nende

aktuaalsuse ja tähtsuse järjekorras. Käskkirjas ei ole toodud välja mitte ühtegi episoodi, kus

konkreetselt just kaebaja väidetavalt olulise rikkumise tagajärjeks oli tähtaegade ületamine,

järelevalve või dokumentide koostamata jätmine vms selline asjaolu, mida saaks tõlgendada

kui Sotsiaalministeeriumi eesmärkide ja ülesannete täitmise ohustamist ning töökohustuste

rikkumist ja seeläbi avaliku huvi kahjustamist. Kõik Käskkirjas, selle lisas ning DM

kokkuvõttes tehtud järeldused ja viited on üldsõnalised, kunstlikult tuletatud või ka otseselt

tegelikele asjaoludele mittevastavad.

Osundades ATS § 75 lg 4 ja 5 sätetele kaebaja on seisukohal, et Käskkirjas ning selle lisas,

samuti DM kokkuvõttes toodud asjaoludest ei nähtu sellist teenistuskohustuste olulist

rikkumist, mis õigustaks kaebaja teenistusest vabastamist. Antud juhul ei esine ka ATS § 75 lg-

s 6 nimetatud asjaolusid, mille alusel saaks olulist rikkumist eeldada (I kd tl 198-199). Kaebaja

hinnangul ei nähtu Käskkirjast eelnevalt viidatud kohtupraktikaga kooskõlas olevat

üksikjuhtumi asjaolusid ning süüteo toime pannud isikut arvestavat kaalumist. Käskkirja

põhjendustest ei selgu, kas ja kuidas kaebaja iseloomustavad asjaolud on mõjutanud karistuse

valikut. Kaebaja leiab, et kirjeldatud kaalumisvea tõttu on kaevatav haldusakt õigusvastane

ning tuleb tühistada. Kokkuvõtvalt on kaebaja seisukohal, et antud juhul puudus alus tema

karistamiseks mistahes ATS §-s 70 nimetatud distsiplinaarkaristusega. Vastustaja on teostanud

kaevatava haldusakti andmisel kaalutlusõigust proportsionaalsuse põhimõtet, uurimispõhimõtet

ja sellest tulenevat asjas tähendust omavate oluliste asjaolude arvestamise ja kaalumise

põhimõtet eirates, rikkunud asjakohatutest kaalutlustest lähtumise keeldu ja jätnud vähemalt

osaliselt tagamata kaebaja õiguse olla ära kuulatud. Kuivõrd Käskkiri on antud oluliste

kaalutlusvigade tulemusena ning see ei vasta haldusaktile esitatavatele nõuetele, tuleb see

õigusvastaseks tunnistada. Eeltoodut arvestades ja ATS § 105 lg-st 1 tulenevalt on kaebajal

tekkinud õigus nõuda tema vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist,

teenistusest vabastamise aluse muutmist ja hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga

ulatuses.

Vastustaja sotsiaalminister vaidleb A.L.i kaebusele vastu, leiab, et Käskkiri on õiguspärane,

ning palub jätta kaebus rahuldamata.

Kaebaja oli teenistuses sotsiaalala asekantslerina. Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler

täidab juhtimis-, koordineerimis-, poliitikakujundamis- ja järelvalvefunktsiooni sotsiaalala

küsimustes. Sotsiaalala asekantsleri teenistuskohustuseks on sotsiaalkindlustuse, hoolekande,

soolise võrdõiguslikkuse ning lastekaitse ja perepoliitika valdkondades teadmistepõhise

poliitikakujundamise tagamine ja selle üle järelevalve teostamine nii Sotsiaalministeeriumi sees

kui ka vastava valdkonna eest vastutava SKA tegevustes. Asekantsleri teenistuskohustuste

nõuetekohane täitmine tagab omakorda Sotsiaalministeeriumi eesmärkide täitmise sotsiaalala

küsimustes. Vaidlus puudub selles, et kaebaja teenistuskohustusteks oli muuhulgas:

(1) valdkonna esindajana koordineerida juhitava valdkonna arengukavade ja kontseptsioonide

(sh erihoolekande strateegia) väljatöötamist ja elluviimist;

(2) korraldada temale alluvate osakondade ning ministeeriumiväliste institutsioonide (sh SKA

ja AS Hoolekandeteenused) ja huvirühmade koostööd teadmistepõhise poliitika kujundamisel,

valdkonna arengukavade ja kontseptsioonide koostamisel ja nende elluviimisel;

(3) juhtima osakonnajuhatajate kaudu talle alluvate osakondade tööd;

(4) tegema ettepanekuid ministeeriumi tulude ja kulude aastaeelarve eelnõu ning vajaduse

korral lisaeelarve eelnõu koostamiseks ja eelarvevahendite kasutamise kohta;

(5) täita ministri või kantsleri antud ülesandeid.

Käskkirjas, selle lisas ning DM kokkuvõttes kirjeldatud ülesanded olid kaebaja pädevuses ning

nende ülesannete täitmine oli kaebaja kohustuseks.

Kaebaja teenistuskohustuste rikkumine väljendus järgmistes episoodides:

(1) erihoolekandeteenuse korralduses ilmnenud probleemide lahendamata jätmine (vt täpsemalt

käesoleva vastuse p 3);

(2) mittetulundusühingute finantseerimise korralduse väljatöötamata jätmine (käesoleva

vastuse p 4);

(3) välisrahastuse abikõlbulikkuse järelevalve teostamata jätmine (käesoleva vastuse p 5);

(4) sotsiaalministeeriumi kantsleri juhiste mittejärgimine ja korralduste täitmata jätmine

(käesoleva vastuse p 6).

Iga nimetatud episood (selles kirjeldatud rikkumiste kaudu) on oma olemuselt selline, mis ka

iseseisvalt andis aluse kaebaja teenistusest vabastamiseks.

Käesolevas vaidluses peab kohus hindama, kas asjaolud, mida rikkumiseks loetakse, esinesid

ning kas neid asjaolusid saab lugeda kaebaja teenistuskohustuste rikkumiseks. Vastustaja

leiab, et rikkumise hindamisel tuleb arvestada seda, et sotsiaalala asekantsler on tippjuhi

ametikoht, mistõttu tuleb tema teenistuskohustuste täitmise nõuetekohasust hinnata tippjuhi

kompetentsimudeli kontekstis. Tippjuht peab olema võimeline iseseisvalt vastu võtma otsuseid

ning tagama temale eesmärgiks seatud tulemuste saavutamise, st vastutama mitte lihtsalt töö

ärategemise eest, vaid reaalsete tulemuste eest. Juhile seatakse alati kõrgendatud nõudmised

võrreldes tavapäraste ametnikega. Samad põhimõtted tuleb aluseks võtta kaebaja süü ning

kaebajale määratud karistuse proportsionaalsuse hindamisel. Lisaks tuleb karistuse

proportsionaalsuse hindamisel arvestada seda, et haldusorganil on siinkohal ulatuslik

kaalutlusruum, millesse kohus ei saa sekkuda. Karistuse määramise osas saab kohus hinnata

eelkõige diskretsiooni nõuetekohast teostamist vastustaja poolt.

Vaidlustatud Käskkirja andmisel ei ole rikutud menetlus- või vorminõudeid. Nagu kaebusest

ning distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtub, on kaebajale tema teenistusest vabastamise

motiivid olnud arusaadavad ning ta on oma seisukohti saanud nende osas väljendada. Seega ei

ole alust üksnes vormi- või menetlusnõuete rikkumisele tuginedes Käskkirja õigusvastaseks

tunnistada. Kaebaja taotlus teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ei ole selge ning seda on

vaja konkretiseerida. Kaebaja ei ole täpsustanud, millisel ATS-s sätestatud alusel oleks tulnud

temaga teenistussuhe lõpetada.

Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega selle kohta, et Käskkiri ei vasta vorminõuetele. Isegi,

kui selles osas esineks mingisuguseid minetusi (millega vastustaja ei nõustu), siis vastavalt

HMS §-le 58 ei annaks need alust Käskkirja õigusvastaseks tunnistamiseks.

Ebaõige on vastustaja väide, et Käskkiri ei ole nõuetekohaselt põhjendatud. Käskkirja põhilised

motiivid (sh peamised kaalutlused) sisalduvad Käskkirja p-s 1. Samuti viidatakse Käskkirjas

DM kokkuvõtte p-dele 1-3 ning Käskkirja lisale, kus sisalduvad täiendavad Käskkirja

põhjendused. DM kokkuvõte p-des 1-3 on selgelt välja toodud distsiplinaarsüüteo

toimepanemise asjaolud, neid asjaolusid kinnitavad tõendid, kaebaja süü, rikkumise olulisuse

ning distsiplinaarkaristuse määramise põhjendused ja kaalutlused. DM kokkuvõte on kaebajale

30.09.2013 kätte toimetatud, selles asjaolus vaidlus puudub. Samuti puudub vaidlus selles, et

kaebaja on kätte saanud Käskkirja ja selle lisa. Seega on kaebajale kättesaadavad kõik

dokumendid, kus sisalduvad Käskkirja motiivid. Järelikult ei ole vastustaja Käskkirja

põhjendamiskohustust rikkunud.

Asjakohatud ja otsitud on kaebaja väited selle kohta, et talle on arusaamatu, mida kujutab

endast Käskkirja lisa. Tegemist on haldusorgani seisukohtadega kaebaja enda poolt

distsiplinaarmenetluse kohta esitatud vastuväidetele. Tegemist on Käskkirja lisaga, seega

Käskkirja lahutamatu osaga, mis moodustab Käskkirjaga lahutamatu terviku, st Käskkirja lisal

on Käskkirjaga samad „rekvisiidid“. Käskkirjas on tehtud viide lisale, kui Käskkirja motiive

sisaldavale dokumendile. Käskkiri on ministri poolt allkirjastatud, seega vastab vorminõuetele

ka Käskkirja lahutamatuks lisaks olev dokument. Muuhulgas nähtub sellest dokumendist,

kuidas on vastustaja arvestanud kaebaja poolt distsiplinaarmenetluse käigus esitatud

vastuväidetega. Isegi kui asuda seisukohale, et Käskkirja lisast ei nähtu selle koostaja ja

allkirjastaja, siis ei saanud nimetatud asjaolu kuidagi mõjutada asja otsustamist (HMS § 58) ega

Käskkirja õiguspärasust.

Ebaõige on kaebaja väide, et Käskkirjast ja selle lisast ei selgu kas ja mil viisil on arvestatud

kaebaja 30.09.2013 arvamuses esitatud tõendite ja argumentidega. Nimetatud argumente ja

tõendeid on käsitletud Käskkirja lisas, sealt nähtub, millises ulatuses ja mis põhjusel on nende

argumentidega nõustutud või mitte nõustutud. Seega on olnud kaebajale faktiliselt tagatud

ärakuulamisõiguse kasutamine. HMS § 40 lõiget 1 ei ole rikutud.

Vastustaja märgib, et menetlusnõudeid ei ole rikutud ka tulenevalt kantsleri 29. augusti 2013

kirjast kaebajale. Nimetatud kiri ei olnud distsiplinaarmenetluse osa, vaid kantsleri vabas

vormis tagasiside kaebajale tema teenistuskohustuste täitmise kohta. Seega ei saa asjaolu, kas

ja mil määral võimaldati kaebajal avaldada seisukohta selle kirja osas või millised õiguslikud ja

faktilised põhjendused kirjas olid, kuidagi mõjutada Käskkirja õiguspärasust. Eeltoodust

tulenevalt ei ole Käskkirja andmisel eksitud menetlus- või vorminõuete järgimisel. Isegi, kui

mingid minetused eksisteeriksid, siis ei ole need sellised, mis oleks võinud mõjutada asja

otsustamist. Käskkirja õigusvastaseks tunnistamine ei ole seega põhjendatud.

Kaebaja jättis lahendamata erihoolekandeteenuse korralduses ilmnenud probleemid ning rikkus

sellega oma teenistuskohustusi. Nimetatud episoodis avaldusid kaebaja teenistuskohustuste

rikkumised kokkuvõtvalt järgmistes asjaoludes:

Rikkumine 1. Kaebaja ei reageerinud adekvaatsete lahendustega märtsis 2013 toimunud

traagilistele sündmustele kahes erihooldekodus ning ei suutnud lahendada ööpäevaringse

erihoolekandeteenuse rahastamise probleeme tulenevalt Tallinna halduskohtu 14. märtsi 2013

otsusest haldusasjas 3-12-2298: (a) 28. märtsi 2013 koosolekul püstitatud eesmärki panna paika

tegevuste ajakava ning jagada ülesanded ei täidetud; (b) kaebaja poolt välja pakutud lahendus

erihoolekande probleemidele (rahaliste vahendite suurendamine) ei olnud realistlik ega sobilik,

muid lahendusi kaebaja välja ei pakkunud.

Rikkumine 2. Kaebaja jättis esitamata erihoolekande teenuste osutamisega seonduva

rahataotluse 2014. a riigieelarve menetluses ning taotluse 2013. a eelarve muutmise

menetluses.

Rikkumine 3. Eesmärgistamata koosolekute korraldamine, millel kulutatakse palju aega, kuid

mis lõpevad enamasti tulemusteta. Initsiatiivi ja autoriteedi puudumine – seisukoha

väljendamata jätmine olukordades, kus sellise seisukoha väljendamine oli kaebaja kohustuseks.

Näiteks erihoolekandel viibivate laste teema käsitlemine. Kaebaja ei võtnud initsiatiivi

erihoolekandel viibivate laste küsimuses koosoleku korraldamisel ning koosoleku toimumisel

16. augustil 2013 ei olnud selleks ette valmistunud. Samuti ei saatnud kaebaja koosolekul

osalejatele ette materjale, kuigi seda eraldi paluti. Koosolek sisuliselt ebaõnnestus.

Rikkumine 4. Kaebaja ei täitnud oma kohustusi seoses erihoolekande valdkonna strateegia

koostamisega. Kaebaja ei koordineerinud strateegia koostamist vajalikul määral, ei järginud

strateegia valmimise etappe ja ajakava ega teostanud vajalikku järelevalvet. Kaebaja ei

kasutanud ära valdkonna tööplaanis ettenähtud rahalisi vahendeid, ega kasutanud ära võimalust

teiste tegevuste vabanenud vahendite suunamist erihoolekande vajaduseks.

Alljärgnevalt käsitleb vastustaja kaebuses toodud väiteid eelpool kirjeldatud rikkumiste kaupa.

Rikkumine 1 – erihoolekande kiired probleemid. Kaebuses ei vaidlustata seda, et kaebaja ei

täitnud 28. märtsi 2013 koosolekul püstitatud eesmärke – ei pannud paika tegevuste ajakava

ega jaganud osapoolte vahel ülesandeid. Selle rikkumise on kaebaja omaks võtnud.

Kaebuses esitatud väited tema poolt välja pakutud erihoolekande probleemide lahenduste kohta

ei ole asjakohased ega lükka ümber järeldust, et ta selles aspektis oma teenistuskohustusi

rikkus. Vaidlust ei saa olla selles, et kaebaja poolt välja pakutud lahendus täiendavate rahaliste

vahendite kohese leidmise kohta ei olnud sobilik. Riigieelarve jooksvaks aastaks koostatakse

eelneval eelarveaastal ja selle suurendamiseks puuduvad eelarve aasta sees paindlikud

võimalused. Täiendavate rahaliste vahendite eraldamine on võimalik ainult juhul, kui selleks

algatatakse lisaeelarve koostamine seoses riigi tulude planeeritavast parema laekumisega,

millest on tekkinud võimalusi täiendavate kulude katmiseks. Teine võimalus on muuta

riigieelarvet ning suurendada teatud valdkonna eelarvet teiste, väiksemate kuludega

valdkondade arvelt. Lisaeelarve ja riigieelarve muutmise algatajaks on Rahandusministeerium.

Riigieelarve muudatusettepanekuid küsib Rahandusministeerium tavapäraselt septembris, mitte

aprillis–mais (millal kõnealused kriitilised sündmused lahendust vajasid). Ka ei olnud 2013.

aastal riigil olulist tulude ülelaekumist, mis oleks võimaldanud täiendavaid kulutusi katta.

Seega ei olnud reaalselt võimalik teostada asekantsleri poolt tehtud ettepanekut suurendada

koheselt valdkonna rahastust niivõrd suures ulatuses (350 000 eurot). Seda kaebajale ka

ministri poolt selgitati ja anti asjakohane suunis leida võimalusi koheseks olukorra

parandamiseks, sh sisemiste ressursside arvelt. Kaebaja tunnistab oma kaebuses, et tema poolt

tehtud lahendusettepanek lükati tagasi kui ebasobiv ja anti talle juhis leida muid lahendusi.

Samas kaebaja seda kohustust ei täitnud ning ühtegi täiendavat lahendust olukorra koheseks

parandamiseks välja ei pakkunud. Kaebaja ülesanne oli välja pakkuda lahendus, mis oleks

reaalselt teostatav ning mis tagaks soovitud tulemuse saavutamise. Kuna pakutud lahendust ei

olnud võimalik kasutada, siis ei saa sellist lahendust hinnata optimaalseks, nagu kaebaja seda

kaebuses teeb. Kaebaja ei saa oma tegematajätmisi õigustada sellega, et pakutud lahendusega

olid

nõus

teised

lahenduste

leidmiseks

korraldatud

koosolekul

osalenud

isikud

(Hoolekandeteenuste ja SKA esindajad). Kaebusest ei nähtu ühtegi selgitust ega põhjendust

selle kohta, miks eelkirjeldatud asjaolusid ei saa pidada kaebaja teenistuskohustuste

rikkumiseks. Seda, et ka olemasolevate ressursside raames oli võimalik olukorda parandada,

näitavad edasised tegevused, mida on tehtud ministeeriumi ja AS Hoolekandeteenused poolt

koostöös peale asekantsleri ametist vabastamist, kui valdkonna juhtimise võttis kooskõlas

ministeeriumi põhimäärusega üle kantsler. Täiendavalt vaadati üle valdkonna kasutuses olevad

rahalised vahendid. Selgus, et esmased investeeringud on võimalik teostada ilma riigieelarvest

täiendavaid vahendeid eraldamata. Olemasolevate vahendite arvelt kohandati Imastu Koolkodu

ruumid nõuetele vastavaks /II kd tl 55-57/ ning koolitati personali (aidates sellega kaasa

kohtumääruse alusel erihoolekandeteenusele suunatud alaealistele turvalise keskkonna

loomisele). Teisena vaadati ühiselt üle võimalused tõsta turvalisust ja teenuste kvaliteeti Valkla

hooldekodu kohtumääruse alusel teenusele suunatud klientide osas /II kd tl 58-65/. Näiteks

kuni turvalisuse tõstmiseks vajalike investeeringute teostamiseni peatati Valklas klientide arvu

suurendamine. Koostöös Hoolekandeteenuste ja SKA-ga esitati olukorda parandavad kiired

muudatusettepanekud Riigikogus menetluses olevasse sotsiaalhoolekande seadusesse. 2014.

aasta riigieelarve menetluse käigus eraldatud vahendite osas tegi kantsler ministrile ettepaneku

kasutada eraldatud vahendeid esmajärjekorras kohtumääruse alusel teenuse osutamise

maksumuse tõstmiseks. Eeltoodu kinnitab selgelt, et oli vajalik ja võimalik astuda konkreetseid

samme probleemide lahendamise suunas ka enne erihoolekande arengukava valmimist.

Otsitud ning asjakohatud on kaebuse väited selle kohta, et arvestades valdkonna probleemide

pikaaegsust ning seda, et uus strateegia oli alles koostamisjärgus, ei olnudki kaebajal reaalselt

võimalik midagi erihoolekandeteenuste korraldamise probleemide lahendamiseks teha.

Asjaolu, et probleemid on olnud pikaaegsed, hoopis kõrgendas nõudmisi vastava valdkonna

juhile (kaebajale) ning seetõttu oli tema teenistuskohustuste nõuetekohaseks täimiseks vajalik

reaalsete ja kiirete lahenduste leidmine ning uue strateegia õigeaegne, efektiivne ja tulemuslik

väljatöötamine. Sellega kaebaja hakkama ei saanud. Vastustaja arvates on lausa küüniline

kaebuse väide, et enne strateegia valmimist ei olnudki kaebajal võimalik erihoolekandeteenuste

osutamises sisulisi muudatusi ellu viia. Valdkonna kui terviku arendamine peab tõepoolest

tuginema läbimõeldud plaanidel, kuid see ei tähenda, et enne strateegia valmimist ja

kinnitamist oleks õigustatud valdkonna jooksvalt teravaks muutunud probleemid tähelepanuta

jätmine. Vastustaja märgib, et uue strateegia valmimiseni pidi kaebaja lähtuma eelmisest, tollel

hetkel kehtivast arengukavast. Kaebaja ei saa tugineda sellele, et strateegia pidigi olema see

dokument, mis pakub välja konkreetsed lahendused erihoolekande valdkonnas. Kaebaja

koordineerimisel koostatud erihoolekande arengukava (strateegia) projekt oli niivõrd puudulik,

et seda ei saanud ühelgi juhul käsitleda erihoolekande valdkonnas reaalseid lahendusi pakkuva

dokumendina.

Rikkumine 2 – eelarvetaotlused. Asekantsleri teenistuskohustuseks oli muuhulgas teha

ettepanekuid ministeeriumi tulude ja kulude aastaeelarve eelnõu ning vajaduse korral

lisaeelarve

eelnõu

koostamiseks

ja

eelarvevahendite

kasutamise

kohta.

Seoses

erihoolekandeteenuse osutamisel kevadel 2013 aset leidnud probleemidega oleks kaebaja poolt

oma teenistuskohustuste nõuetekohane täitmine eeldanud seda, et ta nimetatud probleemide

lahendamiseks (a) algatab 2013. aasta eelarve muutmise selleks, et jagada ümber valdkonnale

määratud raha (st selgitab välja, millistelt tegevustelt raha ära võtta ja millistele see äravõetud

raha juurde panna) ja (b) esitab 2014. aasta eelarve menetlemisel lisataotluseid vastavate

teemadele rahastuse leidmiseks. Kaebaja ei vaidlusta oma kaebuses seda, et mitte ühtegi

nimetatud taotlust kaebaja kohtumääruse alusel erihoolekandeteenuse rahastamise tagamiseks

ei esitanud. Vaidluse all ei ole ka küsimus, kas nimetatud tegematajätmine oli

teenistuskohususte rikkumine või mitte. Vaidluse all on üksnes küsimus, kas selline rikkumine

kaebaja poolt oli millegagi vabandatav.

Seoses 2014. aasta eelarve menetlemisega selgitab vastustaja, et asekantsler oli teadlik

riigieelarve lisataotluste esitamise võimalusest. Sotsiaalvaldkond esitas tema juhtimisel 2014.

aastasse riigieelarve lisataotlusi erihoolekande töötajate palkadeks 2 237 208 euro ja

erihoolekande järjekordade vähendamiseks 3 385 335 euro, kokku 5 622 543 euro ulatuses /II

kd tl 67-69/. 2014. aasta riigieelarve taotluste koostamise käigus ei tõstatanud ta kordagi

kohtumäärusel teenuse lisarahastuse küsimust, mille lahendamiseks talle oli ülesanne antud.

Asekantsleri algatusel toimus 7. mail 2013 asekantsleri ja kantsleri kohtumine, kus asekantsler

küsis nõu, mis ta peaks tegema 2014. riigieelarvega seonduvalt /II kd tl 71/. Kantsler selgitas

talle muuhulgas vajadust vaadata üle eelarve lisataotlused, määratleda seal kõige kriitilisemalt

katet vajavad kulud ja nende suurused. Kuna kohtumääruse alusel erihoolekandeteenusega

seotud kulud olid kevadel 2013 toimunud sündmuste tõttu ilmselgelt kriitilised ning kabeaja ise

oli soovinud neid probleeme lahendada lisarahastuse kaudu, siis jääb arusaamatuks, miks selles

osas 2014. aasta eelarve planeerimisel ei arvestatud /II kd tl 72/. Samuti soovitas kantsler teha

tihedat koostööd eelarve juhiga. Neid soovitusi asekantsler ei järginud, kuna kohtule esitatud

argumentidest järeldub, et ta lähtus oma ettepanekute kujundamisel valedest eeldustest, nagu ei

oleks võimalik eelarvemenetluse käigus ühele konkreetsele vajadusele lisataotlust esitada. Selle

konkreetse vajaduse kohta ta ka nõustaval kohtumisel kantslerilt abi ega muid selgitusi ei

küsinud.

Eelarveläbirääkimised 2014. aastaks toimusid 19. augustil 2013, mil oleks olnud viimane aeg

esitada kaebaja poolt ettepanekud riigieelarve lisataotluste jaoks selleks, et lahendada

probleeme,

mis

olid

tekkinud

erihoolekande

teenusega

seonduvalt.

Kaebaja

eelarveläbirääkimiste jaoks sisendit vastava ettepanekuga ei teinud. Samuti tuleb märkida, et

erihoolekande probleemide lahendamiseks kasutati hiljem (pärast seda, kui kaebaja oli

teenistusest kõrvaldatud) ka võimalust muuta 2013. aasta riigieelarvet ja jagada valdkonna

ressursse ümber. Septembris 2013 tõsteti ministri liigendusega SKA-le kindlaksmääratud

vahenditest

eurot

Imastu

Koolkodule

kohtumäärusega

ööpäevaringsele

erihoolekandeteenusele suunatud psüühilise erivajadusega alaealistele klientidele turvalise ja

arendava teenuskeskkonna loomiseks /II kd tl 73-74/. Kaebaja õigustab oma tegematajätmist

väitega, et sellise taotluse esitamiseks puudus põhjus ja vajadus, kuna minister leidis, et

lisaeraldisi vaja ei ole. Niisugune väide on ebaõige, sellist korraldust minister kaebajale andnud

ei ole. Kohest lisaraha ei olnud võimalik eraldada, see aga ei tähendanud, et seda lisaraha ei ole

saanud või pidanud taotlema eelarve muutmise kaudu või 2014. aasta eelarvest lisataotluste

kaudu. Eeltoodud vigadest nähtub, et kaebaja ei olnud kursis eelarve arutelude ning

planeerimise protsessi ja perioodiga, kuigi oma vastutusvaldkonnaga seotud taotluste esitamine

eelarve koostamisel oli kaebaja teenistusülesandeks. Ebaõige on kaebuse väide, et seda

rikkumist ei ole talle distsiplinaarmenetluses ette heidetud. Nimetatud rikkumisele on viidatud

DM kokkuvõtte lk-l 11.

Rikkumine 3 – erihoolekandel olevate laste küsimus. Kaebaja poolt oma kohustuste täitmata

jätmine väljendus selles, et kaebaja ei suutnud koordineerida valdkonnas oluliste küsimuste

lahendamist. Tal puudus ministeeriumis ning ministeeriumi partnerite seas autoriteet, tema

ettevalmistus teemadeks oli nõrk, mistõttu ei võtnud ta sõna olukordades, kus see oli tema

kohustuseks. Selliseid etteheited on kaebaja kohta teinud mitmed isikud, kes temaga tööalaselt

kokku puutusid /II kd tl 75/. Konkreetsemalt väljenduvad need rikkumised asjaoludes, mis

seonduvad erihoolekandel olevate lastega seotud küsimuste lahendamisega. 5. juulil 2013 saatis

Sotsiaalkindlustusameti juht Juta Saarevet kaebajale e-kirja milles tegi ettepaneku korraldada

augusti alguses kohtumine selleks, et arutada erihoolekandeteenusel olevate laste õiguste

tagamist, turvalise keskkonna loomist ja piisava rahastuse tagamist. Juta Saarevet märkis oma

e-kirjas, et vastavate küsimustega seonduvad ettepanekud on vaja formuleerida seoses 2014.

aasta riigieelarvega /II kd tl 77/. Kaebaja sellele kirjale ei reageerinud. Seetõttu leppis SKA juht

ise nõunike abiga ministritele koosoleku kokku /II kd tl 78-79/. Alles siis, kui nimetatud SKA

juhi korraldatud koosoleku kutse jõudis kaebajani, esitas kaebaja kiiruga omapoolse kutse

koosolekule erihoolekandeteenusel olevate laste küsimuses /I kd tl 186/. Seega reageeris

kaebaja SKA juhi ettepanekule (mis ilmselgelt oli põhjendatud ja vajalik) ligi 2 nädalat hiljem

ja alles seoses sellega, et 18. juulil 2013 sai ta ise kutse ministriga toimuvale koosolekule.

Seega ei tulnud initsiatiiv nimetatud küsimuste lahendamiseks kaebajalt.

Kaebuses ei vaidlustata seda, et kaebaja ei saatnud koosolekul osalejatele ette nende poolt

palutud materjale. Selleks, et tagada koosoleku konstruktiivsus, soovisid Hoolekandeteenused

ja SKA saada ette infot päevakorra kohta, samuti materjale ettepanekutega olukorra

lahendamiseks ning ka erihoolekande strateegia kui olulise ja asjakohase raamdokumendi

projekti. Kaebaja väidab, et strateegia ei olnud selleks ajaks piisavalt valmis, et seda

Hoolekandeteenustele ja SKA-le tutvumiseks saata. Selline põhjendus ei ole aga adekvaatne,

kuna kaebaja oli vastutav ka strateegia nõuetekohase valmimise eest. Seega põhjendab kaebaja

oma tegematajätmisi (materjalide mitteedastamist) asjaoluga, mis oli samuti tema

teenistuskohustuste nõuetekohase täitmata jätmise tõttu tegemata (strateegia polnud valmis).

Sotsiaalministeeriumi tööplaani kohaselt pidi strateegia olema välja töötatud juba 31. maiks

2013 /II kd tl 82/.

Kaebaja vaidlustab seda, et ta oli koosolekuks ettevalmistamata. Vastustaja sellega ei nõustu.

Koosolekul osalenud isikud leidsid, et asekantsleri poolt oli teema täielikult ettevalmistamata

ning asekantsleri esinemine valdkonna juhina nõrk. Osalejad leidsid, et kaebaja ei suutnud

pakkuda sisulisi lahendusi, puudus valmisolek võtta valdkonna juhi rolliga kaasnevat vastutust

ja teha partneritega koostööd. Minister küsis kaebajalt sellel koosolekul korduvalt

kommentaare Hoolekandeteenuste poolt tõstatatud probleemidele, kuid ühtegi sisulist ning

reaalselt lahendust pakkuvat kommentaari kaebajalt ei tulnud. Tegelikult on kaebaja ka oma

30.09.2013 vastuväidetes distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kohta möönnud, et ta ei osanud

ministri küsimustele vastata (vastuväidete lk 6). Kaebuses ei vaidlustata asjaolu, et 16. augustil

2013 erihoolekande teemal toimunud koosolek ebaõnnestus. Kaebuses süüdistatakse koosoleku

nurjumises teisi koosolekul osalenud isikuid, kuid sellised väited (isegi, kui need oleksid

tõesed, millega vastustaja ei nõustu) ei saa kaebajat vabandada. Sotsiaalvaldkonna juhina oli

tema ülesandeks ja kohustuseks tagada tema valdkonda puudutavate küsimuste sisuline ja

efektiivne ettevalmistamine ja käsitlemine. Koosoleku õnnestumise tagamiseks oleks kaebaja

pidanud paremini ette valmistuma, samuti rakendama tema positsioonil nõutavaid juhiomadusi

ja autoriteeti meeleolude parandamiseks ja konstruktiivsuse saavutamiseks. Kaebaja

teenistuskohustuseks

oli

koordineerida

ja

korraldada

kogu

sotsiaalvaldkonna

ning

ministeeriumiväliste institutsioonide (nagu seda on Hoolekandeteenused ja SKA) koostööd.

Kui koosolekul ilmnesid osalejate vahel erimeelsused, siis kaebaja kui sotsiaalvaldkonna juhi

ülesandeks oli leida moodused nende erimeelsuste ületamiseks. Koosoleku ebaõnnestumine

kaebaja poolt esitatud põhjustel üksnes kinnitab, et kaebaja ei olnud võimeline tema

teenistuskohustusega kaasnevat juhirolli nõuetekohaselt täitma ning Sotsiaalministeeriumi

eesmärkide saavutamist tagama. Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebuses välja toodud asjaolusid,

millest võiks järeldada, et kaebaja nende asjaoludega seoses oma teenistuskohustusi

nõuetekohaselt täitis või et toimunud rikkumiste eest teda vastutavaks pidada ei saa.

Rikkumine 4 – erihoolekande valdkonna strateegia. Ebaõige on kaebuse väide, et

Sotsiaalministeeriumi 2013. aasta tööplaanis ei olnud peale strateegia lõpliku valmimise

kuupäeva

kindlaks

määratud

selle

ettevalmistamise

etappide

tähtaegu.

Vastupidi,

Sotsiaalministeeriumi tööplaanis oli erihoolekande strateegia koostamisele selgelt planeeritud

järgmised alametapid: (1) erihoolekande valdkonna strateegia lõpptähtajaga 31. oktoober

2013; (2) strateegia koostamise töögrupi moodustamine ja ajakava koostamine tähtajaga 31.

jaanuar 2013; (3) strateegia peateemades kokkuleppimine ja sõnastamine töögrupis tähtajaga

28. veebruar 2013; (4) strateegia väljatöötamine tähtajaga 31. mai 2013; (5) strateegia

lõppversiooni valmimine ja kinnitamine ministri poolt tähtajaga 30. september 2013.

Vastustaja selgitab, et 2013. aastal ei olnud tehnilistel põhjustel ministeeriumi tööplaani

võimalik koostada ja jälgida riigiportaalis asuva töövahendi kaudu. Tööplaan koostati ja selle

jälgimine toimus ühiskasutuses olevate Excel failidena. Seega on kaebaja toonud oma väidete

selgituseks mittekehtiva tööplaani väljavõtte, kuigi valdkonna juhina pidi ta olema nimetatud

asjaolust teadlik. Kaebaja kinnitas korduvalt kantsleri järelepärimistele, et kõik toimub

plaanipäraselt ja arengukava valmib etteantud tähtajaks. Saamaks kindlust selle väite

paikapidamisele palus kantsler 4. septembril 2013 hoolekande osakonna juhatajal saata endale

arengukava tekst selles seisus, nagu see hetkel olemas oli /II kd tl 72/, pakkudes kohe omalt

poolt välja ka võimaluse ühiselt tekkiv tagasiside läbi arutada, mida osakonna juhataja hiljem

ka kasutas. Esmasel kiirel ülevaatamisel kantsleri poolt selgus, et arengukava on enam kui

puudulik nii vormilises kui ka sisulises mõttes. Selleks hetkeks oli moodustamata arengukava

koostamiseks vajalik meeskond, läbi mõtlemata arengukava struktuur ning koostamata oli

terviklik hetkeolukorra kirjeldus, kuigi selle sisustamiseks vajalik info oli osaliselt esitatud

eelnõu erinevates lõikudes. Planeeritud eesmärgid ja meetmed ei lähtunud seetõttu selgest

probleemi püstitusest ja vajasid veel olulises osas läbimõtlemist. Seega oli selge, et arengukava

kokku saamiseks oli vajalik uuesti alustada asjadest, mida oleks tulnud teha esimeste

arengukava koostamise sammudena.

Mis puudutab väidet, et kaebaja jälgis ja koordineeris strateegia valmimist pidevalt,

korraldades selleks vastavasisulisi kohtumisi ja nõupidamisi, andes pidevalt suulisi juhiseid ja

korraldusi, siis vastustaja hinnangul ei ole määrav mitte koosolekute arv ja neile kulunud

tunnid, vaid toimunud arutelude sisu, koosolekute tulemusel toimunud konkreetsed tegevused

ja mis kõige tähtsam, nende tulemus. Esitatud materjalidest nähtub muuhulgas, et asekantsler

ootas lahenduste väljapakkumist eelkõige väljastpoolt ministeeriumit, mitte ei taganud

lahenduste väljatöötamist ministeeriumi kui valdkonna eest põhivastutaja ja poliitikakujundaja

poolt. Järelvalve ja koordineerimise nõrkust näitab ka asjaolu, et järelvalve strateegia

koostamise üle ja selle koordineerimine ei olnud teostatud viisil, mis oleks taganud optimaalse

tegevuse ja lahenduste leidmise ka asekantsleri poolt juhitud ametnike poolt. Nimetatud

ebakvaliteetse töö tulemusena on Sotsiaalministeerium täna olukorras, kus oluline osa

erihoolekande arengukava koostamise tööst on tulnud uuesti teha. Erihoolekande strateegia on

senini kinnitamata. Esialgu planeeritud tähtajast 31. oktoober 2013 kinni pidamine oli väga

oluline, kuna arengukava on muuhulgas sisendiks uue struktuuritoetuste perioodi vahendite

planeerimisele. Ka nimetatud tegevused on arengukava puudumise tõttu takistatud. Eeltoodust

tulenevalt on kaebaja rikkunud oma teenistuskohustusi erihoolekandeteenuse korralduses

ilmnenud probleemide lahendamisel. Kaebuses toodud seisukohad ei võimalda teha teistsugust

järeldust.

Kaebaja jättis välja töötamata mittetulundusühingute finantseerimise korralduse ning rikkus

sellega oma teenistuskohustusi. Kaebaja kui sotsiaalala asekantsleri ülesandeks oli augusti

2013 lõpuks Sotsiaalministeeriumi siseselt panna paika teemade lõikes protsentuaalne jaotus,

mille alusel hasartmängumaksust tulenevat raha jagada. Kaebuses ei ole vaidlustatud seda, et

nimetatud ülesandeid augusti lõpuks täidetud ei olnud ega seda, et nimetatud ülesande täitmine

kaebaja teenistuskohustuseks oli. Kaebuses üritatakse tegematajätmist vabandada väitega, et

seda ülesannet ei pidanud täitma tingimata augusti lõpuks. Isegi kui lähtuda rangelt koosoleku

kokkuvõttes kasutatud sõnastusest „püüame augusti lõpuks paika panna /.../“, siis ei nähtu

kaebaja tegevusest, et ta oleks seda isegi teha püüdnud. Näiteks hoolekande osakonna juhataja

Uku Torjus ei olnud teemast augusti lõpuks kuulnudki kui kantsler selle kohta aru päris.

Ilmselgelt ei olnud asekantsler talle rääkinud kantsleri juures toimunud kohtumisest ja

kokkulepitud tegevustest. Samuti nähtub vastuväidetest, et asekantsler ei teadnud, miks tähtaeg

just sellele ajale määrati (st ei olnud kursis oma vastutusvaldkonnaga). Hasartmängumaksust

rahastatavad aastaprojektid esitatakse novembris ja nende hindamine teostatakse detsembri

alguses. Seetõttu on vajalik, et laekuva raha jagamise ühtsed alused oleksid määratletud

piisavalt varakult enne neid tähtaegu, et olulise mahuga analüüsi tegemisest tekkiv töökoormus

ei kuhjuks väga lühikesele ajale. Kui ettevalmistus on tehtud kiiruga ja nõrgalt, siis kaasneb

oht, et rahastamisotsuseid ei tehta parimal võimalikul teadmisel.

Kaebaja põhjendab ülesannete täitmata jätmist muuhulgas asjaoluga, et juulis ja augustis

viibisid enamus sotsiaalvaldkonna osakondade juhatajatest puhkusel, mistõttu ei oleks justkui

olnud võimalik seda ülesannet täita. Vastustaja hinnangul on tegevusetuse põhjendused otsitud

ja ebaveenvad, kuna ükski osakonnajuhataja ei ole aastal 2013 viibinud puhkusel 2 kuud

järjest. Kõik osakonnajuhatajad ei olnud ka korraga puhkusel, mistõttu ei saanud see asjaolu

kuidagi takistada kaebuse esitajat vastutava isiku ja tähtaja määramist või koosoleku

korraldamist. Samuti ei vabanda ülesannete täitmata jätmist kaebaja väide, et tegemist ei

saanud olla eriti tähtsa tegevusega, kuna seda heideti talle ette alles augustikuu eelviimasel

tööpäeval. Sisuliselt leiab kaebaja, et kuna tema tegematajätmisi varem ei avastatud, siis

järelikult ei olnudki see ülesanne väga tähtis. Samuti on ilmselgelt demagoogiline väita, et

kaebaja oleks ehk augusti viimaseks tööpäevaks siiski jõudnud selle ülesande täita. Sellised

valimatud õigustused kinnitavad hoopis vastustaja seisukohta, et kaebaja ei mõistnud enda

teenistuskohustuste tegelikku sisu ja talle pandud ülesannete põhjust. Asekantsler ei ole

tavaline ametnik, vaid valdkonna tippjuht, kellelt eeldatakse iseseisvat tegutsemist ja

eesmärgipärast mõtlemist, sealjuures ülesannete täitmise seiret. Kui on teada, et 2012.

detsembris tehtud hasartmängumaksu rahade jaotuse taustal olid väga teravalt ülesse kerkinud

ühenduste rahastuse küsimused (ja seda kaebaja ei eita), siis ei ole tegemist mitte kantsleri

isikliku prioriteediga, vaid nimetatud ülesande puhul oligi tegemist väga olulise tegevusega.

Prioriteetide ja küsimuste olulisuse määratlemine iseseisvalt on tippjuhi puhul elementaarne

teenistuskohustus, mis nimetatud episoodi puhul raskest hooletusest tegemata jäi. Juhul kui

kaebajal tõepoolest tekkis kahtlus tähtaegade või prioriteedi osas, nõuaks hoolikas

teenistuskohustuste täitmine nende küsimuste täpsustamist. Antud juhul kaebaja seda ei teinud.

DM kokkuvõttest nähtub, et kaebaja ei olnud nimetatud ülesandeid täitnud ka 16. septembriks

2013, mil kantsler tema tööülesanded üle võttis. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja oma

teenistuskohustusi rikkunud.

Kaebaja jättis teostamata järelevalve välisrahastuse abikõlblikkuse üle ning rikkus sellega oma

teenistuskohustusi. Riiklike hoolekandeasustuste reorganiseerimise investeeringute kava

eesmärgiks on riigile kuuluvate asenduskodude reorganiseerimine, mis tähendab, et seniste

hoonete asemel ehitatakse asendushoolduse tänapäevaste nõuetele vastavad peremajad ning

antakse need üle vastavale kohalikule omavalitsusüksusele. Kokku reorganiseeritakse 7

asenduskodu, ehitatakse 42 uut peremaja kokku summas 9 196 886,22 eurot. Kuna tegemist on

riiklike lastekodudega, on meetme raames toetuse saajaks Sotsiaalministeerium (vt

sotsiaalministri 24. oktoobri 2008 määrust nr 67 „Meetme „Riiklike hoolekandeasutuste

reorganiseerimine“ toetuse andmise tingimused ja investeeringute kava koostamise kord“ § 4 lg

2 p 1). Perioodi 2007-2013 struktuuritoetuse seaduse § 2 p 6 järgi on projekti abikõlblikkuse

periood kas toetuse taotluse rahuldamise otsuses, investeeringute kavas, programmis,

programmi elluviijaga sõlmitavas halduslepingus või meetme tingimustes sätestatud

ajavahemik, millal projekti tegevused algavad ja lõpevad ning projekti teostamiseks vajalikud

kulud tekivad. Seega on struktuurivahendite kasutamisel kesksel kohal abikõlblikkuse periood,

mille jooksul tehtud kulutused hüvitatakse struktuurivahenditest. Vabariigi Valitsuse 5. märtsi

2009. a korralduse nr 80 „„Elukeskkonna arendamise rakenduskava” prioriteetse suuna

„Tervishoiu ja hoolekande infrastruktuuri arendamine” meetme „Riiklike hoolekandeasutuste

reorganiseerimine” investeeringute kava kinnitamine” (RT III, 22.12.2010, 4) kohaselt oli

kõikide asenduskodude projektide abikõlblikkuse lõpptähtaeg 31. august 2013.

2013 juuniks oli selge, et kahe asenduskodu, Kuressaare Väikelastekodu ja Narva Lastekodu,

reorganiseerimine on kas pooleli või pole veel alanud, mistõttu oli vajalik investeeringute

kavas abikõlblikkuse tähtaega pikendada. Mõlemate asenduskodude toetuse määr on 100%,

ehk mõlemat projekti finantseeritakse täies mahus struktuurivahenditest, mistõttu ei ole

planeeritud finantseerida projekte riigieelarvelistest vahenditest ehk projekte finantseeritakse

kas struktuurivahenditest või ei ehitata peremaju üldse. Eelkõige omab see tähtsust seetõttu, et

olukorras, kus abikõlblikkuse perioodi tähtaeg on lõppenud, ei ole toetuse saajal ehk

ministeeriumil võimalik tasuda talle projekti raames tehtud tööde ja teenuste eest arveid,

mistõttu järgneb ministeeriumile nii lepingujärgsed finantsilised kahjulikud tagajärjed kui ka

maine langus.

Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna põhimääruse § 2 lg 2 p-de 12 ja 13 järgi täidab

hoolekande osakond elukeskkonna arendamise rakenduskava prioriteetse suuna 6 „Tervishoiu

ja

hoolekande

infrastruktuuri

arendamine“

alasuuna

„Riiklike

hoolekandeasutuste

reorganiseerimine“ osas rakendusasutuse, kui rakendusüksuse ülesandeid juhul kui toetuse

saaja on Sotsiaalministeerium (väljamakse taotluste teisene kontroll, järelevalve toetuse saaja

üle, tagasinõuete tegemine). Sama põhimääruse § 1 lg 1 kohaselt on hoolekande osakond

Sotsiaalministeeriumi struktuuriüksus, mis allub sotsiaalala asekantslerile. Eespool toodust

nähtub, et nii järelevalve investeeringute elluviimisel kui vajadusel õigusloome kujundamisel

investeeringute kava osas lasus hoolekandeosakonnal, st nimetatud küsimus kuulus otseselt

kaebaja vastusalasse. Arvestades seda, et projektide abikõlblikkuse perioodi lõpp oli 31. august

2013, alustati Vabariigi Valituse korralduse muutmisega juunis 2013. 26. juunil 2013,

tulenevalt ametnike suvepuhkustest, leppisid hoolekande osakonna peaspetsialist Marek

Atonen ja õigusosakonna nõunik Kadri Kurvits kokku tööjaotuse /II kd tl 90/. Kuna M. Atoneni

puhkus oli 1. juuli – 26. juuli 2013 ja K. Kurvitsa puhkus 15. juuli -16. august 2013, lepiti

kokku, et esimese kooskõlastusringi ministeeriumis ja eelnõude infosüsteemis EIS viib läbi K.

Kurvits. Eelnõu esitati EIS-i 19. juulil 2013 ja selle kooskõlastamise tähtaeg oli 9. august 2013

/II kd tl 91/. K. Kurvits naasis tööle 19. august 2013 ning tegi järelpärimise nimetatud Vabariigi

Valitsuse korralduse staatuse kohta M. Atonenile /II kd tl 92/. M. Atonen vastas, et nad

täpsustavad investeeringute kava jäägi olukorda.

Vabariigi Valitsuse reglemendi kohaselt tuleb Vabariigi Valitsusele esitatavad eelnõud ja muud

küsimused esitada piisavalt varakult, et enne arutelu oleks võimalik need mõistliku aja jooksul

sisuliselt läbi vaadata. Üldjuhul esitatakse dokumendid Riigikantseleile vähemalt seitse

kalendripäeva enne Vabariigi Valitsuse istungi toimumise päeva (§ 11 lg 1). Vabariigi

Valitsuse istungid toimuvad neljapäeviti (§ 15 lg 1). See tähendab, et üldjuhul peab Vabariigi

Valitsusele kinnitamiseks esitatav eelnõu olema Riigikantseleis eelneva nädala neljapäeval.

Seega arvestades, et abikõlblikkuse perioodi lõpp oli 31. august 2013 ning et Vabariigi

Valitsuse korraldused jõustuvad üldjuhul nende allkirjastamisest ning et viimane istung enne

31. augustit oli 29. august 2013, pidi ministri poolt allkirjastatud Vabariigi Valitsuse korralduse

eelnõu olema Riigikantseleis 23. augustil 2013.

24. augusti 2013 küsis K. Kurvits kantsler M. Erlenheimi käest, et kas Vabariigi Valitsuse

korralduse eelnõu on jõudnud tema kätte kooskõlastamiseks. Kantsler vastas eitavalt ning lubas

uurida, misjärel selgus, et eelnõu ei ole isegi pandud veel ministeeriumisisesele

kooskõlastusringile. Eelnõud asuti ministeeriumis kiireloomulisena kooskõlastama alles 26.

augusti 2013 pärastlõunal /II kd tl 93-95/. Kuna ametlikud tähtajad eelnõu esitamiseks

Vabariigi Valitsuse 29. augusti 2013 istungile olid ületatud, oli vajalik K. Kurvitsa suhtlemine

Riigikantseleiga kiire eelnõu lisamise teemal, samuti põhjendada, miks on eelnõu

kiireloomuline. Lisaks oli vaja eelnõu esitada kiireloomulisena 26. augusti 2013.a. kantslerite

koosolekul. Seega isegi pärast K. Kurvitsa 19. augusti 2013 teist järelepärimist ei asunud

hoolekande osakond menetlema korraldust, mistõttu sattus ohtu investeeringute kava

elluviimine ning ministeeriumi finantsvõimekus. Eelnõud asuti menetlema alles pärast kantsleri

otsest sekkumist. Eelnõu esitati Riigikantseleile kiireloomulisena 27. augustil 2013. Vaidlust ei

ole selles, et õigusakti menetleti kiirustades. Ühtlasi oli kaebajal distsiplinaarmenetluse

läbiviimise ajal võimalus nimetatud episoodi osas esitada oma tõendid selle kohta, kuidas

kaebaja korraldusi jagas või mida tegi selleks, et määrust õigeaegselt ära menetleda jõuaks.

Ühtegi sellist tõendit kaebaja edastanud ei ole, mis näitab, et selline olukord tuligi kaebaja

jaoks üllatusena ning ta ei olnud nimetatud probleemist isegi teadlik. Kuigi tõepoolest

probleem sai lahendatud, siis kaebaja ei aidanud sellele kuidagi kaasa. Probleem tekkis

temapoolsete teenistuskohustuste täitmata jätmise tõttu ning selle pidid lahendama hoopis

isikud, kelle ülesandeks ei olnud nimetatud küsimusi lahendada. Kaebuses ei ole välja toodud

mitte ühtegi selgitust ega põhjendust, miks ei peaks eelkirjeldatud lugema kaebaja

teenistuskohustuste süüliseks rikkumiseks.

Kaebaja ei järginud sotsiaalministeeriumi kantsleri juhiseid ja jättis täitmata kantsleri

korraldused ning rikkus sellega oma teenistuskohtususi. Nimetatud episoodis avaldusid

kaebaja teenistuskohustuste rikkumised kokkuvõtvalt järgmistes asjaoludes: (1) Kaebaja ei

kaasanud vaatamata kantsleri juhistele erihoolekande strateegia koostamisse nõustajana

Rahandusministeeriumit; (2) Kaebaja ei korraldanud nõuetekohaselt koostöökokkuleppe

sõlmimist Valka asenduskodu hoone rajamiseks; (3) Kaebaja ei olnud vaatamata temale antud

korraldustele vajalikul määral ette valmistunud Sotsiaalministeeriumi ja Justiitsministeeriumi

kohtumiseks ega suutnud sellel kohtumisel seista Sotsiaalministeeriumi huvide eest.

Alljärgnevalt käsitleb vastustaja kaebuses toodud väiteid eelpool kirjeldatud rikkumiste kaupa.

Rahandusministeeriumi kaasamine. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei olnud kaasanud

menetlusse nõustajana Rahandusministeeriumi. Kuna Rahandusministeeriumi eksperdi abi sai

puudutada vormistusliku poole paikapanemist ja struktureerimist enne sisulise osa

koostamisele asumist, siis oli selline tegevus osa töögrupi moodustamisest, mille moodustamise

tähtaeg oli tulenevalt tööplaani erihoolekande strateegia alametapi kohaselt 31. jaanuar 2013.

Kantsler oli andnud korralduse kaasata Rahandusministeerium hoolekande osakonna

strateegiliste dokumentide ülevaatamisel 24. aprillil 2013. Selleks oli kantsleri palvel

ministeeriumi

arendusjuht

Kristiina

Hunt

abistamise

osas

kokku

leppinud

Rahandusministeeriumi riigieelarve osakonna nõunikuga Urve Maistega. Pakutud abi ei olnud

kahjuks kasutatud. Eeltoodust tulenevalt on asjakohatud kaebaja väited, et septembri alguseks

ei olnud Rahandusministeeriumi veel jõutud kaasata. Ilmselgelt oli selle jaoks juba hilja, mida

tõendab ka asjaolu, et 31. oktoobril 2013 strateegia valmis ei saanud, kuna kaebaja tegemata

töö tõttu tuli strateegia koostamist alustada algusest st töögrupi moodustamisest. Nimetatud

episood ei ole küll eraldiseisvalt aluseks distsiplinaarmenetluse korras teenistusest

vabastamiseks, kuid ei tähenda, et vastustaja ei peaks seda episoodi distsiplinaarkaristuse

määramise seisukohast oluliseks. Vastustaja on jätkuvalt veendunud, et nimetatud episood

kinnitab koosmõjus teiste rikkumisega karistuse valiku õigsust.

Koostöökokkulepe. Vastustaja selgitab, et Valga peremajade ehitust rahastatakse Eesti-Šveitsi

koostööprogrammist rahastatavate asenduskodu peremajade projekti kaudu. Nimetatud projekti

raames esitas Sotsiaalministeerium aprillis 2013 lepingu muudatuse taotluse lisades projekti

Valga peremaja ehituse. 30. mail 2013 sai teatavaks, et taotlus lisada projekti ka Valga

peremaja ehitus, sai positiivse kinnituse. Šveitsi pool aktsepteeris ministeeriumi taotlust 30.

mail 2013 ilma eriklausliteta. Projekti lepingut pikendati kuni 30. juunini 2015 ja Valga

peremajale (eelistatult isegi paarismaja, kui eelarve lubab) eraldati 628 400 CHF + 235 271,56

CHF (reserv) ehk kokku 863 671,26 CHF, mis teeb orienteeruvalt ca 680 000 – 690 000 EUR

(olenevalt CHF kursist EUR suhtes). Vastava info edastas Rahandusministeerium ametlikult

Sotsiaalministeeriumile oma 4. juuni 2013 kirjaga /II kd tl 98-101/, varasemalt oli info

laekunud ka e-kirja teel. Kuna rahastus sellise eelarvega saadi, siis oli selge, et peremaja saab

kindlasti ehitada (taotlus esitatigi arvestusega peremaja ehitamiseks). Lahtiseks jäi vaid

küsimus

sellest,

kas

nimetatud

rahast

piisaks

lausa

paarisperemaja

ehitamiseks.

Sotsiaalministeeriumi finants- ja varahaldusosakond (FVO) tegi vastavad arvestused 18. juunil

2013 /II kd tl 102-107/. Koostöökokkulepe tuli sõlmida Sotsiaalministeeriumi ja kohaliku

omavalitsuse vahel, et reguleerida seda, kuidas ja millistel tingimustel kohalik omavalitsus

maja valmimise järel hakkab seda haldama ja selle kaudu asenduskoduteenust osutama.

Ülesanne vastava kokkuleppe sõlmimine korraldada anti kaebajale 31. mail 2013, kui oli

selgunud, et Šveitsi pool on rahastuse heaks kiitnud /II kd tl 96/. Pärast kantsleri järelepärimist

27. augustil 2013 selgus, et konkreetsemaid läbirääkimisi pole veel alustatudki.

Koostöökokkuleppe sõlmimine ei eeldanud finants- ja varahalduse osakonnalt hoone tüübi ja

maksumuse osas tagasiside saamist, sest kõik vajalikud andmed olid teada juba mais 2013.

Lisaks oli vastav kalkulatsioon olemas juba 18. juunil 2013.

13. veebruaril 2014 sõlmitud kokkuleppest on näha, mida nimetatud koostöökokkuleppes

reguleerida oli vaja /II kd tl 109-111/. Tegelikult sõlmitud kokkuleppest on näha, et

ministeerium ei pidanud võtma selle kokkuleppega kontrollimatus suuruses rahalisi kohustusi

(kohustuste võtmine on piiratud viitega sellele, kui palju ministeerium Eesti-Šveitsi

koostööprogrammi kaudu vahendeid saab), mistõttu ei olnud kokkuleppe sõlmimiseks vajalik

rajatava hoone rahalise maksumuse väljaselgitamine. Selline kokkulepe ei olnud esimene

omataoline, mida ministeeriumil tuli sõlmida. Kõike eelnevat oleks kantsler saanud selgitada

kohe, kui kaebaja oleks teda teavitanud, et on tekkinud viivitus või kui ta polnud kindel, mida

tegema peab. Kaebaja on aga jätkuvalt seisukohal, et kõikides talle ette heidetud puudujääkides

on süüdi hoopis keegi teine, mis iseloomustab kahjuks läbivalt kaebaja suhtumist oma

teenistuskohustuste täitmisse.

Sotsiaalministeeriumi ja Justiitsministeeriumi kohtumine. Ebaõige on kaebaja seisukoht, et

Käskkirjast ei selgu, milles seisnes antud kohtumisel Sotsiaalministeeriumi huvide ebapiisav

kaitsmine. Ministeeriumi huvid jäid vajalikul määral kaitsmata, kuna kaebaja ei võtnud tema

valdkonda puudutavatel teemadel sõna, kuna ta ei olnud eestkosteteemadel sõna võtmiseks ette

valmistunud ning kuna ta ei edastanud ministrile eelnevalt infot Murtud Rukkilille annetamise

funktsiooni küsimustes (kaebaja ei eita, et tal selline info enne kohtumist oli) ega kaitsnud

ministeeriumi

seisukohti

ka

ise.

Kaebaja

ei

vaidlusta

seda,

et

ta

kohtumisel

Sotsiaalministeeriumi huvide kaitseks sõna ei võtnud. Eeltoodust järeldub, et kaebaja oli jätnud

täitmata kantsleri korralduse kohtumiseks ette valmistuda. Kaebajast on väiklane tugineda

sellele, et ministri allkirjaga oli juba varasemalt Justiitsministeeriumile edastatud

Sotsiaalministeeriumi seisukoht Murtud Rukkilille annetamise funktsiooni küsimuses. Kaebaja

ei vaidlusta seda, et ta teadis Sotsiaalministeeriumi huvi nimetatud teemas. Samas ei

veendunud kaebaja, kas ka ülejäänud osalejad seda teavad ning ei sekkunud isegi siis, kui

konkreetsel kohtumisel oli selgelt näha, et minister viidatud kirja ei mäletanud. Vastustaja

hinnangul oli ministeeriumi huvidest lähtuvalt vajalik, et just kaebaja oleks nimetatud aspekti

pidanud välja tooma, mitte vaikides pealt vaatama nimetatud ülesande Sotsiaalministeeriumile

üle andmist. Sotsiaalministeeriumi huvid on kaebaja poolt viidatud kirjas /I kd tl 191/ kenasti

üles loetletud. Vastustaja hinnangul on elementaarne, et minister ei suuda nüanssidena meeles

pidada kõiki kirju, mida ta on allkirjastanud, mistõttu on asekantslerite kui tippjuhtide ülesanne

valdkonna huvisid meelde tuletada ja kokkuleppeid üle kinnitada.

Samuti on ebaõige ja paljasõnaline kaebaja väide, justkui oleks tema korraldanud õigusala juhi

H. Tralla sõnavõtu eestkoste teemadel. Korralduse ennast eestkosteteemadega igaks juhuks

kurssi viia andis H. Trallale kantsler, kes kahtles juba siis kaebaja võimekuses

Sotsiaalministeeriumi huvide eest seista. Asjaolu, et H. Tralla sõna võttis, oli tingitud sellest, et

kaebaja seda ei teinud ning tekkis piinlik vaikus, mida ei saanud tekkida lasta. Sama oli

ministriga, kes võttis sotsiaalteemadel sõna seepärast, et kaebaja põhiliselt lihtsalt vaikis.

Eeltoodut arvestades ei ole kaebuses välja toodud seisukohti ja põhjendusi, millest võiks

järeldada, et kaebaja on kantsleri juhiseid nõuetekohaselt järginud ja korraldusi täitnud.

Kaebaja on oma teenistuskohustusi rikkunud süüliselt ning talle määratud karistus on

proportsionaalne ning vastustaja ei ole karistuse määramisel kaalutlusõigust rikkunud.

Vastustaja on seisukohal, et kaebaja teenistuskohutuste rikkumine on toime pandud raske

hooletusega. Kaebaja süüd ei saa välistada sellega, et samu probleeme ei ole suudetud aastate

jooksul enne teda lahendada või et tema juhitud valdkonna ülekoormatusest tingitult ei ole

tulemuste saavutamine võimalik. Niisugused väited ei saa olla asjakohased süü välistamiseks

näiteks episoodi 1 rikkumiste 2, 3 või 4 puhul (erihoolekande korraldust puudutav episood:

riigieelarve

taotluste

esitamata

jätmine,

erihoolekandel

olevate

laste

probleemide

lahendamiseks kokku kutsutud koosoleku nurjumine, strateegia nõuetekohane koostamata

jätmine), samuti ülejäänud episoodide osas. Kaebaja väide, et ta on teinud kõik vajalikud

jõupingutused oma teenistuskohustuste täitmiseks, ei ole õige. Näiteks episoodi 3 osas

(välisrahastuse abikõlbulikkuse järelevalve) ei ole kaebaja välja toonud ühtegi asjaolu, millest

võiks järeldada, et ta selles küsimuses üldse oma teenistuskohustusi üritas täita. Muid

põhjendusi peale tema alluvate suure töökoormuse ja lahendamist vajavate probleemide

pikaaegsuse ei ole kaebaja enda süü välistamiseks välja toonud. Vastustaja leiab, et arvestades

kaebaja poolt toime pandud teenistuskohustuste rikkumisi, samuti kaebaja ametipostisooni ja –

ülesandeid ning temale alluva valdkonna keerukust ja suurt tähtsust on kaebajale määratud

karistus proportsionaalne ja põhjendatud. Kaalutlused, millest karistuse valikul on lähtutud, on

põhjalikult esitatud DM kokkuvõtte p-s 3.

Ebaõige on kaebaja seisukoht, et ta on teenistusest vabastatud hoopis ATS § 92 lg 1 alusel, mis

Käskkirja andmise ajal veel ei kehtinud. Käskkirjas ei ole sellele sättele viidatud ega Käskkirja

andmisel sellele tuginetud. Asjaolu, et nimetatud sättele on viidatud ministeeriumi kantsleri 29.

augusti 2013 kirjas kaebajale, ei oma tähendust käesolevas vaidluses, kuna viidatud kirja

saatmise hetkeks ei olnud distsiplinaarmenetlust veel alustatud. Tegemist on kantsleri

hinnanguga kaebaja töötulemustele ja teenistuskohustuste täitmisele. Vastustaja leiab, et

ametist vabastamise aluseks olnud rikkumised on kaebaja puhul põhjustatud kaebaja

sobimatutest isikuomadustest. Isikuomadused on paratamatult tugevas seoses näiteks

sooritusvõimega, sh võimega täita hoolikalt oma teenistusülesandeid. Kui ametnik on olemuselt

hooletu, siis ilmselgelt on ka suurem risk teenistuskohustuste mittenõuetekohasele täitmisele

raskest hooletusest. Kui asekantsleril pole tippjuhilt nõutavaid isikuomadusi, siis varem või

hiljem jääb ta oma teenistuskohustuste nõuetekohasel täitmisel hätta. See ei tähenda, et sama

isik ei võiks mõnel muul, vähem vastutust ja juhivõimeid eeldaval positsioonil väga hästi oma

teenistuskohustustega hakkama saada. Samas süülise teenistuskohustuse rikkumise esinemisel

ei ole lõppkokkuvõttes oluline, kas rikkumine oli põhjustatud sobimatutest isikuomadustest või

millestki muust.

Kaebuse välja toodud näited nõuetekohasest teenistuskohustuse täitmisest ei puuduta kuidagi

käesoleva vaidluse asjaolusid ning need ei ole asjakohased. Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel

ning ka käesoleva haldusvaidluse läbivaatamisel tuleb piirduda nende asjaoludega, mis

seonduvad otsuselt Käskkirjas ette heidetud rikkumistega. Kaebaja poolt nimetatud tegevusi

võib pidada igapäevatööks, mille eest kaebaja on saanud ka töötasu. Sotsiaalministeeriumi

sotsiaalala juhtimisel ei piisa Eesti kirjandusest tuntud õpetaja Lauri loogikast, et kui tervet ei

jõua, siis tee pool, aga tee hästi. Hästi sooritatud ülesanded ei tee rikkumisi olematuks ning

nõuetekohaselt täidetud teenistuskohustused ei olnud kaebaja puhul sellised, mis oleks

vastustajat veennud tema võimes edaspidi oma sooritust kõigis ülesannetes parandada. Pigem

vastupidi – kaebajaga räägiti tema teenistuskohustuste täitmise probleemidest juba katseaja

lõpus ning anti talle veel täiendav võimalus end parandada. Kahjuks täiendava aja andmine

soovitud tulemust ei taganud.

Vastustaja on seisukohal, et juhi töö (sh sotsiaalala asekantsleri töö) on loominguline, eeldab

iseseisvat valikute tegemist ning eesmärgini jõudmiseks vajalike ülesannete püstitamist ning

lahenduste leidmist. Juhi töökohustusi ei ole võimalik muul moel defineerida kui üldiste

juhtimisülesannetena. Seetõttu ei mõõdeta ka juhi tööülesannete täitmise nõuetekohasust ning

tema süüd mitte ainult selle kaudu, kas juht andis endast parima ja täitis „juhtimisrolli“, vaid

selle kaudu, kas ta ka eesmärgi saavutas. Kui eesmärki ei saavutatud, siis järelikult tegi juht

kuskil otsustusprotsessis vea. Selles avaldubki juhtimispositsiooniga kaasnev vastutus –

vastutamine tulemuse saavutamise eest. Ka avalikus teenistuses ei ole ega saagi olla see

põhimõte teistsugune. Avaliku teenistuse tippjuhi teenistuskohustuste nõuetekohast täitmist ei

saa hinnata samade parameetrite alusel nagu seda tehakse tavalise ametniku puhul. Selles

avaldubki süüteo käsitlemine unikaalsena ning süüteo toime pannud isiku ja tema käitumist

iseloomustava informatsiooni arvestamine, millele kaebaja ka ise oma seisukohtades viitab.

Vastustaja leiab, et ta on karistuse määramisel kaalutlusõigust teostanud nõuetekohaselt –

vajalikke asjaolusid on kaalutud, lubamatuid asjaolusid ei ole arvesse võetud, diskretsiooni

piire ei ole ületatud ning tehtud pole ka ühtegi muud diskretsiooniviga.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Antud asjas vaidlustatud sotsiaalministri 10.10.2013. a käskkirjaga nr 107-E määrati

A.L.ile ATS § 70 p 3, § 76 lg 1 ja § 94 lg 1 alusel, kooskõlas ATS § 75 lg-ga 4

distsiplinaarkaristus

ning

vabastati

ta

distsiplinaarkaristusena

teenistusest

Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsleri ametikohalt teenistuskohustuste olulise rikkumise

tõttu raskest hooletusest.

Käskkirjas märgitu kohaselt A.L. jättis perioodil 18.04.-29.08.2013 Sotsiaalministeeriumis ja

Sotsiaalministeeriumi valitsemisala asutustes korduvalt ja jätkuvalt täitmata asekantsleri

põhiülesande juhtida ja korraldada poliitikakujundamist koostöös ministeeriumiväliste

institutsioonide ja huvirühmadega ning korraldamata lahenduste leidmise sotsiaalala

küsimustes. Hoolimata korduvatest korraldustest ja meeldetuletustest vahetu juhi (kantsler)

poolt ning asekantsleri valitsemisalasse kuuluvate asutuste juhtide ja partnerite pöördumistest

jäid sotsiaalvaldkonnas tekkinud probleemid lahendamata. Teenistuskohustuste korduv ja jätkuv

rikkumine A.L.i poolt väljendus järgmistes episoodides: erihoolekandeteenuse korralduses

ilmnenud probleemide lahendamata jätmine, mittetulundusühingute finantseerimise korralduse

väljatöötamata jätmine, välisrahastuse abikõlblikkuse järelevalve teostamata jätmine,

sotsiaalministeeriumi kantsleri juhiste mittejärgimine ja korralduste täitmata jätmine.

2. Kaebusest nähtuvalt A.L. peab enda teenistusest vabastamist seadusvastaseks

kokkuvõtlikult järgmistel põhjustel: kaebaja ei ole talle ette heidetud distsiplinaarsüütegusid

toime pannud (ei ole rikkunud süüliselt oma teenistuskohustusi); vastustaja on oluliselt

rikkunud haldusmenetluse üldisi põhimõtteid ja Käskkirja andmisel on eiratud HMS § 4 lg-t 2,

sh vastustaja etteheited on ilmselgelt otsitud ja täiesti alusetud ning haldusorgan on

tõlgendanud kaalutlusotsuse tegemise aluseks olevaid asjaolusid meelevaldselt, samas on ta

jätnud otsustuse tegemisel olulised asjaolud põhjendamatult kaalumata, mistõttu on ta jõudnud

valedele järeldustele. Tegemist on otsitud seisukohtadega teenistussuhte lõpetamise

põhjendamiseks, tegelikult on ta teenistusest vabastatud hoopis ATS § 92 lg 1 alusel, mis

Käskkirja andmise ajal aga veel ei kehtinud. Samuti leiab kaebaja, et Käskkiri ei vasta HMS §

54 nõuetele ega HMS §-st 55 tulenevatele vorminõuetele: Käskkirjas puuduvad põhjendused,

millele tuginedes on kaebaja teenistusest vabastatud, ning kaalutlused diskretsiooniotsuse

tegemisel; arusaamatuks jääb, mil määral on vastustaja arvestanud kaebaja 30.09.2013

arvamuses esitatud seisukohtadega; Käskkirja lisana 1 esitatud dokumendist ei nähtu, kelle

poolt ja millal on nimetatud dokument koostatud ning dokument on allkirjastamata.

3. Sotsiaalministri vastusest kaebusele ilmneb, et vastustaja omakorda ei nõustu ühegi

kaebuses esitatud etteheitega A.L.i suhtes läbi viidud distsiplinaarmenetlusele ja selle

tulemusena antud Käskkirjale. Vastustaja leiab, et on kaebaja oma teenistuskohustusi süüliselt

rikkunud vähemalt raskest hooletusest, teenistuskohustuste rikkumine on tõendatud ning

vastustaja on karistuse määramisel kaalutlusõigust teostanud nõuetekohaselt – vajalikke

asjaolusid on kaalutud, lubamatuid asjaolusid ei ole arvesse võetud, diskretsiooni piire ei ole

ületatud. Samuti leiab sotsiaalminister, et Käskkirja puhul on järgitud vorminõudeid sel määral,

et kaebaja väited ei saa tulenevalt HMS §-st 58 tuua kaasa Käskkirja tühistamist.

4. Kohus, analüüsinud ja hinnanud DM kokkuvõttes, Käskkirjas ja selle lisas märgitut,

ülalviidatud jm asjakohaseid õigusnorme, asjassepuutuvat kohtupraktikat, poolte suulisi ja

kirjalikke seisukohti, tunnistajate Marelle Erlenheimi ja Anni Tooma ütlusi ning kõiki asjas

kogutud muid tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses, on kokkuvõtlikult seisukohal, et

A.L.i kaebus on alusetu ja see ei kuulu ühegi nõude osas rahuldamisele. Sealjuures

halduskohus nõustub põhimõtteliselt vastustaja põhjenduste ja järeldustega, mis on esitatud

vaidlustatud haldusaktis (koos selle lahutamatute lisadega), ning vastustaja argumentatsiooniga

kaebuse kohta esitatud vastuses ja kohtuistungil. HKMS § 165, mis käsitleb kohtuotsuse

põhjendavat osa, lg-s 2 on sätestatud, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt

kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist

on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja

kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib

viidata põhjendusega nõustumisele.

Kohtu hinnangul ei ole A.L. esitanud kohtumenetluses niisuguseid uusi väiteid, millele

vastustaja ei oleks reageerinud/vastanud juba eelnevas menetluses või kohtumenetluses.

Arvestades käesoleva haldusasja mahtu (3 köidet), eelkõige vaidlustatud haldusakti (koos selle

lahutamatute lisadega), dokumentaalsete tõendite ja poolte kirjalike seisukohtade mahtu ning

sealjuures poolte seisukohtade (sh tõendite analüüsi) üksikasjalikkust ja nende esitamist

käesolevas kohtuotsuses praktiliselt terviklikult (kohtu poolt on need üksnes mõnevõrra

lühemaks redigeeritud ja varustatud viidetega tõendite paiknemisele kohtutoimikus), siis

olukorras, kus kohus jagab sotsiaalministri seisukohti (järgib tema põhjendust), puudub

igasugune ratsionaalne mõte veel igale kaebaja väitele/seisukohale uuesti oma sõnadega

vastata, nende ekslikkust näidata. Kohus rõhutab, et lisaks nõustumisele vastustaja

argumentatsiooniga distsiplinaarmenetluses, kohus nõustub vastustaja poolsete vastuväidete ja

tunnistajate ütluste analüüsiga, mida vastustaja on esitanud ka kohtumenetluses. Neil asjaoludel

kohus piirdub üksnes mõningate rõhutustega.

5. ATS § 72 lg-le 2 kohaselt distsiplinaarmenetluse algatab ametisse nimetamise õigust

omav isik käskkirja või korraldusega, kui on teada piisavalt faktilisi asjaolusid

distsiplinaarsüüteo

toimepanemise

kohta

ja

kui

on

põhjendatud

alus

arvata,

et

distsiplinaarsüüteo aluseks olev teenistuskohustuse rikkumine on oluline. Sama paragrahvi lg 3

nõuab, et distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjas või korralduses määratakse

distsiplinaarmenetluse läbiviija ja läbiviimise tähtaeg, kirjeldatakse teadaolevaid asjaolusid

ning nimetatakse distsiplinaarsüüteo toimepanemises kahtlustatav ametnik. Sama paragrahvi lg

kohaselt

distsiplinaarmenetluse

algatamise

käskkiri

või

korraldus

toimetatakse

distsiplinaarsüüteo toimepanemises kahtlustatavale ametnikule kätte distsiplinaarmenetluse

algatamise päevale järgneva viie tööpäeva jooksul.

ATS §-st 73 tulenevad muu hulgas järgmised nõuded: distsiplinaarmenetluse läbiviimise õigus

on distsiplinaarmenetluse algatajal või tema poolt selleks volitatud isikul (lg 1);

distsiplinaarmenetluse läbiviija kogub distsiplinaarsüüteo kohta tõendeid (lg 2); ametnikule,

keda kahtlustatakse distsiplinaarsüüteo toimepanemises, peab andma võimaluse esitada kirjalik

seletus distsiplinaarsüüteo kohta. Selleks antakse ametnikule aega vähemalt viis tööpäeva

käesoleva seaduse § 72 lõikes 3 nimetatud käskkirja või korralduse kättetoimetamise päevast

arvates (lg 3); distsiplinaarmenetluse läbiviija koostab distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte,

allkirjastab selle ja esitab distsiplinaarkaristuse määramise õigust omavale isikule

otsustamiseks (lg 5); Distsiplinaarmenetluse kokkuvõte sisaldab vähemalt järgmisi andmeid:

1) distsiplinaarsüüteo toimepannud ametniku ees- ja perekonnanimi ning ametikoht; 2)

distsiplinaarsüüteo aluseks olev rikutud teenistuskohustus; 3) asjas kogutud tõendid; 4)

distsiplinaarsüüteo kirjeldus ning toimepanemise aeg ja koht; 5) ettepanek karistamise,

sealhulgas karistuse liigi kohta, või karistamata jätmise kohta koos põhjendusega (lg 6); enne

distsiplinaarkaristuse määramise otsustamist peab distsiplinaarmenetluse läbiviija või

distsiplinaarkaristuse määraja andma distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte ametnikule kätte

allkirja vastu või kui see ei ole võimalik, siis toimetama kokkuvõtte kätte posti teel tähtkirjaga

ametniku elukoha aadressil või ametniku nõusolekul elektrooniliselt ning andma ametnikule

võimaluse esitada viie tööpäeva jooksul kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis oma

arvamus ja vastuväited distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kohta (lg 7); ametnikul, keda

distsiplinaarsüüteo toimepanemises kahtlustatakse, ja tema esindajal on õigus tutvuda

distsiplinaarmenetluse materjalidega menetluse igas etapis ja esitada menetluse jooksul

asjassepuutuvaid taotlusi (lg 9).

ATS § 76 lg 1 näeb ette, et distsiplinaarkaristuse määrab ametisse nimetamise õigust omav isik

haldusaktiga, hinnates kõiki distsiplinaarmenetluse raames kogutud tõendeid ja asjaolusid

kogumina.

ATS § 74 lg 1 kohaselt vastutab ametnik distsiplinaarsüüteo eest üksnes süü olemasolu korral.

Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus.

Vastavalt ATS § 94 lg-le 1 ametniku võib teenistusest vabastada käesoleva seaduse § 70

punktis 3 sätestatud distsiplinaarkaristusena käesoleva seaduse § 75 lõikes 4 sätestatud

tingimusel.

ATS § 70 p 3 kohaselt distsiplinaarkaristuse üheks liigiks on teenistusest vabastamine.

ATS

§

lg

sätestab,

et

distsiplinaarkaristus

määratakse

proportsionaalselt

distsiplinaarsüüteo raskusastmega. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt distsiplinaarkaristuse

määramisel võetakse arvesse süü vormi, süüteo tagajärgede raskust, kas ametnikul on kehtiv

distsiplinaarkaristus, ametniku eelnevat teenistusalast käitumist ning rikutud teenistuskohustuse

eesmärki, sealhulgas seda, kas kohustus pidi vältima selliste tagajärgede saabumist, mis

tekkisid teenistuskohustuse rikkumisel. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt distsiplinaarsüüteo

eest võib teenistusest vabastada juhul, kui rikkumine on oluline ning vastavalt lõikele 5

teenistuskohustuste rikkumine on oluline, kui see toob endaga kaasa usalduse kaotuse ametniku

vastu põhjusel, et rikkumise laadist tulenevalt võib arvata, et ametnik ei suuda ka edaspidi

tagada teenistuskohustuse täitmist.

6. Käesoleval juhul on sotsiaalministri 04.09.2013. a käskkirjaga nr 97-E A.L.i suhtes

algatatud ja läbi viidud distsiplinaarmenetlus, ajendatuna sotsiaalala asekantsleri 03.12.2012. a

– 29.08.2013. a töötulemuste kokkuvõttest. Distsiplinaarmenetluse algatamisel on täidetud

ATS § 72 nõuded, menetluse läbiviimisel on täidetud ATS § 73 nõuded, sh on olnud kaebajale

tagatud ärakuulamisõigus (vt ka HMS § 40) - 10.09.2013 on kaebaja esitanud

distsiplinaarmenetluse raames oma arvamuse ning 30.09.2013 on A.L. esitanud ministeeriumi

personalijuhile oma arvamuse ja vastuväited DM kokkuvõtte kohta, mis anti kaebajale allkirja

vastu kätte 23.09.2013. Kohus leiab, et lisaks kaebaja formaalsele ärakuulamisele on kaebaja

ära kuulatud ka sisuliselt – kaebaja selgitustele ja vastuväidetele on antud hinnang DM

kokkuvõttes osas, kus menetleja on teinud ettepaneku karistuse määramiseks, ning neid on

analüüsitud ja neile on vastatud põhjalikumalt Käskkirja lisas. Viimase osas kohus märgib, et

asjaolu, et lisal puudub selle koostaja nimi ja Käskkirja andja allkiri, ei ole vaadeldav Käskkirja

tühistamise alusena, tulenevalt HMS §-st 58. Samuti ei oma Käskkirja õiguspärasuse

hindamisel mitte mingit tähtsust asjaolu, et kaebajale anti 29.08.2013 kätte saadud töötulemuste

kokkuvõtte kohta arvamuse ja vastuväidete esitamiseks tähtaeg 02.09.2013 kell 09.00 (üks

tööpäev) ning seda tähtaega ei pikendatud, kuna see ei toimunud distsiplinaarmenetluse

raames.

Et vastustaja on asunud seisukohale, et Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler on

rikkunud oluliselt oma teenistuskohustusi tõttu raskest hooletusest, ning vabastas kaebaja

distsiplinaarkaristusena teenistusest, siis on kohtu hinnangul Käskkirjas toetutud asjakohastele

õigusnormidele.

7. HMS § 54 lg 1 kohaselt haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani

poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne,

kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

HMS § 55 lg 1 sätestab, et haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. Sama paragrahvi lg

4 nõuab, et kirjalikus haldusaktis märgitakse selle andnud haldusorgani nimetus, haldusorgani

juhi või tema volitatud isiku nimi ja allkiri, haldusakti väljaandmise aeg ning muud õigusaktiga

ettenähtud andmed.

HMS § 56 lg 1 kohaselt kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab

olema

kirjalikult

põhjendatud.

Haldusakti

põhjendus

esitatakse

haldusaktis

või

menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Sama paragrahvi

lg 2 kohaselt haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus

ning lg 3 järgi kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused,

millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud.

HMS § 4 lg 1 kohaselt kaalutlusõigus (diskretsioon) on haldusorganile seadusega antud volitus

kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. Vastavalt sama paragrahvi lg-

le 2 kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituste piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning

õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.

Tulenevalt ATS § 75 lg-st 2 distsiplinaarkaristuse määramisel võetakse arvesse: 1) süü vormi;

2) süüteo tagajärgede raskust; 3) kas ametnikul on kehtiv distsiplinaarkaristus; 4) ametniku

eelnevat teenistusalast käitumist; 5) rikutud teenistuskohustuse eesmärki, sealhulgas seda, kas

kohustus pidi vältima selliste tagajärgede saabumist, mis tekkisid teenistuskohustuse

rikkumisel.

8. Kohus on seisukohal, et Käskkiri vastab formaalselt neile sisu- ja vorminõuetele.

Käskkirjas on selgesõnaliselt märgitud, et distsiplinaarsüüteo toimepanemise asjaolud, neid

kinnitavad tõendid, süü, rikkumise olulisuse ning distsiplinaarkaristuse määramise põhjendused

ja kaalutlused on esitatud DM kokkuvõtte p-des I-III ning Käskkirja lisas. Kuivõrd DM

kokkuvõte oli A.L.ile 23.09.2013 allkirja vastu teatavaks tehtud ja Käskkirja lisa sai kaebaja

kätte koos Käskkirjaga, siis on ta sellega teadlik ka kõigist Käskkirja andmise faktilistest ja

õiguslikest alustest ning kaalutlustest. Kohus rõhutab, et haldusakti motiveerimise nõue ei ole

mingi asi iseeneses, vaid see peab tagama haldusakti adressaadile haldusaktist arusaadavuse ja

haldusakti vaidlustamise võimaluse ning teisalt võimaldama kohtul kontrollida haldusakti

õiguspärasust. Kuivõrd A.L. on saanud Käskkirja põhjalikult ja motiveeritult vaidlustada ning

halduskohus selle seaduslikkust kontrollida, siis järelikult on kaebaja väited Käskkirja

motiveerimispuudustest põhjendamatud. A.L.ile on distsiplinaarkaristus määratud seaduses

ettenähtud tähtajal ja seaduses ettenähtud karistuste hulgast (ATS § 70) selleks pädeva isiku

poolt. Kohus ei ole tuvastanud HMS §-s 6 toodud uurimispõhimõtte – haldusorgan on

kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral

koguma selleks tõendeid oma algatusel - rikkumist ega diskretsiooniviga. Kohus märgib, et

kaebaja viidatud asjaolu, et ta on osasid oma teenistuskohustusi täitnud korralikult, ei tähenda

midagi enneolematut positiivset asjaolu, mida tulnuks eriliselt karistuse valikul arvestada, vaid

täiesti normaalset olukorda. Seega asjaolu, et kaebaja on teatud ülesandeid täitnud

eeskujulikult, ei vabasta teda vastutusest muude ülesannete täitmata jätmise (distsiplinaarsüüteo

toime panemise) eest ega tule seda käsitleda ka kergendava asjaoluna. Samuti kohus nendib, et

isiku distsiplinaarvastutusele võtmine võimaldab haldusorganile väga laialdast ja mitmekülgset

diskretsiooni, alates sellest, kas on üldse vaja distsiplinaarmenetlust alustada, kas tuvastatud

distsiplinaarsüüteole on vaja reageerida karistamisega ja lõpetades sellega milline

distsiplinaarkaristus valida. On selge, et mitte iga rikkumine ei pea vältimatult tooma kaasa

isiku distsiplinaarkorras karistamist. Samas allub kaalutlusõiguse alusel tehtud otsus

halduskohtu kontrollile üksnes piiratud ulatuses. Kohtu pädevuses ei ole hinnata isiku

karistamise otstarbekust, vaid üksnes õiguspärasust.

Eelmärgitut arvestades, nagu kohus on juba tõdenud, on Käskkirja näol tegemist formaalselt

õiguspärase haldusaktiga. Samas halduskohus leiab, et Käskkiri on ka sisuliselt (materiaalselt)

õiguspärane. Vastustaja on õigesti tuvastanud, et kaebaja on süüliselt raskest hooletusest

rikkunud mitmeid oma teenistuskohustusi (sealjuures on kaebaja tegelikult mitmed rikkumised

ka omaks võtnud), ning kohus nõustub vastustajaga, et selle eest, käesoleva asja tehiolusid

arvestades, oli proportsionaalne kohaldada A.L.ile raskeimat distsiplinaarkaristust. Kaebaja

väited ja eneseõigustused kohtumenetluses (nt püüd alusetult süüd veeretada oma abile 05.

juuli 2013 e-kirja väidetava mittesaamise ja tähelepanuta jätmise osas, kuigi kaebaja ise oli

kirja otseseks adressaadiks, III kd tl 4) kinnitavad vastustaja järeldust, et „puudub kindlus ja

usaldus, et sotsiaalala asekantsler edaspidi suudab tajuda oma vastutusvaldkonna ülesannete

täitmata jätmise mõju ja tunnetada vastutust“.

9. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Samas tuleneb eelmärgitud sättest, et isikul, kelle kahjuks otsus tehti, tuleb üldjuhul kanda ka

vastaspoole menetluskulud. HKMS § 109 lg-st 1 tulenevalt esitatakse menetluskulude

väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid,

kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid aga kohtu poolt

määratud tähtaja jooksul. Nende esitamata jätmisel menetluskulusid välja ei mõisteta.

Antud juhul jääb A.L.i kaebus rahuldamata. Sotsiaalminister ei ole omapoolset

menetluskulude nõuet esitanud. Seega kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 ja § 158 lg-le 5

leiab, et poolte võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Hurma Kiviloo

Kohtunik