3-12-2314/67 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ruth Plaks, Viive Ligi ja Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.12.2014, Tallinn

Haldusasja number

3-12-2314

Haldusasi

RR kaebus Rae Vallavalitsuse 02.10.2012 kirja nr 10-

1.1/6361 tühistamiseks ning Rae vallalt eralasteaia ka-

sutamise kulude väljamõistmiseks summas 1352,05 eu-

rot

Menetlusosalised

Kaebaja – RR

Vastustaja – Rae vald

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 12.05.2014 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Rae valla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Rae valla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 12.05.2014

otsus haldusasjas nr 3-12-2314 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 29.01.2015, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimeta-

misest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS

§ 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vas-

tasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigi-

kohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

3-12-2314

2(9)

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J-RR (sündinud XX.XX.XXXX) elab Rae vallas. 24.08.2009 esitasid tema vanemad TL

ja RR Rae Vallavalitsusele avalduse võtta J.-RR Õie lasteaia järjekorda. Vanemad soovisid las-

teaiakohta alates 2011. a septembrist. J.-RR taotletud ajast lasteaiakohta ei saanud. 28.08.2012

esitasid vanemad Rae Vallavalitsusele taotluse J.-RR-ile lasteaiakoha tagamiseks Rae valla mu-

nitsipaallasteaias.

2. Rae Vallavalitsus selgitas 02.10.2012 vastuses nr 10-1.1/6361, miks ei ole Rae vallal

võimalik J.-RR-ile valla munitsipaallasteaias kohta tagada.

3. RR esitas 02.11.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille 15.07.2013 täpsustatud

nõuete kohaselt soovis kaebaja Rae Vallavalitsuse 02.10.2012 kirja tühistamist ja Rae vallalt

kaebaja kantud eralasteaia kasutamise kulude väljamõistmist summas 1352,05 eurot. Nõuete

täpsustuse kohaselt võttis Rae vald menetluse ajal vastu otsuse võimaldada kaebaja pojale las-

teaiakoht munitsipaallasteaias alates 01.08.2013, mistõttu algses kaebuses muu hulgas sisaldu-

nud nõude (kohustada valda looma J.-RR-ile lasteaiakoht munitsipaallasteaias) arutamiseks

puudub vajadus.

Koolieelsete lasteasutuste seaduse (KELS) § 10 lg-st 1 tulenevalt on vastustaja kohustuseks

tagada kaebaja lapsele lasteaiakoht alates ajast, kui ta saab pooleteise aasta vanuseks. Ehkki

kaebaja esitas vastustajale avalduse lapsele lasteaiakoha võimaldamiseks kaheaastase etteteata-

mise tähtajaga, s.o 24.08.2009, ei taganud vastustaja lasteaiakohta, vaid keeldus sellest õigus-

vastaselt. Kaebaja oli sunnitud paigutama lapse eralasteaeda, mis on märkimisväärne finantsi-

line väljaminek. Seetõttu taotleb kaebaja tekkinud lisakulutuste hüvitamist ajavahemikul

01.09.2012-14.06.2013. Vastustaja ei saa õigustada oma kohustuste täitmata jätmist rahaliste

vahendite puudumisega. Kohalik omavalitsus peab eelarvelisi vahendeid planeerima selliselt,

et seadusest tulenevate kohustuste täitmine oleks tagatud.

Kahjunõude arvestamisel tuleb võtta aluseks üldine kahju arvestamise metoodika, mis on mh

väljendatud võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg-s 1, ning hüvitada kõik tekkinud kahjud, mis on

rikkumisega põhjuslikus seoses. Kaebaja on tasunud 2012. a septembrist 2013. a juunini las-

teaiakohamaksu summas 1726 eurot ning söögiraha 240,05 eurot. Selles perioodis oli kokku 96

söögiraha päeva. Munitsipaallasteaias oleks kaebajal samal perioodil kulunud kohamaksu 470

eurot. Arvestades söögiraha päevi, olnuks kulu söögirahale 144 eurot. Seega on kaebaja kand-

nud kahju summas 1352,05 eurot. Väide, et eralasteaia tasu 380 eurot kuus on ebamõistlikult

kõrge, on sisutühi. Kaebaja tasuks vähem, kuid see pole võimalik. Kaebaja võimuses ei ole

turutingimusi ja teenuste hinda mõjutada.

4. Rae vald palus jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja on teinud kõik endast sõltuva, et kaebaja laps saaks koha valla munitsipaallastea-

sutuses järjekorra alusel esimesel võimalusel. Laps lisati järjekorda 24.08.2009 ning koha sai ta

alates 19.08.2013. Vastustaja teavitas kaebajat asjaolust, et ei ole võimeline KELS § 10 lg-s 1

sätestatud kohustust kaebaja soovitud ajal täitma lasteaiakohtade puuduse tõttu. Vastustaja ei

ole kohustuse täitmisest keeldunud. Koha tagamisel ei esinenud põhjendamatuid viivitusi, vas-

tustaja ei ole olnud tegevusetu ja vastustaja tegevust ei saa pidada õigusvastaseks.

Vastustajal on kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) §-st 3 tulenevalt õigus otsus-

tada iseseisvalt kohaliku elu küsimusi. KELS § 15 lg 4 annab kohalikule omavalitsusele volituse

3-12-2314

3(9)

kehtestada lasteaeda vastuvõtmise ja sealt väljaarvamise kord. Kaebuse esitamise ajal kehtis

Rae Vallavalitsuse 08.05.2012 määrus nr 23 „Laste koolieelsesse lasteasutusse vastuvõtu ja

sealt väljaarvamise kord“, mille § 4 lg 2 kohaselt on lasteaiakoha eraldamisel aluseks teenin-

duspiirkonnad ja üldjärjekord. Sama sisuga on ka kehtiv Rae Vallavalitsuse 12.03.2013 määrus

nr 12. Rae valla ametnikud peavad määrusi järgima, mistõttu ei ole kaebaja kahjunõue põhjen-

datud. Kaebaja kohustamisnõude rahuldamine kohtuväliselt ei olnud tingitud kaebuse esitami-

sest.

Vastustaja on taotluse lahendamisel kaebaja töö- ja pereelu ühitamisega arvestanud viisil, mis

on valla seaduslikke ja rahalisi võimalusi arvestades võimalik. Vald on kehtestanud korra koo-

lieelsete eralasteasutuste toetamiseks ning valla eelarvest toimetuleku kindlustamiseks peretoe-

tuste maksmise ja laste koolitee kulude hüvitamise korra, mille alusel makstakse koduse mudi-

lase toetust nendele lapsevanematele, kellele vastustaja ei ole võimeline koheselt lasteaiakohta

tagama. Vald peab täitma ka muid kohustusi ning eelarvevahendite piiratuse tõttu ei ole võima-

lik luua juurde koheselt piisavalt lasteaedasid. Vallas on elanike arv suurenenud ootamatult ja

väga kiiresti noorte perede arvelt ning valla arengukava kohaselt on keskmiselt iga kolmas uus

elanik lasteaia- või kooliealine laps. Eralasteaia kohatasu ühes kuus 380 eurot on ebamõistlikult

kõrge ja kaebaja oleks saanud leida oma lapsele samas piirkonnas odavama lapsehoiu.

Vastustaja on võtnud prioriteediks uute lasteaiakohtade loomise ja järjekorras olijate olukorra

leevendamise. Vald on võtnud lisaks omavahenditele 10 000 000 eurot laenu (maksimaalne

määr Rae vallal), et selle eest lasteaedu juurde ehitada. Seega on vald teinud lasteaiakohtade

loomiseks kõik endast oleneva. Riigi loodud vastustaja rahastamise raamistik, seda nii maksu-

dest ja muudest riiklikest allikatest laekuvate sissetulekute kui ka laenupiiri näol, ei võimalda

enamat. Olukorras, kus kohalik omavalitsus on endast sõltumatult võimetu KELS § 10 lg-st 1

tulenevat kohustust nõutud ulatuses täitma, ei saa vastustaja tegevust käsitleda õigusvastasena.

Ka ei saa väita, et kahju oleks kaebajale tekkinud vastustaja tegevusetuse tõttu, sest vastustaja

on teinud kõik endast sõltuva, et lasteaiakohtade nappus saaks lahendatud esimesel võimalusel.

Kaebaja ei ole kahjunõuet piisavalt põhjendanud. KELS § 10 sätestab küll vallale kohustuse

tagada pooleteise- kuni seitsmeaastasele lapsele võimalus käia teeninduspiirkonna lasteaias,

kuid see säte ei reguleeri hüvitise maksmist vallavalitsuse poolt, kui mingil põhjusel seda ko-

hustust ei täideta. Kaebaja on jätnud selgitamata, kas tekkinud kulusid oleks saanud ise ära

hoida või minimeerida. Ei saa nõustuda seisukohaga, et vald peaks hüvitama kaebajale osaliselt

lapse söögirahakulu vahe, kuivõrd söögiraha suurus on erinevates lasteaedades erinev ja selle

tasub 100% lapsevanem. Vastustaja ei kompenseeri lasteaialaste sööki ja ilmselgelt põhjenda-

matu oleks asuda seda kompenseerima kaebaja lapse osas.

5. Tallinna Halduskohus lõpetas 12.05.2014 otsusega lasteaiakoha tagamiseks kohusta-

mise nõude osas haldusasja menetluse (resolutsiooni p 1), rahuldas RR-i kaebuse (p 2), tühistas

Rae Vallavalitsuse 02.10.2012 kirjas sisalduva haldusakti kaebaja soovitud ajal lasteaiakoha

andmisest keeldumise kohta (p 3), mõistis Rae vallalt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitise

1352,05 eurot (p 4) ja menetluskulud 40,56 eurot (p 5).

Kuna kaebaja laps sai munitsipaallasteaia koha, on kaebaja saavutanud kohtuväliselt oma ko-

hustamisnõudega taotletud eesmärgi ning selle nõude osas tuleb menetlus HKMS § 152 lg 1 p

4 alusel lõpetada.

Rae Vallavalitsuse 24.07.2007 määrusest nr 31, 06.04.2010 määrusest nr 14, 09.05.2012 mää-

rusest nr 23 ja 12.03.2013 määrusest nr 12 tuleneb, et alates kaebaja poolt lasteaiakoha saami-

seks avalduse esitamisest kuni koha võimaldamiseni on vastustaja käsitlenud lasteaiakoha and-

mise alusena üldjärjekorda. Riigikohtu 19.03.2014 otsusest nr 3-4-1-63-13 tuleneb, et Rae Val-

lavalitsuse 12.03.2013 määruse nr 12 § 4 lg 2 on põhiseadusega kooskõlas. Sellest tulenevalt

on ka teised viidatud Rae valla õigusaktid Riigikohtu otsuses arutatud ulatuses põhiseadusega

3-12-2314

4(9)

kooskõlas. On õige, et nii vastustajal kui kohtul tuleb lähtuda kehtivatest õigusaktidest. Samas

leidis Riigikohus, et HMS § 5 lg-s 4 sätestatud mõistliku menetlustähtaja põhimõte prevaleerib

järjekorra järgimise nõude ees ehk vastustaja tegevus on KELS § 10 lg-ga 1 kooskõlas, kui ta

annab lapsele lasteaiakoha küll järjekorra alusel, nagu sätestavad valla õigusaktid, kuid mõist-

liku aja jooksul.

KELS § 10 lg 1 kohaselt tagab kohalik omavalitsus lasteaiakoha alates pooleteiseaastasele lap-

sele. Lasteaiakohta on võimalik taotleda alles pärast lapse sündi, kui lapsele on antud isikukood

ja ta on kantud rahvastikuregistrisse. Seost rahvastikuregistrisse kandmisega kinnitab ka KELS

§ 10 lg 1 sõnastus. Kuna seadusandja kohustab vastustajat andma lasteaiakoha alates lapse poo-

leteiseaastaseks saamisest, on maksimaalne võimalik mõistlik menetlustähtaeg 1,5 aastat. Kae-

baja 24.08.2009 avalduses sooviti lasteaiakohta alates 2011. a septembrist, s.o rohkem kui 2

aasta möödumisel. Seega oli mõistlik menetlusaeg avalduses soovitud ajaks juba möödunud.

Samale seisukohale on analoogses olukorras asunud ka Tallinna Ringkonnakohus 15.04.2014

otsuses nr 3-13-799 (p 19). Mõistlik menetlusaeg võib olla teistel asjaoludel oluliselt lühem,

kuid pole ka välistatud, et teatud erandlike asjaolude koostoimes võib tekkida olukord, kus hal-

dusmenetlus lapsele lasteaiakoha andmisel võib keerulise õigusliku olukorra, ekspertiiside,

vaatluste, isiku korduva ärakuulamise või muude vajalike menetlustoimingute tegemiseks vii-

bida rohkem kui 1,5 aastat. Vastustaja ei viinud alates 24.08.2009 avalduse esitamisest kuni

lasteaiakoha tagamiseni läbi haldusmenetlust kaebaja taotluse rahuldamiseks. Avalduse regist-

reerimine ja järjekorda lisamine ei olnud pikaajaline menetlustoiming, mille tegemiseks kulus

üle 2 aasta. Täiendavaid menetlustoiminguid ei ole vastustaja teinud. 02.10.2012 vastamist ei

saa käsitleda avalduse lahendamisele suunatud toiminguna. HMS § 5 lg 2 eeldab isiku taotluse

lahendamisel tõhusat ja tulemuslikku tegevust. Vastustaja ei teinud muid avalduse lahendami-

seks vajalikke menetlustoiminguid, mis tinginuks mõistliku tähtaja ületamise, millest järeldub,

et mõistlik menetlustähtaeg oli 2011. a septembriks möödunud.

Tallinna Ringkonnakohus selgitas 12.08.2013 otsuses nr 3-12-1007, et üksikisikute KELS § 10

lg-st 1 tulenevad õigused ei sõltu kohaliku omavalitsuse üksuse rahalisest seisundist ega sellest,

millisel määral riigieelarvest munitsipaallasteasutuste pidamise rahastamist toetatakse. Samuti

ei saa seda õigust piirata seadusest madalama õigusaktiga. Praeguses asjas on kohaldatavad ka

Riigikohtu 10.04.2014 määruse nr 3-3-1-91-13, mis käsitles kohaliku omavalitsuse kohustust

tagada isikule seaduses sätestatud sotsiaalkorteri üürimise võimalus või teenus, seisukohad. RR

ei ole soovinud üksnes taotluse üle arve pidamist, vaid reaalselt lasteaiakoha saamist. Kohalikul

omavalitsusel on kohustus tagada, et lasteaiakohti jätkuks kõikidele isikutele, kellel on KELS

§ 10 lg-st 1 tulenevalt õigus lasteaiakoht saada.

Olukorras, kus vastustaja ei ole ühtegi menetlustoimingut peale avalduse algse registreerimise

teinud, ei ole vastustaja tegevus kooskõlas ka KELS § 1 lg-s 1 sätestatud lastevanemate töö- ja

pereelu ühitamise eesmärgiga. Ühitamisega arvestamise kohustus tähendab seda, et vajadusel

tuleb avaldus vaadata läbi ja lasteaiakoht võimaldada keskmisest mõistlikust menetlustähtajast

varem.

Vastustaja 02.10.2012 vastuse näol on tegemist haldusaktiga. Vastuses puudub küll selge re-

solutsioon, kuid vastusest järeldub üheselt, et vastustaja ei taga kaebaja lapsele 2012. aastal

lasteaiakohta. Kuna vastustaja on õigusvastaselt keeldunud kaebaja taotlust rahuldamast, on

vastus õigusvastane ja tuleb tühistada.

Kahju hüvitamise alus ei pea olema ette nähtud KELS § 10 lg-s 1 või sama seaduse mõnes teises

sättes. Seadusandja on pidanud vajalikuks reguleerida kahju hüvitamise üldised alusel haldu-

sorgani õigusvastase tegevuse korral riigivastutuse seaduses (RVastS). Kaebajale on tekkinud

varaline kahju, mis seisneb kantud kulutustes lapse lasteaiakoha tasudele eralasteaias. Kaebaja

3-12-2314

5(9)

on tasunud eralasteaia teenuse eest ajavahemikul 2012 september kuni 2013 juuni arveid sum-

mas 1966,05 eurot (sh kohatasu 1726 eurot ja söögiraha 240,05 eurot) ning taotleb kahju hüvi-

tamist summas 1352,05 eurot. Kahju arvestuse kohaselt on kaebaja arvestanud maha kulud, mis

tekkinuks lapse käimisel munitsipaallasteaias – kokku 614 eurot, sh kohatasu 470 eurot (47

eurot x 10 kuud) ja söögiraha 144 eurot (1,5 eurot x 96 päeva). Seega on kaebajale tekkinud

kahju kohatasu osas 1256 eurot ja söögiraha osas 96,05 eurot, kokku 1352,05 eurot. Kulutusi ja

nende kandmist tõendavad eralasteaia 10 arvet ja maksekorraldused. Vastustaja ei ole kahju

tekkimise arvutuskäiku sisuliselt vaidlustanud.

Vastustaja õigusvastase viivituse ja kaebajale tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos – kui vas-

tustaja ei oleks lasteaiakoha andmisega viivitanud, ei oleks kaebajale eralasteaiakulusid tekki-

nud. Tekkinud kuludest on maha arvestatud need kulud, mis tekkinuks ka siis, kui lapsele olnuks

tagatud koht munitsipaallasteaias. Sama kehtib n.ö toiduraha kohta. Ehkki vald ei hüvita laste-

vanematele tasutud toiduraha, on munitsipaallasteaias toiduraha väiksem kui eralasteaias. Koha

õigeaegsel tagamisel ei oleks kaebajal seda osa kahjust tekkinud.

Kahju hüvitamise nõude rahuldamist ei välista primaarnõude esitamata jätmine. RVastS § 7 lg-

st 1 ei tulene, et olukorras, kus isik on esitanud taotluse haldusakti andmiseks või toimingu

sooritamiseks, ent haldusorgan ei ole haldusakti andnud ega toimingut sooritanud, samas sõna-

selgelt ja haldusakti vorminõuetele vastavalt ka haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest

keeldunud, peaks isik kohe või esimesel võimalusel esitama kohustamisnõude kohtule. Asjaolu,

et kaebaja pani lapse eralasteaeda, oli vallale teada hiljemalt kaebaja 28.08.2012 kirjast. Vallale

ei saanud olla teadmata, et eralasteaeda panemise põhjustas valla poolt KELS § 10 lg-s 1 sätes-

tatud kohustuse täitmata jätmine.

RVastS § 13 lg-d 1 ja 3 sätestavad kahju hüvitamist välistavad või piiravad asjaolud. Seaduses

sätestatud teenuse tagamisest keeldumise küsimust rahanappuse alusel kohus juba käsitles ega

korda seda seisukohta. Rahvaarvu suur kasv ei saanud olla vastustajale ettenägematu. Iseenesest

pole põhjust kahelda väites, et valla elanike arv on viimastel aastatel oluliselt ja kiiresti suure-

nenud noorte perede arvelt ning oluliselt on suurenenud ka laste arv. Samas kinnitab vastustaja,

et tegemist ei ole ühekordse, üllatusliku ja paratamatu rahvaarvu suurenemisega, vaid elanike

arv on vallas pidevalt vähemalt viimase viie-kuue aasta jooksul kasvanud. On ilmne, et sedavõrd

märkimisväärse elanike arvu kasvu eelduseks on eluruumide arvu suurenemine. Üldteadaole-

valt on Tallinna naabervaldade eluruumide arv suurenenud ennekõike uusehitiste arvelt, mis

tähendab, et kohalik omavalitsus on kehtestanud uute elamute ehitamist võimaldavad planee-

ringud. Planeerimisseaduse (PlanS) § 4 lg 2 p 2 kohaselt on kohalikul omavalitsusel planeeri-

misalase tegevuse korraldamisel kohustus tagada planeeringute koostamisel avalike huvide ja

väärtuste ning huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamine, mis on planeeringu keh-

testamise eeldus. Seega tuleb uute lasteaiakohtade loomise vajalikkusele mõelda juba kohaliku

omavalitsuse territooriumi ruumilisel planeerimisel. Vastustajale pidi olema tekkiv kahju ette-

nähtav, sest kui vastustaja ei saanud esitatud taotlust mõistliku aja jooksul rahuldada, tuleb taot-

luse esitanud perel teha pere eelarvet halvendavaid valikuid (üks vanem ei naase tööle, võetakse

lapsehoidja, sõlmitakse leping eralasteaiaga). Asjaolu, et vald on pidanud võimalikuks osaliselt

neid valikuid hüvitada koduse mudilase toetuse või osaliselt eralasteaiakulude hüvitamise näol,

ei tingi toetust ületavas osas kahjuhüvitise vähendamist.

Nõustuda ei saa vastustaja seisukohaga, et kaebaja peaks põhjendama, miks ta valis lapsele just

konkreetse eralasteaia või kas ja mil määral ta kaalus võimalusi, millega kaasnenuks väiksemad

kulud lapse lasteaias käimisele. Olukorras, kus kaebaja on järjekindlalt soovinud lapsele munit-

sipaallasteaia kohta, ei saa kaebajalt nõuda hüvitamisnõude põhjendusena analüüsi alternatiiv-

sete lasteaiateenuste kättesaadavuse ja maksumuse kohta. Vastustaja pole tõendanud, et eralas-

teaed oleks pakkunud kaebaja lapsele eritingimusi või mugavusi, mis olnuks oluliselt paremad

kui munitsipaallasteaias. Vastustaja ei ole esitanud andmeid, et kaebajal olnuks võimalik ja

3-12-2314

6(9)

sama mugav panna laps mõnda valla lasteaedadega sarnasemate tingimustega odavamasse las-

teaeda.

Kohalikul omavalitsusel on võimalik oma õigusi kaitsta riigi ja kohaliku omavalitsuse vahelise

õigussuhte, praegusel juhul valla kohustuste riigipoolse rahastamise kohustuse kaudu, kohusta-

des vajadusel riiki finantseerima kohaliku omavalitsuse üksust kooskõlas põhiseaduse § 154

nõuetega. Samas ei välista riigipoolne võimalik vähene finantseerimine üksikisiku nõudeõigust

kohaliku omavalitsuse vastu.

Paljasõnaline on vastustaja väide kaebuse rahuldamise kohta kohtuväliselt sõltumata kaebuse

esitamisest. 15.04.2013, kui vastavalt valla määrusele pidanuks aset leidma kaebaja teavitamine

lasteaiakohast, toimus apellatsioonimenetlus. Pole usutav, et kaebaja lapsele tagati lasteaiakoht

üldjärjekorras, sest vastustaja oleks sellest kohut apellatsioonimenetluses teavitanud. Kaebaja

on tasunud riigilõivu suurema nõude – kahju hüvitamise nõude – järgi ja kohus rahuldab hüvi-

tamisnõude täielikult, mistõttu tuleb riigilõiv 40,56 eurot vastustajalt kaebaja kasuks välja

mõista.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. Rae vald palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, mil-

lega jätta RR-i kaebus rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda.

Vastustaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et antud juhul on võimalik maksimaalne aeg lasteaia-

koha eraldamiseks 1,5 aastat, arvates vahetult pärast lapse sündi lapse lasteaiakoha järjekorda

lisamisest, s.o avalduse esitamisest. KELS § 10 lg-st 1 tuleneva kohustuse täitmine on kohali-

kule omavalitsusele kohustuslik arvates lapse pooleteise aastaseks saamise hetkest. Sisuliselt

on kohus taandanud mõistliku aja 0 päevani ja leidnud, et ka kohanappusolukorras tuleks tagada

koht lasteaias lapsele, kes on saanud 1,5 aastaseks, nii nagu KELS § 10 lg 1 ette näeb.

On ilmne, et kaebajale ei ole tekkinud kahju seetõttu, et tema teavitamist lasteaiakoha mittesaa-

misest ei vormistatud haldusaktina või ei suudetud lasteaiakohta tagada etteheidetud ebamõist-

likult pika haldusmenetluse tõttu. Kui kaebajale on tekkinud kahju, siis seetõttu, et Rae vallas

puudub piisav arv lasteaiakohti. Nimetatud faktil puudub seos kaebaja suhtes läbiviidud haldus-

menetluse ning selle käigus tehtud otsustustega. Kohaliku omavalitsuse poolt rakendatav hal-

dusmenetlus võib olla äärmiselt tõhus, nõnda et koha vabanemisel see juba paari päeva möödu-

des täidetakse, ent lihtsalt kohti ei ole piisavalt. Lasteaiakohtade olemasolu tagamise kohustuse

täitmata jätmise eest ei pruugi vastutada kohalik omavalitsus.

RVastS § 13 lg 3 järgi vabaneb avaliku võimu kandja vastutusest avalike ülesannete täitmisel

tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmi-

sel vajalikku hoolsust täielikult järgides. Elanike arvu suures ulatuses noorte perede arvelt kas-

vamisel ei ole kohalikul omavalitsusel võimalik koheselt tagada lasteaiakohti kõigile soovija-

tele. Parim, mis enamus kohalikke omavalitsusi sellises olukorras teha saab, on uute lasteaia-

kohtade järk-järguline loomine läbi võimaluste piires eelarveliste vahendite kasutamise ja laenu

võtmise ning uute lasteaedade loomiseks/kohandamiseks riigihangete läbiviimise. Puuduole-

vate lasteaiakohtade loomine võtab sellisel juhul aega aastaid isegi juhul, kui protsessis ei esine

olulisi tõrkeid. 5-6 aastat ei mahu tavapärasesse arusaama mõistlikust menetlusajast, ent võib

samas olla igati mõistlik aeg kõigi nende sammude astumiseks, mis on vajalikud uute lasteaia-

kohtade loomiseks.

Elanike lisandumist uute arendustega saab kohalik omavalitsus läbi planeerimismenetluse mõ-

jutada, ent ka siin on omavalitsuste võimalused piiratud. Kiiresti kasvava elanike arvuga koha-

likud omavalitsused nagu Rae vald rakendasid juba alates 2000. a algusest arenduslepinguid,

mis kohustasid arendajaid tagama ka lisanduva elanikkonna vajadustega kaasneva taristu, sh

3-12-2314

7(9)

lasteaedade olemasolu, ent arendajate pankrotistumine ja tagatiseks olnud kinnistute väärtuste

oluline vähenemine ei võimaldanud sageli nende lepingute eesmärke saavutada.

Halduskohus on jätnud kõrvale selgitused, miks vastustaja ei olnud suuteline soovitud ajaks

lasteaiakohta tagama. Ka ei käsitlenud kohus selgitusi, et vastustaja teeb kõik endast sõltuva, et

lasteaiakohti viivituseta juurde luua. Need asjaolud omavad määravat tähtsust asja õigel lahen-

damisel ning mõistliku aja ja vastustaja väidetavalt õigusvastase tegevuse hindamisel. Kaebaja

laps lisati lasteaiakoha järjekorda ja selle alusel ta koha Õie lasteaias alates 19.08.2013 ka sai.

Vastustajale on arusaamatu, millist aktiivset haldusmenetlust või haldustoiminguid oleks ta pi-

danud halduskohtu arvates läbi viima lisaks sellele, et ta tegi ja teeb jätkuvalt kõik uute lasteaia-

kohtade loomiseks, seeläbi järjekorra pidevalt vähendamiseks ja järjekorras olijatele esimesel

võimalusel koha tagamiseks. Kaebaja laps liikus koha saamisele järjepidevalt lähemale (seisuga

04.01.2011 nr 193; 01.04.2013 nr 19) ja halduskohtu väide, et vastustaja ei ole midagi teinud,

on kohatu. Jüri teeninduspiirkonnas täideti 2013. a sügiseks vanuserühmas 01.10.2008-

30.09.2009 49 kohta. Vastustaja saatis 12.04.2013 e-posti teel kaebaja lapse emale teatise 2013.

a sügisel lasteaiakoha saamise kohta ning alates 19.08.2013 asus laps õppima Õie lasteaias.

Alates 2000. a keskpaigast on Rae valla elanike arv hüppeliselt kasvanud, sisuliselt kahekordis-

tus alates 2005. a-st kuni tänaseni, ning seejuures on liitunud elanike näol valdavalt tegemist

noorte peredega, millega seoses on hüppeliselt kasvanud ka kooliealiste laste arv ja lasteaiakoh-

tade vajadus. Rae vald on teinud uute lasteaiakohtade loomiseks suuri pingutusi (suunanud 50-

70% eelarvelistest vahenditest haridusvaldkonda, võtnud laenu, ehitanud ja laiendanud mitmeid

lasteaedu). Lasteaiakohtade puudus saab suuremalt jaolt likvideeritud 2014. a lõpus. Rae vald

on teinud kõik endast sõltuva, et uute elanike lisandumisel tagada ka vajaliku infrastruktuuri,

sh lasteaiakohtade olemasolu. Vastustaja on üles näidanud vajalikku hoolsust lasteaiakohtade

tagamisel. Lasteaiakohtade nappus on tingitud erakorralistest asjaoludest (elanikkonna väga

kiire tõus võrdlemisi lühikese aja jooksul), mille jätkumisest hoolimata on vastustaja suutnud

lasteaiakohtade puudust jõuliselt vähendada. Riigi poolt seatud kohalike omavalitsuste rahasta-

mise raamistik ei võimalda enamat. Seega puudub kahjunõudel alus tulenevalt RVastS § 13 lg-

st 3.

Kohus on heitnud vastustajale ette ebaratsionaalset planeerimistegevust, mis on viinud olukor-

rani, kus kohta lasteaedades ei jagu kõigile soovijatele. Vastustaja selle seisukohaga ei nõustu.

Lisaks juba selgitatule, et arendajatega sõlmitud lepingute eesmärgid jäid sageli saavutamata,

leiab vastustaja, et ei vald ega keegi teine ei saanud ette näha sedavõrd ulatuslikke riigis toimu-

vaid demograafilisi muudatusi, mille kinnisvarabuum kaasa tõi. Ka ei saanud vastustaja eel-

dada, et Rae valda asuvad elama just noored pered, mitte aga näiteks vanurid, kes vajavad mõne

aja pärast kohta hooldekodus. Vald peab arvestama ka maaomanike õigustega, kes soovivad

oma kinnisvara arendada.

Isegi kui kahjunõude rahuldamine oleks põhjendatud, on halduskohus ilmselt võimaldanud kae-

bajal alusetult rikastuda. Tulumaksuseaduse (TuMS) § 26 lg 1 kohaselt on residendist füüsilisel

isikul õigus maksustamisperioodi tulust maha arvata tema poolt tasutud enda ja oma alla 26

aasta vanuse alaneja sugulase koolituskulud. Koolituskuludeks on ka koolieelse lasteasutuse

tasu. On võimalik, et kaebaja on saanud lasteaiatasult tagasi tulumaksuosa, kuid jätnud sellest

kohtu teavitamata, püüdes saada kahjusummana enam, kui tal selleks õigus oleks. Seega on

võimalik, et vastustajalt väljamõistetud kahjusumma ei ole õige.

7. RR palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohus on teinud põhjaliku ja hästi moti-

veeritud otsuse, käsitlenud kõiki poolte seisukohti ning jõudnud õigele järeldusele. Vastustaja

ettekäänded on selgelt õigustamatud ning otsitud, soovides vabaneda talle seadusest tuleneva-

test kohustustest kohalike elanike ees. Ringkonnakohtu menetluses ei saa vastustaja tulla välja

3-12-2314

8(9)

uute seisukohtadega. Vastustajal on olnud võimalus esitada oma seisukohti korduvalt – haldus-

kohtus on asja läbi vaadanud kaks erinevat kohtukoosseisu. Kohus on teinud otsuse kooskõlas

seaduse ja Riigikohtu juhistega. Kaebaja palub panna kõik menetluskulud vastustaja kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

9. KELS § 10 lg 1 sätestas nii vallale taotluse esitamise ajal kui praegu, et valla- või linna-

valitsus loob kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on antud valla või

linna haldusterritooriumil ning kelle vanemad seda soovivad, võimaluse käia teeninduspiir-

konna lasteasutuses. Selle sättega antakse isikule õigus nõuda vallalt lasteasutuses käimise või-

maldamist. Sellist kohustust ei saa täita pelgalt lasteaiakohtade järjekorda isiku lisamisega, vaid

kohustuse eesmärk on võimaldada lapsel saada alusharidust ning tema vanematel korraldada

oma elu viisil, kus lasteasutuse tööajal ei ole nad seotud lapse kasvatamisega ega pea leidma

võimalusi muul viisil lapsehoiu korraldamiseks, nt tööl käimise võimaldamiseks. Seetõttu võib

KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmata jätmine rikkuda vanema õigusi (Tallinna Ring-

konnakohtu 12.08.2013 otsus asjas nr 3-12-1007, p 13). KELS § 10 lg-le 1 tugineva nõudeõi-

guse olemasolu kohaliku omavalitsuse üksuse vastu lasteaiakoha saamiseks ei sõltu kohaliku

omavalitsuse üksuse rahalisest seisundist.

10. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi praktikas asjades nr 3-4-1-66-13 ja

3-4-1-63-13 on selgitatud, et valla kohustus tagada pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele

munitsipaallasteaias käimise võimalus tuleb täita mõistliku aja jooksul sellekohase taotluse esi-

tamisest ning õiguspärane on seda teha taotluste esitamise järjekorras. Ringkonnakohus selgi-

tab, et haldusmenetlus lasteaiakoha saamiseks algab nõuetekohase taotluse esitamisega vanema

poolt. Menetlus, mille eesmärk on lapsele lasteaiakoha võimaldamine, lõppeb koha andmisega,

mitte lapse koolieelse lasteasutuse järjekorda lisamisega. Menetluse kestust, mis HMS § 5 lg 4

kohaselt peab olema mõistlik, tuleb hinnata kogu ajavahemikku silmas pidades. Tallinna Ring-

konnakohus asus 21.11.2014 otsuses asjas nr 3-13-1457 seisukohale ning on samal seisukohal

jätkuvalt, et arvestades lasteaiakohtade hulga kohati keerukat prognoosimist ja kohtade arvu

suurendamiseks kuluvat aega – vajadusel uute sobivate, Vabariigi Valitsuse 06.11.2011 määru-

sele nr 131 „Tervisekaitsenõuded koolieelse lasteasutuse maa-alale, hoonetele, ruumidele, si-

sustusele, sisekliimale ja korrashoiule“ vastavate ruumide leidmine või ehitamine, rühmade

komplekteerimine, töötajate palkamine -, aga ka üldjärjekorra alusel koha saamiseks õigustatud

laste kindlakstegemiseks ja vastava haldusakti teatavakstegemiseks kuluvat aega, võib üldjuhul

selline tähtaeg olla kaks kuud. Samas tuleb aga silmas pidada konkreetseid asjaolusid, sh koha-

liku omavalitsuse üksuse territooriumil elavate lasteaiaealiste laste arvu ootamatu suurenemine.

Olukorras, kus eluruumide arvu suurenemine, lasteaiakohtade nappus ja lasteaiaealiste laste

arvu suurenemine on toimunud mitmete aastate jooksul, ei saa vajadust luua juurde suuremal

arvul uusi lasteaiakohti pidada sedavõrd ootamatuks, et õigustaks mõistliku menetlusaja pike-

nemist.

11. Kaebaja laps oli lasteaiajärjekorras alates 24.08.2009. 2011. a septembriks (ajaks, mil va-

nema avalduses lasteaiakohta sooviti) oli laps olnud lasteaiajärjekorras üle kahe aasta, kaebaja

lapsele 02.10.2012 kirjaga kohast keeldumise ja halduskohtusse pöördumise ajaks (2012. a ok-

toobriks - novembriks) oli laps olnud järjekorras üle kolme aasta ning ajaks, mil laps lõpuks

koha sai (2013. a augustis), oli ta olnud järjekorras peaaegu neli aastat. Sellise kestusega me-

netlust ei saa KELS § 10 lg 1 eesmärki silmas pidades kuidagi pidada mõistliku kestusega me-

netluseks. Halduskohus ei ole eksinud hinnangus, et lasteaiakoha saamiseks avalduse esitami-

sest 1,5 aasta möödumisel oli mõistlik menetlusaeg möödunud.

3-12-2314

9(9)

12. Ringkonnakohus möönab, et vastustaja on teinud suuri jõupingutusi lasteaiakohtade nap-

puse kõrvaldamiseks. Olukorras, kus seadusega on ette nähtud vanema avalduse alusel lasteaia-

kohtade võimaldamise kohustus pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, ei saa neile jõupin-

gutustele vaatamata pidada vastustaja tegevust siiski õiguspäraseks. Vallal oli võimalik vähe-

malt aasta enne lapse pooleteiseaastaseks saamist näha ette umbkaudselt vajalikku lasteaiakoh-

tade arvu. Rahapuudusega ei saa vald õigustada oma kohustuste täitmata jätmist: vald peab sea-

dusest tulenevaid kohustusi üksikisiku ees täitma sõltumata sellest, kas neile on riigi poolt ko-

haliku omavalitsuse finantsgarantii tagamiseks või riiklike ülesannete täitmiseks piisavalt raha

eraldatud. Vastustajal on seetõttu vajadusel võimalik esitada nõudeid riigi vastu, kui riik ei ole

taganud vallale piisavaid finantsvahendeid. Uute koolieelse lasteasutuse ruumide leidmine ja

rühmade avamine tuleb prognoosida kiiresti, arvestades KELS § 10 lg 1 eesmärki tagada vane-

matele tööhõive ja lastele alushariduse saamise võimalus.

13. HKMS § 198 lg-st 2 tulenevalt tuvastab ringkonnakohus halduskohtu otsuses tuvastamata

asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes samas lõikes märgitud juhtudel

ning § 198 lg 3 näeb ette, et uue asjaolu või tõendi lubatavust peab menetlusosaline põhistama.

Vastustaja on apellatsioonkaebuses muu hulgas tuginenud oletusele, et halduskohtu poolt kae-

baja kasuks välja mõistetud kahjuhüvitise suurus ei pruugi olla õige, kuna TuMS § 26 lg-st 1

tulenevalt on residendist füüsilisel isikul võimalus tasutud koolituskulud tulust maha arvata.

Ringkonnakohus jätab selle väite tähelepanuta, sest vastustajal ei olnud takistust juhtida selli-

sele võimalusele tähelepanu juba esimese astme kohtus.

14. Ringkonnakohus ei tee otsust vastustaja kasuks, mistõttu jäävad vastustaja apellatsiooni-

menetluse kulud (riigilõiv) HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Kaebaja ei ole apellat-

sioonimenetluse kulude nimekirja ja kuludokumente ringkonnakohtule esitanud, mistõttu jää-

vad kaebaja võimalikud apellatsioonimenetluse kulud HKMS § 109 lg 1 alusel samuti tema

enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask