3-14-51248/33 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Tiina Pappel, Agu Timmi

Määruse tegemise aeg ja koht

15.12.2014, Tartu

Haldusasja number

3-14-51248

Haldusasi

Silver Semiskari kaebus Tallinna Vangla vastu kahju

hüvitamise summas 2500 eurot nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 05.11.2014. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Silver Semiskari määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Silver Semiskar

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta S. Semiskari määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 05.11.2014. a

määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. S. Semiskar esitas 19.06.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-3) Tallinna Vangla vastu,

milles nõudis kahju hüvitamist summas 2500 eurot seoses inimväärikuse alandamisega, kuna

talle ei tagatud Tallinna Vanglas piisavat isiklikku ruumi.

2. Tartu Halduskohus 08.08.2014. a määrusega (tl 16-17) võttis S. Semiskari kaebuse

menetlusse.

3. Tallinna Vangla esitas 08.09.2014 kaebusele vastuse (tl 24-25), milles märkis, et kaebus on

ebaõigesti võetud halduskohtu menetlusse ning tuleb tagastada kahjunõude esitamise tähtaja

möödumise tõttu.

4. Tartu Halduskohus 17.09.2014. a määrusega (tl 26-27) kohustas kaebajat esitama

põhjendatud taotlus kaebetähtaja ennistamiseks 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

5. Kaebaja esitas 22.09.2014 taotluse kaebetähtaja ennistamiseks (tl 28-28p). Kaebaja arvas,

et Tallinna Vangla ebainimlikud ja alandavad kinnipidamise tingimused olid kooskõlas Eesti

Vabariigi seadustega, mistõttu kaebaja kannatas neid. Kaebaja sai enda väitel alles 2013.

aastal Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendiga seoses teada, et tema kannatused olid

õigusvastased.

6. Tartu Halduskohus 07.10.2014. a määrusega (tl 37-38) jättis rahuldamata kaebaja taotluse

kaebetähtaja ennistamiseks ning lõpetas menetluse halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 152 lg 1 p 2 ning § 124 lg 2 alusel.

7. 21.10.2014 saabus Tartu Halduskohtusse kaebaja määruskaebus (tl 42-42p), milles ta palus

taotluse kaebetähtaja ennistamiseks rahuldada ning kaebuse Tallinna Vanglalt kahju

hüvitamiseks menetlusse võtta.

8. Tartu Halduskohus 22.10.2014. a määrusega (tl 44-45) jättis määruskaebuse käiguta ning

andis riigilõivu summas 15 eurot tasumiseks aega 15 päeva alates määruse kättesaamisest.

9. Kaebaja esitas 28.10.2014 Tartu Halduskohtule taotluse riigilõivust vabastamiseks

määruskaebuse esitamisel seoses maksejõuetusega (tl 48).

10. Tartu Halduskohus 05.11.2014. a määrusega (tl 56-57) jättis rahuldamata kaebaja

menetlusabi taotluse, jättis määruskaebuse käiguta ning andis riigilõivu tasumiseks aega 15

päeva alates määruse kättesaamisest. Halduskohus leidis, et kaebaja riigilõivu tasumise

kohustusest vabastamine ei olnud põhjendatud, kuivõrd kaebajat ei saanud pidada

maksejõuetuks isikuks. Halduskohus viitas Viru Vanglalt saadud kaebaja isikuarve

väljavõttele, millelt nähtus, et ajavahemikul 28.06.2014-27.10.2014 oli laekunud kaebaja

arvele kokku 140,00 eurot, millest nõuete ja vabanemisfondi oli kantud 98 eurot. HKMS §

112 lg 1 p 1 sätestatut arvestades on kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek seega

21 eurot, s.o (140-98/4x2). Halduskohus märkis, et käesoleva asja menetluskulud kaebaja

jaoks piirduvad eeldatavasti riigilõivuga 15 eurot, mis ei ületa tema kahekordset keskmist ühe

kuu sissetulekut. Seega järeldas halduskohus, et esines seadusest tulenev alus menetlusabi

mitteandmiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

11. Kaebaja esitas 12.11.2014 määruskaebuse (tl 60-60p). Kaebaja leiab, et halduskohus

oleks tema sissetulekutest pidanud maha arvama ka kulutused isiklikele hügieenitarvetele.

Kaebaja leiab, et need kuuluvad mõistlike eluasemekulude hulka, kuna kaebaja võib ilma

nendeta haigestuda vanglas viirus- ja nahahaigustesse. Kaebaja on seisukohal, et põhiseaduse

(PS) kohaselt võib pöörduda kohtusse oma inimõiguste kaitseks. Samuti viitab kaebaja

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-le 14, mille kohaselt ei tohi

inimest diskrimineerida. Kaebaja leiab, et teda on diskrimineeritud, kuna ta peab valima oma

tervise ja kohtusse pöördumise vahel, mis eeldab kahe kuu pikkust raha kogumist, et tasuda

riigilõivu. Eeltoodu alusel taotleb kaebaja enda vabastamist riigilõivu tasumisest ning

määruskaebuse rahuldamist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.

13. HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste

asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise

kohustuslikuks menetlusosalistele. Kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende

lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Kaebaja taotleb enda vabastamist riigilõivust ning

määruskaebuse rahuldamist. Ringkonnakohus leiab, et riigilõivust vabastamise taotlust tuleb

tõlgendada Tartu Halduskohtu 05.11.2014. a määruse tühistamise taotlusena.

14. Halduskohus jättis kaebaja menetlusabi taotluse rahuldamata HKMS § 112 lg 1 p-le 1

tuginedes. Nimetatud sätte kohaselt tuleb menetlusabi taotleja kahekordne keskmine

kuusissetulek arvutada taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku

alusel, millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate

ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja

transpordile. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on kaebaja ühe kuu kahekordse keskmise

sissetuleku õigesti arvutanud. Kaebaja väidab määruskaebuses, et halduskohus oleks tema

sissetulekutest pidanud maha arvama ka isiklikele hügieenitarvetele kulutatud summa, kuna

need on tema hinnangul mõistlikud kulud eluasemele, mis aitavad takistada naha- ja

seenhaiguste tekkimist. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada, et eluasemekuludeks ei

saa pidada selliseid väljaminekuid, mis ei ole eluasemega seotud. Asjaolu, et kaebaja kasutab

hügieenitarbeid oma kambris ja väidetavalt tervise kaitseks ei muuda nendele kulutatud raha

eluasemekuludeks. Tulenevalt Riigikohtu halduskolleegiumi 12.03.2012. a määrusest

haldusasjas nr 3-7-1-3-61-12 saab kinnipeetava sissetulekutest HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel

maha arvata eluasemekuludega võrdsustatavad elektriseadmete kasutamise kulud ning

vangistusseaduse § 44 alusel tehtavad rahaliste nõuete täitmiseks ja vabanemisfondi

hoiustamiseks kinni peetavad summad. Seega on kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu

sissetulek õigesti arvutatud.

15. Kaebaja väidab, et teda on diskrimineeritud, sest ta peab kaks kuud raha koguma, et oma

inimõiguste kaitseks kohtusse pöörduda. PS § 15 kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma

õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See ei tähenda siiski, et kohtusse pöördumine

peaks olema tasuta. Riigikohtu halduskolleegium on 11.12.2007 haldusasjas nr 33183-07

tehtud määruses selgitanud, et riigilõivu tasumise kohustus peaks aitama ära hoida ilmselt

põhjendamatute kaebustega halduskohtusse pöördumist. Riigilõivu tasumisest vabastamise

võimalus aitab aga tagada, et isiku olulised õigused ei jääks tema maksejõuetuse tõttu kaitseta.

Käesolevas asjas on halduskohus õigesti leidnud, et kaebaja ei ole maksejõuetu. Seega ei ole

tegemist olukorraga, kus kaebaja olulised õigused võivad maksejõuetuse tõttu kaitseta jääda.

16. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning Tartu

Halduskohtu 05.11.2014. a määruse muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi