1-14-2412/121 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.detsember 2014.a. Tallinn

Kohtuistungi aeg ja koht

24.november 2014.a.

Kriminaalasja number

1-14-2412

Kohtukoosseis

eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Urmas Reinola ja

Pavel Gontšarov

Kohtuistungi sekretär

Liina Kaev

Kriminaalasi

Svetlana Trošina, Konstantin Trošini, Jevgeni Trošini,

Rainer Suurmetsa, Marge Viilukase süüdistuses KarS prg.

184 lg 2-1 p. 2 järgi ja Vladislav Akulini süüdistuses KarS

prg. 184 lg 1 ja prg.424 järgi.

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu otsus 2.septembrist 2014.a.

Apellatsiooni esitajas

Süüdistatav Konstantin Trošini ja tema kaitsjad Mariann

Tusti ja Alvar Kaljurand; süüdistatav Jevgeni Trošin ja

tema kaitsja Mariann Tusti; Svetlana Trošina kaitsja adv.

Raivo Bergson; Vladislav Akulin ja tema kaitsja adv.

Paavo Paalilt; Rainer Suurmetsa kaitsja adv. Jugans

Grossmann

Prokurör

Leelet Kivioja

Süüdistatavad

Svetlana Trõšina, Konstantin Trošin, Jevgeni Trošin,

Rainer Suurmets, Vladislav Akulin (ankeetandmed Harju

Maakohtu otsuses)

Kaitsjad

Adv. Raivo Bergson, adv. Mariann Tusti, adv. Dmitri

Školjar, adv. Paavo Paal, adv. Jugans Grossmann, Alvar

Kaljurand

RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu otsus 2.septembrist 2014.a. Svetlana

Trošina, Konstantin Trošini, Jevgeni Triošini, Rainer

Suurmetsa ja Vladislav Akulini suhtes tühistada osaliselt

ja nimelt Svetlana Trošina, Jevgeni Trošini, Konstantin

Trošini

ja

Rainer

Suurmetsa

süüdimõistmises

ja

karistamiseks KarS prg. 184 lg 2-1 p.2 järgi ja Rainer

Suurmetsale KarS prg. 65 lg 1 järgi mõistetud liitkaristuse

osas.

Teha tühistatud osas uus o t s u s, millega

1. Mõista süüdistatavad Svetlana Trošina, Jevgeni

Trošin, Konstantin Trošin ja Rainer Suurmets

õigeks KarS prg. 184 lg 2-1 p.2 järgi kvalifitseeritava

kuriteo toimepanemises ja nimelt selles, et nad

kuulusid kuritegelikku ühendusse.

2. Süüdi tunnistada Svetlana Trošina KarS § 184 lg 2

p1 järgi ja mõista karistuseks vangistus 3 aastat.

KarS § 73 sätteid kohaldades määrata, et karistust

ei pöörata täitmisele, kui Svetlana Trošina ei pane 5

aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku

kuritegu. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda karistuse

täitmisele pööramisel eelvangistuses viibitud aeg

01.10.2013- 27.11.2013 s.o 1 kuu ja 27 päeva

karistusaja hulka. Tõkend elukohast lahkumise

keeld tühistada kohtuotsuse jõustumisel.

3. Süüdi tunnistada Jevgeni Trošin KarS prg. 184 lg 2

p.1 järgi ja mõista karistuseks vangistus 7 (seitse)

aastat. Karistusaja alguseks lugeda 08.10.2013.a.

Tõkend

vahistamine

tühistada

kohtuotsuse

jõustumisel.

4. Süüdi tunnistada Konstantin Trošin KarS prg. 184 lg

2 p.1 järgi ja mõista karistuseks vangistus 7 (seitse)

aastat. Karistusaja alguseks lugeda 01.10.2013.a.

Tõkend

vahistamine

tühistada

kohtuotsuse

jõustumisel.

5. Süüdi tunnistada Rainer Suurmets KarS prg. 184 lg

2 p.1 ja 2 järgi ja mõista karistuseks vangistus 6

(kuus) aastat.

6. KarS § 65 lg 1 alusel mõista liitkaristus ja lugeda

Harju

Maakohtu

26.09.2013

kohtuotsusega

mõistetud

kergem karistus

kuud

kaetuks

käesoleva

kohtuotsusega

mõistetud

raksema

karistusega ja mõista liitkaristuseks 6 aastat

vangistust. Arvata maha eelmise kohtuotsusega

ärakandmisele kuuluvast karistusest kantuks loetud

eelvangistuses viibitud 1 päev, s.o. 16.05.2013.a.

Ärakandmisele kuuluv karistus on 5 aastat 11 kuud

ja 29 päeva. Karistuse kandmise aja alguseks

lugeda

30.09.2013.a.

Tõkend

vahistamine

tühistada kohtuotsuse jõustumisel.

7. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

8. Süüdistatavate Jevgeni Trošini, Konstantin Trošini,

nende kaitsja adv. Mariann Tusti ja süüdistatava

Rainer Suurmetsa kaitsja adv. Jugans Grossmanni

apellatsioonid rahuldada.

9. Süüdistatava Svetlana Trošina kaitsja adv. Reivo

Bergsoni apellatsioon rahuldada osaliselt.

10. Süüdistatava Konstantin Trošini kaitsja Alvar

Kaljuranna ja süüdistatava Vladislav Akulini kaitsja

adv. Paavo Paali apellatsioonid jätta rahuldamata.

11. Välja

mõista

Vladislav

Akulinilt

riigieelarve

tuludesse 228 eurot määratud kaitsjale makstud

tasu katteks.

Kaitsjatasu

eurot

kuulub

tasumisele

Rahandusministeeriumi

arveldusarvele

kas

Swedbank

AS-s

(a/a

EE

EE502200221014193355), AS-s SEB Pank (a/a

EE351010052031000004), Danske Bank AS Eesti

filiaalis (a/a EE873300333499990003) või Nordea

Bank

Finland

PLC

Eesti

filiaalis

(a/a

EE401700017002872300). Riigilõivu tasumiseks

vajalik viitenumber on kättesaadavad taotlejale

saadetavas makseinfos.

12. Mõista Eesti Vabariigilt välja Svetlana Trošina

kasuks 720 eurot valitud kaitsjale makstud tasu

katteks.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist

tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul

alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest.

Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse

poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda.

Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada

üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohus otsustas 2.septembri 2014.a. otsusega süüdi tunnistada Svetlana

Trošina KarS § 184 lg 21 p2 järgi ja mõista karistuseks 6 aastat vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg 01.10.2013-27.11.2013 s.o

1 kuu ja 27 päeva karistusaja hulka.

Kandmisele kuulub 5 aastata 10 kuud ja 3 päeva vangistust. Karistusaja alguseks

lugeda reaalselt karistuse kandmisele asumise kuupäev.

Tõkend elukohast lahkumise keeld tühistada kohtuotsuse jõustumisel.

Välja mõista Svetlana Trošinalt KrMS § 179 lg 1 p 1 kohaselt sundraha esimese astme

kuriteos süüdimõistmise korral 2,5 palga alammäära s.o 887.50 (kaheksasada

kaheksakümmend seitse eurot viiskümmend senti) ja KrMS § 180 lg1 ja 175 lg 1p 3,5

alusel ekspertiisikulud 956.25 eurot, koopiakulud 1 euro riigituludesse. Kohustada

Svetlana Trošinat tasuma väljamõistetud sundraha, koopiakulu ja ekspertiisitasu 12

kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

Süüdi tunnistada Jevgeni Trošin KarS § 184 lg 21 p2 järgi ja mõista karistuseks 10

aastat vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg alates 08.10.2013 karistusaja

hulka ja lugeda karistusaja alguseks 08.10.2013.

Tõkend vahistamine tühistada kohtuotsuse jõustumisel.

Välja mõista Jevgeni Trošinilt KrMS § 179 lg 1 p 1 kohaselt sundraha esimese astme

kuriteos süüdimõistmise korral 2,5 palga alammäära s.o 887.50 (kaheksasada

kaheksakümmend seitse eurot viiskümmend senti) ja KrMS § 180 lg1 ja 175 lg 1p 3,5

alusel ekspertiisikulud 2064.75 eurot, koopiakulud 1 euro riigituludesse.

Kohustada Jevgeni Trošinit tasuma väljamõistetud sundraha, koopiakulu ja

ekspertiisitasu 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

Süüdi tunnistada Konstantin Trošin KarS § 184 lg 21 p2 järgi ja mõista karistuseks

10 aastat vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg alaltes 01.10.2013

karistusaja hulka ja lugeda karistusaja alguseks 01.10.2013.

Tõkend vahistamine tühistada kohtuotsuse jõustumisel.

Välja mõista Konstantin Trošinilt KrMS § 179 lg 1 p 1 kohaselt sundraha esimese

astme kuriteos süüdimõistmise korral 2,5 palga alammäära s.o 887.50 (kaheksasada

kaheksakümmend seitse eurot viiskümmend senti) ja KrMS § 180 lg1 ja 175 lg 1p 4,

3,5 alusel ekspertiisikulud 956.25 eurot, koopiakulud 1 euro riigituludesse.

Kohustada Konstantin Trošinit tasuma väljamõistetud sundraha, koopiakulu ja

ekspertiisitasu 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

Süüdi tunnistada Rainer Suurmets KarS § 184 lg 21 p2 järgi ja mõista karistuseks 9

aastat vangistust.

KarS § 65 lg 1 alusel mõista liitkaristus ja lugeda Harju Maakohtu 26.09.2013

kohtuotsusega mõistetud kergem karistus 6 kuud kaetuks käesoleva kohtuotsusega

mõistetud raskema karistusega ja mõista liitkaristuseks 9 aastat vangistust

Arvata maha eelmise kohtuotsuse järgi ärakantud karistus 6 kuud vangistust

KarS § 68 lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg 30.09.2013- 27.10.2013 s.o

28 päeva ja alates 25.04.2014 karistusaja hulka.

Karistusaja alguseks lugeda 25.04.2014, millest alates kuulub kandmisele 8 aastat 5

kuud ja 2 päeva vangistust.

Tõkend vahistamine tühistada kohtuotsuse jõustumisel.

Välja mõista Rainer Suurmetsalt KrMS § 179 lg 1 p 1 kohaselt sundraha esimese

astme kuriteos süüdimõistmise korral 2,5 palga alammäära s.o 887.50- 480 s.o 407.50

eurot ja KrMS § 180 lg1 ja 175 lg 1p 4, 3,5 alusel ekspertiisikulud 956.25 eurot

kaitsjatasu osutatud õigusabi eest 2556 eurot, koopiakulud 1 euro riigituludesse.

Kohustada Rainer Suurmetsa tasuma väljamõistetud sundraha, kaitsjatasu,

koopiakulu ja ekspertiisitasu 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

Süüdi tunnistada Vladislav Akulin KarS § 184 lg 1 järgi ja mõista karistuseks vangistus

2 aastat.

Süüdi tunnistada Vladislav Akulin KarS § 424 järgi ja mõista karistuseks vangistus 1

aasta ja 6 kuud .

KarS § 64 lg1 alusel suurendada üksikkaristustest raskeimat ja mõista liitkaristuseks 3

aastat vangistust.

KarS § 65 lg 1 alusel mõista liitkaristus suurendades käesoleva otsusega mõistetud

karistust Harju Maakohtu 04.07.2014 kohtuotsusega mõistetud karistusega ja mõista

liitkaristuseks 4 aastat vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg 02.09.2013-03.09.2013,

19.09.2013- 20.09.2013, 25.09.2013, 01.10.2013 s.o 6 päeva ja eelmise kohtuotsuse

järgi ärakantud karistus 4 päeva karistusaja hulka ning kandmisele kuulub 3 aastat 11

kuud ja 20 päeva vangistust.

Karistusaja alguseks lugeda 08.01.2014.

Käesolevas kriminaalasjas kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld tühistada.

Välja mõista Vladislav Akulinilt KrMS § 179 lg 1 p 1 kohaselt sundraha esimese astme

kuriteos süüdimõistmise korral 2,5 palga alammäära- 532.50 s.o 355 (kolmsada

viiskümmend viis eurot) ja KrMS § 180 lg1 ja 175 lg 1p 4, 3,5 alusel ekspertiisikulud

1417.50 eurot kaitsjatasu osutatud õigusabi eest 2592 eurot, koopiakulud 1 euro

riigituludesse.

Kohustada

Vladislav

Akulinit

tasuma

väljamõistetud

sundraha,

koopiakulu,

ekspertiisikulu ja kaitsjatasu 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

KrMS § 180 lg 3 alusel jätab kohus isiku kohtuarstliku ekspertiisikulud summas 84

eurot ja ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisikulud summas 446.25 eurot riigi

kanda.

Riigi kanda jätta ekspertiisikulu summas 414 eurot

KarS § 832 lg 1 alusel konfiskeerida riigi tuludesse Harju Maakohtu 29.11.2013

määrusega konfiskeerimise tagamiseks arestitud Jevgeni Trošinile kuuluv sularaha

90.- EUR, mis on antud üle PPA finantsbüroole ja kantud Rahandusministeeriumi

kontole.

Svetlana Trošina, Jevgeni Trošin, Konstantin Trošin ja Rainer Suurmets mõisteti

KarS prg. 184 lg 2-1 p.2 järgi süüdi selles, et nemad ühtse tahtlusega ja koos kuulusid

kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajast alates kuni nende kahtlustatavana

kinnipidamiseni suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikuks käitlemiseks

moodustatud

püsivasse

isikutevahelise

ülesannete

jaotusega

kuritegelikku

ühendusse, mille eesmärgiks oli perekond Trošinite elukohas Tallinnas, aadressil

XXXXXX XX XX ja teistes tuvastatud ja tuvastamata kohtades Kopli piirkonnas korduv

ebaseaduslik suures koguses narkootiliste ainete kanepi, marihuaana, fentanüüli,

amfetamiini ja metamfetamiini ebaseaduslik käitlemine.

Sealjuures Svetlana Trošina peamine roll oli ühenduse liikmetele narkootilise aine

muretsemine, ühenduse juhtimine ja korralduste andmine narkootilise aine müügiks,

samuti edastasid teised ühenduse liikmed tema kätte narkootikumide müügist saadud

raha. Jevgeni Trošini peamine roll oli narkootilise aine doosideks pakendamine ja

müümine, samuti müümise osas korralduste andmine Rainer Suurmetsale. Konstantin

Trošini ja Rainer Suurmetsa peamine roll oli narkootilise aine müümine.

Nii omandas SvetlanaTrošina nii ise kui ka koos Jevgeni Trošini ja Konstantin Trošiniga

kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajast alates kuni 01.10.2013 Tallinnas,

XXXXXX XX XX asuvas majas ja teistes kohtueelse menetlusega tuvastamata

kohtades, kohtueelse menetlusega seni tuvastamata isikult korduvalt suures koguses,

so narkootilise aine kogus, mis on mõeldud narkootilise joobe tekitamiseks vähemalt

kümnele inimesele, narkootilisi aineid kanepit, marihuaanat, fentanüüli, amfetamiini ja

metamfetamiini sisaldavat pulbrit.

Eelnevalt omandatud narkootilisi aineid hoidis Svetlana Trošina ebaseaduslikult enda

juures kuni andis need vastavalt ühenduse liikmete omavahelisele kokkuleppele ja

ülesannete jaotusele pakendamiseks ja hilisemaks edasimüümiseks üle Jevgeni

Trošinile ja Konstantin Trošinile. Svetlana Trošina, Jevgeni Trošini ja Konstantin

Trošini poolt omandatud narkootilisi aineid hoidsid nad ühtse tahtlusega edasi

Tallinnas, XXXXXX XX XX asuvas elumajas, saunamajas ja kinnistul asuvates

erinevates peidikutes, kust osa narkootilisi aineid vastavalt ülesannete jaotusele

Jevgeni Trošini ja Konstantin Trošini poolt pakendamiseks välja võeti ning seejärel

vastavalt omavahelisele kokkuleppele Jevgeni Trošini, Konstantin Trošini ja Rainer

Suurmetsa poolt Tallinnas, XXXXXX XX XX asuvas elumajas, Marge Viiluka elukohas

Tallinnas, XXXXXXXXXX XX XX-XX ja teistes kohtueelse menetlusega tuvastamata

kohtades doosideks pakendati ning hiljem edasi müüdi. Osa omandatud narkootilistest

ainetest hoidsid ühenduse liikmed kuni 01.10.2013 ebaseaduslikult Tallinnas,

XXXXXX XX XX asuvas elumajas, kuni need 01.10.2013 teostatud läbiotsimise käigus

sealt leiti ja ära võeti.

Vastavalt omavahelisele kokkuleppele ja ülesannete jaotusele, andsid Jevgeni Trošin

ja Konstantin Trošin osa omandatud narkootilistest ainetest kohtueelse menetlusega

täpselt tuvastamata ajast alates kuni 01.10.2013 toimunud kinnipidamiseni korduvalt

Tallinnas, XXXXXX XX XX asuvas elumajas ja selle juures, samuti XXXXXXXXXX XX

XX juures ning Kopli piirkonnas täpselt tuvastamata kohtades ja teistes tuvastamata

kohtades ebaseaduslikult nii tuvastatud kui tuvastamata isikutele, andes vastavalt

omavahelisele kokkuleppele narkootiliste ainete müügist saadud tulu üle Svetlana

Trošinale.

Vastavalt omavahelisele kokkuleppele ja ülesannete jaotusele ning Jevgeni Trošini ja

Konstantin Trošini poolt antud juhistele, andis osa omandatud narkootilistest ainetest

edasi Rainer Suurmets, kes kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajast alates

kuni 30.09.2013 toimunud kinnipidamiseni, andis narkootilisi aineid vastavalt saadud

juhistele korduvalt Tallinnas, XXXXXX XX XX asuvas elumajas ja selle juures, samuti

XXXXXXXXXX XX XX juures, Stroomi ranna ning Kopli piirkonnas täpselt tuvastamata

kohtades ja teistes tuvastamata kohtades ebaseaduslikult edasi tuvastamata isikutele,

endes vastavalt omavahelisele kokkuleppele narkootiliste ainete müügist saadud tulu

üle Jevgeni Trošinile ja Konstantin Trošinile, kes omakorda edastasid selle Svetlana

Trošinale.

Vastavalt ühenduse omavahelisele kokkuleppele ja ülesannete jaotusele ning Rainer

Suurmetsa, Jevgeni Trošini ja Konstantin Trošini poolt antud juhistele, andis osa

omandatud narkootilistest ainetest edasi Marge Viilukas, kes kohtueelse menetlusega

täpselt tuvastamata ajast alates kuni 30.09.2013 toimunud kinnipidamiseni andis

narkootilisi aineid vastavalt saadud juhistele kahel korral Tallinnas, XXXXXXXXXX XX

XX juures, samuti Stroomi ranna ja Kopli piirkonnas täpselt tuvastamata kohtades ja

teistes tuvastamata kohtades ebaseaduslikult edasi kohtueelse menetlusega

tuvastamata isikutele, andes vastavalt omavahelisele kokkuleppele narkootiliste ainete

müügist saadud tulu üle Rainer Suurmetsale, kes omakorda edastas selle Jevgeni

Trošinile ja Konstantin Trošinile, kes omakorda edastasid selle Svetlana Trošinale.

Nii andsid Jevgeni Trošin ja Konstantin Trošin kohtueelse menetlusega täpselt

tuvastamata ajast alates kuni 01.10.2013 Tallinnas, XXXXXX XX XX asuvas elumajas

ja selle juures, XXXXXXXXXX XX XX juures ja teistes täpselt tuvastamata kohtades

korduvalt, so peaaegu iga päev, väikeses koguses narkootilist ainet marihuaanat ja

narkootilist ainet fentanüüli sisaldavat pulbrit ebaseaduslikult edasi OD-le.

Nii leiti ja võeti 01.10.2013 kella 09:35 ajal Tallinnas, XXXXXX XX XX asuvas elumajas

viibinud OD-i juurest Põhja Prefektuuris (Pärnu mnt 139, Tallinn) 01.10.2013 kella

10:18 ajal teostatud läbivaatuse käigus ära 1 pabervoldik, milles oli 0,35g marihuaanat,

mille tetrahüdrokannabinooli (THC) sisaldus on 1,1%.

Nii andsid Jevgeni Trošin ja Konstantin Trošin ajavahemikul maikuust 2013 kuni

01.10.2013 Tallinnas XXXXXX XX XX asuvas elumajas ja selle juures, samuti XXXXX

XX maja juures ja teistes täpselt tuvastamata kohtades korduvalt, so peaaegu iga

päev, suures koguses narkootilist ainet fentanüüli sisaldavat pulbrit korraga 3-20

fooliumvoldiku kaupa ebaseaduslikult edasi Vladislav Akulinile.

Vahetult enne kinnipidamist 02.09.2013 kella 18:16 ajal Tallinnas XXXXX XX maja

juures sõiduteel viskas Vladislav Akulin sõiduteel olevasse kanalisatsioonikaevu 2

minigrip kilekotti kokku 20 fooliumvoldikuga, milles kokku 0,47g 3,1%-list fentanüüli

sisaldavat pulbrit, milles puhast fentanüüli 0,015g, mis kanalisatsioonikaevust samal

päeval kella 18:20 ajal teostatud sündmuskoha vaatluse käigus leiti ja võeti.

01.10.2013 algusega kell 10:50 Tallinnas, XXXXXX XX XX asuvas elumajas teostatud

läbiotsimise käigus leiti ja võeti esimeses sissekäigus asuva korteri köök-elutoast

kamina eest ära 1 kilekott etiketiga Selver, milles kanepitaimed kogumassiga 74,95g,

mille tetrahüdrokannabinooli (THC) sisaldus on üle 1,8%. Lisaks leiti ja võeti

magamistoast arvutilaua pealt ära 1 minigrip kilekott 0,11g amfetamiini ja

metamfetamiini sisaldava pulbriga, mille narkootilise aine sisaldust aine vähesuse tõttu

ei saanud määrata. Samuti leiti ja võeti magamistoast madratsite vahelt ära 3 minigrip

kilekotti, millest kahes minigrip kilekotis oli kokku 0,37g 1,5%-list metamfetamiini

(hüdrokloriidina) sisaldavat pulbrit, milles puhast metamfetamiini 0,00056g.

Pärast seda, kui politseiametnikud olid 01.10.2013 kella 09:35 ajal sisenenud

Tallinnas, XXXXXX XX XX asuva elumaja ruumidesse ning tuvastanud ruumis viibiva

Jevgeni Trošini tervisliku seisundi järsu halvenemise, leiti ja võeti politseiametnike

poolt Jevgeni Trošini suust ja kõrist ära 19 fooliumpaberitükki, millel esines narkootilise

aine fentanüüli jälgi ja mida Jevgeni Trošin oli vahetult enne üritanud alla neelata.

Lisaks leiti ja võeti 02.10.2013 Tallinnas Sütiste tee 19 asuvas SA Põhja-Eesti

Regionaalhaiglas erakorralise meditsiini osakonnas teostatud bronhoskoopia käigus

Jevgeni Trošini bronhidest ära 17 fooliumpaberitükki.

Vladislav Akulini mõisteti KarS prg. 184 lg 1 järgi süüdi selles, et tema maikuust 2013

kohtueelse menetlusega täpsemalt tuvastamata ajast alates kuni 01.10.2013 tema

kahtlustatavana kinnipidamiseni, omandas ebaseaduslikult Tallinnas, XXXXXX XX XX

asuvas elumajas ja selle juures, samuti XXXXX XX maja juures ja teistes seni

tuvastamata kohtades Jevgeni Trošinilt ja Konstantin Trošinilt jätkuvalt, so peaaegu

iga päev, narkootilist ainet fentanüüli sisaldavat pulbrit suures koguses, so narkootilise

aine kogus, mis on mõeldud narkootilise joobe tekitamiseks vähemalt kümnele

inimesele, nimelt korraga 3-20 fooliumvoldiku kaupa.

Vahetult enne kinnipidamist 02.09.2013 kella 18:16 ajal Tallinnas XXXXX XX maja

juures sõiduteel viskas Vladislav Akulin sõiduteel olevasse kanalisatsioonikaevu 2

minigrip kilekotti kokku 20 fooliumvoldikuga, milles kokku 0,47g 3,1%-list fentanüüli

sisaldavat pulbrit, milles puhast fentanüüli 0,015g, mis kanalisatsioonikaevust samal

päeval kella 18:20 ajal teostatud sündmuskoha vaatluse käigus leiti ja võeti.

KarS prg. 424 järgi mõisteti Vladislav Akulin süüdi selles, et tema juhtis 25.09.2013

kella 12:07 ajal Tallinnas, XXXX XX maja juures sõidukit Ford Galaxy reg nr XXX XXX,

olles narkootiliste ainete amfetamiini, metamfetamiini ja fentanüüli tarvitamise

tagajärjel joobeseisundis, sh tal esines joobeseisundile vastav kehaliste ja/või

psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide häirumine või muutumine narkootilise või

psühhotroopse aine tarvitamise tulemusena, mille tõttu ei olnud sõiduki juhtimine

lubatud.

Samuti Vladislav Akulin juhtis 19.09.2013 kella 11:50 ajal Tallinnas XXXXX XX maja

juures sõidukit Porsche Cayenne reg nr XXX XXX, olles narkootiliste ainete

amfetamiini, metamfetamiini ja fentanüüli tarvitamise tagajärjel joobeseisundis, sh tal

esines joobeseisundile vastav kehaliste ja/või psüühiliste funktsioonide ja

reaktsioonide häirumine või muutumine narkootilise või psühhotroopse aine

tarvitamise tulemusena, mille tõttu ei olnud sõiduki juhtimine lubatud.

Samuti Vladislav Akulin juhtis 07.08.2013 kella 13:20 ajal Tallinnas XXXXXXX XXX

XXX maja juures sõidukit BMW reg nr XXX XXX, olles narkootiliste ainete amfetamiini,

metamfetamiini ja fentanüüli tarvitamise tagajärjel joobeseisundis, sh tal esines

joobeseisundile vastav kehaliste ja/või psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide

häirumine või muutumine narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise tulemusena,

mille tõttu ei olnud sõiduki juhtimine lubatud.

Oma sellise käitumisega rikkus Vladislav Akulin liiklusseaduse § 69 lg 1 nõudeid /Juht

ei tohi olla joobeseisundis. Joobeseisund on käesoleva seaduse tähenduses on

alkoholi, narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamise

põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud

kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides/.

Sama kohtuotsusega mõisteti süüdi ka Marge Viilukas, kes ei ole maakohtu otsust

vaidlustanud.

APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Süüdistatava S.Trošina kaitsja adv. R.Bergson leiab, et S. Trošina süüdimõistmine

on põhjendamata ning maakohtu otsus tema osas tuleb tühistada.

Kriminaalasjas ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et S. Trošina oleks hankinud kusagilt

narkootilisi aineid või oleks saanud nende müügist laekunud raha enda kätte. Juba

esitatud süüdistuses on vastuolu – kui ühenduse juhi S. Trošina ülesandeks oli

narkootiliste ainete muretsemine, siis samas süüdistuses (3 lõik) märgitakse, et S.

Trošina omandas ise ja koos Jevgeni ja Konstantin Trošiniga täpselt tuvastamata ajal

kuni 01.10.2013 nii Niidi tänava majas kui ka teistes menetlusega tuvastamata

kohtades ja tuvastamata isikutelt korduvalt suures koguses narkootilisi aineid. Seega

süüdistatakse ka S. Trošina poegi narkootilise aine muretsemises. Ka kohtuotsuses

viidatud telefonikõnes ütleb Konstantin Trošin vennale „ Pool kilo toon. Kanepit toon“ (

otsuse lk.28, tl. 126 II k). Narkootilise aine hankimiseks on kohus lugenud ka

Suurmetsa sõnu helistajale, et on jama, üks inimene läks arbuusi järele, on kadunud.

Telefon väljas. Kas on maha võetud? (II k tl.129). Ilmselgelt ei räägita siin S. Trošinast

sest kriminaalasja materjalidest ei nähtu kordagi, et teda oleks ähvardanud

vahistamise oht või oleks ta oma telefoni narkootiliste ainetega tegelemise ajal välja

lülitanud. Järelikult tegeles arbuusi muretsemisega keegi teine.

Maakohus märgib kohtuotsuses, et kuigi kriminaalasjas ei ole tuvastatud narkootilise

aine edasimüüki S. Trošina enda poolt, omas ta ülevaadet kui palju oli poegadel

narkootilist ainet parajasti müügiks. Selle tõenduseks on kohtuotsuses ära toodud

mitmed väljavõtted telefonikõnedest süüdistatavate vahel mida on tõlgendatud kõneks

narkootilistest ainetest.

Kaitsja tsiteerib maakohtu poolt uuritud telefonikõnesid ning leiab erinevalt

maakohtust, et need telefonikõned ei tõenda süüdistatavale süüdistuses esitatud

etteheiteid. Maakohtu järeldused on selles osas oletuslikud ja meelevaldsed.

Kogu kriminaalasja uurimise ja ka kohtuliku arutamise ajal on Trošinite elukohta

XXXXX tänaval käsitletud ekslikult ja asjaoludest arusaamist segavalt kui ühtset

eluaset - XXXXX XX XX. Tegelikult on majas neli korterit, kaks alumisel ja kaks

ülemisel korrusel. Korteris nr. X elasid Jevgeni ja Konstantin Trošin, korteris nr.X aga

S. Trošina koos oma ema ja abikaasaga. Korterid X ja X on eraldi sissekäikudega,

nende vahel puudub ühendus ja seepärast S. Trošina ei saanud teada, mida teevad

pojad korteris nr.X. Kuivõrd S. Trošina korteri aknad olid tänava poole siis pole selles

midagi imelikku, et ta nägi kes tänaval seisab või käib. S. Trošina oli teadlik, et tema

pojad on narkomaanid, ta oli neid korduvalt ravile viinud ja päästnud üledoosi saamisel

surmast. Narkootikumide tarvitamine ja selleks narkootiliste ainete muretsemine on

samuti seadusega keelatud ja poegade hoiatamine politsei eest ei pidanud tingimata

tähendama kuulumist kuritegelikku ühendusse vaid oli S. Trošina sõnade kohaselt

ema mure poegade saatuse pärast. S. Trošina korterist ei ole leitud mingeid

narkokuritegudele viitavaid asitõendeid, üheski ekspertiisiaktis pole mingeid jälgi

sellest, et ta oleks käidelnud narkootilisi aineid. Ükski kaaskohtualune ega tunnistaja

ei räägi, et S. Trošina oleks kokku puutunud narkootikumide käitlemisega.

Kuritegeliku ühenduse tegevus on suunatud varalise kasu saamisele ja seda

objektiivset koosseisutunnust tuleb tõendada kuritegeliku ühenduse loomise taga

olevate isikute kaudu.

Maakohus on jätnud täielikult tähelepanuta S. Trošina kaitsja kohtuistungil esitatud

tõendid tema varaliste tehingute kohta viimastel aastatel. S. Trošina oli müünud rea

kortereid alates 2003 aastast küllaltki suurte summade eest – 16000 eurot, 30000

eurot, 13293 eurot, 330000 krooni, 831000 krooni, 220000 krooni, 611000 krooni,

2 250 000 krooni jne. ( III k tl.191-249, IV k 1-57). Sellega on tõendatud, et S. Trošinal

oli piisavalt isiklikku vara mida ta sai vabalt käsutada nii elamiseks kui ka

investeeringuteks ja tal puudus igasugune vajadus end siduda 5-15 eurostest

doosidest koosneva narkoäriga millest heal juhul jätkus narkomaanidel endil

järjekordse doosi ostmiseks.

Ülaltoodust nähtub, et Svetlana Trošina suhtes puuduvad piisavad teda süüstavad

tõendid. KrMS § 7 lg 3 järgi tuleb kõik kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava

kasuks. Eeltoodu alusel tuleb S. Trošina KarS § 184 lg 2`p 2 järgi õigeks mõista.

Juhul kui ringkonnakohus leiab S. Trošina käitumises siiski mõne teise kuriteo

koosseisu palub kaitsja talle karistuse mõistmisel arvestada tema tervislikku seisundit.

AS Lääne-Tallinna Keskhaigla haigusloo nr. S14526 2011 kohaselt on S. Trošinal

diagnoositud

XXXXXXXXXXXXXXX

ja

XX

XXXXXX

XXXXXXXXXXX.

Kohtuekspertiisiaktiga on tuvastatud, et ta on üle elanud ajuinfarkti ja insuldi mille

tagajärjel tema tervis oluliselt halvenes. Tervisekahjustuse tõttu on ta kaotanud

töövõime ning tekkisid probleemid tavapärase toimetulekuga, sh riietumise ja

pesemisega mille juures ta vajab abi. Tervis nõuab pidevat rohtude võtmist ning

mitmekordseid süste päeva jooksul. Maakohus karistas S. Trošinat vangistusega.

Vahemärkusena - raskendava asjaoluna karistuse mõistmisel märkis kohus omakasu

ajendit ( soovi kergelt raha teenida) kuigi see on kuritegeliku ühenduse koosseisuline

asjaolu. Kuigi kohtumeditsiini ekspert leidis, et S. Trošina võib kanda vangistuslikku

karistust oleks reaalne vangistus tema vanust, varasemat mittekaristatust ja tervist

arvestades liialt karm. Vanglas viibitud aega ligi 2 kuud võib tema süüdimõistmise

korral pidada küllaldaseks šokivangistuseks.

Süüdistatava Jevgeni Trošini suhtes kohtuotsuse tühistamiseks on esitanud

apellatsiooni nii süüdistatav ise, kui ka tema lepinguline kaitsja adv. M.Tusti.

Adv. M. Tusti on esitanud apellatsioonid nii Jevgeni Trošini, kui ka Konstantin Trošini

süüdimõistmise osas ja need apellatsioonid on sisuliselt absoluutselt kattuvad.

Seetõttu ei pea kohtukolleegium vajalikuks refereerida neid eraldi.

Kaitsja vaidlustab kohtuotsuse järgmistel põhjustel.

Jevgeni Trošin ja Konstantin Trošin mõisteti süüdi kuritegeliku ühenduse liikmena

narkootilise aine käitlemises. Riigikohus on oma lahendites osundanud, et kuritegelik

ühendus peab olema loodud kuritegude toimepanemiseks varalise kasu saamise

eesmärgil ja sellel peab olema kindel struktuur, kus isikud täidavad kindlaid ülesandeid

ühenduse eesmärkide saavutamiseks.

Vaidlustatud kohtuotsusest ei nähtu, milline struktuur oli väidetaval ühendusel ja milline

roll oli selles JTrošinil ja K.Trošinil. Kohtuotsuset võiks järeldada, et tegelikkuses

tegelesid pea kõik süüdistatavad (v.a. Svetlana Trošina) narkootilise aine

edasiandmisega või pakendamisega või müügiga.

Jevgeni Trošin ja Konstantin Trošin on vennad, kes mõlemad tarvitavad narkootikume

ja elavad ühes eluruumis. Seega pole nende koostegutsemine mingi eraldi ühenduse

asutamine. Nende ema Svetlana Trošina on olnud pidevas mures poegade pärast Ta

elab nendega ühes majas, kuid mitte samas korteris. Seda, et ema püüab mingilgi

määral ülevaadet saada, mis toimub poegade elus ja vältida nende kontakte politseiga

ei saa pidada ühendusse kuulumiseks. Üldteadaolev on ka asjaolu, et narkomaanide

suhtlusvõrgustik on lai. Teatakse kus, kes ja millise raha eest narkootikume müüb.

Samas võib tänane müüja olla homme ostja ja vastupidi. Kohus on leidnud, et ühendus

on püsiv ka siis kui teatud rolli asub täitma teine isik. See on kahtlemata õige. Kuid

kohus on liiga vabalt tõlgendanud riigikohtu seisukohti. Kui tänane ühenduse juht

hommikul juhib ühendust, lõuna ajal pakib ja õhtul müüb narkootikume, siis tegelikult

pole hierarhilist struktuuri olemas ja tegemist pole ka ühendusega. Antud kohtuasjas

on Jevgeni Trošini ja Konstantin Trošini tegevuses küll grupis narkootilise aine

käitlemise tunnused, kuid kuritegelikku ühendusse ta kuulunud pole. Kohus on

karistuse mõistmisel arvestanud karistust raskendava asjaoluna narkootilise aine

müüki omakasu eesmärgil, samas kui kuritegeliku ühenduse puhul on varalise kasu

saamine koosseisuline asjaolu. Mis puudutab varalise kasu saamist, siis rahalisi

vahendeid konfiskeeriti kriminaalasjas ainult Jevgeni Trošinilt summas 90 eurot. See

ilmselgelt ei ole selline summa, mis annaks tunnistust varalise kasu saamise eesmärgil

loodud kuritegelikust ühendusest.

Kaitsja möönab, et J,Trošini ja K.Trošini käitumises võib esineda mõni teine

narkootilise aine käitlemisega seotud kuritegu. Igal juhul ei ole kohtuotsuse mõistetud

niivõrd karm karistus õige arvestades kummagi konkreetset teopanust, asjaolusid ja

seda, et mingit silmnähtavat varalist kasu pole nad oma teost saanud. Ka on

kohtuasjas meditsiiniline õiend J.Trošini tervisliku seisundi kohta, mille st nähtub, et tal

on diagnoositud age skisofreeniataoline psühhootiline häire juba 2003.aastast.

Kohtuotsuse puudulikkusele tõendite hindamisel on tähelepanu juhtinud J.Trošin

K.Trošin oma 13.oktoobri apellatsioonides. Apellant lisab, et kohtuotsuse jälgitavuse

muudab raskeks ka kohtu oletustel põhinev järelduste tegemine.

J.Trošinil ja K.Trošinil puudub vangistuses võimalus menetluskulude tasumiseks,

mistõttu palub kaitsja ka need jätta vähemalt osaliselt riigi kanda. Asjas läbi viidud DNA

eskpertiiside tulemused ei võimaldanud Konstatntin Trošinit kindlalt seostada ühegi

analüüsiga. Seega temalt DNA ekspertiis maksumust välja mõista ei tule.

Süüdistatava Konstantin Trošini ja Jevgeni Trošini apellatsioonid on samuti

kattuvad. Süüdistatavad märgivad, et maakohus luges süüdistatava R.Suurmetsa

ütlused ebausaldusväärseteks kuna ta andis eeluurimisel ja kohtus diametraalselt

erinevaid ütlusi. Seega on paljasõnalised R.Suurmetsa ütlused selles, et nende

perekond tegeles narkootiliste ainete müügiga. R.Suurmetsa paljasõnalised ütlused on

tinginud olukorra, kus neile mõisteti pikaajalised vangistusmäärad. Süüdistatavad

leiavad, et M.Viilukase osas on maakohtu otsus liiga leebe. Nad ei saa aru, kuidas on

võimalik väita, et nende ema oli bande juht ja andis oma poegadele e. neile siis

korraldusi narkootiliste ainete käitlemiseks. Emast on pajudes telefonivestlustes

räägitud seetõttu, et ta muretses nende pärast. Emale on mõistetud üleliia karm

karistus ja seda olukorras, kus ta vanglatingimustes elas juba ühe infarkti üle. Ka

V.Akulini suhtes tehtud otsusega süüdistatavad ei nõustu. Just V.Akulini DNA oli leitud

pakenditelt aga tema karistus on tunduvalt leebem. Apellandid kahetsevad

toimepandut – seda, et on narkomaanid ja kätlesid narkootikume. Räägivad oma

perekondadest ja vanaemast, kes vajavad kõik nende tuge ja taotlevad karistuse

kergendamist.

Süüdistatava osas on lisaks juba käsitletud adv. M.Tusti ja süüdistatava enda

apellatsioonile esitanud apellatsioonid ka teda maakohtus kaitsnud kaitsja Alvar

Kaljurand.

Apellant peab kohtuotsust põhjendamatuks ja palub selle apellatsiooni korras

tühistada, kuna kohtulik uurimine tema suhtes on olnud ühekülgne ja puudulik, kohus

on

kohaldanud

ebaõigesti

materiaalõigust

ja

oluliselt

rikkunud

kriminaalmenetlusõigust, samuti mõistnud karistuse mittevastavalt kuriteo raskusele ja

süüdimõistetu isikule.

Apellandi suhtes on ainsaks tõendiks tema poolt kuriteo toimepanemise kohta

jälitustoimingud.

KrMS § 126-1 lg 2 kohaselt on jälitustoiming lubatud ainult siis, kui andmete kogumine

muude toimingutega või tõendite kogumine muude menetlustoimingutega ei ole

võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud või kui see võib

kahjustada kriminaalmenetluse huve.

Asja materjalide kohaselt väidetavalt ostis aadressilt XXXXX XX narkootilisi aineid rida

tuvastamata isikuid. Jälitustegevusega saadud andmed ei ole tõendiks apellandi poolt

fentanüüli või mistahes muu narkoaine müümise kohta ja selle suures ulatuses

müümise kohta. Salvestistest ei selgu, mida müüdi, kellele müüdi, millistes kogustes,

kas ja kuipalju selle eest maksti, kas tehing viidi lõpule, kas ostja on kinni peetud,

temalt aine ära võetud ja tuvastatud, isik üle kuulatud, ütlused tõendina lisatud ja

kasutatavad.

Selline uurimise tegevusetus ei saa olla põhjenduseks jälitustegevuseks vastavalt

KrMS § 126-1 lg 2, muud tõendite kogumise viisid on uurimine põhjendamatult täielikult

kõrvale jätnud ja kohus on sellega leppinuid, rajades otsuse eranditult oletustele.

Kohus põhjendamatult leiab, et KrMS § 1261 lg 4 kohaselt on jälitustoiminguga saadud

teave tõend kui jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu

tegemisel on järgitud seaduse nõudeid. Kohus kontrolli tulemusena ei tuvastanud

käesolevas kriminaalasjas jälitustoimingu käigus seaduserikkumisi. Seega on

jälitustoimingu protokollid käesolevas kriminaalsjas lubatavateks tõenditeks.

Kohus taaskord jätab seadusevastaselt arvestamata KrMS § 126-1 lg 2 kohustusliku

nõude.

Vastavalt läbiotsimisprotokollile ja ekspertiisiaktile järeldas kohus, et XXXXX XX

majas oli metaamfetamiini ja amfetamiini ning leiti ka fentanüüli jälgi. 4 erineva

narkootilise aine või nende jälgede leidmine majas kinnitab vastuvaidlematult, et

XXXXX XX majas toimus narkootiliste ainete käitlemine. Suure koguse ja erinevate

ainete olemasolu kinnitab, et tegemist ei olnud mitte ainult enda tarbeks mõeldud

narkootiliste ainetega, vaid eesmärgiks oli narkootiliste ainete müük.

Kohtu järeldused on ekslikud ja põhjendamatud. Suurt kogust leiti ainult kanepi puhul,

aga ühtegi kanepi müügi juhtu ei ole tuvastatud. Teistest ainetest leiti ainult jälgi, mitte

mingeid suuri koguseid.

Asja materjalide kohaselt puudub apellandi suhtes kõige tähtsam võimaliku kuriteo

aspekt – puutumus mistahes narkootilise ainega. Mitte ükski isik ei ole tõendanud, et

sai apellandilt narkoainet. Vastavalt DNA-ekspertiisi tulemustele ei ole apellandi DNA-

d leitud ühelgi läbiotsimisel ära võetud esemel. XXXXX XX läbiotsimisel leitud

narkootilise aine kogused peaksid olema kriminaalsetes kogustes ja need peaks

üheselt olema seostatavad apellandiga. Tõendid selle kohta paraku täielikult

puuduvad.

Apellant võtab omaks, et võis mõnel korral anda teistele narkomaanidele ainet ka raha

eest. Sellised ütlused on kooskõlas asja muude materjalidega, aga ei anna kuidagi

alust kvalifitseerida apellandi tegevust KarS § 184 lg 2-1 p 2 järgi. Need ütlused on

tõepärased ja on leidnud kinnitust muude asjas olemasolevate tõenditega, eelkõige

salvestistega – et apellant on paaril üksikul juhul andnud (mitte müünud) tuvastamata

isikuile tuvastamata aineid tuvastamata koguses, mis mingil juhul ei saa olla suur.

Tõendamatuse tõttu on põhjendamatud kohtu järeldused otsuse lk 19, et

jälitustoimingutega – pealtkuulatud kõnedega on tõendatud, et belki ja minutit

osutavad ilmselgelt narkootilistele ainetele. Selline järeldus on oletuslik, kahtlused

teatavasti aga tõlgendatakse süüdistatava kasuks - vastavalt KrMS § 7 lg 3 tuleb

tõlgendada kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tema

kasuks. Samahästi võis apellant kolmandatele isikutele üle anda peavalutablette või

kakaod.

Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et peale apellandiga kohtumist oleks tuvastatud

isikutel (kellel) narkoainet (millist, kuipalju). Kohtu süüstavad sellekohased järeldused

ei ole õiged.

Uurimise lohakus tõendite kogumata jätmisel ei ole vabandatav, uurimisel olid kõik

võimalused koguda usaldusväärsed ja vettpidavad objektiivsed tõendid.

Kuna eeltoodu tõttu kohtuotsuses puudub põhjendus, kohtuotsuse resolutiivosa

järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele ja kohtulikul arutamisel on

rikutud

ausa

ja

õiglase

kohtumenetluse

põhimõtet,

on

tegemist

kriminaalmenetlusõiguse

olulise

rikkumisega.

Apellandi

süü

ei

ole

kriminaalmenetluses leidnud tõendamist.

Süüdistatava Rainer Suurmetsa kaitsja adv. Jugans Grossmann vaidlustab

kohtuotsust k Rainer Suurmetsa käitumisele antud juriidilise hinnangu ja sellest

tulenevalt karistuse määra osas. Kaitsja tsiteerib apellatsioonis kaassüüdistatavate ja

ka R.Suurmetsa poolt kohtus antud ütlusi ning omapoolse tõendite analüüsi pinnalt

tuleb järeldusele, et maakohus on põhjendamatult lugenud R.Suurmetsa ütlused

ebausaldusväärseks.

Kohus on viidanud, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas olnud

seisukohal, et kui tegemist on diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses

menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistuspäraselt

ja kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajal antud ütluste erinevuse põhjust, tuleb

nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kui isik suudab kohtule

usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks ta on erineval ajal andnud erinevaid ütlusi,

saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud

Suurmets põhjendas oma ütluste erinevusi sellega, et ta oli eeluurimise ajal

ebaadekvaatne, kuna oli narkoainete mõju all. Samuti ähvardati, et kui ta nii ei räägi,

siis saab suurema karistuse. Seega Rainer Suurmets on arusaadavalt selgitanud, miks

tema eeluurimisel antud ütlused erinevad kohtus antud ütlustest. Järelikult kohus on

põhjendamatult heitnud kõrvale Rainer Suurmetsa kohtus antud ütlused, vaid just

kohtus antud ütlused oleks tulnud lugeda usaldusväärseks.

Tegelikut on kohus isegi aktsepteerinud Rainer Suurmetsa kohtus antud ütlusi

märkides, et nii J.Trošini, K.Trošini kui ka R.Suurmetsa endi ütlustest nähtub, et nad

teadsid, et annavad edasi narkootilisi aineid. Seega on tõepoolest leidnud tuvastamist,

et nad käitlesid narkootilisi aineid. Ja tuleb nõustuda kohtu seisukohaga, et J.Trošin,

K.Trošin ja R.Suurmets on pannud isikute grupis narkootiliste ainete suures koguses

omandamise, valdamise ja edasiandmise toime kavatsetult. Samas on kohtu poolt

meelevaldne järeldus nagu jälitustoimingu protokollid kinnitaksid, et seda tehti raha

eest. Kohus on teinud meelevaldsed järeldused üksikute telefonikõnede puhul.

Tegelikult tõendavad need kõned ainult Rainer Suurmetsa võlgnevust vendadele

Trošinitele, mitte enamat. Millegagi ei ole tõendatud, et tegemist on narkootikumide

müügist saadud rahaga. Võib oletada hoopis vastupidist, et Rainer Suurmets ostis

nendelt enda tarbeks narkootikume ja pidi nüüd võlga tasuma.

Kõik kohtualused on andnud väga usutavaid ja loogilisi ütlusi, et nad kõik olid

narkomaanid, kes tarvitasid igapäevaselt ja isegi mitu korda päevas narkootilisi ained.

Pealegi nad tundsid oma ümbruskonnas kõiki narkomaane. On selge, et narkootikume

said nad osta ainult raha eest. Samas kui nad üksteise abistamise käigus andsid edasi

narkootikume, siis ei saanud nad seda teha alati tasuta. Kuid pole leidnud tuvastamist,

et nad oleksid narkootikume müünud kasu saamise eesmärgil. Selline kohtu järeldus

on lihtsalt oletuslik ja põhjendamatu on kohtu seisukoht, et narkootiliste ainete raha

eest müümise eesmärk on sellelt müügilt ka kasu saada. Selline eesmärk võib

mõningatel juhtudel muidugi olla, kuid antud juhul ei ole selline eesmärk leidnud

tõendamist.

Kuna narkootiliste ainete käitlemine on nii süüdistatavate endi ütlustega kui ka teiste

tõenditega leidnud tõendamist, siis tuleb nõustuda kohtu seisukohaga, et J.Trošini,

K.Trošini, R.Suurmetsa ja M.Viilukase tegevus oli suunatud isikute grupis

narkootikumide suures koguses käitlemisele s.o KarS § 184 lg 2 p 1 järgi

kvalifitseeritava kuriteo toimepanemisele, mille puhul on tegemist I astme kuriteoga.

Samas ei saa nõustuda, et süüdistatavate käitumises on kuritegeliku ühenduse

tunnused. Selle tuvastamisel tuleb lähtuda KarS § 255 lg 1 sätestatud koosseisu

tunnustest. Kohtu arvates kriminaalasjas kogutud tõendid (vt lk 16-28 ) kinnitavad, et

Jevgeni Trošin, Konstanin Trošin ja R.Suurmets tegelesid nii narkootilise aine

pakendamise kui müügiga ning J.Trošin ja K.Trošin andsid korraldusi R.Suurmetsale

narkootilise aine müügiks. Selline tegevus ei olnud ühekordne, vaid kestis

jälitusprotokollide kohaselt vähemalt juunist kuni augustini, mis kinnitab, et Jevgeni

Trošin, Konstantin Trošin ja R.Suurmets tegutseid organiseeritult pikema perioodi

vältel narkootiliste ainete müügiga ja sellisel tegevusel oli püsiv eesmärk ja

kokkulepitud töökorraldus, mis on omane kuritegelikule ühendusele. Jälitustoimingu

protokollides kajastatud telefonikõned kinnitavad, et Jevgeni Trošinil, Konstanin

Trošinil ja R.Suurmetsal oli narkootiliste ainete käitlemisel igal ühel omad kindlad rollid

ja kuna R.Suurmets täitis narkootilisi aineid müües Jevgeni Trošini ja Konstanin

Trošini korraldusi olid paigas ka alluvussuhted.

Selline kohtu järeldus on oletuslik ning pealtkuulatud telefonivestlused seda ei kinnita.

Asjaolu, et Jevgeni Trošin, Konstantin Trošin ja Rainer Suurmets tegutsesid grupis ei

tähenda see kaugeltki seda, et nad oleksid loonud mingi kuritegeliku ühenduse. Rainer

Suurmetsal polnud sellisest ühendusest mingisugust aimu ning kellegi korraldusi ta ei

täitnud. Kohus on teinud järeldused üksikjuhtumite põhjal. Asjaolu, et Jevgeni või

Konstantin Trošin palus mõnel korral Rainer Suurmetsal kellelegi üle anda temale

kuuluvat narkootilist ainet ei tähenda sugugi korralduse andmist. Pealegi ei olnud

Svetlana Trošinal üldse mingit pidevat kokkupuudet Rainer Suurmetsaga.

Pealegi on kohtu enda järeldused vastuolulised. Ühes kohas kajastub kohtu arvamus

et J.Trošini, K.Trošini, R.Suurmetsa ja M.Viilukase tegevus oli suunatud isikute grupis

narkootikumide suures koguses käitlemisele s.o KarS § 184 lg 2 p 1 järgi

kvalifitseeritava kuriteo toimepanemisele, teises kohas aga leiab kohus et S. Trošina,

J.Trošini, K.Trošini ja R.Suurmetsa tegevus tuleb kvalfitseerida KarS § 184 lg 21 p 2

järgi kui kuritegeliku ühenduse poolt narkootilise või psühhotroopse aine suures

koguses ebaseaduslik käitlemine.

Kuna kuritegeliku ühenduse olemasolu pole tõendamist leidnud, siis tuleb Rainer

Suurmetsa poolt toimepandud süütegu ümber kvalifitseerida KarS § 184 lg. 2 p. 1 ja 2

järgi s.o. kuriteo toimepanemine grupis ning olles varem karistatud samalaadse süüteo

eest ning vähendada oluliselt temale mõistetud karistust.

Vladislav Akulini kaitsja adv. P.Paal vaidlustab kohtuotsust Vladislav Akulini

süüditunnistamises „Karistusseadustiku“ § 184 lõikes 1 sätestatud süütegude

toimepanemises kui ka karistuse mõistmise osas.

Kaitsja leiab, et maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust ning oluliselt

rikkunud menetlusõigust, mis annab aluse maakohtu kohtuotsuse tühistamiseks

nimetatud osades.

Kaitsja hinnangul on „Karistusseadustiku“ § 184 ja „Narkootiliste ja psühhotroopsete

ainete ning nende lähteainete seaduse“ § 3-1 lõige 3 vastuolus nii Põhiseadusega kui

ka Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsiooniga. Nimetatud sätted

ei saa olla aluseks isiku süüditunnistamisele, süüdistatav tuleb seega õigeks mõista

ning nende sätete osas tuleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus.

„Karistusseadustiku“ § 184 ja „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende

lähteainete seaduse“ § 3- lõige 3 sätestavad, et narkootilise aine suur kogus on kogus,

mis tekitab joobe vähemalt kümnele inimesele. Sellist kogust ei ole keegi varasemalt

kindlaks

määranud.

Käesolevas

kohtumenetluses

on

sellise

koguse

kindlaksmääramine toimunud kohtumenetluse käigus – seega pärast süüdistatavale

inkrimineeritava teo toimepanemist. Põhiseadus sätestab, et isikut saab süüdi mõista

üksnes avaldatud, kirjaliku ja piisavalt määratletud seaduse alusel. Sama on tuletatav

ka Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsiooni artiklist 7. Käesolevas

asjas ei olnud normiadressaadile enne teo toimepanemist selge, kui suur on selline

narkootilise aine kogus, mille käitlemine toob kaasa vastutuse kuriteo toimepanemises.

Selline olukord on aga õigusriigis lubamatu. Eeltoodust tulenevalt palub kaitsja

ringkonnakohtul seetõttu Vladislav Akulin talle „Karistusseadustiku“ § 184 järgi

kvalfitseeritud

tegude

toimepanemises

õigeks

mõista

ning

algatada

„Karistusseadustiku“ § 184 ja „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende

lähteainete seaduse“ § 3prim lõike 3 osas põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetlus.

Alternatiivsena palub apellant kergendada Vladislav Akulinile mõistetud karistust, mis

ei peaks olema raskem kui üks aasta ja kolm kuud vangistust ning „Karistusseadustiku“

§ 424 järgi kvalifitseeritavate tegude toimepanemise eest mitte raskem karistus kui

kümme kuud vangistust ning, et üksikkaristustest raskeimat suurendataks

„Karistusseadustiku“ § 64 lõikes 1 sätestatu alusel ja mõistetaks liitkaristuseks mitte

rohkem kui üks aasta ja 10 kuud vangistust ning mõista liitkaristus Harju Maakohtu 04.

juuli 2014. a. kohtuotsusega mõistetud karistusega ja lõplikuks karistuseks mõista

mitte rohkem kui kaks aastat ja kümme kuud vangistust.

Maakohus on käesoleva asja lahendamisel jõudnud ebaõigele järeldusele, justkui

oleks käesolevas asjas leidnud tõendamist süüdistus süüdistusakti esimeses Vladislav

Akulini narkootilise aine käitlemist puudutavas osas. Kaitsja ei saa sellise maakohtu

järeldusega nõustuda. Muuhulgas on maakohtu kohtuotsus selles küsimuses

vastuolus temas endas sisalduva motivatsiooniga. Kaitsja märgib ka siinkohal, et

maakohtu otsus on sellisena ebaselge ning sellise ebaselguse näol on tegemist

menetlusõiguse olulise rikkumisega. Kaitsja leiab, et tõendamist on leidnud vaid 02.

septembri 2013. a. episood, milles Vladislav Akulin on ennast ka täielikult süüdi

tunnistanud. Kaitsja hinnangul on maakohtu kohtuotsus ülejäänud V.Akulinile esitatud

süüdistuse osas iseendaga vastuolus. Alguses nendib maakohus, et puuduvad

tõendid selle kohta kui suures koguses on Akulin omandanud narkootilist ainet.

Siinkohal on oluline, et „Karistusseadustiku“ § 184 lõige 1 kuulub kohaldamisele

üksnes suure koguse narkootilise aine käitlemise korral. Käesolevas kriminaalasjas ei

ole riiklik süüdistus esitanud kohtule ükskõik milliseid tõendeid selle kohta, et ülejäänud

ajal käitles Vladislav Akulin narkootilist ainet fentanüül suures koguses.

Vladislav Akulinile karistuse mõistmisel tuleb arvestada ka järgmiste asjaoludega.

Käesolevas kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et Vladislav Akulinil on raske

narkosõltuvus. Nendel põhjustel tarvitas ta igapäevaselt narkootilist ainet fentanüül.

Vladislav Akulini enda poolt maakohtu istungil antud ütluste kohaselt on tal

narkosõltuvus juba peaaegu kümme aastat. Käesolevas kohtumenetluses on

maakohus lugenud tõendatuks, et Vladislav Akulin ei müünud narkootilist ainet teistele

isikutele. Vladislav Akulin on möönnud narkoaine omandamist ja valdamist ning

selgitanud, et ta ostis narkoainet enda tarbimiseks. Maakohtus leidis tõendamist

Vladislav Akulini poolt narkoaine käitlemine suures koguses üksnes 02. septembri

2013. a. episoodi osas. Maakohus ei ole nende asjaoludega piisavalt arvestanud ning

need tingivad maakohtu otsuse tühistamise Vladislav Akulinile karistuse mõistmise

osas. Apellatsioonis taotleb kaitsja ka apellatsioonimenetluse kulude riigi kanda

jätmist.

Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatavad ja kaitsjad esitatud apellatsioone,

prokurör taotles nende rahuldamata jätmist ja leidis, et maakohtu otsus on seaduslik

ning põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium,

kuulanud

ära

menetlusosalised,

tutvunud

kriminaaltoimiku

materjalidega ja esitatud apellatsioonidega, tuli alljärgnevatele järeldustele.

1. Kohtukolleegium peab esmalt vajalikuks osundada K.Trošini kaitsja Alvar

Kaljuranna apellatsiooni vormistamisel tehtud veale. Nimelt, apellatsiooni

kohaselt on apellandiks süüdistatav Konstantin Trošin ja Alvar Kaljurand on

apellatsioonis märgitud apellandi kaitsjaks. Allkirjastanud on aga apellatsiooni

süüdistatava kaitsja Alvar Kaljurand. KrMS prg. 321 lg 3 kohaselt apellatsiooni

allkirjastab ja kuupäevastab apellant. Seega, arvestades asjaolu, et

apellatsiooni on allkirjastanud süüdistatava kaitsja, käsitleb apellatsioonikohus

teda ka apellandina. KrMS prg. 333 lg 2 ja 4 sisu viitab üheselt sellele, et

süüdistatav ja kaitsja on kriminaalmenetluses eraldi apellatsiooniõigusega

menetlusosalised,

kuigi

KrMS

prg.

tõesti

nimetab

apellandina

kohtumenetluse poolt. Apellatsiooni tekstis tuleb aga apellandi asemel mõelda

siiski süüdistatavat, kelle süüdimõistmise osas on apellatsioon esitatud.

2. Veel märgib kohtukolleegium seda, et R.Suurmetsa kaitsja ja J.Trošini ning

K.Trošini kaitsja adv. M.Tusti apellatsioonides esineb valeväide, mida

kohtukolleegium ei pea vajalikuks käsitleda käesolevas otsuses rohkem. Nimelt

väidab R.Suurmetsa kaitsja, et asjaolu, et Jevgeni Trošin, Konstantin Trošin ja

Rainer Suurmets tegutsesid grupis ei tähenda see kaugeltki seda, et nad

oleksid loonud mingi kuritegeliku ühenduse. Vendade Trošinite kaitsja aga

märgib, et asjaolu, et nad koos elasid ei tähenda veel nende poolt kuritegeliku

ühenduse asutamist. Kohtukolleegium rõhutab, et kedagi ei ole käesolevas

kriminaalasjas süüdistatud kuritegeliku ühenduse loomises e. KarS prg. 256

järgi. Tegemist on apellantide omaloominguga. Kohtukolleegium osundab

selgituseks Riigikohtu otsusele 3-1-1-132-12 p.-s 10 öeldule, et kui kuritegeliku

ühenduse liikmed on kuritegeliku ühenduse eesmärkide täitmiseks ühe või mitu

kuritegu toime pannud, võib kõne alla tulla kuritegeliku ühenduse olemasolu

tõendamine ka selle kaudu, et ühenduse liikmed on kuritegusid toime pannud.

3. Kuna mitmes apellatsioonis on väidetud, et maakohus on oluliselt rikkunud

kriminaalmenetlusõigust, mis vastavalt KrMS prg. 339 lg 1 toob vältimatult

kaasa maakohtu otsuse tühistamise ja kriminaalasja saatmise tagasi

maakohtule uueks arutamiseks, siis käsitleb kohtukolleegium enne sisuliste

väidete juurde asumist küsimust, kas ka tegelikult esinevad sellised olulised

menetlusõiguse rikkumised, mis annavad aluse maakohtu otsuse tühistamiseks

ja

kriminaalasja

tagastamiseks

maakohtule

uueks

arutamiseks.

Apellatsioonides on viidatud KrMS prg.339 lg 1 p.-des 7,8 ja 12 sätestatud

rikkumistele.

-

Riigikohus on oma lahendites korduvalt selgitanud, mida endast kujutab

sisuliselt KrMS prg. 339 lg 1 p.-s 8 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse

rikkumine. Vastuolust tõendamiseseme tuvastatud asjaolude ja otsuse

resolutiivosa vahel saab rääkida siis, kui otsuse põhiosa ja resolutiivosa ei

ole omavahel loogiliselt ühildatavad. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on

loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS

§ 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata

sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub või mitte ( 3-1-1-23-11;3-

1-1-100-12; 3-1-1-15-13). Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses ei ole

tuvastatav KrMS prg. 339 lg 1 p.-8 sätestatud rikkumine. Selline rikkumine

seisneb selles, et kohus on kohtuotsuse põhiosas lugenud tuvastatuks ühed

asjaolud ja resolutiivosas esitatud otsustus ei lange nende kohtuotsuse

põhisosas toodud põhjendustega kokku. Nimetatud rikkumisega oleks

tegemist juhul, kui maakohus oleks kohtuotsuse põhiosas põhjendanud

süüdistatava õigeksmõistmist, resolutiivosas ta aga ekslikult süüdi mõistnud

või vastupidi.

-

Ka ei saa kohtukolleegiumi hinnangul kuidagi väita, et vaidlustatud

kohtuotsuse näol oleks tegemist motiveerimata kohtuotsusega KrMS

prg.339 lg 1 p.7 mõttes. Kaitsjad analüüsivad apellatsioonides tõendeid,

mille alusel tulnuks nende arvates süüdistatavad neile esitatud süüdistuses

kasvõi osaliselt e. kuritegelikus ühenduses tegutsemises õigeks mõista.

Kuna

maakohus

jõudis

tõendeid

kogumis

hinnates

teistsugusele

järeldusele,

siis

apellantide

arvates

on

muuhulgas

tegemist

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.

Kohtukolleegium ei nõustu selle seisukohaga. Maakohus on küllaldase

põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud

erinevatest

tõenditest

tuleneva

teabe

ning

esitatud

asjakohased

kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning selgelt ja arusaadavalt

põhjendanud oma järeldusi ja seisukohti. Vaidlustatud kohtuotsuses

kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on

loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu siseveendumuse

kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud

nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Asjassepuutumatute

menetlusosaliste seisukohtade ümberlükkamine kohtuotsuses ei ole kohtule

etteheidetav (3-1-1-44-13 p.20). Kohtuotsuses toodud põhjendustega ja

järeldustega mittenõustumine ei ole samastatav põhjenduste puudumisega

KarS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Nii on Riigikohus selgitanud, et motiveerimata

on selline maakohtu otsus, milles üldse motiivid e. tõendite analüüs puudub

(3-1-1-46-07 p.6.2). Motiveerimata kohtuotsusest ei ole aga alust rääkida

siis, kui maakohus on oma põhjendused esitanud ja järeldused vastavad

esitatud motiividele, kuid apellant ei nõustu maakohtu seisukohtadega. See

on Riigikohtu kestev seisukoht (3-1-1-79-01;3-1-1-139-05; 3-1-1-100-12).

Kokkuvõtvalt eelöeldule märgib kohtukolleegium, et need seisukohad,

millised on apellatsioonides esitatud etteheidetena maakohtu otsusele, ei

kujuta endast tegelikult vigu, millised Riigikohtu seisukohast võiksid

mõjutada apellatsioonikohut tõendeid ümber hindama. Maakohus on otsuse

tegemisel järginud kõiki otsusele esitatavaid nõudeid ning andmaks

hinnangut maakohtu otsuse põhjendatusele, tunnistab kohtukolleegium

selle põhjalikult motiveerituks. Maakohus on hinnanud tõendeid nende

kogumis

ning

põhistatud

argumentatsiooni

tulemusel

jõudnud

kriminaalkolleegiumi hinnangul jõudnud õigele järeldusele süüdistatavate

süü tõendatuse osas; kohtukolleegium ei näe otsuses mingeid minetusi,

millised oleks hinnatavad kriminaalmenetluse olulise rikkumisena KrMS prg.

339 lg 1 p.7 mõttes

-

Süüdistatava K.Trošini kaitsja A.Kaljurand on oma apellatsioonis muuhulgas

väitnud, et maakohtu poolt on rikutud ka ausa ja õiglase kohtumenetluse

nõuet e. et esineb .KrMS prg. 339 lg 1 p.12 sätestatud rikkumine. Samas ei

ole

apellatsioonis

seda

maakohtule

tehtud

etteheidet

millegagi

argumenteeritud ega isegi mitte viidatud sellele, milles konkreetselt selline

rikkumine kaitsja arvates seisneb. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole

maakohus rikkunud ausa ja õiglase kohtumenetluse nõuet.

4. Ka viidatakse apellatsioonides sellistele kriminaalmenetlusõiguse rikkumistele,

millised võiksid nende esinemise korral samuti mõjutada kohtuotsuse

seaduslikkust ning süüdistatavate süüle antud hinnangut aga olla ka seaduses

ettenähtud juhul (kui apellatsioonimenetluses ei ole need kõrvaldatavad) samuti

aluseks

peale

kohtuotsuse

tühistamist

kriminaalasja

tagastamiseks

maakohtule.

-

Süüdistatava K.Trošini kaitsja A.Kaljuranna apellatsiooni väide, et

maakohtus toimunud kohtulik uurimine oli ühekülgne ja puudulik, on

paljasõnaline. Antud juhul ei saa rääkida kohtuliku uurimise ühekülgsusest

ja puudulikkusest. Kõiki tõendeid, mis kohtule esitati ja mille vahetut uurimist

prokurör ja kaitsjad kohtuistungil taotlesid, kohus ka uuris. Süüdistatavatel

ja kaitsjatel oli võimalik esitada küsimusi tunnistajatele. Vahetult uuriti

maakohtu istungil ka kirjalikke tõendeid. Maakohus kontrollis jälitustegevuse

seaduslikkust . Kaitsjad ja süüdistatavad nõustusid kohtuliku uurimise lõpule

viimisega. Apellatsioonis ei taotleta samuti mingite maakohtus uurimata

jäänud tõendite uurimist ringkonnakohtu istungil ega viidata ka sellele, et

maakohus oleks jätnud tähelepanuta kaitsepoole taotlused ning rahuldanud

ainult süüdistuse poole taotlusi e. olnud ühekülgne. Seega puudub

igasugune põhjendatud alus rääkida kohtuliku uurimise ühekülgsusest ja

puudulikkusest maakohtus. Viidates KrMS § 309 lg-le 2, rõhutab

kohtukolleegium veel seda, et kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus

ei ole õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise alus ja kohtuotsuse tühistamine

apellatsioonikohtus nimetatud alustel ei too kaasa õigeksmõistva

kohtuotsuse tegemist. Kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus on

selline rikkumine, mis on kõrvaldatav ringkonnakohtus, kui seda taotletakse

apellatsioonis ning selleks on põhjendatud alus. Nagu apellatsiooni sisust

järeldada võib heidetakse maakohtule tegelikult ette seda, et maakohus on

olemasolevast tõendite kogumist ja tõendite hindamisprotsessi tulemil

tulnud kaitsjast erinevale järeldusele süüdistatava süü osas.

5. Süüdistatava K.Trošini kaitsja A.Kaljurand on vaidlustanud ka jälitustegevusega

kogutud tõendite lubatavuse leides, et uurimisorganid on n.ö. mugavusest

eelistanud muude tõendite kogumisele jälitustegevuse. See on aga vastuolus

KrMS § 126-1 lg 2, mille kohaselt jälitustoiming on lubatud ainult siis, kui

andmete kogumine muude toimingutega või tõendite kogumine muude

menetlustoimingutega ei ole võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt

raskendatud või kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve. Ka väidab

kaitsja, et jälitustegevusega saadud andmed ei ole tõendiks K.Trošini poolt

fentanüüli või mistahes muu narkoaine müümise kohta ja selle suures ulatuses

müümise kohta. Salvestistest ei selgu, mida müüdi, kellele müüdi, millistes

kogustes, kas ja kuipalju selle eest maksti, kas tehing viidi lõpule, kas ostja on

kinni peetud, temalt aine ära võetud ja tuvastatud, isik üle kuulatud, ütlused

tõendina

lisatud

ja

kasutatavad.

Kohtukolleegium

apellandi

sellise

arutluskäiguga ei nõustu. Kohtukolleegium märgib, et asjakohaselt on

maakohus viidanud Riigikohtu otsuses 3-1-1-28-14 väljendatud seisukohale,

milles jaatatakse tõendite varjatud kogumise põhjendatust narkootiliste ainete

ebaseadusliku käitlemise kuritegudes nende eripärast lähtudes. Riigikohtu

seisukohast on sarnased kuriteod peitkuriteod ning nende avastamine ja

tõendamine on tavapärasest keerukam juba seetõttu, et sageli on narkootilise

aine käitlemisega seotud suurem isikute ring, kelle tegevus toimub äärmiselt

salastatult. Kuidas, kellega ja millistel eesmärkidel need isikud suhtlevad, ei saa

aga tihtipeale kindlaks teha muidu, kui neid isikuid varjatult jälgides. Küll rõhutab

Riigikohus seda, et mõistetavalt ei tähenda eespool öeldu seda, nagu võiks

eranditult kõigis narkootilise aine käitlemisega seotud kriminaalmenetlustes

pidada tõendite kogumist jälitustoimingutega aprioorselt lubatavaks. Arutatav

kriminaalasi on selline, milles ei oleks olnud kuidagi võimalik muul viisil

tõendada süüdistatavate Trošinite tegevuse mastaapsust narkootikumide

levitamisel, mida iseloomustavaks teguriks on just isikute ring, kelle hulgas

narkootikume levitatakse. Laskumata operatiivtöö peensustesse võib kindlalt

väita, et ilma telefonikõnede pealtkuulamiseta ei oleks uurimisorganid saanud

muul viisil teavet selle kohta, et narkoainet antakse edasi Darjale, Oljale, Dimale

jne. Kuidas kaitsja kujutab ette, milliste muude menetlustoimingutega oleks

saadud tõenduslikku väärtust omavaid tõendeid. Ainuke variant oleks see, kui

keegi politseitöötaja oleks jooksnud n.ö. ööpäevaringselt vendade Trošinite või

R.Suurmetsa kannul, kuid ka selline absurdne tõendite kogumise viis eeldanuks

tõendite talletamist filmikaameraga kohtumisi filmides. Ka selline tõendite

kogumine politsei poolt eeldaks varjatust ja salastatust. Jälitustegevusel ei ole

mõtet, kui jälitatav näeb igapäevaselt enda kannul kaameraga kõndivat

politseinikku. Narkoaine üleandmise moment, kui see üldse käest-kätte

antakse, peaks aga olema selleks, et midagi tõendada filmitud väga lähedalt.

Nagu näitab kohtupraktika on narkootiliste ainete käitlemine ,s.h. ka grupiline

käitlemine kujunenud hästi läbimõeldud ja konspireeritud skeemkuriteoks, kus

läbivaks käitumismustriks on salatsev käitumine ja rangelt paikapandud

tegevus, kus ühe ja sama narkoaine erineval ajal ja erinevates vormides

käitlejad ei väldi mitte ainult omavahelisi kohtumisi, vaid nad isegi ei pruugi

teineteist tunda. Möödas on ka need ajad, kus narkootilist ainet omav isik aine

käest-kätte selle ostjale üle annab. See n.ö. kätlemine on asendunud narkoaine

peidikutega, kuhu üks isik toob ja peidab aine ning mõne aja möödudes –

eesmärgiga, mitte olla ühel ajal ühes kohas – teine tuleb ja võtab selle ära.

Täiesti teadlikult välditakse või vähemalt püütakse vältida n.ö. koos käimist

eesmärgiga välistada grupitunnust jne. Peaaegu et asendamatuteks

abimeesteks selliste skeemide toimimise juures on aga mobiiltelefonid , milliseid

ka vahetatakse jms. Ka telefonitsi peetavad vestlused on loomulikult n.ö.

kodeeritud tekstiga. Naiivne oleks arvata, et vestlustes kasutatakse otseselt

selliseid sõnu, millised üheselt viitavad mingile konkreetsele narkoainele või

üldse mingile ebaseaduslikule tegevusele. Selline skeemitamine ei tähenda aga

muud, kui seda, et eesmärgiga tuvastada kõik või vähemalt rohkem konkreetse

narkoaine käitlemisega erinevatel aine narkoaine käitlemisetappidel sellega

seotud erinevaid isikuid võimaldab politsei käitlemisega seotud isikutel kauem

vabalt tegutseda ja kaetakse see tegevus jälitustegevuse toimetamisega e.

nende tegevuse jälgimisega. Väär on arusaam, et selline „nipitamine“ peaks

garanteerima kriminaalmenetluse alt pääsemise, kriminaalvastutuse vältimise

ja narkootiliste ainete vaba leviku sellest huvitatud isikute seas. Käesolevas

kohtuasjas on maakohus kuriteo tõendatusele hinnangu andmisel muuhulgas

tuginenud jälitustoimingutega kogutud teabele, mida on kõrvutatud teiste

tõendite, sealhulgas süüdistatavate ütlustega. Kaitsja kriitika põhinebki eeskätt

sellel, et jälitustoimingute protokollides kajastatud süüdistatavate vahel

asetleidnud telefonikõnede sisu ei võimalda teha tõsikindlaid järeldusi

narkootilise aine käitlemise kohta ega kummuta veenvalt kaitseversioone, mille

tõttu ilmnevad kriminaalasjas kõrvaldamata kahtlused. Kohtukolleegium sellise

seisukohaga ei nõustu ja märgib, et maakohus on õigustatult leidnud, et

jälitustoimingute protokollides sisalduv teave ning sellele omistatud tähendus

on olnud süüdimõistva otsuse tegemiseks piisav ja usaldusväärne, haakudes

täiel määral kriminaalasjas kogutud muude tõenditega. Kohtuotsusest nähtub,

miks rajatakse süüdimõistva otsuse järeldused telefonikõnede tegeliku

tähenduse osas just prokuröri poolt välja pakutud hinnangule ja miks ei loeta

süüdistatavate

erinevaid

kaitseversioone

eluliselt

usutavaks

ning

usaldusväärseks. Viimastele ei ole tõendina tuginetud muuhulgas seetõttu, et

need ei kattu omavahel ega ka teiste objektiivsete tõendite, näiteks varjatud

jälgimise käigus kogutud tõenditega, kuid ka nende ebaloogilisuse tõttu. Mitte

igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida

sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest,

sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus

süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades

eluliselt usutav (3-1-1-8-10, p 8). Eelnev võimaldab asuda seisukohale, et just

tõendite kogumis hindamise pinnalt on tehtud tõsikindlad järeldused

süüdistatavate süü tõendatuse kohta narkootilise aine ebaseaduslikus

käitlemises. Arvestades süüdistatavatele inkrimineeritud kuriteoliigi eripära ja

kuriteo tehiolusid ei ole asjakohane menetlejale ette heita seda, et

kuriteosündmuse tõendamine on osutunud teatud kuriteosündmuse asjaolude

puhul võimalikuks vaid kaudsete tõendite abil, kuivõrd see, kas konkreetse

kuriteosündmuse asjaolud jäädvustuvad otseste või kaudsete tõenditena, ei

sõltu alati menetleja tahtest.

6. Kohtukolleegium ei nõustu süüdistatava S.Trošina kaitsja väitega, et

S.Trošinale esitatud süüdistus on vastuoluline. Esmalt on oluline rõhutada seda,

et apellatsioonimenetluses kontrollitakse maakohtu otsuse seaduslikkust ja

süüdistuse revideerimine on vajalik vaid niivõrd, kuivõrd vajab kontrollimist

küsimus kohtu poolt süüdistuse piiride ületamises. Kaitsja näeb süüdistuses

vastuolu selles, et kui ühenduse juhi S. Trošina ülesandeks oli narkootiliste

ainete muretsemine, siis samas süüdistuses (3 lõik) märgitakse, et S. Trošina

omandas ise ja koos Jevgeni ja Konstantin Trošiniga täpselt tuvastamata ajal

kuni 01.10.2013 nii Niidi tänava majas kui ka teistes menetlusega tuvastamata

kohtades ja tuvastamata isikutelt korduvalt suures koguses narkootilisi aineid.

Seega süüdistatakse ka S. Trošina poegi narkootilise aine muretsemises.

Sisuliselt sama vastuolu, kuid seda siis maakohtu otsuses näeb ka

R.Suurmetsa kaitsja, kui väidab, et maakohtu otsus on vastuoluline seetõttu, et

otsuses on maakohus tuvastanud süüdistatavate S.Trošina, J.Trošini, K.Trošini

ja R.Suurmetsa käitumises nii grupi tunnuse, kui ka kuritegeliku ühenduse

olemasolu. Kohtukolleegium selgitab, et süüdistus peab sisaldama teo

karistatavuse hindamiseks olulisi faktilisi asjaolusid ja kaitseõiguse tagamiseks

kajastama ka prokuratuuri õiguslikku hinnangut süüdistatava teole. Selles ei

pea esitama arutluskäike, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks

olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Süüdistuse näol on tegemist

hüpoteesiga, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse

ülesanne. Põhjendus, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline

asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses (KrMS § 312 p 1), mitte aga

süüdistuses endas (vt RKKKo 3-1-1-83-10, p 19). Isiku karistusõigusliku

vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud,

mis määravad ära piirid, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa ning

kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja

täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku

vastutuse eelduseks (vt nt Riigikohtu üldkogu 4. novembri 2005. a otsus asjas

nr 3-1-1-24-05, p 14; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu 12. detsembri

2008. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p 30; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25.

veebruari

2009.

a

otsus

asjas

nr

3-1-1-85-08,

p.

9;

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 14. veebruari 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-106-10;

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7.novembri 2011.a. otsus 3-1-1-83-11 p.10).

Süüdistusakti

olulisim

funktsioon

on

informeerida

süüdistatavat

talle

omistatavatest faktilistest asjaoludest ja selle pinnalt tehtavast õiguslikust

etteheitest, tagades nii tema kaitseõigust (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

22. detsembri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-96-06, p 13). Süüdistuse

sõnastusele ei ole võimalik kehtestada mingit konkreetset standardit, kuid

sellest peab piisava selguse ja täpsusega nähtuma isikule tehtava etteheite

faktiline alus. Süüdistusaktis faktiliste asjaolude kirjeldamisel nõutav detailsus

sõltub suuresti konkreetse süüteo toimepanemise asjaoludest. Arutataval

konkreetsel juhul on süüdistatavatele esitatud süüdistus KarS prg. 184 lg 2-1

p.2 järgi, mis tähendab seda, et süüdistuses peavad olema kajastatud faktilised

asjaolud, milliste pinnalt saab neile esmalt omistada KarS prg. 184 kas lg-s 1

või 2 ettenähtud narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise koosseisu aga ka

faktilised asjaolud, millised annavad kohtule võimaluse omistada neile

tuvastatud narkootilise aine ebaseaduslikku käitlemist kuritegeliku ühenduse

liikmetena.

Grupi

ja

kuritegeliku

ühenduse

kaastäideviimisvormide

ebaõigussisu ei ole võrdne. Samas on vaidlusalune süüdistus piisavalt

sisustatud ka olukorraks, kui kohus leiab, et kuritegeliku ühenduse olemasolu

ei ole tõendatud ning süüdistatavad tuleb süüdi mõista grupile omase

kaastäideviimise vormis toimepandud narkootilise aine ebaseaduslikus

käitlemises ( M.Viilukas) aga ka vastupidi, kui mõne süüdistatava ebaseaduslik

narkootilise aine käitlemine tõendamist ei leia, kuid kuritegelik ühendus ja

süüdistatava kuulumine kuritegelikku ühendusse leiab tõendamist. Süüdistuses

on kirjeldatud narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise asjaolud ja see, et

süüdistatavaid süüdistatakse grupis tegutsemises – koos ja kooskõlastatult -,

mis sisuliselt tähendab seda, et iga grupi liige peab valitsema tegu ning et igale

liikmele on ka omistatav kogu grupi tegevus. KarS § 21 lg 2 esimene lause, mis

sätestab

kaastäideviimise

materiaalõigusliku

aluse,

kujutab

endast

omistamisnormi, mille alusel vastutab üks isik ka teise poolt faktiliselt tehtu eest

nii, nagu oleks ta seda ise teinud. Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav,

et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või

osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest

hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda

kontrolli all hoidma. Kui kohus saab tuvastada iga kaastäideviija konkreetse

tegevuse, millega ta tegu valitses ning konkretiseerib selles osas süüdistust, siis

on selline kohtu hinnang süüdistatava käitumisele süüdistuse piirides lubatud

ning ei kujuta endast ei süüdistuse piiridest väljumist ega ka kaitseõiguse

rikkumist (3-1-1-83-11 p.11). Kohtukolleegium on seisukohal, et esitatud

süüdistus

oli

piisavalt

selge,

tagamaks

süüdistatavate

kaitseõiguse.

Süüdistuses on sõnaselgelt välja toodud asjaolu, et isikuid süüdistatakse grupis

tegutsemises eelneva kokkuleppe alusel. Seega ei ole maakohus näiteks

M.Viilukase ja süüdistuse piire laiendanud ega omapoolselt süüdistust

sisustanud. Mis puutub väidetavasse vastuolusse maakohtu otsuses, kus

maakohus ühelt poolt tuvastab süüdistatavate grupis tegutsemise ja nendest

osa süüdistatavate kuulumise ka kuritegelikku ühendusse, siis ka see ei ole

vastuolus maakohtu otsuse ja ka käesoleva otsuse ajal kehtiva KarS prg. 184

lg 2-1 p.2 ettenähtud kuriteokoosseisuga. Selleks, et isikut nimetatud sätte järgi

süüdi mõista tuleb tuvastada tema käitumises eelnevalt sama paragrahvi

esimeses või teises lõikes toimepandud narkootilise aine ebaseadusliku

käitlemise

teokoosseis.

Maakohus

on

tuvastanud,

et

süüdistatavad

R.Suurmets, M.Viilukas ja Trošinid panid nimetatud kuriteo toime grupis ning

v.a. M.Viilukas tegutsesid seejuures kuritegeliku ühenduse liikmetena.

Kohtukolleegium möönab, et olukorras, kus kõik süüdistatavad, kellele oli

inkrimineeritud narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine kuritegeliku ühenduse

poolt oleks ka selles süüdistuses süüdi mõistetud, oleks piisanud sellest, et

tuvastada iga kuritegeliku ühenduse liikme tegutsemine üksiktäideviijana e.

nende tegevus KarS prg. 184 lg 1 järgi. Arutataval juhul polnuks see aga piisav,

sest esiteks, maakohus pidi eelnevalt tuvastama süüdistatavate grupis

tegutsemise kuna see oli eelduseks M.Viilukase käitumisele õige juriidilise

hinnangu andmiseks. Teiseks, mitte vähetähtis ei ole ka fakt, et käesolevas

kriminaalasjas oli maakohtule piisavalt selge, et kaebemenetlus võib kulgeda

kuni 2015.a., mis tähendab aga olulisi muudatusi karistusseadustikus ja seda

ka süüdistatavatele inkrimineeritud teo kvalifitseerimisel. Nimelt, 1.01.2015.a.

kehtima

hakkava

karistusseadustiku

redaktsiooni

kohaselt

tuleb

süüdistatavatele süüdistuses omistatud narkootilise aine ebaseaduslik

käitlemine

kuritegeliku

ühenduse

poolt

kvalifitseerida

kahe

erineva

karistusseadustiku eriosa paragrahvi järgi ning seega on süüdistatavate

käitumisele antava karistusõigusliku hinnangu andmisel määrava tähtsusega,

kuidas on kvalifitseeritav nende poolt toime pandud narkootilise aine

ebaseaduslik käitlemine , s.h. ka asjaolu, kas tegemist on üksiktäideviimisega

iga süüdistatava poolt või tegutsesid nad grupis. Karistusseadustiku § 5 lg-te 1

ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul,

kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel

arvates

teo

toimepanemisest

kuni

kohtuotsuse

jõustumiseni.

Isiku

süüditunnistamine ja karistamine on välistatud, kui kohus leiab, et isiku tegu ei

vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo

karistatavus on ära langenud hiljem. Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele

tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku

süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele

kehtivale kuriteokoosseisule. Seega tuleb kohtul otsuse tegemisel muuhulgas

obligatoorselt lahendada küsimus sellest, kas ja kui, siis millise sätte järgi on

isiku tegu karistatav uue karistusseaduse redaktsiooni kohaselt. Nii süüdistuses

kui kohtuotsustes tuleb tegu kvalifitseerida selle toimepanemise ajal kehtinud

karistusseadustiku redaktsiooni järgi, mis tagab KarS § 2 lg 1 kohase kontrolli,

et tegu oli karistatav selle toimepanemise ajal ning kindlustab KarS § 5 lg-tes 1-

3 sätestatud karistusseaduse ajalise kehtivuse põhimõtete rakendamise.

Kriminaalasjas, kus esimese astme kohus on kohtuliku uurimise lõpetanud või

mis on jõudnud juba apellatsiooni- või kassatsioonimenetlusse, ei välista

seaduse muutmine isiku süüditunnistamise ja karistamise juhul, kui teo

karistatavus uue seaduse kohaselt säilib. Karistusseadustiku § 5 lg 2

kohaldamisel tuleb kõigi astmete kohtutel lähtuda õiguslikust olukorrast, mis

kehtib kohtuotsuse tegemise ajal . Ehkki süüdistuse tekstis ei pea tingimata

kajastuma

teo

kvalifikatsioon

pärast

selle

toimepanemist

jõustunud

karistusseaduse järgi, on kaitseõiguse tagamiseks vajalik, et süüdistataval

oleks kohane võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et tema tegu oli kuriteona

karistatav toimepanemise ajal kui ka sellele, et tegu on jätkuvalt karistatav

asendunud või muutunud karistusseaduse järgi. Eeltoodud seisukohad

tuginevad Riigikohtu kestvale praktikale. Riigikohus on oma sellekohaseid

seisukohti selgitanud mitmetes otsustes ning need seisukohad on jälgitavad

Riigikohtu avalikul kodulehekülje märksõna all „kriminaalseaduse kehtivus,

alajaotus ajaline kehtivus“ esitatud annotatsioonides ja nende aluseks olevates

kohtuotsustes.

7. Süüdistatava V.Akulini kaitsja adv. P.Paal väidab, et maakohus on käesoleva

asja lahendamisel jõudnud ebaõigele järeldusele, justkui oleks käesolevas

asjas leidnud tõendamist süüdistus süüdistusakti esimeses Vladislav Akulini

narkootilise aine käitlemist puudutavas osas. Kaitsja sellise maakohtu

järeldusega ei nõustu ja leiab, et maakohtu otsus on selles küsimuses vastuolus

temas endas sisalduva motivatsiooniga. Kaitsja hinnangul on maakohtu otsus

selles osas iseendaga vastuolus seetõttu, et alguses nendib maakohus, et

puuduvad tõendid selle kohta kui suures koguses on Akulin omandanud

narkootilist ainet, samas aga peab tõendatuks, et V.Akulin on omandanud

tuvastamata ajast kuni kinnipidamiseni suures koguses narkootilise aine

omandamises e. siis ka enne ja pärast 2.09.2013.a. kui V.Akulin n.ö. otseste

tõenditega vahele jäi. Kaitsja seisukohaga kohtukolleegium ei nõustu kuna see

on meelevaldne ja ei vasta ka kohtuotsuses märgitule. Maakohtu otsusest on

piisavalt selgelt välja loetav, millises tegevuses V.Akulin süüdi mõisteti, milles

seisneb maakohtu järelduse ja esitatud süüdistuse erinevus ja miks maakohtu

poolt

tuvastatud

V.Akulini

käitumine

on

täies

mahus

ka

temale

karistusõiguslikult omistatav, kui suures koguses narkootilise aine ebaseaduslik

käitlemine. Nimelt, kui süüdistuse kohaselt omandas V.Akulin Jevgeni Trošinilt

ja Konstantin Trošinilt jätkuvalt, so peaaegu iga päev, narkootilist ainet

fentanüüli sisaldavat pulbrit suures koguses, so narkootilise aine kogus, mis on

mõeldud narkootilise joobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele, nimelt

korraga 3-20 fooliumvoldiku kaupa, siis maakohus jõudis järeldusele, et

kriminaalasjas puuduvad tõendid kui tihti ja millises koguses Akulin sai

J.Trošinilt narkootilist ainet. Teisalt aga jõudis maakohus järeldusele, et on

tõendamist leidnud Akulini poolt narkootilise aine fentanüüli suures koguses

omandamine muuhulgas ka J. Trosinilt ja teistelt tuvastamata isikutelt ning

valdamine täpselt tuvastamata ajast kuni tema kinnipidamiseni 01. oktoobril

2013. a. Ehk siis, kui süüdistuse ja maakohtu erinev seisukoht üldse kellegi osas

süüdistuse mahu vähenemise võiks kaasa tuua, siis mitte V.Akulini, vaid

K.Trošini suhtes, e., et siis K.Trošinilt ei ole V.Akulin narkootikmi saanud ja ka

mitte ainult J.Trošin ei varustanud V.Akulinit igapäevaselt narkootikumidega.

8. Kohtukolleegiumi hinnangul ei oma olukorras, kus vaieldamatult on tõendatud

ja seda ei vaidlustata ka apellatsioonis, et 2.09. 2013.a. käitles V.Akulin

ebaseaduslikult suurt kogust narkootilist ainet, kvalifitseerivat tähtsust see,

millistes kogustes ja kui tihti V.Akulin ülejäänud süüdistuses märgitud ajal

narkootilisi aineid just J.Trošinilt omandas. Asjaolu, et süüdistuses märgitud

ajavahemikul V.Akulin pea igapäevaselt ka tuvastamata isikutelt suures

koguses narkootilist ainet omandas on aga tõendatud tema enda sellekohaste

ütlustega. V.Akulin on kohtuistungil väitnud, et ta vajas narkodoosi mitte ainult

iga päev, vaid lausa iga tund ning narkootikumide peale kulutas ta 100 eurot

päevas. Selle raha eest sai tema väidetel 10 voldikut – kui sai 85 euroga sellise

koguse, siis oli see odavalt saadud. Küsimus sellest, kuidas kindlaks teha, kas

tegemist on suure koguse narkootilise aine käitlemisega või mitte sõltub paljuski

sellest, kas narkootikum on ära tarvitatud või mitte. Vaidlust ei ole selles, et

olukorras, kus narkoaine saadakse kätte, määrab selles puhta aine koguse

ekspertiis ning see annab aluse otsustamiseks, mitmele isikule piisas joobe

saamiseks vastavast kogusest. Erinev on olukord siis, kui narkoaine on ära

tarvitatud. Sel juhul on alust jaatada võimalust arvestada muid tõendeid

eelkõige isikulisi ütlusi. Riigikohus on samuti seda seisukohta toetanud oma

otsuses 3-1-1-121-06 p.-s 13. Vaidlust ei ole selles, et narkodiiler, kellelt

V.Akulin narkoaine omandas oli pakendanud aine voldikutesse selliselt, et ühes

voldikus oli joobeks vajalik doos. Ükski narkosõltlane ei maksaks iialgi

suhteliselt suurt raha koguse eest, millest ta n.ö. „laksu“ ei saa. Vaidlust ei saa

olla selles, et V.Akulinile on kogu süüdistuses kirjeldatud käitumine temale

omistatud ühe jätkuva süüteona. See on selgelt väljaloetav kuriteo lõplikust

kvalifikatsioonis e. KarS prg. 184 lg 1 järgi e. ilma raskendava koosseisulise

asjaoluta (korduvus). Veel märgib kohtukolleegium, et isegi, kui nõustuda

sellega, et kõik ülejäänud osateod peale 2.09.2013.a. oleks eraldivõetuna

kvalifitseeritavad väärtegudena e. iga kord väikeses koguses ja enda tarbeks

narkootikumide omandamisega, siis ka sellisel juhul ei ole mingit alust

vaidlustada

ei

kuriteo

kvalifikatsiooni

ega

ka

süüdistuse

mahtu.

Kohtukolleegium peab siinjuures asjassepuutuvaks viidata ka Riigikohtu

otsuses nr. 3-1-1-92-07 antud selgitusele ja väljendatud seisukohale. Nii on

Riigikohus selgitanud, et olukorda, kus näiliselt on tegemist süütegude

kogumiga, kuid tegelikult süütegude kogum puudub ning isiku tegu

subsumeeritakse ühe koosseisu alla, nimetatakse seadusekonkurentsiks.

Tuntakse

kolme

liiki

seaduskonkurentsi

–

spetsiaalsust,

…..subsidiaarsust….ning konsumeerimist ehk äratarvitamist. Konsumeerimine

on olukord, kus koos raskema põhideliktiga on toime pandud mittekaristatav

eel- või järeltegu. Seejuures on oluline, et süüdimõistmine põhiteos ammendab

kaasnevate tegude ebaõiguse. Põhidelikt neelab eel- või järeldelikti üksnes siis,

kui neis avaldub väiksem ebaõigus kui põhideliktis. Sellisel juhul loetakse eel-

või järeldelikti taunitavus põhideliktiga kaetuks ning isikut karistatakse üksnes

põhidelikti eest. Seega on tegelikult tegemist V.Akulini jaoks soodsaima

karistusõigusliku kohtlemisega ja kindlasti ei ole kujunenud olukorra

vaidlustamine kaitsefunktsiooni eesmärke arvestades kaitsja poolt mitte ainult

asjakohane vaid võib öelda, et ka, et ei teeni kaitsealuse huve.

9. Süüdistatava

V.Akulini

kaitsja

adv.

P.Paal

taotleb

ringkonnakohtult

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamist „Karistusseadustiku“

§ 184 ja „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete

seaduse“ § 3prim lõike 3 osas. Kaitsja hinnangul on nimetatud seadused

vastuolus nii Põhiseadusega kui ka Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste

Kaitse Konventsiooniga. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole esitatud taotlus

aktuaalne. Riigikohus on korduvalt seda küsimust arutanud ning adv. P.Paalile

peab Riigikohtu seisukoht tõstatud küsimuses ka väga hästi teada olema.

2014.a. on Riigikohus teinud vähemalt kaks kohtuotsust, millistes on just adv.

P.Paali samasisulistele taotlustele eitavalt vastanud. Riigikohtu otsuses 3-1-1-

7-14 p.-s 10 on Riigikohus selgitanud, et „ ei jaga kaitsja arvamust KarS § 184

ja NPALS § 31 lg 3 vastuolust põhiseaduse ja Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooniga. Seda küsimust on Riigikohus põhjalikult

käsitlenud kriminaalkolleegiumi 1. novembri 2013. a otsuses asjas nr 3-1-1-89-

13 (p-d 8.1-10) ning jääb ka praeguses asjas selles otsuses avaldatud

seisukohtade juurde. Sama seisukoht sisaldub ka Riigikohtu otsuses 3-1-1-100-

13. Alamaastme

kohtutel

puuduvad

volitused

Riigikohtu

otsuste

revideerimiseks. Seisukohta, et tõstatud küsimus on ammendunud toetab ka

Riigikohtu otsuses.3-1-1-101-07 p.-s 14 öeldu ja nimelt : kui KrMS § 2 p 4

kohaselt saab Riigikohtu lahend olla kriminaalmenetlusõiguse allikaks, siis

materiaalõiguslikes küsimustes ei ole seadusandja Riigikohtu lahendile

vähemalt otsesõnu samasugust pretsedendiõiguslikku tähendust omistanud.

Samas tuleb tähele panna asjaolu, et ka valdavalt n.n kontinentaalse

õigussüsteemiga riikide kõrgematel kohtutel lasub kohustus tagada riigis õiguse

(sealhulgas materiaalõiguse) ühetaoline kohaldamine. Nii on ka KrMS § 349 lg

4 p-s 2 sätestatud, et kassatsioon võidakse võtta Riigikohtu menetlusse

seaduse ühetaolise kohaldamise tagamiseks. Riigikohtu otsus ei loo

materiaalõiguse kohaldamise küsimustes küll vahetult kehtivat ja teisi õiguse

rakendajaid siduvat normi, kuid tõenäosus, et sarnastes asjades tehakse

Riigikohtus ka edaspidi samasugune otsus, annab Riigikohtu lahendile n.ö

faktilise siduvuse. Eeltoodust tulenevalt ei saa pidada aktsepteeritavaks

olukorda,

kus

analoogilistes

kriminaalasjades

eiratakse

varasemas

kohtupraktikas

juurdunud

seisukohti.

Selline

tegevus

nõrgestab

õigusemõistmise autoriteeti, kahjustab õiguskindlust ning loob eeldused isikute

ebavõrdseks kohtlemiseks.

10. Apellatsioonides (R.Suurmetsa kaitsja, süüdistatavad J.Trošin ja K.Trošin) on

maakohtule heidetud ette ka tõendite hindamisel ütluste usaldusväärsusele

hinnangu andmist. Esmalt märgi kohtukolleegium, et apellatsioonides viidatud

süüdistatavate ütlused selles, et nad käitlesid ebaseaduslikult narkootikume

n.ö. heategevuse korras –aitasid tasuta hädalisi ja vajadusel said ka ise vastu

tasuta narkootikume, ei ole veenvad ega eluliselt usutavad. Narkootikumidega

kaubitsemine, s.h. nende ost-müük on illegaalne tegevus, neid ei ole võimalik

ilma arsti ettekirjutuseta legaalselt hankida. Seda, et iga narkodoosi eest tuleb

n.ö. raha välja käia ning et nende hind ei ole enamikele narkosõltlastele üldse

mitte väike, seda teab iga tegutsev narkomaan. Kriminaalmenetluslik kogemus

lubab kindlalt väita, et ühe narkodoosi nimel e. et selle omandamiseks vajaliku

rahasumma saamise nimel mitte ainult ei varastata ja röövita, vaid isegi

tapetakse. Süüdistatavate püüdlused veenda kohut selles, et nende puhul

toimis pigem heategevuslik tegevus, mitte nad ei tegutsenud omakasulistel

ajenditel, kuulub pigem muinasjutuvestlusena, kui tõsiseltvõetava väitena. Seda

enam, et tegelikult tunnistavad ka süüdistatavad R.Suurmets, K.Trošin ja

J.Trošin, et esines juhtumeid, kus nad ka müüsid narkootikume. Samuti nähtub

telefonivestlustest,et need soovijad, kellel vajalikku sahasummat ei olnud, jäid

doosist ilma. Ka nõustub kohtukolleegium täielikult maakohtu põhjendustega,

mis andsid aluse süüdistatava R.Suurmetsa ütlused, kui ebausaldusväärsed

tõendite kogumist kõrvale jätta. Maakohtu sellekohane seisukoht on kooskõlas

Riigikohtu seisukohtadega ning nendele on maakohus ka oma otsuses

viidanud. Apellatsioonides esitatud väited ei lükka ümber maakohtu otsuses

esitatud põhjendusi.

11. Süüdistatvate S.Trošina, K.Trošini, J.Trošini ja R.Suurmetsa suhtes esitatud

apellatsioonidest on väljaloetav ka edasikaebe tegelik ja peamine eesmärk.

Sisuliselt ei eita süüdistatavad K.Trošin, J.Trošin oma apellatsioonides ja nende

vandeadvokaadist kaitsja ega ka R.Suurmetsa kaitsja seda, et nimetatud

süüdistatavad käitlesid narkootilisi aineid ebaseaduslikult ning seda ka grupis

ja S.Trošina kaitsja oma apellatsioonis samuti möönab seda võimalust.

Peamine, millega ei nõustuta on süüdistatavate süüdimõistmine selles, et nad

tegutsesid kuritegelikus ühenduses ja sellest tulenevalt ka karistuste

ülemäärane rangus.

12. Andmaks hinnangut, kas käesoleval juhul on põhjendatud kvalifitseerida

süüdistatavate Trošinite ja R.Suurmetsa vahelist ühistegutsemist e. kooslust

kuritegeliku ühendusena KarS prg. 255 mõttes või on tegemist koosluse

vähemorganiseeritud vormiga e. kaastäideviimise vormis eksisteerinud grupiga,

peab kohtukolleegium esmalt vajalikuks objektiivselt ja kõrvaltvaataja pilguga

kirjeldada neid tehiolusid, millised on tuvastatud käesolevas menetluses ning

milliste pinnalt tuleb siis otsustada, kas tegemist on organiseeritud kuritegevuse

nähtusega või n.ö. tavalise kriminaalse kurjategijate jõuguga. Tuvastatud on,

et Trošinite perekonnas on mõlemad pojad aastakümneid juba narkosõltuvuse

all kannatavad ja n.ö. paadunud narkomaanid, kes ei saa ilma narkootikumideta

elada. Teada on, et narkosõltlased hangivad uimasteid tänavakaubandusest,

need ei liigu legaalselt. Vaidlust ei ole ka selles, et narkootikumide hind on

selline, mis vajab pideva tulu s.h. kuritegeliku tulu olemasolu. Suur osa

narkomaane hangib narkodoosiks vajalikku raha kuritegusid toime pannes –

varastades kauplustes ja siis varastatud kaupa müües, korterivargusi toime

pannes, röövides ja paraku viib ka pidev rahavajadus raskete isikuvastaste

kuritegudeni. Selline on olnud ka narkomaanidest vendade minevik –

varasemad korteri- ja tänavavargused, röövimine, joobes sõiduki juhtimine,

vanglasse uimastite toimetamine. Nagu näitab karistusregister ei ole vendade

Trošinite karistusõiguslik kohtlemine varasemalt olnud mitte range e. pigem

leebe. Samas vaimus edasine tegutsemine ennustas aga neile loogiliselt

pikemat vanglateed. Tegelemine kuritegudega, mis lõpevad kaaskodanikele

varalise või füüsilise kahjuga on juba oma olemuselt sellised, et neid on kergem

avastada – nendes on olemas kannatanud e. n.ö. vahelejäämise risk on suur.

Vendade emal S.Trošinal oli mure oma poegade edasise käekäigu pärast ja

seda ei saa eitada, samamoodi nagu sedagi , et ta tegutses püüdluses säästa

neid vanglast. Kohtukolleegium möönab, et teatud mõttes on tegemist n.ö.

emainstinktiga. Ilmselgelt aga ületas S.Trošina selle pelgalt muretsemise piiri

ning otsustas ise poegade edasise käekäigu nimel kuritegeliku tegevuse

kasuks. Ei saa eitada sedagi, et ta valis poegade kasuks kuritegeliku tee, et

mitte ise hakata finantseerima nende narkovajadust. Kriminaalmenetluslik

kogemus lubab väita, et narkomaanid, kes elavad perekonnas hakkavad

eelkõige raha välja pressima oma perekonnaliikmetelt ja ka kodust vara

müüma. Tõendatud on, et S.Trošina tõi ise koju narkootilise aine – oma

elurajoonis palju tutvusi igas sotsiaalses kihis omava naisena teadis ta, kust on

võimalik hankida narkootikume. Pojad said sellest oma vajaliku doosi ja seda

jätkus ka narkosõltlastele edasimüügiks. Ühelt poolt oli sellega garanteeritud

tuluallikas poegade igapäevaste narkodooside jaoks, teisalt aga oli tegemist

süüteoliigiga, mis eeldas kahepoolset huvi. Ka narkootikumide ostjad, kes ise

samaaegselt narkodoosi(de) omandamisega süüteo toime panid, ei olnud need,

kes lähevad ja teatavad politseisse Trošinite tegevusest. Kuritegelik tulu oli

kindlustatud seni kuni jätkus tuttavaid „tegutsevaid“ ja igapäevaselt narkodoosi

vajavaid

narkomaane.

Kui puuduks

selline

sihtgrupp,

siis

muutuks

narkootikumide tarvitamine juba kulutoovaks ning tekiks vajadus rahaliste

lisaallikate järgi. Ehk siis just sihtgrupi olemasolu on antud juhul see asjaolu,

mis on andnud eelduse rääkida üldse kuritegelikust ühendusest, mille üheks

tunnuseks on käesoleval kehtiva seaduse järgi varalise kasu saamise eesmärk.

Kui on juba mingi kindel arv tuttavat sellist narkomaani, siis on võimalik oma

kulusid ja tulusid tasakaalus hoida e. kulusid ei ole ja saadud tulust saab uue

doosi jaoks ka tulu. See kõik aga eeldas pidevat narkootilise aine kaalumist,

pakendamist ja edasitoimetamist. Ilmselgelt sattus ka R.Suurmets just seetõttu

Trošinite kuritegeliku perekonna vaatevälja ning oli narkodoosi hankimise nimel

igapäevategevuses neid abistama. R.Suurmets on vendade Trošinite sarnase

taustaga narkomaan.

13. Ka vajab süüdistatavate koosluse vormile õige hinnangu andmiseks

lahtimõtestamist küsimus, millist kooslust hinnata kuriteo kaastäideviijatest

koosneva grupina ja millist kuritegeliku ühendusena ning milles on nende oluline

erinevus. Grupi liikmed on kaastäideviijad, kes tegutsevad kooskõlastatult nii,

et igaüks neist valitseb tegu ja igaüks eeldab, et süüteokoosseisu realiseerimine

sõltub igast toimepanijast. KarS § 255 lõike 1 kohaselt kuritegelik ühendus püsiv

kolme või enama isiku vaheline ülesannete jaotusega ühendus, mille tegevuse

siht on varalise kasu saamine kuritegude toimepanemise abil. Seega kahe isiku

puhul ei saa kunagi olla tegemist kuritegeliku ühendusega. Kuid rohkemate

isikute koostegutsemisel peab grupi ja kuritegeliku ühenduse eristamiseks

hindama ka teisi gruppi ja kuritegelikku ühendust eristavaid tunnuseid.

Eeltoodud määratlustest tuleneb, et kuritegelik ühendus on võrreldes grupiga

püsivam kooslus, kus on välja kujunenud ka kindel ülesannete jaotus. Samuti

ei pruugi grupp panna alati toime kuritegusid varalise kasu saamise eesmärgil.

Seega kuritegelik ühendus on võrreldes grupiga ohtlikum tegutsemisvorm.

Samas ei saa aga jätta tähelepanuta, et ka kuritegelik grupp ei ole mitte pelgalt

käsikäes jalutav ja käest kinni kuritegusid toime panev rühm. Ka grupi

tuvastamisel on olulised sellised asjaolud nagu kooskõlastatud tegevus,

teoplaan, teovalitsemine olulise teopanusega, iga kaastäideviija konkreetne roll,

sh. võimalik initsiaatori ja juhtiv roll jms. Eriti narkootiliste ainete ebaseadusliku

käitlemisega tegutseva grupi puhul omab olulist ja kvalifitseerivat tähtsust

teovalitsemise ja sellesse olulise panuse andmise tuvastamine, sest tegemist

on sellise kuriteokoosseisuga, mis koosneb sisuliselt paljude käitlemisvormide

loetelust ja kohtupraktika tunneb rohkeid kaasuseid, kus grupi moodustatavad

isikud, kes käitlevad igaüks erinevas käitlemisvormis narkootilisi aineid, kuid

annavad seejuures ühisele tegutsemisele oma olulise teopanuse ning just

seetõttu moodustab kogutegevus ühtse ja kõigile ühiselt omistatava tegevuse.

Grupi liikmeid ühendab üksnes tahe panna koos samaliigilisi kuritegusid ja

seda ka siis, kui üks neist on juht. Grupp ei ole ajaliselt nii püsiv ning sõltub

konkreetse juhi persoonist ja tema olemasolust. Kuritegeliku ühenduse korral

juhi persoonil nii suurt tähtsust ei ole ning põhimõtteliselt on juhi roll ühe juhi

kadumisel asendatav ning see kuritegeliku ühenduse tegevust ei halva. Ka

mängivad isiklikud suhted jõugus suuremat rolli kui kuritegelikus ühenduses

(käesoleval juhul on jutt just perekondlikest suhetest). Ühenduse liikmete vahel

peavad olema ülesanded täpselt jaotatud, mis tähendab, et liikmete tahe on

allutatud ühenduse tahtele. Ühendus on võrreldav organisatsiooniga, millel

kindel struktuur, kus on ära määratud tööjaotuse täpne kord ja liimete pädevus.

Kuritegelikku ühendust iseloomustab ka kindel juhtimisstiil, aruandluskohustus,

distsipliin, hoolitsus liikmete ja nende omaste eest. Kuritegeliku ühenduse

eesmärgiks on suure materiaalse tulu teenimine. Suures osas küll ainult

pealtnäha kattuvad tunnused, mis iseloomustavad kuritegelikku gruppi ja

kuritegelikku ühendust on viinud kohtupraktika tasemele, kus konkreetse

koosluse omistamine on hakanud sõltuma konkreetsest prokurörist või

kohtunikust ning nende kõne- või kirjutamisosavusest. Seega peaks olema

need erisused kvalitatiivset laadi ja juriidilise hinnangu andmisel koosluse

tegevusele on kohtukolleegiumi seisukohast oluline ka põhjendada, miks igal

konkreetsel juhul on süüdistatavate käitumises tuvastatav kaks erinevat

ebaõigsussisu e. miks ühel juhul näeb kohtupraktika kolmest või enamast

isikust

pikemat

aega

ja

süsteemselt

narkootikumide

ebaseadusliku

käitlemisega tegelevas grupeeringus ohtu rahvatervisele ja teises lisaks sellele

ka avalikule julgeolekule. Ainuüksi Riigikohtu praktikaga tutvumine lubab väita,

et seadust ei kohaldata selles osas ühetaoliselt, rääkimata rohketest

kohtukaasustest, millised ei ole jõudnud kaugemale Riigikohtu loakogust. Selge

on see, et avalik julgeolek ja avalik kord ei ole kattuvad mõisted, vastasel juhul

kujutaks iga kuritegu teoreetiliselt ohtu ka avalikule julgeolekule. Asjaolu, et

kuritegeliku ühenduse mõiste on sisustatud Rahvusvahelise organiseeritud

kuritegevuse

vastu

võitlemise

Ühinenud

Rahvaste

Organisatsiooni

konventsioonis e. rahvusvahelise õiguse allikaks olevas rahvusvahelises

lepingus,

mille

eesmärgiks

on

edendada

koostööd

rahvusvahelise

organiseeritud kuritegevuse tõhusamaks ärahoidmiseks (konv. art.1), siis on

alust väita, et konventsiooni pealkirjast ja sisust tulenevalt peaks konkreetne

kooslus, millele tahetakse kuritegeliku ühenduse vormi omistada evima ka

organiseeritud kuritegevusele omaseid ilminguid ja ainuüksi enda eksistentsiga

looma ohu riigi sisejulgeolekule ja välisjulgeolekule. Mis on avalik julgeolek,

mille vastu on suunatud KarS prg. 255 kvalifitseeritav kuritegu ning millal on

alust väita, et narkoäri ohustab avalikku julgeolekut, seda on püüdnud selgitada

Euroopa kohus oma otsuses 23.11.2010.a. kohtuasjas C 145/09 Land Baden

Württemberg versus Panagiotis Tsakouridis. Nimetatud otsuses on avaliku

julgeoleku puhul Euroopa Kohus otsustanud, et see hõlmab ühel ajal nii

liikmesriigi sisejulgeolekut kui ka tema välisjulgeolekut. Euroopa Kohus on

samuti otsustanud, et avalikku julgeolekut võib mõjutada institutsioonide ja

oluliste avalike teenuste toimimise kahjustamine ning oht rahvastiku säilimisele,

samuti välissuhete raske häirimise oht või oht rahvaste rahumeelsele

kooseksisteerimisele või militaarhuvide kahjustamine Samas märgitakse

otsuses, et sellest ei tulene siiski, et nimetatud mõiste alt oleks tingimata

välistatud selline eesmärk nagu võitlus narkootiliste ainetega grupiviisilise

kaubitsemisega seotud kuritegevuse vastu. Narkootiliste ainetega grupiviisiline

kaubitsemine on hajus kuritegevus, millel on muljetavaldavad majanduslikud ja

operatiivsed ressursid ning väga sageli rahvusvahelised sidemed. Pidades

silmas selle kaubitsemisega seotud kuritegevuse laastavat mõju, on nõukogu

25. oktoobri 2004. aasta raamotsuse 2004/757/JSK, millega kehtestatakse

miinimumeeskirjad ebaseadusliku uimastiäri kuriteokoosseisu ja karistuste

kohta (ELT L 335, lk 8), põhjenduses 1 märgitud, et ebaseaduslik uimastiäri

ohustab liidu kodanike tervist, turvalisust ja elukvaliteeti ning liikmesriikide

seaduslikku majandustegevust, stabiilsust ja julgeolekut. Kuna uimastisõltuvus

on nuhtlus üksikisikule ning majanduslik ja sotsiaalne oht, siis narkootiliste

ainetega grupiviisiline kaubitsemine võib olla nii intensiivne, et ähvardab

otseselt kogu rahvastiku või selle suure osa rahu ja füüsilist julgeolekut.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole arutatav narkokuritegu oma tehioludelt

hinnatav nii intensiivsena, et ähvardaks otseselt kogu rahvastiku või selle suure

osa rahu ja füüsilist julgeolekut. Vaidlustatud maakohtu otsusega tuvastatud

tegevus ei ole suunatud sellise varalise kasu teenimisele, mis võimaldaks

teenitud tulu arvelt tegeleda ebaseadusliku relvaäriga, rahastada terrorismi ,

tegeleda rahapesuga, millega omakorda kahjustada riigi majandust vms. Grupi

eesmärk oli pigem nende enamus liikmete narkosõltuvusest e. igapäevaselt

vajatava narkodoosi vajadusest tulenevalt mitte kulusid tekitata. Saadud raha

ringles selliselt, et narkootikumide müügist saadud vahekasu kulus kolme grupi

liikme igapäevasele vajadusele narkootilisi aineid tarvitada. Mida arvata riigist,

kes suure osa rahvastiku rahu ja julgeolekut ohustava kuritegeliku ühenduse

näitena kuskil rahvusvahelisel poodiumil toob rahvusvaheliste lepingute,

raamotsuste jms. valguses oma saavutuste näiteks grupeeringu, mille neljast

tegevliikmest 3 on paadunud narkomaanid, kes on pidevas narkojoobes või

vähemalt uimas ning psüühiliste isiksusehäiretega , kes ei ole võimelised alluma

mingile distsipliinile, kelle tegevuspiirkond piirdub n.ö. kodurajooniga ja

tegevusvaldkond on selles samas rajoonis elavate narkomaanide igapäevane

varustamine vajalike narkodoosidega, grupeeringu eksistents sõltub imselgelt

sellest, kui kauaks jätkub narkosõltlastest narkootikumide vajajatel e.

narkootikumide ostjatel vabadust, tervist, raha või elupäevi e. tegutseb reaalselt

juhuslikkuse printsiibil. Kui kaovad narkootikumide ostjad kaoks ka väidetav

kuritegelik

ühendus,

sest

ainuüksi

suures

koguses

narkootikumide

omandamine enda tarbeks ei ole varalist kasu toov tegevus ja see tunnus on

kuni 2015.a. 1. jaanuarini obligatoorne tunnus, mis iseloomustab kuritegelikku

ühendust. Maakohus on olulist rõhku S.Trošina juhi rolli sisustamisel omistanud

tema käitumisele, mis seisnes selles, et ta mitmel korral hoiatas oma poegi

varitseva ohu eest e. politsei eest. Maakohtu otsuse kohaselt oli S. Trošina

rolliks oli jälgida XXXXX XX maja ümbrust ja ohtude (politsei) ilmnemisel

hoiatada poegi. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa sellist tegevust panna süüks

S.Trošinale, kui emale e. kui lähisugulasele. Kui ema ei vastuta oma lapse poolt

toimepandud kuriteo eelnevalt mittelubatud varjamise eest ning tal ei ole

kohustust teatada lapse poolt toimepandud esimese astme kuriteost, siis ei saa

talle ka karistusõiguslikult ette heita seda, et ta hoiatab oma last politsei eest.

Vaidlusalune kooslus püsis pigem perekondlikel suhetel-sidemetel. Kui ei oleks

olnud ema S.Trošinat, oleks grupp sellisel kujul lagunenud ja pojad oleks ise

olnud ebaseadusliku narkoäri lõpptarbijad e. dooside ostjad, mille ostmiseks ei

oleks neil olnud rahalisi vahendeid, kuid vajadus narkodoosi järgi oleks neid

kihutanud varavastaste kuritegude toimepanemisele. Kui ei oleks aga olnud

S.Trošinal narkomaanidest poegi, vaevalt, et ta oleks hakanud otsima võimalusi

narkootikumide omandamiseks, nende pakendamiseks ja müümiseks täiesti

võõraste narkomaanide või narkoärist huvitatud isikutega ja isikutele. Need

asjaolud välistavad kohtukolleegiumi hinnangul aga sellise kuritegeliku

ühenduse tunnuse nagu koosluse püsivus.

14. Ühes käesoleval ajal Riigikohtu menetluses olevas kriminaalasjas on seoses

käsitletava probleemiga jagatud ka arvamust, et kui vaadata kuritegelike

ühenduste inkrimineerimissagedust viimase aja kohtupraktikas, siis kipub

jääma mulje, et Eesti on üks kõige kõrgema organiseeritud kuritegevuse

tasemega riike Euroopas. Seejuures kinnitab probleemile/vaidlusele kõrgema

kohtu poolt kohtupraktika ühtsustamise eesmärgil hinnangu andmise vajaduse

tõsidust ka fakt, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on kasutanud õigust, mida

viimastel aastatel harva on kasutanud ja arutanud seda vaidlust suulises

kassatsioonimenetluses. Riigikohtu otsus 3-1-1-65-14 peaks ilmuma hiljemalt

17.detsembril k.a.

15. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult järeldanud, et

süüdistatavate

(v.a.

V.Akulin)

tegevus

moodustab

esmalt

kindlasti

kaastäideviimise vormis toime pandud narkootiliste ainete ebaseadusliku

käitlemise e. grupi. Grupis narkootiliste ainete käitlemist on seejuures oma

apellatsioonides jaatanud ka süüdistatavate J.Trošini, R.Suurmetsa kaitsjad

ning K.Trošini vandeadvokaadist kaitsja. S.Trošini kuriteokoosseisu esinemist

möönab ka tema kaitsja. Esmalt märgib kohtukolleegium, et ei hakka kordama

maakohtu otsuses esitatud äärmiselt põhjalikku tõendite analüüsi ja selle pinnalt

tehtud põhjendatud järeldusi selles, et iga süüdistatava käitumises on tõendatud

KarS prg. 184 ettenähtud kuriteo vähemalt ühe osateo tunnused.

Karistusseadustiku § 21 lg 2 esimesest lausest tulenevalt vastutavad isikud

kaastäideviijatena, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja

kooskõlastatult. Varasema kohtupraktika kohaselt ei ole teovalitsemise

teooriast lähtuvalt nõutav, et täideviijana käsitletav isik realiseeriks tingimata ja

alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu. Küll on aga nõutav

ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste

kulgemise

enda

kontrolli

all

hoidmine.

Et

tunnistada

isikut

süüdi

kaastäideviijana, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need

faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et isik on andnud kaastäideviimise

kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse. Kolleegiumi hinnangul

on maakohus otsuses piisava põhjalikkusega analüüsinud, millised tõendid

Trošinite pereliikmete, R.Suurmetsa ja M.Viilukase poolt KarS § 184 lg 2 p 1

järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist grupis kinnitavad, milles seisneb iga

kaastäideviija teopanus ja selle olulisus ning viidanud konkreetsetele tõenditele,

millele need järeldused on rajatud ning põhjendanud, miks just nendele

tõenditele tuginedes on süüdistatavate süü tõendatud. Nii on maakohus

tuginenud jälitustoimingu protokollidele - helisalvestustele ja Trošinite ühises

elukohas toimunud läbiotsimisel leitud narkootilise aine ( J.Trošini poolt peitmise

eesmärgil manustatud juba pakendatud aine) , kaalude ja raha leidmise faktile.

Tõsiseltvõetavaks ei pea kohtukolleegium S.Trošina kaitsja väiteid, et justkui

Trošinite pere kasutuses olevate korterite arv majas välistab grupis narkoaine

käitlemise S.Trošina ja teiste kaassüüdistatavate poolt ning et S.Trošina

tegevus piirdus vaid n.ö. ema murega oma poegade pärast. Maakohus on

põhjendatult järeldanud, et telefonikõned kinnitavad, et S.Trošina osales ise

aktiivselt narkootilise aine käitlemisel. S.Trošina omandas, valdas ja andis edasi

narkootilist ainet. Tuvastatud on, et S.Trošina käis Balti jaama juures koos

R.Suurmetsaga narkoainet hankimas, narkootiline aine asus majas just S.

Trošinale teadaolvates kohtades, sest mitmel korral helistas poeg talle ja küsis,

kus konkreetselt narkoaine asub. Fakt, et just S.Trošina peitis narkoaine majas

endale teadaolevatesse kohtadesse kinnitab kohtukolleegiumi hinnangul

samuti seda, et just tema oli see, kes narkoainet omandas ja majja tõi.

Muuhulgas realiseeris S.Trošina narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise e.

konkreetselt siis narkootilise aine edasiandmise koosseisu juba sellega, et ta

omandas narkootilist ainet eesmärgiga see oma poegadele edasi anda.

Tuvastatud on ka majas pidevalt toimunud narkootilise aine pakendamine

doosideks, samuti narkootikumide igapäevaselt pidevalt toimuv narkootilise

aine edasiandmine selle müümise teel narkomaanidele. Vaidlust ei ole ka

selles, et igapäevaselt oli süüdistatavatel käitlemisel suur kogus narkootikume.

Maakohus on tuvastatud tehiolude pinnalt teinud loogilisi järeldusi ka selles

osas, et süüdistatavad käitlesid suures koguses narkoainet. Eeltoodust

tulenevalt on kohtukolleegiumi hinnangul vastuvaidlematult tõendamist leidnud

S.Trošina poolt narkootilise aine grupis (koos Jevgeni ja Konstantin Trošini ja

R.Suurmetsaga) suures koguses käitlemine (s.o omandamine, valdamine ja

edasiandmine). S.Trošina muretsemine oma poegade pärast ületas ilmselgelt

pelgalt mure piirid ja on käsitletav kuritegeliku käitumisena. See mitu korterit

majas oli ei oma karistusõigusliku hinnangu andmisel mingit tähtsust. Majas

tegutses n.ö. era vanadekodu ja nagu nähtub telefonikõnest S.Trošina ja

J.Trošini vahel hoidis S.Trošina narkootilist ainet ka n.ö. vanaemade juures ja

J.Trošin magas köögis S.Trošina juures jne. Kvalifitseerides süüdistatavate

käitumise KarS prg. 184 lg 2 p.1 järgi grupis toimepanduna lisandub

R.Suurmetsa puhul ka KarS prg. 184 lg 2 p.2 sätestatud raskendav asjaolu ning

selles oas vaidlust ei ole. Seda tunnistab ka süüdistatava R.Suurmetsa kaitsja

oma apellatsioonis.

16. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava V.Akulini kaitsja taotlus V.Akulinile

mõistetud karistuse kergendamiseks on põhjendamata. Maakohus on V.Akulinit

karistanud KarS prg.424 alusel 1 aasta ja 6 kuulise vangistusega. Kaitsja taotleb

seles osas karistuse kergendamist vähemalt 10 kuulise vangistuseni. Ainuke

põhjendus, mis kohtukolleegium apellatsioonist välja loeb selle karistuse

kergendamiseks

on

V.Akulinil

esinev

pikaajaline

narkosõltuvus.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei oma see asjaolu karistuse mõistmisel

süstemaatilise mootorsõiduki juhtimise eest küll sellist mõju, et annaks aluse

mõistetud vangistusmäära vähendamiseks. Üks asi on narkosõltuvus ja sellest

tekkiv võib öelda, et püsiv joove, teine asi aga fakt , et isik sellises olekus

autorooli istub ning sellega mitet ainult enda elu ja tervise ohtu seab, vaid loob

pideva ohu ka kaasliiklejatele. Kohtukolleegium rõhutab siinjuures, et

kuriteoepisoodide arv (3 fakti) iseloomustab süüdistatava süü suurust.

Maakohus on kõiki asjaolusid arvestades mõistnud süüdistatavale 3

kuriteoepisoodi eest karistuse sanktsiooni keskmääras ning aluseid selle

karistuse kergendamiseks ei esine, sisuliselt ei ole neid esitatud ka

apellatsioonis. KarS prg. 184 lg 1 järgi mõistetud karistuse kergendamis

põhjendab kaitsja esmalt süüdistuse mahu vähendamise taotlusega, mille

põhjendamatuse kohta esitas kohtukolleegium juba eelnevalt oma seisukoha.

Ka ei ole mingit põhjendatud alust väita, et süüdistatavale mõistetud

vangistusmäär, mis nagu maakohus oma otsuses märgib peab jääma ja jäi pisut

üle sanktsiooni alammäära oleks hinnatav, kui põhjendamatult range karistus.

Kohtukolleegium osundab siinjuures Riigikohtu poolt korduvalt välja öeldud

seisukohale, et karistuse mõistmisel võetakse lähtepunktiks sanktsiooni

keskmäär. Puhtmatemaatiline tehe annab selleks määraks arutataval juhul 5

aastat ja 6 kuud, mis omakorda peaks piisavalt andma alust väiteks, et

V.Akulinit ei ole karistusõiguslikult ülemäära rangelt koheldud. Veel märgib

kohtukolleegium, et KarS prg. 64 lg 1 järgi on süüdistatavale mõistetud

liitkaristus

ükskkaristuse

osalise

liitmise

teel.

Temale

vaidlustatud

kohtuotsusega tuvastatud kuritegude eest mõistetud liitkaristus jääb 6 kuud alla

üksikkaristuse kogusumma. KarS prg. 65 lg 1 järgi mõisteti V.Akulinile

liitkaristus kuritegude hiljem tuvastatud konkurentsi alusel kahe kohtuotsuse

järgi 3 aastat vangistus e. sisuliselt suurenes KarS prg.64 lg 1 alusel

vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuritegude kogumi eest mõistetud

karistus 1 aasta võrra eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse arvelt.

Seejuures karistusmäär, mis oli mõistetud eelmise kohtuotsusega ja millisega

süüdistatav kokkuleppemenetluses ka nõustus oli 2 aastat ja 3 kuud vangistust.

Tegelikult siis sisuliselt vähenes eelmise kohtuotsusega ärakandmisele kuuluv

karistus enam, kui poole võrra. Imestamaks tegelikku olukorda märgib

kohtukolleegium, et seaduse järgi oli kohtul õigus mõista V.Akulinile lõplik

karistus selliselt, et karistuse kogusumma oleks üksikkaristuste e. kõigi

liidetavate summa ja sellisel juhul olnuks maksimaalne aga samuti seaduslik

liitkaristus 5 aastat ja 9 kuud. V.Akulinil on selleks aga 4 aastat.

17. Peamiseks apellatsioonimenetlust tingivaks põhjuseks on süüdistatavate

J.Trošini, K.Trošini, S.Trošina ja R.Suurmetsa puhul ilmselgelt neile mõistetud

karistusmäärad. Nagu kohtukolleegium juba korduvalt märkis on see

läbipaistvalt väljaloetav ka esitatud apellatsioonidest, kus sisuliselt ei ole

vaidlustatud

seda,

et

nimetatud

süüdistatavate

käitumises

esineb

kuriteokoosseis ja nagu kohtukolleegium juba eelnevalt põhjendas on

tõendatud ka nimetatud süüdistatavate tegutsemine kaastäideviijatena e.

grupis. Seega on käesoleva otsusega tuvastatud kuriteo ja maakohtu otsusega

tuvastatud kuriteo karistusraamid oluliselt muutunud. Märkimist vajab siinjuures

kohtukolleegiumi seisukohast ka fakt, et eeldatava eesseisva kaebemenetluse

ajal kehtima hakkav uus karistusseadustiku redaktsioon toob kaasa olulise

muudatuse

ka

karistusraamides

ja

seda

olenemata

asjaolust,

kas

süüdistatavate tegevus on hinnatav kuritegelikus ühenduses tegutsemisena või

mitte. Ehk siis sisuliselt ei ole enam sedavõrd aktuaalne küsimus, kas nende

kooslus kvalifitseerub grupina või kuritegeliku ühendusena. Mõlemal juhul on

karistusraamid alates 3 aastast kuni 15 aasta vangistuseni. Erinevus on selles,

kas nende käitumine on kvalifitseeritav ühe karistusseadustiku eriosa

paragrahvi järgi e. prg. 184 lg 2 p.1 või kahe eriosa paragrahvi järgi e. prg. 184

lg 2 p.1 ja 255 lg 1 järgi, mis moodustavad ideaalkonkurentsi e. et siis nende

järgi mõistetakse üks karistus, kus kehtivad ka prg. 184 lg 2 karistusraamid.

Kohtukolleegium möönab, et apellatsioonikohtul on õigus jätta mõistetud

karistuse muutmata ka süüdistatavate käitumisele käesoleva otsusega antud

karistusõigusliku hinnangu korral, sest maakohtu poolt mõistetud karistused

jäävad KarS prg. 184 lg 2 ettenähtud karistusraamidesse. Ka KrMS prg. 340 lg

2 p.1,2 annavad apellatsioonikohtule selle võimaluse olukorraks, kui

süüdistatavad mõistetakse apellatsioonikohtu otsusega süüdi kergemas

kuriteos. Arutataval juhul leiab kohtukolleegium, et arvestades just

karistusraamide olulist erinevust ja nimelt, kus sanktsiooni alammäär on

alanenud poole võrra e. 6 aastalt 3 aastale ja kus tähtajalise vangistuse

ülemmäär on samuti langenud 5 aasta võrra, rääkimata eluaegse vangistuse

äralangemisest, on alust tagasivaateliselt hinnata, kas süüdistatavatele oleks

põhjendatud ka n.ö. uute karistusraamide järgi samas vangistusmääras

karistuse mõistmine nagu seda on mõistetud maakohtu otsusega. Esmalt

märgib kohtukolleegium, et maakohus on süüdistatavatele mõistetud karistusi

põhjendanud ja arvestatud on kõigi asjaoludega, milliseid karistuse mõistmisel

konkreetse karistusmäära valikul arvestada tuleb. Samas ei saa aga jätta

arvestamata seda, et maakohus on konkreetse karistusmäära valikul

arvestanud kohtupraktikas omaksvõetud valitsevat Riigikohtu seisukohta, kus

karistuse mõistmisel võetakse lähtepunktiks konkreetse sanktsiooni keskmäär.

Nii on maakohus J.Trošini, K. Trošini ja R.Suurmetsa osas leidnud, et neid tuleb

karistada sanktsiooni alammäärast pikema reaalse vangistusega, mis jääb alla

sanktsiooni keskmist määra. Süüdistatavate süü suurusest lähtuvalt on

vendade Trošinitele maakohus mõistnud 10 aastat ja R.Suurmetsale 9 aastat

vangistust. Vaidlust ei ole selles, et käesoleva kohtuotsusega tuvastatud kuriteo

sanktsiooni keskmäär on võrreldes maakohtu otsusega tuvastatud sanktsiooni

keskmääraga oluliselt langenud. Kui varasemalt oli selleks lähtepunktiks 13

aastat, siis nüüd on 9 aastat. Samuti on ka erineva ühiskonnaohtlikkusega

maakohtu otsusega ja käesoleva kohtuotsusega tuvastatud süüdistatavate

kooslus ja seda just kuritegeliku käitumisega rünnatava õigushüve seisukohast.

Kindlasti on kuritegeliku ühenduse poolt narkootilise aine ebaseaduslik

käitlemine, mis on suunatud nii rahvatervise, kui ka avaliku julgeoleku vastu

enam ohtlik võrreldes määratlemata hulga isikute tervise vastu suunatud

kuritegu. Eelkõige nimetatud asjaolusid arvestades peab kohtukolleegium

õiglaseks ja põhjendatuks vähendada süüdistatavate J.Trošini ja K.Trošini

vangistusmäära 7 aastani ja R.Suurmetsal 6 aastani. Kohtukolleegiumi

hinnangul on sellised karistusmäärad ka kooskõlas kohtupraktikaga.

R.Suurmetsale tuleb käesoleva otsusega mõista KarS prg. 65 lg 1 alusel ka uus

liitkaristus. Kuna maakohus on kohaldanud liitkaristuse mõistmisel karistuste

katmise põhimõtete, ei saa ka apellatsioonikohus kohaldada raskemaid

karistuste liitmise põhimõtteid. R.Suurmets oli karistatud Harju Maakohtu

26.09.2013 otsusega KarS prg. 424 järgi ning temale oli mõistetud vangistus 6

kuud. Kantuks oli loetud 1 päev eelvangistuses viibimist e. 16.05.2013.a.

Karistuse kandmise aeg pidi hakkama kulgema karistusele kandmisele

asumisest peale kohtuotsuse jõustumist. Tallinna Vangla teatel asus

R.Suurmets maakohtu 26.09.2013.a. otsusega mõistetud karistust kandma

28.oktoobril 2013.a Käesolevas kriminaalasjas on R.Suurmets vahi all

30.09.2013.a. See on ka kuupäev, millisest alates R.Suurmets on olnud pidevalt

vahi all. Kuna tegemist on kuritegude hiljem tuvastatud konkurentsiga, siis tuleb

lähtuda põhimõttest, et kahe kohtuotsusega tuvastatud kuritegude eest

karistuse mõistmisel tuleb mõista karistus samamoodi, kui see oleks olnud

olukorras, kui need kuriteod oleks tuvastatud ühe otsusega ja nende eest oleks

mõistetud ka liitkaristus ühe otsusega KarS prg. 64 alusel. Ehk siis 6 aastane

liitkaristus oleks hakanud kulgema sellest kuupäevast, millest R. Suurmets on

olnud pidevalt vahi all, s.o. 30.09.2013.a. ja 16.05.2013.a. eelvangistuses

viibitud 1 päev tuleb sellest karistusest maha arvata.

18. S.Trošinale on maakohus pidanud võimalikuks mõista karistuse sanktsiooni

alammääras ja seda otsustust on maakohtu otsuses ka põhjendatud.

Kohtukolleegium leiab, et S.Trošinale on võimalik mõista karistus ka käesoleva

otsusega

tuvastatud

kuriteo

sanktsiooni

alammääras

e.

aastat.

Kohtukolleegium on seisukohal, et S.Trošina suhtes on võimalik ka jätta karistus

tingimisi täitmisele pööramata. Maakohtu otsusega mõistetud vangistusmäär

välistas selle võimaluse. Nimelt, Riigikohus on korduvalt oma otsustes

rõhutanud, et karistusseadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt tuleb

karistusest tingimuslikult vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimuslikult

vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem. Sellisest

põhimõttest lähtuvalt ei saa, kooskõlas KarS § 73 lg-s 3 sätestatuga, enam kui

viieks aastaks vangistatute puhul karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine

üldse kõne alla tulla. Arvestades aga KarS § 74 lg-s 3 sätestatut, saab koos

käitumiskontrollile allutamisega karistusest tingimuslikult vabastada vaid neid

isikuid, keda on karistatud vangistusega kuni kolmeks aastaks (3-1-1-99-06;3-

1-1-59-07; 3-1-1-28-08). Seega on S.Trošina puhul võimalik karistuse tingimisi

täitmisele pööramata jätmisel kohaldada vaid KarS prg. 73 sätteid, kus

katseaeg on võimalik läbida ilma käitumiskontrollita, kuid see on pikem, kui

mõistetud vangistus. Kohtukolleegiumi hinnangul võimaldavad S.Trošina

suhtes KarS prg. 73 sätete kohaldamise järgmised asjaolud. Vastavalt KarS

prg. 73 lg-le 6 ei kohaldata tingimisi vabastamist tahtliku kuriteo toimepannud

isikule, keda on varem karistatud vangistusega. Käesoleval juhul on see nõue

süüdistatava puhul täidetud. Täidetud on ka Riigikohtu seisukohast tulenev

nõue, et vangistusest tingimisi vabastamise korral peab katseaaja pikkus olema

pikem mõistetavast vangistusmäärast. Seega puuduvad asjaolud, mis seaduse

ja Riigikohtu seisukohtade järgi keelaks tingimisi vangistuse kohaldamist.

Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-99-06 p.-s 16.3 selgitanud, et : Karistuse

kohaldamise ja karistusest tingimusliku vabastamise eristamine tähendab

kohtupraktikas ka neist kummagi kohaldamise aluste erinevust. Nende aluste

erinevuse nõuet ei saa aga mõista liiga laialt. Karistusseadustiku §-de 73 ja 74

esimeste lõigete kohaselt on karistusest tingimusliku vabastamise aluseks

kuriteo toimepanemise asjaolude ja süüdlase isiku eripära. Kuid kooskõlas

eelnevalt punktides 14 ja 15 märgituga on lõppkokkuvõttes ka kõik karistuse

kohaldamisel arvestatavad asjaolud taandatavad kas kuriteo toimepanemisega

või süüdlase isikuga seonduvateks asjaoludeks. Kui mõista käsitletavate aluste

erinevuse nõuet liiga laialt, siis võib eranditult igale nii kuriteo toimepanemise

asjaoludest kui ka süüdistatava isikust lähtuvale karistusest tingimusliku

vabastamise põhjendusele ette heita, et neid asjaolusid on karistuse

kohaldamisel juba arvestatud. Selline etteheide on aga ilmses vastuolus

seadusandja mõttega. Kuna KarS prg. 73 ja 74 ei sätesta, et isikuga seonduv

asjaolu peab olema kuidagi eriline või erandlik, siis on kohtul võimalus

esmakordselt kuriteo toime pannud isik vabastada tingimisi karistuse

kandmiselt mingitel muudel põhjendustel. Kohus peab olema veendunud, et isik

tulevikus ei pane kuritegusid toime ja tema puhul täidab karistuse

eripreventiivse eesmärgi ka karistusest tingimisi vabastamine. Karistusest

tingimisi vabastamine väljendab eelkõige kohtu usaldust süüdimõistetu suhtes,

s.o veendumuses, et süüdistatav enam kuritegusid toime ei pane.

Kohtukolleegiumi veendumust selles, et S.Trošina puhul on alust eeldada, et

tingimisi karistusest vabastamine ja mõistetud karistusest pikema katseaja

määramine on piisav karistus hoidmaks ära tema poolt uute kuritegude

toimepanemine ja kaitsta õiguskorda süvendavad järgmised tegurid. S.Trošina

viibis vangistuses kohe peale kuriteo toimepanemist sisuliselt 2 kuud (1 kuu ja

27 päeva). Sellega on kohtukolleegiumi hinnangul täidetud nn. šokivangistuse

efekt ja aasta vabaduses viibimist on seda kinnitanud. Uusi kuritegusid

S.Trošina ei ole toime pannud. Vangistuses viibimine tõi temale kaasa

pöördumatu üldhaigestumise ja ta oli vahi alt vabastatud tervise halvenemise

tõttu. S.Trošinal on tagasiulatuvalt alates 1.12.2013.a. kolmeks aastaks

tuvastatud püsiv töövõime kaotus 100%, tema seisund põhjustab raske

funktsionaalhäire. Kuigi eksperdi arvamuse kohaselt ei ole S.Trošinal tervisest

tulenevaid takistusi vanglas karistust kanda, ei näe kohtukolleegium selles, kui

isik sellises seisundis vanglas ainult haiglaravil viibib ja oma puudest tulenevalt

midagi teha ei saa ning ei tohi, karistuse eesmärki täitvat efekti. Ka on

kohtukolleegiumi hinnangul S.Trošina poolt narkootiliste ainete ebaseaduslik

käitlemine tingitud tema poegade pikaaegsest narkosõltuvusest ja soovist

nende käitumist enda kontrolli all hoida. Ise ta narkootikume ei ole tarvitanud.

Ka see tema kuritegelikku narkootikumide käitlemist soodustav faktor on

sisuliselt kõrvaldatud ja seda pikaks ajaks. Tema poegadele on mõistetud pikk

vanglakaristus. Kohtukolleegiumi ei ole alust arvata, et S.Trošina hakkab

suvaliste võõraste narkomaanidega edasiselt narkootikume ebaseaduslikult

käitlema.

19. Põhjendatud

on

ka

menetluskulude

väljamõistmine

täies

ulatuses

süüdistatavatelt. Süüdistatavate J.Trošini ja K.Trošini kaitsja taotlus vabastada

tema kaitsealused välja mõistetud menetluskulude maksmise kohustusest

osaliselt ja jätta menetluskulud osaliselt riigi kanda on põhjendamata. KrMS §

180 lg 3 võimaldab küll kohtul jätta menetluskulude hüvitamine osaliselt riigi

kanda, kuid aluseid menetluskulude hüvitamise osaliselt riigi kanda jätmiseks ei

ole maakohus tuvastanud ja neid aluseid ei tuvastanud ka ringkonnakohus.

Maakohtu otsustus jätta kõik tekkinud menetluskulud süüdistatavate kanda on

kooskõlas ka Riigikohtu seisukohtadega ja valitseva kohtupraktikaga ning

mingit alust maakohtu otsustuse muutmiseks ega ka kohtupraktika muutmiseks

selles osas kohtukolleegium ei näe. Süüdistatavad ei ole maakohtus enda

maksevõimetuse tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit ega taotlenud ka kohtult

nende väljanõudmist. Riigikohus on oma määruse 3-1-1-105-12 p-s 7 selgelt

väljendanud oma seisukoha arutatavas küsimuses ja kuna tegemist on

kriminaalmenetluse seaduse kohaldamisel tõusetunud küsimusega, on

Riigikohtu seisukoht selles osas ka kriminaalmenetlusõiguse allikaks. Nimelt on

Riigikohus selgitanud, et seadusandja on määranud, et süüdimõistva

kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud reeglina süüdimõistetu (KrMS § 180

lg 1). Menetluskulusid määrates võtab kohus arvesse nii süüdistatava varalise

seisundi

kui

ka

tema

taasühiskonnastamise

väljavaateid

(Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 8. juuni 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-38-11, p 27).

Isikule mõistetud karistuse liik ja määr ei ole iseenesest otsustava tähendusega

- arvesse tuleb võtta süüdistatava sissetulekud ja varaline seisund tervikuna.

Seetõttu saab ka sama karistuse saanud süüdistatavate kohtlemine

menetluskulude väljamõistmisel siiski olla erinev. Kuigi tööhõive vanglas ei

pruugi olla kindlustatud, ei saa kohus a priori ka välistada, et süüdistataval

osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal. Lisaks märgib

kolleegium, et ka olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest

osalist vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid

tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist. Lisaks

tuleb ka arvesse võtta, et süüdistatav panid toime omakasu motiivil rahvatervise

vastu

suunatud

kuriteo.

Selle

faktori

arvestamist

menetluskulude

väljamõistmise küsimuse otsustamisel on asjakohaseks lugenud ka Riigikohus

oma otsuses 3-1-1-38-11 p.-s 27.

20. Apellatsioonimenetluses on menetluskuludeks kaitsjatasud. Süüdistatava

S.Trošina kaitsja - apellant adv. R.Bergson on esitanud taotluse S. Trošina

poolt valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu hüvitamiseks 720

euro ulatuses, sealhulgas käibemaks 120 eurot. Taotluses näidatud summa

tuleb lugeda mõistliku suurusega tasuks ja süüdistatavale hüvitada. KrMS § 185

lg 1 alusel tuleb see summa välja mõista riigilt. Süüdistatava R.Suurmetsa

kaitsja adv. J.Grossmann

on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu

kindlaksmääramiseks kokku 264 suuruses summas, sh käibemaks 54 eurot.

Taotluse kohaselt on kaitsja kulutanud maakohtu otsuse analüüsiks,

apellatsiooni koostamiseks ja apellatsioonikohtu istungil osalemiseks kokku 8

pooltundi. Kriminaalkolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja

rahuldada. KrMS § 185 lg 1 kohaselt jääb see menetluskulu riigi kanda.

Süüdistatava V.Akulini kaitsja adv. Paavo Paal on esitanud taotluse riigi

õigusabi tasu kindlaksmääramiseks kokku 384 suuruses summas, sh

käibemaks 64 eurot. Taotluse kohaselt on kaitsja kulutanud maakohtu otsuse

analüüsiks 0,5 tundi, kaitsealusega konsulteerimiseks 1 tund , apellatsiooni

koostamiseks 1,5 tundi, ettevalmistus kohtuistungiks 0,5 tundi, eelduslikuks

kohtuistungi ajaks on märgitud 3 tundi. Kriminaalkolleegium leiab, et kaitsja

taotlus on osaliselt põhjendatud. Arvestades apellatsiooni sisu ning fakti, et

osa kaebusest on juba kaitsja poolt varasemalt väljatöötatud tekst

samalaadsetes vaidlustes, millest kaitsja vaatamata Riigikohtu seisukohtadele

ei saa loobuda, peab kohtukolleegium seda pigem apellatsiooni mahu

kunstlikuks

suurendamiseks,

kui

tõsiseltvõetavaks

kaitseargumendiks.

Ülejäänud sisuline tekst mahub ära 1 leheküljele ja arvestades, et kaitsja osales

ka maakohtu istungil V.Akulini kaitsjana, peab kohtukolleegium selle kaebuse

koostamiseks kulunud mõistlikuks ajakuluks 1 tund e 2 pooltundi.

Apellatsioonikohtu istungiks ettevalmistamise eest tasu nõuet ei pea

kohtukolleegium samuti põhjendatuks. Kaitsja roll apellatsioonikohtu istungil

seisnes oma apellatsiooni osalises taasesitamises ning pigem lugemisoskuse

demonstratsioonis ning selliseks istungi vormiks ettevalmistamine ei ole

kohtukolleegiumi

seisukohast

selline

menetlustoiming,

mis

kuulub

tasustamisele. Apellatsioonikohtu istungil osalemise tegelik aeg on 1 tund e. 2

pooltundi. Seega on kogu ajakulu septembri kuus koostatud taotluse kohaselt

2,5 tundi e. 5 pooltundi e. 150 eurot, mis koos käibemaksuga on 180 eurot ja

teise taotluse kohaselt 1 tund e. 2 pooltundi e, koos käibemaksuga 48 eurot.

Kokku kuulub tasustamisele 228 eurot. Kuna V.Akulini suhtes jätab

kohtukolleegium maakohtu otsuse muutmata ning kaitsja apellatsiooni

rahuldamata, jäävad menetluskulud KrMS prg. 185 lg 2 alusel süüdistatava

enda kanda ning nimetatud summa tuleb V.Akulinilt välja mõista.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg 1 p.4; 338 p.2,4; 340 lg 2 p.2,3,4;

342;343; 344; 345 lg 1,2 tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse osaliselt

Jevgeni Trošini. Konstantin Trošini, Svetlana Trošina ja Rainer Suurmetsa osas

ning teeb tühistatud osas uue otsuse.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Julia Katškovskaja Urmas Reinola Pavel Gontšarov