3-14-50298/25 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R

U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Agu Timmi ja Einar Vene

Määruse tegemise aeg ja koht

12. detsember 2014, Tartu

Haldusasja number

3-14-50298

Haldusasi

Denis Harri kaebus avalik-õiguslikus suhtes tekitatud

kahju hüvitamiseks summas 1200 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 16. oktoobri 2014. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Denis Harri määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Denis Harri

Vastustajad Prokuratuur ja Justiitsministeerium

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 16. oktoobri 2014. a määrus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates

otse Riigikohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Denis Harri esitas 11. detsembril 2013 Lõuna Ringkonnaprokuratuurile taotluse

ebamõistlikult pika kohtueelse menetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks

summas 5000 eurot.

Riigiprokuratuuri 28. veebruari 2014. a otsusega nr RP-6-9/13/173 jäeti D. Harri taotlus

rahuldamata, kuna kohtueelse menetluse kogukestus 2 aastat ja 11 kuud ei ole sedavõrd pikk

aeg, et sedastada mõistliku menetlusaja möödumist. Otsusest nähtuvalt alustati

kriminaalmenetlust 24. juunil 2007, kaebaja peeti kahtlustatavana kinni 25. juunil 2007,

kriminaalasi saadeti kohtusse 31. mail 2010 ning 10. jaanuari 2011. a otsusega mõistis Tartu

Maakohus kaebaja süüdi.

2. Tartu Halduskohtusse saabus 14. aprillil 2014 kohtualluvuse järgi Tallinna Halduskohtust

Tartu Vangla kinnipeetava D. Harri kaebus kriminaalasja ebamõistlikult pika kohtueelse

menetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kaebuses viitab D. Harri 10. jaanuari 2011. a

kohtuotsusega lõppenud kriminaalasjale nr 1-10-7230 ning taotleb kohtult 1200 euro

väljamõistmist.

3. Tartu Halduskohtu 12. mai 2014. a ja 30. septembri 2014. a määrustega anti kaebajale

tähtaeg kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks, kuna halduskohus leidis, et kaebus on

esitatud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-st 3 tulenevat tähtaega ületades, kuna

kohtueelne menetlus lõppes 31. mail 2010 ning taotlus kahju hüvitamiseks esitati

prokuratuurile 31. mail 2013 lõppenud tähtaega eirates. Ühtlasi leidis halduskohus, et kaebuse

tähtaegsuse osas on määrava tähendusega ka küsimus, kas 11. detsembril 2013 prokuratuurile

esitatud kahju hüvitamise taotlus hõlmab kohtumenetlust kriminaalasjas. Kui kahju

hüvitamise taotlusest oleks võimalik välja lugeda ka viiteid kohtumenetlusele kriminaalasjas,

ei oleks välistatud, et kaebuse saaks lugeda tähtaegselt esitatuks. Kahju hüvitamise taotluses

piiritles D. Harri aga kahju tekitanud asjaolu väga selgelt, märkides, et kohtueelne menetlus

venis ebamõistlikult pikaks. Esitatud kahju hüvitamise taotlust ei saanud mõista viisil, et see

hõlmab kogu kriminaalmenetlust ning selles kohaldatud tõkendit. Tõkendit ning selle

kohaldamist ka kohtumenetluse ajal mainis D. Harri alles kohtule esitatud kaebuses, kuid

selleks hetkeks oli kolm aastat möödunud ka kohtuotsuse jõustumisest.

4. D. Harri Tartu Halduskohtule esitatud kaebetähtaja ennistamist puudutavatest avaldustest

nähtuvalt ei ole kaebaja hinnangul kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamine vajalik, kuna ta

esitas kahju hüvitamise taotluse 11. detsembril 2013, kohtuotsus vaidlusaluses asjas jõustus

aga alles 10. jaanuaril 2011. D. Harri selgitas, et pidas kohtueelse menetluse all silmas

ajavahemikku, mis eelnes kohtuistungile. Kahju tekkimise asjaoluna tõi kaebaja välja

tõkendina kohaldatud elukohast lahkumise keeldu, mida rakendati kaebaja suhtes alates

vahistamisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni kriminaalasjas.

5. Tartu Halduskohtu 16. oktoobri 2014. a määrusega lõpetati käesoleva haldusasja menetlus

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 124 lg 2 ja § 152 lg 1 p 2 alusel, kuna kaebus oli

esitatud tähtaega rikkudes ning tähtaeg ei kuulunud ennistamisele. Määruses leiti, et kahju

hüvitamise taotluse esitamisel prokuratuurile oli kaebaja rikkunud RVastS § 17 lg-s 3

sätestatud tähtaega. Kahju hüvitamise taotluses oli D. Harri toetunud selgelt üksnes

kriminaalasja kohtueelsele menetlusele ning ei tuginenud tõkendi kohaldamisele, mistõttu ei

olnud sellest võimalik välja lugeda kaebaja soovi nõuda hüvitist ka aja eest, mil kriminaalasja

menetles kohus. Seetõttu ei saa prokuratuurile ette heita, et ta ei juhtinud kaebaja tähelepanu

sellele, et ta peaks kahjunõude mõnele muule asutusele esitama. Kaebuse esitamise hetkeks

oli möödunud kolmeaastane kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaeg ka kriminaalasjas

otsuse jõustumisest. Kaebetähtaja ennistamine on võimalik üksnes kaebaja taotluse alusel

(HKMS § 71 lg 1). Kuna kaebaja ei esitanud vastavasisulist taotlust, ehkki halduskohus andis

talle selleks võimaluse, ei kuulunud kaebetähtaeg ennistamisele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. D. Harri esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 16. oktoobri 2014. a

määruse tühistada ning jätkata menetlust käesolevas haldusasjas. Määruskaebuses märgitu

kohaselt:

6.1. Kaebaja ei esitanud kaebetähtaja ennistamise taotlust, kuna taotluse kahju hüvitamiseks

esitas ta prokuratuurile 11. detsembril 2013, kohtuotsus vaidlusaluses kriminaalasjas jõustus

aga alles 10. jaanuaril 2011, seega ei olnud kohtuotsuse jõustumisest möödunud kolme aastat.

Prokuratuurile esitatud taotluses ja halduskohtule esitatud kaebuses pidas kaebaja kohtueelse

menetluse all silmas ajavahemikku alates vahistamisest kuni kohtuistungini. Ka Euroopa

Inimõiguste Kohtu 25. märtsi 1999. a lahendis Pélissier ja Sassi vs Prantsusmaa (kaebus

nr 25444/94) on leitud, et aeg, mida tuleks arvestada tuvastamaks, kas on ületatud mõistlik

menetlusaeg Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 1

tähenduses, algab ajast, kui isikule on esitatud kahtlustus ja lõppeb jõustunud kohtuotsusega.

6.2. Kaebaja ei teadnud, et tal on võimalus kaebusega otse kohtusse pöörduda, vaid arvas, et

kinnipeetavana lasub tal kohutusliku kohtueelse menetluse läbimise kohustus.

6.3. Oluline on see, et kaebaja tõi välja põhilise mittevaralise kahju tekkimise asjaolu –

tõkendi kohaldamise, milleks oli elukohast lahkumise keeld, mida kohaldati vahistamisest

kuni kohtuotsuse jõustumiseni, seega oli tegemist jätkuva toiminguga.

6.4. Prokuratuur ei juhtinud kaebaja tähelepanu sellele, et ta peaks kahjunõude ka mõnele

muule asutusele esitama.

7. Prokuratuuri vastuses määruskaebusele palutakse see rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt:

7.1. Kaebus on esitatud RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega ületades.

7.2. Prokuratuurile esitatud taotlusest nähtub selgelt, et kaebaja peab kahju tekitanud

asjaoluks ebamõistlikult pikka kohtueelset menetlust. Esitatud kahju hüvitamise taotlust ei ole

võimalik mõista selliselt, et see hõlmab kogu kriminaalmenetlust ning selles kohaldatud

tõkendit. Nimetatud asjaolusid mainis D. Harri alles halduskohtule esitatud kaebuses.

Kaebetähtaeg on niikuinii möödunud ka juhul, kui hakata selle kulgemist lugema pärast

kriminaalasjas tehtud otsuse jõustumist 18. jaanuaril 2011, sest hüvitamiskaebus saabus

halduskohtusse alles 14. aprillil 2014 ning menetlusse võeti see 17. aprillil 2014. Kaebetähtaja

saab ennistada ainult kaebaja enda taotluse alusel, kuid D. Harri on vastavasisulise taotluse

esitamisest keeldunud.

7.3. Ebausutav on kaebaja väide, et ta ei teadnud, et hüvitamisnõude osas ei ole käesoleval

juhul kohustusliku kohtueelse menetluse läbimine kohustuslik, kuna kohtuinfosüsteemist

nähtuvalt on kaebaja paralleelselt Riigiprokuratuurile esitatud kaebusega esitanud 5. jaanuaril

2014 kahju hüvitamise nõude ka Tartu Halduskohtule. Nimetatud kaebuses on 30. augustil

2014 jõustunud kohtumäärus nr 3-14-14.

7.4. Prokuratuur jäi varasemalt esitatud seisukoha juurde, mille kohaselt ei kuuluks kaebus ka

rahuldamisele, kuna kohtueelne menetlus toimus mõistliku aja jooksul.

8. Justiitsministeeriumi vastuses määruskaebusele palutakse see rahuldamata jätta. Vastuses

leitakse:

8.1. Kriminaalmenetlus, iseäranis aga pisut üle poole aasta kestnud kohtumenetlus, ei ole

mõistlikku menetlusaega ületanud.

8.2. Kaebaja suhtes tõkendina kohaldatud elukohast lahkumise keeld ei ole kaebajale

hüvitamisele kuuluvat kahju tekitanud.

8.3. Justiitsministeerium leiab, et põhimõtteliselt saab nimetatud kriminaalasja vaadata ühtse

tervikuna ning menetlusaja lõppu võtta aluseks haldusorganile või kohtule nõude esitamise

tähtaja arvestamisel. Samas on kaebaja algselt tuginenud üksnes kohtueelse menetluse

ebamõistlikule pikkusele.

8.4. Asjaolu, et kaebaja ei esitanud kohtu poolt väidetavalt tekitatud kahju osas

hüvitamisnõuet Justiitsministeeriumi vastu näitab Justiitsministeeriumi arvates seda, et

kaebaja hinnangul ei tekkinud kriminaalasja kohtumenetluse ajal talle hüvitamisele kuuluvat

kahju. Seega ei ole ka kaebaja algselt kõnealust kriminaalasja tervikuna käsitlenud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

10. Ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtu 16. oktoobri 2014. a määruses esitatud

seisukohtadega ega pea neid vajalikuks korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4).

Määruskaebuses esitatu ei anna alust Tartu Halduskohtu määruses esitatud seisukohtade

muutmiseks. Vastuseks määruskaebuses esitatule märgib ringkonnakohus järgnevat.

11. Kaasuse tehiolude kohaselt alustati kriminaalasjas nr 07260102352 kriminaalmenetlust

24. juunil 2007. Kaebaja peeti kahtlustavana kinni 25. juunil 2007. Kaebaja suhtes kohaldati

tõkendina elukohast lahkumise keeldu alates 26. juunist 2007. Kohtueelse menetluse

kokkuvõte eelnevalt nimetatud kriminaalasjas koostati 30. juunil 2008 ning 15. augustil 2008

saabus toimik Lõuna Ringkonnaprokuratuuri. Kriminaalasi saadeti kohtusse 31. mail 2010.

Otsus mainitud kriminaalasjas tehti 10. jaanuaril 2011 ning see jõustus 18. jaanuaril 2011.

Kaebaja esitas 11. detsembril 2013 Riigiprokuratuurile taotluse, milles palus hüvitada talle

tekitatud mittevaraline kahju, kuna kohtueelne menetlus mainitud kriminaalasjas venis

ebamõistlikult pikaks. Riigiprokuratuur jättis 28. veebruaril 2014 kaebaja taotluse

rahuldamata, mistõttu pöördus kaebaja 6. märtsil 2014 kaebusega halduskohtusse. Tallinna

Halduskohtusse jõudis kaebus 12. märtsil 2014 ning see edastati kohtualluvuse kohaselt Tartu

Halduskohtusse, kuhu kaebus jõudis 14. aprillil 2014.

12. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustajate seisukohaga, et kaebus on esitatud

RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kaebetähtaega ületades. Prokuratuurile esitatud taotluses (vt

tl 29p) on kaebaja selgesõnaliselt nõudnud ebamõistlikult pika kohtueelse menetlusega

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Kriminaalmenetluse seadustiku § 226 lg-dest 1 ja 3

tulenevalt lõppeb kriminaalasja kohtueelne menetlus süüdistusakti koostamise ja selle

kohtusse saatmisega. Seega ei ole seadusest tulenevalt kaebaja prokuratuurile esitatud taotlust

võimalik kaheti tõlgendada. Kuna kohtueelne menetlus lõppes 31. mail 2010 kriminaalasja

kohtusse saatmisega, ei järginud kaebaja kolmeaastast kahju hüvitamise nõude esitamise

tähtaega. Ka hetkel, mil kaebaja pöördus kaebusega halduskohtusse, millest nähtuvalt ta pidas

põhjendamatuks ka tõkendi kohaldamist kuni kriminaalasja kohtuliku arutamise lõpuni, oli

kohtuotsuse jõustumisest eelnevalt mainitud kriminaalasjas möödunud enam kui kolm aastat.

Seega oli kolmeaastane kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg möödunud mõlemal juhul –

nii prokuratuuri kui ka halduskohtusse pöördumisel, järelikult on mittevaralise kahju

hüvitamise nõuded nii seoses kohtueelse kui ka terve kriminaalmenetluse ebamõistliku

menetlusajaga tekitatud kahju osas esitatud mittetähtaegselt. Eelnevast tulenevalt ei mõjuta

ringkonnakohtu hinnangul käesoleval juhul halduskohtu seisukoha õigsust kaebetähtaja

ületamise osas seegi, et kaebajal ei lasunud kohustust esitada enne kohtusse pöördumist kahju

hüvitamise taotlust haldusorganile.

13. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb määruskaebus rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 16. oktoobri 2014. a määrus muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene