3-14-50985/9 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Maili Lokk ja Madis Ernits

Määruse tegemise aeg ja koht

28.11.2014, Tartu

Haldusasja number

3-14-50985

Haldusasi

Peeter Kangro kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju

hüvitamise nõudes seoses kinnipidamistingimustega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 09.09.2014. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Peeter Kangro määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Määruskaebuse esitaja Peeter Kangro

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 09.09.2014. a määruse

resolutsiooni p-d 1 ja 3 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

saamisest arvates.

ASJAOLUD

1.

29.12.2013 pöördus Tartu Vangla kinnipeetavast määruskaebuse esitaja avaldusega (tl

3−6) Justiitsministeeriumi poole, milles taotleb enda paigutamist üksinda kambrisse,

eemaldada kambri aknatrellidelt sinna lisatud metallplaadid ja võrk, hüvitada talle

kinnipidamistingimustega (vähe isiklikku ruumi, õhupuudus) tekitatud mittevaraline kahju ja

võimaldada tal jalutuskäigul paljastada ülakeha. Avalduses käsitleb määruskaebuse esitaja

Tartu Vangla, Tallinna Vangla ning Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Jõgeva

kambri kinnipidamistingimusi. Justiitsministeerium jättis 30.01.2014. a kirjaga (tl 7)

määruskaebuse esitaja 29.12.2013. a avalduse läbi vaatamata ning selgitas, et määruskaebuse

esitajal tuleb nende nõuetega pöörduda vangla poole.

2.

10.02.2014 esitas määruskaebuse esitaja Tartu Vanglale kahjunõude (tl 8) koos

Justiitsministeeriumile 29.12.2013 esitatud avaldusega. 02.05.2014. a otsusega (tl 9−11) jättis

Tartu Vangla määruskaebuse esitaja kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata osas, mis

puudutab kinnipidamistingimusi Tallinna Vanglas ning Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna

prefektuuri Jõgeva kambris ning osas, mis puudutab kinnipidamistingimusi enne 21.02.2011.

Kahju hüvitamise taotluse osas, milles see puudutab kinnipidamistingimusi alates 21.02.2011,

jättis Tartu Vangla sama otsusega rahuldamata. Otsusest nähtuvalt on Tartu Vangla ekslikult

võtnud kahju hüvitamise nõude läbivaatamisel aluseks teise kinnipeetava poolt Tartu Vanglas

viibimise ajavahemikud ning ka vanglale kaebuse esitamise aja.

3.

29.05.2014 esitas määruskaebuse esitaja Tartu Maakohtule avaldusena pealkirjastatud

kaebuse (tl 2−2p), mis edastati kaaskirjaga Tartu Halduskohtule. Kaebusest nähtuvalt ei ole

määruskaebuse esitaja rahul Tartu Vangla kinnipidamistingimustega. Määruskaebuse esitaja

märgib, et on viibinud Tartu Vanglas alates 11.01.2005 ning leiab, et Tartu Vangla võlgneb

talle 516 eurot kuus kompensatsiooni vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditele

kuni tema piinamiste lõpetamiseni. Kaebuses esitas määruskaebuse esitaja taotlused tema

riigilõivust vabastamiseks kaebuse esitamisel ja riigi kulul juriidilise abi

võimaldamiseks.

4. Tartu Halduskohus jättis 09.09.2014. a määrusega rahuldamata määruskaebuse esitaja

taotlused kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning riigi õigusabi

saamiseks.

Halduskohus selgitab määruses, et hüvitamisnõue ajavahemiku eest alates 03.05.2014 ei ole

lubatud, sest selles osas on määruskaebuse esitajal läbimata vangistusseaduse

(VangS) § 11 lgs 8 ette nähtud kohtueelne menetlus. Kohtueelne menetlus ei ole

nõuetekohaselt läbitud ka perioodi eest enne 21.02.2011. Tartu Vangla on jätnud

määruskaebuse esitaja kahju hüvitamise taotluse kinnipidamistingimusi enne 21.02.2011

puudutavas osas läbi vaatamata, kuna määruskaebuse esitaja on selles osas riigivastutuse

seaduse (RVastS) § 17 lõikest 3 tulenevat 3-aastast kahju hüvitamise taotluse esitamise

tähtaega. Halduskohus selgitab, et saab menetleda kahjunõuet perioodi 21.02.2011 kuni

02.05.2014 osas (k.a), mis on 3 aastat, 2 kuud ja 12 päeva. Et määruskaebuse esitaja taotleb

hüvitise väljamõistmist 516 eurot ühe kuu eest, on kahjunõude suuruseks kokku 19782 eurot

(s.o 36 kuud 12 päeva x 516 eurot). Sellelt kahjunõudelt kuulub tasumisele riigilõiv summas

563,46 eurot. Vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtuvalt olid määruskaebuse esitaja

sissetulekud menetlusabi taotluse esitamisele eelneval neljal kuul (s.o

29.01.2014−28.05.2014) kokku 700,50 eurot. Halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 112 lg 1 p-s 1 nimetatud väljaminekuid, mida võiks sissetulekutest maha arvata,

oli määruskaebuse esitajal summas 17,28 eurot (tasu elektrienergia eest). Seega on

HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel arvestatud määruskaebuse esitaja menetlusabi taotluse

esitamisele eelnenud nelja kuu kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek 341,61 eurot. Kuna

menetluskulud (riigilõiv 563,46 eurot) ületavad taotleja kahekordse keskmise ühe kuu

sissetuleku, tuleb määruskaebuse esitajat pidada käesolevas asjas maksejõuetuks.

Halduskohtu hinnangul ei ole siiski määruskaebuse esitajale käesolevas haldusasjas

menetlusabi andmine hoolimata tema maksejõuetusest põhjendatud, kuna kaebuse

edulootused on vähesed. Kaebaja ei ole rahul, et temale ettenähtud põrandapinda on kambris

on alla 4 m2. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas on asutud seisukohale, et soovitav

kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumi minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta.

EIK-i hinnangul on olukord, kus kinnipeetava isikliku ruumi suuruseks kinnipidamisasutuses

on vähem kui 3 m2, iseenesest Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

(konventsioon) artikli 3 rikkumine (Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145, Tunis vs Eesti

(2013) p 43-49). Tartu Vangla poolt kohtule edastatud andmete kohaselt on Tartu Vangla

tavapärase kambri põrandapind koos tualettruumiga S-hoones 9,8 m2 ning E-hoones 9,8 m2

või 9,7 m2. EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse isikliku ruumina kambri pindala ning seal

viibivate kinnipeetavate jagatist (Jirsak vs Tšehhi, Ananyev jt vs Venemaa). Tartu Vangla

kambris asuvat tualetti (1,8 m2) ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta,

vaatamata sellele, et vangla sisekorraeeskirja § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri

sisustusse kuuluvana. Halduskohtu seda seisukohta kinnitab muu hulgas EIK seisukoht asjas

Tunis vs Eesti (p 46), kus EIK on pidanud samuti põhjendatuks välistada tualeti alune pind

kambri põrandapinna hulgast. Et Tartu Vanglas hoitakse kinnipeetavaid kambrites kahekesi,

on kinnipeetavate isiklik ruum Tartu Vangla kambrites S-hoones 4 m2 ja E-hoones 4 m2 või

3,95 m2. EIK-i hinnangul, kui kinnipeetavale võimaldatav isiklik ruum on vahemikus 3–4 m2,

sõltub vangistustingimuste kooskõla artikli 3 nõuetega muudest tingimustest, sh tualeti

privaatse kasutamise võimalus, naturaalse valguse ja õhu juurdepääs, piisav küte ning muud

sanitaartingimused. Määruskaebuse esitaja ei ole kaebuses välja toonud tema kambris üldiste

valitsevate kinnipidamistingimuste muud aspekte. Tartu Vangla on 2000. aastal spetsiaalselt

vangide kinnipidamiseks asutatud nüüdisaegne ehitis ning kohtul ei ole alust kahelda, et

sealsed tingimused ei vastaks sellisele ehitisele kehtestatud nõuetele. Halduskohus märgib

täiendavalt, et kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale on EIK osutanud olukordades, kus

kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt

vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada konventsiooni artikli 3 rikkumist. Kuna antud juhul on

tõendatud, et määruskaebuse esitaja isiklik ruum kambris ei olnud alla 3 m2, siis ei saa kohtu

hinnangul mööbli tõttu ruumi vähenemine olla selliseks vangistustingimuseks, mis koos

isikliku ruumiga arvestatuna tingiks määruskaebuse esitaja ebainimliku või alandava

kohtlemise. Arvestades määruskaebuse esitaja isikliku ruumi suurust Tartu Vanglas ning

pidades silmas, et määruskaebuse esitaja ei ole kohtule esitatud taotluses esile toonud

asjaolusid, mis võiksid tingida tema inimväärikuse alandamise õigusliku hindamise erinevalt

EIK sellekohasest praktikast ja kohus ei pea nende asjaolude ilmnemist ka tõenäoliseks, leiab

halduskohus, et käesolevas asjas ei ole alust hinnata määruskaebuse esitaja kavandatavat

menetluses osalemist hüvitamisnõude osas edukaks.

Halduskohtu hinnangul tuleb riigi õigusabi andmisest kahjunõude osas keelduda riigi õigusabi

seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 6 alusel, kuna määruskaebuse esitaja soovib õigusabi saada

seonduvalt mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamisega ning asja materjalide põhjal ei

saa asuda seisukohale, et antud asja suhtes esineks tungiv avalik huvi. Riigi õigusabi andmine

ei ole käesolevas asjas lubatud ka RÕS 7 lg 1 p-i 5 kohaselt, kuna asjaoludest tulenevalt on

taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Lisaks esineb riigi õigusabi andmisest

keeldumiseks ka RÕS § 7 lg 1 p-s 1 sätestatud alus, mille kohaselt riigi õigusabi ei anta, kui

taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Määruskaebuse esitaja on suutnud ise esitada ja

koostada kahjunõude nii vanglale kui ka kaebuse kohtule. Mõlemas on märgitud arusaadavad

nõuded ning puudub alus arvata, et ta ei suudaks ka edaspidi menetlusdokumente koostada ja

ise menetluses osaleda. Antud juhul ei ole halduskohtu hinnangul tegemist taolise vaidlusega,

mille lahendamiseks oleks vajalik advokaadi abi poolte võrdsuse tagamiseks või asja

keerukuse tõttu. Halduskohtus valitsev uurimisprintsiip ja selgituskohustus aitavad

kompenseerida määruskaebuse esitaja õigusalaste teadmiste võimalikku puudumist. Kuna

õigust kohaldab kohus, ei ole nõutav, et määruskaebuse esitaja halduskohtule esitatavat

kaebust ja muid avaldusi õiguslikult põhjendaks, kuid oma probleemiga seotud asjaolude

kirjeldamiseks on võimeline ka õigusteadmisteta isik.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

5.

18.09.2014 saabus kohtule määruskaebus (tl 23−23p) Tartu Halduskohtu 09.09.2014. a

määruse resolutsiooni p-de 1 ja 3 peale.

Määruskaebuses taotleb määruskaebuse esitaja käesolevas haldusasjas riigilõivust

vabastamist, riigi õigusabi määramist ning juhul, kui määruskaebus jääb rahuldamata, palub ta

tagastada kõik tema poolt kohtule käesolevas asjas saadetud materjalid. Määruskaebuse

esitaja sõnul ei võimalda tema gümnaasiumiharidus ning vaimne ja füüsiline tervislik seisund

halduskohtu selgitavast seisukohast aru saada, kuna kohtumääruses sisalduv juriidiline keel

on talle jäänud arusaamatuks. Tartu Vangla ei suuda vange tööga kindlustada ning tal puudub

sissetulek ja võimalus riigilõivu tasumiseks. Tartu Vangla ja Eesti kohtutega suhtlemine on

määruskaebuse esitajale tekitanud frustratsiooni, ta on saanud südamerikke, on hakanud

kahtlema oma väärtushinnangutes ning kannatab isiksushäirete all. Eeltoodu tõttu vajab ta

rahu ja kohtuga suhtlemisel vahendajat riigi õigusabi korras määratud esindaja näol.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu määruse põhjendustega määruskaebuse esitaja riigilõivust vabastamise

ja riigi õigusabi taotluste rahuldamata jätmise osas ega pea neid vajalikuks käesolevas

määruses täies ulatuses korrata (HKMS § 201 lg 4, § 203 lg 2).

7. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus õiguspäraselt hinnanud määruskaebuse

esitajale menetlusabi andmise aluste esinemist halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 110 lg 1 pi 1, § 111 lg 1 ja § 112 lg 1 pi 1 järgi, ning asunud õigele seisukohale, et

menetlusabi andmine ei ole põhjendatud kaebuse väheste edulootuste tõttu. Määruskaebuse

rahuldamiseks ei anna alust määruskaebuse esitaja väited, et tal puuduvad sissetulekud ning

võimalus riigilõivu tasumiseks. Kuigi põhiseaduse § 15 lg 1 lausest 1 tuleneb igaühe õigus

pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse, ei tähenda see, et kohtusse

pöördumise õigus peab olema piiramatu. Kaebeõigust saab mõistlikult piirata, kui piirangul

on legitiimne eesmärk ning arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse

pöördumise mõningane kitsendamine on õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi

ülekoormamise vältimiseks vajalik (Riigikohtu 06.09.2007. a määrus nr 33140-07, p 11;

04.06.2013. a määrus nr 3-3-1-86-12, p 11). Kohtusüsteemi efektiivne toimimine on väärtus,

millega võib õigustada põhiõiguse piiramist (Riigikohtu 17.03.2003. a otsus nr 3-1-3-10-02,

p 28). Tulenevalt HKMS § 111 lg-st 1 on menetlusosalise riigilõivust vabastamise ning selle

riigi kanda jätmise üheks eelduseks muu hulgas see, et esineb piisav alus eeldada, et tema

kavandatav menetluses osalemine on edukas. Kui nimetatud eeldus on täitmata, siis vaatamata

menetlusabi taotleja majanduslikule seisundile, mis ei võimalda tal menetluskulusid tasuda,

talle menetlusabi ei anta (K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik.

Kommenteeritud väljaanne. Juura 2013, lk 411). Seadusandja eesmärk sellise regulatsiooni

kehtestamisel on olnud vähendada kohtute koormust nende kaebuste võrra, mille menetlemine

ei oleks otstarbekas. Ka Riigikohus on mitmes lahendis kinnitanud, et maksejõuetu isiku saab

jätta riigilõivust vabastamata juhul, kui kaebus on ilmselt perspektiivitu (vt nt

RKHK 11.12.2007. a määrus asjas nr 3318307, p 11; RKHK 06.02.2008. a määrus

nr 3319107, p 9; 22.06.2010. a määrus asjas nr 3312010, p 15; 16.05.2011. a määrus asjas nr

3319510, p 6). Käesolevas asjas on määruskaebuse esitaja esitanud kohtule mittevaralise

kahju hüvitamise nõude seoses Tartu Vangla kinnipidamistingimustega. Halduskohus on

vaidlustatud määruses õiguspäraselt ja põhjalikult selgitanud, miks on selline nõue

õigusaktides sätestatust ning kohtupraktikast tulenevalt väheste edulootustega. Seega ei ole

antud juhul õigustatud selle nõude esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu riigi kanda jätmine

ning kaebuse läbivaatamiseks tuleb tasuda seaduses ette nähtud riigilõiv.

8. Määruskaebuses esitatud väited ei anna alust ka määruskaebuse esitaja riigi õigusabi

taotluse osas halduskohtuga teisele seisukohale asumiseks. Asjaolud, et määruskaebuse esitaja

gümnaasiumiharidus ning tervislik seisund ei võimalda tal kohtu seisukohtadest aru saada

ning et ta vajab tervisliku seisundi tõttu vahendajat kohtuga suhtlemisel, ei anna siiski kohtule

alust arvata, et kaebaja õigused saaksid ilma esindajata menetluses osalemisel kahjustatud.

Halduskohtumenetluses valitseb uurimispõhimõte (HKMS § 2 lg 4), mille eesmärgiks on

tagada, et ka õiguslikult kogenematu kaebaja esitaks kohtumenetluse käigus kõik asja õigeks

lahendamiseks vajalikud taotlused, tõendid ja selgitused (vt RKHKm 19.03.2012, nr 3318711,

p 14). Samuti on tulenevalt HKMS § 2 lg-test 5 ja 6 kohtul selgitamis- ja abistamiskohustus.

Seega ei saa halduskohtumenetluses eeldada, et kui isikul puudub juriidiline haridus,

puuduvad tal ka vajalikud teadmised ja kogemused kohtumenetluses osalemiseks. Kaebaja on

suutnud esitada kohtule kaebuse ning määruskaebuse, mistõttu puudub igasugune alus arvata,

et ta ei oleks oma tervislikust seisundist tulenevalt võimeline suhtlema kohtuga ka edaspidi.

9. Eeltoodud põhjendustel tuleb Tartu Halduskohtu 09.09.2014. a määruse peale esitatud

määruskaebus jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 09.09.2014. a määrus muutmata.

10. Täiendavalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et ei nõustu halduskohtu

käsitlusega sellest, et käesolevas asjas saab menetleda kahjunõuet perioodi 21.02.2011 kuni

02.05.2014 osas (k.a). Toimiku materjalidest nähtuvalt on määruskaebuse esitaja esitanud

Tartu Vanglale kahju hüvitamise nõude koos eelnevalt Justiitsministeeriumile esitatud

avaldusega 10.02.2014 (tl 8). Seega saab olla tema kahju hüvitamise nõue RVastS § 17 lg 3

kohaselt tähtaegne (s.o esitatud 3 aasta jooksul kahjust ja selle põhjustanud isikust

teadasaamisest) osas, milles see puudutab kinnipidamistingimusi alates 10.02.2011. Asjaolu,

et Tartu Vangla on kahjunõude läbivaatamisel võtnud ekslikult aluseks teise kinnipeetava

poolt Tartu Vanglas viibimise ajavahemikud ning eeldatavalt ka vanglale kaebuse esitamise

aja (tl 10), ei saa võtta määruskaebuse esitajalt õigust nõuda kahjuhüvitist perioodi eest, mille

osas ta tegelikult on tähtaegselt avaliku võimu kandja poole kahjunõudega pöördunud. Samuti

ei nõustu ringkonnakohus halduskohtuga selles, et määruskaebuse esitajal on läbitud VangS

§ 11 lg-s 8 ette nähtud kohustuslik kohtueelne menetlus kahjunõudes perioodi osas kuni

02.05.2014, so Tartu Vangla poolt kahjunõude osas lahendi tegemiseni. Määruskaebuse esitaja

on pöördunud kahjunõudega Tartu Vangla poole 10.02.2014 ning selles kahjunõudes oli tal

võimalik kirjeldada üksnes talle kuni 10.02.2014 tekitatud kahjuga seonduvaid asjaolusid.

Seega ei saanud vangla vaadata läbi kahjunõuet perioodi osas, mis jäi kahjunõude esitamise ja

kahjunõuet lahendava otsuse tegemise vahele. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et

antud asjas on menetletav määruskaebuse esitaja kahjunõue perioodi 10.02.2011 kuni

10.02.2014 osas. Kahjunõude ulatuse osas halduskohtuga mittenõustumine ei anna siiski alust

menetlusabi andmise küsimuses teistsugusele seisukohale asumiseks. Et kahjunõude ulatus

omab aga tähtsust tasumisele kuuluva riigilõivu arvestamisel, tuleb halduskohtul eeltoodut

arvestada juhul, kui ta annab käesoleva määruse jõustumisel määruskaebuse esitajale

täiendava tähtaja riigilõivu tasumiseks.

Tiina Pappel

Maili Lokk

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/