3-14-51907/8 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KO H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Madis Ernits

Määruse tegemise aeg ja koht

28.11.2014, Tartu

Haldusasja number

3-14-51907

Haldusasi

Nikolai Sokolovi (Sokolov) kaebus Tallinna Vangla

kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 05.11.2014. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Nikolai Sokolovi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Määruskaebuse esitaja Nikolai Sokolov

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta määruskaebus läbi vaatamata osas, milles määruskaebuse esitaja palub võimaldada

tal tasuda riigilõivu osamaksetena.

2. Jätta määruskaebus ülejäänud osas rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 05.11.2014. a

määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

saamisest arvates.

ASJAOLUD

1. 25.06.2014 registreeriti Tallinna Vanglas määruskaebuse esitaja kahjunõue (tl 14−15p),

milles ta taotleb talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seoses ebainimlike

kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas perioodil 01.11.2011 – 23.04.2013.

2. 29.08.2014 saabus Tartu Halduskohtule määruskaebuse esitaja kaebus (tl 2−7), milles ta

palub talle välja mõista hüvitis 300 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest, kus ta viibis

perioodil 01.11.2011 – 23.04.2013. Määruskaebuse esitaja märgib, et Euroopa Inimõiguste

Kohtu (EIK) lahendite kohaselt on igal kinnipeetaval õigus vähemalt 4 m2 suurusele isiklikule

ruumile. Määruskaebuse esitaja sõnul arvestab EIK isikliku ruumi arvutamisel kambri

üldpinnast välja tualettruumi ja mööblialuse pinna ning EIK seisukohtade järgi on olukord,

kus kinnipeetava isikliku ruumi suuruseks on vähem kui 3 m2, iseenesest Euroopa inimõiguste

ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3 rikkumine. Määruskaebuse esitaja pidi

viibima 15 m2 suuruses kambris koos viie vahistatuga ning ta ei saanud kasutada spordisaali.

Ainsaks kehaliseks tegevuseks oli jalutusboksis käimine. Liikumisvaegusest on

määruskaebuse esitajal tekkinud liigesevalud. Kaebusele on määruskaebuse esitaja lisanud

menetlusabi taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

3. 22.10.2014. a otsusega nr 5-18/14/18043-2 (tl 16−18p) jättis Tallinna Vangla

määruskaebuse esitaja 25.06.2014. a kahju hüvitamise taotluse osas, milles see puudutas

kinnipidamistingimusi 01.08.2012, läbi vaatamata, ning muus osas rahuldamata.

4. Tartu Halduskohus jättis 05.11.2014. a määrusega (tl 23−24) määruskaebuse esitaja

menetlusabi taotluse rahuldamata ning andis talle tähtaja kaebuse esitamisel riigilõivu

tasumiseks summas 161,7 eurot.

Tulenevalt riigilõivuseaduse § 571 lg-st 2 tuleb halduskohtule kahju hüvitamiseks kaebuse

esitamisel tasuda riigilõivu kolm protsenti summast, mille väljamõistmist taotletakse, kuid

mitte alla 15 euro ja mitte üle 750 euro. Et määruskaebuse esitaja nõuab hüvitist 10 eurot

päevas ehk 300 eurot kuus perioodil 01.11.2011 – 23.04.2013 Tallinna Vanglas viibimise eest

ja see periood kestis 539 päeva, on kahjunõude suuruseks 5390 eurot ning sellelt nõudelt

kuulub tasumisele riigilõiv 161,7 eurot.

Halduskohus leiab, et määruskaebuse esitaja menetlusabi taotlus ei kuulu

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 110 lg 1 p 1, HKMS § 111 lg 1 ja HKMS § 112 lg 1

p 1 järgi rahuldamisele. Määruskaebuse esitaja vanglasisese isikuarve väljavõttelt nähtub, et

neljal kuul enne halduskohtule kaebuse esitamist ehk perioodil 28.04.2014 – 27.08.2014, oli

määruskaebuse esitaja sissetulek 449 eurot. Vangistusseaduse (VangS) § 44 lg 2 alusel

teostati kinnipidamisi summas 95 eurot. Elektriseadmete kasutamise eest tasus

määruskaebuse esitaja kõnealusel perioodil kokku 13,71 eurot. Järelikult tuleb

määruskaebuse esitaja antud perioodi sissetulekust maha arvata 108,71 eurot.

Määruskaebuse esitaja menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu sissetulek HKMS

§ 112 lg 1 p 1 mõttes oli 340,29 eurot ning kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek 170,15

eurot. Kuna see ületab tasumisele kuuluvat riigilõivu 161,7 eurot, keelab HKMS § 112 lg 1 p 1

kaebajale menetlusabi anda ning taotlus tuleb jätta rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

5. 14.11.2014 saabus halduskohtule määruskaebuse esitaja määruskaebus (tl 27−28) Tartu

Halduskohtu 05.11.2014. a määrusele.

Määruskaebuse esitaja palub vabastada ta täielikult riigilõivu tasumisest. Määruskaebuse

esitaja selgitab, et kaebuse ja riigilõivust vabastamise taotluse esitamise hetkel ei olnud tal

piisavalt raha riigilõivu tasumiseks, mistõttu puudus tal faktiliselt võimalus riigilõivu tasuda

ning tuleb eeldada, et ta oli maksevõimetu. HKMS § 112 lg 1 p 1 ei võimalda isiku

sissetulekutest maha arvata kulutusi hügieenitarvetele, toidule ega riietele, mis piirab

ebaproportsionaalselt põhiseaduse §-s 15 ja § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõiguste kasutamist.

Kohtul tuleks HKMS § 112 lg 1 p-i 1 kohaldada koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) §-ga 186. Riigilõivust vabastamata jätmine jätab kaitseta määruskaebuse esitaja

õigused, sh EIÕK art-st 6 tuleneva juurdepääsuõiguse kohtule.

Kui ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on põhjendamatu, palub määruskaebuse esitaja

alternatiivselt vabastada ta riigilõivu tasumisest osaliselt. Määruskaebuse esitaja leiab, et

halduskohus on vaidlustatud määruses ekslikult märkinud, et tema sissetulekutest on

VangS § 44 lg 2 alusel teostatud kinnipidamisi summas 95 eurot. Kõikidest kaebaja

vanglasisesele arvele laekuvatest summadest peetakse kinni 50 % nõuete rahuldamiseks.

Seega on arusaamatu, kuidas teostati sissetulekutest summas 449 eurot kinnipidamisi üksnes

95 euro väärtuses.

Alternatiivselt palub määruskaebuse esitaja võimaldada tal tasuda riigilõivu ositi.

Määruskaebuse esitaja sissetulekud ühes kuus on 50−100 eurot, millest arvestatakse maha

50% ja millest peab jätkuma ka vanglale elektri eest tasumiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks ja Tartu Halduskohtu

05.11.2014. a määruse tühistamiseks puuduvad alused. Esmalt selgitab kohus

määruskaebuse läbivaatamise ulatust (I) ning lahendab seejärel määruskaebuse (II).

I

7. Käesolevas asjas on määruskaebuse esitaja kaebuse esitamisel halduskohtult taotlenud

tema riigilõivu tasumisest vabastamist, kuna ta on püsivalt maksejõuetu isik, kellel puudub

vara, mida realiseerida (tl 9). Menetlusosalisele kohtu poolt võimaldatava menetlusabi liigid

määratleb HKMS § 110 lg 1 teine lause, mille kohaselt võib kohus menetlusabina isiku

taotlusel määrata, et menetlusabi saaja: 1) vabastatakse täielikult või osaliselt riigilõivu või

kautsjoni tasumisest või muude kohtukulude või menetlusdokumentide tõlke kulude

kandmisest; 2) võib tasuda riigilõivu, kautsjoni või muud kohtukulud või

menetlusdokumentide tõlke kulud osamaksetena kohtu määratud tähtaja jooksul

perioodiliste maksetena; 3) ei pea maksma tasu menetlusabi korras määratud advokaadi

õigusabi eest või ei pea seda tegema kohe või täies ulatuses; 4) vabastatakse täielikult või

osaliselt kohustusliku kohtueelse menetlusega seotud kuludest või nähakse ette nende

tasumine osamaksetena kohtu määratud tähtaja jooksul. Seega on HKMS § 110 lg 1 ls 2 p 1

kohaselt üheks menetlusabi liigiks kohtu poolt menetlusabi saaja vabastamine täielikult või

osaliselt riigilõivu tasumisest. Ka määruskaebuse esitaja on esitanud halduskohtule

menetlusabi taotluse just riigilõivu tasumisest vabastamiseks HKMS § 110 lg 1 ls 2 p 1

tähenduses ning halduskohus on selle taotluse lahendanud. Kuigi halduskohtule ei ole

esitatud sõnaselget taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks osaliselt, ei ole

menetlusseadustikust tulenevalt selle taotluse näol tegemist täielikult vabastamise taotlusest

eraldiseisva taotlusega, vaid HKMS § 110 lg 1 ls 2 p-i 1 järgi saab kohus otsustada riigilõivust

täieliku või osalise vabastamise ühe taotluse alusel.

8. Määruskaebuses on määruskaebuse esitaja esitanud ringkonnakohtule alternatiivselt ka

taotluse võimaldada tal tasuda riigilõivu osamaksetena. Sellise taotluse näol on tegemist

menetlusabi taotlusega HKMS § 110 lg 1 ls 2 p 2 tähenduses. Kuivõrd halduskohus ei ole

menetlusabi taotlust riigilõivu tasumiseks osamaksetena eelnevalt lahendanud, ei saa

ringkonnakohus apellatsioonikohtuna seda taotlust esimese kohtuinstantsina lahendada ning

määruskaebuse esitajal puudub selles osas määruskaebuse esitamise õigus. Tulenevalt

HKMS §-st 190 koosmõjus HKMS § 187 lg 3 p-ga 6 jäetakse apellatsioonkaebus läbi

vaatamata, kui pärast selle menetlusse võtmist ilmneb, et apellandil ei ole

apellatsioonkaebuse esitamise õigust või kui asjas tehtav kohtuotsus ei saaks muutunud

asjaolude tõttu enam ilmselgelt mõjutada tema õigusi või kohustusi. Tulenevalt

HKMS § 203 lg-st 2 kohaldatakse määruskaebuse esitamisele ja menetlemisele

apellatsioonkaebuse kohta sätestatut, kui HKMS 19. peatükist (Määruskaebus

ringkonnakohtus) ei tulene teisiti. Antud juhul ei tulene HKMS 19. peatükist teisiti. Eeltoodust

tulenevalt tuleb määruskaebus osas, milles määruskaebuse esitaja taotleb võimaldada talle

riigilõivu tasumist osamaksetena, jätta HKMS § 190, § 187 lg 3 p 6 ja § 203 alusel läbi

vaatamata.

9. Ringkonnakohus selgitab, et käesoleva määruskaebemenetluse esemeks on üksnes

määruskaebuse esitaja vabastamine kas täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest

HKMS § 110 lg 1 ls 2 p 1 mõttes, mitte aga riigilõivu tasumise võimaldamine osamaksetena

HKMS § 110 lg 1 ls 2 p 2 mõttes. Riigilõivu osamaksetena tasumise soovi korral tuleb

määruskaebuse esitajal esitada sellekohane täiendav taotlus halduskohtule.

II

10. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on õigesti jätnud määruskaebuse esitaja

menetlusabi taotluse täies ulatuses rahuldamata.

11. HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetluskulud

ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on

arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning

millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate

ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja

transpordile. Ringkonnakohtu hinnangul saab HKMS § 112 lg 1 p-i 1 koosmõjus teiste

HKMS 12. peatükis sisalduvate menetlusabi reguleerivate sätetega tõlgendada selliselt, et

selle pinnalt arvestatav kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek näitab ka seda, kui palju

oleks isik olnud võimeline kaebuse esitamisel kohtule maksma. Enne halduskohtule kaebuse

esitamist tuleb kohtusse pöördumise kavatsusega isikul riigilõivu tasumise kohustusega

arvestada ning kui kohtule nähtuvalt on tal olnud võimalik oma sissetulekute ja

väljaminekute juures rahalisi vahendeid riigilõivu tarbeks säilitada, kuid ta ei ole seda teinud

(näiteks on ostnud vangla kauplusest erinevaid kaupu), ei ole õigustatud ka tema riigilõivu

tasumisest vabastamine.

12. Antud juhul on määruskaebuse esitaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek

HKMS § 112 lg 1 p 1 mõttes 170,15 eurot, millest kohus saab järeldada, et ta on

majanduslikult võimeline tasuma halduskohtu poolt nõutud riigilõivu summas 161,7 eurot

ning puudub ka vajadus tema vabastamiseks riigilõivu tasumisest osaliselt. Määruskaebuse

esitaja maksevõime hindamisel ei oma tähtsust määruskaebuses esitatud väited selle kohta,

et määruskaebuse esitaja isikukontole laekunud summadest on tehtud liiga vähe

kinnipidamisi nõuete fondi. Tõepoolest ei nähtu kõnealuselt isikukontolt, et vangla oleks

kõikidest määruskaebuse esitaja sissetulekutest pidanud kinni summad nõuete fondi

kandmiseks. Küll nähtub aga kontoväljavõttest, et määruskaebuse esitaja on kasutanud talle

laekunud summasid kaupluses ostude tegemiseks. Seega on tal olnud võimalus neid

summasid käsutada enda tahte kohaselt ning kohtusse pöördumise soovi olemasolu korral oli

tal võimalus säilitada osa oma rahalistest vahenditest kaebuse esitamisel riigilõivu

tasumiseks. Sellises olukorras ei anna riigilõivu tasumisest vabastamiseks alust see, et

kaebuse esitamise hetkeks isikul enam riigilõivu tasumiseks rahalisi vahendeid ei ole.

13. Määruskaebuses leiab määruskaebuse esitaja, et halduskohus oleks pidanud tema

maksevõime hindamisel arvesse võtma ka kulutusi hügieenitarvetele, toidule ning riietele.

Ringkonnakohus määruskaebuse esitaja sellise väitega ei nõustu. Kulutused, mida kohus saab

menetlusabi taotleja sissetulekutest maha arvata, näeb ette HKMS § 112 lg 1 p 1, ning

nendeks on maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste

täitmiseks ettenähtud summad, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile.

Kohtupraktika on täpsustanud HKMS § 112 lg 1 p-s 1 nimetatud kulutuste võimalikku sisu

kinnipidamisasutuses viibivate isikute puhul. Näiteks on kohtud lugenud kinni peetavate

isikute puhul mõistlikuks kuluks eluasemele nende poolt kasutatud elektrienergia eest

makstud summasid (nt Tallinna Ringkonnakohtu 23.05.2012. a määrus nr 3-12-911, p 9;

18.06.2012. a määrus nr 3-12-327, p 7; Tartu Ringkonnakohtu 22.08.2012. a määrus nr 3-12-

342, p 5; 24.08.2012. a määrus nr 3112533, p 5; 03.09.2012. a määrus nr 3-12-33, p 5).

Samuti on kohtupraktikas asutud seisukohale, et analoogia korras on HKMS § 112 lg 1 p-s 1

nimetatud mahaarvamistega võrdsustatavad kinnipeetava isikuarvele kantud summadest

seaduse alusel (VangS § 44) tehtavad rahaliste nõuete täitmiseks ja vabanemisfondi

hoiustamiseks kinni peetavad summad, sest kinnipeetaval puudub nende summade osas

käsutamisõigus (Riigikohtu halduskolleegiumi 12.03.2012. a määrus haldusasjas nr 3-7-1-3-

61-12). Alama astme kohtutel tuleb sellest praktikast ka lähtuda. Kuigi tulenevalt HKMS § 116

lg-st 2 ja TsMS § 186 lg-st 1 on kohtul hindamisruum, kas konkreetse menetlusabi taotluse

lahendamisel esineb ka muid seaduses otseselt nimetamata tähendust omavaid asjaolusid,

mida tuleks taotluse lahendamisel arvesse võtta, ei ole ringkonnakohtu hinnangul ükski

määruskaebuse esitaja poolt välja toodud kulutuste liik piisavalt põhjendatud, et seda tuleks

lisaks HKMS § 112 lg 1 p-s 1 väljatoodud kulutustele menetlusabi võimaldamise otsustamisel

arvesse võtta.

14. Seega leiab ringkonnakohus, et halduskohus ei ole määruskaebuse esitaja menetlusabi

taotluse rahuldamata jätmisel ning tema täielikult riigilõivu tasumisest vabastamata jätmisel

menetlusnorme rikkunud ning Tartu Halduskohtu 05.11.2014. a määruse peale esitatud

määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

Tiina Pappel

Einar Vene

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/