3-14-52535/6 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. detsember 2014, Tallinn

Haldusasja number

3-14-52535

Haldusasi

A.K. kaebus Eesti Advokatuuri kutsesobivuskomisjoni

21. augusti 2014 otsuse nr 121 ja Eesti Advokatuuri

juhatuse 16. septembri 2014 protokolli nr 18 punktis

5.1.2 sisalduva otsuse tühistamise nõuetes.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja: A.K.

Vastustaja: Eesti Advokatuur

Esindaja: v.adv. Urmas Ustav

RESOLUTSIOON

1. Jätta A.K. kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada

apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt

29. jaanuaril 2015 (HkMS § 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD OTSUS

1. A.K. tegi 18. augustil 2014 vandeadvokaadi eksami osaks olnud testi, mis koosnes 50

valikvastustega küsimusest, kusjuures ta vastas õigesti kõigile eraõiguse ja tsiviilkohtumenetluse

valdkonna

viieteistkümnele

küsimusele,

seitsmele

viieteistkümnest

karistusõiguse

ja

kriminaalmenetlus valdkonna küsimusest, üheksale viieteistkümnest riigi põhikorra, avaliku

õiguse ja halduskohtumenetluse valdkonna küsimusest ning neljale viiest advokatuuri

puudutavast küsimusest (80%). Kokku vastas A.K. õigesti 35-le küsimusele 50-st.

2. Eesti Advokatuuri kutsesobivuskomisjon tegi 21. augustil 2014 otsuse nr 121, otsustades, et

A.K. on vandeadvokaadi eksami mittesooritanud. Otsuses on märgitud, et testi tulemus oli 70%

ning otsuse tegemise õigusliku alusena on selles viidatud advokatuuriseaduse §-dele 30, 31, 32,

33, 34 ning Eesti Advokatuuri kodukorra §-dele 63, 64, 65, 66, 67, 68 ja 69.

3. Kaebaja vaidlustas eksamitulemuse Eesti Advokatuuri juhatusele esitatud kaebusega ning

Eesti Advokatuuri juhatus tegi 16. septembri 2014 istungil (protokoll nr 18) otsuse, millega

otsustas eksamitulemust mitte tühistada.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

4. A.K. esitas 21. oktoobril 2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Eesti

Advokatuuri kutsesobivuskomisjoni 21. augusti 2014 otsuse ning Eesti Advokatuuri juhatuse 16.

septembri 2014 otsuse tühistamist. Kaebaja on seisukohal, et test tulnuks Eesti Advokatuuri

kodukorra (edaspidi kodukord) § 69 lg 1 kohaselt lugeda positiivselt sooritatuks, sest vähemalt

70% küsimustest oli vastatud õigesti. Kaebaja selgitab, et vaidlusalust otsust on

kutsesobivuskomisjon põhjendanud üksnes sellega, et testi tulemus oli 70% ning seda, et mõnes

testi konkreetses valdkonnas oli tulemus väiksem, ei ole otsuse tegemisel üldse aluseks võetud.

Kaebaja ei pea asjakohaseks vastustaja poolt kohtumenetluses välja toodut, et eksami

mittesooritatuks lugemise tingis kaebaja väga halb tulemus testi ühes valdkonnas, kuna

vaidlusaluses otsusest sellist kaalutlust ei nähtu ning sealt nähtub vaid see, et hindamisel lähtuti

üksnes kõigi vastuste osakaalust.

5. Teiseks leiab kaebaja, et ühele karistusõiguse ja kriminaalmenetluse valdkonna

testiküsimusele antud vastus on hindamisel põhjendamatult valeks loetud. Siinkohal selgitab

kaebaja, et vaidlusalune küsimus koos valikvastustega oli järgmine:

Eksperdiks kriminaalmenetluses on

a) kohtuekspert;

b) riiklikult tunnustatud ekspert;

c) muu asjakohaste teadmistega isik;

d) kõik käesoleva küsimuse vastusevariantides a, b ja c toodud isikud.

Kaebaja väitel märkis ta vastuseks variandi b), ent see loeti valeks ning õigeks oleks loetud

variant d). Kaebaja hinnangul oli küsimus eksitav, kuna õigeid vastuseid sellele oli valikvastuste

hulgas rohkem kui üks. Kaebaja selgitab, et arvestades eksamikorralduse reeglit, et õige saab

olla vaid üks vastustest, välistas ta õige vastusevariandina vastuse d). Teiseks leiab kaebaja, et

kui õiged olid kõik vastusevariandid, siis tuli õigeks lugeda iga vastus, sõltumata sellest, millise

konkreetse vastusevariandi eksami sooritaja valis. Kaebaja leiab, et tema poolt valitud

vastusevariant oli ka sisuliselt õige, sest eksperdiks kriminaalmenetluses võib olla riiklikult

tunnustatud ekspert. Oma seisukoha kinnituseks on kaebaja küsinud arvamuse ka

emeriitprofessor Ene Graubergilt. Kaebaja hinnangul on olukorras, kus eksamikorra kohaselt

võib õige olla vaid üks valikvastustest, mitme õige valikvastusega küsimuse esitamine

eksamikorraga vastuolus.

6. Kaebaja leiab samuti, et eelnimetatud eksamiküsimus ei ole kooskõlas eksami eesmärgiga

oma liigse spetsiifilisuse tõttu. Viidates kodukorra § 63 lõigetele 2 ja 4 leiab kaebaja, et

vaidlusaluse küsimuse puhul on tegemist spetsiifilist kriminaalmenetlusõiguse normi puudutava

küsimusega, millele vastuse andmiseks ei piisa karistusõiguse teooria tundmisest, samas kui

seaduste detailne pähe õppimine ei saa olla advokaadi kutsetegevuses eesmärgipärane,

arvestades õiguse kiiret muutumist ning advokaadi vastutust õigusteenuse osutamisel.

7. Kaebaja ei nõustu sellega, et eksamineeritava ülesandeks oli valida vastusevariant, mis

vastaks ammendavalt püstitatud küsimusele. Kaebaja hinnangul ei tulenenud see ühestki

eksami korraldust puudutavast normist. Kaebaja leiab, et eksamineeritava ülesandeks oli leida

valikvastustest üks õige vastus, mitte hinnata, kas õigeid vastuseid võib olla rohkem.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

8. Eesti Advokatuur vaidleb A.K. kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastustaja selgitab, et kaebaja test loeti mittesooritatuks, sest kaebaja vastas testis

karistusõiguse ja kriminaalmenetluse valdkonnas esitatud 15 küsimusest õigesti seitsmele ning

õigete vastuste osakaal jäi alla kodukorra § 69 lõikes 1 sätestatud 51% määra. Veel selgitab

vastustaja, et test sooritati arvuti vahendusel vastavas eksamikeskkonnas ning testi tulemused,

sh õigete vastuste protsentuaalne osakaal valdkondade kaupa ja valed vastused kuvati eksami

sooritaja arvutiekraanile kohe pärast testi vastuste esitamist, samuti edastati kaebajale 19.

augustil 2014 e-kirjaga tema testi tulemuste väljavõte, kus tulemus valdkondade kaupa samuti

kajastus. Vastustaja leiab, et see, et kutsesobivuskomisjoni 21. augusti 2014 otsusel on testi

tulemusena kajastatud üksnes kõigi testi osade õigeid vastuseid kokku (70%) ega ole eraldi välja

toodud õigete vastuste protsenti valdkondade kaupa ega põhjendatud detailsemalt testi

mittesooritatuks lugemist, ei anna alust kutsesobivuskomisjoni otsuse tühistamiseks. Samas on

vastustaja seisukohal, et isegi kui leida, et kutsesobivuskomisjoni otsus on ebapiisavalt

motiveeritud,

puudub

vajadus

otsuse

tühistamiseks

lähtuvalt

menetlusökonoomika

põhimõttest. Vastustaja selgitab, et kuivõrd kaebaja sooritatud testis ei olnud karistusõiguse ja

kriminaalmenetluse valdkonnas õigete vastuste osakaal vähemalt 51%, ei saaks testi sooritust

ikkagi positiivseks lugeda.

9. Viidates Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-68-12 leiab vastustaja, et kohtulik kontroll

eksamitöö hindamisotsuse üle on piiratud vaid eksami läbiviimise ja hindamise menetlusliku

küljega ega ulatu küsimuseni, kas eksamiküsimused või pakutud valikvastusevariandid on

sisuliselt õiged, valed, segased vms.

10. Konkreetset vaidlusalust küsimust puudutavas osas leiab vastustaja, et see oli sõnastatud

selgelt ja konkreetselt ning eksamineeritava ülesanne oli valida vastusevariant, mis vastaks

ammendavalt püstitatud küsimusele. Vastustaja toob välja, et kuivõrd kaebaja oli teadlik, et

igale testi küsimusele saab olla ainult üks korrektne vastus, pidi ta aru saama, et kui õige saab

olla üks vastusevariant ja ainult üks vastusevariant hõlmas kõiki õigeid vastuse komponente, ei

saa eeldada, et poolikut vastust loetakse samuti õigeks. Vastustaja selgitab, et

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 95 lõikest 2 tulenevalt hõlmab täpset ja õiguslikult

korrektset täisvastust üksnes vastusevariant d). Vastustaja leiab, et kui kaebaja oleks teadnud

õiget täisvastust, ei oleks saanud küsimus ega vastusevariandid temas segadust tekitada, ent

eelduslikult valis kaebaja vastusevariandina b, kuna ta ei teadnud, et ka variantides a ja c

nimetatud isikud võivad olla eksperdiks kriminaalmenetluses. Vastustaja hinnangul ei tõenda

professor Ene Graubergi arvamus, et vaidlusalusest küsimusest ei oleks olnud võimalik aru saada

ja õigesti vastata, kui eksamineeritav oleks olnud teadlik KrMS § 95 lg 2 regulatsioonist.

Vastustaja toob ka välja, et 18. augustil 2014 testi teinud 79 isikust sai negatiivse tulemuse 31,

kuid keegi teine peale kaebaja pole tulemust vaidlustanud eelnimetatud küsimuse osas, mis

näitab samuti, et küsimus oli selge ja arusaadav.

11. Mis puudutab kaebaja väidet, et vaidlusalune küsimus oli põhjendamatult spetsiifiline,

selgitab vastustaja, et advokatuuri kodulehel avaldatud advokaadieksami valdkondade

kirjeldustes on kriminaalmenetluse teema all toodud välja järgmine valdkond: „Eriteadmisi

nõudvate asjaolude selgitamine kriminaalmenetluses. Ekspert, ekspertiisi määramine, ekspertiisi

tegemine, eksperdi arvamus ja eksperdi ülekuulamine. KrMS § 95 – 109', § 292 – 292'.“

Vastustaja selgitab, et sisuliselt on seega n.ö kordamisküsimustes nimetanud isegi konkreetse

paragrahvi täpsusega teema, mida eksamil võidakse küsida. Viimaks leiab vastustaja, et

kutsesobivuseksami otsus vastab advokatuuri kodukorra § 69 lõikes 7 sätestatule ning otsuse

põhistamise kohustus on komisjonil üldse vaid advokatuuri astuja isikuomaduste hindamise

osas.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

12. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses

seoses, leian, et A.K. kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta.

Kutsesobivuskomisjoni otsus on õiguspärane ning asjaolusid arvestades ainuvõimalik, mistõttu

ei saa otsuses põhjenduste ebapiisav väljatoomine tuua kaasa otsuse tühistamist. Ka

vaidlusalusele karistusõiguse ja kriminaalmenetluse valdkonna küsimusele kaebaja poolt antud

vastuse on komisjon õigustatult valeks lugenud.

13. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja vastas õigesti 100% eraõiguse ja

tsiviilkohtumenetluse valdkonna küsimustest, 60% riigi põhikorra, avaliku õiguse ja

halduskohtumenetluse valdkonna küsimustest ning 80% advokatuuri puudutanud küsimustest.

Samuti pole vaidlust selles, et viieteistkümnest karistusõiguse ja kriminaalmenetluse

küsimustest vastas kaebaja kindlasti õigesti vähemalt seitse ja valesti samuti vähemalt seitse.

Vaidlus on esiteks sellise eksamiotsustuse kohtuliku kontrolli piiride üle; teiseks selle üle, kas

kutsesobivuskomisjon saab otsust kohtumenetluses põhjendama asuda asjaoludega, millele

otsuses endas ei viidata (ehk asjaoluga, et kaebaja tulemus karistusõiguse ja kriminaalmenetluse

valdkonnas oli alla 51% künnise) ning viimaks selles, kas komisjon tuvastas õigesti asjaolu, et

eelnimetatud valdkonnas jäi tulemus sellele künnisele alla (ehk sisuliselt kas kaebaja vastas 15-st

selle valdkonna küsimusest õigesti seitsmele või kaheksale).

14. Mis puudutab vandeadvokaadi eksamitulemuse kohtuliku kontrolli piire, siis leian, et

vandeadvokaadi kutseeksami kulg ja tulemus on kohtulikult täielikult kontrollitavad. Selline

eksam on võrreldav vandetõlgi, pankrotihalduri või kohtutäituri kutseeksamiga, milliste täielikku

kohtulikku kontrollitavust on Riigikohus kinnitanud kohtuasjades nr 3-3-1-87-04 ja 3-3-1-20-200

tehtud otsustes. Viimatinimetatud otsuses sedastas Riigikohus sõnaselgelt, et kuna sellise

eksami tulemustest sõltub isiku võimalus realiseerida oma põhiseaduslikku õigust vabalt valida

tegevusala, elukutset ja töökohta, peab isikul olema sellise õiguse riivamise korral võimalus

kohtulikuks kaitseks. Kohtuliku kontrolli võimaluse tagamiseks peavad eksami kulg, selle

tulemused ja komisjoni otsus olema kontrollitavad. Seega pole vastustajal õigus selles, et

konkreetsete eksamiküsimustele antud vastuste õigsus kohtulikult kontrollitav pole. Vastustaja

poolt viidatud haldusasjas 3-3-1-68-12 tehtud lahendis käsitles Riigikohus ülikoolis tehtud

pedagoogilisi hindamisotsuseid, millest vahetult isiku põhiseaduse §-s 29 nimetatud õiguse

realiseerimine ei sõltunud. Nimetatud otsusega ei ole Riigikohus soovinud muuta oma

varasemat praktikat töökoha ja tegevusala valiku põhiõigust piiravate hindamisotsustuste

kohtuliku kontrolli piiride osas.

15. Nõustun kaebajaga, et kutsesobivuskomisjoni otsus ei ole korrektselt põhjendatud.

Kutsesobivuskomisjoni otsuse näol on tegemist haldusaktiga, mille põhjendamise kohustus

tuleneb haldusmenetluse seaduse §-st 56. Ka vastustaja poolt viidatud kodukorra § 69 sätetest

ei tulene, et otsust põhjendama ei peaks. Sättest, et otsustust isikuomaduste sobivuse või

mittesobivuse kohta peab põhistama, ei saa teha järeldust, et muud haldusaktina

kvalifitseeruvad otsused võiks otsuse teha vaid resolutsioonina. Otsus selle kohta, kas isik on

kutseeksami positiivselt sooritanud või mitte, nagu igasugune haldusakt, peab olema

põhjendatud ning põhjendusest peab nähtuma, esiteks see millised faktilised asjaolud on olnud

otsuse tegemise aluseks ja kuidas on need asjaolud tuvastatud (faktiline põhjendus) ning

teiseks, milliste õigusnormide alusel on vastav otsus tehtud (õiguslik põhjendus). See, kui

põhjalik ja üksikasjalik haldusaktis esitatud põhjendus olema peab, sõltub väga palju sellest,

millise otsusega tegemist. Antud juhul peaks otsusest, et isik ei ole vandeadvokaadi eksamit

sooritanud, selguma, miks on sellisele seisukohale jõutud. Tõsi on, et vaidlusalusest otsusest see

ei nähtu. Vaidlusaluses otsuses on selle andmise aluseks oleva faktilise asjaoluna viidatud

sellele, et kaebaja testi tulemus oli 70%. Iseenesest on see õige, ent see ei saanud kodukorra §

69 lg 1 kohaselt olla testi mittesooritatuks lugemise alus.

16. Kohtumenetluses vastustaja poolt antud selgitustest nähtuvalt oli otsuse tegemise aluseks

hoopis asjaolu, et kaebaja tulemus testi karistusõiguse ja kriminaalmenetluse valdkonna

küsimuste lõikes oli alla 51%. Kodukorra § 69 lõikest tuleneb tõepoolest, et testi positiivseks

sooritamiseks ei tohi ühegi seal loetletud valdkonna (sh. karistusõiguse ja kriminaalmenetluse

valdkonna) küsimustele antud õigete vastuste osakaal olla väiksem kui 51%. Möönan, et

üldjuhul ei saa haldusaktis põhjenduste esitamata jätmist käsitada pelgalt vormiveana. Samas ei

too põhjenduste esitama jätmine tingimata kaasa otsuse tühistamist, kui akti andja esitab need

põhjendused hiljem ning suudab veenvalt näidata, et just neis põhjendustes kajastatud

asjaoludest otsuse tegemisel tõepoolest lähtuti. Hiljem ei saa siiski üldjuhul asuda täiendama

kaalutlusõiguse alusel tehtud otsuste põhjendusi, sest nende osas pole tagantjärgi nii ehk naa

võimalik võtta seisukohta, kas asja otsustaja tegelikult neist kaalutlustest ja asjaoludest lähtus.

Mida väiksem on aga haldusorgani kaalutlusruum otsuse tegemisel ning mida selgem on, et

menetluse käigus tuvastatud asjaoludel oligi võimalik teha vaid just selline otsus, nagu tehti,

seda vähem mõjutab põhjenduste otsuses esitamata jätmine otsuse õiguspärasust ning seda

enam on see käsitatav pelgalt vormiveana, mis HMS § 58 kohaselt otsuse tühistamist kaasa ei

too.

17. Antud juhul tuleneb kodukorra § 69 lõikest 1 üheselt, et kui isiku õigete vastuste osakaal

karistusõiguse ja kriminaalmenetluse testiküsimuste hulgas ei ületa 51%, siis testi positiivselt

sooritatuks lugeda ei saa. Seega vastava arvuliselt väljendatud tulemuse puhul ei ole

kutsesobivuskomisjonil mistahes täiendavat kaalutlusruumi otsustamaks, kas lugeda test

positiivselt sooritatuks või mitte. Poolte väidetest nähtuvalt oli karistusõiguse ja

kriminaalmenetluse valdkonna küsimusi kokku 15, vastustaja väitel vastas kaebaja neist 7

õigesti, kaebaja väidab aga, et üks valeks loetud vastus oli samuti õige. Seega väidab kaebaja, et

õigeid vastuseid oli 8. Kui vastustajal on testi selle valdkonna küsimustele antud vastuste osas

õigus, on otsus ka lõppkokkuvõttes õige ja ainumõeldav, kuna 7/15x100≈46,7<51%. Kui aga

kaebajal on õigus, siis ei saa otsus olla lõppkokkuvõttes õige, sest kaheksa õige vastuse puhul

oleks õigete vastuste osakaal 8/15*100≈53,3>51%. Vaidlusalune testiküsimus, mis puudutas

eksperte kriminaalmenetluses, on väga konkreetne ning selle õigsuse hindamisel ei ole

komisjonil tegelikult erilist hindamis- või kaalutlusruumi. Seda, kas kaebaja vastus loeti õigeks

põhjendatult või põhjendamatult saab tagantjärgi tõrgeteta kontrollida ka ilma, et vastav

põhjendus oleks otsuses esitatud. Seetõttu tuleb antud juhul põhjendamispuudust käsitada

vormiveana ning see eraldivõetuna kutsesobivuskomisjoni otsuse tühistamist kaasa ei too.

18. Eeltoodust tulenevalt taandub vaidlus sellele, kas seisukoht, et kaebaja vastas testis õigesti

küsimusele, mis puudutas seda, kes võib olla kriminaalmenetluses eksperdiks. KrMS § 95 lõike 1

on kohaselt ekspert on isik, kes rakendab KrMS-is sätestatud juhtudel ja korras ekspertiisi tehes

mitteõiguslikke eriteadmisi. Sama paragrahvi 2. lõikes on sätestatud, et ekspertiisi määramisel

eelistab menetleja riiklikku ekspertiisiasutust. Kui vajalikku ekspertiisiliiki ei ole riiklikus

ekspertiisiasutuses tehtavate ekspertiiside loetelus, eelistab menetleja eksperti määrates

riiklikult tunnustatud eksperti, kuid eksperdiks võib määrata ka muu asjakohaste teadmistega

isiku.

Kohtuekspertiisiseaduse

§-s

on

sätestatud,

et

kohtuekspert

on

riiklikus

ekspertiisiasutuses töötav isik, kelle tööülesanne on teha ekspertiise. Seega võib eksperdiks olla

kohtuekspert, riiklikult tunnustatud ekspert või muu asjakohaste teadmistega isik. Selles pole

poolte vahel iseenesest ka vaidlust.

19. Leian, et valikvastustega testi vastuste õigsuse hindamisel ei saa lähtuda pelgalt sellest, kas

küsimuse etteantud osa ja konkreetne valikvastus annavad kokku tõese väite, vaid arvestada

tuleb ka küsimuse esitamise konteksti, mille määrab ära eksamitöö juhend. Antud juhul tulenes

eksamijuhendist (dokument „Advokaadieksami korraldus alates 01. jaanuarist 2014“ (tl. 6)), et

test koosneb 50 küsimusest, igale küsimusele on mitu valikvastust, millest õige võib olla vaid

üks. See tähendab üheseltmõistetavalt seda, et ainult üks ette antud valikvastustest on selline,

mis loetakse õigeks. Kui valikvastustena on pakutud kolm üksikvastust ning neljas vastus, mis

hõlmab kõiki eelnimetatud kolme, saab õige vastus olla kas üks neist esimesena nimetatud

kolmest, millisel juhul oleksid ülejäänud kaks valed ning seetõttu vale ka neljandana esitatud

variant või saab õige olla neljas variant. Seetõttu pidi testi sooritaja mõistma küsimust

järgmiselt: „Eksperdiks kriminaalmenetluses on a) kohtuekspert, mitte aga riiklikult tunnustatud

ekspert ega muu asjakohaste teadmistega isik; b) riiklikult tunnustatud ekspert, mitte aga

kohtuekspert ega muu asjakohaste teadmistega isik; c) muu asjakohaste teadmistega isik, mitte

aga kohtuekspert ega riiklikult tunnustatud ekspert ning d) nii kohtuekspert, riiklikult

tunnustatud ekspert kui ka muu asjakohaste teadmistega isik. Vastustaja selgitab õigesti ja

põhjendatult, et küsimuse eesmärk oli välja selgitada, kas testi sooritaja teab, kes võib ja kes ei

või eksperdiks olla. Valides vastuse b) vastas kaebaja, et eksperdiks võib olla riiklikult

tunnustatud ekspert, ent ei kohtuekspert ega muu asjakohaste teadmisega isik ei või mitte

eksperdiks olla. See vastus ei ole õige ega vasta KrMS § 95 lõikes 2 sätestatule.

20. Lisaks eeltoodule ei saa unustada, et tegemist on õigusteadmisi kontrolliva testiga. Kui tekst

„Eksperdiks kriminaalmenetluses on riiklikult tunnustatud ekspert.“ kujutaks endast õigusnormi,

tähendaks see üheselt seda, et eksperdiks on just riiklikult tunnustatud ekspert, mitte aga

mistahes muu isik. Seega pole õige kaebaja seisukoht, et kusagilt ei tulene, et vastamisel tulnuks

anda täielik või kõige täpsem vastus. See tulenes antud juhul otseselt küsimusest enesest.

Eksamijuhendis sisalduv säte, et õige saab olla vaid üks valikvastus, tähendab iseenesest seda, et

ülejäänud ei ole õiged. Seda konteksti pidi testi sooritaja arvestama, ent kaebaja seda ei teinud.

Kaebaja väide, et ta välistas vastusevariandi d) põhjusel, et eksamijuhendi kohaselt saab õige

olla vaid üks valikvastus, ei ole tõsiseltvõetav. Valikvastustega testis saab testi sooritaja valida

konkreetse vastusevariandi (antud juhul a, b, c või d). See, kuidas ühes variandis väidetu teistes

variantides väidetuga seotud on, ei oma tähtsust, kui testi tegemise juhendis on sõnaselgelt

märgitud, et õigeid variante on üks. Seega vastas kaebaja vaidlusalusele küsimusele valesti.

Teistsugusele seisukohale ei saa asuda ka professor Ene Graubergi seisukoha pinnalt. Selles, et

väide „kohtueksperdiks võib olla riiklikult tunnustatud ekspert“ eraldivõetuna on tõene, ei ole

isegi vaidlust. Juhul, kui lisaks riiklikult tunnustatud eksperdile võivad eksperdiks olla ka

kohtuekspert ja muu asjakohaste teadmistega isik ning viimased on pakutud valikvastustena

kõrvuti riiklikult tunnustatud eksperdiga, ei saa riiklikult tunnustatud eksperdi eelistamist neile

teistele kuidagi põhjendatuks pidada olukorras, kus neljas vastusevariant hõlmab kõiki kolme

ning vastab küsimusele õigesti ja täielikult.

21. Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, et kõnealune küsimus oli lubamatult spetsiifiline ega

vasta vandeadvokaadi eksami eesmärgile. Asjakohatu on viidata sellele, et tegemist on

küsimusega, mille regulatsiooni on seadusandja hiljuti muutnud. Normi muutmist kaks aastat

enne kõnealuse eksami tegemist ei saa ühelt poolt kuidagi nimetada normi hiljutiseks

muutmiseks. Teiselt poolt ei sisaldanud 1. augustil 2012 jõustunud KrMS § 95 lg 2 muudatused

midagi põhimõtteliselt selles osas, kes võib olla kriminaalmenetluses eksperdiks. Kõnealuste

muudatustega muudeti vaid seda, et ekspertiisi määramisel tuleb võimalusel kohtueksperti

eelistada riiklikult tunnustatud eksperdile, millist eelistusjärjestust normi varasem redaktsioon

ei sisaldanud. Õige pole ka kaebaja seisukoht, nagu piiraks Eesti Advokatuuri kodukorra § 63 lg 2

testis esitatavate küsimuste ringi väga rangelt vaid üldiste teoreetiliste küsimustega. Nimetatud

normis sõnastatakse advokaadieksami eesmärk. Seda, kuidas või milliste küsimuste kaudu seal

nimetatud eesmärki saavutatakse, on eksami koostaja otsustada ning kodukord selles osas

mingeid selgeid piire ei sea. Nimetatud korrast ei tulene kuidagi, et testis ei tohiks esitada

küsimusi, mille vastuse annab mõnes konkreetses normis sätestatu. Teadmine sellest, millised

isikud saavad põhimõtteliselt olla kriminaalmenetluses eksperdiks, on kahtluseta küsimus, mis

näitab kriminaalmenetluse teooria tundmist. Põhjendamatu on ka argument, et KrMS on ajas

muutuv. Põhimõtteliselt võivad ajas muutuvad olla kõik õigusnormid, ka baasteoreetilised

lähtekohad võivad muutuda (vdr. näiteks karistusseadustiku üldosa teoreetilisi lähtealuseid

võrreldes varem kehtinud kriminaalkoodeksi üldosa omadega). Kindlasti pole advokaadieksami

korraldust reguleerivate normide mõte selles, et piirata küsimuste ringi vaid nendega, mis

seonduvad mingisuguste eriti pika ajalooga ja õiguskorra seisukohast eriti oluliste teoreetiliste

lähtekohtade tundmisega.

22. Tõsiseltvõetav ei ole kaebaja argumentatsioon, et vaidlusalune küsimus on vähetähtis, sest

vastus sellele peitub KrMS § 95 teises lõikes. See, et väljakujunenud normitehnika võtete järgi

täpsustavad või täiendavad järgmised lõiked eelmisi, ei tähenda seda, et paragrahvi järgmistes

lõigetes sätestatu oleks vähemtähtis või ebaolulisem. Antud juhul tuleneb KrMS § 95 esimesest

lõikest see, mis on põhimõtteliselt eksperdi funktsioon, teises lõikes sätestatakse aga see, kes

võib eksperdiks olla. Mingisugust tähtsusjärjestust neil normidel omavahel pole. Siinkohal on

raske märkimata jätta, et õiguse tõlgendamise ja kohaldamise praktikas tehtav sagedaseim viga

on justnimelt see, et lähtutakse järjekorras esimesest asjakohasena näivast normist, uurimata,

kas mõni järgnev norm konkreetset elulist situatsiooni paremini ei hõlma ehk esimesena leitud

normi kohaldamist lausa ei välista. Selles kontekstis on vaidlusalune küsimus vandeadvokaadi

eksami testis iseäranis kohane.

23. Kaebaja on taotlenud ka Advokatuuri juhatuse otsuse tühistamist. See otsus kaebaja

subjektiivseid õigusi eraldiseisvalt ei riku ning seetõttu pole selle õiguspärasust eraldi hinnata

vaja. See otsus on võrreldav vaideotsusega, mille eraldi vaidlustamine on võimalik, kui see rikub

isiku õigusi vaide esemest sõltumatult. Olukorras, kus kutsesobivuskomisjoni otsuse tühistamise

nõue jääb rahuldamata, ei mõjutaks juhatuse otsuse jõusse jäämine ega tühistamine kaebaja

õigusi eraldivõetuna mitte kuidagi. See otsus ei loonud, muutnud ega lõpetanud ühtki kaebaja

õigust ega kohustust ning mingisugust sellist mõju ei saa sellele tekkida ka hiljem.

24. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole nõudnud kaebajalt

enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, seega jäävad kummagi poole kulud poole enda

kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik