3-13-14/103 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Agu Timmi, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

09.12.2014, Tartu

Haldusasja number

3-13-14

Haldusasi

Evgeny Danilovi kaebus Viru Vangla 18.10.2012. a

käskkirja nr 6-3/1632-D tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 11.03.2014. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Evgeny Danilovi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Evgeny Danilov

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

11.03.2014. a otsus muutmata.

2. Jätta E. Danilovi apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (riigilõiv)

tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 08.01.2015 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla karistas 18.10.2012. a käskkirjaga nr 6-3/1632-D (tl 14-16) E. Danilovit Viru

Vangla kodukorra p-s 8.2.5 sätestatud nõuete rikkumise eest noomitusega. Käskkirja kohaselt

on distsiplinaarmenetluse käigus tõendamist leidnud E. Danilovi süü teise kinnipeetava

löömises 31.08.2012, 01.09.2012 05.09.2012 ja 08.08.2012 mitmel korral ülaselja piirkonda

ja vastu kaela, mis on vangla sisekorra raske rikkumine ja milline tegu ohustab oluliselt

vangla julgeolekut ja üldist turvalisust, millest tulenevalt pidas menetleja kinnipeetava

distsiplinaarkorras karistamist vajalikuks ja põhjendatuks.

2. Viru Vangla jättis 28.11.2012. a vaideotsusega nr 6-2/400-1 (tl 13-13p) rahuldamata

E. Danilovi vaide (tl 10-12p) 18.10.2012. a käskkirja nr 6-3/1632-D kehtetuks tunnistamiseks

ning tagastas E. Danilovi vaide tööle määramise 04.10.2012. a käskkirja nr 6-2/1467-T (tl 17)

vaidlustamise osas. Viru Vangla 31.01.2013. a otsusega nr 6.-12/400-2 (tl 26) parandas Viru

Vangla 28.11.2012. a vaideotsuse resolutsiooni teise lause ilmse ebatäpsuse ja luges õigeks

sõnastuse, mille kohaselt tagastas vangla E. Danilovi vaide töölt kõrvaldamise käskkirja

vaidlustamise osas.

3. E. Danilov esitas 30.12.2012 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-2), milles ta palus

tühistada Viru Vangla 18.10.2012. a käskkiri nr 6-3/1632-D, ennistada ta tööle ja maksta talle

välja saamata jäänud töötasu. Kaebaja leidis, et vangla rikkus distsiplinaarmenetluse käigus

vangistusseaduse (VangS) § 64 lg-t 2, kuna jättis ta alustatud distsiplinaarmenetlusest koheselt

teavitamata. Kaebaja arvas, et tema tegu oli valesti kvalifitseeritud vägivalla kasutamisena,

sest tema poolt kaaskinnipeetava löömine oli sõbralik nali. Kaebajale jäi ebaselgeks, miks

tuvastati vägivalla kasutamine distsiplinaarmenetluse, kuid mitte karistusseadustiku (KarS) §

121 tähenduses.

4. Tartu Halduskohus tagastas 22.01.2013. a määrusega (tl 18-19) E. Danilovi kaebuse. Tartu

Ringkonnakohus rahuldas 04.06.2013. a määrusega (tl 60-62p) E. Danilovi määruskaebuse

osas, millega tagastati Viru Vangla 18.10.2012. a käskkirja nr 6-3/1632-D tühistamise nõue

ning muus osas jäeti määruskaebus rahuldamata. Tartu Halduskohus võttis 29.11.2013. a

määrusega (tl 91-92) menetlusse E. Danilovi kaebuse Viru Vangla 18.10.2012. a käskkirja

nr 63/1632-D tühistamiseks.

5. Viru Vangla esitas 21.01.2014 vastuse (tl 98-98p), milles ta palus jätta E. Danilovi kaebus

täies ulatuses rahuldamata. Vastustaja leidis, et distsiplinaarmenetlus viidi läbi õiguspäraselt

ning vaidlustatud haldusakt vastab õiguspärase haldusakti tunnustele. Vastustaja hinnangul

tagati kaebajale ärakuulamisõigus ning ta on seda võimalust ka kasutanud. Vastustaja leidis, et

kaebaja tõlgendus VangS § 64 lg 2 ls 1 osas ei ole korrektne, kuna norm ei sätesta teavitamise

tähtaega, vaid teavitamine peab toimuma sellise ajavaruga, et isikul oleks võimalik kujundada

seisukoht ja anda selgitusi menetluses. Vastustaja selgitas, et esmalt kontrolliti, kas kaebaja

tegevuses (kaaskinnipeetava löömises) võivad esineda KarS §-s 121 sätestatud kuriteo

tunnused ning kui vangla julgeolekuosakond tuvastas 02.10.2012, et kaebaja tegu ei täida

KarS §-s 121 sätestatud süüteo objektiivset koosseisu ja tegi ettepaneku antud intsidendi osas

läbi viia distsiplinaarmenetlus, misjärel teavitati kaebajat 03.10.2012 tema suhtes alustatud

distsiplinaarmenetlusest. Vastustaja viitas, et vastavalt teo toimepanemise ajal kehtinud Viru

Vangla kodukorra p-le 8.2.5 oli kinnipeetaval isikul keelatud kasutada teise inimese suhtes

vägivalda ning ka ühiskonnas ei ole n.ö nalja pärast kellegi löömine lubatav. Vastustaja leidis,

et kaebajale määratud karistus on proportsionaalne võrreldes teo raskuse ja asjaoludega.

6. 13.02.2014 saabus Tartu Halduskohtusse E. Danilovi täiendav arvamus (tl 124-124p),

milles ta leidis, et vangla vastus ei ole esitatud õigeaegselt, mistõttu tuleb see jätta

tähelepanuta. Lisaks leidis kaebaja, et vangla arvamus on põhjendamatu, kuna ta ei ole VangS

§ 64 lg-t 2 valesti tõlgendanud. Kaebaja jäi seisukohale, et vanglal ei ole õigust

distsiplinaarkorras karistada õigusrikkumise eest, mis kuulub kriminaalmenetluse seadustiku

jurisdiktsiooni alla, ja mille käigus on leitud, et tema teo osas puudub alus kriminaalasja

algatamiseks.

7. Tartu Halduskohus jättis 11.03.2014. a otsusega (tl 128-130) E. Danilovi kaebuse

rahuldamata.

Kohus märkis, et alates 24.09.2012 kaalusid vangla julgeolekuosakonna ametnikud kaebaja

suhtes kriminaalmenetluse alustamist, mille ajendiks oli julgeolekuosakonna spetsialisti

A. Nisu poolt 24.09.2012 tehtud ettekanne nr 4002 (tl 109) ning kontrollimise käigus selgus,

et kriminaalmenetluse alustamiseks puudus alus, mistõttu tegi julgeolekuosakond 02.10.2012

ettepaneku (tl 111) viia kaebaja suhtes läbi distsiplinaarmenetlus. Teatis (tl 112) alustatud

distsiplinaarmenetluse kohta toimetati kaebajale kätte 04.10.2012, mistõttu leidis kohus, et

kuna distsiplinaarmenetlust oli alustatud 02.10.2012, siis ei saa pidada 04.10.2012 teavitamist

alustatud distsiplinaarmenetlusest koheseks VangS § 64 lg 2 mõttes. Samas asus kohus

seisukohale, et juhul, kui alustatud distsiplinaarmenetlusest teavitatakse isikut mitte koheselt,

kuid mõistliku aja jooksul pärast selle alustamist ning enne distsiplinaarkaristuse otsuse

määramist, ei ole tegemist VangS § 64 lg-st 2 tuleneva eesmärgi rikkumisega. Kohtu

hinnangul ei nähtu toimiku materjalidest, et distsiplinaarmenetluse algatamisest sai kaebaja

teada pärast 18.10.2012, vaid distsiplinaarmenetluse käigus andis kaebaja 08.10.2012 juhtunu

kohta omapoolsed selgitused, millega vastustaja on arvestanud nii distsiplinaarmenetluse

protokollis (tl 107-108p) kui ka vaidlustatavas käskkirjas. Tulenevalt eeltoodust leidis kohus,

et isegi siis, kui vastustaja ei teavitanud kaebajat vastavalt VangS § 64 lg-le 2

distsiplinaarmenetluse algatamisest koheselt, ei võinud selline asjaolu mõjutada asja

otsustamist.

Kohus märkis, et kehalise väärkohtlemise alla kuulub teiste isikute löömine, mistõttu ei tohi

kaaskinnipeetavad üksteist lüüa. Kannatanu selgitusel ei olnud kaebaja löögid küll tugevad,

kuid tekitasid talle ebameeldivaid tundeid, millest nähtub kohtu hinnangul, et löömine oli

isiku tahte vastane ja löömise pärast sai isik kannatada pigem vaimselt kui füüsiliselt, mida

samuti kinnitavad tema poolt distsiplinaarmenetluses antud selgitused. Asjaolu, et kaebaja

pidas löömist sõbralikuks naljaks, ei muuda kohtu hinnangul tema tegevust kaaskinnipeetava

suhtes vastuvõetavaks. Kohtu arvates on vaidlustatavas käskkirjas vastustaja õigesti

kvalifitseerinud kaebaja 31.08.2012, 01.09.2012, 05.09.2012, ja 08.08.2012 teod vägivaldseks

käitumiseks ning tuvastanud kodukorra p 8.2.5 süülise rikkumise. Kohus selgitas, et KarS §-s

121 sätestatud objektiivse kooseisu puudumine ei tähenda, et isik vabaneb vastutusest

vägivalla kasutamise eest VangS § 63 lg 1 mõttes. Kohus märkis, et KarS § 121 objektiivne

koosseis näeb ette karistuse teise inimese tervise kahjustamise, samuti löömise, peksmise või

muu kehalise väärkohtlemise tagajärjel valu tekitamise eest, mistõttu võetakse isik

kriminaalkorras vastutusele, kui tema tegevuse (s.h löömise või peksmise) tagajärjel on

tekitatud kannatanule tervise kahjustamine või valu, kuid haldusmenetluse käigus selgus, et

KarS §-s 121 kirjeldatud tagajärg ei saabunud. Kohus märkis, et kodukorra p-i 8.2.5

rikkumise eelduseks on löömine või peksmine iseenesest. Kohus tõdes, et kaebaja on

kinnipeetav, kelle kohustuseks on olla vangla teenistujatega, ka teiste isikutega viisakas ja

täita vangistusõigust reguleerivaid õigusakte, millest tulenevalt, valides, kuidas käituda

kaaskinnipeetavatega, peab kaebaja juhinduma nii KarS-st kui ka vangistust reguleerivatest

õigusaktidest. Kohtu arvates on kaebajale määratud karistus, 45 ööpäevaks kartserisse

paigutamine, toimepandud süüteoga proportsionaalne ning vastab vangistuse täideviimise

eesmärkidele.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. E. Danilov esitas 26.03.2014 apellatsioonkaebuse (tl 138-139p), milles ta palub Tartu

Halduskohtu 11.03.2014. a otsus üle vaadata ja leiab, et tema kaebus on põhjendatud. Kaebaja

märgib, et otsuse p-s 2 esitab kohus kaebaja seisukohta ebaõigesti, kuna ta on enda kaebuses

märkinud, et kõik toimunu oli sõbralik nali, mitte peksmine. Kaebaja leiab, et tema suhtes on

rikutud VangS § 64 lg-t 2, mistõttu on kohatud spekulatsioonid tõlgendamisest ja õigusest

anda selgitusi. Kaebaja märgib, et ta ei ole löönud, nagu kohus nimetab, kuid hingelised

kannatused ei ole aluseks viia läbi distsiplinaarmenetlust ning löökide korral esineks põhjus

kriminaalmenetluse alustamiseks tingimusel, et ta põhjustas kannatused vägivaldselt, mille on

vangla julgeolekuspetsialist välistanud. Naeruväärne on väide otsuse p-s 10, et talle on

määratud 45-ööpäevane kartserikaristus, mis näitab kaebaja arvates, et kohus ei lugenud

asjaolusid ja on eelarvamuslik või tähelepanematu otsuse tegemisel. Kaebaja märgib, et

otsusest ei nähtu tema arvamust vastustaja poolt vastuse hilinenult esitamise kohta.

9. Viru Vangla esitas 08.05.2014 vastuse apellatsioonkaebusele (tl 167-167p), milles ta

palub jätta E. Danilovi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 11.03.2014. a

otsus muutmata. Vastustaja hinnangul kohaldas halduskohus õigesti nii materiaal- kui ka

menetlusõigust. Vastustaja leiab, et halduskohtu otsuse p-s 2 on kohus refereerinud kaebust ja

halduskohtu käsitlus vastab kaebuse sisule. Vastustaja on seisukohal, et kaebajat teavitati

VangS § 64 lg 2 sätte mõttes koheselt, kui selgus, et tema tegu ei vasta KarS-is kirjeldatud

süüteo tunnustele ning seda menetletakse distsiplinaarrikkumisena, järgides ka VangS § 64

lgs 4¹ sätestatud tähtaegu. Vastustaja märgib, et kuna kinnipeetava tegu vastas vangla

kodukorras sätestatud keelu rikkumisele, siis tõi see kaasa distsiplinaarmenetluse. Vastustaja

leiab, et halduskohus ei ole kaebaja karistust pidanud naeruväärseks, vaid proportsionaalseks

toimepandud rikkumisega, mis tähendab mõõdukooskõlalisust ja võrdelisust. Vastustaja

märgib, et ta vastas kaebusele tähtaegselt, kuna halduskohtu 29.11.2013. a määrus edastati

talle kohtu poolt 07.01.2014 e-kirjaga.

10. E. Danilov esitas 24.11.2014 täiendava arvamuse, milles ta jääb seisukohale, et kuna

kohus on otsuses märkinud, et kaebaja on kandnud karistusena 45 ööpäeva kartseris, siis ei

ole kohus olnud otsuse tegemisel piisavalt tähelepanelik.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

12. Kaebaja tegude suhtes KarS § 121 tunnustel kriminaalmenetluse alustamata jätmisest ei

saa veel järeldada, et kaebaja vabaneks vastutusest ka vangistust reguleerivate õigusaktide

alusel. Viru Vangla kodukorra (kuni 30.10.2012 kehtinud redaktsioonis) p 8.2.5 järgi on kinni

peetavatel isikutel keelatud kasutada teiste isikute suhtes vägivalda. Ringkonnakohus nõustub

HKMS § 201 lg 4 alusel halduskohtu otsuse põhjendustega selles, et kaebaja teod on

kvalifitseeritavad vägivaldse käitumise, mitte sõbraliku naljana, ega pea vajalikuks

halduskohtu põhjendusi vastavas osas korrata. Kaebaja vastupidine arvamus ei ole

distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõendite valguses põhjendatud.

13. Vangistusseaduse § 64 lg 2 sätestab: „Kinnipeetavat informeeritakse kohe

distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse. Kinnipeetaval on õigus anda selgitusi.“

Ringkonnakohus on seisukohal, et viidatud sätet ei saa tõlgendada viisil, et kinnipeetavat

tuleks distsiplinaarmenetlusest informeerida samal tunnil või isegi päeval, mil otsustatakse

selle algatamine. Sättest saab järeldada vaid keeldu, läbi viia distsiplinaarmenetluse

toiminguid ilma, et isikut oleks tema suhtes käimas olevast distsiplinaarmenetlusest teavitatud

ning kohustust, isik distsiplinaarmenetluse jooksul ära kuulata. Distsiplinaarkaristuse

määramise käskkirja on eelmainitud alusel võimalik tühistada aga vaid siis, kui taoline

menetluslik rikkumine mõjutas asja otsustamist. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et

kaebaja on distsiplinaarmenetluse käigus ära kuulatud. Ka ei olnud kaebaja teavitamine

distsiplinaarmenetlusest VangS § 64 lõikes 2 sätestatuga vastuolus. Julgeolekuosakonna

spetsialist E. Nõmme tegi 02.10.2012. a õiendis ettepaneku distsiplinaarmenetluse

läbiviimiseks (tl 111). Teade distsiplinaarmenetluse alustamise kohta on koostatud päev

hiljem, 03.10.2012 ning kaebajale üle antud 04.10.2012 (tl 112). Kuna distsiplinaarmenetluse

alustamine on kaalutlusotsus, ei ole õige järeldada, et see pidi valmima ettepaneku tegemisega

samal päeval. Ringkonnakohus peab tõenäoliseks, et otsustus ongi tehtud päeval, mil on

koostatud ka teade distsiplinaarmenetluse alustamise kohta. Asjaolu, et teade anti kaebajale

tutvumiseks üle 04.10.2012, mitte 03.10.2012, ei oma mingit tähtsust, kuna asja materjalidest

ei nähtu, et teate koostamise ning kaebajale üleandmise vahepealsel ajal oleks kaebaja

teadmata teostatud mingeidki distsiplinaarmenetluse toiminguid.

14. Õige on kaebaja väide, et halduskohus eksis, märkides, et kaebajat karistati

distsiplinaarsüüteo eest 45-ööpäeva pikkuse kartserikaristusega. Vaidlustatud käskkirjast

nähtub, et kaebajat karistati noomitusega. Seda enam on siiski lõppjäreldusena põhjendatud

halduskohtu seisukoht, et kaebajale määratud karistuse raskus ei ole kaebaja süütegu arvesse

võttes ebaproportsionaalne.

15. Kaebaja väitel ei arvestanud halduskohus otsuses kaebaja taotlusega jätta vangla

21.01.2014. a vastus tähelepanuta, kuna see esitati hilinenult. Vastustaja on seisukohal, et

vastus kaebusele esitati tähtaegselt, kuna halduskohtu 29.11.2013. a määrus edastati

vastustajale alles 07.01.2014. a e-kirjaga. Ringkonnakohus vastustaja seisukohaga ei nõustu.

Ringkonnakohus märgib, et Tartu Halduskohtu 29.11.2013. a määruse (tl 91) kohaselt pidi

vastustaja esitama vastuse kaebusele 15 päeva jooksul alates kohtumääruse kättesaamisest.

Toimikus on istungisekretär J. Mooseli 02.12.2013. a e-kiri, millega saadeti Viru Vangla

infomeilile halduskohtu määrus koos kaebuse tõlkega (tl 93). Viru Vangla üldosakonna

referent K. Kask on 03.12.2013. a e-kirjaga kinnitanud määruse, kaebuse ja kaebuse tõlke

kättesaamist (tl 93). Samal kuupäeval on kaebajale väljastusteatega väljastatud halduskohtu

29.11.2013. a määruse tõlge (tl 93p). Toimikust ega kohtuinfosüsteemist ei nähtu, et pärast

03.12.2013 oleks halduskohus saatnud vanglale korduva e-kirja. Seega pidi vangla esitama

halduskohtule vastuse hiljemalt 18.12.2013. Faktiliselt on vangla vastanud 21.01.2014 ehk ca

üks kuu hiljem. Haldusasja toimikust ilmneb, et halduskohus ei ole vastustaja poolt vastuse

esitamisega hilinemisele tähelepanu pööranud ning on pärast vastuse saamist jätkanud

haldusasja menetlemist, määrates kaebuse lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ning tehes

teatavaks otsuse teatavaks tegemise aja (tl 119).

16. Ringkonnakohus on seisukohal, et ei vangla vastuse viibimine ega halduskohtu tegevus

kaebuse menetlemisel anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. HKMS § 69 lg 1 järgi

võib kohus enda määratud menetlustähtaega põhistatud avalduse alusel või omal algatusel

mõjuval põhjusel pikendada. HKMS § 51 lg 4 sätestab, et kui menetlusosaline esitab avalduse

pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui see

ei põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli

mõjuv põhjus. Seega annab HKMS § 51 lg 4 kohtule võimaluse pikendada enda määratud

menetlustähtaega ka vaikimisi. Ringkonnakohus leiab, et kuna halduskohus ei olnud Viru

Vangla vastuse saamise ajaks veel kirjalikus menetluses otsuse teatavaks tegemise aega

määranud, ei põhjustanud seletuse hilisem esitamine menetluse sellist viibimist, mis

õigustanuks vangla seletuse tähelepanuta jätmist. Lisaks on kohtul halduskohtumenetluses

HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt uurimiskohustus, mille järgi tagab kohus asja lahendamiseks

oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende

esitamise kohustuseks menetlusosalistele. HKMS § 58 järgi võib kohus nõuda

menetlusosaliselt asja lahendamiseks vajalikku teavet, kui sellise teabe olemasolu saab

haldusorganil eeldada ning haldusorgan on kohustatud andma teavet kohtu määratud tähtaja

jooksul. Käesoleval juhul oli vangla teave vajalik asja õigeks lahendamiseks, mistõttu on

põhjendamatu kaebaja väide, nagu ei pidanuks halduskohus vastustaja seletusega arvestama.

17. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ning

kaebaja menetluskulud (riigilõiv) HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel