3-14-51398/18 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Raili Randlane

Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht

2. detsember 2014, Jõhvi

Kohtuasja number

3-14-51398

Kohtuasi

i kaebus nõuetele mittevastavate

elutingimustega Tallinna Vangla poolt tekitatud

4000 euro suuruse mittevaralise kahju

hüvitamiseks

Menetlusosalised ja esindajad

Kaebaja:

Vastustaja: Tallinna Vangla, esindaja Ave

Kasvandik

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 02.01.2015.

Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 01.04.2014 koostas Viru Vangla kinnipeetav (edaspidi kaebaja) Tallinna Vanglale

taotluse (tl 12), milles palus hüvitada nõuetele mittevastavatest elutingimustest tuleneva alandamise

ja ebainimliku kohtlemise läbi tekkinud mittevaraline kahju 500 eurot kuus. Taotlusele lisas ta

dokumendi selle kohta, millistes kambrites ta ajavahemikul 20.11.2012 kuni 09.07.2013 täpselt

viibis (tl 13).

Veel on toimikusse esitatud kaebaja vanglas paiknemist kajastav tabel (tl 29-31) ja väljavõtted

kinnipeeturegistrist (tl 32-33).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 01.07.2014 koostatud kaebuses (tl 1-4) kurtis kaebaja, et käesolevaks ajaks on seadusega

sätestatud tähtaeg möödunud, kuid Tallinna Vangla pole taotlusele veel vastanud. Ta palus, et

tekitatud mittevaralise kahju eest mõistaks 4000 euro suuruse hüvitise välja kohus. Piinamise ja

ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee seisukohtadele,

inimõiguste ja vabaduste kaitse konventsiooni artiklile 3, Euroopa Vanglareeglistiku poolt seadus

minimaalsetele hügieenistandarditele ja mitmetele Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIÕK)

lahenditele viidates väitis ta, et tema elamis- ja hügieenitingimused olid alandavad ja ebainimlikud.

Seejuures märkis ta ära alla 3 m2 suuruse isikliku eluruumi, ainult ühe 20-minutilise dušikorra

nädalas, sooja vee puudumise kambrites, õhuvahetust takistavad perforeeritud metallist plaadid

õhuakendel ning võimaluse viibida kambrist väljas vaid ühe tunni pikkuse jalutuskäigu ajal 2,7x4,7

m2 jalutusboksis. Küsitud hüvitise suuruse väitis ta olevat otseselt tuletatud EIÕK lahendist Tunis vs

Eesti.

3. Tallinna Vangla (edaspidi vastustaja) vastuses (tl 26-28) paluti kaebus rahuldamata jätta ning

märgiti, et vangla tegevuses puudub õigusvastasus, sest kaebajale on olnud tagatud õigusaktides

ettenähtud suurusega põrandapind. Vangla tingimusi kogumis ei peetud samuti sellisteks, mis

ületanuks minimaalset raskusastet ja saanuks kaebajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustada.

Seejuures märgiti ära, et vanglas viibitud 230 päevast 154 päeval oli kaebajale tagatud vähemalt 2,5

m2 ja 76 päeval rohkem kui 3 m2 vaba põrandapinda. Vastuses viidati neile õigusaktide sätetele,

millised kehtestavad vangla kohustused kinnipeetavate järelevalve ja julgeoleku tagamisel ja nende

pesemisvõimaluste korraldamisel ning kirjeldati kambrite sisustusse, ventilatsiooni ja muusse

sarnasesse puutuvat. Veel märgiti, et kaebajal pole Tallinna Vanglas olles esitanud pöördumisi,

millest nähtuks, et ebapiisav põrandapind talle kaebuses kirjeldatud kannatusi põhjustaks ning leiti,

et kaebuse esitamise ajendiks ei ole olnud mitte kannatused, vaid EIK lahendis Tunis vs Eesti teada

saamine ja sellest tulenev võimalik rahaline kasu.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Käesolevas asjas vajab lahendamist küsimus, kas alla 3 m2 suuruse isikliku elamispinna, nädalas

vaid ühe dušikorra, ainult tunni pikkuse jalutuskäigu, akendele paigutatud perforeeritud plaatide

ning kambrivälise suhtlemise võimaluste puudumise tõttu on saanud Tallinna Vangla tekitada

kaebaja väärikusele rahas hüvitatava mittevaralise kahju.

5. Avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise üldised alused sisalduvad riigivastutuse

seaduse § 7 lg 1, milles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda, kui

avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik

vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, toimingu lõpetamise,

haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Mittevaralise kahju hüvitamist käsitlevad

sama seaduse § 9 lg-d 1 ja 2. Neis kehtestatu võimaldab väärikuse alandamise korral küll nõuda

mittevaralise kahju rahas hüvitamist, kuid vastava nõude saab rahuldada vaid haldusorgani süülise

käitumise korral, proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja

raskust.

6. Vangistusseaduse § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel

eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad talle elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle

ringluse, valguse ja temperatuuri ning kambris peab olema aken ja ruumi piisavat valgustatust tagav

kunstlik valgustus. Kambri suuruse ja sisustuse üle otsustamise on seaduseandja teinud kohustuseks

justiitsministrile, kes on need sätestanud oma 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla

sisekorraeeskirjas“ (edaspidi VSKE). Selle § 6 lg 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioon nägi ette,

et kinnipeetava kambris peab olema vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Sama eeskirja § 7 lg-s 1 on aga

kehtestatud, et kambri sisustuse hulgas peavad olema ühe- või kahekordsed voodid, isiklike asjade

hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, riidenagi ning võimaluse korral ka valjuhääldi,

pesemiskoht ja WC.

Vangistusseaduses ja selle alusel antud õigusaktides kinnipeetavate eluruumi kohta sätestatust ei

tulene, et neile ettenähtud põrandapinna minimaalmäär peab olema täiesti vaba ning selle hulka ei

saa arvata pinda, millel asuvad kambri sisustuse hulka kuuluvaid esemeid ja seadmeid, sealhulgas

ka WC ja pesemiskoht. Seega pole mõistet „põrandapind“ võimalik määratleda muul viisil kui

ruumi külgede pikkuse korrutisena.

7. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatud nõuete“ punkt

6 nõuab, et eluruumis oleks loomuliku või mehhaanilise ventilatsiooni, mis tagab inimese

elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringlusi. Vastustaja väitel kannavad akendele asetatud

piirded julgeoleku tagamise eesmärke, kambrites on sundventilatsioon ja lisaks on kinnipeetavatel

võimalus akna küljes asuva õhutusava kaudu ise ruume ventileerida. Kaebaja pole ühtegi neist

väidetest ümber lükanud või kahtluse alla seadnud ning alus kahtlusteks puudub ka kohtul.

8. Vangistusseaduse § 50 lg-s 1, § 55 lg-s 2 ning § 93 lg-s 5 on sätestatud, et kinnipeetavale ja

vahistatule tuleb võimaldada vähemalt üks kord nädalas saun, vann või dušš ning ja jalutuskäik

värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Seejuures ei ole kehtestatud nõuet tagada sooja vee

olemasolu igas kambris ega määratletud, kui pikkalt tuleb duši all käimist võimaldada ning millise

suurusega peab jalutusala olema. Kaebaja ei ole väitnud, et Tallinna Vanglas viibimise ajal jäi tal

mõni seadusega ettenähtud pesemiskord või jalutuskäik saamata.

9. Vanglas kinni peetavate isikute liikumist reguleerib vangla sisekorraeeskirja § 8. Selle lõige üks

näeb küll ette õiguse liikuda oma osakonnas vabalt vähemalt neli tundi päevas, kuid pole lõigetest

neli ja viis tulenevalt kohaldatav vastuvõtuosakonnas viibivale kinnipeetavale ega vahistatule, kellel

tuleb vangistusseaduse § 90 lg 3 tulenevalt olla lukustatud kambris ööpäev läbi. Ainus erand on

tehtud õppivale või töötavale vahistatule. Kaebaja on vastustaja kinnituste kohaselt olnud enamiku

kaebuses märgitud ajavahemikust vahistatu, pole aga väitnud ega tõendanud, et ta õppis või töötas.

Seega oli igati õiguspärane ka see, et teda hoiti vahi all ja vastuvõtuosakonnas viibimise ajal

lukustatud kambris ja võimaldati sealt välja ainult sama seaduse § 55 lg 2 või § 93 lg-st 5 tuleneva

vähemalt ühe tunni pikkuse värskes õhus viibimise ajaks.

10. Kaebuse õigusliku alusena viidatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel

3 näeb ette, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on oma 20.06.2014 kohtuotsuse nr 3-4-1-9-14

punktis 36 vangla elamistingimustega seotud väärikuse alandamise küsimust käsitledes märkinud,

et kinnipidamisega kaasnevad paratamatult mõningased kannatused ja ebameeldivused, kuid see ei

tähenda iseenesest veel väärikuse alandamist. Vastuolu õigusega väärikale kohtlemisele saab

tekkida vaid siis, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme, kuid

selle täpset piiri pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse

kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku

eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Sama lahendi punktides 38 ja 44 aga tõdeti

ja rõhutati, et 2,5 m2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ei ole nii väike pindala, mille

puhul saab väärikuse alandamist eeldada. Tegemist oli käesolevaga sarnase juhtumi lahendamisega

ning antud asjas ei ole kaebaja esile toonud ühtegi niisugust asjaolu, mis võimaldaks halduskohtul

see Riigikohtu seisukoht tähelepanuta jätta.

Kaebaja pole väitnud ega tõendanud, et tema kambri pindala oleks olnud mingil Tallinna Vanglas

viibimise perioodil väiksem kui 2,5 m2. Ka kohtutoimikusse vastustaja poolt esitatud andmed tema

paiknemise, kambrite suuruse ja asustatuse kohta kinnitavad samuti, et vähemalt 2,5 m2 suurune

põrandapind oli talle kogu selles vanglas viibimise aja jooksul tagatud ning ligikaudu kolmandiku

kaebuses märgitud ajavahemikust oli see ka üle 3 m2. Seega ei ole Tallinna Vangla rikkunud tema

neid õigusi, millised on õigusaktides kehtestatud kinnipeetava kambri suurusele ja õhuvahetusele.

Samuti pole rikkumist pesemis-, suhtlemis- ja jalutamisvõimalusi reguleerivate seadusesätete osas.

11. Kasinates elamistingimustes viibimine võis kaebajale kindlasti ebameeldiv olla ja talle nii

füüsilisi kui vaimseid kannatusi põhjustada, kuid antud juhul ei kinnita miski kohtule esitatust et

need mõjutused olid niivõrd olulised, et see üldse väärib rahalist hüvitist. Seetõttu saab nõustuda

vastustaja järeldusega, et tegelikkuses pole kaebaja ajendiks mitte ebapiisavast põrandapinnast

tulenevad kannatused, vaid EIK lahendi Tunis vs Eesti alusel tekkinud lootus võimalikule rahalisele

kasule. Seda kinnitab kaudselt asjaolu, et Tallinna Vanglas viibimise ajal ei ole ta kurtnud

kinnipidamistingimuste üle ning esitas vastava nõude alles pärast seda kui sai teada selle lahendiga

teisele kinnipeetavale välja mõistetud suurest hüvitisest. Eelnevalt juba viidatud riigivastutuse

seaduse § 7 lg 1 ei luba kahjunõuet esitada, kui kahju vältimiseks või kõrvaldamiseks vajalikud

abinõud on jäänud kasutamata. Seda, et sellisel juhul ei pruugi kaebus kuuluda rahuldamisele, on

selgelt välja öeldud ka Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-80-09.

12. Eeltoodud järeldustel pole kohtul alust pidada Tallinna Vangla tegevust kaebaja kinnipidamisel

õigusvastaseks mittevaralise kahju põhjustamiseks. Seega jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata.

Kaebaja on kohtumäärusega vabastatud 120 euro suuruse riigilõivu tasumisest. Tallinna Vangla oma

menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad tema võimalikud

kulutused sama seadustiku § 109 lg 1 kohaselt hüvitamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Raili Randlane