2-09-70573/119 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. detsember 2014. a Tartu

Tsiviilasja number

2-09-70573

Tsiviilasi

Mati Antsi hagi Peeter Kõivu vastu alusetult saadu

tagastamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

8 372,43 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 14. oktoobri 2013. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Peeter Kõivu apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(kostja):

Peeter

Kõiv

(isikukood:

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaadi

vanemabi Kalju Kutsar

Vastustaja

(hageja):

Mati

Antsi

(isikukood:

XXXXXXXXXXX),

lepingulised

esindajad

vandeadvokaadi abi Ronald Riistan, vandeadvokaat Rando

Antsmäe

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Peeter Kõivu taotlus võtta tõendina asja juurde apellatsioonkaebusele lisatud

AS Serv-In-Tex (pankrotis) pankrotihalduri 16. oktoobri 2013.a ettekanne.

2. Rahuldada

Mati

Antsi

taotlus

võtta

tõenditena

asja

juurde

12.11.2014.a

menetlusdokumendile lisatud täiendavad dokumentaalsed tõendid, s.o 17.11.2009.a

tahteavaldus koos postisaadetise väljastusteatega ja kviitungiga (2 lk) ning Urvaste valla

11.11.2014.a teade (2 lk).

3. Tühistada Tartu Maakohtu 14. oktoobri 2013. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta

rahuldamata Mati Antsi hagi Peeter Kõivu vastu alusetult saadu tagastamiseks.

4. Rahuldada Peeter Kõivu apellatsioonkaebus.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Mati Antsi kanda.

RIIGI ÕIGUSABI TASU VÄLJAMÕISTMINE

1. Mõista Mati Antsi’lt Eesti Vabariigi kasuks välja Peeter Kõiv’ule apellatsiooniastmes

antud riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud summas 216 (kakssada kuusteist) eurot.

Riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud tuleb tasuda 20 päeva jooksul arvates käesoleva

kohtuotsuse jõustumisest otsusele lisatud makseinfos toodud Rahandusministeeriumi

pangakontole, märkides makseinfos näidatud viitenumbri.

2. Saata käesolev kohtuotsus riigi õigusabi tasu ja kulude väljamõistmist puudutavas osas

teadmiseks Riigi Tugiteenuste Keskusele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Mati Antsi esitas 28. detsembril 2009 Tartu Maakohtule hagi Peeter Kõivu vastu alusetult

saadu tagastamiseks. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja OÜ Swedre Invest osa

nimiväärtusega 131 000 krooni ja tuvastada kostja kohustus teha tahteavaldus osa üleandmiseks

hagejale.

Hagiavalduse kohaselt kuulus OÜ Swedre Invest (registrikood: 106954289) juhatuse liikmele

M. Antsile osaühingu osa nimiväärtusega 131 000 krooni, mille ta müüs teisele OÜ Swedre

Invest juhatuse liikmele P. Kõivule 19. mail 2009 sõlmitud osa müügilepinguga ostuhinnaga

40 000 krooni. Hageja leiab, et 19. mail 2009 sõlmitud müügileping on heade kommete vastasuse

tõttu tühine, kuna poolte vastastikuste kohustuste väärtus oli heade kommete vastaselt

tasakaalust väljas ja M. Antsi oli müügilepingut sõlmides sundseisus.

M. Antsile kuuluva osa nimiväärtus oli küll 131 000 krooni, kusjuures tema osa moodustas

33,5% kogu kapitalist, kuid osa tegelik väärtus oli palju suurem. M. Antsile kuulunud osa väärtus

müügilepingu sõlmimise päeva seisuga (19. mai 2009) ei saanud olla suurem kui 2 096 041,40

krooni ega väiksem kui 1 490 397,58 krooni (kd II lk 4). Osa müügihind on 91 000 krooni võrra

väiksem osa nimiväärtusest ja madalam vähimast turuväärtusest, mis on M. Antsi kui müüja

jaoks äärmiselt ebasoodus. Osa müügilepingu eesmärgiks oli jätta M. Antsi ilma osaniku

õigustest. P. Kõiv oli M. Antsi sõltuvussuhtest teadlik ja seda tuleb TsÜS § 86 lg-st 3 tulenevalt

eeldada.

M. Antsil juhatuse liikmena olid tekkinud rahalised kohustused OÜ Swedre Invest ees põhjusel,

et ta tegi osaühingu huvides tehinguid, mida kajastavad raamatupidamisdokumendid ei ole

säilinud. M. Antsi kohustuste suurus osaühingu ees oli ligikaudu 850 000 krooni. M. Antsil ei

olnud ÄS §-st 159 tulenevalt enne osaühingu osa võõrandamist võimalik leppida osaühinguga

kokku kohustuste ümbervormistamises laenuna, mida nõudsid teised osanikud. Selliselt sattus

M. Antsi sõltuvussuhtesse P. Kõivust ja O.Kist. Kuni laenulepingu sõlmimiseni esines hageja

jaoks reaalne oht, et teda võidakse põhjendamatult süüstada osaühingu vara omastamises.

P. Kõiv tegi M. Antsile ettepaneku M. Antsile kuuluv osa võõrandada, sest vastasel korral

oleksid P. Kõiv ja O.K välistanud M. Antsi poolse vabatahtliku kohustuse täitmise osaühingule.

Kuivõrd M. Antsi sõltus P. Kõivust ja O.Kist, sõlmis ta P. Kõivuga osaühingu osa müügilepingu,

milles osa ostuhinnaks oli vastavalt P. Kõivu ja O.Ki nõudmisele 40 000 krooni. Kui süüstamise

ohtu ei oleks esinenud, ei oleks M. Antsi 19. mai 2009 osaühingu osa müügilepingut sõlminud.

Osa üleandmine toimus enne müügilepingu sõlmimist.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Müügileping ei ole vastuolus heade kommetega.

Kostja nõustub hageja väitega, et müügilepingu esemeks olnud osaühingu osa väärtus võib olla

mõnevõrra kõrgem kui kokkulepitud müügihind. Osa ostuhind kujunes poolte kokkuleppel ning

selle määramisel lähtuti asjaolust, et M. Antsi ei täitnud osanikevahelisi kokkuleppeid ega

võtnud osa osaühingu juhtimisest ja rahastamisest. M. Antsi on saanud eelnevalt ka osaühingust

dividende. Tegelikult on hageja kohustused osaühingu ees suuremad kui tema poolt väidetud

850 000 krooni. Kasutades OÜ Swedre Invest juhatuse liikme õigusi, on hageja teinud

OÜ Swedre Invest arvelduskontolt ülekandeid summas 1 135 000 krooni endale kuuluvale AS-

ile SERV-IN-TEX, märkides selgitusena „laenuleping“. Samuti on M. Antsi võtnud teiste

juhatuse liikmete teadmata osaühingu kontolt sularaha, mille kohta on vormistatud tagatisega

laenuleping.

Väide sõltuvussuhte olemasolust on ebakohane. P. Kõiv ja O.K ei ole mõjutanud hagejat ega

nõudnud osa ostuhinnaks 40 000 krooni märkimist, vaid see oli kokku lepitud juba enne nn

sõltuvussuhte ilmnemist. Lisaks on hageja lepingu p-des 2.1.8 ja 9.4 kinnitanud, et ta on lepingu

tingimustega tutvunud, tal on olnud võimalus lepingu tingimusi mõjutada ja ta on mõistnud

lepingu sisu. Hageja poolt sõltuvussuhtena välja toodud õigussuhe (osaühingule 850 000 krooni

tasumise kohustus) on osaühingu ja M. Antsi vahel, mitte aga hageja ja kostja vahel. Nimetatud

õigussuhe tekkis M. Antsi tahtliku tegevuse tulemusena ja osaühingule raha tagastamisega oleks

ta saanud selle õigussuhte ka lõpetada. Lisaks sellele on väidetav sõltuvussuhe majanduslikku

laadi ning see oleks kohaldatav vaid juhul, kui müügilepingu sõlmimisega oleks sattunud ohtu

hageja kui füüsilise isiku edasine eksisteerimine, mida ei ole juhtunud. Hagejal oli piisavalt vara

ja kindel sissetulek. Kostja ei ole avaldanud hagejale survet tema vastutusele võtmiseks.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohtu 14. oktoobri 2013 otsusega rahuldati hagi. Kohus tuvastas 19. mai 2009

OÜ Swedre Invest osanike M. Antsi ja P. Kõivu vahel sõlmitud osaühingu osa müügilepingu

tühisuse ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja alusetult saadu, s.o OÜ Swedre Invest osa

nimiväärtusega 131 000 krooni (8 372,43 eurot). Samuti tuvastati kostja kohustus teha

tahteavaldus registrikande tegemiseks OÜ Swedre Invest osa nimiväärtusega 131 000 krooni

üleandmiseks M. Antsile.

Maakohus leidis, et kuna M. Antsile kuuluva osa nimiväärtus on 131 000 krooni, selle vähim

võimalik väärtus 1 967 434,90 krooni ja müügihind 40 000 krooni, on poolte soorituste

ebaproportsionaalsus ilmselge. Kuigi kostja väidab, et majandusaastaga 2009 muutusid

tunduvalt osade väärtused, kuna osaühingul olid majanduslikult rasked ajad, ei muutunud nad

sedavõrd, et soorituste väärtusi saaks pidada proportsionaalseteks (I kd tl 156). Maakohus

käsitles TsMS § 272 lg 2 mõttes dokumentaalse tõendina OÜ Rödl & Partneri koostatud

informatiivset kirja.

Maakohus asus seisukohale, et lepingu pooltele oli teada asjaolu, et M. Antsi oli OÜ Swedre

Invest juhatuse liikmena teinud tehinguid, mis olid vastuolus raamatupidamisseadusega. Antud

juhul ei ole oluline, kas nende tegude eest oleks järgnenud tsiviilvastutus või kriminaalvastutus.

Hageja oleks nii või teisiti pidanud kandma vastutust, mis tõi endaga kaasa sõltuvuse teisest

juhatuse liikmest P. Kõivust. Nii M. Antsi kui tema abikaasa E.A on selgitanud sõltuvussuhtesse

sattumist ning maakohus eeldas ütluste õigsust. M. Antsi oli vastu enda tegelikku tahet nõus

müüma oma osaluse osaühingus 40 000 krooni eest, kuna soovis tekkinud lahkhelisid osanike

vahel sellega lahendada. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks sõlminud osa müügilepingu

mistahes tingimustel ja hind ei olnud oluline. Seetõttu on asjakohatu viide Riigikohtu lahendile

tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11 kui analoogsele lahendile. Kohtul ei ole põhjust kahelda selles, et M.

Antsi ei soovinud tema poolt tehtud tehingute tulemusena sattuda meediasse, kuna oli

vallavanem. Ei saa ka eitada seda, et kostja käis hageja kodus, vallamajas ja autoga metsa vahel

ning soovis oma äripartneriga äriasju selgeks rääkida, mis survestas hagejat tegema tehingut,

mida ta tavalises olukorras ei oleks teinud. Kuna kostjal oli äripartnerina juurdepääs osaühingu

raamatupidamises toimuvale, teadis ta hageja sundolukorrast.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. P. Kõiv esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 14. oktoobri 2013

otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta M. Antsi hagi täielikult rahuldamata ning jätta

menetluskulud vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) on maakohus kohaldanud ebaõigesti TsÜS § 86 lg-t 2. Maakohus ei ole järginud Riigikohtu

juhiseid (nt RKTKo 3-2-1-49-11, 3-2-1-83-13). Tähelepanuta on jäetud asjaolu, et Riigikohus

peab vajalikuks tuvastada käibes tavapärane taolise tehingu väärtus ning võrrelda seda

tühistatava tehingu väärtusega. Maakohus ei ole arvestanud sellega, et osa väärtus käibes ei ole

samastatav vastava proportsiooniga äriühingu osakapitalist. Maakohus ei ole tuvastanud

OÜ Swedre Invest osa väärust ning seetõttu ei ole võimalik määratleda ka seda, kas tehingust

tulenevate vastastikuste soorituste väärtus oli heade kommete vastaselt tasakaalust väljas;

2) ei tõenda OÜ Swedre Invest turuväärtust OÜ Rödl & Partneri koostatud dokument, kuna see

on koostatud ainuüksi OÜ Swedre Invest majandusaasta aruannete põhjal ega anna ülevaadet

äriühingu turuväärtusest. Asjaolule, et dokument ei tõenda osaühingu turuväärtust, on maakohus

juhtinud hageja tähelepanu ka kohtu 20. veebruari 2012 kirjas, kuid hageja ei ole esitanud

OÜ Swedre Invest väärtuse tuvastamiseks täiendavaid tõendeid. Siiski asus kohus seisukohale,

et osa turuväärtus on vähemalt 1 967 434,90 krooni, ehkki hagi hinnaks oli hageja ise määranud

vaid 131 000 krooni. Seega on kohtuotsuses esitatud järeldused vastuolulised ega põhine

kogutud tõenditel;

3) ei saa M. Antsi otsust talle kulunud osa müümiseks käsitleda sõltuvussuhtest põhjustatuna.

Olukorda, kus isik püüab vältida oma ebaseaduslike tegude avalikustamist ning karistust, ei saa

pidada sõltuvussuhteks TsÜS § 86 lg 2 mõttes. Vastasel juhul tekiks olukord, kus õiguserikkuja

loodab kahju hüvitamisega võimalikku vastutust vältida või vähendada, kuid pärast leiab, et ta

tegi seda sõltuvussuhtest tingituna ning kahju hüvitamisele suunatud tehing oli vastuolus heade

kommetega;

4) oli M. Antsil võimalus tehingu tegemisest keelduda, hüvitada tema poolt OÜ-le Swedre Invest

tekitatud kahju või leppida sellega, et tema tehingud ettevõtte varaga saavad teatavaks ning tal

tuleb kanda tsiviil- või kriminaalvastutust. M. Antsi ei olnud sunnitud tegema äriühingule

kahjulikke tehinguid ning neid oma äripartnerite eest varjama. Pärast ebaseaduslike tegude

tegemist oli M. Antsil seadusest tulenev kohustus tekitatud kahju OÜ-le Swedre Invest hüvitada,

mida ei saa samastada kohustusega müüa oma osa teisele osanikule. Tähelepanuta ei saa jätta, et

M. Antsi ja E.A ei ole kunagi esitanud avaldust väidetavate ähvardamiste kohta ning ka

hagiavaldus on esitatud enam kui 7 kuud pärast tehingu sõlmimist;

5) palub apellant lisada täiendava tõendina tsiviilasja materjalidele koopia AS Serv-In-Tex

pankrotihalduri aruandest, millest nähtub, et M. Antsi tegi OÜ Swedre Invest juhatuse liikmena

ülekandeid endaga seotud äriühingule. Kokku kandis hageja aastatel 2008 - 2009 sel viisil

AS Serv-In-Tex arvele kokku 1 985 000 krooni, omastas raha ning põhjustas AS Serv-In-Tex

pankroti. Apellandi hinnangul on nimetatud tõend oluline hindamaks OÜ Swedre Invest (ja selle

osa) turuväärtust, kuna dokumendist nähtub hageja poolt ulatuslike rahasummade ettevõttest

väljaviimine. Tõendit ei olnud võimalik varasemas menetluses esitada, kuna pankrotihaldur on

selle koostanud alles 16. oktoobril 2013, s.o pärast maakohtu otsuse avalikustamist.

6. Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2014.a määrusele esitatud vastuses asus apellant seisukohale, et

pooltevahelisele vaidlusele saab kohaldada TsÜS § 96 sätteid, kuid apellandi arvates ei sõlminud

M. Antsi 19. mail 2009.a OÜ Swedre Invest osa võõrandamise lepingut õigusvastase ähvarduse

või sunni mõjul. Taotlemaks tehingu tühistamist TsÜS § 96 alusel peaks hageja tõendama, et

teda ähvardati seadusevastaselt, selline ähvardus oli nii vahetu ja tõsine, et ei jätnud talle mingit

valikuvõimalust ning tegu, millega teda ähvardati, oli õigusvastane. Sellele viitavaid tõendeid ei

ole menetluses esitatud.

Õigusvastasena ei saa käsitada vallavanemale kui avaliku elu tegelasele vihjete tegemist, mille

kohaselt tema äritehingute kohta võidakse edastada teavet ajakirjandusele või esitada

kuriteoteade. Olukord, kus kahtluse alla võis sattuda hageja võimalus jätkata tegutsemist

vallavanemana, ei ole selline, mida võiks pidada väljapääsmatuks. M. Antsil oli reaalne võimalus

lepingut mitte allkirjastada, vajadusel tõendada, et ta ei ole OÜ Swedre Invest vahendeid

ebaseaduslikult kasutanud, või siis kanda vastutust enda poolt toimepandud õigusrikkumiste

eest.

Vaidlusalune ostu-müügileping sõlmiti 19. mail 2009.a, hagiavaldus on esitatud sama aasta

28. detsembril, s.o enam kui 7 kuud pärast tehingu tegemist. M. Antsi ütlustest ei nähtu, et pärast

lepingu allkirjastamist oleks ähvarduse mõju jätkunud. Seega oli hageja hagiavalduse esitamise

aja seisuga TsÜS § 99 lg 1 p 1 kohaselt minetanud tehingu tühistamise õiguse.

7. M. Antsi vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja otsus muutmata. Samuti palub vastustaja jätta menetluskulud täies ulatuses

apellandi kanda.

Vastuväidete kohaselt:

1) oli apellant vastustaja sundseisust teadlik. Tartu Maakohus on õigesti tuvastanud TsÜS § 86

lg 2 kohaldamiseks vajalike asjaolude esinemise ning õigesti tuvastanud, et 19. mai 2009

müügileping on tühine heade kommetega vastuolus olemise tõttu. Väär on apellandi väide, et

Tartu Maakohus ei ole põhjendanud, miks kohus ei ole arvestanud apellandi vastuväiteid;

2) tõlgendab apellant Riigikohtu seisukohta kohtuasjas nr 3-2-1-49-11 määruse p 8 ebaõigesti

ning käesolevas asjas maakohtu tehtud lahend ei ole vastuolus selles Riigikohtu lahendis

sedastatud

põhimõtetega.

Vastustaja

on

tõendanud

enda

soorituse

väärtuse

mitteproportsionaalsust võrreldes apellandi sooritusega. Maakohus on õigesti tuvastanud, et

vastustajale kuuluva osa ostuhind on ebaproportsionaalne võrreldes osa nimiväärtuse ning osa

vähima võimaliku väärtusega. Isegi kui lugeda osa väärtuseks osa nimiväärtus 131 000 krooni,

erineb ka siis poolte vastastikuste kohustuste väärtus üksteisest vähemalt üle kolme ja poole

korra. Eeltoodust tulenevalt oli käesolevas asjas poolte kohustuste väärtus ilmselgelt heade

kommete vastaselt tasakaalust väljas;

3) on kohus õigesti tuvastanud, et vastustaja oli 19. mai 2009 müügitehingut sõlmides

sundseisus. Väär ja põhjendamatu on apellandi hinnang, et sõltuvussuhteks TsÜS § 86 lg 2

mõistes ei saa pidada olukorda, kus vastustaja tegi vaidlusaluse tehingu eesmärgiga püüda

vältida enda süüstamist, mis oleks ohtu seadnud hageja elukorralduse. Asjakohatu on

apellatsioonkaebuses esitatud väide, et kui isikul on teise isiku ees lepingust tulenevaid

kohustusi, ei saa lugeda lepingust tulenevate kohustuste täitmist sõltuvussuhteks. Käesoleval

juhul ei eksisteerinud apellandi ning vastustaja vahel enne 19. mai 2009 lepingulist suhet, mis

oleks vastustajat kohustanud apellandile müüma OÜ Swedre Invest osa nimiväärtusega 131 000

krooni 40 000 krooni eest;

4) on OÜ Rödl & Partner hinnang eriala asjatundja hinnang ning on koostatud mitte vastustaja

antud informatsiooni, vaid aruannete esitamise hetkel tegutsenud OÜ Swedre Invest juhatuse

poolt registripidajale esitatud majandusaasta aruannete põhjal, milliste puhul tuleb eeldada

nendes olevate andmete õigsust. Seetõttu jääb ka mõistetamatuks, miks seab apellant kahtluse

alla nende majandusaasta aruannete põhjal koostatud asjatundja hinnangu kohasust. Senises

Riigikohtu praktikas on loetud lubatavaks lugeda osa väärtuseks ka osa bilansilist väärtust (vt nt

RKTKo 3-2-1-101-08);

5) tuleb jätta uue dokumentaalse tõendina vastu võtmata AS-i Serv-In-Tex (pankrotis)

pankrotihalduri ettekanne. Apellandil oli õigus ja ka võimalus esitada vaidlusaluse OÜ Swedre

Invest osa väärtuse tõendamiseks kohtule tõendeid, kuid apellant seda õigust tähtaegselt ei

kasutanud. AS-i Serv-In-Tex (pankrotis) pankrotihalduri ettekanne ei ole ka lubatav tõend

käesolevas asjas. OÜ Swedre Invest nõuded teiste isikute vastu pidid olema ja ka on märgitud

OÜ Swedre Invest 2008.a majandusaasta aruandes ning 2009.a majandusaasta bilansiaruandes.

Kõnesolevast apellandi esitatud AS-i Serv-In-Tex (pankrotis) pankrotihalduri ettekandest ei ole

võimalik tuletada OÜ Swedre Invest osa väärtust vaidlusaluse müügilepingu sõlmimise

momendil (st 19. mai 2009 seisuga). Peale selle on käesolevas asjas OÜ Swedre Invest osa

väärtus piisavalt tõendatud, mh OÜ Rödl & Partner hinnanguga.

8. Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2014.a määrusele esitatud vastuses leidis vastustaja, et

maakohus on õigesti kvalifitseerinud hageja nõude TsÜS § 86 lg 2 alusel ning kohaldamisele ei

kuulu TsÜS § 96. Vastavalt Riigikohtu seisukohtadele tsiviilasjades nr 3-2-1-80-05 (p 23) ja 3-

2-1-106-13 (p 20) saab sõltuvussuhteks TsÜS § 86 lg 2 mõistes pidada ka olukorda, kus

sundolukorra hageja jaoks lõi kostja tahtlik käitumine.

Alternatiivselt esitas vastustaja seisukoha, mille kohaselt hagi kvalifitseerimisel TsÜS § 96 järgi

tuleb vaidlusalune müügileping lugeda vastustaja (hageja) poolt tähtaegselt tühistatuks ning ka

sel juhul kuulub hagi rahuldamisele alusetu rikastumise sätete alusel. Hageja on teinud

17. novembril 2009.a P. Kõivule ennetava tahteavalduse 19.05.2009.a müügilepingu

tühistamiseks, eesmärgiga vältida õiguste minetamist hilisemate võimalike õigusvaidluste puhul,

mille P. Kõiv sai kätte 23. novembril 2009.a.

Vastustaja on seisukohal, et apellandi ähvardused olid õigusvastased. Ähvardus kasutada

iseenesest õiguspärast vahendit õiguspärase eesmärgi saavutamiseks võib erialakirjanduse

kohaselt olla õigusvastane juhul, kui ähvardust kasutaval isikul puudub õigus nõuda ähvardusega

silmas peetud eesmärgi saavutamiseks vajaliku toimingu tegemist. Apellandil puudus õigus

nõuda vastustajalt osa võõrandamise lepingu sõlmimist ning seega oli ähvardus õigusvastane.

Maakohtu menetluses on vastustaja enda vande all antud ütlustega ja tunnistaja E.A ütlustega

tõendatud, et ähvardus (sund) oli vastustaja jaoks tõsine ning vahetu. Ähvarduse teokstegemise

korral oleks vastustaja kaotanud pere toimetulekuks olulise sissetulekuallika vallavanema palga

näol ning vastustaja kartis ka enda vangistamist, mis samuti tähendanuks pere toimetulekuks

vajaliku töö kaotust. Apellandi ähvardused olid selgelt suunatud vaidlusaluse osa võõrandamise

lepingu sõlmimisele. Vastustaja uskus apellandi ähvardusi arvestades ka seda, et kui vastustaja

sõlmib apellandi nõutud osa võõrandamise lepingu, on selle tulemusena võimalik saada OÜ-lt

Swedre Invest saadud raha saamise kohta õiguslik alus (laenuleping), milline vormistati

12.08.2009.a.

Vastustaja on seisukohal, et apellandi ähvardused omasid mõju vähemalt senikaua, kuni

vastustajal oli oht kaotada oma töö vallavanemana, s.o kuni 13.11.2009.a. Vastustaja esitas

17.11.2009.a tahteavalduse võõrandamislepingu tühistamiseks, mille apellant sai kätte

23.11.2009.a. Hagiavaldus on käesolevas asjas esitatud 23.12.2009.a.

Vastustaja palub ringkonnakohtul võtta vastu uued dokumentaalsed tõendid, s.o 17.11.2009.a

tahteavalduse koos postisaadetise väljastusteate ja kviitungiga (3 lk) ning Urvaste valla

11.11.2014.a teate (2 lk), kuna need on seotud vaidlusaluse suhte kvalifitseerimisega TsÜS § 96

alusel.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 14. oktoobri 2013 otsus tuleb materiaalõigusnormi

ebaõige kohaldamise tõttu tühistada ja teha vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 2 maakohtule uueks

läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. P. Kõivu apellatsioonkaebus

kuulub rahuldamisele.

10. Ringkonnakohus

rahuldab

apellandi

taotluse

võtta

asja

materjalide

juurde

apellatsioonimenetluses esitatud uus tõend, s.o 16. oktoobri 2013 AS Serv-In-Tex (pankrotis)

pankrotihalduri ettekanne. Tõend on koostatud alles pärast maakohtu otsuse tegemist ja on sellest

tulenevalt lubatav tõend TsMS § 652 lg 4 mõttes. Ringkonnakohus leiab, et kõnealune tõend

iseloomustab M. Antsi tegevust OÜ Swedre Invest juhatuse liikmena ja see omab tähendust ka

käesolevas asjas vaidluse all olevaid asjaolusid silmas pidades (mh OÜ Swedre Invest osa

väärtus 2009.a mai seisuga).

Ringkonnakohus rahuldab ka vastustaja taotluse võtta asja materjalide juurde 12.11.2014.a

menetlusdokumendile lisatud täiendavad dokumentaalsed tõendid, s.o 17.11.2009.a tahteavaldus

koos postisaadetise väljastusteatega ja kviitungiga (2 lk) ning Urvaste valla 11.11.2014.a teade

(2 lk). Nimetatud tõendid on esitatud seoses ringkonnakohtu 27.10.2014.a kohtunõudega ning

need puudutavad vaidlusaluse õigussuhte kvalifitseerimist õiguslikul alusel, mida ei ole

maakohtus arutatud. Apellant ei ole nimetatud tõendite asja materjalide juurde võtmisele vastu

vaielnud.

11. Käesolevas asjas nõuab hageja poolte vahel 19. mail 2009.a sõlmitud OÜ Swedre Invest osa

müügilepingu alusel üleantu tagastamist, tuginedes esmalt sellele, et müügileping oli TsÜS § 86

lg 2 alusel tühine vastuolu tõttu heade kommetega, või alternatiivselt, et hageja on tehingu TsÜS

§-de 96 ja 98 järgi tühistanud. Nii tühise kui ka tühistatud tehingu alusel saadu tuleb TsÜS § 84

lg 1 teise lause ja § 90 lg 2 järgi üldjuhul alusetu rikastumise sätete (VÕS § 1028 jj) alusel

tagastada ja seda hageja hagis nõuabki.

11.1. Riigikohtu valdava praktika kohaselt (RKTKo 3-2-1-80-02 p 10, 3-2-1-108-02 p 11; 3-2-

1-29-04 p 16, 3-2-1-80-05 p 23; 3-2-1-140-07 p 32) on tehingu tühistamist võimaldavad normid

(sh TsÜS § 96) erinormideks TsÜS § 86 suhtes ning seetõttu ei ole poolel võimalik tugineda

tehingu tühisuse alusena TsÜS §-le 86 olukorras, kus esines tehingu tühistamise alus, mille pool

jättis õigeaegselt kasutamata. Kolleegium märgib, et seaduses sätestatud tehingu tühistamist

võimaldavate aluste puhul (pettus, ähvardus ja vägivald, samuti esindaja kohustuste rikkumine

ja teatud juhtudel eksimus) kujutavad endast juba üldreeglina ühtlasi ka heade kommete vastast

käitumist. Seetõttu ei saa tehingu teise poole ebamoraalne käitumine tehingu tegemisel

automaatselt õigustada kahjustatud poole tuginemist TsÜS §-le 86, kuna vastasel korral

muutuksid tehingu tühistamise aluseid sätestavad normid suuresti sisutuks.

11.2. Samas on Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-13 (p-d 12-14) selgitanud, et olukorras, kus

vaidlusalune tehing võib olla alternatiivselt kas tühine või tühistatud, tuleb kohtul hageja nõuet

lahendades esmalt kontrollida, kas poolte lepingu vaidlusalused punktid ei ole heade kommetega

vastuolu tõttu tühised, ning alles seejärel, kui selgub, et tühisuse aluseid ei esine, kontrollida, kas

hageja on need kehtivalt tühistanud. Tehingu võimalikku tühisust tuleb kohtul kontrollida ka

omal algatusel, vältimaks asja lahendamist tehingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt

ei tunnista.

12. Maakohus hindas vaidlusaluse lepingu kehtivust TsÜS § 86 alusel ning jõudis järeldusele, et

poolte vahel 19.05.2009.a sõlmitud OÜ Swedre Invest osa müügileping on tühine heade

kommete vastasuse tõttu.

Ringkonnakohus maakohtu järeldustega materiaalõiguse kohaldamisel ei nõustu.

Käesolevas asjas esiletoodud asjaoludel tuleb tehingu tühisuse osas seisukoha võtmiseks esmalt

tuvastada, kas tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või on

pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas

(TsÜS § 86 lg 2 p-d 1-2). Seejärel tuleb kontrollida, kas isik tegi tehingu tulenevalt oma

erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust (TsÜS

§ 86 lg 2) (RKTKo 3-2-1-49-11 p 8). Hageja on tuginenud sellele, et 19. mai 2009 OÜ Swedre

Invest osa müügilepingus on pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete

vastaselt tasakaalust väljas, sest osa müügihind on oluliselt madalam selle tegelikust väärtusest.

Samuti on hageja põhjendanud, et tehingu tegemise ajendiks oli sõltuvussuhe P. Kõivust ja

O.Kist, ning sõltuvussuhte puudumisel ei oleks ta tehingut sellistel tingimustel teinud. Pooled

vaidlevad nii osa väärtuse kui ka sõltuvussuhte olemasolu üle.

13. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et Rödl & Partnerid OÜ hinnang (kd II lk 28),

milles on antud arvamus OÜ Swedre Invest osakapitali bilansilise väärtuse kohta, on asjakohane

dokumentaalne tõend TsMS § 272 lg 2 mõttes.

Soorituste väärtuste vahe tõendamiseks tuleb poolel näidata võrreldavate soorituste objektiivsete

väärtuste vahet, seega käibes tavapärast vastet tühistatava tehingu suhtes, mitte aga ühe poole

subjektiivset huvi tehingu väärtuse vastu (RKTKo 3-2-1-88-14 p 11). Osaühingu osa väärtuse

kindlakstegemisel osaühingu bilansilisest väärtusest lähtumine on üks võimalusi teha kindlaks

soorituse objektiivne väärtus ning on kooskõlas kohtupraktikaga.

13.1. Osaühingu osade väärtuse määramisel saab lähtuda samadest põhimõtetest nagu

aktsiaseltsi osaluse hindamisel. Üheks võimalikuks meetodiks on osaühingu raamatupidamisliku

(bilansilise)

väärtuse

kindlakstegemine,

ehkki

üldjuhul

tuleks

osaühingu

väärtuse

kindlakstegemisel arvestada ka osaühingu tulevikuväljavaateid ja osanike võimalusi tulevikus

tulu teenida (samal seisukohal: RKTKo 3-2-1-145-04 p-d 29-35, 3-2-1-101-08 p 12). Seega võib

osaühingu osa harilikuks väärtuseks TsÜS § 65 mõttes olla osaühingu osa bilansiline väärtus.

13.2. Riigikohus on leidnud, et isegi kui pool ei soovinud tõendada osa väärtust, arvestades

osaühingu tulevikuväljavaateid, saab muude tõendite puudumisel määrata osaühingu osa

väärtuse, lähtudes osaühingu bilansilisest väärtusest. Ekspertiisi vajadus on olemas vaid siis, kui

poolte esitatud dokumentaalsete tõendite põhjal ei ole võimalik asja väärtust kindlaks määrata

(RKTKo 3-2-1-101-08 p 13). Käesoleva tsiviilasja toimikust nähtuvalt on maakohus teinud

hagejale ettepaneku kaaluda osaühingu osa väärtuse kindlakstegemiseks ekspertiisi teostamist

(kd II lk 38-39), kuid hageja ei ole ekspertiisi taotlenud. Ringkonnakohus on seisukohal, et

käesoleval juhul piisab osaühingu osa väärtuse kindlakstegemiseks Rödl & Partnerid OÜ

hinnangust. Puudub alus eeldada, et tõend on koostatud ebaõigete andmete põhjal.

14. Samas nõustub ringkonnakohus apellandi seisukohaga, et maakohtu otsuse põhjendused on

osa väärtuse kindlakstegemisel mõnevõrra vastuolulised ning ei ole selge, millest on maakohus

seejuures konkreetselt lähtunud. Maakohus on põhjendustes märkinud nii hageja poolt hagis

esitatud seisukoha osa väärtuse kohta (s.o väidetav osa väärtus vähemalt 1 967 434,90 krooni,

kd I lk 7) kui ka nõustunud Rödl & Partnerid hinnanguga (s.o osa väärtus vahemikus

1 490 397,58 krooni kuni 2 096 041,40 krooni, kd II lk 4). Siiski ei ole ringkonnakohtu hinnangul

käesolevas asjas vajalik osaühingu osa turuväärtuse täpne kindlakstegemine, vaid selle

proportsionaalsuse hindamiseks võrreldes osaühingu osa müügihinnaga piisab sellest, kui on

teada osaühingu osa bilansilise väärtuse suurusjärk.

14.1. Käesoleval juhul on kohtule esitatud hinnangutes toodud väärtused samas suurusjärgus

(bilansiline väärtus vahemikus 1 490 397,58 kuni 2 096 041,40 krooni, millisesse vahemikku

jääb ka hageja poolt väidetud 1 967 434,90 krooni). Ringkonnakohtu arvates saab esitatud

tõendite põhjal asuda seisukohale, et ka osaühingu osa vähim hinnanguline väärtus ületab

oluliselt osaühingu osa müügihinda 19. mai 2009 müügilepingus. Ringkonnakohus leiab, et

vastastikused kohustused tuleb lugeda heade kommete vastaselt tasakaalust väljas olevaks, kui

soorituse ja vastusoorituse suhe erinevad rohkem kui 100 %, sh kui lepingujärgne hind erineb

turuhinnast kahekordselt (samal seisukohal ka P. Varul jt „Tsiviilseadustiku üldosa seadus.

Kommenteeritud väljaanne“ Juura Tallinn 2010, lk 276). Nõustuda saab vastustaja seisukohaga,

et kokkulepitud müügihind jäi oluliselt alla müügilepingu eseme turuväärtusele ka juhul, kui

lähtuda osaühingu osa nimiväärtusest (s.o 131 000 krooni).

14.2. Kostja (apellant) märkis oma vastuses hagile (I kd, lk 73), et vaidlusalune osa moodustab

ca 1/3 osaühingu osakapitalist, mis ei anna osanike koosolekul kontrolli seal tehtavate otsuste

üle, ning sellest tulenevalt on osaluse väärtus oluliselt väiksem kui selle n-ö majandusaasta

aruandest tuletatud raamatupidamislik väärtus. Kostja ei ole siiski põhistanud, et

vähemusosaluse tegelik väärtus erineks raamatupidamislikust väärtusest kümneid kordi

(lähtudes vähimast väljapakutud bilansilisest väärtusest 1 490 397,58 krooni oleks bilansilise

väärtuse ja müügitehingus näidatud hinna 40 000 krooni erinevus enam kui 37-kordne). Seega

ei anna kostja vastuväited osaluse bilansilisest väärtusest lähtumisele alust asuda seisukohale, et

müügitehingus näidatud hind 40 000 krooni ei erinenud oluliselt osa tegelikust väärtusest.

14.3. Ringkonnakohtu arvates ei anna teistsugusteks järeldusteks alust ka apellandi poolt

apellatsioonimenetluses esitatud uus dokumentaalne tõend, s.o AS-i Serv-In-Tex pankrotihalduri

aruanne. Aruandes on küll esitatud andmed selle kohta, et hageja on OÜ Swedre Invest juhatuse

liikmena viinud äriühingust välja suuri rahasummasid, kuid see faktiline asjaolu iseenesest ei

võimalda kohtul tuvastada, missuguseks kujunes rahasummade väljaviimise tulemusena

OÜ Swedre Invest osa tegelik turuväärtus.

14.4. Eeltoodu põhjal saab asuda seisukohale, et 19. mai 2009 müügilepinguga, milles

müügihinnaks oli märgitud 40 000 krooni, müüs hageja talle kuulunud OÜ Swedre Invest osa

tunduvalt alla selle tegeliku väärtuse. Sellest tulenevalt oli lepingus sisaldunud poolte soorituste

väärtuste vahe (s.o osaühingu osa ja korrespondeeriv müügihind) ebaproportsionaalne, millega

on täidetud TsÜS § 86 lg 2 p-st 2 tulenev esimene eeldus tehingu tühisuse tuvastamiseks vastuolu

tõttu heade kommetega.

15. Ainuüksi vastastikuste kohustuste väärtuse tasakaalu puudumine ei anna aga lugeda

pooltevahelist lepingut heade kommete vastaseks.

15.1. Riigikohus on selgitanud, et üldjuhul sõlmitakse tehingud, mille vastastikuste soorituste

väärtus on äärmiselt ebavõrdne, tõesti siis, kui selleks on eriline vajadus või sundolukord. Samas

tuleb tehingu heade kommete vastasust eitada juhul, kui soorituste väärtuste vahe oli küll suur,

kuid sundolukorda ei olnud, sest isik oleks sõlminud tehingu igal juhul, talle oli tehingu väärtus

ükskõik (RKTKo 3-2-1-49-11 p 9). Ebaõiglane hinnakokkulepe (nt müük turuväärtusest

madalama hinnaga) ei ole kohtupraktikast tulenevalt iseenesest heade kommetega vastuolus (vt

nt RKTKo 3-2-1-108-02 p 10). Privaatautonoomia põhimõttest lähtuvalt on pooled vabad

kujundama nendevahelise lepingu tingimusi vastavalt nende soovile ning vara omanikul on õigus

võõrandada oma vara ka tunduvalt alla turuväärtuse või koguni tasuta. Seejuures võib

võõrandajal olla vara võõrandamiseks alla turuhinna mitmesuguseid kaalutlusi ning eesmärk

saada vara eest kõrgeimat võimalikku hinda ei pruugi olla tehingu tegemise peamiseks

motivaatoriks. Muuhulgas võib tehingu teatud tingimustel tegemise ajendina tulla arvesse soov

lahendada läbi lepingueseme hinna kujundamise pooltevahelisi ärilisi suhteid (nagu käesoleval

juhul osanikevahelisi suhteid). Niisugustel asjaoludel puudub alus tuvastamaks tehingu

tegemisel sundolukorra olemasolu.

15.2. Selleks, et võtta seisukoht tehingu headele kommetele vastavuse osas TsÜS § 86 lg 2

mõttes, tuleb hinnata ka seda, kas M. Antsi oli 19. mai 2009 müügilepingu sõlmimisel

sundolukorras. Vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 pidi hageja tõendama vähemalt ühe TsÜS § 86 lg-

s 2 nimetatud tehingu poole sundseisu iseloomustava täiendava asjaolu (RKTKo 3-2-1-49-11 p

9). Ringkonnakohtul tuleb hinnata, kas M. Antsit ajendas lepingut sõlmima väidetav

sõltuvussuhe P. Kõivust ja O.Kist.

16. Ringkonnakohus leiab, et M. Antsi poolt menetluses esiletoodud asjaolud ei anna alust

lugeda teda tehingu tegemise ajal sundolukorras ega P. Kõivust ja O.Kist sõltuvussuhtes olnuks.

16.1. M. Antsi on tuginenud sellele, et ta oli kostjast ja O.Kist sõltuvussuhtes seetõttu, et hagejal

oli rahaline kohustus OÜ Swedre Invest ees, mis tulenes osaühingu juhatuse liikmena osaühingu

pangakontolt raha väljavõtmisest. Ringkonnakohtu arvates ei anna ainuüksi vaidlustamata

asjaolu, et hagejal oli OÜ Swedre Invest ees kohustus raha tagastada, alust tuvastada

sõltuvussuhte ja/või sundolukorra olemasolu temale kuulunud osa müümisel. Võlgnevuse

olemasolul ja selle võlgniku poolse möönmise korral ei ole tegemist sõltuvussuhtega TsÜS § 86

lg 2 tähenduses, kuna võlasuhtele on juba selle põhiolemuse kohaselt omane kohustuslik iseloom

(VÕS § 2 lg 1). Kohustuse olemasolu korral on võlausaldajal seega õigus tugineda seaduses

sätestatud sunniabinõudele võlgnevuse sissenõudmiseks, ning võlgniku seaduslike vahenditega

survestamine võla kustutamiseks ei ole käsitatav võlgniku seadmisena sundolukorda.

16.2. Oma 04.06.2010.a seisukohtades on hageja iseloomustanud sõltuvussuhet järgnevalt:

„seoses kohustustega, mis olid hagejal tekkinud OÜ Swedre Invest ees, esines hageja jaoks

reaalne oht, et teda võidakse põhjendamatult süüdistada OÜ Swedre Invest vara omandamises.

Seejuures omasid õigust ja võimalust hageja süüstamiseks teised osanikud, kes ühtlasi olid ka

juhatuse liikmed. Hageja sõltuvussuhet suurendas ka tema töötamine vallavanemana tollel

hetkel. Võimalik kriminaalmenetlus oleks ilmselgelt kahjustanud tema võimalusi vallavanemana

edasi tegutseda.“ Sarnaselt kirjeldab hageja sõltuvussuhet (sundolukorda) oma 01.12.2011.a

seisukohtades, rõhutades, et tema soov oli sisuliselt iga hinna eest vältida enda süüstamist

OÜ Swedre Invest vara omastamises ja kriminaalmenetluse algatamist.

16.3. Ringkonnakohtu arvates ei ole sundolukorra tuvastamise aluseks ka asjaolu, et

võlgnevusega seoses oleks võidud algatada kriminaalmenetlus võlgnevuse tekkimise asjaolude

kindlakstegemiseks. Käesoleva tsiviilasja raames ei ole ringkonnakohtul võimalik anda

hinnangut, kas hagejale OÜ Swedre Invest vara omandamise osas süüdistuste esitamine olnuks

põhjendatud või mitte. Kriminaalmenetluse läbiviimine ei oleks iseenesest käsitatav hageja

õiguste rikkumisena.

16.4. M. Antsi poolt esiletoodud motiividel – s.o osanikevaheliste lahkhelide lahendamine ning

meediasse sattumise, töökoha kaotamise ja varasematest toimingutest tuleneva vastutuse

vältimine – saab pidada 19. mai 2009 müügilepingu sõlmimist selles märgitud tingimustel

majanduslikult põhjendatavaks. M. Antsi ja osaühingu varaliste suhete korraldamise motiiv

nähtub ka muudest lepingutest (sh 12. augustil 2009 sõlmitud laenuleping - kd I lk 33-39,

12. augustil 2009 sõlmitud korteriomandite tagasiostuõigusega müügilepingud - kd II lk 14-27).

Ringkonnakohus leiab erinevalt maakohtust, et need asjaolud ei anna alust tuvastamaks, et

M. Antsi oli tehingut tehes TsÜS § 86 lg 2 mõttes sundolukorras.

17. TsÜS § 86 lg 2 eesmärk on kaitsta majanduslikult, perekondlikult või tööalaselt seotud

isikuid tehingute eest, mille puhul isiku tahteavaldus ei vasta tema tegelikule tahtele. Seega on

tegemist eeskätt n-ö nõrgema poole kaitse abinõuga, mille puhul on iseloomulik, et teine

tehingupool on oma majandusliku, perekondliku või tööalase positsiooni tõttu olukorras, mis

võimaldab tal nõrgemale poolele peale suruda ebasoovitavaid või kahjulikke tehingutingimusi.

Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud pidada M. Antsit 19. mai 2009.a müügilepingu

sõlmimisel nõrgemaks pooleks. Tegemist oli äritegevuses osalevate isikute (osaühingu osanike)

vahel sõlmitud tehinguga, kusjuures mõlemale tehingupoolele kuulunud osalused OÜ-s Swedre

Invest olid sisuliselt ühesuurused (M. Antsi osa nimiväärtuseks oli 131 000 kr ja P. Kõivu osa

nimiväärtuseks 130 000 kr). M. Antsit kui vähemusosanikku ei muuda nõrgemaks pooleks ja

osanike enamusest TsÜS § 86 mõttes sõltuvussuhtes olevaks asjaolu, et osaühingu kaks

ülejäänud osanikku (P. Kõiv ja O.K) tegutsesid väidetavalt omavahelisel kokkuleppel,

moodustades osanike enamuse.

18. Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohaga, et sõltuvussuhteks (sundolukorraks) ei ole

alust pidada olukorda, kus isik püüab vältida oma varasemate tegude avalikustamist ja vastustust

nende tegude eest. Vastupidine seisukoht ei ole kooskõlas heade kommetega vastuolus oleva

tehingu tühisuse instituudi olemuse ja eesmärkidega.

18.1. Heade kommetega vastuolus olevaks ei saa pidada tehingut, millega püütakse ära hoida

negatiivsete tagajärgede saabumist seoses tegudega, milliste endiga on eksitud ausalt ja õiglaselt

mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute vastu. Vastutusest hoidumine ei ole saa olla

väärtus, mida tuleks kaitsta heade kommetega vastuolus oleva tehingu instituudi kaudu.

18.2. Põhjendatud on ka apellandi seisukoht, et M. Antsi ei olnud tehingu tegemisel

väljapääsmatus olukorras. Neid tema jaoks negatiivseid tagajärgi, mida M. Antsi soovis 19. mai

2009 osaühingu osa müügilepingu sõlmimisega vältida, oleks M. Antsi saanud vältida ka muul

viisil. Takistatud ei oleks olnud M. Antsi poolne vabatahtlik kohustuse täitmine osaühingule.

Näiteks oleks võinud M. Antsi maksta OÜ-le Swedre Invest tagasi osaühingule võlgnetavad

rahalised vahendid ilma vastavat kohustust laenulepinguna vormistamata. Võlgnevuse

vormistamine laenulepinguna ei olnud selles olukorras möödapääsmatu ega ainuke võimalus,

mis oleks ilmtingimata eeldanud M. Antsi poolt oma osa müüki (mh arvestades ÄS §-st 159

tulenevat laenukeeldu). Kõne alla võinuks tulla ka võlatunnistuse andmine ning võla katteks

tagatise pakkumine.

18.3. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et M. Antsi ei olnud 19. mai 2009

müügilepingu sõlmimisel sundolukorras TsÜS § 86 lg 2 mõttes, mistõttu ei ole leping heade

kommetega vastuolus. Hagi ei kuulu nimetatud õiguslikul alusel rahuldamisele.

19. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus küsimust, kas 19. mai 2009.a osa müügitehing kuulub

tagasitäitmisele sel alusel, et hageja (M. Antsi) võis tehingu TsÜS §-de 96, 98 ja 99 lg 1 p 1

alusel tühistada.

Hageja poolt hagi alusena esile toodud faktiliste asjaolude põhjal tuleb kontrollida, kas hagejal

tekkis õigus 19.05.2009.a osa müügileping tühistada, tuginedes asjaolule, et kostja mõjutas teda

lepingut sõlmima õigusvastase ähvarduse abil.

20. Õigusvastase ähvardusega on tegemist juhul, kui ähvardaja tegutseb teadlikult eesmärgiga

mõjutada ähvardatavat andma kindla sisuga tahteavaldust. Õigusvastase ähvarduse tulemusel

tehtud tehingu tühistamise võimalus kaitseb tahteavalduse teinud isiku vaba otsustamisõigust

ning seega tuleb põhjusliku seose juures subjektiivselt kontrollida, kas ähvardatut on

tahteavalduse tegemisel mõjutatud. Esmalt tuleb seega välja selgitada, kas kostja ähvardas

hagejat negatiivsete tagajärgedega juhul, kui hageja keeldub sõlmimast osa müügilepingut kostja

poolt ette pandud tingimustel. TsÜS § 96 järgi saab tehingu tühistada üksnes juhul, kui vägivald

või ähvardus oli suunatud tehingu tegemiseks tahteavalduse andmisele ning asjaolusid

arvestades oli see nii vahetu ja tõsine, et ei jätnud tehingu teinud isikule mingit mõistlikku

valikut.

Tühistamisavalduse kehtivus sõltub selle vastavusest TsÜS § 96 eeldustele ja on seotud TsÜS §-

s 99 sätestatud tähtaegadega. Tühistamisavalduse esitaja peab tõendama, et ta on tühistamiseks

õigustatud TsÜS § 96 lg-s 1 nimetatud alusel, seega ta peab tõendama põhjusliku seose

ähvarduse ja tahteavalduse vahel ning ka TsÜS § 96 lg-s 2 nimetatud asjaolude esinemise, mis

põhjustasid ähvarduse õigusvastasuse (RKTKo 3-2-1-11-08 p 13).

21. Hageja on menetluses väitnud, et kostja ähvardas teda süüstada kriminaalmenetluses (s.o

esitada kuriteoteate) ja lekitada meediasse teavet, mis oleks kaasa toonud vallavanema

ametikoha kaotuse ning võimalik, et kriminaalmenetluse tulemusena ka vabadusekaotuse, juhul,

kui hageja ei oleks võõrandanud kostjale oma osalust OÜ-s Swedre Invest hinnaga 40 000

krooni.

21.1. Tõenditena ähvardamise kohta on hageja esitanud esiteks tema enda vande all antud

seletused ja teiseks E.A tunnistajana antud ütlused (vt 12.09.2013.a kohtuistungi protokoll, II kd

lk 85-96). Ringkonnakohtu arvates ei võimalda nimetatud tõendid lugeda tõendatuks asjaolu,

nagu oleks kostja sundinud hagejat vägivalda tarvitades või muude negatiivsete tagajärgedega

ähvardades osa müügilepingut sõlmima, ning et ähvardus oleks olnud nii vahetu ja tõsine, et ei

jätnud hagejale mingit mõistlikku valikut. Hageja ütluste kohaselt käis ta koos kaasosanikega ca

nädal aega enne 19.05.2009.a metsas arutamas, mis edasi saab, kuid seal midagi kokku ei lepitud,

vaid pakuti välja lahendusvariandid. Enne 19.05 käis P. Kõiv veel ühe kolmanda isikuga (nn

„autoriteediga Tartust“) hageja elukoha juures ning kolmas isik ähvardas hagejat. 19.05.2009.a

tuli P. Kõiv lepinguga vallamajja, kus hageja lepingule alla kirjutas. Tunnistaja E.A ütluste

kohaselt käis P. Kõiv peret ähvardamas korduvalt, sh ka siis, kui hagejat ennast kodus ei olnud.

Ähvardasid nii P. Kõiv kui O.K. Samas ei kuulnud tunnistaja seda, mida P. Kõiv rääkis M.

Antsiga.

21.2. Ringkonnakohus jääb eelpool (p 18.2) väljendatud seisukohale, mille kohaselt ei võimalda

esitatud tõendid tuvastada, nagu oleks M. Antsi olnud 19.05.2009.a osa müügilepingu

sõlmimisel sisuliselt väljapääsmatus olukorras, s.o talle ei jäänud peale müügilepingu sõlmimise

mingit muud mõistlikku valikut. M. Antsi vande all antud ütluste kohaselt ei toimunud lepingu

sõlmimisel vahetut ähvardamist. Hageja kirjutas lepingule alla pikemalt mõtlemata, soovides

seda „võimalikult ruttu ära teha“ ning eesmärgiga probleemidest vabaneda. Ütlustest ei selgu

üheselt, nagu oleks lepingu sõlmimine toimunud hageja tahte vastaselt, olgugi, et lepingus

näidatud osaluse väärtus ei vastanud selle tegelikule turuväärtusele. Ütluste põhjal on võimalik

järeldada ka seda, et hageja tegi teadliku valiku oma osalusest loobuda.

21.3. Muuhulgas ei tulene asja materjalidest, nagu oleks hagejale olnud oluline säilitada osalus

OÜ-s Swedre Invest. Hageja on tuginenud põhiliselt asjaolule, et ta soovis vältida vallavanema

ametikohast ilmajäämist. Samas nõustub ringkonnakohus kostja (apellandi) seisukohaga, et

arvestades kohalike volikogude valimiste toimumist 2009.a oktoobris ei saanud hagejal sama

aasta mais olla õiguspärast ootust, et tal on võimalik vallavanema ametikohal töötamist veel

pikemat aega jätkata.

21.4. Eeltoodu põhjal leiab ringkonnakohus, et hageja ei ole tõendanud, et kostja sundis teda

19.05.2009.a osa müügilepingut sõlmima õigusvastase ähvarduse abil ning et ähvardus oli

sedavõrd vahetu ja tõsine, et ei jätnud hagejale mingit mõistlikku alternatiivi. Sellest tulenevalt

puudus hagejal alus osa müügilepingu tühistamiseks ning seega ka nõue lepingu

tagasitäitmiseks.

22. Vastuseks poolte menetluses esitatud väidetele märgib kolleegium, et kuriteoteate

esitamisega ja/või info ajakirjandusele edastamisega ähvardamist saab pidada iseenesest

õiguspäraseks juhul, kui selle eesmärk on teo toimepanija survestamine kahju kannatanud

isikule kahju hüvitama ning süüteo ja kahju vahel on olemas sisemine seos. Õiguste või

õiguskaitsevahendite maksmapanekuga ähvardamine ei ole õigusvastane, kui õiguskorrast

tulenevad ähvarduse kasutaja õiguste kaitseks just nimelt need õigused või õiguskaitsevahendid,

ja ähvardatavalt ei nõuta nende kaudu enamat, kui tema tegeliku kohustuste täitmist.

Käesoleval juhul survestati hagejat väidetavalt sõlmima temale kuulunud OÜ Swedre Invest osa

müügilepingut, eesmärgiga tagada hageja poolt nimetatud osaühingule tekitatud kahju

hüvitamine (raha tagastamine). Samas ei olnud hagejale kuulunud osa kostjale võõrandamine

iseenesest nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalik. Samuti ei õigustaks OÜ-le Swedre Invest

tekitatud kahju hüvitamisele suunatud eesmärk seda, et hagejat survestati väidetavalt

võõrandama oma osalus tunduvalt alla selle turuväärtuse. Kõnealusest hüvitamiseesmärgist

oleks võimalik rääkida juhul, kui hagejale kuulunud osaluse väärtuse arvel oleks kahju loetud

vähemalt osaliselt kaetuks. Laenulepingu vormistamine M. Antsi ja OÜ Swedre Invest vahel ei

olnud ainus võimalik viis, kuidas M. Antsi saanuks tunnistada oma võlgnevust ning mille katteks

saanuks anda tagatisi. Seega ei saaks iseenesest õigustatuks pidada hageja survestamist

võõrandama temale kuulunud osalust oluliselt alla selle tegeliku väärtuse.

23. Kuna ringkonnakohtu arvates ei ole asjas tõendamist leidnud kostja poolt hageja

ähvardamine 19.05.2009.a osa müügilepingu sõlmimisel, mis oleks andnud hagejale aluse tehing

tühistada, siis puudub vajadus hinnata seda, millal lakkas väidetava ähvarduse mõju ning kas

hageja on teinud kostjale tehingu tühistamisavalduse õigeaegselt. Kuna puudus alus tehingu

tühistamiseks, siis ei toonud tühistamisavalduse tegemine kaasa TsÜS § 90 lg-tes 1 ja 2

sätestatud õiguslikke tagajärgi.

Eeltoodu põhjal tuleb hagi jätta täies ulatuses rahuldamata.

11. TsMS § 173 lg 3 ja § 162 lg 1 alusel tuleb käesoleva tsiviilasja menetlemisel kantud

menetluskulud jätta Mati Antsi kanda.

Tartu Maakohtu 2. märtsi 2011 määrusega anti Peeter Kõivule riigi õigusabi isiku esindamiseks

tsiviilasja kohtulikus menetluses, kohustusega täielikult hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi

õigusabi kulud ühe aasta jooksul igakuiste osamaksetena, pärast riigi õigusabi tasu suuruse ja

õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramist. Seega tuleb hagi rahuldamata jätmise

tõttu TsMS § 190 lg 5 teise lause alusel mõista Mati Antsi’lt välja kostja riigi õigusabi kulud.

Riigi õigusabi tasu ja kulude suuruse määrab ringkonnakohus kindlaks oma 30. detsembri 2014.a

määrusega.

Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude

jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/