3-14-51917/8 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-14-51917

Otsuse kuupäev

23. detsember 2014

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

Vladimir Beljakovi kaebus Tartu Vangla 30. juuli 2014 käskkirja

nr 9-2/910 tühistamiseks

Asja läbivaatamine

lihtmenetluses

Menetlusosalised

Resolutsioon

Kaebaja – Vladimir Beljakov

Vastustaja – Tartu Vangla

1. Jätta Vladimir Beljakovi kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise

viimane päev on 22. jaanuar 2015. Apellatsioonkaebus võidakse

lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Tartu Vangla 30. juuli 2014 käskkirjaga nr 6-2/910 karistati kinnipeetav Vladimir Beljakovi

distsiplinaarkorras Tartu Vangla kodukorra punkti 4.9 rikkumise eest noomitusega. V. Beljakovi

rikkumine seisnes selles, et 12. juulil 2014 kella 17.00 paiku ei kandnud ta spordisaalist tulles kaelas

nimesilti.

V. Beljakov esitas 5. augustil 2014 vaide Tartu Vangla 30. juuli 2014 käskkirja nr 6-2/910 peale,

taotledes käskkirja kehtetuks tunnistamist. Tartu Vangla 13. augusti 2014 vaideotsusega nr 1-11/376-

2 jäeti V. Beljakovi vaie rahuldamata.

2. Tartu Halduskohtusse saabus 1. septembril 2014 Vladimir Beljakovi kaebus Tartu Vangla vastu.

Kaebuse kohaselt taotleb V. Beljakov Tartu Vangla 30. juuli 2014 käskkirja nr 6-2/910 tühistamist.

Tartu Halduskohus võttis 25. septembri 2014 määrusega V. Beljakovi tühistamiskaebuse menetlusse

ning määras 17. novembri 2014 määrusega asja läbivaatamisele lihtmenetluses.

Kaebuse põhjendused

3. Tartu Vangla on 30. juuli 2014 käskkirja nr 6-2/910 andmisel rikkunud uurimispõhimõtet,

kuritarvitanud kaalutlusõigust ning määranud karistuse ebaõiglaselt.

Kaebaja selgitab, et kuna tema nimesilt kukkus tualetipotti ning oli märg, siis ta hoidis nii spordisaali

minnes kui sealt väljudes nimesilti käes nähtaval kohal ning valvur Mummi küsimise peale ta seda

ka näitas.

Ametnik Artur Skutšas valetab kaebaja kohta koostatud ettekandes nagu oleks kaebaja väitnud, et

nimesilt on kambris. Kaebaja on seisukohal, et kaamera salvestisest peab olema näha, et nimesilt oli

tal käes ning et A. Skutšas polnud tema läheduseski. Sellest tulenevalt on kaebaja hinnangul

vaidlustatav käskkiri õigusvastane.

Kaebaja on seisukohal, et vangla ei ole rakendanud uurimispõhimõtet, sest kaebaja esitas A. Skutšasi

koostatud ettekande kohta oma väited ka 5. augusti 2014 vaides, kuid vangla jättis siiski tema vaide

käskkirja peale rahuldamata. Menetlus on läbiviidud ühekülgselt, arvestamata kaebaja poolt välja

toodud argumente ning tõendeid.

Vangla on kaalutlusõigust kuritarvitanud, karistades kaebajat olukorras, kus esinesid mõjuvad

põhjused, miks kaebajal ei olnud nimesilti kaelas. Kaebaja hinnangul ei olnud tema karistamine

põhjendatud ning mõistlik, sest tegelikkuses oli kaebajal nimesilt kaasas. Antud olukorras oleks

piisanud vestlusest, eriti kui arvestada, et ka teisel kinnipeetaval, kelle kohta ei koostatud ettekannet,

oli nimesilt käes.

4. Kohtusse 5. detsembril 2014 saabunud kaebuse täienduses märgib kaebaja, et temast oleks

ebamõistlik toetuda videosalvestisele, kui sellest nähtuks, et ta valetab. Kaebaja on seisukohal, et

tema väiteid tõendav videosalvestis on tõenäoliselt hävitatud.

Kaebaja on endiselt seisukohal, et haldusmenetlus viidi läbi uurimispõhimõtet rikkudes ning

ühekülgselt, arvestati vaid vanglaametnike ütlustega, ühtegi teist kinnipeetavat ei kuulatud isegi üle.

Kaebaja hinnangul on tegemist analoogse olukorraga kui haldusasjas nr 3-11-547.

Kaebaja osutab vangla esitatud R. Kilgi ja R. Avaste vestlusele, milles R. Avaste ise kinnitab, et ei

näinud kaebaja ja A. Skutšase vahelist vestlust. Samas E-1 ja E-2 sektorite vaheline ala on sedavõrd

väike, et väidetav vestlus kaebaja ja A. Skutšase vahel oleks pidanud olema näha videosalvestisest.

Tunnistajate tunnistuste ning videosalvestisega on võimalik tõendada, et A. Skutšas on koostanud

ebaõige (väljamõeldud) ettekande, mis tingib ka vaidlustatava käskkirja õigusvastasuse.

Seoses vangla väitega, et kaebaja oleks olnud võimalik märga nimesilti kuivatada, kuna tegemist on

plastikust nimesildiga, märgib kaebaja, et nimesildi nöör oli siiski märg ning et tualetipotist tulnud

märga nööri ei soostuks keegi kaela panema.

Kaebaja märgib täiendavalt, et enne sektorist väljalaskmist kontrollitakse nimesildi olemasolu, ilma

nimesildita ei lasta 3 sektorist välja.

Vastustaja vastuväited

5. Vastustaja ei pea esitatud kaebust põhjendatuks ja palub jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega nagu vanemvalvur Artur Skutšas ei oleks olnud 12. juuli 2014

sündmuse läheduseski. Vanemvalvur A. Skutšas on kinnitanud 14. oktoobri 2014 (tlk 23) meilis, et

viibis 12. juulil 2014 tööl ning et sama päeva kella 17.00 paiku väljus ta 2. osakonnast ning kohtus

osakondade vahel asuvas koridoris spordisaalist tulevate kinnipeetavatega. Nende seas märkas

vanemvalvur A. Skutšas, et kaebajal ei ole nõuetekohaselt nimesilti kaelas ning tegi temale

sellekohase märkuse. Teistkordse märkuse järel vastas kaebaja, et temal ei ole nimesilti ja see jäi

kambrisse.

Videosalvestis 12. juuli 2014 kella 17.00-st ei ole säilinud, kuid seoses kriminaalmenetluse

algatamise ning selle vaidlustamisega on videosalvestist vaadelnud sisekontrolli peaspetsialist Robert

Avaste. Peaspetsialist R. Avaste 5. septembri 2014 e-kirjast (tlk 23 pöördel) nähtub, et videosalvestis

kinnitab vanemvalvur A. Skutšase viibimist ettekandes märgitud ajal E-hoone esimesel korrusel.

Vastustaja hinnangul kinnitab peaspetsialist R. Avaste e-kiri vaideosalvestisel nähtu kohta

vanemvalvur A. Skutšase seletust selle kohta, et tema sai ettekandes märgitud ajal näha, et kaebajal

puudus nimesilt.

12. juulil 2014 tööl olnud valvur Peep Mumm ei kinnita kaebaja väidet selle kohta nagu oleks kaebaja

näidanud oma nimesilti talle (tl 24). Kaebaja ei ole sellise asjaolu kohta vastupidiseid tõendeid

esitanud, mistõttu on kaebaja sellekohane väide paljasõnaline ja tõendamata. Kaebaja rikkumine on

tõendatud distsiplinaarmeneltuse käigus kogutud tõenditega.

6. Kaebaja ei ole vaidlustanud vaideotsust ega vaidemenetlusega seonduvaid toiminguid. Kaebaja

vaidlustab talle määratud distsiplinaarkaristust. Distsiplinaarmenetluse raames on kaebaja esitanud

17. juulil 2014 kirjaliku seletuse, milles ei osuta, et vanemvalvur A. Skutšas valetaks või et teda ei

oleks sündmuse juures olnud. 23. juulil 2014 tutvus kaebaja distsiplinaarmenetluse protokolliga.

Kaebaja ei ole pidanud vajalikuks ka peale distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvumist esitada

omapoolset seisukohta vaides ning kaebuses toodud väidetaga. Detailsemad vastuväited avaldab

kaebaja alles peale distsiplinaarmenetluse lõppu vaidemenetluses. Seega ei saanud vastustaja

varasemalt kaebaja vaides märgitud vastuväidetega distsiplinaarmenetluses arvestada ega neid

kontrollida, kuna kaebaja ei olnud neid varasemalt avaldanud. Vastustaja on seisukohale

distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ei saanud ka selliste väidete arvestamata või kontrollimata

jätmisega rikkuda uurimispõhimõtet. Distsiplinaarmenetluse käigus on vastustaja langetanud otsuse

ja määranud karistuse olemasolevate tõendite pinnalt, andes neile hinnangu, ning leidnud, et

rikkumise toimepanemine on tõendatud nii vanemvalvur A. Skutšase ettekande kui ka kaebaja enda

ütlustega.

7. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja põhjendused nimesildi kandmata jätmise kohta ei ole tõsiselt

võetavad ning ei ole rikkumist välistavateks asjaoludeks. Kaebaja väidab järjekindlalt, et enne

spordisaali minekut kukkus temal nimesilt WC-potti ja oli märg. Vastustaja selgitab, et vangla

väljastab kinnipeetavatele vastava seadmega kiletatud nimesildid, mida kantakse kaelas sünteetilisest

materjalist nööriga. Vastustajale jääb arusaamatuks, miks ei saanud kaebaja enne elukambrist

lahkumist märjaks saanud nimesilti ära kuivatada, mis oleks vältinud võimalikud hilisemad

ebameeldivused. Samuti ei ole usutav, et spordisaalist naastes oli nimesilt jätkuvalt märg ja selle

kandmine oli võimatu. Kuna tegemist on kiletatud esemega, ei ole see vett imav ning vee

eemaldamiseks sellelt on võimalik seda ka raputada. Isegi kui kaebajale väljastatud nimesilt või selle

nöör oli pisut niiske, ei muuda see nimesildi kaelas kandmist võimatuks ning selline asjaolu ei saa

olla selliseks objektiivseks takistuseks, mis välistaks rikkumise toimepanemise.

8. Distsiplinaarkaristuse määramine on kaalutlusotsus, mida tuleb teostada kooskõlas volituse piiride,

kaalutlusõiguse eesmärgi ja õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes

põhjendatud huve. Käskkirja kohaselt on vangla distsiplinaarkorra tagamise ja üldpreventiivsel

eesmärgil peetud vajalikuks ja põhjendatuks karistada kaebajat distsiplinaarkorras. Nimesildi

kandmise kohustus tuleneb VangS § 46 lg-st 1. Tartu Vangla kodukorra punkt 4.9 täpsustab nimesildi

andmeid ning selle kandmise viisi. Nimesildi kandmine väljaspool elukambrit on oluline, kuna see

võimaldab igal ajahetkel tuvastada kinnipeetava isikut ning seda kogu aja vältel, mil kinnipeetav

viibib väljaspool elukambrit. Seega on tegemist olulise nõudega vangistuse täideviimisel.

Vaidlustatud haldusaktist nähtuvad põhjendused, miks otsustati kaebajat karistada. Kaebajal oli enne

vaidlustatud haldusakti kolm kehtivat distsiplinaarkaristust. Kuna kaebaja jätkas rikkumiste

toimepanemist, oli edastasite distsipliinirikkumist vältimiseks asjakohane ja põhjendatud kaebaja

distsiplinaarkorras karistamine. Viited karistuse ebaotstarbekusele on kaebaja subjektiivne hinnang.

On igati mõistetav, et kaebaja ei soovi saada distsiplinaarkorras karistada, kuid see ei tähenda, et

karistuse määramine oleks õigusvastane. Halduskohus saab anda hinnangu üksnes haldusakti

õiguspärasusele, mitte aga selle otstarbekusele, mistõttu ei ole kaebaja väide karistuse

ebamõistlikkusele asjakohane.

VangS § 63 lg 1 kohaselt on kõige leebemaks karistuseks noomitus. Kuna kaebajat ei olnud

varasemalt sama liiki rikkumisi toime pannud, siis peeti tema õiguskuulekale teele suunamiseks

proportsionaalseks kõige kergemaliigilist karistust. Seega on kaebajale määratud karistus ka

proportsionaalne.

9. Vastustaja on seisukohal, et V. Beljakovi kaebuse lahendamisel ei oma tähendust, kas spordisaali

minnes oli kaebajal lubatud hoida nimesilti käes või mitte, kuna sel ajal aset leidnud sündmuste eest

ei ole kaebajat karistatud. Kaebajat karistati selle eest, et spordisaalist naastes ei olnud temal nimesilti

kaelas. Kinnipeetavatele võimaldatakse spordisaali kasutamist 1 tunni ulatuses. Tegemist on piisavalt

pika ajaga, mistõttu ei saa ka spordisaali minnes tehtud võimalikku erandit (sellise erandi kohta teave

puudub) laiendada spordisaalist tagasitulemisele, kuna selle ajaga võivad erandi tegemise aluseks

olnud asjaolud olla muutunud.

Samuti ei oma vaidluse lahendamisel tähendust teiste kinnipeetavate käitumine, kuna see ei saa

õigustada kaebaja käitumist ega rikkumise toimepanemist. Seetõttu on asjakohatud väiteid selle

kohta, et ka teistel kinnipeetavatel ei olnud nimesilti kaelas.

Kohtu seisukoht

10. Vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 ls 1 järgi võib kinnipeetavale vangistusseaduse, vangla

sisekorraeeskirjade

või

muude

õigusaktide

nõuete

süülise

rikkumise

eest

kohaldada

distsiplinaarkaristusi.

V. Beljakovi karistati Tartu Vangla 30. juuli 2014 käskkirjaga nr 6-2/910 Tartu Vangla kodukorra p-

s 1.6.5. ja p-s 4.9. sätestatud nõude, s.o väljaspool kambrit liikudes kanda kaelas nimesilti, rikkumise

eest noomitusega. Nimetatud rikkumise eest karistuse määramine on seega lubatud, kuna nimesildi

kandmise nõue tuleneb kinnipeetava õigusi ja kohustusi reguleerivast üldkorraldusest.

V. Beljakovi hinnangul on käskkiri õigusvastane, kuna kaebaja ei ole talle etteheidetavat tegu toime

pannud ning käskkirjas ei ole põhjendatud karistuse määramist.

Kohus lahendab V. Beljakovi kaebuse lihtmenetluses. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 134 lg 2 p 4 on lihtmenetluses lubatud kasutada tõendina ka teavet, mis ei ole seaduses

sätestatud menetlusvormis.

11. Distsiplinaarmenetlust alustati 12. juulil 2014 koostatud vanemvalvur A. Skutšase ettekande nr

3192 (tl 5) alusel. Ettekande kohaselt ei kandnud V. Beljakov 12. juulil 2014 spordisaalist tulles

nimesilti.

Distsiplinaarmenetluses esitatud selgituses ega kaebuses ei ole V. Beljakov etteheidetavat tegu

eitanud, väites, et nimelist ei olnud tal kaelas, vaid käes. Sama on kinnitanud J. Paramonov, O. Kurg

ja A. Kuznetsov kaebaja poolt 5. detsembril 2014 kohtule esitatud kirjalikes tunnistustes. Lisaks ei

ole kaebaja väitnud, et ta omal algatusel või vastustaja ametnike märkusele reageerides oleks

rikkumise lõpetanud, s.o nimesildi kaela pannud või saanud loa nimesildi kaelapanemisest hoiduda.

12. Kohtu hinnangul ei ole asjas määrava tähtsusega kaebaja väide, et vanemvalvur A. Skutšas ei

saanud ettekandes nimetatud ajal ja kohas kaebajat näha, sest ei viibinud ise kohal.

Distsiplinaarrikkumise tuvastamiseks pidi vastustaja selgitama, kas kaebaja on toime pannud

ettekandes nimetatud teo. Kuigi ettekande koostaja tegevus võib olla oluline ettekandes esitatud

andmete tõeväärtuse hindamisel, ei ole see käesoleval juhul oluline, kuna nimesildi kaelas

mittekandmise faktis vaidlust ei ole.

Lisaks on kaebaja väide ümber lükatud R. Avaste e-kirjadega (tl 23 pöördel), milles ta kinnitab, et

vaidlusaluse intsidendi kohas tehtud videosalvestisel on A. Skutšas äratuntav. Seega oli A. Skutšasel

tegelik võimalus nimesildi puudumist märgata.

13. V. Beljakovi selgituse kohaselt oli nimesilt varasemalt, s.o enne spordisaali minekut, märjaks

saanud, mistõttu ei saanud ta seda kaela panna, vaid kandis käes. Teel spordisaali esitas kaebaja

sellesisulise selgituse valvurile, kes ei öelnud sõnagi.

A. Skutšase 14.10.2014 koostatud seletuse kohaselt kohtas A. Skutšas spordisaalist naasvaid

kinnipeetavaid E-eluhoone kahe osakonna vahel koridoris. V. Beljakov ei reageerinud esimesele

märkusele selle kohta, et tal pole nimesilti kaelas. Teisele samasisulisele märkusele vastuseks selgitas

V. Beljakov, et nimesilt on kambris.

Valvur P. Mumm on 17. oktoobri 2014 e-kirjas (tl 24) kinnitanud, et A. Skutšas andis V. Beljakovile

korralduse näidata nimesilti, kuid kinnipeetav korraldust ei täitnud. Samuti kinnitas P. Mumm, et

kaebaja ei ole selgitanud talle nimesildi märjaks saamist ja P. Mumm ei ole andnud kaebajale luba

nimesilti mitte kanda.

5. detsembril 2014 kaebaja poolt kohtule esitatud J. Paramonov, O. Kure ja A. Kuznetsovi kirjalike

tunnistuste kohaselt oli kaebajal nimesilt olemas, kuigi mitte kaelas, ning P. Mumm oli see, kes andis

kaebajale korralduse esitada kirjalik seletus nimesildi puudumise kohta.

14. Eeltoodud tõenditest järeldab kohus, et kaebaja täitis 12. juulil 2014 vaidlustatud käskkirjas

märgitud distsiplinaarsüüteo koosseisu. V. Beljakov ei kandnud nimesilti kaelas, nagu seda nõuab

Tartu Vangla direktori 11. veebruari 2013 käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud Tartu Vangla kodukorra

p 4.9. Nimesildi kaelas kandmise nõue on vajalik selleks, et tagada kinnipeetava kohene

identifitseerimine. Seetõttu ei piisa kodukorra p-s 4.9. sätestatud kohustuse täitmiseks nimesildi

kaasas kandmisest.

Kaebaja ja vastustaja seisukohad lahknevad küsimuses, kas kaebaja vastas A. Skutšasele, et nimesilt

on kambris. Asjas kogutud tõenditest ei ole selle kohta võimalik ühest järeldust teha, kuna kaebaja

eitab A. Skutšasega kõneluse toimumist ning kõneluse võimaliku sisu kohta ei oska selgitusi anda ka

kaebajaga koos olnud kinnipeetavad ega valvur P. Mumm. Distsiplinaarsüüteo toimepanemise

tuvastamiseks ei pea kohus vajalikuks asjaolu ka täiendavalt selgitada.

Kuna kinnipeetava kohustuseks on kanda nimesilti nähtavalt kaelas, siis piisab distsiplinaarrikkumise

jaatamiseks sellest, et nimesilt kaelas nähtaval kohal ei olnud. See, kas nimesilt oli kinnipeetaval

kambrisse ununenud või oli siiski kaasas, ei ole rikkumise koosseisuliseks tunnuseks.

15. VangS § 63 lg 1 järgi on distsiplinaarkaristuse määramine lubatud üksnes süülise rikkumise

korral.

Kohus mõistab V. Beljakovi selgitustest, et tema hinnangul käitus ta õiguspäraselt, kuna esines

objektiivne takistus nimesildi kaelas kandmiseks ning valvur ei olnud kohustanud kaebajat nimesilti

kaela panema.

Esmalt märgib kohus, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et nimesilt märjaks sai. P.

Mummi, A. Skutšase ega J. Paramonovi, O. Kure või A. Kuznetsovi selgitustest ei nähtu, et nad oleks

teadlikud nimesildi kandmist väidetavalt takistanud asjaolust. V. Beljakovi väidetest selle kohta, et

juba teel spordisaali selgitas ta valvurile miks nimesilti kanda ei saa, nähtub, et kaebaja oli teadlik

kohustusest nimesilti nähtavalt kaelas kanda. Samas kaebaja ei väida, et valvur oleks andnud talle loa

nimesilti mitte kanda. Kohus nõustub vastustajaga, et spordisaalist naasmise ajaks pidi kiletatud

nimesilt sedavõrd kuivanud olema, et selle kandmiseks tegelikku takistust olla ei saanud. Isegi, kui

esines asjaolusid, mille tõttu nimesildi kaela panemine oli kaebajale vastuvõetamatu, pidi kaebaja ise

võtma samme loa saamiseks nimesilti kaela mitte panna. Seega tähelepaneliku ja kohusetundliku

suhtumise korral pidanud oleks kaebaja pidanud mõistma, et rikub kodukorra p-s 4.9. sätestatud

kohustust. Vastavalt käitus V. Beljakov nimesilti kaela panemata jättes vähemalt hooletult ning rikkus

kohustust süüliselt.

16. Kaebaja hinnangul oli talle karistuse määramine mittevajalik ja piisanud oleks vestlusest.

Kohus nõustub kaebajaga, et ka olukorras, kus distsiplinaarsüüteo toimepanemine on tuvastatud, ei

olnud vastustajal kohustust määrata kaebajale distsiplinaarkaristus. Samas ei pea kohus karistuse

määramist õigusvastaseks, kuna vastustaja on karistuse määramist vähemalt miinimum määras

põhjendanud. Kaevatavas käskkirjast nähtuvalt on noomituse määramist peetud vajalikuks kaebaja

õiguskuulekale käitumisele suunamiseks. Distsiplinaarmenetluse protokollis on märgitud, et kaebajal

ei ole olnud samalaadseid distsipliinirikkumisi. Kohus nõustub, et olukorras, kus kaebajat on

karistatud muud liiki distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest, teda on hoiatatud nimesildi

ebakorrektse kandmise eest (tl 24) ning kaebaja eitab distsiplinaarsüüteo toimepanemist, ei saa pidada

VangS § 63 lg-s 1 nimetatud võimalikest karistustest leebeima määramist pidada

ebaproportsionaalseks.

17. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Tartu Vangla 30. juuli 2014 käskkiri nr 9-2/910 on

õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus.

Kaebus jääb rahuldamata.

18. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude

nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks

menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

kohtunik