2-11-60261/141 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2014 Tartu

Tsiviilasja number

2-11-60261

Tsiviilasi

Nadezhda Slizhi hagi Aleksandr Tituse ja AS-i DNB Pank

(end DnB Nord Liising AS) vastu tehingute kehtetuks

tunnistamiseks

AS DNB Pank (end DnB Nord Liising AS) vastuhagi

Nadezhda Slizhi vastu võlgnevuse 2432,28 eurot ja

lisanduva viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

2 618,42 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 15. aprilli 2014 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Nadezhda Slizhi apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja/vastukostja): Nadezhda Slizh (isikukood

xxx), esindaja Aleksandr Gamazin

Vastustajad (kostjad):

1. Aleksandr Titus (isikukood XXXX)

2. AS DNB Pank (endine DnB Nord Liising AS) (registrikood

11315936), esindaja Eliza Lainela

RESOLUTSIOON

1. Muuta osaliselt Viru Maakohtu 15. aprilli 2014 otsuse

resolutsiooni punkte 4 ja 5 ning välja mõista Nadezhda

Slizhilt AS DNB Pank kasuks viivis seisuga 01.12.2014

summas 340.47 eurot ja alates 02.12.2014 põhivõlgnevuselt

summas 2329,67 eurot viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras kuni täitmiseni.

2. Muus osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, kuid

muuta osaliselt maakohtu põhjendusi.

3. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks

järgmiselt:

„3.1. Jätta Nadezhda Slizhi hagi rahuldamata.

3.2. Rahuldada AS-i DNB Pank vastuhagi.

3.3. Välja mõista Nadezhda Slizhilt AS DNB Pank kasuks

põhivõlgnevus summas 2329,67 eurot (kaks tuhat

kolmsada kakskümmend üheksa eurot 67 senti).

3.4. Välja mõista Nadezhda Slizhilt AS DNB Pank kasuks

seisuga

01.12.2014

sissenõutavaks

muutunud

viivis

summas 340,47 eurot (kolmsada nelikümmend eurot 47

senti) ja alates 02.12.2014 põhivõlgnevuselt summas

2329,67 eurot viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras kuni täitmiseni.“

Menetluskulude jaotus

1. Aleksandr Tituse menetluskulud maakohtus jätta tema

enda kanda ja AS DNB Pank menetluskulud maakohtus

jätta Nadezhda Slizhi kanda.

2. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta Nadezhda Slizhi

kanda.

3. Välja mõista välja Nadezhda Slizhilt riigi tuludesse

hagiavalduse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv

summas 175 eurot, ajatades tasumise 10 (kümne)

järjestikkuse osamaksena. Igakuise makse suuruseks on

(seitseteist

eurot),

viimase

makse

suuruseks

17,50 eurot (seitseteist eurot 50 senti). Riigilõiv tuleb

tasuda alates kohtuotsuse jõustumisest iga kuu 15.-daks

kuupäevaks

Rahandusministeeriumi

arveldusarvele

EE891010220034796011

AS

SEB

Pank

või

EE932200221023778606

Swedbank

AS

või

EE403300333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaal või

EE701700017001577198 Nordea Bank Finland PLC Eesti

filiaal, viitenumber 2900078583 selgitusega „riigilõiv

tsiviilasjas nr 2-11-60261.“

4. Vabastada

Nadezhda

Slizh

apellatsioonkaebuse

esitamisel

tasumisele

kuulunud

riigilõivu

summas

eurot

(kakssada

kakskümmend

viis

eurot)

riigituludesse tasumise kohustusest.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Nadezhda Slizh (hageja) esitas 8. detsembril 2011 hagi Aleksandr Tituse (kostja I) ja AS-i DNB

Pank (endine DnB Nord Liising AS) (kostja II) vastu tehingu kehtetuks tunnistamiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 08.11.2010 müügilepingu nr 160746, mille kohaselt müüs

A. Titus oma auto Peugeot 407 AS-ile DNB Pank. N. Slizhist sai liisinguvõtja. Sõiduki maksumus

oli 150 000 krooni (s.o 9 586,75 eurot). N. Slizh tegi tehingu oma XX N.Z. palvel. N.Z. teovõimet

on hiljem piiratud. A. Titus kasutas N.Z. vaimse haiguse ära ning pettis teda. N. Slizh ei ole

soovinud sõidukit kasutada. Tehing on vastavalt TsÜS §-le 86 tühine. TsÜS § 90 lg 1 võimaldab

tehingut tühistada. N. Slizh ei olnud XX vaimuhaigusest teadlik. N. Slizh palus tunnistada

müügileping kehtetuks ning mõista AS-ilt DNB Pank välja kõik summad, mida N. Slizh on

tasunud tühise tehingu täitmiseks.

N. Slizh esitas 28. märtsil 2012 täpsustatud hagiavalduse. Igakuised maksed AS-ile DNB Pank

tekitavad N. Slizhile suurt varalist kahju. N. Slizhi hooldamisel on haige abikaasa ja kolm väikest

last. N. Slizh palus tunnistada müügileping kehtetuks ning mõista AS-ilt DNB Pank välja

liisingumaksed summas 1 591,18 eurot.

2. A. Titus vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt sõlmiti liisinguleping 08.11.2010, lepingu

sõlmimise momendil ei olnud N.Z. piiratud teovõimega isik. N. Slizh allkirjastas liisingulepingu

vabatahtlikult. Liisinguleping ei saa olla tühine.

3. AS DNB Pank vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt taotles kostja II aegumise

kohaldamist TsÜS § 142 lg 1 ja § 99 lg 1 p 2 alusel. Hagist ei selgu, millal N. Slizh sai väidetavast

eksimusest teada. N. Slizh on esitanud hagi 28.03.2012, s.o rohkem kui kuus kuud pärast seda, kui

ta pidi oma XXX psüühilisest häirest aru saama. N. Slizh ei saa taotleda kostjate vahel sõlmitud

lepingu kehtetuks tunnistamist, kuna ta ei ole selle lepingu pooleks. Kostja II ei ole hagejalt tühise

tehingu täitmisena midagi saanud. N. Slizh on tasunud üksnes liisingumakseid, mille aluseks on

olnud liisinguleping.

4. N. Slizh esitas 09. augustil 2012 hagiavalduse täpsustuse, milles palus tunnistada müügileping

ning liisinguleping kehtetuks ja mõista AS-ilt DNB Pank välja kõik summad, mida N. Slizh on

tasunud tühise tehingu täitmiseks.

5. AS DNB Pank esitas 28. veebruaril 2013 N. Slizhi vastu vastuhagi võlgnevuse ja viivise

väljamõistmiseks. Vastuhagi kohaselt sõlmisid pooled 08.11.2010 liisingulepingu nr 160746,

mille esemeks oli Peugeot 407. Liisingulepingu ese on 08.11.2010 N. Slizhile üle antud

üleandmise-vastuvõtmise aktiga. N. Slizh jättis liisingu- ja kindlustusmaksed korrektselt tasumata.

Võlgnevuse tõttu saatis 10.01.2012 AS DNB Pank N. Slizhile liisingulepingu ülesütlemise teate,

mille N. Slizh on kätte saanud 20.01.2012. Kuna N. Slizh tekkinud võlgnevust nõutud tähtajaks ei

tasunud, luges AS DNB Pank liisingulepingu ühepoolselt ennetähtaegselt üles öelduks alates

04.02.2012. N. Slizh on kohustatud hüvitama AS-ile DNB Pank 2 329,67 eurot, millele lisandub

sissenõutavaks muutunud viivis summas 102,61 eurot ning vastuhagi esitamise hetkeks veel mitte

sissenõutavaks muutunud viivis seaduses sätestatud määras põhivõlgnevuse tasumata osalt

võlgnevuse tasumiseni.

6. N. Slizh vaidles vastuhagile vastu.

MAAKOHTU LAHEND

7. Viru Maakohus tegi 15. aprillil 2014 otsuse, millega jättis N. Slizhi hagi rahuldamata ning

rahuldas AS-i DNB Pank vastuhagi, mõistes välja N. Slizhilt AS-i DNB Pank kasuks

põhivõlgnevuse 2 329,67 eurot, vastuhagi esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivise

102,61 eurot ning vastuhagi esitamise hetkeks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivise

seaduses sätestatud määras (VÕS § 113 lg 1 ja § 94 lg 1) põhivõlgnevuse tasumata osalt kuni

põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni. Maakohus jättis A. Tituse menetluskulud tema enda kanda,

AS-i DNB Pank menetluskulud N. Slizhi kanda ning mõistis välja N. Slizhilt riigi tuludesse

riigilõivu 175 eurot, ajatades tasumise 10 järjestikkuse osamaksena (igakuise makse suurus

17 eurot, viimase makse suurus 17,50 eurot).

Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole 08.11.2010 müügilepingu puhul tegemist tühise tehinguga

TsÜS 84 mõttes, kuna hagejal oli olemas tahe liisingulepingu sõlmimiseks. Kohus tuvastas hageja

vande all antud selgituste põhjal, et hageja oli juba enne lepingu sõlmimist teadlik, et ta ostab selle

kolmandale isikule, s.o oma XXX N.Z. le. Hageja oli teadlik, et ta ei suuda ise liisingumakseid

tasuda, neid tasub tema eest kolmas isik, s.o Roman Titus. Hageja jaoks saabus kavandatav

õiguslik tagajärg reaalselt – ta sai sõiduki reaalselt oma valdusse liiisingulepingu eseme

üleandmise ja vastuvõtmise aktiga. Hagejal esines tahe enese poolt liisitud sõiduki kasutamise

võimaldamist tervel hulgal erinevatel isikutel. Seega aktsepteeris hageja selgelt sõiduki

omandamist enda nimel kolmandatele isikutele. Hageja ja kostja II vahel sõlmitud õigussuhtele

kuulub kohaldamisele TsÜS § 94 lg 1. Hageja koos kolmandate isikutega asus tahtlikult eksimusse

viima kostjat II, eesmärgiga liisingulepingu sõlmimine. Lepingu sõlmimisel ajal oli hageja teadlik,

et tal puuduvad vahendid lepingu täitmiseks ning, et liisinguesemeks olev sõiduauto ei jää hageja

käsutusse. Kuna hageja ise pani toime pettuse, puudub hagejal õigus liisingulepingu tühistamiseks

TsÜS § 94 alusel. Tegemist ei ole eksimusega TsÜS § 92 mõttes, kuna kostja II ei ole hagejat

eksitusse viinud. Juhul kui hagejal on pretensioone pettust kavandanud isiku Roman Tituse ja tema

isa, kostja II vastu, ei anna need nõuded alust liisingulepingu tühistamiseks, kuid võivad

võimaldada nõuete esitamist käesolevasse menetlusse kaasamata kolmandate isikute vastu. Hageja

on esitanud avalduse kriminaalasja algatamiseks Roman Tituse vastu, milles hagejal võib olla

õigus esitada täiendavaid kahjunõudeid temale kuriteoga tekitatud kahju osas. Kuna maakohus

jättis hagi rahuldamata, ei analüüsinud kohus kostja II vastuväiteid seoses aegumisega.

Maakohus leidis, et hageja ja kostja II ning kolmanda isiku Roman Tituse vahelised õigussuhted

ei mõjuta liisingulepingu ja kostja I ja kostja II vahel sõlmitud ostu-müügilepingu kehtivust. Kuigi

kostja I on ilmselt olnud vähemalt teadlik liisingulepingu sõlmimisele eelnenud pettusest, millega

tema sõiduki müüki ette valmistati, ei too see endaga kaasa ostu-müügilepingu kehtetust täpselt

samadel põhjustel kui liisingulepingu puhul.

Maakohus leidis, et vastuhagi kuulub rahuldamisele. N. Slizh vaidles vastuhagile vastu, kuna

põhihagi rahuldamise korral tuleks vastuhagi jätta rahuldamata. Samas ei vaidle N. Slizh

vastuhagile vastu sisuliselt, vaid möönab, et ta ei ole lepingulisi kohustusi täitnud, kuna R. Titus

loobus temale raha maksmisest ja tal puuduvad vahendid võlgnevuse tasumiseks. N. Slizhi

paljasõnalised vastuväited hagi eseme realiseerimise kulutuste põhjendatuse osas ei anna alust

vastuhagi rahuldamata jätmiseks.

Maakohus tugines VÕS § 367 lg-le 1, üldtingimuste p-dele 4.1, 10.5 ning 10.9. Liisingulepingu

ülesütlemise seisuga oli liisingulepingu eseme jääkmaksumus summas 6 971,23 eurot (ilma

käibemaksuta). Liisingulepingu eseme väärtus hagejale tagastamise ajal oli 5 800 eurot (ilma

käibemaksuta). Kuivõrd liisingulepingu eseme väärtus hagejale tagastamise ajal kattis täielikult

ära hagejale tasumata liisingu- ja kindlustusarvete võlgnevuse summas 774,97 eurot,

ülesütlemisest tekkinud lisakulude võlgnevuse summas 383,47 eurot ning osaliselt, summas

(5800-(774,97+383,47)) 4641,56 eurot, liisingueseme jääkmaksumuse, siis on kostja kohustatud

hagejale hüvitama (6971,23—4641,56) 2329,67 eurot.

VÕS § 113 lg 1 ning üldtingimuste p 4.8 alusel mõistis kohus N. Slizhilt välja enne vastuhagi

esitamist sissenõutavaks muutunud viivise summas 102,61 eurot ning vastuhagi esitamise hetkeks

veel mitte sissenõutavaks muutunud viivise seaduses sätestatud määras (VÕS § 113 lg 1 ja § 94

lg 1).

TsMS § 190 lg 4 alusel mõistis kohus hagejalt riigi tuludesse välja riigilõivu 175 eurot. TsMS

§ 190 lg 7 alusel luges kohus hageja majandusliku olukorra (invaliidist abikaasa ning ülalpidamisel

olevad 3 alaealist last) mõjuvaks põhjuseks ning määras riigilõivu tasumise 10 järjestikkuse

osamaksena, igakuise makse suuruseks on 17 eurot ning viimase makse suuruseks on 17,50 eurot.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

8. N. Slizh esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles Viru Maakohtu 15. aprilli 2014 otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega rahuldada hagi ning jätta vastuhagi rahuldamata.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) on maakohus ebaõigesti leidnud, et tegemist pole tühise tehinguga TsÜS § 84 mõttes. Maakohus

ei ole andnud hinnangut R. Tituse poolt „hea laenu loo“ kunstlikule loomisele selleks, et hageja

võtaks auto liisingusse – R. Titus andis hagejale sularaha ja vormistas ta näiliselt tööle, aga pärast

seda, kui hageja oli selle raha oma pangakontole kandnud, võttis hageja selle pangaautomaadist

välja ning tagastas R. Titusele. Hageja viibis tõsises eksituses liisingulepingu asjaolude ja

eesmärkide suhtes. Sellist olulist eksitust käsitleb TsÜS § 90 lg 1. Tehing kuulub tühistamisele ka

seetõttu, et see on sooritatud pettuse mõju all;

2) jättis maakohus tähelepanuta, et käesoleval ajal toimub kostja I ja R. Tituse suhtes

kriminaaluurimine pangalaenuga seotud episoodides, kus on ära kasutatud N.Z. haigust;

3) sõltub vastuhagi läbivaatamine täielikult põhihagi läbivaatamise tulemustest.

9. A. Titus vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei ole vastustaja I apellanti petnud ega eksimusse viinud. Apellant allkirjastas 08.11.2010

liisingulepingu vabatahtlikult. Antud leping ei ole tühine;

2) palub vastustaja I jätta tähelepanuta kriminaalmenetluse alustamise teatise. Kriminaalmenetluse

alustamine on Eesti Vabariigis demokraatlik protseduur.

10. AS DNB Pank vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on maakohus otsuse p-s 13 käsitlenud kõiki apellandi poolt viidatud asjaolusid ning andnud

neile hinnangu;

2) asus maakohus otsuse p-s 13.4 selgelt seisukohale, et võimalikud nõuded kolmandate isikute

vastu ei oma mõju liisingulepingu kehtivusele;

3) on maakohus õigesti leidnud, et kriminaaluurimine kolmandate isikute suhtes ei ole aluseks

liisingulepingu ja sellest tuleneva nõude õiguspärasuse vaidlustamiseks. Nimetatud asjaolu võib

vaid anda apellandile iseseisva nõude süüdimõistetute suhtes;

4) ei ole apellant esitanud sisulisi vastuväiteid liisingulepingust tulenevatele nõuetele ning

müügilepingu üle peetava vaidluse tulemus ei oma automaatset mõju ennetähtaegselt lõppenud

liisingulepingule ja sellest tulenevatele nõuetele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus

muudab Viru Maakohtu 15. aprilli 2014 otsuse resolutsiooni punkte 4 ja 5 ning mõistab välja

N. Slizhilt AS DNB Pank kasuks seisuga 01.12.2014 sissenõutavaks muutunud viivise summas

340,47 eurot ja alates 02.12.2014 põhivõlgnevuselt summas 2329,67 eurot viivise VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras kuni täitmiseni. Muus osas tuleb jätta maakohtu vaidlustatud otsus

muutmata, kuid muuta tuleb osaliselt maakohtu põhjendusi.

12. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt on hageja taotlenud tunnistada kehtetuks 08.11.2010

hageja ja kostjate vahel sõlmitud liisinguleping nr 160746 TsÜS § 92 lg 1 alusel, sest tehing on

tehtud olulise eksimuse mõjul ja eksimus seisnes selles, et hageja ei teadnud oma XXX

vaimuhaigusest ja usaldas kostjat I.

Antud juhul on tegemist liisingulepinguga (VÕS § 361), mille olemuslikuks tunnuseks on

„kolmnurksuhte“ esinemine liisinguandja, liisinguvõtja ja liisinguvõtja poolt soovitava kauba

pakkuja ehk müüja vahel. VÕS § 365 sätestab liisinguvõtja õiguskaitsevahendid juhul, kui

liisinguese ei vasta lepingutingimustele. Kuna liisinguandja tulenevalt VÕS § 362 lg-st 3 reeglina

ei vastuta liisingulepingu objektiks oleva eseme puuduste eest ning osaleb liisingusuhtes eelkõige

finantseerija rollis, kes sõlmib liisinguvõtja juhiste kohaselt liisingueseme omandamiseks vajaliku

müügilepingu müüjaga oma nimel, siis tagab seadus liisinguvõtjale võimaluse esitada oma nimel

müüja vastu liisinguandja ja müüja vahelisest müügilepingust tulenevaid liisinguandja kui ostja

õiguskaitsevahendeid müüja vastu (VÕS § 365 lg 1).

Käesoleval juhul ei ole hageja esitanud hagi kostja I kui liisingulepingu objekti müüja vastu

tulenevalt VÕS § 365 lg-st 1, s.o hagi ei ole esitatud seetõttu, et kostja I oleks rikkunud kostjaga

II sõlmitud müügilepingut. Hageja on taotlenud müügilepingu tühistamist eksimuse tõttu. VÕS

§ 365 lg-st 1 ei tulene hagejale õigust esitada kostja I ja kostja II vahel sõlmitud müügilepingu

tühistamiseks avaldust. Sellist õigust ei tulene ka VÕS § 365 lg-st 2, mille kohaselt on

liisinguvõtjal õigus teostada liisinguandja õigust müüjaga sõlmitud müügilepingust taganeda

üksnes liisinguandja nõusolekul. Seadusest tulenevalt tuleb tühistatud tehingu järgi saadu

tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele (TsÜS § 90 lg 2). Juhul, kui tunnustada hageja

õigust esitada müügilepingu tühistamisavaldus (ilma liisinguandja nõusolekuta), siis oleksid

liisinguandja huvid oluliselt mõjutatud, sest müügilepingu tühistamisavaldusel oleks otsene mõju

liisingulepingule. Üldjuhul saab isik esitada tühistamisavalduse võlaõigusliku tehingu suhtes, mis

mõjutab tema õigusi, s.o lepingupool. Kuna antud juhul ei ole hageja kostja I ja kostja II vahel

sõlmitud müügilepingu pooleks ning talle ei tulene seadusest õigust tühistada müügilepingut, siis

on maakohus õigesti jätnud rahuldamata hageja hagi kostja I ja kostja II vahel sõlmitud

müügilepingu tühistamiseks.

13. Siinkohal juhib ringkonnakohus hageja tähelepanu sellele, et TsÜS § 98 lg 1 kohaselt toimub

tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele poolele, s.o tehingu tühistamiseks ei ole vaja

esitada avaldust kohtule. Hagi kohtule esitatakse juhul, kui teine pool ei ole nõus tühistamise

avaldusega (näit leiab, et täidetud ei ole avalduse formaalsed või materiaalsed eeldused ning

seetõttu on avaldus tühine) või on poolte vahel vaidlus tühistatud tehingu alusel saadu

tagastamises.

Antud juhul ei ole hageja tõendanud, et ta oleks enne hagiavalduse esitamist (või pärast

hagiavalduse kohtule esitamist) esitanud kostjatele tühistamisavalduse. Hageja on esitanud küll

maakohtule hageja 13.01.2012 avalduse kostjatele (I kd tl 39), mis on allkirjastamata hageja poolt,

kuid asja materjalidest ei nähtu, millal (ja kas) on kostjad selle kätte saanud. Kuna hagiavaldusest

(ja selle täiendustest) nähtub hageja tahe tühistada 08.11.2010 sõlmitud tehingud, siis

kohtupraktika kohaselt loetakse selline hagiavalduses esitatud tühistamisavaldus tehtuks alates

hetkest, mil vastav menetlusdokument teisele poolele kätte toimetati. Kostja I on hagimaterjalid

kätte saanud 21.06.2012 (I kd tl 80) ja kostja II 18.06.2012 (I kd tl 79). Seega on hageja teinud

tühistamisavalduse kostjale I 21.06.2012 ja kostjale II 18.06.2012.

14. Hageja on liisingulepingu tühistamise avalduses tuginenud eksimusele tehingu sõlmimisel

(TsÜS § 92 lg 1). 12.03.2014 kohtuistungil ja ka apellatsioonkaebuses on apellant küll märkinud,

et tegemist võib olla ka TsÜS §-ga 94, s.o pettusega, kuid samas asjaolud, millele hageja tugineb,

on jäänud samaks, mis eksimuse puhul.

TsÜS § 99 lg 1 p 2 kohaselt võib tehingu tühistada eksimuse korral kuue kuu jooksul, arvates

eksimusest teadasaamisest.

TsÜS § 99 lg 1 p-st 2 lähtuvalt on võimalik tühistamisõigust teostada kuue kuu jooksul arvates

eksimusest teadasaamisest. Tegemist on õigustlõpetava tähtajaga. Tähtaja möödumisel

tühistamisõigus lõpeb.

Eksimuse sisustamisel on hageja tuginenud asjaolule, et lepingu sõlmimisel ei olnud ta teadlik

XXX piiratud teovõimest ning usaldas liisinguobjektiks olnud eseme müüjaks olnud kostjat I, kes

viis ta eksitusse, väites, et tehing sooritatakse hageja XXX huvides. Kohtuistungi protokolli

(toimus 21.01.2013) kohaselt sai hageja teada „oma XXX vaimuhaigusest septembri lõpus

oktoobri alguses 2011. a./…/isa teatas telefoni teel sellest, et minu vend jäi haigeks ja asub haiglas,

et talle pandi diagnoosiks psüühiline haigus“(I kd tl 146-153). Kuna tühistamisavaldus on kindlale

isikule suunatud tahteavaldus, mis muutub kehtivaks avalduse kättesaamisega isiku poolt, kellele

see oli suunatud, siis muutus tühistamisavaldus kehtivaks kostja I suhtes 21.06.2012

(hagimaterjalide kättesaamise kuupäev) ja kostja II suhtes 18.06.2012 (hagimaterjalide

kättesaamise kuupäev). Isegi kui eeldada, et hagejal on õigus sekkuda liisingueseme

müügilepingusse, siis ei ole tühistamisavaldus esitatud õigeaegselt (s.o seadusest tuleneva kuue

kuulise tähtaja jooksul), täitmata on tühistamise formaalne eeldus ning hageja ei ole kehtivalt

tehingut tühistanud. Sama kehtib ka liisingulepingu suhtes.

Kuna hageja ei ole kehtivalt liisingulepingut tühistanud, siis on maakohus õigesti jätnud

rahuldamata tema hagi kostja II vastu.

15. Samuti ei ole antud juhul täidetud müügilepingu ja liisingulepingu tühistamise materiaalsed

eeldused. Eksimuse tõttu tehingu tühistamise materiaalsed eeldused on sätestatud TsÜS §-s 92

ning viidatud sätte kohaselt tekib tehingu tühistamise õigus, kui tehingu tegemisel eksisteeris

eksimus (TsÜS § 92 lg 1), mis on oluline (TsÜS § 92 lg 2), tehingu tühistamist õigustab mõni

TsÜS-i § 92 lg-s 3 nimetatud asjaolu ning tehingut tühistada sooviv poolt ei kandnud eksimuse

riisikot (TsÜS § 92 lg 5). Asjaolu, et hageja lepingu sõlmimisel ei olnud teadlik XXX piiratud

teovõimest, ei anna alust asuda seisukohale, et tehing on tehtud olulise eksimuse mõjul.

Asjakohatud on apellandi väited selle kohta, et:

1) R. Titus andis hagejale sularaha ja vormistas ta näiliselt tööle, pärast raha väljavõtmist

pangaautomaadist hageja tagastas raha R. Titusele;

2) hageja sõlmis tehingu psüühiliselt haige XXX palvel.

Lepingu on sõlminud hageja ise oma nimel ning tehing ei ole tühistatav seetõttu, et ta tegi seda

oma psüühiliselt haige XXX palvel. Samuti faktiline asjaolu, et ta võttis raha välja

sularahaautomaadist ja andis R. Titusele, ei seondu tehingu sisu, tagajärgede ja tehingutegemise

aluseks olevate asjaoludega ning ei tõenda seda, et hageja oli lepingu sõlmimisel eksimuses.

16. Pettuse (TsÜS § 94) mõjul tehtud tehingu tühistamise tähtaeg on analoogiliselt eksimusega

TsÜS § 99 lg 1 p 2 alusel samuti kuus kuud. Lähtudes käesoleva otsuse punktis 14 märgitust, on

ka pettuse alusel tühistamisavalduse esitamisel täitmata tühistamise formaalne eeldus ning hageja

ei ole kehtivalt tehingut tühistanud.

Samuti ei ole pettuse puhul täidetud müügilepingu ja liisingulepingu tühistamise materiaalsed

eeldused. Pettuse mõiste on toodud TsÜS § 94 lg-s 1. Pettuse all tuleb mõista kas tehingupoolele

tahtlikult ebaõige ettekujutuse loomist tehinguga seotud asjaolude suhtes või tehingupoolel juba

eksisteeriva ettekujutuse tahtlikku ülalhoidmist, st tegelike asjaolude tahtlikku avaldamata jätmist.

Hageja ei ole menetluse kestel esitanud ühtki kostja II sellist tegevust või tegevusetust, mis

sisustaksid pettuse mõiste. Pigem on hageja viidanud pettuse toimepanemisele kolmandate isikute

poolt, s.o võimalik kohaldatav säte oleks TsÜS § 94 lg 4, kuid hageja ei ole ise esitanud viidatud

sätte kohaldamiseks vajalikke faktilisi asjaolusid. TsÜS § 94 lg 4 esimese lause kohaldamiseks

vajalikke asjaolusid peab tõendama tehingut tühistada sooviv pool, antud juhul hageja.

17. Apellatsioonkaebuses märgitu kohaselt „vaidlustab apellant maakohtu otsuse tervikuna. Kui

Nadezhda Slizh´i hagi rahuldatakse, siis tuleb, loomulikult, vastuhagi jätta rahuldamata.“ Apellant

ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsusega rahuldatud vastuhagi suurust (nii

põhivõlgnevuse kui viiviste suurust). Tulenevalt TsÜS § 651 lg-st 1 ei kontrolli seetõttu

ringkonnakohus maakohtu poolt apellandilt väljamõistetud põhivõlgnevuse summas 2329,67 eurot

seaduslikkust ja põhjendatust. Samas on viiviste väljamõistmise osas maakohtus rikkunud TsMS

§ 442 lg-t 5, mille kohaselt resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse

tekstita. Ringkonnakohus muudab Viru Maakohtu 15. aprilli 2014 otsuse resolutsiooni punkte 4

ja 5, märkides sissenõutavaks muutunud viivise lõpptähtpäeva ja algustähtpäeva jooksva viivise

arvutamiseks.

Arvestades eeltoodut on viivisenõude arvestus alljärgnev:

Põhinõue 2 329,67 eurot, periood 01.03.2013 kuni 01.12.2014, seadusjärgne viivis 01.03.2013 -

14.04.2013, s.o 45 päeva x 2 329,67 eurot x 0,0212% = 22,23 eurot; 15.04.2013 – 30.06.2013, s.o

77 päeva x 2 329,67 eurot x 0,0240% = 43,05 eurot; 01.07.2013 – 31.12.2013, s.o 184 päeva x

2 329,67 eurot x 0, 0233% = 99,88 eurot; 01.01.2014 – 30.06.2014, s.o 181 päeva x 2 329,67

eurot x 0, 0226% = 95,30 eurot; 01.07.2014 – 01.12.2014, s.o 154 päeva x 2 329,67 eurot x

0,0223% = 80,01 eurot. Kokku 340,47 eurot.

18. Ringkonnakohus jätab TsMS § 652 lg 4 ja § 238 lg 1 alusel apellandi poolt 26.09.2014

ringkonnakohtule esitatud S. Gamazini 17.09.2014 päringu Narva politseiosakonnale ja teatise

kriminaalmenetluse alustamise kohta.

19. Hagejale on antud Viru Maakohtu 8. mai 2012 määrusega menetlusabi ja ringkonnakohus

luges TsMS § 184 lg 4 alusel menetlusabi andmise jätkuvaks. Apellatsioonkaebuse esitamisel

oleks hageja pidanud tasuma riigilõivu 225 eurot. Ringkonnakohus leiab, et arvestades hageja

majanduslikku olukorda, tuleb ta vabastada apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud

riigilõivu summas 225 eurot riigituludesse tasumise kohustusest TsMS § 190 lg 7 alusel.

Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS

§ 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 ja 3 järgi võib menetlusosaline nõuda asja

lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva

kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi

jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese

astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude

koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson