1-14-8366/19 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

15. detsember 2014.a. Tallinn

Kriminaalasja number 1- -8366

Kohtukoosseis Julia Katškovsk einola, Pavel Gontšarov aja, Urmas R

Kriminaalasi

D.T süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 31.oktoobrist 2014.a. Apellatsiooni esitaja Prokurör S

üüdistatav D.T Loreta Tšurilova Süüdistatav Kaitsja D.T (ankeetandmed maakohtu otsuses) Adv. Juho Enn Aule RESOLUTSIOON

Süüdistatava D.T

apellatsioon Harju

Maakohtu 31.oktoobri 2014.a. otsusele

– jätta läbi vaatamata.

Edasikaebamise kord

Käesoleva määruse peale saab advokaadi vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 10 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK :

Harju Maakohus otsustas 31.oktoobri 2014.a. otsusega D.T süüdi tunnistada KarS § 199 lg 2 p 9 järgi ning karistuseks mõista 1 (üks) aasta ja 9 (üheksa)

kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel, tingituna lühimenetlusest, vähendada mõistetavat põhikaristust ühe kolmandiku (7 kuu vangistuse) võrra ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõista 1 (üks) aasta ja 2 (kaks) kuud vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel lugeda karistusest kantuks 2 päeva eelvangistust (04.- 05.03.2014) ning kanda jääb 1 (üks) aasta 1(üks) kuu ja 28 (kakskümmend kaheksa)

päeva vangistust.

Tõkend vahistamine jätta muutmata kohtuotsuse jõustumiseni ning mõistetud karistuse (1 aasta 1 kuu 28 päeva vangistust) alguseks lugeda 18.04.2014.a.

D.T -s varguse episoodis, millised olid toime pandud mõisteti süüdi 12 ajavahemikul 4.11.2013.a. kuni 18.04.2014.a. Süüdistatav tunnistas oma süüd kõigis episoodides ning nõustus tsiviilhagidega.

APELLATSIOONI SISU:

Süüdistatav vaidlustab kohtuotsust mõistetud karistuse osas ja taotleb selle kergendamist. Apellant leiab, et talle oleks võinud kohus mõista karistuse osaliselt tingimisi või paigutada ta narkootikumide sõltuvusravile.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsioonidega, leiab üksmeelselt, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud, perspektiivitud ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1- -07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1- -

96 09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1- - 09).

Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale kohtuotsusega mõistetud karistuse raskus.

Riigikohus on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS § st 56 lähtudes peab kohus - pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Veel on Riigikohus selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo nr 3 07). Täiendavalt tuleb -1-1- - karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsus vastab ülaltoodud nõuetele täiel määral.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on D.T-le karistuse mõistmisel arvestanud kõigi KarS §-s 56 kirjeldatud asjaoludega.

Maakohus on põhjendanud, miks peab ainuvõimalikuks D.T karistamist just vangistusega ja ka seda, miks leiab, et mõistetud vangistus võib jääda alla sanktsiooni keskmäära. Sanktsiooni keskmäär on see, mis võetakse lähtepunktiks konkreetse karistusmäära valikul. Arvestades toimepandud kuriteoepisoodide arvu, mis on süüdistatava süü suurust iseloomustavaks teguriks ja süüdistatava isikut, ei ole alust väitel, et mõistetud vangistusmäär on ülemäära range. Märkida tuleb sedagi, et kohtus taotles prokurör süüdistatava karistamist pikema vangistusmääraga, kui seda tegi kohus. Seejuures süüdistatav ei vaielnud kohtus vastu ei vangistuse määrale ega ka sellele, et karistus tuleb reaalselt ära kanda. Veel enam, tema kaitsja on kohtuvaidlustes pidanud prokuröri poolt taotletud 2 aastast vangistus põhjendatuks. Kuna süüdistatava näol on tegemist süstemaatiliselt õiguskorda rikkuva isikuga, kes on varem 11 korda karistatud ja kellel on tõsised narkoprobleemid, siis arvestades seda, et selline isik ei sobi kriminaalhooldusele, ei olnud tema suhtes „šokivangistuse“ kohaldamine isegi mitte kõne all. „Šokivangistus“, mida sisuliselt süüdistatav apellatsioonis taotleb tuleb kõne alla esmakordselt vangistust kandvate isikute puhul, kellele mõistetud kogu karistusest lühiajaline reaalselt vangistuses viibimine šokiefekti omab. Ka puudub seaduslik alus kohaldada D.T suhtes KarS prg. 69-2 sätteid ja asendada vangistus raviga. Vangistuse asemel süüdistatava ravile allutamine toimub menetlusseaduses rangelt reglementeeritud korras ning selleks ei piisa kohtuvaidlustes esitatud taotlusest. Milliseid andmeid on vaja selleks, et kohaldada

KarS prg. 69-2 sätteid ja millises korras nende andmete kogumine toimub, see on sätestatud KrMS prg. 221 1. Samuti peab süüdistusakt sisaldama vastavaid andmeid - (KrMS prg. 154 lg 2 p.8). Kohtukolleegium leiab, et mõistetud karistuse kergendamiseks puudub alus ning ka apellatsioonis ei ole esitatud ühtegi arvestatavat argumenti, mis peaks tingima karistuse kergendamist. Kohtuotsuse tühistamiseks peavad esinema seaduslikud alused. D.T näol on tegemist süstemaatiliselt õiguskorda rikkuva isikuga, keda mõistetud varasemad karistused ei ole mõjutanud süütegude toimepanemisest hoiduma. Korduvalt kuritegusid toimepannud isikute karistustundlikkus on enamasti väga väike, mistõttu on põhjendatud pigem raskema karistuse mõistmine.

Eeltoodud põhjendusi arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks arutada apellatsioonis esitatud taotlust apellatsioonimenetluses ja lähtuvalt KrMS § st 326 lg 2 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt - põhjendamatu.

Julia Katškovskaja Pavel Gontšarov Urmas Reinola