3-14-50223/40 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. detsember 2014. a, Tallinn

Haldusasja number

3-14-50223

Haldusasi

Jõelähtme valla kaebus Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla

regiooni

15.11.2013

kirja

nr

HJR

6-5/13/14339-7

õigusvastasuse tuvastamiseks, Keskkonnaameti 24.01.2014

vaideotsuse nr 1-4.1/14/76 tühistamiseks ning vastustaja

kohustamiseks otsustada uuesti Jõesuu küla Laheranna 1 ja

Jõesuu puhkeala kinnistute, Ihasalu küla Laheranna 5-8 ja

Jõesuu

puhkeala

kinnistute

detailplaneeringu

kooskõlastamine või vastustaja kohustamiseks vaadata

kaebaja 16.12.2013 vaie uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja – Jõelähtme vald, volitatud esindaja v.adv Karl

Haavasalu

Vastustaja – Keskkonnaamet, volitatud esindaja Maiu

Paloots

Asja läbivaatamine

26.11.2014 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Jõelähtme valla nõue tühistada Keskkonnaameti 24.01.2014 vaideotsus nr 1-

4.1/14/76 läbi vaatamata.

2. Jätta Jõelähtme valla kaebus ülejäänud nõuetes rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12.01.2015, välja arvatud HKMS

§ 181 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 181 lg 1).

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

3-14-50223

2(11)

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jõelähtme Vallavolikogu algatas 29.04.2008 otsusega nr 346 (II kd tl 111-111p) Jõesuu

küla Laheranna 1 ja Jõesuu puhkeala kinnistute, Ihasalu küla Laheranna 5-8 ja Jõesuu puhkeala

kinnistute detailplaneeringu koostamise. Otsusega kinnitati detailplaneeringu lähteülesanne ja

otsustati mitte algatada keskkonnamõju strateegilist hindamist. Otsusest nähtuvalt on

planeeritava

ala

suurus

98,8

ha.

Detailplaneeringu

eesmärk

on

olemasoleva

maatulundusmaa/sotsiaalmaa kinnistute sihtotstarbe muutmise, jagamise, ehitusõiguse ulatuse

ja hoonestustingimuste väljaselgitamine ning määramine. Planeeringuga lahendatakse

juurdepääsud

planeeritavatele

aladele,

tehnovõrkude

varustus

ning

määratakse

keskkonnakaitselised abinõud. Detailplaneeringuala asub Jõelähtme Vallavolikogu 29.04.2003

otsusega nr 40 kehtestatud Jõelähtme valla üldplaneeringu kohaselt hajaasustuses, mis on

üldplaneeringu kohaselt uus võimalik tiheasustusala rannal. Kinnistud jäävad osaliselt

ehituskeelualasse ning ranna- ja kaldakaitsetsooni. Kinnistuid katab suuremas osas kaitsemets.

Kui üldplaneeringu järgi on ranna ja kalda ehituskeeluvöönd 100 m, siis 10.05.2004 jõustunud

looduskaitseseaduse (LKS) § 4 lg 2 järgi on ranna ja kalda ehituskeeluvöönd metsamaal kuni

200 m. Detailplaneeringu koostamise algatamise taotlus teeb ettepaneku ühepereelamu kruntide

moodustamiseks ja ehituskeeluvööndi vähendamiseks 100 meetrini. Planeeringuga antakse

ühisvee- ja kanalisatsioonilahendused nii planeeringualal kui ka Ihasalu külas ja Neeme külas.

Planeering teeb ettepaneku üldplaneeringu kohase avalikult kasutatava ujumisranna,

kergliiklusteede ja parkimise lahendamiseks planeeringualal. Planeeringuga säilitatakse

maksimaalselt olemasolevat kõrghaljastust ning luuakse kaasaegne elukeskkond ja piirkonnale

vajalik avalik rand seda toetava infrastruktuuriga. Harju maavanema 11.02.2003 korraldusega

nr 356-k kehtestatud Harju maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu „Asustust ja maakasutust

suunavad keskkonnatingimused“ kohaselt asuvad osad kinnistud rohevõrgustiku tuumalal.

Detailplaneeringu on üldplaneeringut muutev.

2. Jõelähtme vald (kaebaja) esitas 21.10.2013 planeerimisseaduse (PlanS) § 17 lg 2 p 3 ning

keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 33 lg 6 alusel

detailplaneeringu Keskkonnaametile (vastustaja) kooskõlastamiseks.

3. Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla regioon keeldus 15.11.2013 kirjaga nr HJR 6-

5/13/14339-7 (I kd tl 46-48) detailplaneeringut kooskõlastamast. Põhjendused:

3.1. Detailplaneeringuga kavandatu omab olulist keskkonnamõju KeHJS mõttes ja tuleks

algatada keskkonnamõju strateegiline hindamine. Detailplaneeringuala asub osaliselt Ihasalu

lahe ranna piirangu- ja ehituskeeluvööndis. Koosmõjus kehtestatud planeeringuga mõjutab

planeeringuga kavandatu oluliselt rohevõrgustiku toimimist. Kavandatakse uue tiheasustusala

loomist rannal asuvale metsamaale, kavandatakse ranna ehituskeeluvööndi ulatuslikku

vähendamist. Jõelähtme Vallavolikogu kehtestas 29.06.2011 otsusega nr 202 Jõelähtme vallas

Ihasalu külas Laheranna 2, 3 ja 4 ning nendega külgneva Jõesuu puhkeala maaüksuste

detailplaneeringu, millega nähakse planeeringualale ette 21 elamukrunti ja 4 ärimaa krunti. Kui

arvestada juurde menetletava detailplaneeringu 81 elamumaa krunti, ei ole enam tegu

hajaasustusega, sest sel juhul moodustuks kokku 102 elamumaa krundist koosnev uus

elamupiirkond. Kui arvestada, et keskmiselt on leibkonna liikmete arv 2-3, siis asub

3-14-50223

3(11)

planeeringualale hinnanguliselt elama ca 234 elanikku. Detailplaneeringuga kavandatud krundi

suurused vastavad üldplaneeringuga hajaasustusele kehtestatud suurusele, kuid need on

paigutatud kompaktselt üksteise kõrvale, mille tulemusena moodustub ühtne, ühise teede- ja

tehnovõrkudega kompaktse hoonestusega ala. Kaebaja kasutatav tiheasustusala ei ühti LKS-s

tooduga, mis määratleb, et tiheasustusala on linna ja alevi ning aleviku ja küla selgelt piiritletav

kompaktse hoonestusega ala (LKS § 38 lg 1 p 3). LKS keelab uue tiheasustusala loomist rannale

või kaldale. Erandi võib teha põhjendatud vajadusel vaid Vabariigi Valitsus (LKS § 41 lg 1).

3.2. Planeerimislahendus on vastuolus teemaplaneeringuga, mille kohaselt on suurtele

tugialadele ja koridoridele reeglina vastunäidustatud teatud infrastruktuuride rajamine. Juhul,

kui nende rajamine on möödapääsmatu, tuleb eriti hoolikalt valida rajatiste asukohta ja

leevendada võimalikku negatiivset mõju. Detailplaneeringuga kavandatav elurajooni

planeerimine ei ole möödapääsmatu, kuna üldplaneeringuga kavandatavad elamumaad ei ole

ammendunud ning elamuarenduseks sobilikke piirkondi on piisavalt. PlanS ei võimalda muuta

kehtivat maakonnaplaneeringut detailplaneeringuga. Seetõttu ei ole selle detailplaneeringu

menetlemisega võimalik edasi minna.

3.3. Pärast detailplaneeringu avalikustamist esitatav ehituskeeluvööndi vähendamise taotlus

oleks praegusele planeeringulahendusele perspektiivitu. Seetõttu on põhjendatud juba

praeguses planeerimisfaasis planeeringulahendust muuta.

3.4. Detailplaneeringu seletuskirja lk-l 201 on välja toodud, et planeeringuala jääb

meremõjutuste piirkonda: piirkonnas on tormilainetusel tugev mõju, samuti võib esineda

rannaribal rüsijääd. Rüsijää ja mere lainetus (kõrgvee puhul) ulatub tavapäraselt kuni

rannavallini. Samuti on detailplaneeringu materjalides märgitud 1 m kõrgune korduva

üleujutusega ala piir. Kui detailplaneeringu rannaala on korduvalt üleujutatav LKS § 35 lg 4

mõistes, tuleb arvestada, et ranna piiranguvöönd, veekaitsevöönd ja ehituskeeluvöönd

koosnevad üleujutatavast alast ja LKS §-des 37-39 sätestatud vööndi laiusest (LKS § 35 lg 31

ja lg 4). Planeeringujooniseid tuleb vajadusel korrigeerida.

3.5. PlanS § 9 lg 2 p 8 kohaselt on detailplaneeringu ülesandeks keskkonnatingimuste seadmine

planeeringuga kavandatu elluviimiseks. Detailplaneeringus ei ole jätkuvalt kajastatud

keskkonnalubade taotlemise vajadust.

3.6. Detailplaneeringus kajastatu on vastuolus LKS § 41 lg-tega 1 ja 2, § 38 lg-g 2, § 35 lg-tega

31 ja 4, PlanS § 8 lg-ga 4, § 9 lg 2 p-ga 8. Vastustaja on nõus kooskõlastama detailplaneeringu

lahenduse, kus hoonestusalad on väljaspool LKS kohast ehituskeeluvööndit ja ei ole vastuolus

muude eelnimetatud sätetega.

4. Kaebaja esitas vastustajale 16.12.2013 vaide (I kd tl 50-60p), mille vastustaja 24.01.2014

vaideotsusega nr 1-4.1/14/76 (I kd tl 63-72) tagastas, sest vastustaja 15.11.2013 otsus ei sisalda

siduvat keeldu detailplaneeringu edasiseks menetlemiseks ja menetlustoimingut ei ole võimalik

vaidemenetluses vaidlustada.

5. Kaebaja

esitas

Tallinna

Halduskohtule

kaebuse

vastustaja

15.11.2013

kirja

õigusvastasuse tuvastamiseks ja 24.01.2014 vaideotsuse tühistamiseks ning vastustaja

kohustamiseks

otsustada

uuesti

detailplaneeringu

kooskõlastamine

või

vastustaja

kohustamiseks vaadata kaebaja 16.12.2013 vaie uuesti läbi. Põhjendused:

5.1. Vastustaja 15.11.2013 kirja näol on tegemist menetlustoiminguga (Riigikohtu lahendid 3-

3-1-12-07, 3-3-1-1-10), mida on võimalik iseseisvalt vaidlustada (Riigikohtu lahendid 3-3-1-

86-06, 3-3-1-1-10, 3-3-1-5-11), sest PlanS § 17 lg 2 p-s 3 nimetatud kooskõlastuse näol on

tegemist siduva kooskõlastusega. Kaebaja peaks vastustaja 15.11.2013 kirjast tulenevalt jätma

3-14-50223

4(11)

detailplaneeringu

vastu

võtmata.

Detailplaneeringu

vastuvõtmisel

oleks

haldusakt

kooskõlastuse puudumise tõttu õigusvastane. Viide, et kaebajal on võimalik detailplaneeringut

muuta, ei ole asjakohane, sest kaebaja soovib menetleda detailplaneeringut sellisena, nagu see

kooskõlastamiseks esitati. Kaebajal on õigus pöörduda oma enesekorraldusõiguse kaitseks

kohtusse (Riigikohtu lahendid 3-3-1-22-09, 3-3-1-81-10, 3-3-1-41-13) ja samal põhjusel on tal

õigus esitada ka vaie. Menetlustoimingu vaidlustamine vaidemenetluses on võimalik

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 72 lg 1 p 3 ja § 72 lg 3 p 5 kaudu ning seda on pidanud

võimalikuks ka Riigikohus lahendis 3-3-1-86-06.

5.2. Kaebaja on huvitatud detailplaneeringu kehtestamisest, sest see elavdab ja soodustab valla

arengut. Detailplaneeringu elluviimisel kuivendatakse liigniisked alad ning muudetakse

detailplaneeringuga hõlmatud alad suuremas ulatuses puhkamiseks ja looduses viibimiseks

sobivaks. Uute elanike tõttu väheneb risk, et metsaaluseid risustatakse. Detailplaneeringu alusel

rajatakse kergliiklustee, mis seob Neeme ümberkaudsete küladega ja Ihasalu poolsaare teiste

puhkealadega. Arendaja Jõelähtme Arendusgrupp OÜ on võtnud kohustuse finantseerida pärast

detailplaneeringu kehtestamist Neeme küla algkooli rajamist 31 956 euro ulatuses.

Detailplaneering näeb ette valla arengu seisukohalt olulise kvaliteetse joogiveega varustamise

tagamise ja ühiskanalisatsiooni ehitamise. Detailplaneeringu realiseerumise tagajärjel suureneb

vallaelanike arv, mis omakorda suurendab valla tulubaasi ja haldussuutlikkust.

5.3. Detailplaneeringut ja selle seletuskirja on varasema versiooniga võrreldes oluliselt

muudetud ja täiendatud. Mh telliti Laheranna 1-4 hüdrogeoloogiline ülevaade ja

metsamajandamiskava. Samuti muudeti detailplaneeringu vastuvõtmise korralduse eelnõud.

KeHJS § 33 lg 6 järgi on keskkonnamõju strateegilise hindamise läbiviimise vajaduse üle

otsustamine kaebaja pädevuses ja vastustaja ei saa keelduda detailplaneeringut kooskõlastamast

põhjusel, et kaebaja otsustas keskkonnamõju strateegilist hindamist mitte läbi viia.

5.4. Detailplaneeringuga ei nähta ette uue tiheasustusala rajamist. Vastavalt PlanS § 8 lg 3 p-le

5 ja § 7 lg 3 p-le 6 määratakse tiheasustusalad kindlaks kas valla või linna üldplaneeringuga või

maakonnaplaneeringuga, kusjuures maakonnaplaneeringu tiheasustusalade määratlus omab

tähendust vaid juhul, kui tiheasustusalad ei ole kehtestatud üldplaneeringuga. Kohalikul

omavalitsusel on planeerimismenetluses suur diskretsiooniõigus (Riigikohtu lahend 3-3-1-79-

09), mistõttu on tegemist kaebaja kaalutlusõigusliku otsustusega, kas teatud piirkonda

soovitakse planeeringus käsitleda tihe- või hajaasustusalana. Nõuded hajaasustusaladel

moodustatavate kruntide ja ehitiste kohta on sätestatud valla üldplaneeringus. Üldplaneeringu

seletuskirja lk-l 41 toodu järgi ei tohi hajaasustuses metsaalal elamukruntide suurus olla alla

0,7 ha ja elamute minimaalne vahekaugus peab olema vähemalt 50 m. Detailplaneeringuga

kavandatud krundid vastavad neile nõuetele. Hooned peavad asuma hoonestusala sees.

Hoonestusalad on tunduvalt väiksemad kavandatavatest kruntidest (jäädes alla 20% krundi

suurusest). Suurel osal planeeritavast alast säilib mets senisel kujul. Elamumaa kruntide

täisehitusprotsent on ca 5%. Kõigile elamumaa kruntidele on määratud kõrvalfunktsioonina

kaitseotstarbelise metsamaa sihtotstarve ja märgitud säilitatava kõrghaljastuse ala. Kruntidel

tohib piirdeaedasid rajada vaid hoonestusala ümber. Meelevaldne on väide, et kuna krundid on

paigutatud kompaktselt ja üksteise kõrvale, siis moodustub selle tulemusena ühtne, ühise teede-

ja tehnovõrkudega kompaktse hoonestusega ala. LKS § 38 lg 1 p 3 tuleb vaadelda koosmõjus

PlanS § 8 lg 3 p-ga 5 ja § 7 lg 3 p-ga 6. Viited LKS § 41 lg-tele 1 ja 3 on asjakohatud, sest

tegemist on erineva olukorraga. Hajaasustusalal uute elukohtade planeerimiseks ei ole

Vabariigi Valitsuse nõusolek tarvilik. Valla üldplaneering on kehtestatud 29.04.2003. Harju

maavanem on selle oma 21.04.2003 kirjaga heaks kiitnud, kuigi üldplaneeringus toodud

tiheasustusalad ja detailplaneeringu koostamise kohustusega alad erinevad Harju maavanema

kehtestatud Harju maakonnaplaneeringu I etapist. Seega on maakonnaplaneeringust hiljem

3-14-50223

5(11)

kehtestatud valla üldplaneeringuga määratletud teistsugused tingimused rakendunud vastavalt

PlanS § 24 lg-le 4.

5.5. Teemaplaneering ei välista arendustegevust tuumalal T8 ja selle äärealal. Detailplaneering

on kooskõlas teemaplaneeringu sisu ja mõttega. Maakasutuse juhtfunktsioonina nähakse ette

elamumaa kaitseotstarbelise metsamaa kõrvalfunktsioon. Rannaala koos liikumisteede ja

puhkealaga nähakse ette üldkasutatavaks alaks. Detailplaneeringuala säilitatakse valdavas osas

looduslikuna. Nähakse ette meetmed ranna ja metsa kaitseks, kusjuures keelatud on

olemasoleva väärtusliku kõrghaljastuse kahjustamine. Kõigil elamumaa kruntidel on märgitud

säilitatava kõrghaljastuse ala. Kuna kruntide hoonestusalad on tunduvalt väiksemad kruntidest,

siis võivad aiaga piiramata kruntide osadel viibida kõik isikud päikesetõusust -loojanguni.

Kehtestatakse nõuded, milliseid tuleb haljastuse ja heakorra tagamiseks järgida.

5.6. Vastustaja keeldumine ehituskeeluvööndi vähendamisest on ennatlik. LKS § 40 lg 4 järgi

tekib võimalus taotleda ehituskeeluvööndi vähendamist alles pärast detailplaneeringu

vastuvõtmist. Kaebaja ei ole veel vastavat taotlust esitanud. LKS § 40 lg 5 järgi on ehituskeelu

vähendamisega seonduv otsus kaalutlusotsus. Vastustaja otsustest ei nähtu kaalutlusi sellise

otsuse tegemiseks.

5.7. Mõistetamatuks jäävad vastustaja suunised, milles paluti kaebajal vajadusel korrigeerida

planeeringujooniseid, kui detailplaneeringualale peaks jääma korduvalt üleujutatud

rannaalasid, ning analüüsida keskkonnalubade taotlemise vajadust, sest vastustaja viidatud

üleujutusega alasid detailplaneeringualale ei jää. Vastustaja viited on umbmäärased.

6. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata. Põhjendused:

6.1. Vastustaja 15.11.2013 kiri on vaadeldav menetlustoiminguna. Kaebuse esitamise õigust

kaebuse menetlusse võtmise etapis ei saanud välistada. Seda saab hinnata asja sisulise

läbivaatamise käigus, hinnates, kas vastustaja keelduv otsus välistas planeeringu kehtestamise,

takistas või raskendas oluliselt kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmist. Kaebajal puudus aga

vaide esitamise õigus, sest PlanS ei näe ette menetlustoimingu vaidlustamise võimalust

vaidemenetluses.

6.2. Vastustaja jättis kooskõlastuse andmata, sest detailplaneeringuga sooviti 50 hoonestusala

rajamist hoonestamata ja looduslikus seisundis olevasse ehituskeeluvööndisse, kus ehitamine

on üldreeglina LKS § 38 lg 3 järgi keelatud. Planeeringu algatamine ei tähenda, et see soovitud

kujul alati ka kehtestatakse, eriti kui planeering hõlmab suurt looduskaitselise rannapiiranguga

ala. Planeeritav ala ei ole mahajäetud piirkond, vaid suveperioodidel aktiivses kasutuses.

Kohalikul omavalitsusel ja kinnistu omanikul on ka täna võimalus luua piisavalt võimalusi

prügistamise vältimiseks. 81 elamukrundi rajamine looduslikku männimetsa ei ole selleks ainus

meede. Kooli ja kergliiklustee rajamine on positiivne kogu vallale, kuid see ei anna alust

kehtestada detailplaneeringut üksnes arendaja huvidest lähtudes ehituskeeluvööndis, jättes

arvestamata avalikud LKS-st tulenevad keskkonnaalased huvid. Kokkulepete olemasolu

arendajaga mingite hüvede saamiseks ei saa olla vastustaja otsuste aluseks. Vastustaja saab

otsustada keskkonnakaitselistest aspektidest lähtudes. Vastustajale teadaolevalt ei näe

Jõelähtme Vallavolikogu 03.09.2009 määrusega nr 142 kinnitatud “Jõelähtme valla ÜVK

arengukava II etapp 2009-2020 (Kostivere, Haljala, Ihasalu, Jägala, Kaberneeme, Liivamäe,

Neeme, Parasmäe ja Saha)” ette detailplaneeringualale ühisveevärgi ja kanalisatsiooni

arendamist. Seega ei ole kohalik omavalitsus pidanud vajalikuks antud piirkonnas täiendavaid

investeerimisvajadusi ühisveevärgile ja kanalisatsioonile. Uute elanike valda juurde

registreerimine ei ole tõenäoline, arvestades asjaoluga, et vallas on puudus lasteaiakohtadest.

Kaebaja ei ole analüüsinud, kas suuremahulise elamuarendusega rikutud looduskeskkond,

suurenev liiklusintensiivsus ja müratase avaldavad kogumis positiivset mõju valla

3-14-50223

6(11)

elukeskkonnale. Kergliiklusteid ja ühisveevärki on võimalik rajada ilma suuremahulise

arendustegevuseta ehituskeeluvööndis. Vastustaja keelduv otsus ei välista detailplaneeringu

kehtestamist väiksemas mahus ja ehituskeeluvööndi piiranguid arvestavalt, seega ei saa väita,

et kohaliku omavalitsuse tegevus on vastustaja tegevuse tulemusel oluliselt takistatud või

raskendatud. Seetõttu ei ole vastustaja 15.11.2013 kirja vaidlustamine kaebuses esitatud

põhjendustel lubatav. Kui kaebaja leiab, et kooskõlastuse andmata jätmine ei olnud seadusega

kooskõlas, võib ta planeerimismenetlusega jätkata. Samas peab ta arvestama, et kui

menetlusega minnakse valesti edasi, siis on tegemist olulise menetlusveaga, mis võib kaasa

tuua planeeringu kehtestamise otsuse tühisuse.

6.3. Vastustaja on juba varem leidnud, et detailplaneeringuga kavandatav omab

keskkonnamõju KeHJS mõistes ja tuleks algatada keskkonnamõju strateegiline hindamine.

Selle algatamata jätmine ei olnud aga detailplaneeringu kooskõlastamata jätmise aluseks.

6.4. LKS § 38 lg 1 p 3 määratleb, et LKS mõttes on tiheasustusalaks linna ja alevi ning aleviku

ja küla selgelt piiritletav kompaktse hoonestusega ala. Seadusest ega mujal ei tule, et

tiheasustusala peab olema sellisena määratud üldplaneeringuga või maakonnaplaneeringuga.

Planeeringuala suurus on ca 91 ha ja see on hoonestamata. Kokku moodustatakse 81 elamumaa

krunti. Ranna piiranguvööndisse on kavandatud ligikaudu 49 hoonestusala, igal hoonestusalal

3 hoonet (koos kõrvalhoonetega), st ligikaudu 150 uut hoonet. Planeeringuala piirneb Jõelähtme

Vallavolikogu 29.06.2011 otsusega nr 202 kehtestatud Laheranna 2, 3 ja 4 ning nendega

külgneva Jõesuu puhkeala maaüksuste detailplaneeringuga, millega nähakse ette 21

elamukrunti ja 4 ärimaa krunti. Seega moodustub kahe detailplaneeringu realiseerimisel 102

elamumaa

krundist

(lisaks

ärimaa

krundid)

koosnev

elamupiirkond.

Mõlema

detailplaneeringuga kavandatavad hoonestusalad kulgeks mere ja Ruu-Ihasalu maantee ääres

ca 2,5 km pikkusel alal ja hoonestusalad paiknevad sisuliselt sirgete rividena ning üksteise

suhtes kindlate vahemaade taga (maantee äärde moodustub ridaküla tüüpi küla). Kui arvestada,

et keskmiselt on leibkonna liikmete arv 2-3 inimest, siis asub planeeringualale elama ca 234

elanikku. Detailplaneeringu järgi tekib selgelt piiritletav kompaktse asustusega ala, kus on

ühtne teede ja tehnovõrgustik. Kuigi krundid on suhteliselt suured (alates 0,7 ha), on need

paigutatud kompaktselt üksteise kõrvale (vahemaa ca 50 m) nii, et moodustub ühtne teede ja

tehnovõrguga ala. Sellist tekkivat asumit ei saa LKS mõttes hinnata hajaasustusalaks, vaatamata

sellele, et säilib kõrghaljastus. Valla üldplaneering ei määratle, mitu hoonet on tiheasustusala.

Seda teeb Harju maakonnaplaneeringu I etapp, mille kohaselt moodustab tiheasustusala

ühepereelamute, aiamajade või suvilate grupp, mis koosneb enam kui 3 nimetatud hoonest,

millede omavaheline kaugus on alla 100 m. Sarnaseid arendusi (oluliselt väiksemamahulisi) on

kaebaja ka ise käsitlenud tiheasustusena, nt Jõelähtme Vallavolikogu 27.05.2010 otsusega nr

75 algatatud Kostiranna küla Hindreku maaüksuse detailplaneering, mis käsitleb 17

elamukrundi loomist. Kui asumit ei käsitleta planeeringus tiheasustusalana, ei muuda see

olematuks tegelikku olukorda looduses kohapeal, kus planeeringuala koos kõrvalkinnistutega

moodustab küla selgelt piiritletava kompaktse asustusega ala, mis on LKS mõttes

tiheasustusala. See peaks selgelt kajastuma ka detailplaneeringus. Valla kehtiv üldplaneering ei

täpsusta maakonnaplaneeringut tiheasustusalal hoonete arvu osas.

6.5. Harju Maavalitsus on kaebajale selgelt öelnud, et uute elamupiirkondade planeerimine

rohevõrgustiku tuumalale ei ole kooskõlas tuumala rohevõrgustiku mõtte ja eesmärgiga ning

sellisest tegevusest tuleks võimalusel hoiduda. Arvestades rohevõrgustiku tuumalal T8

algatatud ja kehtestatud detailplaneeringute arvu ja asjaolu, et iga planeering võib muuta ja

halvendada rohevõrgustiku toimimist, tuleb kohalikul omavalitsusel eriti tõsiselt suhtuda igasse

uude suuremahulisse arendustegevusse rohevõrgustiku tuumalal. Vastustaja nõustub, et

teemaplaneering ei sätesta absoluutset ehitustegevuse keeldu tuumaladel ja äärealadel. Valla

üldplaneering ei täpsusta teemaplaneeringuga määratud rohelise võrgustiku piire ega käsitle

3-14-50223

7(11)

rohelise võrgustiku toimimise tingimusi, seetõttu ei saa üldplaneering olla detailplaneeringu

koostamise

aluseks

rohelise

võrgustiku

osas.

Detailplaneeringu

lahendus

on

teemaplaneeringuga vastuolus. PlanS § 8 lg 4 kohaselt võib üldplaneering põhjendatud

vajaduse korral sisaldada kehtestatud maakonnaplaneeringu muutmise ettepanekuid. PlanS ei

võimalda muuta kehtivat maakonnaplaneeringut detailplaneeringuga.

6.6. Vastustaja on haldusorgan, kes annab nõusoleku ehituskeeluvööndi vähendamiseks LKS

§ 41 alusel pärast planeeringu vastu võtmist. Seega on ta õigustatud HMS § 5 lg-t 2 arvestades

juhtima juba planeeringu kooskõlastamise staadiumis tähelepanu asjaolul, et peab esitatavat

ehituskeeluvööndi vähendamise taotlust tänasele planeeringulahendusele perspektiivituks.

Planeeringulahendust tuleks muuta juba praeguses planeerimisetapis, et pärast vastuvõtmise

staadiumi ei peaks asuma planeeringut oluliselt muutma. Kaebaja otsustada on, kas korrigeerida

planeeringulahendust enne vastuvõtmist või võtta vastu planeering, mida ei saa kehtestada.

7. Kaebaja selgitas täiendavates seisukohtades:

7.1. Puudub selgus, kas ja kui suures ulatuses paikneb detailplaneeringuga hõlmatud ala

tuumalal T8. Teemaplaneeringu seletuskirjas ei ole sätestatud, kuidas kulgeb tuumala T8 piir.

Teemaplaneeringu kaardilt ilmneb, et detailplaneeringuga hõlmatud alal ei lähe tuumala T8 piir

mereni välja. Teemaplaneeringu rohelise võrgustiku kaart on koostatud mõõtkavas 1:150 000

ning sellel kaardil puudub kaardiruudustik. Harju maavanema 15.09.2009 kirjast nähtub, et

teemaplaneering koostati 2000-2001, mil rohevõrgustiku ja väärtuslike maastike esialgne

väljaselgitamine toimus kaardianalüüsina erinevaid kaardikihte võrreldes, ühitades ja

analüüsides. Seega ei toimunud teemaplaneeringu kaardi koostamisel tuumalade ja

rohekoridoride piiride kindlaks määramist looduses. T8 piiri ebaselguse tõttu on ka

detailplaneeringu seletuskirjas lk 17-18 märgitud, et detailplaneeringuga hõlmatud ala asub

tuumala T8 äärealal. Teemaplaneeringu seletuskirja p 2.1.1 järgi paiknevad tuumala äärealad

väljaspool tuumalasid. Täpse kaardiruudustiku puudumise korral seotakse kaartidel kujutatavad

piirid reeglina mingite objektidega looduses. Praegusel juhul saaks selleks olla Ruu-Ihasalu

maantee, millega detailplaneeringuga hõlmatud ala piirneb. Kuna ei ole selge, kuidas tuumala

T8 piir detailplaneeringuga hõlmatud alaga suhestub, ei ole välistatud, et tuumala T8 ei ulatugi

detailplaneeringuga hõlmatud alale. Igal juhul oleks ebaõige käsitleda kogu detailplaneeringuga

hõlmatud ala tuumala T8 osana.

7.2. Kui eelistada LKS § 38 lg 1 p 3 üksnes grammatilist tõlgendamist, nagu seda teeb

vastustaja, siis võib see säte rikkuda Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 154 lg-s 1 sätestatud

kohaliku omavalitsuse õigust iseseisvalt otsustada ja korraldada ruumilist planeerimist. Samuti

võib LKS § 38 lg 1 p 3 olla vastuolus õigusselguse põhimõttega, kuivõrd jääb arusaamatuks,

milline institutsioon või isik, millise menetluse raames ja millistest kriteeriumitest lähtudes

peab hakkama tuvastama, kas tegemist on küla selgelt piiritletava kompaktse asustusega ala kui

tiheasustusalaga. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb eelistada normi põhiseaduskonformset

tõlgendamist (lahendid 3-2-1-73-04, 3-1-1-88-07). Seega tuleb LKS § 38 lg 1 p 3 tõlgendada

koosmõjus PlanS § 8 lg 2 p-ga 5 ja § 7 lg 2 p-ga 6 ning lugeda tiheasustusalaks selgelt piiritletav

kompaktse asustusega ala, mis on tiheasustusalana määratletud kohaliku omavalitsuse

üldplaneeringus

või

viimases

asjakohase

regulatsiooni

puudumise

korral

maakonnaplaneeringus. Kui kohus peaks eelistama vastustaja tõlgendust, tuleks LKS § 38 lg 1

p 3 jätta kohaldamata, tunnistada see säte PS §-dega 10, 13 ja/või 154 vastuolus olevaks ning

algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.

8. Vastustaja selgitas täiendavates seisukohtades:

8.1. Otsuse, kas rannale kavandatakse LKS § 38 lg 1 p 3 kohast tiheasustusala, teeb kohalik

omavalitsus, lähtudes planeeringu olemusest. Vaidluse korral tiheasustusala määratlemisel

3-14-50223

8(11)

LKS mõistes peaks oma seisukoha andma planeeringu järelevalvet teostav haldusorgan, st

maavanem ja Keskkonnaministeerium (LKS § 41 lg 3).

8.2. Tuumalaga seonduva väljaselgitamine planeeringualal on planeerimismenetluses kaebaja

ülesanne. Maakonnaplaneering ja üldplaneering on liigilt erinevad planeeringud, mille sisu ja

eesmärk on PlanS järgi erinev ning mille üldistusastmed on erinevad. Seetõttu ei peagi

maakonnaplaneeringus ja üldplaneeringus esitatud andmed olema alati identsed. Kuna

üldplaneeringus puudub rohevõrgustiku tingimuse täpsustused, võib asuda seisukohale, et

vaidlusaluse detailplaneeringuga tahetakse muuta maakonnaplaneeringut, mida saab muuta

vaid üldplaneeringuga. Rohevõrgustikuga seotud aspektides saab anda hinnangu ja seisukohad

eelkõige Harju maavanem. Kaebaja ei ole maavanemalt vaidluses seisukohta küsinud.

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Kaebaja vaidlustab vastustaja 15.11.2013 kirja, millega vastustaja keeldus kooskõlastamast

Jõesuu küla Laheranna 1 ja Jõesuu puhkeala kinnistute, Ihasalu küla Laheranna 5-8 ja Jõesuu

puhkeala kinnistute detailplaneeringut. Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et kooskõlastuse

andmine on menetlustoiming, mida saab reeglina vaidlustada koos lõpliku haldusaktiga (vt nt

Riigikohtu halduskolleegiumi 15.04.2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-1-10, p 11). Kuna

detailplaneeringumenetlus lõpeb kaebaja antava haldusaktiga, mida kaebaja ise halduskohtusse

vaidlustama ei tule, siis ei saa kaebajale ette heita seda, et ta ei oodanud ära lõplikku haldusakti

ega vaidlustanud menetlustoimingut koos lõpliku haldusaktiga. Ilma lõplikku haldusakti ära

ootamata saab menetlustoimingut vaidlustada juhul, kui menetlustoiming toob vältimatult kaasa

õigusvastase otsuse või rikub iseseisvalt kaebaja õigusi.

10. Kohalikul omavalitsusel on halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lg-te 4 ja 5

järgi kaebeõigus olukorras, kus akt või toiming rikub väidetavalt kohaliku omavalitsuse üksuse

õigusi või akt või toiming takistab või raskendab oluliselt kohaliku omavalitsuse üksuse

ülesannete täitmist. Kaebaja tugines kaebuses mõlemale alusele, väites, et vastustaja 15.11.2013

kiri

rikub

kaebaja

enesekorraldus-

ja

planeerimisõigust

ning

takistab

kaebajal

planeeringumenetlust jätkata. Riigikohtu halduskolleegium on mitmes lahendis leidnud, et

üldjuhul ei ole kooskõlastuse kui menetlustoimingu iseseisev vaidlustamine võimalik, küll aga

on võimalik vaidlustada kooskõlastuskirja või järelevalveotsust, millest tuleneb siduv keeld

detailplaneeringu kehtestamiseks (vt 15.04.2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-1-10, 10.06.2010

määrus haldusasjas nr 3-3-1-38-10, 16.01.2014 määrus haldusasjas nr 3-3-1-41-13).

11. Praegusel juhul taotles kaebaja vastustajalt kooskõlastust PlanS § 17 lg 2 p 3 ja KeHJS § 33

lg 6 alusel ning vastustaja keeldus detailplaneeringule kooskõlastust andmast põhjusel, et

detailplaneering on vastuolus LKS § 41 lg-tega 1 ja 2, § 38 lg-g 2, § 35 lg-tega 31 ja 4, PlanS

§ 8 lg-ga 4, § 9 lg 2 p-ga 8.

12. PlanS § 17 lg 2 p 3 sätestab, et enne planeeringu PlanS § 18 kohast vastuvõtmist

kooskõlastab planeeringu koostamist korraldav maavanem või kohalik omavalitsus

üldplaneeringu ja detailplaneeringu asjaomase riigiasutusega, sealhulgas vajaduse korral

Päästeametiga, kui planeeritaval maa-alal asub riikliku kaitse alla võetud maa-ala või selle

kaitsevöönd, samuti kultuurimälestis või selle kaitsevöönd või loodusobjekti kaitsevöönd või

tehakse planeeringuga ettepanek selle kaitse alla võtmiseks või kui planeeritaval maa-alal asub

keskkonnaregistri maardlate nimistus olev maardla või selle osa või kui planeeritavale maa-

alale või selle lähiümbrusesse jääb olemasolev või kavandatav KeHJS § 6 lg-s 1 nimetatud

olulise keskkonnamõjuga tegevuse asukoht või kui planeeritaval maa-alal asub

maaparandussüsteem.

3-14-50223

9(11)

Menetlusosalised kinnitasid kohtuistungil, et detailplaneeringuga hõlmatud alal ei asu

kaitsealuseid objekte ega nende kaitsevööndeid. Samuti ei asu planeeritaval alal maardlat ega

maaparandussüsteemi. Kuna detailplaneeringuga kavandatakse elamupiirkonna rajamist, siis ei

ole tegemist ka olulist keskkonnamõju eviva tegevusega KeHJS § 6 lg 1 tähenduses. Tegemist

on piirkonnaga, mis võib vähemalt osaliselt jääda maakonnaplaneeringu teemaplaneeringuga

kehtestatud rohevõrgustiku alale. Detailplaneeringu vastavust liigilt üldisemale planeeringule

kontrollib maavanem. Menetlusosalised ei vaidle asjaolu üle, et rohevõrgustiku alal ei ole

ehitamine iseenesest keelatud. Samuti ei näe õigusaktid ette, et rohevõrgustiku alal ehitamine

oleks lubatav ainult Keskkonnaameti või muu keskkonnaorgani nõusolekul. Seega ei olnud

vastustajalt kooskõlastuse küsimine PlanS § 17 lg 2 p 3 järgi vajalik ja vastustaja kooskõlastuse

puudumine ei ole siduvaks takistuseks detailplaneeringu edasisel menetlemisel.

13. Detailplaneering on strateegiline planeerimisdokument KeHJS § 31 p 1 tähenduses ja selle

menetlemisel tuleb kaaluda keskkonnamõju strateegilise hindamise vajadust (KeHJS § 33 lg 1

p-d 2 ja 3, lg 2 p 1). Kuna vaidlusaluse detailplaneeringuga kavatsetakse muuta ka

üldplaneeringut, siis oli kaebaja KeHJS § 33 lg 2 p 1 ja lg 6 järgi kohustatud enne

keskkonnamõju strateegilise hindamise läbiviimise vajaduse üle otsustamist küsima vastustaja

seisukohta. Praegusel juhul otsustas kaebaja ilma vastustaja seisukohta küsimata

keskkonnamõju strateegilist hindamise mitte algatada detailplaneeringu algatamisel 29.04.2008

otsusega. Selline viga soovitakse kõrvaldada detailplaneeringu vastuvõtmise staadiumis, kus

kavatsetakse uuesti keskkonnamõju strateegilise hindamise läbiviimise vajadust kaaluda (vt

I kd tl 34p-44). KeHJS § 34 lg 1 järgi keskkonnamõju strateegilise hindamise algatab ja selle

eest vastutab strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldaja. Praegusel juhul on

selleks kaebaja (PlanS § 10 lg 5). KeHJS näeb küll ette, et enne keskkonnamõju hindamise

läbiviimise vajaduse üle otsustamist tuleb küsida Keskkonnaameti seisukohta. Samas ei sätesta

KeHJS ühtegi tagajärge juhuks, kui strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldaja

ja Keskkonnaameti seisukohad keskkonnamõju hindamise läbiviimise vajaduse osas erinevad.

Kui detailplaneeringu menetleja leiab erinevalt Keskkonnaametist, et konkreetsel juhul puudub

vajadus keskkonnamõju strateegilist hindamist algatada, peab ta seda KeHJS § 35 lg 5 p-st 5

tulenevalt põhjendama ja vastava otsuse KeHJS § 35 lg 6 kohaselt avalikustama, seejärel saab

ta planeerimismenetlusega edasi minna ja teha järgnevad menetlustoimingud. KeHJS ei anna

sellises olukorras vastustajale pädevust planeerimismenetlust takistada või menetlejat trahvida.

Ka vastustaja on kohtumenetluses korduvalt kinnitanud, et tema kooskõlastus ei ole siduv ja tal

puudub õigus planeerimismenetluse läbiviimist takistada. Samuti rõhutas vastustaja, et

kooskõlastuse andmisest ei keeldutud põhjusel, et kaebaja otsustas keskkonnamõju mitte

hinnata. Seega ei saa vastustaja erinev seisukoht keskkonnamõju olulisuse ja keskkonnamõju

hindamise läbiviimise vajaduse osas kaebaja õigusi rikkuda ja takistada tal planeerimisõigust

teostada. Kui hilisema vaidluse käigus selgub, et keskkonnamõju hindamine tulnuks siiski läbi

viia, saab kaebaja menetletud planeerimisdokument olla õigusvastane vaid tulenevalt asjaolust,

et ta jättis ebaõigetel kaalutlustel keskkonnamõju hindamise algatamata, mitte põhjusel, et

planeeringul puudus vastustaja kooskõlastus.

14. PlanS § 23 lg 1 p 2 järgi teostab detailplaneeringu üle järelevalvet maavanem, kelle

heakskiidust oleneb planeeringu kehtestamise võimalus (PlanS § 24 lg 3). Maavanem kontrollib

mh, kas detailplaneering vastab õigusaktidele ja liigilt üldisemale kehtestatud planeeringule.

Seega saab vaidlusaluse detailplaneeringu kehtestamist takistada maavanem, kui ta leiab, et

detailplaneering ei ole kooskõlas kehtivate õigusnormide või kehtestatud üldisemat liiki

planeeringutega. Vastustaja viitas küll kooskõlastust mitte andes detailplaneeringu vastuolule

mitme õigusnormiga, kuid ükski neist normidest ei eelda vastustajalt siduva kooskõlastuse või

nõusoleku saamist (erinevalt kaebaja viidatud Riigikohtu halduskolleegiumi 15.04.2010

määruses haldusasjas nr 3-3-1-1-10 käsitletud maapõueseaduse §-st 62). Vastustaja ülesandeks

3-14-50223

10(11)

on kaitsta keskkonna- ja looduskaitselisi huvisid. Kaebaja kui detailplaneeringu menetleja

ülesandeks on kaaluda erinevaid huve ja teha sellest lähtudes planeerimismenetluses

põhjendatud valik. Kaebaja kohustuseks on hinnata, kas vastustaja etteheited ja viited

vastuoludele õigusnormidega on põhjendatud või mitte. Kui kaebaja leiab, et vastuolud

õigusnormidega puuduvad, saab ta detailplaneeringuga muutmata kujul edasi minna. Kui hiljem

selgub, et vastuolud õigusnormidega siiski esinesid, siis on detailplaneering õigusvastane

tulenevalt vastuolust õigusnormidega, mitte seetõttu, et vastustaja ei andnud planeeringule

kooskõlastust. Haldusmenetluse läbiviimine on haldusorgani, mitte kohtu pädevuses. HKMS ei

näe kohtule ette võimalust anda haldusmenetluse toimumise ajal siduvat eelotsust

haldusmenetluse õiguspärasuse osas. Kohus saab hinnata haldusmenetluse ning selle käigus

tehtud toimingute ja vastuvõetud aktide õiguspärasust tagantjärgi.

15. Vastustaja nõusoleku puudumine saab detailplaneeringu menetlemisel takistuseks alles

siis, kui vastustaja ei anna nõusolekut ranna ja kalda ehituskeeluvööndi vähendamiseks (LKS

§ 40 lg 3). Sellise nõusoleku taotlusega saab vastustajale poole pöörduda alles pärast

detailplaneeringu vastuvõtmist (LKS § 40 lg 4 p 2). Kaebaja kinnitas kohtuistungil, et

detailplaneeringut ei ole veel vastu võetud. Vastustajal on küll juba praeguses

menetlusstaadiumis võimalik juhtida kaebaja tähelepanu sellele, et teatud keskkonna- ja

looduskaitseliste aspektide arvestamata jätmisel ei pruugi ta järgmises menetlusetapis kaebajale

nõusolekut anda, kuid vastustaja antud seisukoht ei ole praeguses menetlusetapis veel siduv.

Kaebajal on õigus kaaluda, kas ta nõustub vastustajaga ja muudab detailplaneeringut vastavalt

esitatud soovitustele või jätab detailplaneeringu muutmata. Viimasel juhul peab ta arvestama

sellega, et ta ei pruugi järgmises menetlusetapis saada vastustajalt nõusolekut ranna ja kalda

ehituskeeluvööndi vähendamiseks. Sellist otsust on aga kaebajal võimalik Riigikohtu

16.01.2014 määrusest haldusasjas nr 3-3-1-41-13 tulenevalt halduskohtus vaidlustada. Kuna

vastustaja ei ole veel sellekohast otsustust teinud, siis ei saa kaebaja juba eelnevalt tulla kohtusse

vastustaja tulevast otsustust vaidlustama. Kohtul puudub õigus sekkuda ennetavalt

haldusmenetlusse ja kirjutada haldusorganile ette, millise otsuse ta peab langetama. Kohtu

ülesandeks on teostada haldusmenetluse üle järelkontrolli. Samuti ei ole kohtu ülesandeks

lahendada menetlusosaliste erimeelsusi, vaid kaitsta isikute õigusi (HKMS § 44 lg 1). Kuna

praeguses

menetlusetapis

ei

ole

kaebaja

õigusi

rikutud

ega

tehtud

talle

detailplaneeringumenetluses takistusi, siis puudub kaebajal kaebeõigus vastustaja 15.11.2013

kirja vaidlustamiseks ja õigus nõuda vastustaja kohustamist detailplaneeringut kooskõlastama.

Kaebus tuleb jätta vastavates nõuetes rahuldamata. Kaebeõiguse puudumise tõttu ei pea kohus

hindama teisi menetluses esitatud väiteid ja seisukohti.

16. Riigikohtu halduskolleegium on 09.06.2004 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-28-04 ja

28.04.2009 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-30-09 leidnud, et ka planeerimismenetluses on vaide

esitamine võimalik, vaatamata sellele, et PlanS vaidemenetlust ei reguleeri. Riigikohtu viidatud

otsuste kohaselt tuleb sellises olukorras lähtuda HMS-s toodud üldregulatsioonist. HMS § 71

lg 1 annab isikule, kes leiab, et haldusaktiga või haldusmenetluse käigus on rikutud tema õigusi

või piiratud tema vabadusi, õiguse esitada vaie. Seega ei saa vaidemenetluses vaidlustada

kõikvõimalikke akte ja toiminguid, vaid ainul selliselt, mis saavad rikkuda vaide esitaja õigusi.

Kohus leidis eespool, et vastustaja poolt detailplaneeringu kooskõlastamata jätmine ei saanud

kaebaja õigusi rikkuda ja tal puudub seetõttu kaebeõigus. Samal põhjusel puudus kaebajal ka

vaide esitamise õigus ning vastustaja tagastas vaide õiguspäraselt. Kaebaja nõue kohustada

vastustajat kaebaja vaiet uuesti läbi vaatama tuleb jätta rahuldamata.

17. Kaebaja esitas ka nõude tühistada vastustaja 24.01.2014 vaideotsus. Kuna nimetatud

vaideotsusega tagastati kaebaja vaie vaideõiguse puudumise tõttu, mitte ei lahendatud seda

sisuliselt, siis on tegemist menetlustoiminguga, mille peale ei saa esitada tühistamiskaebust (vt

Tallinna Ringkonnakohtu 19.11.2009 otsus haldusasjas nr 3-09-507 ja 19.12.2013 otsus

3-14-50223

11(11)

haldusasjas nr 3-12-1962). Seetõttu tuleb vaideotsuse tühistamise nõue jätta HKMS § 151 lg 2

p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.

18. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus

teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda.

HKMS § 109 lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi

menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega

kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule

hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kuludokumentide ja menetluskulude

nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

Vastustaja ei ole esitanud kohtule tema menetluskulusid ja nende kandmist tõendavaid

dokumente, seetõttu jätab kohus menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Reelika Lind

Kohtunik