3-14-51471/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(11)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. detsember 2014. a, Tallinn

Haldusasja number

3-14-51471

Haldusasi

LucasOil Moto Invest OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti

25.04.2014 otsuse nr 12.1-9/2534 tühistamiseks ning Maksu- ja

Tolliameti kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – LucasOil Moto Invest, volitatud esindaja advokaat

Meelis Krautmann

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindajad Anu

Toomemägi ja Egert Übner

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Rahuldada kaebus.

2. Tühistada Maksu- ja Tolliameti 25.04.2014 otsus nr 12.1-

9/2534 ning kohustada Maksu- ja Tolliametit otsustama

kinnipeetud kauba vabastamine või hüvitamine.

3. Mõista Maksu- ja Tolliametilt kaebaja kasuks välja

menetluskulu 1500 eurot.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult

teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 15. jaanuaril 2015.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (edaspidi MTA) pidas 17.04.2014 otsuse ja korraldusega nr 12.1-

9/2419 (tl 11) kinni LucasOil Moto Invest OÜ poolt veetava vedela põlevaine OxO OIL HS9

(edaspidi ka kaup) ning kohustas äriühingut toimetama see aadressile Miiduranna tee 46,

Miiduranna küla, Viimsi vald, Harjumaa. Kauba kinnipidamise tingis maksuhalduri kahtlus, et

tegemist on vedela põlevainega, mida käideldakse väljaspool riiklikule järelevalvele allutatud

käitlemissüsteemi; kauba mitte-eesmärgipärane kasutamine toob kaasa aktsiisimaksukohustuse.

MTA paigaldas kauba puutumatuse tagamiseks veokile ja haagisele tõkendid. MTA võttis

17.04.2014 kaubast kaks proovi, mis saadeti analüüsimiseks OÜ Eesti Keskkonnauuringute

Keskuse (edaspidi EKUK) laborisse.

2. LucasOil Moto Invest OÜ esitas 21.04.2014 ja 24.04.2014 MTA-le taotlused kauba

ümberpumpamiseks, veoki ja haagise vabastamiseks, kauba vabastamiseks, menetluses

2(11)

kogutud materjalide väljastamiseks ning ärakuulamisõiguse tagamiseks enne tagatise

määramist (tl 15-18).

3. MTA määras 25.04.2014 otsusega nr 12.1-9/2534 (edaspidi ka 25.04.2014 otsus või

vaidlustatud otsus, tl 29-30) LucasOil Moto Invest OÜ-le vedela põlevainena käsitatavalt

kaubalt tekkida võiva aktsiisimaksukohustuse tagatiseks 11 107,96 eurot, otsustas vabastada

kinnipeetud vedela põlevaine pärast tagatissumma esitamist ning jätta vedel põlevaine pärast

tagatise esitamist ja vabastamist maksuhalduri järelevalve alla. MTA leidis EKUK labori

23.04.2014 seisukohale tuginedes, et kinnipeetud kaup (vedel põlevaine) on oma omadustelt

sarnane mootorikütusega (diislikütusega) ja kasutatav selle segukomponendina ning sellelt

tekkiv aktsiisi maksmise kohustus võib jääda täitmata. Tekkida võiva aktsiisimaksukohustuse

suuruseks hindas maksuhaldur 11 107,96 eurot. Maksuhaldur tugines otsuse tegemisel alkoholi-

, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse (ATKEAS) § 19 lg-le 1, § 24 lg-le 51, § 31 lg-le 16,

§ 66 lg-le 6 ja §-le 791.

4. LucasOil Moto Invest OÜ esitas MTA 25.04.2014 otsusele vaide, mille MTA jättis

12.06.2014 vaideotsusega nr 6-1/2203-2 (edaspidi ka 12.06.2014 vaideotsus, tl 33-35)

rahuldamata.

ATKEAS ja vedelkütuse seaduse muutmise seaduse seletuskirjale tuginedes leidis

maksuhaldur, et ATKEAS § 19 lg 1 kolmanda lause lisamise eesmärk on takistada

aktsiisipettuste toimepanemist ning tagada energiamaksustamise direktiivi täitmine. Tulenevalt

ATKEAS § 19 lg 1 kolmandast lausest ning § 24 lõigetest 5 ja 51 ei kehtesta maksuhaldur

maksuobjekti, vaid on üksnes pädev tuvastama, kas mingi konkreetne kemikaal on oma

omadustelt sarnane mootorikütusele või kasutatav mootorikütusena puhtal kujul või segatuna

pliivabale- või pliibensiinile või diislikütusele. Maksuhalduril on kemikaalile teostatud

uurimistulemustele tuginedes õigus tuvastada, kas tegemist on vedela põlevainega või mitte.

Samuti ei ole vedel põlevaine kui selline aktsiisikaubaks iseenesest. Maksustamisobjektiks on

üksnes selline kemikaal, mille osas maksuhaldur on ATKEAS § 19 lg 1 kolmanda lause

kohaselt asunud seisukohale, et tegemist on vedela põlevainega, mida kasutatakse

mootorikütusena ja kemikaali käitleja ei suuda tõendada, et kasutab kemikaali muul otstarbel.

Maksuobjekt, st vedel põlevaine, on kehtestatud ATKEAS § 19 lg 1 teises lauses, kuid

kemikaali kasutamise eesmärki ei ole võimalik tuvastada üksnes peale vaatamisega. Kui

kemikaali koostis annab aluse kahtlustada, et tegemist on vedela põlevainega, on maksuhalduril

õigus käsitleda seda kemikaali vedela põlevainena ning seeläbi tekib kemikaali käitlejal

kohustus tõendada, et ta ei kasuta seda kemikaali mootorkütusena. ATKEAS § 19 lg 1 teisest

lausest

tulenevalt

muudab

kemikaali

vedelaks

põlevaineks

mh

selle

kasutamine

mootorikütusega sarnaselt. Seega puudub ka vastuolu põhiseaduse (PS) § 3 lg 1 esimese lause

ning §-ga 113. Vastuolu osas EL õigusega ei ole LucasOil Moto Invest OÜ asjakohaseid EL

õigusi sätteid välja toonud, mistõttu ei saa MTA selles osas seisukohta võtta.

EKUK laboris on analüüsitud kahte kaubast võetud proovi. Labor on andnud hinnangu, mille

kohaselt on aine keemilis-füüsikalised omadused sarnased diislikütuse ja määrdeõli omadustele

ning kuna tegemist on orgaanilise põleva vedelikuga, siis ilmselt on seda võimalik kasutada

komponendina diislikütuses. Seega on maksuhaldur tuvastanud, et vaidlusalune kaup on vedel

põlevaine ATKEAS § 19 lg 1 kolmanda lause tähenduses.

Tagatise nõudmiseks annab aluse ATKEAS § 31 lg 16. Maksuhaldur möönab, et vaidlustatud

otsusest ei nähtu põhjendusi maksukohustuse täitmata jätmise kahtluse kohta, kuid need

põhjendused tulenevad otse seadusest. ATKEAS § 24 lg 51 seob vedelalt põlevainelt

aktsiisikohustuse tekkimise sellega, kas isik tõendab maksuhaldurile vedela põlevaine

kasutamist muul otstarbel kui mootorikütusena või mitte. Seejuures peab vastava asjaolu

tõendamisel tarbimiskohas olema selleks vajalik personal ja seadmed. Käesoleval juhul ei ole

3(11)

LucasOil Moto Invest OÜ maksuhaldurile sellist kasutamist tõendanud. Üksnes paljasõnaline

väide vaidlusaluse kauba kütteainena füüsilisele isikule võõrandamise kohta ei ole piisav

veenmaks maksuhaldurit, et vedela põlevaine mootorkütusena kasutamine on välistatud. Seega

on maksuhalduri kahtlused võimaliku aktsiisikohustuse tekkimisel selle tasumata jäämise

võimalikkuse osas põhjendatud. Tagatise määramiseks on maksuhalduril piiratud aeg (10

päeva) ja selle jooksul tuleb tuvastada ka asjaolu, kas tegemist on vedela põlevainega. Seetõttu

on maksuhalduri võimalused kahtluste põhjendamiseks üsna piiratud ja selle aja jooksul ei jõua

teostada ka ettevõtte maksejõulisuse analüüsi.

Tagatise määramise õiguse piiratud aeg ei võimalda tagada ka ärakuulamisõigust. Vaidlusalune

kaup peeti kinni 17.04.2014 ning analüüsi tulemused selgusid alles 23.04.2014. Seega jäi

tagatise määramiseks aega vaid paar päeva, mis ärakuulamisõiguse realiseerimist ei võimalda.

Samas oli LucasOil Moto Invest OÜ-l juba kauba kinnipidamise hetkest võimalik koguda

tõendeid, et veenda maksuhaldurit vedela põlevaine kasutamise otstarbes. Tagatise

mittemaksmine toob endaga kaasa üksnes kauba kinnipidamise pikenemise. Tagatise

määramise otsuse saab maksuhaldur kehtetuks tunnistada ka juhul, kui vedelaine käitleja

tõendab, et aktsiisikohustust ei teki. Seega ei võimalda ATKEAS § 31 lg 16 realiseerida

ärakuulamisõigust, kuid isikul on võimalik oma õigusi ka muul moel efektiivselt kaitsta.

Tagatise määramise lühike tähtaeg võimaldab lõpetada ka kauba kinnipidamise sama tähtaja

jooksul. Kauba kinnipidamine aga on ilmselgelt suurem õiguste riive kui ärakuulamisõiguse

piiramine kiireloomulise menetluse tõttu. Seega on tagatise määramisele kehtestatud

menetluskord mõistlik ja õiguspärane ega piira üleliigselt isikute õigusi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. LucasOil Moto Invest OÜ esitas kaebuse MTA 25.04.2014 otsuse tühistamiseks ning

MTA kohustamiseks kinnipeetud kauba vabastamiseks. Kaebaja palub jätta kohaldamata

ATKEAS § 19 lg 1 kolmas lause selle vastuolu tõttu põhiseaduse (PS) §-iga 113.

PS §-st 113 tulenevalt peavad kõik maksuõigussuhte elemendid olema kindlaks määratud

seaduses ning üksikute elementide osas ei ole lubatud otsustusõiguse delegeerimine

täitevvõimule. ATKEAS § 19 lg 1 määratleb kütuse mõiste ning vastava mõiste defineerimine

oli vajalik selleks, et maksustada kütuseks olevad ained kütuseaktsiisiga. ATKEAS § 19 lg 1

kolmanda lausega andis seadusandja vastustajale õiguse määratleda kemikaale, mis oleksid

käsitatavad vedela põlevainena ATKEAS tähenduses. Vastustaja poolt kauba käsitamine vedela

põlevainena tõi kaasa kauba maksustamise kütuse aktsiisiga. Kuna seadusandja on ATKEAS §

19 lg 1 kolmanda lausega volitanud Maksu- ja Tolliametit sisustama vedela põlevaine mõistet,

on ta volitanud Maksu- ja Tolliametit kehtestama kütuse kütuseaktsiisi maksuobjekti. Seega,

seadusandja volitust täites kehtestas vastustaja kütuseaktsiisi maksuobjekti, mille tasumise

kohustus tekkis vedela põlevaine ATKEAS § 24 lg 51 alusel. Seetõttu riivab kõnealune säte PS

§ 113 kaitseala ning on vastuolus nii PS § 3 lg 1 esimese lausega kui ka §-ga 113. Kui jätta

ATKEAS § 19 lg 1 kolmas lause kohaldamata, siis ei teki kaebajal maksukohustust sama

seaduse § 24 lg 51 alusel. Maksukohustuse mittetekkimisel ei ole vajalik maksukohustuse

täitmist tagada. ATKEAS § 19 lg 1 kolmas lause ja § 24 lg 51 võivad olla vastuolus ka Euroopa

Liidu õigusega.

ATKEAS § 19 lg 1 kolmanda lause kohaldamisel on ebaselge, kuidas määratleda, milline

kemikaal on omadustelt sarnane mootorkütusega - kas sarnasus peab olema keemiliste,

keemilis-füüsikaliste või füüsikaliste omaduste poolest, samuti millises ulatuses peavad need

omadused esinema, et konkreetset kemikaali saaks käsitada põlevainena. Kaebaja nõustub

eelnõu 491 SE I menetlemisel Eesti Kemikaali Liidu avaldatud seisukohtadega ning leiab, et

kemikaalil peavad olema mootorikütuse peamised omadused.

4(11)

EKUK arvamus, millele vastustaja oma otsuses tugineb, ei ole tõendina lubatav, kuna

vastustaja ei ole eksperti maksumenetlusse kaasanud nõuetekohaselt ning ei ole järginud

ATKEAS § 221 ja maksukorralduse seaduse (MKS) § 68 lõigete 1 ja 2 nõudeid. Vastustaja ei

teavitanud kaebajat eksperdi kaasamisest, kaebajale ei teatatud eksperdi nime, ei võimaldatud

esitada eksperdile küsimusi ning kasutada õigust eksperdi taandamisele. Seega on rikutud

kaebaja õigust ausale menetlusele ning kaebaja kaitseõigust. Need rikkumised kahandavad

EKUK arvamuse usaldusväärsust. Arvamusest ei selgu ka, millised analüüsitud aine keemilis-

füüsikalised omadused on sarnased diislikütuse või määrdeõli omadustele.

Vaidlusalune kaup ei vasta majandus- ja kommunikatsiooniministri 17.03.2010 määrusele nr

16 „Nõuded vedelkütusele“ ning keskkonnaministri 21.06.2013 määruse nr 45 „Vedelkütuste

kohta esitatavad keskkonnanõuded, biokütuste säästlikkuse kriteeriumid, vedelkütuste

keskkonnanõuetele vastavuse seire ja aruandmise kord ning biokütuste ja vedelate biokütuste

kasutamisest tuleneva kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemise määramise metoodika“

lisale 2, millega on kehtestatud nõuded diiselmootoritega sõidukites kasutamiseks müüdava

diislikütuse kohta. Asjaolu, et aine „destilleerub 250 °C juures“ ning tulemus jääb

diislikütusega lubatud piiridesse, et tähenda, et sellel kemikaalil on diislikütuse omadus.

Põlevkiviõli puhul jääb aurustumise tulemus vahemikku 19-53 (mahu%), kuid põlevkiviõli ei

ole mootorkütusega sarnane toode. Seega selle näitaja põhjal ei ole võimalik teha järeldust, et

tegemist on mootorkütusega sarnase tootega. Analüüsitud aine viskoossus on kõrge, mis aga

tähendab, et aines puuduvad diislikütusele omased süsivesinikud. Samuti on analüüsitud aine

leekpunkt ebaadekvaatselt suur ning näitab, et nimetatud aine ei hakka mootoris põlema.

Seega see aine ei ole keemiliste omaduste poolest sarnane diislikütusega. Kuna analüüsiakti

kohaselt ei olnud võimalik määrata aines aromaatseid ühendeid, võib järeldada, et need

ühendid aines puuduvad. Diislikütuses on aromaatsed ühendid olemas ning teatud aromaatsele

ühenditele on kehtestatud konkreetsed nõuded. Seega ka keemilis-füüsikaliste omaduste järgi

ei ole tegemist diislikütusele sarnase ainega. Samuti ei ole maksuhaldur tõendanud, et

kinnipeetud kaupa kasutatakse diislikütusega samaks ja konkreetseteks otstarbeks ning see

konkureerib diislikütusega. Seega ei ole aine OxO Oil HS9 omadustelt sarnane diislikütusega,

sellel ainel ei ole mootorikütuse peamiseid omadusi ning ta ei ole iseseisvalt mootorkütusena

kasutatav. Asjaolu, et nimetatud ainet võib lisada diiselkütuse hulka, ei anna alust seda ainet

pidada vedelaks põlevaineks. Aine tehnilised tingimused ei vasta ligilähedaltki kütusele

seatud nõuetele.

ATKEAS § 19 lg 1 kolmandast lausest ja § 31 lg-st 16 tulenevalt on vaidlustatud otsus antud

kaalutlusõiguse alusel, kuid otsuses ei ole märgitud põhjendusi ega kaalutlusi. Maksuhaldur ei

ole

põhjendanud

tagatise

kohaldamise

hädavajalikkust

ja

meetme

rakendamise

proportsionaalsust ega selgitanud, miks maksukohustus jääb maksuhalduri hinnangul täitmata.

Tagatise nõudmine ja selle meetme rakendamise tagajärjed ei ole proportsionaalsed. Kaebaja

on muu hulgas taotlenud loa andmist kauba tagasiviimiseks Saksamaa Liitvabariiki, kuid on

saanud vastuseks, et kaupa saab liigutada vaid tagatise tasumisel. Tagatise nõudmise ja

rakendamisega piirab vastustaja kaebaja omandit ebaproportsionaalselt. Kaebaja ei saa enda

majandustegevust mõistlikult ja vastavalt äriplaanile korraldada.

Kaebaja on taotlenud enne tagatise määramist enda ärakuulamist, kuid maksuhaldur vastavat

õigust taganud ei ole ning ei ole arvestanud otsuse tegemisel ka kaebaja esitatud tõenditega.

Kaebaja ärakuulamata jätmine on oluline menetlusnõuete rikkumine, mis toob kaasa otsuse

tühistamise.

6. MTA palub jätta kaebuse rahuldamata. Maksuhaldur jääb 12.06.2014 vaideotsuse

seisukohtade juurde ja selgitab täiendavalt järgmist.

5(11)

ATKEAS reguleerib otsesõnu maksuhalduri pädevust. Riivatud ei ole PS §-s 113 ega ka § 3 lg

1 esimeses lauses toodud põhimõtteid. Kaebaja ei ole esitanud veenvaid väiteid või tõendeid,

mis võimaldaks kahelda maksuhalduri pädevuses ATKEAS § 19 lg 1 kolmanda lause mõttest

tulenevalt. Kaebaja ei ole esitanud veenvaid väiteid ja tõendeid ka selle kohta, mille alusel

tuleks EKUK labori vastus lugeda ebaõigeks (ebapädevaks). Kuna kaebaja ei ole

aktsiisilaopidaja, siis on kaebaja ATKEAS § 24 lg-st 5 tulenevalt isikuks, kellel tekib vastav

maksukohustus. Arvestades ulatuslikke aktsiisikaupadega seotud maksupettusi, mille tulemusel

jääb igal aastal riigieelarvesse laekumata suur summa, on põhjendatud sellise kauba

vabastamine vaid tagatise vastu. Kaebaja ei ole esitanud maksuhaldurile veenvat versiooni

kauba planeeritava kasutusala kohta, ehkki ilmselgelt oli kauba suurt kogust arvestades selle

vedamisel mingi eesmärk. Kaebaja ei ole tõendanud EKUK labori ebapädevust

analüüsitulemuste esitamisel ega selgitanud, kuidas temapoolsed täiendavad küsimused

lükkavad ümber analüüsi tulemused.

EKUK arvamus on lubatav tõend. Kaebaja viide MKS § 68 lg-le 1 ei ole asjakohane. VKS § 1

lg 1 ja § 24 kohaselt peab vastustaja vedelkütuse üle järelevalve teostamisel (kütuseproovide

võtmisel) lähtuma VKS-st ja korrakaitseseaduse (KorS) §-st 49. Seega ei ole rikutud kaebaja

õigust ausale menetlusele ning kaebaja kaitseõigust.

EKUK vastuses tellimuskirjale 11.3-2/017495 p-s 2 on järeldus: „Analüüsitud aine

keemilisfüüsikalised

omadused

on

sarnased

diislikütuse

ja

määrdeõli

(destillatsioonikarakteristikud) omadustele.“ Analüüsiaktis on välja toodud analüüsitud aine

näitajad ja tulemused. Analüüsiaktist ilmneb, et keemise algtemperatuur analüüsitud ainel oli

150,4 °C ja keemise lõpptemperatuur 350,4 °C. Diislikütus keeb temperatuurivahemikus 200–

350 °C1. Analüüsiaktist nähtub, et aine destilleerus 250 °C juures 1,6% (Eesti standardi EVS-

EN 590:2013+NA:2014 (edaspidi standard) nõue max <65 %) ja aine destilleerus 350 °C juures

95,4

%

(standardi

nõue

min

%).

Seega

saab

väita,

et

nähtuvalt

aine

destillatsioonikarakteristikutest vastab aine diislikütuse nõuetele. Lisaks aine vastab või on

sarnane ka teistes näitajates diislikütuse nõuetele: tihedus temperatuuril 15 °C 859,6 kg/m3

(standardi nõue 820-845 kg/m3), leekpunkt 156 °C (standardi nõue min >55 °C). Seega selgub

EKUK vastusest millised analüüsitud aine keemilis-füüsikalised omadused on sarnased

diislikütuse omadustele. Kaebaja väidab, et diislikütuse viskoossuse näitaja on tavaliselt 1-2.

Nähtuvalt standardist on viskoossuse nõuded 2-4,5 mm2/s. Samas viskoossuse võrdlus

analüüsiakti ja standardi vahel ei ole kohane, kuna analüüsiaktis mõõdeti viskoossust

temperatuuril 50 °C, kuid standardi kohaselt on nõuded paika pandud temperatuuril 40 °C.

Kaebaja väiteid viskoossuse seosele süsivesinikega; alkoholi, estrite, atsetaalide seosele

hapnikuühenditega ning viimaste puudumisele diislikütusest, loeb vastustaja samuti

paljasõnaliseks ning seetõttu ei saa nõustuda kaebaja väidete ja järeldustega. Samuti ei saa

vastustaja nõustuda, et kui aromaatseid ühendeid ei saanud määratleda, siis neid ka aines ei

olnud. MTA ei pea tõendama, et kinnipeetud ainet kasutatakse diislikütusega samaks

otstarbeks, vaid üksnes seda, et analüüsitava aine on kütus ATKEAS § 19 tähenduses. Asjaolu,

et analüüsitud ainet võib lisada diislikütuse hulka kaebaja ei eita.

Vastustaja jääb 12.06.2014 vaideotsuse p-s 13 toodud seisukohtade juurde, et põhjendused,

millest tulenevalt on maksuhalduril kahtlus selles, et maksukohustus võib jääda täitmata

tulenevad sisuliselt kogu ulatuses otse seadusest ning suures ulatuses tuginevad kaebaja poolt

eelnevalt maksuhaldurile saadetud kirjadest. Seega Maksu- ja Tolliamet määrab tagatise, kui

vedela põlevaine käitleja ei suuda tõendada Maksu- ja Tolliametit rahuldaval viisil vedela

põlevaine kasutamist muul otstarbel kui mootorikütusena. Vastustaja ei ole seda käesoleva

seisukohtade koostamise hetkeni teinud. Seega vastustaja (haldusorgan) on lähtunud õigetest

kaalutlustest otsuse (haldusakti) andmisel.

6(11)

ATKEAS § 19 lg 1 muutmise eesmärgiks oli takistada aktsiisipettuste toimepanemist ning

tagada Eesti poolne energiamaksustamise direktiivi täitmine. ATKEAS § 31 lg 16 ls 2 kohaselt

Maksu- ja Tolliamet otsustab käesolevas lõikes nimetatud isikule tagatise määramise kümne

tööpäeva jooksul alates kuupäevast, millal vedelkütuse seaduse alusel peeti kinni käesolevas

lõikes nimetatud isiku kütus. HMS § 40 lg 3 p 4 kohaselt võib haldusmenetluse läbi viia

menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui arvamuse või vastuväidete

esitamise võimaldamisega kaasnev haldusaktist või toimingust teavitamine ei võimalda

saavutada haldusakti või toimingu eesmärki. Vastustaja on seisukohal, et kümne tööpäevane

tähtaeg ei võimalda täita haldusakti andmise eesmärki ning võimaldada ärakuulamisõiguse

realiseerimist. Kaebajal on juba kauba kinnipidamise ja analüüside võtmise hetkel teada, mida

vastustaja soovib kinnipeetud kauba osas välja selgitada. Seega on tal võimalik hakata koguma

tõendeid selleks, et veenda vastustajat selles, et vedelat põlevainet ei kasutada mootorikütusena.

ATKEAS § 31 lg 16 alusel toimuv tagatise määramise menetlus ei võimalda tavaliselt

ärakuulamisõiguse realiseerimist, kuid isikul on võimalik oma õigusi ka muul moel efektiivselt

kaitsta.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. ATKEAS § 19 lg 1 kohaselt loetakse selle seaduse mõistes kütuseks pliivaba ja

pliibensiin, lennukibensiin, petrooleum, diislikütus, eriotstarbeline diislikütus, kerge kütteõli,

raske kütteõli, põlevkivikütteõli ja vedelgaas (edaspidi koos nimetatuna mootorikütus ja

kütteõli), kivisüsi, pruunsüsi, koks ja põlevkivi (edaspidi koos nimetatuna tahkekütus), maagaas

ning kütusesarnane toode. Kütusena käsitatakse ka mootorikütusest, kütteõlist ja

kütusesarnasest tootest erinevat vedelat põlevainet (edaspidi vedel põlevaine) ja biokütust,

mida kasutatakse, pakutakse müügiks või müüakse mootorikütuse või kütteainena või

mootorikütuse või kütteaine lisandina. Maksu- ja Tolliamet võib ATKEAS mõistes vedela

põlevainena käsitada kemikaale, mis omadustelt on sarnased mootorikütusega ning mis puhtal

kujul või segatuna pliivabale bensiinile, pliibensiinile või diislikütusele on kasutatavad

mootorikütusena. ATKEAS § 24 lg 51 sätestab, et sama seaduse § 19 lõike 1 kolmandas lauses

nimetatud juhul tekib vedela põlevaine käitlejal maksukohustus vastavalt vedela põlevaine

omadustele kas bensiini või diislikütuse aktsiisimääraga, välja arvatud kui vedela põlevaine

käitleja tõendab Maksu- ja Tolliametit rahuldaval viisil vedela põlevaine kasutamist muul

otstarbel

kui

mootorikütusena.

Vedela

põlevaine

kasutamisel

muul

otstarbel

kui

mootorikütusena peavad tarbimiskohas olema selleks vajalikud seadmed ja personal. ATKEAS

§ 31 lg 16 alusel võib Maksu- ja Tolliamet nõuda vedela põlevaine käitlejalt ning ATKEAS §

24 lõikes 52 nimetatud raske kütteõli või põlevkivikütteõli käitlejalt tagatist kogu tema valduses

oleva vedela põlevaine, raske kütteõli ja põlevkivikütteõli koguselt aktsiisi maksmise

tagamiseks, kui on alust arvata, et maksukohustus võib jääda täitmata, arvestades ka ATKEAS

§ 24 lõigetes 51 ja 52 sätestatut. Maksu- ja Tolliamet otsustab § 31 lg 16 nimetatud isikule

tagatise määramise kümne tööpäeva jooksul alates kuupäevast, millal vedelkütuse seaduse

alusel peeti kinni käesolevas lõikes nimetatud isiku kütus. Maksu- ja Tolliamet võib nimetatud

isiku kütust kinni pidada kuni tagatise esitamiseni.

Maksuhaldur asus vaidlustatud otsuses EKUK 23.04.2014 analüüsile tuginedes seisukohale, et

kinnipeetud vedel põlevaine on oma omadustelt sarnane diislikütusega ja kasutatav selle

segukomponendina ning tuleb maksustada diislikütuse aktsiisimääraga. Maksuhaldur hindas

tekkida võiva maksukohustuse suuruseks 11 107,96 eurot ja määras selle summa kaebajale

tagatiseks. Kinnipeetud kaup vabastatakse vaidlustatud otsuse kohaselt pärast tagatissumma

esitamist maksuhaldurile. Vaidlus käib selle üle, kas kaebajalt tagatise nõudmine on

õiguspärane.

7(11)

8. Kaebaja väidab, et ATKEAS § 19 lg 1 ls 3 on vastuolus põhiseaduse §-ga 113, sest

maksuhaldurile antud volitus sisustada vedela põlevaine mõistet on sisuliselt volitus

kütuseaktsiisi maksuobjekti kehtestamiseks.

Põhiseaduse § 113 sätestab, et riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse

maksed sätestab seadus. Selle sätte kohaselt peab Riigikogu sätestama seaduses kõik

maksukohustuse elemendid, sealhulgas maksuobjekti (Riigikohtu otsus asjas nr 3-4-1-2-98).

Avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise delegeerimine täidesaatvale võimule on

siiski lubatav, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks

diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda tasu alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, tasu

suuruse arvestamise aluste kehtestamises vms (Riigikohtu otsus asjas nr 3-4-1-22-03, p 19).

Alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ja vedelkütuse seaduse muutmise seaduse

eelnõu SE 491 seletuskirja kohaselt on seaduse konkreetne eesmärk maksustada kütust (sh

vedelat põlevainet) vastavalt kasutusotstarbele ning laiem eesmärk tagada kütuseturul

osalejatele võrdne konkurents ja suurendada maksulaekumist (lk 2). Seletuskirjas on märgitud,

et Euroopa Liidu kaupade klassifitseerimise reeglid võimaldavad tuua Eestisse keemiliste ja

füüsikaliste omaduste poolest diislikütusega sarnaseid tooteid (määrdeõlid, trafoõlid, erinevad

vormiõlid, raske kütteõli), mis ei saa mootorikütuse kaubakoodi ning mida on seetõttu hõlbus

realiseerida ebaseadusliku mootorikütusena. Sellise kauba Eestisse toojad väidavad tavaliselt,

et kaupa kasutatakse muul otstarbel kui mootorikütusena, kuid kauba suur kogus, diislikütusele

sarnased omadused, tootjariik ja ettevõte ning määrdeõli liikumise teekond seavad kahtluse alla

selle kauba kasutamise kauba omaniku või vedaja väidetud otstarbel (lk 2-3). Maksuhaldurile

on antud õigus ATKEAS § 19 lg 1 ls 3 alusel määratleda, kas konkreetse kemikaali omadused

on sarnased mootorikütuse omadustele ning kas selline kemikaal on kasutatav mootorikütuse

või selle osana. Kemikaali omadusi ja selle kasutamist mootorikütuse või selle osana saab

objektiivselt hinnata labori analüüside põhjal, seega on maksuhalduri otsustamisruum selgelt

piiritletud. Seaduses ammendava kemikaalide loetelu andmine oleks ilmselt mõeldamatu.

Eeltoodu põhjal kohus leiab, et kuna seadusandja tahe maksuobjekti kehtestamisel on selge

(vedela põlevaine maksustamine vastavalt selle kasutusotstarbele) ning maksuhalduri

otsustamisõiguse piirid on määratletud (pädevus tuvastada, kas kemikaal on mootorikütusele

sarnane ja kasutatav moororikütuse või selle osana), ei ole ATKEAS § 19 lg 1 ls 3 kaebaja

märgitud põhjustel põhiseaduse §-ga 113 vastuolus.

9. Kaebaja arvates võib ATKEAS § 19 lg 1 ls 3 olla vastuolus Euroopa Liidu õigusega,

kuid kaebaja ei ole vaide- ega kohtumenetluses, sh kohtu nõudmise peale (vt 28.10.2014

määrus, tl 73) selgitanud, milles väidetav vastuolu seisneb. Kaebuse sisu arvestades ei ole

vastuolu Euroopa Liidu õigusega kohtule äratuntav, seetõttu kohus sellel pikemalt ei peatu.

10. Maksuhaldur on vaidlustatud otsuses tuginenud EKUK 23.04.2014 analüüsile (tl 12-

14), mille kohaselt on kaebajale kuuluv kaup omadustelt sarnane diislikütusega ja seda on

võimalik kasutada diislikütuse segukomponendina. Kaebaja arvates ei ole EKUK arvamus

tõendina lubatav, sest maksuhaldur ei ole eksperti menetlusse kaasates arvestanud MKS §-ga

68. ATKEAS § 221 sätestab, et kui tekib kahtlus aktsiisimaksja esitatud andmete õigsuses, võib

maksuhaldur tellida andmete või kauba ekspertiisi või analüüsi sellele alale akrediteeritud

sõltumatult laborilt. Aktsiisimaksja maksab ekspertiisi- või analüüsikulud, kui ekspertiisi või

analüüsi tulemusel osutusid tema esitatud andmed ebaõigeks. Ekspertiisi- või analüüsikulude

tasumise nõude esitamisele kohaldatakse maksukorralduse seaduses ekspertiisikulude tasumise

nõude kohta sätestatut. MKS § 68 reguleerib eksperdi kaasamist maksumenetlusse.

8(11)

Praegusel juhul on maksuhaldur tellinud kooskõlas ATKEAS § 221 esimeses lauses sätestatuga

analüüsi, mitte ekspertiisi, ning seetõttu ei kohaldu antud asjas MKS § 68. Analüüsi tellimise

korral on asjakohane MKS § 69, mis sätestab analüüsiga seotud kulude hüvitamise korra. Ja

isegi kui käsitada EKUK 23.04.2014 analüüsi ekspertarvamusena, ei ole kaebaja välja toonud

ühtki sellist rikkumist, mis oleks võinud mõjutada asja õiget otsustamist. Eksperdi nime ei pea

enne eksperdi kaasamist menetlusosalisele teatavaks tegema, kui on vajalik asja kiire

menetlemine (MKS § 68 lg 1). Maksuhaldur pidi tagatise määrama 10 päeva jooksul, seega oli

asja kiire menetlemine vajalik. Kaebaja ei ole ka pärast analüüsi teostajate nimede teadasaamist

avaldanud soovi nende taandamiseks (MKS § 68 lg 2). Kaebaja sai esitada analüüsiaktile

sisulisi vastuväiteid vaide- ja kohtumenetluses ning tal oli õigus taotleda kohtult täiendava

ekspertiisi läbiviimist. Seetõttu ei ole põhjust EKUK 23.04.2014 arvamust tõendina kõrvale

jätta või kahelda selle usaldusväärsuses.

11. Kaebaja arvates peavad kemikaalil ATKEAS § 19 lg 1 ls 3 kohaldamiseks olema

mootorikütuse peamised omadused, kuid EKUK 23.04.2014 arvamusest ei selgu, millised

analüüsitud aine keemilised või füüsikalised omadused on sarnased diislikütuse omadustele.

Kaebaja väitel ei ole analüüsitud kaup diislikütusega sarnane.

EKUK märgib 23.04.2014 vastuse punktis 2, et analüüsitud aine keemilis-füüsikalised

omadused on sarnased diislikütuse ja määrdeõli (destillatsioonikarakteristikud) omadustele,

ning punktis 3, et kuna tegemist on orgaanilise põleva vedelikuga, siis ilmselt on seda võimalik

kasutada komponendina diislikütuses. Vastusele on lisatud analüüsiakt, kust selguvad

analüüsitud aine näitajad, katsemeetodid ja tulemused. EKUK analüüsiakti ning kaebuses

toodud diislikütuse Eesti standardi EVS-EN 590:2013 näitajaid võrreldes on tuvastatav,

millised analüüsitud aine omadused on sarnased diislikütuse omadustele. Kohus nõustub selles

osas vastustaja selgitustega (vt täiendava vastuse punkt 2, tl 79-80; kokkuvõtlikult esitatud ka

käesoleva otsuse punktis 6) ja lisab, et kaebaja väited ühe või teise analüüsitud omaduse

võimaliku erinevuse kohta ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Maksuhaldur ei

väida vaidlustatud otsuses, et kinnipeetud kaupa saab kasutada iseseisvalt diislikütusena, vaid

seda, et kaup on kasutatav diislikütuse segukomponendina. Seega on ilmne, et analüüsitud

kaubal ei saa olla ega pea olema kõiki samu omadusi kui diislikütusel.

12. Kaebaja peab vaidlustatud otsust õigusvastaseks ka põhjusel, et sellest ei nähtu otsuse

tegemise kaalutlusi. Kaebaja arvates on tagatise määramine ebaproportsionaalne.

ATKEAS § 31 lg 16 ls 1 sätestab muu hulgas, et Maksu- ja Tolliamet võib nõuda vedela

põlevaine käitlejalt tagatist kogu tema valduses oleva vedela põlevaine koguselt aktsiisi

maksmise tagamiseks, kui on alust arvata, et maksukohustus võib jääda täitmata, arvestades ka

ATKEAS § 24 lõigetes 51 ja 52 sätestatut. HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt ja

soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti

põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalistele kättesaadavas dokumendis, millele on

haldusaktis viidatud. HMS § 56 lg 2 järgi tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti

andmise faktiline ja õiguslik alus. HMS § 56 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud

haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel

lähtunud.

Vaidlust ei ole selle üle, et 25.04.2014 otsus on kaalutlusõiguse alusel antud akt ja otsusest ei

nähtu, millistel kaalutlustel on kaebajale tagatis määratud. Otsus on seetõttu vastuolus HMS

§ 56 lg-tes 1-3 sätestatud haldusakti vorminõuetega ja järelikult formaalselt õigusvastane.

13. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et

haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui

eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Riigikohus on leidnud,

kaalutlusotsuse puhul peab olema motivatsioon eriti põhjalik, kuid kohus võib erandina

9(11)

haldusakti kontrollimisel arvestada siiski haldusorgani poolt kohtumenetluses esitatud

kaalutlusi, kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus nendest kaalutlustest haldusakti

andmisel (vt nt otsused asjades asjas nr 3-3-1-29-12, p 20; 3-3-1-33-12, p 16 ja 3-3-1-46-14, p

15). Sellisel juhul võib kohus HMS § 58 alusel jätta põhjendamata või puudulikult põhjendatud

haldusakti tühistamata.

Vastustaja jäi kohtumenetluses varem vaideotsuses väljendatud seisukoha juurde (vastustaja

täiendava seisukoha p 3, tl 80; vaideotsuse p 13, tl 34), mille kohaselt tuleneb põhjendus, et

kaebaja maksukohustus võib jääda täitmata, otse seadusest (ATKEAS § 31 lg 16, § 25 lg 11 ja §

19 lg 1) ning kaebaja poolt maksuhaldurile haldusmenetluse käigus saadetud kirjadest. Kuna

maksuhalduri seisukoht on järjekindel nii vaide- kui kohtumenetluses, peab kohus usutavaks, et

vastustaja lähtus neist põhjendustest juba vaidlustatud otsuse andmisel. Seega saab kohus

kontrollida vastustaja esitatud põhjenduste asjakohasust.

14. Maksuhaldur on seisukohal, et vedelalt põlevainelt aktsiisi maksmise kohustus on

ATKEAS § 31 lg 16 kohaselt seotud sellega, kas isik tõendab maksuhaldurile vedela põlevaine

kasutamist muul otstarbel kui mootorikütusena, kusjuures vedela põlevaine kasutamisel muul

otstarbel peavad tarbimiskohas olema selleks vajalikud seadmed ja personal. Kuna kaebaja ei

ole maksuhaldurile tõendanud vedela põlevaine kasutamise muud otstarvet, vaid jäänud

seisukohale, et tegemist ei olegi vedela põlevainega ATKEAS § 19 lg 1 mõttes, siis on

põhjendatud maksuhalduri kahtlus, et võimaliku aktsiisikohustuse tekkimise korral võib jääda

aktsiisimaks tasumata.

Kohtu arvates on see maksuhalduri esitatud põhjendus iseenesest asjakohane. Kaebaja on

24.04.2014 maksuhaldurile saadetud taotluses (tl 17) selgelt öelnud, et kinnipeetud kaup ei ole

kütus ATKAES § 19 tähenduses ja tegemist on aktsiisivaba kaubaga. Kaebaja ei ole haldus-

ega kohtumenetluses tõendanud ega selgitanud, millisel viisil ta plaanib vedelat põlevainet

kasutada, v.a 2 000 liitri osas, mille kaebaja soovis väidetavalt võõrandada Ruslan Zelenskile

eramu kütmiseks (tl 16). Seega on põhjust kahelda, et kaebaja tasub kinnipeetud kaubalt

seadusega nõutavat aktsiisimaksu.

15. Maksuhaldur on jätnud aga tähelepanuta ATKEAS § 31 lg 9 alusel kehtestatud

rahandusministri 12.07.2010 määruse nr 42 „Aktsiisi tagatissumma määramise alused ja

tagatissumma minimaalsed määrad“, mille § 1 kohaselt võtab maksuhaldur aktsiisi maksmise

tagatissumma määramisel arvesse järgmist: 1) tekkida võiva või tekkinud maksukohustuse

suurus ja selle arvutamise aluseks olevad andmed; 2) aktsiisikauba liik, millelt tagatissumma

määratakse; 3) eksporditava aktsiisikauba ning õhusõiduki ja laeva pardale toimetatava

aktsiisivabastuses oleva aktsiisikauba osatähtsus aktsiisilaos ladustatava aktsiisikauba koguses

12 kalendrikuu jooksul; 4) aktsiisiga maksustamata aktsiisikauba säilimise turvalisus tagatise

esitaja tegevuskohas, kus ladustatakse ja kasutatakse aktsiisiga maksustamata aktsiisikaupa; 5)

maksevõimelisus ja maksude tasumise tähtajast kinnipidamine; 6) maksuseaduste ja

tollieeskirjade rikkumise juhtumid; 7) varasem aktsiisikauba tootmise ja ladustamise kogemus

või aktsiisivabastuses oleva aktsiisikauba kasutamise kogemus; 8) äripartnerid ja aktsiisikaupa

vedavad ettevõtjad. Neid põhjendusi ei ole maksuhaldur vaidlustatud otsuse tegemisel arvesse

võtnud.

Maksuhalduri arvates ei ole tagatise määramiseks antud 10 päeva jooksul põhjalik kaalumine,

sh ettevõtte maksejõulisuse analüüsi teostamine ilmselgelt võimalik, eriti arvestades, et vajadus

sellise analüüsi järele tekib alles siis, kui maksuhaldur on esmalt analüüsi tulemustele tuginedes

tuvastanud, et tegemist on vedela põlevainega. Kohus möönab, et 10 päeva on tagatise

määramise kohase menetluse läbiviimiseks lühike aeg ja väga põhjalikku analüüsi, eriti kui see

eeldab ka kolmandatelt isikutelt tõendite kogumist, ei pruugi jõuda selle aja jooksul teha.

Samas peaks olema maksuhaldurile hõlpsalt kättesaadav vähemalt üldine teave kaebaja

10(11)

maksekäitumise ja varasemate maksualaste rikkumiste kohta. Ka seadusandja leidis

vaidlustatud otsuse aluseks oleva regulatsiooni kehtestamisel, et tagatise määramisel tuleb

maksuhalduril läbi viia mitmekülgne riskianalüüs. Alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi

seaduse ja vedelkütuse seaduse muutmise seaduse eelnõu SE 491 seletuskirja lk 4 on öeldud

ATKEAS § 31 lg 16 kehtestamise kohta järgmist: „10 tööpäeva on minimaalne mõistlik aeg

arvestades, et maksuhaldur võtab kinni peetud kütusest proovi selle nõuetele vastavuse

kontrollimiseks, võib pidada vajalikuks kontrollida kütuse veo teekonda alates tootjast kuni

tarbijani, vedaja ja kütuse valdaja tausta, kütuse eeldatava lõpptarbija tausta ning seadmete ja

personali olemasolu, tarbimismaksude tasumist ning seejärel määrab riskianalüüsi põhjal

tagatise.“ Kui maksuhaldur arvates oli seadusandja hinnang mõistlikule menetlusajale ebaõige

ja õigusaktide nõuete kohane täitmine ATKEAS § 31 lg 16 rakendamisel siiski võimatu, on

võimalik teha ettepanekuid õigusaktide muutmiseks.

HMS § 4 lg 2 kohaselt teostatakse kaalutlusõigust kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse

eesmärgi ning õiguse üldiste põhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ja kaaludes

põhjendatud huve. Üheks kaalutlusveaks on olulise asjaolu arvestamata jätmine. Kuna

vaidlustatud otsuses puuduvad kaalutlused sootuks ja maksuhaldur ei ole ka kohtumenetluses

veenvalt põhjendanud, et vaidlustatud otsuse tegemisel on kõiki asjakohaseid kaalutlusi arvesse

võetud, toob see kaalutlusviga kaasa vaidlustatud otsuse tühistamise.

16. Kuna vaidlustatud otsus tuleb tühistada kaalutlusreeglite rikkumise tõttu, ei ole vaja

täiendavalt uurida, kas kaebaja ärakuulamata jätmine tooks eraldi võetuna kaasa vaidlustatud

otsuse tühistamise.

17. Kaebaja palub kohustada maksuhaldurit kinnipeetud kauba vabastamiseks.

HKMS § 41 lg 3 alusel võib kohus kohustamiskaebuse rahuldamisel kohustada vastustajat nii

haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti

otsustama. HKMS kommentaarides on nimetatud sätte kohta leitud, et sõltumata kaebaja

soovist on tegemist ühe ja sama nõudega ning kohus saab kohustamiskaebust rahuldades

sõltuvalt õiguslikust raamistikust ja tuvastatud asjaoludest valida, kas teha vastustajale

konkreetne ettekirjutus või kohustada vastustajat haldusakti andmist või toimingu tegemist

uuesti kaaluma. Mõlemal juhul rahuldab kohus kaebuse täielikult (Halduskohtumenetluse

seadustik. Kommenteeritud väljaanne, koostanud Kalle Merusk ja Ivo Pilving, Tallinn 2013, lk

172).

Kohus leidis eespool, et kaebajalt MTA 25.04.2014 otsusega tagatise nõudmine ei ole

õiguspärane ja otsus tuleb tühistada. Vaidlustatud otsuse tühistamise järel langeb ära alus

kaebajalt tagatise nõudmiseks ja kauba maksuhalduri järelevalve alla jätmiseks. Samas tuleb

arvesse võtta, et vaidlusalune kaup on algselt kinni peetud MTA 17.04.2014 otsuse alusel, mida

kaebaja ei ole vaidlustanud. Kohtul ei ole ka andmeid, kas maksuhaldur on kasutanud VKS §

242 lg-s 2 sätestatud õigust kinnipeetud kütus hõivata ja realiseerida see tollioksjonil. HKMS §

158 lg 2 tulenevalt ei tohi kohus teha otsust, mille täitmine oleks vahepeal muutunud asjaolude

tõttu võimatu. Seetõttu kohustab kohus maksuhaldurit otsustama kauba vabastamise või

hüvitamise üle arvestusega, et MTA 25.04.2014 otsuse tühistamise tõttu selle otsusega kauba

jätkuvat kinnipidamist õigustada ei saa.

18. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS §

109 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtu määratud tähtajaks

menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid ning nende esitamata jätmise korral

menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg 6 alusel mõistab kohus välja üksnes

vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

11(11)

Kaebaja menetluskuludeks on kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv kokku 333,24 eurot,

tõlkekulu 43,20 eurot ja õigusabikulud 2376 eurot (tl 50, 87-90). Kohtule esitatud

maksekorralduse kohaselt on kaebaja ise maksnud kohtule täiendava riigilõivu 318,24 eurot (tl

50) ja tasunud advokaadibüroole arvete alusel osalise riigilõivu, tõlkekulude ja õigusabi eest

kokku 2000 eurot (tl 91). Arvestades kuludokumentide olemasolu, asja mahtu ja keerukust, asja

lahendamist kirjalikus menetluses, tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude hulka ja asjaolu, et

kaebaja väited kattuvad suuresti varem vaidemenetluses esitatud väidetega, tuleb vastustajalt

kaebaja kasuks menetluskuludena välja mõista kokku 1500 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Monika Laatsit