3-13-1011/26 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene, Agu Timmi

Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja

koht

9. detsember 2014, Tartu

Haldusasja number

3-13-1011

Haldusasi

Indrek Jatsõšõni kaebus Tartu Vangla 15. veebruari 2013. a

käskkirja nr 6-2/286 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 11. septembri 2013. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Indrek Jatsõšõni apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Indrek Jatsõšõni

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta

Indrek Jatsõšõni apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

11. septembri 2013. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 8. jaanuaril 2015 (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla 15. veebruari 2013. a käskkirjaga nr 6-2/286 tunnistati kinnipeetav Indrek

Jatsõšõn süüdi Tartu Vangla kodukorra p 7.2.6. nõuete rikkumises ja karistati kartserisse

paigutamisega viieks ööpäevaks. Käskkirja kohaselt hoidis I. Jatsõšõn oma valduses temale

mittekuuluvaid esemeid: üks liigne habemelõikur Gillete Fusion, habemelõikur Gillete

Mach 3, mustad sõrmikud, spordikindad ja valget värvi sõel. Distsipliinirikkumine avastati

17. jaanuaril 2013 kella 00.50 ajal.

2. I. Jatsõšõn esitas Tartu Vanglale vaide, milles taotles eelnimetatud distsiplinaarkaristuse

määramise käskkirja kehtetuks tunnistamist. Tartu Vangla 24. mai 2013. a vaideotsusega

nr 1-11/185-2 jäeti vaie rahuldamata.

1. I. Jatsõšõn esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 15. veebruari 2013. a

käskkirja nr 6-2/286 tühistamiseks.

Kaebuse kohaselt ei ole vaidlustatav käskkiri õiguspärane, kuna see ei ole selge ja üheselt

mõistetav. Käskkirja esimese lõigu kohaselt on tegemist kinnipeetav I. Jatsõšõni

distsiplinaarasjaga temale mittekuuluvate esemete hoidmise ja nendest mitteteatamise

süüdistuses. Kaebaja on aga süüdi tunnistatud kodukorra p 7.2.6. rikkumises, mille kohaselt

kinni peetaval isikul on keelatud teistelt omandada, laenata või võtta ajutiseks kasutamiseks

teistele isiklikuks tarbimiseks lubatud või peremehetuid asju.

Kaebaja ei ole käskkirjas nimetatud esemeid laenanud ega ajutiseks kasutamiseks võtnud.

Ajutiseks kasutamiseks võtmise välistab kaebaja karistuse pikkus, mis on üle kaheksa aasta.

Ta omandas leitud asjad aastatel 2009-2012 teiste kinnipeetavate käest, kes on praeguseks

Tartu Vanglast vabanenud. Kõik käskkirjas nimetatud esemed on kaebaja käes olnud kauem

kui kuus kuud. Distsipliinirikkumine on aegunud ja selle eest karistamine ei ole õiguspärane.

Käskkirjas nimetatud esemeid ei leitud varasematel läbiotsimistel vangla ametnike lohakuse

tõttu. 17. jaanuaril 2013 leiti esemed juhuse läbi, kuna kaebaja oli kartseris. Kui kaebaja ei

oleks kartseris olnud, siis ei oleks Tartu Vangla ametnikud neid asju leidnud.

4. Tartu Halduskohus jättis 11. septembri 2013. a otsusega kaebuse rahuldamata.

Halduskohtu otsuse kohaselt mõistis vastustaja kaebaja vaiet osaliselt valesti. Kaebaja ei ole

väitnud, et ta ei ole toime pannud tegu, milles teda süüdistatakse, vaid on läbivalt tunnistanud,

et tema valduses ja kasutuses olid esemed, mida ei ole kantud tema isiklike asjade nimekirja.

Määrava tähtsusega ei ole asjaolu, kas kaebaja omandas käskkirjas nimetatud esemed või

võttis need oma ajutisse kasutusse. Mõlemal puhul on tegemist Tartu Vangla kodukorra p

7.2.6. rikkumisega. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja sai esemed kaaskinnipeetavatelt nendega

sõlmitud tehingute alusel, mistõttu on kaebajale õigesti süüks arvatud Tartu Vangla kodukorra

p 7.2.6. nõuete süüline rikkumine.

Vaidlustatava käskkirja sisus puudub vastuolu, kaebajale esitatud süüdistus ja tehtud otsus on

kooskõlas. Õiguslikku tähendust omab dokumendi sisu, mitte dokumendi pealkiri.

Kaebaja tunnistas kohtuistungil Tartu Vangla kodukorra p 7.2.6. tahtlikku rikkumist,

kinnitades, et ta teadis, et kinnipeetavale on keelatud teistelt kinnipeetavatelt esemeid

omandada, kuid tegi seda ikkagi (tl 78).

Tõendatud on vastustaja seisukoht, et käskkirjas nimetatud esemeid kaebajal 18. oktoobril

2012 ei olnud ning kaebaja on esemed saanud pärast seda kuupäeva. Vanglaametnike

ettekannetes nr 3571 ja 3571-A (tl 27-28) on loetletud 18. oktoobril 2012 toimunud

läbiotsimisel avastatud esemed, mida kaebaja hoidis kambris, kuid mis ei kajastunud kinni

peetava isiku asjade ühtses nimekirjas. Nende hulgas ei ole 15. veebruari 2013. a käskkirjas

nimetatud esemeid. Sellega on tõendatud, et 18. oktoobril 2012 kaebajal neid esemeid ei

olnud. Kaebaja väited esemete omandamise aja ja viisi kohta on paljasõnalised ja tõendamata.

Väide, et esemeid ei leitud korduvatel läbiotsimistel ametnike lohakuse tõttu, ei ole usutav.

18. oktoobril 2012 toimunud läbiotsimise kohta koostatud ettekannetest nähtub, et kaebaja

asjad on läbi vaadatud ja nimekirjaga võrreldud väga põhjalikult. Ära on märgitud sellised

nimekirja kandmata esemed nagu plastikkausid ja -karbid, esmaabikott, kosmeetikakott,

lauamängud, plätud. Puudub mõistlik seletus, miks vanglaametnikud märkasid neid esemeid,

aga ei märganud nimekirja kandmata kindaid, habemelõikureid ja sõela.

Esemete kaebaja kätte jõudmise aega ei ole võimalik täpselt kindlaks teha, kuid see ei ole ka

vajalik. Olenemata sellest, kas kaebaja omandas esemed või võttis need oma ajutisse

kasutusse, toimus see pärast 18. oktoobrit 2012. Kaebajale määrati distsiplinaarkaristus 15.

veebruaril 2013, seega on ajavahemik rikkumise toimepanemise ja karistuse määramise vahel

väiksem kui kuus kuud. Kaebaja distsipliinirikkumine avastati 17. jaanuaril 2013, seega on

ajavahemik rikkumisest teadasaamise ja karistuse määramise vahel väiksem kui üks kuu.

Seega määrati distsiplinaarkaristus vangistusseaduse (VangS) § 64 lg-s 41 sätestatud tähtaega

järgides.

Võlaõiguses on nii laenamine kui kasutusse võtmine kestvustehingud, mis lõpevad asja

tagastamisega. Tartu Vangla kodukorra p 7.2.6. tervikteksti ja eesmärgi kontekstis võib eseme

omandamise keeldu mõista ka nii, et keelatud on mitte ainult eseme omandamine kui

ühekordne akt, vaid ka keelatud viisil omandatud eseme jätkuv omamine. Seda arvestades on

kodukorra p 7.2.6. rikkumise korral tegemist vältava teoga. Vältava süüteo toimepanemine

jätkus ka distsipliinirikkumise avastamise ajal. Seega ei oleks distsiplinaarkaristuse

määramiseks ette nähtud aeg möödunud ka juhul, kui esemed oleksid omandatud kaebaja

poolt nimetatud aegadel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. I. Jatsõšõn esitas Tartu Halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub

halduskohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohtule teada, et avatud eluosakonnas on kinnipeetaval

võimalik peita asju erinevatesse kohtadesse või hoida neid väljaspool kambrit. Kuna kaebaja

paigutati kartserisse, oli ta sunnitud paigutama kõik oma esemed kartseri lattu, mis hõlbustas

ametnike poolt keelatud esemete avastamist. Avatud eluosakonnas on 22 elukambrit,

pesuruum, duširuum, köök, mänguruum, televiisori vaatamise ruum, mistõttu on ametnikel

raskendatud keelatud esemete pikaajaline avastamine. Nimetatud asjaolu kinnitab kaebaja

seisukohta, et leitud esemed olid tal juba ammu olemas ja neid ei avastatud. Seetõttu ei ole

halduskohtu otsus arvestades olemasolevat teavet väljatoodud asjaolu osas põhjendatud ja

kaalutletud.

Kaebaja soovib, et kohus nõuaks Tartu Vanglalt välja kinnipeetavate Elar Leht, Kristjan Vaher

ja Kaupo Fedulajevi isiklike asjade ühtse nimekirja, kuna kaebajalt võeti ära esemed, mis

kuulusid nimetatud isikutele. Isiklike asjade nimekirjad tõendaksid äravõetud asjade päritolu

ning lükkaksid ümber halduskohtu seisukoha, et kaebaja omandas esemed või võttis need oma

ajutisse kasutusse pärast 18. oktoobrit 2012.

6. Tartu Vangla vastuses apellatsioonkaebusele palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata

ja halduskohtu otsus muutmata.

Kaebaja ei ole selgitanud, kuidas või mis põhjusel peaks halduskohtule teada olema, et avatud

osakondades viibivatel kinnipeetavatel on võimalik asju peita erinevatesse kohtadesse ka

väljaspool elukambrit.

Kaebaja avaldatust võib aru saada selliselt, et 18. oktoobril 2012 teostatud läbiotsimise ajal

olid 17. jaanuaril 2013 läbiotsimisel avastatud kaebajale mittekuuluvad esemed peidetud

väljapoole elukambrit ja sellepärast neid 18. oktoobril 2012 ei avastatudki. Isegi juhul, kui

kaebaja väidetu vastaks tõele, et muuda see halduskohtu otsuse lõppjäreldust, et sõltumata

kaebaja poolt temale mittekuuluvate esemete omandamise ajahetkest on kaebaja toime

pannud Tartu Vangla kodukorra p 7.2.6 rikkumise, kuna omandamine võib olla ka keelatud

viisil omandatud eseme jätkuv omamine. Sellele seisukohale ei ole kaebaja sisuliselt vastu

vaielnud, mistõttu tuleb tema poolt alles apellatsioonkaebuses esitatud selgitus jätta

tähelepanuta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et I. Jatsõšõni apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu

Halduskohtu 11. septembri 2013. a otsus muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud

seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamisele. Halduskohus on

õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud materiaalõigust. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei

pea vajalikuks neid korrata.

Vastuseks apellatsioonkaebusele peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.

8. Kaebaja ei ole vaidlustanud kohtu seisukohta, et kaebajalt äravõetud esemete puhul oli

tegemist temale mittekuulunud esemetega ja seega oli tegemist keelatud esemetega. Sisuliselt

on kaebaja seisukohal, et need esemed olid tal juba ammu olemas ja seega on halduskohus

ekslikult leidnud, et need esemed on kaebaja poolt omandatud pärast 18.10.2012. Seejuures

on kaebaja viidanud, et keelatud esemeid on võimalik peita ka teistesse kohtadesse peale

kambri. Ringkonnakohus kaebaja taolise seisukohaga ei nõustu. Asjas puudub vaidlus selle

üle, et kaebajale mittekuulunud asjad avastati kartseri laos kaebaja esemete kontrollimisel.

Seega ei olnud need peidetud kusagile mujale, vaid olid enne kaebaja kartserisse paigutamist

tema kambris ja seoses kaebaja kartserisse paigutamisega anti need kartseri lattu hoiule.

Nagu nähtub distsiplinaarmenetluse protokollist (tl 30-31), on kaebajat keelatud esemete

omamise eest distsiplinaarkorras karistatud kokku kolmel korral ja ühel korral on piirdutud

vestlusega. Viimane analoogne rikkumine fikseeriti 18.10.2012. Arvestades seda, et vastustaja

ametnikele oli teada asjaolu, et kaebajal võib olla temale mittekuuluvaid keelatud esemeid,

siis on ebatõenäoline, et läbiviidud läbiotsimiste käigus ei avastatud kõiki kaebajal leiduvaid

keelatud esemeid. Seega on halduskohus õigustatult leidnud, et kaebaja omandas temalt

17.01.2013 äravõetud keelatud esemed pärast 18.10.2012 toimunud läbiotsimist.

9. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks rahuldada kaebaja taotlust vastustajalt välja nõuda teiste

kinnipeetavate isiklike asjade nimekirju. Asja lahendamisel ei oma tähtsust asjaolu, kellelt

kaebaja need esemed omandas, vaid ainult see, et need esemed ei kuulunud talle, mille

kaebaja on ka ise omaks võtnud. Peale selle ei oma asjade omandamise aja tuvastamine

mingit tähtsust, kuna keelatud viisil asjade omandamine ja nende omamine moodustavad ühe

distsipliinirikkumise ja kaebajat on selle eest õigustatult karistatud distsiplinaarkorras.

Seega tuleb kaebaja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

10. Kuna kaebaja oli vabastatud riigilõivu tasumisest siis asjas menetluskulud puuduvad.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

Einar Vene

Agu Timmi