3-08-2280/136 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viive Ligi, Oliver Kask ja Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. detsember 2014, Tallinn

Haldusasja number

3-08-2280

Haldusasi

S.K. ja V.K. kaebused neile Lääne Politseiprefektuuri

Pärnu politseijaoskonna õigusvastaste toimingutega

tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – S.K. ja V.K., esindaja v. adv Paul Järve

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja I.P.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 23.01.2014. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

S.K. ja V.K. ning Politsei- ja Piirivalveameti

apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada S.K. apellatsioonkaebus osaliselt ja muuta Tallinna Halduskohtu

23.01.2014 otsust varalise kahju nõude osas. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt S.K.

kasuks välja hüvitis varalise kahju põhjustamise eest summas 40 eurot. Muus osas jätta

S.K. apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 23.01.2014 kohtuotsus

muutmata.

2. Jätta V.K. apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta Politsei- Ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt välja S.K. kasuks tema poolt kõigis kohtuastmetes

kantud menetluskulude katteks 80 eurot. Ülejäänud osas jäävad menetlusosaliste

menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 5. jaanuaril 2015.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-08-2280

2(13)

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. S.K. (sünd XX.XX.XXXX) viibis 18.09.2007 pärastlõunal Lääne Politseiprefektuuri Pärnu

politseiosakonna ametiruumides koos sinna kutsutud sõbraga. Kohapeal tekkis politseil kahtlus,

et noormehed on narkojoobes. Mõlemale tehti ettepanek teha test narkootiliste ainete

tarvitamise tuvastamiseks, millest S. K. keeldus ja soovis lahkuda politseiosakonnast, osutades

seejuures füüsilist vastupanu tema lahkumist takistama tulnud politseiametnikele. S. K. -i suhtes

kasutati käeraudu. Sündmust nägi pealt S. K.- i ema V. K., kes tuli kohale S. K.- i telefonikõne

peale.

Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseiosakonnas koostati S. K. -i suhtes 19.09.2007 kaks

väärteoprotokolli. Väärteoprotokolli nr AB 944524 kohaselt eiras S. K. 18.09.2007 kell 15.09

Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseiosakonnas politseiametnike seaduslikku korraldust

minna väärteomenetluse dokumentide vormistamiseks teise ametiruumi, püüdis lahkuda

politseiosakonnast ning selle takistamisel politseiametnike poolt avaldas füüsilist vastupanu,

mistõttu politseinikud olid sunnitud kasutama füüsilist jõudu. S. K.- i tegu kvalifitseeriti

väärteona karistusseadustiku (KarS) § 276 järgi. Samuti 19.09.2007 koostatud väärteoprotokolli

nr AB 944525 kohaselt keeldus S. K. 18.09.2007 kell 15.13 Lääne Politseiprefektuuri Pärnu

politseiosakonnas esitamast oma isikuandmeid, millega takistas riikliku järelevalve teostamist.

Nimetatud tegu kvalifitseeriti KarS § 279 järgi.

Pärnu Maakohus jättis 22.10.2007 otsusega nr 4-07-5112 Lääne Politseiprefektuuri Pärnu

politseiosakonna taotluse S. K. -i suhtes aresti kohaldamiseks rahuldamata ning lõpetas

väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel (teos väärteo tunnuste puudumine) S.

K.- i suhtes väärteomenetluse KarS § 276 ja § 279 järgi. Tallinna Ringkonnakohus jättis

29.01.2008 otsusega nr 4-07-5112 Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseiosakonna

apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, kohtuotsus on jõustunud.

2. S. K. ja V. K. esitasid Tallinna Halduskohtule 13.11.2008 kaebuse Lääne Politseprefektuuri

Pärnu politseiosakonna töötajate toimingute, mis seisnesid S. K.- i suhtes alusetult füüsilise jõu

ja erivahendite kohaldamises, õigusvastasuse tuvastamiseks ning toimingutega tekitatud

varalise ning mittevaralise kahju hüvitamiseks. Politseiametnikud kohaldasid S. K. -i suhtes

õigusvastaselt ja alusetult füüsilist jõudu ning erivahendeid. S. K.- ile anti korraldus teha

narkotest, millest kaebaja keeldus, sest politseiametnik ei esitanud tegevust õigustavat alust ega

selgitanud tegevuse õiguspärasust. Jõu kasutamise tulemusena väänati kõveraks S. K.- i

kuldsõrmus ning rebiti katki jope, samuti oli kaebaja sunnitud tekitatud kehavigastuse tõttu

pöörduma SA- sse Tartu Ülikooli Kliinikum, millega kaasnesid talle varalised kulutused

(visiiditasu ning sõidukulud). Lisaks kandis kaebaja kulutusi ravil viibimisega Tallinnas.

Ülemäärase ja inimväärikust alandava jõu kasutamisega kahjustati S.K. tervist ja tekitati

mittevaralist kahju. Kokku taotles S. K. varalist kahju 5699 krooni (jope 3499, sõrmus 1150,

3-08-2280

3(13)

visiiditasu 50 krooni, arsti vastuvõtule sõitmine 1000 krooni (365,12 eurot)) ja mittevaralist

kahju väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise tõttu 2000 eurot.

V. K. nägi pealt poja suhtes vägivalla kasutamist ning nähtud julm ning ebainimlik kohtlemine

tekitas talle hingelist valu ja kannatusi, samuti tervisekahjustusi, tal tekkis lisaks ka varaline

kahju ravikulude näol, kuna intsidendi järgselt oli V. K. sunnitud pöörduma psühhiaatri poole.

Mittevaralist kahju nõuab kaebaja 2000 eurot, leides, et selle väljamõistmise aluseks on RVastS

§ 10 lg 1 ja VÕS § 128 lg 5 ja 1045 lg 1 p 2. Ravikulud ja ravimite kulud, mille hüvitamist V.

K. nõuab, on kokku 363,69 eurot.

3. Lääne Politseiprefektuur (1. jaanuarist 2010 Lääne Prefektuur) palus jätta kaebused

rahuldamata, märkides, et õigusaktidega kehtestatud ülesannete täitmiseks on politseil õigus

teha vajadusel järelevalvet ning võimaliku õigusrikkumise esinemisel kohustus välja selgitada

rikkumise asjaolud. Puudub põhjuslik seos politseiametnike tegevuse ning kaebajate viidatud

tervisekahjustuste vahel. Samuti pole kaebajad tõendanud kahju tekkimist ega selle suurust.

Kuna vaidlustatud toiminguid tehti väärteomenetluses, siis ei ole halduskohtul nimetatud

toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks pädevust, toimingute õigusvastasuse tuvastamise ja

kahju hüvitamise taotlus tulnuks esitada väärteoasja lahendamise raames.

4. Tallinna Halduskohus jättis 17. jaanuari 2011 otsusega kahju hüvitamise kaebused

rahuldamata ja lõpetas toimingute õigusvastasuse tuvastamise kaebuse menetluse. Kohus leidis,

et S. K.- i suhtes kohaldati füüsilist jõudu ja erivahendit väärteomenetluses, mistõttu kahjunõude

aluseks olevate toimingute õiguspärasust saab kontrollida ja nendega tekitatud kahju hüvitamist

taotleda väärteoasja lahendamisel maakohtus. Tallinna Ringkonnakohus jättis halduskohtu

otsuse muutmata.

Riigikohtu üldkogu tühistas 11. detsembri 2012 otsusega haldusasjas nr 3-3-1-75-11 (edaspidi

Riigikohtu üldkogu otsus) halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ning saatis asja uueks

läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. Riigikohus märkis, et olukorras, kus ei ole võimalik

eristada, milline osa kahjust tekitati järelevalvemenetluse (haldusmenetluse) ja milline

väärteomenetluse toimingutega, tuleb juhinduda haldusmenetluse toimingute suhtes kehtivast

kahju hüvitamise regulatsioonist (RVastS §-d 7 ja 9). Kohtud ei ole toimingute õigusvastasust

asja lahendamisel hinnanud ning ringkonnakohus pole kujundanud seisukohta kahju tõendatuse

küsimuses. Seetõttu tuleb kohtute otsused tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks. Asja

uuel läbivaatamisel tuleb halduskohtul tuvastada, kas esinesid füüsilise jõu kasutamise

õiguslikud alused ning kas jõu kasutamine oli õigusvastane tema võimaliku ülemäärasuse tõttu.

Füüsilise jõu õigusvastase kasutamisega kaasnevad adressaadile paratamatult kannatused ja

ebamugavused ning sellega tekitatud mittevaralist kahju ei ole vaja eraldi tõendada.

5. Tallinna Halduskohus jättis 23.01.2014 otsusega V.K. kaebuse täielikult rahuldamata,

rahuldas S.K. kaebuse osaliselt ning mõistis tema kasuks Politsei- ja Piirivalveametilt välja

hüvitise mittevaralise kahju eest summas 200 eurot. Kohus põhjendas otsust järgmiselt.

Põhjendamatu oli alaealise S. K.- i kinnipidamine, tema suhtes jõu ja erivahendite kasutamine.

Kohtumenetluses ei ole ilmnenud ühtegi faktilist asjaolu, mis tõendaks, et isiku käitumine

politseiasutuses ohustas teenistusülesandeid täitnud politseiametnikke ja teda ennast ning oleks

õigustanud

tema

suhtes

füüsilise

jõu

kasutamist.

Kaebaja

omatahtsi

väljumine

politseiosakonnast ei olnud võimalik. Isiku kinnipidamise protokollis ei ole märgitud S. K.- i

kinnipidamise põhjendusena seda, et isik püüab põgeneda ja tema isikut ei ole tuvastatud (mis

oli ajendiks väärteoprotokolli koostamisel), vaid hoopis asjaolud, et ta võib jätkuvalt toime

panna väärtegusid ning võib väärteomenetlust takistada või sellest kõrvale hoiduda. Jääb

arusaamatuks, mis alusel politsei niisuguseid ohte nägi. Tegelikkusele ei vasta kaebaja väide,

et S. K.- i suhtes rakendasid korraga jõudu neli eriväljaõppega täiskasvanut. Kohtule esitatud

3-08-2280

4(13)

tõenditest nähtuvalt tegutsesid korraga vaid kaks politseiametnikku. Teisalt, vaatamata sellele,

et tõendatud on ka kaebaja allumatus ja füüsiline vastuhakk politseiametnikele, ei olnud

politseiametnikel alust S. K.-it nii kohelda. Politseiametnike tegevus oli ebaproportsionaalne ja

seega õigusvastane.

Tõendatud ei ole varalise kahju tekkimine S.K.- le summas 5699 krooni (365 eurot ja 12 senti)

jope purunemise, sõrmuse muljumise ja tervise kahjustamise tõttu. Usutav ei ole, et OÜ R

kaupluse juhataja ilma kviitungita mäletab kaks aastat hiljem, kes, millise jope ja millise

hinnaga ostis. V. K. esitatud tõend jope maksumuse kohta anti OÜ R kauplusest kliendi enda

vastutusel, sest tal puudus kviitung ja kliendikaart, millega ostu tuvastada. Isegi juhul, kui V.

K. tol ajal jope ostis, puuduvad tõendid, et S. K. oleks kinnipidamisel kandnud just nimetatud

jopet ning et see jope sai suuri kahjustusi. Tunnistaja KK on nimetanud küll jope õmbluse

rebenemist, kuid pelgalt õmbluse lahti minek ei saaks kaasa tuua jope väidetava ostuhinna

hüvitamist. Jope mittesäilimise tõttu ei saa tuvastada selle tegelikke kahjustusi ega kahju

suurust.

Isiku kinnipidamise protokollis toodud esemete nimekirjas on märgitud „kuldne musta plaadiga

sõrmus“, kuid puuduvad andmed selle vigastamise kohta. Kohtule on küll esitatud 23.04.2009

kviitung kullast klotseri (kiviga) deformatsiooni täieliku eemaldamise võimatuse kohta, kuid

puuduvad andmed vigastuste kohta. Kuna kviitung pärineb ligi poolteist aastat hilisemast ajast,

siis ei ole võimalik väita, et sõrmuse vigastamine leidis aset kaebaja kinnipidamise käigus.

Kaebaja selgituse kohaselt ei ole tal sõrmust enam alles, mistõttu ei ole ka käesoleval ajal

võimalik seda uurida ega kahju hinnata. On väheusutav, et S. K .-i käte selja taha väänamise ja

raudu panemisega vigastati klotserit (üks tugevamaid sõrmuseliike) sedavõrd, et see ei olnud

enam taastatav. Puuduvad igasugused tõendid sõrmuse väärtuse kohta. Isegi, kui sõrmus sai

kannata ja see ei ole taastatav, jäi kaebajale alles väärismetall, mille väärtust vastustajalt välja

mõista poleks mingit alust ning see tuleks ostuhinnast maha arvestada.

Kohtutoimikust ei nähtu, et S. K. oleks pärast vahejuhtumi toimumist pöördunud arsti poole

mingite erakorraliste asjaolude tõttu. Vaidlust ei saa olla, et hiljutise unikaalse operatsiooni tõttu

oli S. K. 18.09.2007 olukorras, kus temale olid keelatud igasugused traumad ja ülekoormused.

Samas SA TÜ Kliinikum kopsukliinikust kohtu järelepärimisele saadetud vastusest selgub, et

kaebaja Tartu Ülikooli Kliinikumi poole pöördumisel oli tegemist plaaniliste visiitidega

Tartusse. OÜ Mai Perearstid 19.09.2007 teatise kohaselt oli kaebajal arsti juurde pöördumisel

randme piirkonnas nahamarrastused, lobekotoomia järgne haav oli taas leemendav ja vajas

sidumist. Kohtu järelepärimisele saadetud perearsti vastuse kohaselt ei jäänud perearsti

asendanud arsti sõnul temale 19.09.2007 visiidi ajal muljet tervisekahjustusest trauma

tagajärjel. Haav oli kergelt leemetav (seda oli kirjeldatud ka 12.09. ja 14.09.2009 visiitidel),

haava seoti uuesti, suunamist teise raviasutusse (Tartu Ülikooli Kliinikumi) ei toimunud. S. K.-

i tervisekahjus ega sellega seoses temale kahju tekitamine ei ole tõendatud.

V. K.-le on nii varalise kui ka mittevaralise kahju tekitamine politsei 18.09.2007 toimingute

tagajärjel tõendamata, kahjunõue on põhjendamatu ja see ei kuulu rahuldamisele. V. K. pöördus

seoses depressiooniga psühhiaatri vastuvõtule alles ligi kümme kuud pärast vaidlusaluse

sündmuse toimumist, mis teeb võimatuks põhjusliku seose tuvastamise. Samas tundub selline

hiline abi otsimine ebaharilik, kui kaebaja väitel poja julm ja ebainimlik kohtlemine avaliku

võimu kandja poolt šokeeris ning tekitas talle hingelist valu ja kannatusi. V. K.-l on juba alates

2001. aastast kutsehaigus, mis on tekkinud seoses ülekoormusega kätele ja mille raviks vajab

ta füsioteraapia protseduure ning mille tõttu on tal tuvastatud puue. Puude ja ravivajaduste

määramist ei ole mõjutanud kaebaja vaimne seisund. Kaebaja on alates 03.07.2008 korduvalt

pöördunud arsti vastuvõtule ning viibinud haiglaravil. Tal on diagnoositud depressioon. V. K.

on ise esile toonud seose tema depressiooni ja poja tervise vahel. Ei ole millegagi tõendatud, et

3-08-2280

5(13)

V. K. tervis oleks halvenenud seoses 18.09.2007 politseis aset leidnud vahejuhtumiga. Pelgalt

asjaolu, et kaebaja nägi pealt oma poja õigusvastast kohtlemist, ei ole aluseks rahalise hüvitise

väljamõistmiseks.

Põhjendatud on S. K. -le mittevaralise kahju hüvitamine, sest politsei põhjendamatute

nõudmistega teha narkotest (anda uuriniiproov) ning hiljem testist ja isikuandmete esitamisest

(ometi oli S. K. andnud õpilaspileti) keeldumise tõttu alaealise suhtes põhjendamatu jõu ja

erivahendite kasutamisega põhjustati talle nii hingelist kui ka füüsilist valu ja kannatusi ning

alandati süüliselt. Põhjendatud on mittevaralise kahju hüvitamine summas 200 eurot. Hüvitise

määramisel tuleb arvestada ühelt poolt seda, et vastustajale oli teada, et tegemist on alaealisega

ning tema ema V. K. oli politseinikele selgitanud, et poeg on äsja operatsioonil käinud ja peab

vältima füüsilist pingutust. Teisalt tuleb arvesse võtta ka kaebaja ja tema ema konfliktset

käitumist nimetatud intsidendis ning asjaolu, et S. K.- i suhtes füüsilise jõu ja erivahendite

kasutamine toimus alles pärast talle korduvate korralduste ja selgituste andmist.

Kuna V. K. kahju hüvitamise kaebus jäi täielikult rahuldamata, jäävad tema menetluskulud tema

enda kanda. Kuna kaebaja enne halduskohtu 17.01.2011 otsuse tegemist menetluskulude

väljamõistmist seaduses ettenähtud korras ei taotlenud, siis ei ole nende nõudmine käesoleval

ajal enam võimalik. Toimikumaterjalidest ei ilmne, et kaebaja oleks taotlenud õigusabikulude

väljamõistmist ka ringkonnakohtus. Puudub vaidlus, et Riigikohtus kassatsioonkaebuse

esitamisel tasutud kautsjon on kaebajale tagastatud. Seega saab S. K. taotleda vaid nende

õigusabikulude väljamõistmist kaebajalt, mis on kantud seoses menetlusega alates 08.01.2013.

PPA-lt tuleb osaliselt välja mõista S. K.- i apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv. Kuna

kohus jättis varalise kahju nõude täielikult rahuldamata ja mittevaralise kahju nõude rahuldas

10% ulatuses, mõistab kohus välja proportsionaalselt 25 eurot tasutud riigilõivu summalt.

Halduskohtumenetluses kantud ja välja mõistetavate menetluskulude hulka ei kuulu kaitsjatasu

väärteoasjas nr 4-07-5112 ega esindajatasu tsiviilasja algatamise eest.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. S.K. ja V.K. paluvad apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osaliselt ning

rahuldada V. K. ja S. K.- i kaebused täielikult, alternatiivselt, juhul, kui ringkonnakohus ei

rahulda apellandi esitatud taotlusi, määrata V. K. suhtes ambulatoorne kohtupsühhiaatria

ekspertiis.

Halduskohtu otsus ei ole piisavalt põhjendatud, õige ega õiglane. Kohtulahend omistab

põhjendamatult suurt kaalu vastustaja väidetele.

Halduskohtu otsuse põhjendused S. K.- i varalise kahju hüvitamise nõudes on otsitud,

ebaloogilised ja eluvõõrad. Halduskohus ei ole tuvastanud, et S. K. oli tema suhtes vägivalla

kasutamise ajal ilma jopeta. Kui kinnipidamise protokoll on pealiskaudne ja selles puuduvad

märkused konkreetsete esemete seisundi kohta, siis on see etteheidetav protokolli koostajale,

mitte alaealisele, kellele ei antud mingit õigusabi ja kelle juurde ei lubatud ka tema ema.

Politseitöötajad rikkusid S. K.- i õigust advokaadi või ema abile. Seda, et S. K-.i jope rebiti

puruks politseitöötajate poolt, on kinnitanud ka politseiametnik KK oma seletuses. Kui kohus

leidis, et OÜ R näidatud jope hind ei ole sobiv (näiteks on liiga kõrge), oleks kohus võinud

väljamõistmisele kuuluva kahjusumma suurust vähendada, kuid mitte jätta seda üldse välja

mõistmata.

Tõendid kinnitavad, et S. K.-il oli kuldne, musta plaadiga sõrmus. Vastuseta on küsimus, miks

politseinikud ei märkinud protokolli kõiki sõrmuse vigastusi. Halduskohtule esitati tõend selle

kohta, et sõrmuse taastamine ei osutu enam võimalikuks. Halduskohtu järeldused, et kviitung

pärineb ligi poolteist aastat hilisemast ajast ja seda ei saa arvestada, ei ole asjakohased ei

3-08-2280

6(13)

vastaspoole seisukohtadest (alles pika menetlusaja järgselt vaidlustas vastaspool sõrmuse

väärtuse, rikkumise asjaolud jne) ega ka menetlusaja pikkusest tulenevalt. Kui halduskohus

väidab, et kaebuse esitajate väited on väheusutavad ja sõrmusest allesjäänud väärismetalli –

kulla – maksumus tuleks ostuhinnast maha arvata, siis jääb arusaamatuks, miks kohus seda

mahaarvamist ei teostanud. Mõistlik on sõrmuse hinna s.o. 74,37 euro hüvitamine.

Halduskohtu järeldused, et S K. pöördus ründejärgselt eriarsti ja perearsti poole tavapärases

korras, ei ole põhjendatud ja loogilised. Halduskohus tuvastas ka ise, et lobektoomia järgne

haav oli taas leemendav ja vajas sidumist, randme piirkonnas olid nahamarrastused jne.

Ilmselge on, et S. K.- i suhtes pandi toime just see, mis temale operatsioonijärgselt oli keelatud

(traumad, ülekoormused). Politseinikele sai koheselt teatavaks, et noormees on tulnud

operatsioonilt, sest seda avaldas politseinikele tema ema. Intsidendi tagajärjel oli haav lahti

rebenenud ja leemendav nii nagu ka dreenid. Ravi- ja sõidukulud summas 67,10 eurot oleksid

jäänud olemata, sest normaalse paranemise korral poleks vaja olnud mingeid visiite arsti juurde

teha.

Halduskohus on põhjendamatult jätnud rahuldamata taotluse korraldada V. K. suhtes

ambulatoorne kohtupsühhiaatriaekspertiis. Halduskohtul endal puudub pädevus otsustamaks

isiku vaimse tervise, haiguslike seisundite tekkimise aja, kestvuse ja põhjuste üle. Ilma

eriteadmisi omavate isikute abita ei saa halduskohus väita, et V. K.-l tekkinud depressiooni ja

stressi ei saa kuidagi seostada tema poja suhtes politseinike poolt toimepandud vägivallaga.

Vaimse tervise kahjustust ei pea hindama madalamalt kui otse vägivallaga tekitatud kahjustusi,

mistõttu on põhjendatud V. K. nõue moraalse kahju hüvitamiseks summas 2000 eurot.

Halduskohtu poolt 200 euro väljamõistmine S. K.-le moraalse kahju hüvitamiseks ei ole

mõistliku suurusega ega proportsionaalne. Põhjendamatu on halduskohtu lähenemine, mille

kohaselt hüvitise määramisel arvestati kaebaja ja tema ema väidetavalt konfliktset käitumist.

Halduskohtu lahend peegeldab politseiametnike arusaamu, õigustab nende käitumist ja jõuab

järelduseni, et tavakodanik peabki taluma kõiki ametnike poolseid alandusi, mõnitusi ja

vägivalda, sest vastasel korral on ta konfliktne.

Põhjendamatu on S. K-.i kasuks menetluskuludena välja mõista üksnes 25 eurot. Kaebajad on

kõikides kohtuastmetes palunud kohtukulud jätta vastustajate kanda. Kordagi ei ole kulude

küsimus üles kerkinud, sest kohtud on olnud seisukohal, et S. K. ja V. K. kaebused ei kuulu

üldse halduskohtus lahendamisele. Tallinna Halduskohtule esitatud kulude nimekiri (sularaha

arved ja muud kuludokumendid ajavahemiku 19.09.2007 kuni 01.07.2011 kohta) ei ole esitatud

korda rikkudes. Antud olukorras on selge, et ükski kohtuaste reaalselt menetluskulude jaotuse

ja määramisega ei tegelenud ega kavatsenudki seda teha. Halduskohus ja ringkonnakohus

põhjusel, et ei pidanud kaebusi halduskohtus menetletavateks, kõrgemad kohtud aga ei

pidanudki selle probleemiga tegelema, saates asja esimese astme kohtusse uueks arutamiseks.

Ei ole ühtegi seadusesätet, mis keelaks menetluskulude väljamõistmise, kui vastav

dokumentatsioon on esitatud halduskohtule nn teise ringi algul. HKMS §-st 109 tuleneb, et kui

asjas esitatud menetluskulude nimekiri ei võimalda eristada eri kohtuastmetes tehtud kulutusi

õigusabile, siis tuleb kohtul hinnata menetluse mahtu ja selle jagunemist eri kohtuastmete vahel

ja otsustada, kuidas jagunevad kohtukulud eri kohtuastmetes. Ka siis, kui halduskohus rahuldas

S. K.-i kaebuse osaliselt, ei vasta väljamõistetud 25 eurot S. K.- i poolt kantud menetluskuludele

lähtuvalt proportsionaalsuse põhimõttest. Halduskohus ei arvestanud, et käesolev asi tuli

halduskohtusse tagasi arutamiseks üksnes põhjusel, et eelnevad otsused tühistati ja

kassatsioonkaebus rahuldati. Eelmiste menetluskulude puhul hüvitamisele kuuluv summa tuli

kindlaks määrata esimese astme kohtus asja uuel arutamisel. Tulenevalt HKMS-st tulnuks

vähemasti kogu riigilõiv, mis on makstud kaebuste ja apellatsioonkaebuse esitamiselt, kaebajate

kasuks välja mõista, kuivõrd eelnevad kohtulahendid tühistati.

3-08-2280

7(13)

7. Politsei- ja Piirivalveamet leiab oma kirjalikus vastuses, et apellatsioonkaebus tuleb jätta

rahuldamata.

Vastustaja nõustub kohtu seisukoha ja järeldustega, välja arvatud osas, mille kohta vastustaja

ise esitas apellatsioonkaebuse.

Väärteomaterjalidest, aga ka sündmuses osalenud politseiametnike ettekannetest nähtuvalt oli

politseiametnikel kavas teha narkotest, millega tuvastatakse narkoaine higis ja milleks narkotest

asetatakse inimese laubale. Seega ei saanud narkoaine tuvastamine kaebaja kirjeldatud viisil

(sunduslik uriiniproovi andmine) tekitada tema kirjeldatud alandus- ja ebamugavustunnet.

Asjas ei ole leidnud tuvastamist, et füüsilise jõu kasutamine toimus nelja politseiametniku poolt

korraga või kordamööda. Peale 18.09.2007 sündmust toimunud S. K.- i tervise järelkontrollis

sedastati tervise paranemist vastavalt terviserikke iseloomule. Puuduvad tõendid, et

järelkontrolli käigus tuvastati negatiivseid muutusi haava paranemises. S. K.-it opereerinud ja

ravinud arstid ei ole tuvastanud tervisekahjustusi, mis viitaksid nende tekkele 18.09.2007

sündmuste käigus. S. K. alustas füüsilise vastupanu osutamisega ning talle anti võimalus

suhelda telefoni teel oma isaga. Kohus on põhjendatult asunud seisukohale, et

kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi määramisel V. K. suhtes ei ole perspektiivi.

Kuludokumentide esitamine kaebuse uuel lahendamisel esimese astme kohtus kulude eest, mis

tekkisid kaebuse esmakordsel lahendamisel esimese astme kohtus, ei ole kooskõlas

halduskohtumenetluse nõuetega.

8. Politsei- ja Piirivalveamet palub apellatsioonkaebuses tühistada osaliselt Tallinna

Halduskohtu 23.01.2014 otsuse ja teha asjas uus otsus kaebuse rahuldamata jätmiseks täies

ulatuses.

Politseiametnike poolt füüsilise jõu kasutamine oli õiguspärane ja proportsionaalne. Kohus on

ebaõigesti vastustaja käitumist hinnanud ex post vaatlusviisist. Kohasem oleks lähtuda ex ante

põhimõttest, s.t arvestada saab neid asjaolusid, mis olid haldusorganile teada enne meetme

rakendamist. Kaebajad ega kohus ei ole kogu kohtumenetluse kestel ümber lükanud fakti, et

politseiametnike kahtlus S. K.- i kohta oleks alusetu. Asjaolu, et kohus leidis, et S. K.- i tegu ei

ole seadusandja poolt kriminaliseeritud ning tema käitumisele on antud ebaõige kvalifikatsioon,

ei muuda vastustaja arvamust jõu kasutamise proportsionaalsusest. Vaidlust ei ole olnud selles,

et S. K. keeldus narkotestist, seega keeldus menetlustoimingutele allumisest. S. K.- ile selgitati

korduvalt, mis põhjusel temaga soovitakse tegeleda ja keeldumise tagajärgi. Asjaolu, et tegu oli

alaealisega, ei tähenda ainuüksi tema kogenematust või võimetust asjadest arusaamiseks. S. K.

otsustas lahkuda ning asus kõrvaldama takistust ehk tõukama tema teed tõkestanud

politseiametnikku, seega alustas rünnet esimesena S. K.. Sellega ta väljendas soovimatust

lahendada asja rahumeelselt ning temal ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et politsei ei jäta

sellele reageerimata. Kui politsei ei tohi reageerida kontrollitava allumatusele, ei saa ta täita

temale pandud ülesandeid. Ei saa nõustuda ka kohtu väitega, et S. K.- i suhtes jõu kasutamine

ei ole põhjendatav ka seetõttu, et tal ei olnud võimalik iseseisvalt hoonest lahkuda. PPA ei pea

õigeks võõraste isikute hoones vaba liikumist ega ka politseiametnike tegevuse ignoreerimist

või neile põhjendamatult vastu hakkamist. S. K.- i suhtes ei kasutatud muid taktikalisi võtteid

või erivahendeid, vaid piisas sellest, et haarati S. K.-it moel, mis takistas teda lahkumast. Jõu

kasutamise minimaalsust tõendavad vahetult peale sündmust toimunud meditsiiniline

ülevaatus, mille käigus ei tuvastatud tervise halvenemist või terviserikkeid seoses juhtumiga.

Käeraudu kasutati S. K.- i toimetamisel hoone viiendalt korruselt teisel korrusel asuvasse

arestimajja, so peale füüsilise jõu kasutamist S. K.- i toimetamiseks T. M. kabinetti

väärteomenetluse läbiviimiseks KarS § 276 ja 279 rikkumises. T. M. ettekande kohaselt oli S.

3-08-2280

8(13)

K. jätkuvalt valmis osutama füüsilist vastupanu, seega oli politseiametnikul põhjendatud

kahtlus arvata, et S. K. püüab vabaneda ja lahkuda hoonest.

9. S.K. ja V.K. ei nõustunud kirjalikus vastuses Politsei- ja Piirivalveameti

apellatsioonkaebusega ning vaidlesid sellele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et S.K. apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Politsei- ja

Piirivalveameti ja V. K. apellatsioonkaebuste rahuldamiseks pole alust.

11. Riigikohtu üldkogu otsuse kohaselt tuleb halduskohtul asja uuel läbivaatamisel tuvastada,

kas politsei tegevuses esinesid füüsilise jõu kasutamise õiguslikud alused ning kas jõu

kasutamine oli õigusvastane selle võimaliku ülemäärasuse tõttu.

12. Riigikohtu üldkogu otsuse p-st 17 tulenevalt anti narkotestile allumise korraldus

järelevalvemenetluses ning seda tuleb käsitleda haldustoiminguna. Viidatud toimingu

läbiviimist selle sooritamise ajal reguleerisid Vabariigi Valitsuse 2001. a määrusega nr 120

kehtestatud joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise

otsuse vaidlustamise kord (edaspidi joobeseisundi tuvastamise kord), samuti politseiseadus

(PolS). Silmas tuleb pidada ka seda, et narkootilise või psühhotroopse aine arsti ettekirjutuseta

tarvitamine oli narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS)

§ 151 kohaselt väärtegu, mille kohtuväline menetleja oli politseiprefektuur (NPALS § 153 lg 4).

PolS, NPALS, joobeastme tuvastamise kord ega ükski teine juhtunu toimumise ajal kehtinud

õigusakt ei määratlenud täpsemalt erinevaid narkojärelevalve kui riikliku järelevalve

toiminguid või nende teostamise korda. PolS § 12 lg 1 p 8 sätestas üldise alusena, et politsei

osaleb õigusrikkumiste, narkomaania, joomarluse ja muude väärilmingute profülaktikas, PolS

§ 12 lg 1 p 4 sätestas, et politsei võtab viivitamatult tarvitusele abinõud õigusrikkumiste

ärahoidmiseks, tõkestamiseks ja avastamiseks. Ringkonnakohus leiab, et õigusrikkumisele

viitavate asjaolude kontrollimine on üheks riikliku järelevalve tegevuse eesmärgiks. Nn

narkotesti tegemise käigus politsei järelevalvet teostava asutusena kogub täiendavat ja olulist

teavet õigusrikkumiste tunnuste (narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamine) kohta, mis

on vajalik, et otsustada väärteomenetluse aluste esinemise ning väärteomenetluse alustamise

üle. Seega oli narkotesti läbiviimine järelevalve menetluse raames olukorras, kus esines isiku

suhtes narkojoobe kahtlus, iseenesest kooskõlas PolS ja teiste õigusaktidega, st seaduslik.

Narkojoobe tuvastamine pidi toimuma joobeseisundi tuvastamise korra kohaselt. Viidatud korra

§ 3 järgi võisid joobeseisundit tuvastada kas seaduses sätestatud ametiisik (sh politseiametnik)

või arst. Narkojoobe puhul sätestas joobeseisundi tuvastamise kord, et ametiisik ise üldjuhul ei

tuvasta narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamisest põhjustatud joobeseisundit, välja

arvatud juhul, kui joobeseisundi tuvastamine ei ole võimalik indikaatorvahendi või

mõõteriistaga ja isikut ei ole võimalik toimetada tervishoiuasutusse, millisel juhul tuvastab

ametiisik joobeseisundi kahe tunnistaja juuresolekul väliste joobetunnuste põhjal. Seega

sätestas joobe tuvastamise kord narkojoobe tuvastamise võimaluse ametiisiku poolt üksnes

erandjuhtudel, st juhul, kui muud võimalused (nt isiku paigutamine tervishoiuasutusse) olid

välistatud. Selliste takistuste olemasolu antud asjas ei nähtu ega ole seda välja toonud ka

vastustaja. Bioloogilise vedeliku (uriiniproovi) võib joobeseisundi tuvastamise korra kohaselt

võtta üksnes meditsiiniasutuses ning arsti või tema poolt määratud tervishoiutöötaja poolt

(joobeseisundi tuvastamise korra § 9 lg 1, § 10 lg 1), narkojoobe tuvastamist kiirtesti vormis

higi paberil meetodil joobeseisundi tuvastamise kord ei sätestanud. Kohtuasja materjalidest ei

nähtu ka seda, et isikut oleks informeeritud joobeseisundi tuvastamise korra § 4 lg-s 2

sätestatust, mille kohaselt ametiisik on kohustatud toimetama isiku tema nõudmisel

tervishoiuasutusse joobeseisundi meditsiiniliseks tuvastamiseks, kui ta ei soovi joobe

3-08-2280

9(13)

tuvastamist koha peal. Seega ei järginud vastustaja S. K.- i väidetava narkojoobe tuvastamisel

ettenähtud korda ning tal puudus õiguslik alus sundida S. K.-it andma politseasutuses kas

uriiniproovi või tegema narkotesti higi paberil meetodil.

13. Politseiametniku poolt vahetu sunni (füüsiline jõud) kasutamise intsidendi toimumise ajal

sätestas PolS § 14 lg 8, mille kohaselt võis politseinik kasutada teenistusülesannete täitmisel ja

enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ja füüsilist jõudu. Riigikohus on 10.01.2008

kohtuotsuses nr 3-3-1-65-07 leidnud, et vaadeldavast normist tuleneb politseiametniku õigus

kasutada jõudu teenistusülesannete täitmisel enda ohutuse tagamiseks ning põhiseadusega

kooskõlaliselt ei ole võimalik tõlgendada nimetatud PolS sätet viisil, et jõu kasutamine on

õigustatud igasuguste teenistusülesannete täitmisel (p 19). Otsuse samas punktis leidis

Riigikohus, et korrakaitsel jõu kasutamine kujutab endast tõkendit, mille kohaldamise käigus

riivatakse ühte kaalukat isiku põhiõigust – isikupuutumatust. Selle PS §-s 20 sätestatud

põhiõiguse riive on võimalik üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtuga, et tõendatud ei ole, et S. K.- i käitumine kujutas endast ohtu

teenistusülesandeid täitvatele politseinikele. Politseiametnike ütlustest nähtub, et füüsilise jõu

kasutamisele viis asjaolu, et S. K. keeldus end tema hinnangul õigusvastasele

menetlustoimingule allutamast, konflikti eskaleerudes soovis ta politseiosakonnast lahkuda,

kuid ei rünnanud politseiametnikke. Seetõttu oli jõu kasutamine S. K.- i suhtes õigusvastane.

Kuivõrd jõu kasutamine oli õigusvastane vastava õigusliku aluse puudumise tõttu, ei ole tarvilik

käsitleda jõu kasutamise ülemäärasuse küsimust.

14. Riigikohtu üldkogu on möönnud, et S. K.- i suhtes erivahendina käeraudade kohaldamine

võis toimuda väärteomenetluses (otsuse p 18). Samas leidis Riigikohtu üldkogu otsuse p-s 19,

et olukorras, kus ei ole võimalik mõistlikult eristada, milline osa kahjust tekitati

järelevalvemenetluses (haldusmenetluses) ja milline väärteomenetluse toimingutega, tuleks

lähtuda haldusmenetluse toimingute suhtes kehtivast kahju hüvitamise regulatsioonist (RVastS

§-d 7 ja 9). Seega tuleb antud asjas erivahendi kohaldamisega jm väärteomenetluse tagamisele

suunatud toimingutega (nt arestimajja paigutamine) tekitatud võimaliku kahju hindamisel

juhinduda RVastS kahju hüvitamise üldalustest, jättes kõrvale RVastS § 15 lg-s 1 ja lg 2 p-s 2

sisalduva regulatsiooni kahju hüvitamise kohta väärteo kohtuvälise menetlemise käigus. PolS §

14 lg 6 p 6 kohaselt oli politseil õigus kasutada erivahendit, sh käeraudu, õigusrikkujate

kinnipidamisel, nende toimetamisel politseisse või teenistusruumi, samuti kinnipeetavate

kaitsmisel ning kinnipeetud ja vahi alla võetud isikute suhtes, kui nad ei allu või osutavad

vastupanu politseiametnikule. Väärteomenetluse seadustiku § 44 lg 1 kohaselt võib isiku kinni

pidada, kui ta püüab põgeneda; ei ole tuvastatud tema isikut; ta võib jätkuvalt toime panna

väärtegusid; ta võib väärteomenetlust takistada või sellest kõrvale hoida. PolS § 14 lg 7 kohaselt

tuli arvestada erivahendi (käeraudade) kasutamisel õigusrikkumise iseloomu, õigusrikkuja

isikut ning konkreetset situatsiooni. Riigikohtu praktika kohaselt (vt nt kohtuotsus nr 3-3-1-65-

07, p 20) on erivahendi kasutamine põhjendatud üksnes juhul, kui muude, leebemate vahendite

kasutamise võimalused on ammendatud või sellised vahendid on olukorra eripära arvestades

sobimatud. Erivahendi kasutamise aluste olemasolul tuleb valitud erivahendi kohaldamisel

hoiduda inimese tervise kahjustamisest, valu põhjustamisest ning isiku ja inimväärikuse

alandamisest suuremal määral, kui see on konkreetsel juhul vältimatu. Ringkonnakohus leiab,

et erivahendi (käeraudade) kasutamine S. K.- i suhtes oli ebaproportsionaalne, arvestades, et

tema suhtes eelnevalt rakendatud vahetu sund oli õigusvastane.

15. Ringkonnakohus ei nõustu Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebuses tooduga, et

kohtud on andnud vastustaja käitumisele hinnangu ex post vaatlusviisist lähtuvalt. Kohtud on

mh väärteoasja nr 4-07-5112 menetlemisel leidnud, et S. K. ei saanud takistada riikliku

järelevalve teostamist (KarS § 279) oma isikuandmete avaldamisest keeldumisega, kuna S. K.-

i isik oli menetluse läbiviijatele teada ning viimased said oma käsutusse ka S. K.- i õpilaspileti.

3-08-2280

10(13)

Politseiametniku seadusliku korralduse eiramine KarS § 276 kohaselt ei saanud nõndasamuti

toimuda, kuna vastustaja ei viidanud, millisele konkreetsele õiguslikule alusele tuginedes ta

kohustas menetlusalust isikut ennast narkootiliste ainete tarvitamise tuvastamise testi

tegemisele allutama. Seetõttu ei ole kohtud varasemates menetlustes lugenud vastustaja

tegevust õigusvastaseks seetõttu, et narkojoobe kahtlus ei leidnud hiljem kinnitust, vaid

seetõttu, et vastustaja hindas ebaõigesti asjaolusid ja kohaldas ebaõigesti seadust ning see pidi

vastustajale olema selge enne vastavate menetluste alustamist.

16. Ülaltoodut kokku võttes leiab ringkonnakohus, et vahetu sunni ja erivahendi kasutamine S.

K.- i suhtes oli õigusvastane, mistõttu on S. K.-il õigus kahju hüvitamisele RVastS sätete

kohaselt.

17. S. K.- i varalise kahju nõude on halduskohus jätnud rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtuga, et tõendamist ei ole leidnud S. K.- i sõrmuse kahjustamine intsidendi käigus,

seetõttu on halduskohus õigesti vastava nõude jätnud rahuldamata. Halduskohus on ka oma

seisukohta piisavalt põhjendanud. Nõndasamuti ei ole tõendamist leidnud S. K.- ile kaebuses

väidetud tervisekahjustuste tekitamine vahetu sunni kohaldamisega. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu poolt antud hinnanguga tervise kahjustamise kohta esitatud tõenditele ega pea

vajalikuks seda korrata.

18. S. K. väidab jope kahjustamist intsidendi käigus. Seda kinnitab ka politseiametnik KK

tunnistaja ülekuulamise protokollis, avaldades, et rüseluse käigus rebenes S. K.- i seljas olnud

jope vasakpoolse varruka õmblus. Ringkonnakohus leiab, et kui kahju tekkimist on tunnistanud

mõlemad osapooled, kuid kahju suurust ei ole võimalik kindlaks teha, pidanuks halduskohus

hüvitise siiski välja mõistma, juhindudes RVastS § 8 lg-st 1 ja VÕS § 127 lg-st 6. RVasts § 8

lg 1 kohaselt, kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalikõiguslike suhete

olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks

käesolevale seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. VÕS § 127 lg 6 kohaselt, kui kahju

täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus. Riigikohtu praktika kohaselt

kuulub nimetatud säte kohaldamisele ka halduskohtumenetluses kahjunõuete lahendamisel

(Riigikohtu 08.06.2006 otsus 3-3-1-18-06, p 12). Kuna kahjustatud jopet ei ole säilinud ega

selle vigastusi fikseeritud, määrab ringkonnakohus hüvitise summa. Ringkonnakohus peab 40

eurot kohaseks hüvitiseks, mis katab asja parandamise mõistlikud kulutused ning asja väärtuse

võimaliku vähenemise. Asjas puuduvad tõendid, et jope oleks saanud kahjustusi määral, et selle

kasutamine samas funktsioonis oleks välistatud. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles

kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Asja kahjustamise korral kuuluvad

reeglina hüvitamisele asja parandamise mõistlikud kulud.

19. Ringkonnakohus leiab, et S. K.- ile halduskohtu poolt välja mõistetud mittevaralise kahju

summa on põhjendatud määras ning kohus on õigesti kaalunud RVastS § 13 lg-s 1 sätestatud

hüvitise suuruse määramise aluseid.

20. Ringkonnakohus leiab, et V. K. esitatud kahjunõuet tuleb käsitleda RVastS § 7 alusel, sest

V. K. on S. K.- i seaduslik esindaja, kes oli vahetult erinevate vahetu sunni rakendamise

episoodide juures ning väidab endale politsei õigusvastase tegevuse läbi varalise ja mittevaralise

kahju põhjustamist. Kolmas isik on üldjuhul isik, kellele endale avaliku võimu kandja kahju ei

ole tekitanud. Seetõttu ei kuulu kohaldamisele RVastS § 10.

21. Ringkonnakohus leidis, et V. K. väidetud tervisekahjustuste tekkimise tõendamiseks on

vajalik korraldada ambulatoorne kohtupsühhiaatriaekspertiis. Kohtupsühhiaatriaekspertiisi viis

läbi Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi poolt määratud kohtuekspert SK. Kohtuekspert SK asus

30.10.2014 kohtule edastatud kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktis nr 14E-KPA0514 seisukohale,

et V. K. poolt 18.09.2007 tema pojaga toimunud intsidendi vahetu pealtnägemine ei

3-08-2280

11(13)

põhjustanud temale tervisekahjustust, mis viis tema haigestumiseni orgaanilisse depressiooni.

Eksperdi hinnangul põeb V. K. korduvat mõõdukat depressiooni, mille üheks vallandavaks ja

säilitavaks teguriks on senine ebaedu kohtuasjas. Samuti võisid eksperdi hinnangul V. K.-l enne

18.09.2007 diagnoositud kutsehaigused tingida haigestumise orgaanilisse depressiooni.

Ekspertiisi kohaselt V. K. tervisekaardi ja haiguslugude sissekannetes ei ole viiteid ning tema

psühhiaatrilisel uurimisel ei ilmestunud, et 18.09.2007 tema pojaga toimunud intsident oleks

vallandanud temal ägeda stressireaktsiooni, mis seisneb lähedase inimese elu või tervist

ohustavas psühhotraumeerivas kogemuses. Samuti ei esine V. K.-l posttraumaatilisele stressile

iseloomulikke tunnuseid. Ekspertarvamuse koostamiseks on ekspert lisaks V. K. haiguslugudes

sisalduvatele andmetele tuginenud V. K. psühhiaatrilisel uurimisel 17.10.2014 kogutud

andmetele. Ringkonnakohus leiab, et kohtuekspert SK-i ekspertarvamus lükkab ümber V. K.

väite, et tema pojaga seotud vägivallaintsidendi pealtnägemine põhjustas temale

tervisekahjustusi. Apellatsioonimenetluses on V. K. esitanud psühhiaater R. L. arvamuse

kaebaja haiguse kujunemise kohta ja selle seostest 18.09.2007 (arvamuses on küll viide

18.07.2007 juhtumile, kuid ilmselt on psühhiaater eksinud kuupäevaga) kaebaja pojaga

toimunud intsidendiga. Ringkonnakohus käsitleb psühhiaatri arvamuses esitatud seisukohti V.

K. vastuväidetena ekspertarvamusele. Psühhiaater R. L. tugineb oma seisukohtades SK-i

ekspertarvamusele ja märgib, et V. K. anamneesist pole teada ühtegi muud stressi tekitavat

elusündmust kui poja kinnipidamine politseiosakonnas ning seos tervise halvenemisega, mis

enne seda oli olnud stabiilne, on tuntav. See pole päris nii, sest psühhiaater isegi viitab oma

seisukohas, et kaebaja pojal oli keerukas kopsuoperatsioon. Kopsuoperatsioonile eelnenud

sündmused, millele on viidatud S. K.-i haigusloos (I kd, tl 28), olid järgmised: S. K kukkus

05.08.2007 toimunud kakluse käigus seljale ning tal tekkis „veriköha“, uuringutel avastati

terviserike, mis nõudis operatiivset sekkumist, operatsioon tehti Tartus 22.08.2007. Kohtu poolt

tellitud ekspertarvamuses on ekspert viidanud psühhiaater I. T. 16.03.2009 tõendile, milles

psühhiaater on otsesõnu märkinud, et V. K. meeleolu langus on põhjustatud poja haigusest.

Samas on S. K.-i haiguslugudest teada, et politseis toimunud sündmused S. K.-i paranemist

operatsioonist ei mõjutanud. Seetõttu on põhjendatud halduskohtu järeldus, et V. K.-le tekitatud

kahju ei ole tõendatud. Asjaolu, et kaebaja nägi pealt oma poja õigusvastast kohtlemist, ei ole

piisavaks aluseks mittevaralise kahju tekkimiseks ning rahalise hüvitise määramiseks.

22. V. K. ei ole 20.11.2014 ringkonnakohtule saadetud pöördumises nõustunud kohtuekspert

SK-i järeldustega ning on esitanud taotluse täiendekspertiisi määramiseks ning menetluse

uuendamiseks. Vastustaja on vastuses taotlusele pidanud seda põhjendamatuks. Kohaldamisele

kuuluva tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 304 lg 3 kohaselt on kohtul õigus määrata

täiendav ekspertiis, kui ekspert ei anna vastust asjas tähtsust omavale küsimusele ja sellele

küsimusele ei saa ekspert vastata kohtuistungil. Antud juhul ei nähtu, et kohtuekspert SK ei

oleks andnud vastust asjas tähtsust omavale küsimusele, ka kaebaja ei ole seda väitnud. Seetõttu

ei näe ringkonnakohus alust täiendava ekspertiisi määramiseks. Ka ei esine antud juhul alust

korraldada kordusekspertiis. TsMS § 304 lg 1 kohaselt on kohtul õigus eksperdiarvamuse

ebaselguse, vasturääkivuse või puudulikkuse korral, mida ei ole võimalik kõrvaldada

täiendavate küsimustega, õigus määrata kordusekspertiis. Kaebaja ei ole ka selliseid asjaolusid

välja toonud. Asjaolu, et kaebaja ei ole nõustunud eksperdi järeldustega, ei ole ei täiendava ega

korduva ekspertiisi koostamise aluseks. Seetõttu jääb V. K. vastav taotlus rahuldamata.

Ringkonnakohus ei pea seetõttu põhjendatuks menetluse uuendamist ega uute tõendite asja

juurde võtmist.

23. Ülaltoodut arvestades kuulub S.K. apellatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt. Rahuldamata

tuleb jätta Politsei- ja Piirivalveameti ja V.K. apellatsioonkaebused.

24. HKMS § 109 lg 1 kohaselt esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri

ja kuludokumendid. Enne 01.01.2012 kehtinud HKMS § 93 lg 1 nägi samuti ette, et

3-08-2280

12(13)

menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid tuleb kohtule esitada enne kohtuvaidlusi ning

nende esitamata jätmise korral kulud väljamõistmisele ei kuulu. Ei ole vaidlust selles, et

kaebajad ei esitanud 17.01.2011 halduskohtu otsusele eelnenud ega 16.06.2011 ringkonnakohtu

otsusele eelnenud menetluses menetluskulude nimekirja ja kuludokumente. Halduskohtu

otsusele ei ole kaebajad selles osas vastu vaielnud. Ebaõige on kaebajate väide, et ükski

kohtuaste ei tegelenud reaalselt menetluskulude jaotuse ja määramisega, kuna halduskohus ja

ringkonnakohus ei pidanud kaebusi halduskohtus menetletavateks, kõrgem kohus aga ei

pidanudki selle probleemiga tegelema, saates asja esimese astme kohtusse uueks arutamiseks.

Antud asjas on nii halduskohus 17.01.2011 otsusega kui ka ringkonnakohus 16.06.2011

otsusega lahendanud asja sisuliselt ning on jätnud menetluskulud kaebajate kanda, kuna

kaebused jäeti rahuldamata. Seega on ebaõige väide, et kohtud ei saanud ega pidanud tegelema

menetluskulude jaotusega menetlusosaliste vahel. Halduskohus on oma 23.01.2014 otsuses

õigesti leidnud, et nn esimese ringi õigusabi kulud ei kuulu enam käesolevas asjas

väljamõistmisele, kuna kuludokumendid ja menetluskulude nimekiri ei ole esitatud tähtaegselt.

HKMS § 109 lg 1 4. lause kohaselt kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata

jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Õige on ka halduskohtu järeldus, et

halduskohtumenetluses kantud ja välja mõistetavate menetluskulude hulka ei saa kuuluda

kaitsjatasu väärteoasjas nr 4-07-5112 ega ka muudes menetlustes, kuna tegemist on käesolevast

kohtuasjast eraldiseisvate menetlustega.

HKMS 108 lg 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Halduskohus on 23.01.2014 otsuses leidnud, et S.

K.- i poolt on tasutud riigilõivu kaebuse senise menetlemise käigus kokku summas 303,59 eurot

(otsuse p 13) ning silmas pidades, et tema varalise kahju nõue jäeti täielikult rahuldamata ning

mittevaralise kahju nõue rahuldati osaliselt (10% ulatuses), tuleb vastustajalt menetluskuluna

välja mõista 25 eurot. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldustega ning leiab, et

halduskohus on õigesti arvestanud väljamõistmisele kuuluva riigilõivu summa, lähtudes nõude

rahuldamise proportsioonist. Kaebajal ei teki õigust täies ulatuses riigilõivu tagastamist nõuda

pelgalt seetõttu, et Riigikohus on alama astme kohtu otsused tühistanud. Menetluskulude jaotus

selgub alles lõplikus kohtulahendis.

22. HKMS § 109 lg 4 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit

või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Antud asjas

muudab ringkonnakohus 23.01.2014 halduskohtu otsust selliselt, et rahuldab S. K. -i nõude

lisaks halduskohtu poolt välja mõistetud 200 euro suurusele mittevaralise kahju hüvitisele

varalise kahju nõude osas summas 40 eurot. S. K. -i nõue kokku oli 2365,12 eurot. S. K.- i poolt

kantud põhjendatud menetluskulu moodustub seega halduskohtu poolt tuvastatust (303,59

eurot) ning sellele lisanduvad apellatsiooniastmes kantud menetluskulud. 20.11.2014 esitatud

kohtukulude nimekirja kohaselt on kaebajad tasunud õigusabikuludena 700 eurot

apellatsioonkaebuse koostamise eest ning 180 eurot vastuse koostamise eest Tallinna

Ringkonnakohtule. Kuna 20.11.2014 menetluskulude nimekiri ei erista kulusid kaebajate

lõikes, eeldab ringkonnakohus, et kulud on kantud võrdsetes osades, st S. K-. i osa

õigusabikuludes on 440 eurot. S. K. on apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 40,95

eurot (V. K. on vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 11

alusel). Seega on S. K.- i menetluskulud kokku 784,54 eurot. Arvestades kaebuse rahuldamise

proportsiooni, kuulub vastustajalt S. K.- i kasuks väljamõistmisele menetluskuluna 80 eurot.

Kuna V. K. kaebus varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks jääb täielikult rahuldamata,

jäävad V. K. menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Kuna Politsei- ja

Piirivalveameti apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad võimalikud menetluskulud seoses

apellatsioonkaebuse esitamisega HKMS § 108 lg 1 alusel Politsei- ja Piirivalveameti enda

kanda. Ka muus osas ei ole Politsei- ja Piirivalveamet antud kohtuasjas menetluskulude

3-08-2280

13(13)

kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad Politsei- ja Piirivalveameti võimalikud

menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe