3-14-51779/19 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. detsember 2014, Tallinn

Haldusasja number

3-14-51779

Haldusasi

OÜ Janere kaebus Maksu- ja Tolliameti 11. juuni 2014

maksuotsuse nr 12.2-3/23338-5 tühistamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 27. novembril 2014

Menetlusosalised

Kaebaja: OÜ Janere

Esindajad: v.adv Merle Järvala ja v.adv Vahur Kivistik

Vastustaja: Maksu- ja Tolliamet

Esindaja: Andreas Aas

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ Janere kaebus osaliselt. Tühistada Maksu- ja Tolliameti 11. juuni 2014

maksuotsus nr 12.2-3//23338-5, välja arvatud osas millega määrati ja kohustati

kaebajat tasuma käibemaksu summas 4 (neli) eurot ja 76 senti. Muus osas jätta

kaebus rahuldamata.

2. Mõista Maksu- ja Tolliametilt OÜ Janere kasuks välja menetluskulud 3000 (kolm

tuhat) eurot.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada

apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt

8. jaanuaril 2015 (HkMS § 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUS

1. OÜ Janere deklareeris 13. juunil 2011 esitatud kauba tollideklaratsiooniga nr

11EE1210EE91239720 enda nimel ja enda eest vabasse ringlusse lubamise tolliprotseduurile Tai

Kuningriigist äriühingult Eastwest Metal Co. Ltd imporditud 22 643 kg tsingiga kaetud terasest

kuuskantpeaga polte kaubakoodiga 7318 15 89 98. OÜ-l Janere oli selle kauba kohta Tai

väliskaubandusministeeriumi (Thai Department of Foreign Trade) poolt Bangkok’i sadamas

äriühingu Eastwest Metal Co. Ltd nimele väljastatud päritolu sertifikaat vorm A nr IA2011-

0051226. Sellest tulenevalt maksustati kõnealune kaup 0%-lise tollimaksumääraga. OÜ Janere

deklareeris kauba tolliväärtuseks 29 839,77 eurot ning tasus sellelt 5967,95 eurot käibemaksu.

2. Maksu- ja Tolliamet tegi 11. juunil 2014 maksuotsuse nr 12.2-3/23338-5, millega kohustas

OÜ-d Janere täiendavalt tasuma 1104,95 eurot tollimaksu ja 25 384,01 eurot lõplikku

dumpinguvastast tollimaksu ning 5302,55 eurot käibemaksu. Maksuotsuse tegemisel on

tuginetud esiteks sellele, et Euroopa Pettustevastase Ameti (edaspidi OLAF) aruande kohaselt

on eelnimetatud kauba päritolumaaks Hiina ning teiseks sellele, et kaebaja on deklaratsioonis

märkinud kauba tolliväärtuse valesti. Maksuotsust põhjendatakse kokkuvõtlikult järgnevate

asjaolude ja seisukohtadega:

▫

tollideklaratsioonil on kauba maksumuseks deklareeritud 29 839,77 eurot, ent OÜ Janere on

tegelikult tasunud kauba eest 29 863,54 eurot, seega on jäetud deklareerimata kauba

maksumuse 23,77 euro ulatuses;

▫

OLAF kontrollis äriühingu Eastwest Metal Co. Ltd tegevust ning jõudis lähetuse raportites

Thor (2013)11786 ja Thor (2014)8967 kajastatud järeldusteni, et kõnealune kaup pärines

Hiinast. See järeldus tehti omakorda järgmiste asjaolude põhjal:

Eastwest Metal Co Ltd on seotud äriühinguga Easy Products Imports & Exports Co Ltd,

kuivõrd nende juhid on samad isikud;

Easy Products Imports & Exports Co Ltd importis Hiinast 12. aprillil 2011. aastal Taisse

22 643 kg polte, mis paigutati äriühingu JWD Infologistics Co Ltd lattu;

Eastwest Metal Co Ltd eksportis eelnimetatud lattu paigutatud kaubad Eestisse, ilma,

et neid oleks laos töödeldud;

Eastwest Metal Co Ltd-le ega Easy Products Imports & Exports Co Ltd-el pole kunagi

sertifikaate vorm A väljastanud ning kõik need sertifikaadid olid võltsitud.

▫

Liikmesriigi tollil on õigus tugineda maksustamisel OLAF’i raportites tuvastatud asjaoludele.

▫

OLAF-i raportis sisalduv teave, et sooduspäritolusertifikaadid on võltsitud, viitab selgelt

kauba tegelikule Hiina päritolule, sest kui kaup olnuks tegelikult Tai päritolu, poleks

võltsimisel mõtet; liiati maksustatakse enamiku Aasia riikide päritolu vastav kaup

samamoodi kui Tai päritolu kaup, ent teisiti on see just Hiina päritolu kauba puhul, mis

tähendab, et sooduspäritolusertifikaate tasub võltsida juhul, kui kinnitusdetailid on tegelikult

Hiina päritoluga.

▫

Enne maksuotsuse tegemist koostatud ja kaebajale väljastatud kontrollaktile olid lisatud nii

OLAF’i raportid kui ka nende lisad, kust nähtub, kuidas OLAF oma järeldustele jõudis.

▫

OÜ Janere on impordideklaratsioonil õigesti märkinud kaubakoodi 7318 15 89 98 ning sellise

kaubakoodiga Hiina päritolu kaup kuulub maksustamisele 3,7%-lise tollimaksumääraga.

▫

Kõnealusele kaubale kohaldada 85%-list lõpliku dumpinguvastase tollimaksu määra, kuivõrd

pole teada, millises konkreetses Hiina tehases see kaup toodeti.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

3. OÜ Janere esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Maksu- ja Tolliameti 11. juuni

2014 maksuotsuse nr 12.2-3/23338-5 tühistamist. Kaebaja hinnangul on maksuotsus

põhjendamata ning asjaolud, millele maksuhaldur selle tegemisel tugineb, on nõuetekohaste

tõenditega tõendamata. Kaebaja hinnangul ei saa OLAF’i raportid olla tõenditeks, kuna neis

kajastatud teave ei ole kontrollitav. Kaebaja meelest on tõendamata, et imporditud kauba kohta

väljastatud päritolusertifikaat on võltsitud või et kaup on kindlasti toodetud Hiinas. Kaebaja

heidab ette, et maksuotsuses ei ole viidatud ühelegi konkreetsele OLAF’i raportites tehtud

järelduse aluseks olevale tõendile, millest saab teha vaid järelduse, et selliseid tõendeid ei olegi.

Ka märgib kaebaja, et isegi kõnealused raportid ei ole talle olnud tervikuna kättesaadavad, sest

osa teksti on kinni kaetud ning kaebajal pole olnud võimalik sellega tutvuda. Kaebaja heidab

maksuhaldurile ette, et viimane on lugenud OLAF’i raportitega tõendatuks kaebaja

maksukohustust puudutavad asjaolud, olemata samas tegelikult raporti koostamise aluseks

olnud tõendeid hinnanud või kontrollinud. Kaebaja leiab, et kui käsitada OLAF’i raporteid

samaväärsena liikmesriigi haldusametnike koostatud menetluskokkuvõtetena, siis Eesti

haldusametnike koostatud menetluskokkuvõtted peavad olema kontrollitavad algsete tõendite

alusel ning nende koostajad peavad olema tuvastatavad ja kontrollitavad. Kaebaja hinnangul

OLAF’i raportid neile kriteeriumitele ei vasta ning kuivõrd OLAF’i raportite kohta pole isegi

teada, kes need koostanud on, on sisuliselt tegemist anonüümkirjadega, mille alusel on

maksuhaldur maksukohustuse määranud. Kaebaja hinnangul on lubamatu, et tema

maksukohustus sõltub välisorganisatsiooni raportist, mille vaidlustamiseks pole tal reaalset

võimalust ja mille aluseks olevad asjaolud on talle kontrollimatud.

4. OLAFI’i raportite tõendusväärtuse osas viitab kaebaja ka Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas

C-521/04. Seevastu ei pea kaebaja asjakohaseks vastustaja viiteid teiste Euroopa Liidu

liikmesriikide kohtute lahenditele seoses OLAF’i raportite tõendusväärtusega, märkides esiteks,

et sellistes lahendites esitatud seisukohtadel ei saa olla mingit siduvust käesoleva asja

lahendamiseks ning teiseks ei ole vastustaja viidatud kohtulahendid enamasti avalikult

kättesaadavad või kui on, siis võõrkeeltes. Asjakohaseks ei pea kaebaja ka vastustaja viiteid

Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas nt T-191/09, C-95/95 ja C-370/96, kuna neis ei käsitleta

sootuks OLAF’i raporti tõendusväärtusega seotud küsimusi. Seoses vastustaja viitega kohtuasjas

nr C-66/80 tehtud lahendile märgib kaebaja, et kõnealune kohtulahend pärineb aastast 1981

ning seal viidatud seisukohad ei pruugi olla enam asjakohased, sest lahendi tegemise ajal ei

olnud Euroopa Pettustevastast Ametit (OLAF) veel moodustatud. Mis puudutab aga Euroopa

Kohtu otsust kohtuasjas nr C-153/94, siis juhib kaebaja tähelepanu selle otsuse punktile 34,

millest tuleneval tuleks käesoleva asja lahendamisel kaaluda eelotsuse küsimist Euroopa

Kohtult.

5. Kaebaja leiab, et maksuhaldur ei ole talle taganud ärakuulamisõigust, sest kaebajal ei ole

olnud võimalik tutvuda OLAF’i raportis tehtud järelduste aluseks olevate tõenditega ega esitada

nende kohta arvamust ega vastuväiteid. Viitega Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-72-10 ja

3-3-1-23-06 leiab kaebaja, et ärakuulamisõiguse rikkumise näol on tegemist sedavõrd raske

menetlusrikkumisega, mis igal juhul peab kaasa tooma maksuotsuse tühistamise.

6. Viidates Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-66-09 ja seal viidatud Euroopa Kohtu

lahenditele peab kaebaja võimalikuks, et käesoleval juhul esines tolli viga ÜTS art 220

tähenduses, mis pidanuks välistama maksuotsuse tegemise. Kaebaja toob välja, et OLAF’i

raportis on viidatud sellele, et juba 11. mail 2011 teavitati liikmesriike võimalikest asjakohastest

pettustest, ent kaebaja tollideklaratsiooni aktsepteeriti 13. juunil 2011, seega ajal, mil tollil oli

juba vastav teave olemas. Samas märgib kaebaja, et tema käitus heauskselt ning tal ei oleks

olnud võimalik kuidagi tolli viga avastada.

7. Kaebaja selgitab, et isegi kui oleks tuvastatud, et kaup pärines tegelikult Hiinast, ei oleks

kaebajal kuidagi olnud võimalik seda teada, kaebajal oli importimisel kauba päritolusertifikaat,

millel kajastus kauba Tai päritolu, samuti ei suhelnud kaebaja otse EastWest Metal Co Ltd-ga,

vaid tarnijaks oli Hollandi ettevõtja NeoFast. Samuti rõhutab kaebaja, et tekkinud olukorras ei

saa temalt nõuda asjassepuutuvate asjaolude kohta tõendite nõudmist MKS §-le 150 tuginedes,

kuna kaebajal ei saa selliseid tõendeid olla, samas ei ole maksuhaldur oma seisukoha kinnituseks

ühtegi kontrollitavat tõendit esitanud ning kaebajale ei ole ette heidetud ega saagi ette heita

kaasaaitamiskohustuse rikkumist.

8. Kaebaja leiab samuti, et maksuotsusest ei selgu, millistel asjaoludel on kohaldatud

dumpinguvastase tollimaksu puhul 85%-list tollimaksumäära. Kaebaja toob välja, et

maksuotsuses viidatakse vaid nõukogu määrusele (EÜ) nr 91/2009, ent puudub viide

konkreetsele normile, kust nähtuks, et selles määruses nimetatud maksuga kuuluks

maksustamisele ka koodiga 7318 15 89 98 klassifitseeritav kaup. Samuti on kaebaja seisukohal,

et olukorras, kus väidetavalt Hiinast Taisse toodud kaupade tootja ei ole teada, ei saa olla

põhjendatud eelnimetatud määruses sätestatud 85%-lise maksumäära kohaldamine, kuna selle

maksumääraga maksustatakse kaup, mis ei ole toodetud samas määruses loetletud ettevõtetes.

Viitega Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-81-08 peab kaebaja maksuotsuses maksustamise

konkreetse õigusliku aluse märkimata jätmist oluliseks puuduseks, mida ei saa asuda parandama

alles kohtumenetluses.

9. 18. augustil 2014 esitatud kaebuse täienduses on kaebaja asunud seisukohale, et maksuotsus

on tehtud pärast seaduses sätestatud aegumistähtaja möödumist, kuna see toimetati kaebajale

kätte alles 20. juunil 2014. Kaebaja leiab, et kehtiv ja õiguslikult siduv on vaid adressaadile kätte

toimetatud haldusakt ning seega algas maksuotsuse kehtivus 20. juunil 2013, ent selleks

päevaks oli maksukorralduse seaduse (MKS) § 98 lõikes 1 ja ÜTS art 221 lõikes 3 sätestatud

kolmeaastane aegumistähtaeg lõppenud.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

10. Maksu- ja Tolliamet vaidleb kaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist, olles

seisukohal, et kaebaja ei ole tõendanud, et maksusumma on määratud valesti ega oleks MKS §

150 kohaselt esitatud tõendeid, mis maksuotsuse järeldused ümber lükkaksid. Vastustaja toob

välja, et kaebajale on edastatud maksustamisel aluseks olnud dokumendid, samuti on kaebajal

olnud võimalik tutvuda maksumenetluse toimikuga maksuhalduri juures. Vastustaja jääb nii

maksuotsuses kui asjas tehtud vaideotsuses võetud seisukohale, et OLAF-i poolt kogutud ning

Maksu- ja Tolliametile edastatud informatsioon ja tõendid on piisavad tõendamaks, et

vaidlusalune kaup pärines Hiinast ning puuduvad asjaolud, mis seavad kahtluse alla raportis

toodud järelduste õigsuse. Vastustaja viitab juba vaideotsuses väljendatud seisukohale, et

OLAF’i raportitest nähtub üheselt, et järeldus kõnealuste päritolusertifikaatide võltsituse kohta

on tehtud Tai Väliskaubandusosakonna poolt saadud teabe kohaselt, milles see organ

vaidlusaluse päritolusertifikaadi väljastamist eitas. Vastustaja leiab, et kuivõrd on üheselt

tõendatud kauba pärinemine Hiinast, liigub tõendamiskoormus isikule, kes soovib OLAF-i poolt

tuvastatud kauba päritolu vaidluse alla seada.

11. Mis puudutab kaebaja argumentatsiooni seoses tolli veaga, siis selgitab vastustaja, viidates

Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas T-191/09, et ÜTS art 220 lg 2 p b eesmärk on kaitsta isikute

õiguspärast ootust ainult olukorras, kus pädevad organid ise on loonud baasi õiguspärase

ootuse tekkimiseks. Vastustaja hinnangul pole sellise olukorraga antud juhul tegemist, kuna Tai

Väliskaubanduse osakond ei ole päritolusertifikaati üldse väljastanud. Viidates Euroopa Kohtu

otsusele kohtuasjas nr C-97/95, märgib vastustaja, et heas usus käitumine ei vabasta importijat

maksude maksmise kohustusest.

12. Vastustaja viitab Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas C-66/80 ja rõhutab, et tollivaldkond on

Euroopa Liidu pädevuses ja seetõttu peab liikmesriigi kohus tõlgendama tolliõigust kooskõlas

Euroopa Kohtu eelneva tõlgendusega, mistõttu ei ole asjakohased kaebaja nõuded, et OLAFi

raportit ja selle lisasid hinnataks sarnaselt siseriiklikele haldusaktidele. Vastustaja leiab, et

raporti lisade näol on tegemist eraldiseisvate tõenditega, mida maksuhaldur on hinnanud ja

selle kohta järeldused maksuotsuses teinud. Ka märgib vastustaja, et maksuhaldur ei olegi

tuginenud pelgalt raportile endale, vaid on analüüsinud selle lisasid ka sisuliselt ning ka kohus

saab kõnealuseid tõendeid hinnata ja kontrollida, kas järeldused on õiged. Vastustaja hinnangul

on OLAF’i raportil siiski iseseisev tõendusjõud, mida kinnitavad erinevate liikmesriikide kohtute

ja Euroopa Kohtu praktika. Siinkohal viitab vastustaja Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas C-

153/94, Bulgaaria kohtu otsusele kohtuasjas nr 9022, Itaalia kohtu otsusele kohtuasjas nr

65/05/13.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

13. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses

seoses, leian, et OÜ Janere kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. Maksuotsuse

tegemise aluseks olnud maksuhalduri järeldus, et kaebaja imporditud kinnitusvahendid olid

Hiina päritolu, ei tugine maksuotsuses kajastatud tõenditele ega ole seetõttu piisavalt

põhjendatud. Vaatamata kohtumenetluses antud vastustaja selgitustele on maksuotsus

sisuliselt rajatud OLAF'i raportitele, millel üksinda ei saa olla sellist tõendusväärtust, nagu

maksuhaldur neile omistanud on. Asjaolusid arvestades ei ole maksuhaldur nõuetekohaselt

täitnud oma uurimiskohustust ega põhjendanud asjakohastele tõenditele viidates oma järeldusi

sellise põhjalikkusega, et kogu tõendamiskoormus oleks üle läinud maksukohustuslasele.

Maksuotsus on siiski põhjendatud osas, mis puudutab täiendavat käibemaksu, mis määrati

seoses sellega, et kaebaja oli impordideklaratsioonis kauba väärtuse tegelikust väiksemana

kajastanud.

14. Kaebaja on vaidlustanud maksuotsuse tervikuna. Samas ei ole kaebuses esitatud ühtki

vastuväidet maksuotsusele osas, mis puudutab impordideklaratsioonil kauba tolliväärtuse

valesti märkimist ning sellest tulenevalt täiendava käibemaksu määramist. Seega ei ole poolte

vahel vaidlust selles, et tollideklaratsiooniga vaidlusaluse kauba maksustatav väärtus ei olnud

mitte 29 839,77 eurot, nagu kaebaja märkis deklaratsioonis (tl. 144), vaid 29 863,54 eurot.

Seega deklareeris kaebaja kauba väärtuse 23,77 euro võrra tegelikust väiksemana, mistõttu on

ka deklaratsiooni alusel valesti arvutatud tasumisele kuuluv käibemaksusumma. Kauba väärtuse

õige deklareerimise korral oleks deklareerimisele kuulunud käibemaksusumma olnud

29 863,54x0,20=5972,71 eurot ehk 5972,71-5967,95=4,76 eurot rohkem kui deklaratsioonis

kajastatud. Kuna selles osas poolte vahel vaidlust pole, tuleb kaebus vastavas osas rahuldamata

jätta.

15. Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, et maksuotsus on tehtud pärast seaduses sätestatud

aegumistähtaja möödumist. MKS § 98 lg 1 kohaselt on maksusumma määramise

aegumistähtaeg kolm aastat alates valesti esitatud deklaratsiooni esitamise tähtpäevast. MKS §

98 lõike 4 teises lauses on sätestatud, et maksuotsus on tehtud aegumistähtaja jooksul, kui see

on postiteenuse osutajale üle antud enne aegumistähtaja möödumist. Seega ei määra

aegumistähtaja lõppu mitte maksuotsuse adressaadile kätte toimetamine, vaid maksuhalduri

poolt selle postiasutusele üle andmine. See regulatsioon võtab ühelt poolt maksuhaldurilt

võimaluse pahatahtlikult teha taandkuupäevaga maksuotsuseid pärast aegumistähtaja

lõppemist ning teisalt välistab selle, et aegumistähtaeg lõpeb maksukohutuslase poolt

maksuotsuse kätte toimetamisest kõrvale hoidmise tõttu. Käesoleval juhul nähtub vastustaja

poolt esitatud postiasutuse kviitungilt (tl. 134), samuti AS-i Eesti Post veebilehel

(https://www.omniva.ee/era/jalgimine)

avalikult

kättesaadavast

postisaadetiste

jälgimissüsteemi andmekogust, et kõnealune maksuotsus (postisaadetis nr RR239866281EE) on

postiasutusele üle antud 12. juunil 2014. Vaidlusaluse tollideklaratsiooni esitas kaebaja 13.

juunil 2011, seega on maksuotsus postiasutusele üle antud vähem kui kolm aastat vaidlusaluse

tollideklaratsiooni esitamisest ning maksuotsus on seega tehtud aegumistähtaja jooksul.

16. Nõustuda ei saa ka kaebaja seisukohaga, et maksuotsuse tegemise välistab ÜTS art 220 lg 2

punktis b sätestatud tolli vea regulatsioon. Tolli veaga nimetatud normi tähenduses on tegemist

siis, kui tollil on enne kauba vabastamist olemas piisav teave selle kohta, et tollideklaratsiooni

kantud andmed on valed, ent toll on vähemalt hooletusest jätnud selle teabe tähelepanuta (vt.

Riigikohtu otsused kohtuasjades nr 3-3-1-6-09 ja 3-3-1-66-05, samuti seal viidatud Euroopa

Kohtu praktika). Nimetatud piisav teave tähendab seda, et tollile pidid kas talle esitatud

dokumentidest või tolli enda teostatud kontrollitoimingutest (nt. kauba füüsiline kontrollimine

nn. punases koridoris) tulenevalt olema teada asjaolud, mille põhjal oleks pidanud tegema

järelduse,

et

deklaratsioonis

kajastatud

andmed

ei

ole

õiged.

Tollideklaratsiooni

aktsepteerimisega iseenesest toll deklaratsioonis esitatud andmete õigsust lõplikult ega siduvalt

ei kinnita ning asjaolu, et toll deklaratsiooni aktsepteerib ja kauba vabastab, ei võta üldjuhul

õigust hiljem järelarvestuskannet teha. ÜTS art 220 lg 2 punkti b eesmärk on reguleerida neid

juhtumeid, kus toll oleks pidanud deklaratsioonis kajastatud andmete ebaõigsuse avastama,

samas kui deklaratsiooni esitaja ei oleks saanud seda avastada. Antud juhul ei olnud tollil

tollideklaratsiooni esitamise ja kauba vabastamise ajal teavet, millele tuginedes oleks hoolikalt

ja nõuetekohaselt toimides pidanud asuma seisukohale, et tollideklaratsioonis esitatud andmed

ei ole õiged. Asjaolu, et OLAF oli alustanud uurimist ja teatanud liikmesriikidele sellest, ei ole

selline teave, millele tuginedes oleks maksuhaldur pidanud või saanud mingisuguseid samme

astuda. Vaidlust pole selles, et kauba päritolu kajastav ning 0%-lise tollimaksumääraga

maksustamist õigustav sertifikaat oli kaebajal deklaratsiooni esitamisel olemas. Sel hetkel

polnud maksuhalduril mistahes andmeid, mis oleksid andnud aluse sertifikaati mitte usaldada

või andnud võimaluse määrata tasumisele kuuluv maksusumma teisiti kui deklaratsioonis

esitatud andmete alusel. Niisiis ei saa maksuotsuse tühistamise nõudes tugineda ÜTS art 220 lg

2 punktile b.

17. Väär on ka kaebaja seisukoht, et maksuotsuses ei ole piisavalt põhjendatud lõpliku

dumpinguvastase tollimaksu puhul just 85 %-lise maksumäära kohaldamist. Allpool toodud

põhjustel on lõpliku dumpinguvastase tollimaksu määramine lõppkokkuvõttes põhjendamatu

seetõttu, et nõuetekohaselt pole tuvastatud ja tõendatud kauba Hiina päritolu, ent

argumentatsioon, et maksuotsuse aluseks võetud asjaolude (kui need oleks tõendatud) juures

tuleks kohaldada 85%-list maksumäära, on iseenesest õige. Nõukogu 26. jaanuari 2009 määruse

(EÜ) nr 91/2009 millega kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks teatavate Hiina

Rahvavabariigist pärit rauast või terasest kinnitusdetailide impordi suhtes artikli 1 kohaselt

kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks teiste hulgas Hiina Rahvavabariigist pärit ning

CN-koodi 7318 15 89 alla kuuluvatele kaupadele. Kaebaja poolt imporditud kaup vastab just

eelnimetatud CN-koodile. Tollideklaratsioonis (tl. lahter 33) on kaup deklareeritud kaubakoodiga

73181589. See, et täiendavalt on kajastatud TARIC lisanumber 98, ei muuda tõdemust, et

tegemist on kombineerinud nomenklatuuris kaubakoodi 7318 15 89 alla kuuluva kaubaga.

Eelviidatud määruse artikli 1 teises lõikes on kohaldatavad maksumäärad sätestatud lähtudes

sellest, kes on kauba tootja. 85%-lise maksumääraga maksustatakse kõigi samas lõikes eespool

loetlemata tootjate toodetud kaup. Olukorras, kus pole võimalik tuvastada, milline tootja

konkreetselt on kauba tootnud, ent on siiski tuvastatav, et tegemist on Hiina Rahvavabariigist

pärit kaubaga, tuleb kohaldada just 85%-list maksumäära. Viimati viidatud sättes loetletud

madalamate maksumäärade kohaldamise eelduseks on see, et tuvastatud on kauba pärinemine

mõne konkreetselt seal loetletud tootjalt. Kui konkreetset tootjat tuvastada võimalik ei ole, ei

saa madalamat maksumäära kohaldada ning tuleb kohaldada 85%-list määra. Maksuotsuse

tühistamist ei too kaasa ka see, et selles pole lõpliku dumpinguvastase tollimaksu määramise

alusena viidatud konkreetsele EL määruse nr 91/2009 sättele. Viidatud õigusakti regulatiivne

osa koosneb kahest paragrahvist ning ainult ühes sättes käsitatakse 85%-lise maksumäära

kohaldamist, s.o artikli 1 lõikes 2 esitatud tabeli viimasel real. Antud juhul ei saanud

maksuotsuse täpse normiviite puudumine tekitada arusaamatust maksustamise õigusliku aluse

osas. Seetõttu pole igal juhul tegemist olulise põhjendamispuudusega.

18. Õigus on kaebajal siiski selles osas, et ebapiisav on maksuotsuses esitatud faktiline

põhjendus ning maksuhalduri seisukoht maksuotsuse tegemise aluseks olnud faktiliste asjaolude

kohta ei ole nõuetekohaselt tõendatud ega kontrollitav. Nii tollimaksu, dumpinguvastase lõpliku

tollimaksu kui neilt arvestamisele kuuluva täiendava käibemaksu (v.a. käesoleva põhjendava osa

punktis 14 käsitletud ulatuses) faktiliseks aluseks on maksuhaldur võtnud asjaolu, et kaebaja

poolt 13. juuni 2011 tollideklaratsiooniga imporditud kaup pärineb Hiina Rahvavabariigist.

Maksuotsusest, samuti maksumenetluses koostatud kontrollaktist nähtuvalt on see asjaolu

tuvastatud OLAFi raportite (aruannete) põhjal. Maksuotsusest ei nähtu, et maksuhaldur oleks

sisuliselt hinnanud või kontrollinud neis aruannetes kajastatu õigsust kasvõi minimaalsel määral.

Seejuures on kaebajale koos kontrollaktiga edastatud ärakirjad OLAF'i raportitest nr 11367 (tl.

85 jj) ning nr 6771 (tl. 88 jj), milles kajastatakse vastavalt OLAF'i ametnike poolt Tai

väliskaubandusministeeriumilt, Laem Chabang sadama tollibüroolt ning Tai laoettevõttest JWD

Infologistics Co Ldt saadud informatsiooni ja andmete põhjal tehtud järeldusi. Maksuotsusest ei

nähtu ei see, kuidas ja millal sai maksuhaldur kõnealused raportid, samuti ei selgu, millised

dokumendid või millised raportites viidatud tõendid sai maksuhaldur koos nendega.

Maksuotsusest ega kontrollaktist ei nähtu, kas või milliseid OLAF'i poolt uurimismenetluse

käigus kogutud tõendeid maksuhalduril tegelikult maksuotsuse tegemisel olemaski olid,

rääkimata sellest, et nähtuks, kuidas maksuhaldur neid hindas või sellest, et kaebajale oleks

antud võimalus nende kohta oma seisukoht öelda. Siinkohal ei ole tegelikult oluline see, et

kaebajal oli võimalik maksuhalduri ametiruumides toimikuga tutvuda. Olukorras, kus

maksuhaldur koostab kontrollakti, mille kohta küsib maksukohustuslase arvamust ning kus on

kajastatud menetluse käigus tuvastatud asjaolud, võib maksukohustuslane eeldada, et

maksuhalduril on olemas need tõendid, millele kontrollaktis viidatakse ning temalt ei saa nõuda,

et ta läheks maksuhalduri ametiruumidesse otsima tõendeid, mille olemasolu maksuhaldur

sisuliselt tema eest varjanud on. Kuna maksuotsuses viidatakse maksustamise aluseks võetud

asjaolude osas otseselt vaid OLAF-i raportitele, taandub edasine vaidlus eeskätt nende raportite

tõendusväärtuse küsimusele.

19. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999 määrus (EÜ) nr 1073/1999 Euroopa

Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta (edaspidi EL määrus nr 1073/1999) art 9 lõikes 2

sätestatakse, et OLAF’i juurdluse aruandeid tunnustatakse riigi inspektorite koostatud

haldusaruannetega samal viisil ja samadel tingimustel ning neid on lubatud kasutada tõenditena

selle liikmesriigi haldus- ja kohtumenetluses, kus nende kasutamine on vajalik. Nende kohta

kehtivad samad hindamisreeglid kui riigi inspektorite koostatud haldusaruannete kohta ja nad

on viimati nimetatutega võrdväärsed. Vastustaja leiab ekslikult, et nimetatud normist tulenevalt

tuleks OLAF'i raport samastada mingisuguse asjaolu aset leidmist kinnitava vahetu

dokumentaalse tõendiga.

20. Eesti õigus ei kasutada mõistet riigi inspektorite koostatud haldusaruanded, nagu seda

tehakse EL määruse 1073/1999 artikli 9 lõikes 2, ent selliste aruannetena saavad kõne alla tulla

mingisugused haldusorgani poolt koostatud dokumendid. Kindlasti ei tulene eelviidatud sättest,

et OLAF'i raporteid peaks liikmesriigi pädev ametiasutus või kohus käsitama usaldusväärse

tõendina mingi asjaolu kohta, mis neis aruannetes väidetakse tuvastatud olevat. Seetõttu tuleb

OLAF’i raportisse ja selle tõendusjõudu suhtuda samamoodi, nagu siseriiklikul tasandil tuleks

suhtuda haldusorgani poolt koostatud aruannetesse või haldusmenetluses kogutud tõendite

analüüsi ning nende põhjal tehtud järeldusi kajastavatesse dokumentidesse.

21. OLAF'i näol on eelnimetatud määrusest tulenevalt tegemist Euroopa Liidu organiga, mille

eesmärk on uurida ja tuvastada ühenduse finantshuve kahjustavaid pettusi. Tegemist on

sisuliselt uurimisorganiga, mille ülesanne on mingi kahtlustatava pettuse asjaolude

väljaselgitamiseks viia läbi vajalikud uurimistoimingud ja eeskätt koguda tõendid. OLAF'i tegevus

on oluline eeskätt seetõttu, et tõendeid ja teavet, millele tuginedes saaks ühenduse finantshuve

kahjustavaid pettusi paljastada, on sageli võimalik saada vaid kolmandatelt riikidelt või

kolmandate riikide ametivõimude kaasabil, millisel teel oleks iga üksiku liikmesriigi pädeval

asutusel (näiteks tollil) nende andmete saamine kas vastavate koostöömehhanismide

puudumise tõttu kas võimatu või ebamõistlikult keeruline. EL määrusest nr 1073/1999 ja OLAF’i

tegevuse üldisest loogikast tulenevalt saab liikmesriigi toll niisiis tollivõla sissenõudmisel

tugineda OLAFi poolt kogutud tõenditele, ent see ei tähenda siiski, et OLAF'i enese poolt

nendele tõenditele antud hinnangud või nende põhjal tehtud järeldused oleksid käsitatavad

algsete tõenditena, mille õigsust ei saa, pea ega tohigi kontrollida. OLAFI'i raportite, olgu siis

tegemist missiooniaruannete või lõppraportitega, näol on tegemist OLAF’i uurimise käigus

kogutud tõenditele antud hinnanguga. Sellisena on OLAF’i lõppraport võrreldav maksuhalduri

poolt koostatud maksumenetluse tulemusi kokku võtva kontrollaktiga, millel ei ole eraldiseisvat

tõendusjõudu. Äärmisel juhul saaks neid raporteid samastada eksperdi arvamusega, mille

kujunemine sellele usaldusväärsuse andmiseks peab samuti jälgitav olema. Põhimõtteliselt

samaväärsena sellise OLAF’i raportiga saaks maksumenetluses käsitada ka Maksu- ja Tolliameti

uurimisosakonna poolt mingi kriminaalmenetluse raames koostatud kohtueelse uurimise

kokkuvõtet (kriminaalmenetluse seadustiku § 158) või mingisuguse teise haldusorgani poolt

koostatud dokumendiga näiteks ametiabi korras kogutud tõenditest ja neile antud

hinnangutest.

22. Igal juhul pole mõeldav, et OLAF’i raportit saaks käsitada vahetu tõendina mingisuguse

asjaolu kohta, mille OLAF on tuvastanud muude, enda uurimismenetluses kogutud tõendite

põhjal. Sellist tõendusväärtust ei tulene OLAF’i raportile ei sellest, et tolliõigus üldiselt on

ühenduse pädevusvaldkond ega sellest, et tollimaksud laekuvad ühenduse eelarvesse. Ka

tollimaksude sissenõudmiseks maksuotsuse tegemine on liikmesriigi tolli ülesanne ning seda

tehes

tuleb

juhinduda

vastavast

menetluskorrast.

Ühenduse

õigus

ei

reguleeri

maksumenetluses, sh. tollivõlga puudutavas maksumenetluses tõendite kogumise ja hindamise

küsimusi. Seega põhimõtteliselt tuleb OLAF’i raportites esitatud väiteid hinnata samamoodi

nagu need oleksid esitatud mõne siseriikliku analoogilise uurimispädevusega organi koostatud

aruannetes. Ei ole mõeldav, et Eesti maksuhaldur võiks maksuotsuses tugineda ilma ühelegi

konkreetsele tõendile viitamata näiteks asjaolule, et mingi asjaolu esines või ei esinenud. Nii ei

saa see olla ka OLAF’i raporti puhul. Ainuüksi asjaolu, et tegemist on ühenduse õiguse alusel

loodud uurimisorganiga, ei anna sellele sedavõrd ulatuslikku autoriteeti, et raportites kajastatud

järeldusi pimesi usaldada võiks.

23. OLAFi raporti erilist tõendusväärtust ei saa tuletada Euroopa Kohtu poolt kohtuasjas C-

153/94: Faroe Seafood tehtud lahendis võetud seisukohtadest. Selles otsuses ei asunud Euroopa

Kohus seisukohale, et kui OLAF on mingi asjaolu tuvastanud, peab liikmesriigi toll sellest kui

tuvastatud ja tõendatud asjaolust maksustamisel lähtuma. Selles kohtuasjas tehtud otsuses

sedastas Euroopa Kohus vaid seda, et kolmandate riikide ametivõimudel ei ole pädevust anda

omapoolseid siduvaid seisukohti ühenduse õiguse normide tõlgendamise kohta ning liikmesriigi

toll võib maksustamisel lähtuda ka ühenduse uurimisorgani poolt võetud seisukohast, et

kolmanda riigi poolt väljastatud sertifikaat ei ole kehtiv, isegi kui kolmanda riigi ametivõimud

arvavad, et see on ühenduse õigusnormi kohaselt kehtiv. Viidatud kohtulahendis ei ole

tegelikult analüüsitud küsimust, kas liikmesriigi toll peab lähtuma ühenduse uurimisorgani poolt

võetud seisukohast või kas või mil määral peab ta arvestama ka selle seisukoha kujundamise

aluseks olevate vahetute tõenditega. Seega oli Euroopa Kohtu eelnimetatud kohtuasjas fookus

teine ning seal võetud seisukohtadest käesoleva asja lahendamisel kaugeleulatuvaid järeldusi

teha ei saa. Samamoodi ei tulene OLAF’i raportitele erilist vahetut tõendusväärtust ka teistest

vastustaja viidatud Euroopa Kohtu lahenditest.

24. Eeltoodut silmas pidades ei saa EL määruse nr 1073/2009 artiklit 9 tõlgendada selliselt, et

liikmesriigi haldusorgan või kohus peaks OLAF’i raportit käsitlema võrdsena esmase ja vahetu

tõendina mingi asjaolu kohta. Sellistes raportites esitatud järeldused mingisuguste asjaolude

aset leidmise kohta peavad olema kontrollitavad ning neist peab selguma, kuidas ja millistele

esmastele tõenditele tuginedes on need järeldused tehtud. Eelnev ei tähenda siiski seda, et

maksuhaldur peaks igal juhul uurima vahetult kõiki allikaid, millele OLAF oma raportis tugineb.

Sageli pole see ka võimalik. Nii näiteks on ilmne, et kui OLAF’i raportis tuginetakse mingisuguste

isikute ütlustele või mingi sündmuskoha vaatluse tulemustele, ei ole liikmesriigi tollil võimalik

vahetult neid isikuid uuesti üle kuulata või sündmuskohta ise üle kontrollida. Küll aga peab

maksuotsust tegev liikmesriigi organ kontrollima vahetule tõendiallikale kõige lähemat

kättesaadavat tõendit, eeltoodud näite puhul näiteks isiku ütluste kohta või sündmuskoha

vaatluse kohta koostatud protokolli/akti. Olukorras kus OLAF’i raport sisaldab pelgalt märkust,

et on saadud mingisugune teave ning pole täpsustatud, kust, kellelt ja kuidas see teave saadi,

tuleb seda pidada paljasõnaliseks ja tõendamata väiteks.

25. Leian, et käesoleval juhul ei ole maksuhalduri poolt viidatud ja kaebajale koos kontrollaktiga

esitatud OLAF'i raportite ja tabelite põhjal usaldusväärselt jälgitav, kas järeldus, et kaebaja poolt

imporditud kaup pärines Hiina Rahvavabariigist, on õige. Maksuotsusest ei nähtu, et

maksuhaldur oleks kasvõi minimaalsel määral raportis esitatud järeldusi ja nende aluseks

olevaid OLAF’i poolt väidetavalt kogutud tõendeid kontrollinud. Pole isegi võimalik aru saada,

millised andmed ja tõendid maksuhalduril maksuotsuse tegemise ajal olemas olid. Antud juhul

esitas kaebaja kauba päritolu kohta tollile vormikohase päritolusertifikaadi. Tuginedes OLAFi

raportitele on maksuhaldur leidnud, et see sertifikaat on võltsitud. Kahjuks ei nähtu OLAF'i

raportitest, milline tõend sertifikaadi võltsimist kinnitab. Asjaolust, et vastav pädev asutus pole

ühtegi sertifikaati kaebajale kauba lähetanud äriühingule väljastanud, tuleneb tõepoolest

loogiliselt, et viimatinimetatud äriühingu nimele antud sertifikaat ei saa olla ehtne. Sellele

loogilisele järeldusele saaks tugineda aga siis, kui väide, et Tai ametivõimud on kinnitanud, et

selliseid sertifikaate antud pole, oleks kuidagigi tõendatud. Uurides toimikus olevaid OLAF’i

raporteid ei selgu aga sootuks, kuidas või kust või mis kujul sai OLAF teabe, et selliseid

sertifikaate pole välja antud. Tegemist on raportis esitatud paljasõnalise väitega. Kuna

maksuhaldur pole vähimalgi määral tõendanud väidet, et kaebaja esitatud sertifikaat on

võltsitud, ei saa kaebajalt nõuda täiendavate tõendite esitamist sertifikaadi ehtsuse kohta või

kauba Tai päritolu kohta. Tõendamiskoormus läheks kaebajale üle, kui maksuhaldur oleks

veenvalt ja tõenditele tuginedes suutnud põhjendada, et esitatud sertifikaat on võltsitud.

Paljasõnaline sellekohane väide ei ole piisav.

26. Lisaks sellele on toimikus olevates raportites viidatud veel tervele hulgale tõenditele, mis

OLAF'il ilmselt olemas olid, ent mille kohta pole õrna aimugi, kas maksuhaldur neid kontrollis või

kas need ka maksuhalduril olemas olid, samas kui mistahes alust pimesi nende tõendite kohta

OLAF’i raportis esitatule tugineda, ei ole. Nii näiteks on raporti nr 6771 (tl. 88) teisel lehel

loetletud rida lisasid. Seda, kas maksuhalduril need maksuotsuse tegemise ajal olemas olid või

mis neis lisades täpselt sisaldus, pole teada. Sama dokumendi kolmandalt lehelt (tl. 89) nähtub,

et OLAF sai DFT-lt (arusaadavalt Tai Väliskaubandusministeerium) 19. aprilli 2013 mingisuguse

loetelu kinnitusdetailide impordist ja ekspordist. Milline see loetelu oli, pole teada. Ka on sama

raporti 5. leheküljel (tl. 90) juttu OLAF’i poolt põhiandmebaasist iga ettevõtte kohta võetud

nimekirjast, mille osas pole jälle teada, milline see oli või mis seal kajastus. Seda, kas vastavad

dokumendid maksuhalduril olemas olid või kas ta nende sisu kontrollis, pole teada. Niisamuti on

see sama raporti järgmisel lehel kajastatud Laem Chabang sadama tollibüroolt saadud

andmetega (tl. 90 pöördel). Raporti tekstidega ja võetud seisukohtadega ei ole jälgitavalt seotud

nendega koos maksuhalduri poolt kaebajale esitatud tabelid (tl. 95 jj.). Seejuures hakkab silma

kasvõi asjaolu, et raportis (tl. 90) on märgitud, et teatavatel juhtudel eksportis teine valitud

ettevõte Taisse imporditud saadetise EL’i või väljastas nende kohta arve. Seega lisas OLAF

vajadusel ekspordi nimekirjadele kolmanda lisaveeri „märkus“ (nt. Easy Products ettevõtte

nimekirjal, kus mitmete saadetiste eest esitas arve hoopis Eastwest Metal). Vaidlust pole selles,

et kaebajale lähetas kauba eeltoodud näites nimetatud Eastwest Metal, samas on kontrollaktiga

kaebajale edastatud ja arusaadavalt maksuotsuse tegemise aluseks olevates tabelites kajastatud

Euroopa Liitu toimunud importi äriühingu Easy Products Import & Export Co Ldt. poolt, ent

märkuste lahtris „Remark“ ei ole midagi märgitud. Seega ei ole raportite tekst ja tabelid

omavahel kooskõlas. Juba eelnimetatud raporti viimasel lehel (tl. 94) nimetatakse mingisugust

ühisprotokolli, mille on allkirjastanud raporti koostajad ja tolliametnikud, ent mis dokumendiga

on tegemist, jääbki selgusetuks. Eeltoodut silmas pidades ei saa pelgalt viidet OLAF’i raportitele

pidada piisavaks põhjenduseks kaebajale maksusumma määramisel. Kaebaja on ka õigesti välja

toonud, et maksuhaldur ei ole talle ette heitnud kaasaaitamiskohustuse rikkumist ning ka

seetõttu ei saa kogu tõendamiskoormust panna kaebajale.

27. Lõppkokkuvõttes tuleb märkida, et kaebajale täiendava maksukohustuse panemine oleks

õigustatud, kui maksuotsuse aluseks olevad asjaolud oleksid nõuetekohaselt tõendatud.

Maksuotsust ei saa põhjendada viidetega paljasõnalistele ja kontrollimatutele väidetele, mis

tulenevad OLAF’i või muu sarnase uurimisorgani raportitest, olenemata sellest, kui loogilised

need on. Samamoodi nagu ei saa maksukohustuslaselt nõuda, et ta pimesi usaldaks

maksuhalduri enese väiteid mingite asjaolude kohta, ei saa nõuda ka seda, et ta peaks usaldama

OLAF’i raporteid, ilma, et need vähimalgi määral kontrollitavad oleksid.

28. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamisega on otsus tehtud kaebaja kasuks. Kuigi formaalselt kuulub kaebus rahuldamisele

vaid osaliselt, on vaidlusalust maksusummat arvestades kaebuse rahuldamata osa tähtsus

kaduvväike. Kaebaja on taotlenud vastustajalt menetluskulude välja mõistmist. Kaebaja on

esitanud dokumendid 750 euro suuruse riigilõivu (tl. 43) ning kokku 3644,90 euro suuruse

õigusabikulu kohta. Riigilõiv tuleb kaebaja kasuks välja mõista. Juhindudes HkMS § 109 lõikest 6

leian, et välja mõistetava õigusabikulu suurust tuleb vähendada. Arvestades, et asjas on

eelnevalt toimunud vaidemenetlus, tõendite maht ega vaidluse aluseks olevate asjaolude hulk

polnud märkimisväärne ning samuti seda, et mitmete kaebaja seisukohtadega ei saa siiski

nõustuda (nt. mis puudutab tolli viga, maksusumma määramise aegumist), pean põhjendatuks

umbes 2250 euro suuruse õigusabikulu välja mõistmist. Seega tuleb kokku vastustajalt kaebaja

kasuks välja mõista menetluskulu 3000 eurot.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik