3-12-2387/34 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Madis Ernits

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

28.11.2014, Tartu

Haldusasja number

3-12-2387

Haldusasi

Ahmed-Aga Gašimovi (Gašimov) kaebus Viru Vangla

poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks

summas 500 eurot seoses 07.03.2012. a käskkirja

nr 63/340-D alusel kartseris viibimisega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 05.03.2013. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Ahmed-Aga Gašimovi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Ahmed-Aga Gašimov

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 05.03.2013. a otsus

muutmata.

2. Tagastada kaebajale apellatsioonkaebusele lisatud Euroopa Inimõiguste Kohtu

lahendite kokkuvõtted (6 lehel).

3. Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 29.12.2014 (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses,

kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5

kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla 01.02.2012. a käskkirjaga nr 6-2/207T (tl 21) määrati kaebaja majandustööle

Viru Vangla E8 osakonnas. 10.02.2012 ei allunud kaebaja vanglateenistuse ametniku

seaduslikule korraldusele asuda tööle ning hakata koristama E8 osakonda. Kaebaja selgituste

kohaselt ei olnud ta võimeline tööd tegema tulenevalt tema tervislikust seisundist.

2.

07.03.2012. a käskkirjaga nr 6-3/340-D (tl 18−19) määras Viru Vangla teise üksuse

peaspetsialist-üksuse juhi ülesannetes kaebajale 10.02.2012 vanglateenistuse ametniku

korraldusele mitteallumise eest distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamise

10ks ööpäevaks. Kaebaja kandis talle määratud distsiplinaarkaristuse ära ajavahemikul

14.−24.03.2012 (tl 28).

3.

07.08.2012. a käskkirjaga nr 6-3/1306-D (tl 50) tunnistas Viru Vangla teise üksuse

peaspetsialist-üksuse juht Viru Vangla 07.03.2012. a käskkirja nr 6-3/340-D kehtetuks, kuna

meditsiiniosakonna töötaja ei olnud kaebajale tööle asumise korralduse andmisel 10.02.2012

hinnanud kaebaja tervislikku seisundit, mistõttu puudus kindlus, et isik oli selle hetke seisuga

töövõimeline.

4.

16.08.2012 esitas kaebaja vastustajale taotluse (tl 30−32), milles nõudis vastustajalt

seoses Viru Vangla 07.03.2012. a käskkirja nr 6-3/340-D alusel 10 päeva jooksul

õigusvastaselt kartseris viibimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 500

eurot.

5.

11.10.2012. a otsusega nr 6-16/142-1 (tl 9−9p, 33−33p) rahuldas Viru Vangla direktor

kaebaja 16.08.2012. a kahjunõude osaliselt ning määras talle tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks 63,90 eurot. Kartseris õigusvastase viibimisega tekitatud mittevaralise kahju

hüvitise suuruse kindlakstegemisel lähtus vastustaja Riigikohtu halduskolleegiumi

15.03.2010. a otsusest nr 3-3-1-93-09, milles Riigikohus on leidnud, et õigusvastaselt

kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju piisavaks rahaliseks hüvitiseks on 100

krooni ehk 6,39 eurot iga kartseris viibitud ööpäeva eest.

6.

14.11.2012 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1−6) Viru Vangla poolt talle

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 500 eurot.

Kaebaja leidis, et vastustaja on ebaõigesti jätnud talle hüvitamata mittevaralise kahju täies

ulatuses, kuna välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis on ebaproportsionaalselt väike.

Arvestades vastustaja korduvat õigusvastast käitumist, saab seda pidada kaebaja

inimväärikuse alandamiseks, vabaduse võtmiseks, au ja hea nime teotamiseks ning era- ja

perekonnaelu riiveks, mis kuuluvad põhiseaduse § 25 ja riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg

1 kaitsealasse. Kartseris viibimise tingimused ja sisustus on võrreldes kambriga tunduvalt

piiratumad ja ebamugavamad. Kaebajat karistati alusetult distsiplinaarmenetluse korras ning

sellega teotati juba korduvalt tema au ja head nime nii kaebaja enda kui ka tema lähedaste ja

teda ümbritsevate isikute silmis. Kuna vastustaja on eelnimetatud rikkumise toime pannud

korduvalt, siis tuleb õigusvastaselt õiguse ja vabaduse rikkumise puhul makstava hüvitise

määra pidevalt tõsta. Kaebaja on kaebusele lisanud Viru Vangla 04.07.2012. a otsuse nr 6-

16/103-1 (tl 8−8p), millega vangla rahuldas osaliselt tema kahju hüvitamise taotluse

õigusvastase käskkirja alusel kartseris viibimise eest 7 päeva jooksul (06.−13.11.2010) ja

hüvitas mittevaralise kahju summas 44,73 eurot. Viru Vangla 04.07.2012. a otsuse nr 616/103-

1 kohaselt tõi kahjuhüvitise väljamõistmise kaasa asjaolu, et Tartu Ringkonnakohus tunnistas

02.03.2012. a otsusega haldusasjas nr 3-10-2294 Viru Vangla 25.06.2010. a käskkirja, mille

alusel kaebaja perioodil 06.−13.11.2010 kartseris viibis, kehtetuks.

7. Vastustaja palus vastuses kaebusele (tl 16−17p) jätta kaebus rahuldamata.

8. Tartu Halduskohus jättis 05.03.2013. a otsusega kaebuse rahuldamata.

Kohus on seisukohal, et antud juhul ei esine erandlikke asjaolusid Riigikohtu

halduskolleegiumi 15.03.2010. a otsuse nr 3-3-1-93-09 mõttes, mis võiks tingida tavapärasest

ja kaebajale vangla poolt juba välja mõistetud hüvitisest suurema summa väljamõistmise.

Halduskohtumenetluse käigus ei ole leidnud tõendamist kaebaja õiguste ja vabaduste

piiramine enam, kui see on vangistusseadusega (VangS) vanglas ette nähtud ning 11.10.2012.

a otsusega kaebajale määratud hüvitis 63,90 eurot on antud juhul proportsionaalne kaebaja

rikutud õigustega.

Tulenevalt viidatud Riigikohtu halduskolleegiumi lahendist ei ole isiku õigusvastane kartseris

hoidmine iseenesest inimväärikust alandav, vaid õigusvastane kartserisse paigutamine võib

olla inimväärikust alandav, kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja kannatused,

mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks. Antud juhul on tuvastatud, et

kaebaja kandis distsiplinaarkaristust elukambris, mis vastas VangS § 45 lg-s 1 ja

justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 7 lg-s 1

sätestatud nõuetele ning määratud distsiplinaarkaristuse kandmisega ei kaasnenud kaebajale

kinnipidamise režiimi järgimisel otseselt mittevajalikke täiendavaid piiranguid ega kannatusi.

Halduskohus leiab, et õigusvastaselt kartserisse paigutamisega kaasnevaid täiendavaid

piiranguid, mis on seotud era- ja perekonnaeluga (keeld lühiajalisele ja pikaajalisele

kokkusaamisele, telefonikõnedele kehtestatud piirangud) on Riigikohtu halduskolleegiumi

poolt arvesse võetud õigusvastaselt kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitise

suuruse üle otsustamisel ning kohtul puudub alus lugeda nimetatud piiranguid erandlikeks

asjaoludeks, mis oleks võinud mõjutada mittevaralise kahju hüvitise suurust. Samuti ei pea

kohus tõendatuks kaebaja väidet tema au ja nime teotamise kohta, kuna kaebusest ei nähtu, et

õigusvastaselt kartserisse paigutamisega oleks talle saabunud mõni konkreetne negatiivne

tagajärg.

Kohtule on teada, et vastustaja poolt kaebaja suhtes väljastatud käskkirja nr 6-3/1319-D

tühistas Tartu Ringkonnakohus 02.03.2012. a otsusega haldusasjas nr 3-10-2294. Selle alusel

taotles kaebaja vastustajalt alusetult kartseris viibimise aja eest tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamist summas 200 eurot. Vastustaja rahuldas 04.07.2012. a otsusega nr 6-16/103-1

kaebaja kahjunõude osaliselt ning otsustas talle hüvitada mittevaralise kahju summas

44,73 eurot ehk 6,39 eurot iga alusetult kartseris viibitud ööpäeva eest. Kohtule teadaolevatel

andmetel ei ole rohkem vastustaja poolt kaebaja suhtes tehtud distsiplinaarkaristust määravaid

käskkirju halduskohtumenetluses tühistatud või õigusvastaseks tunnistatud. Vastustaja enda

poolt on kehtetuks tunnistatud vaid üks kaebaja suhtes distsipliinirikkumise eest välja antud

käskkiri nr 6-3/340-D. Seega on tuvastatud, et kaebaja paigutati õigusvastaste käskkirjade

alusel kartserisse kahel korral 06.11.2010 7 ööpäevaks ja 14.03.2012 10 ööpäevaks.

Halduskohtu hinnangul ei ole kaebaja kaks korda alusetult kartseris viibimise näol tegemist

erandliku asjaoluga Riigikohtu halduskolleegiumi 15.03.2010. a otsuse nr 3-3-1-93-09 mõttes.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

9.

11.04.2013 saabus kohtusse kaebaja apellatsioonkaebus (tl 59−63) Tartu Halduskohtu

05.03.2013. a otsusele, milles ta palub halduskohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus,

millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.

Vastustaja on kaebajat õigusvastase käskkirja alusel 10 ööpäeva kartseritingimustel

hoidmisega rikkunud kaebaja inimväärikust põhiseaduse § 18 ja Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3 tähenduses. Lisaks on kaebaja sõnul

rikutud järgmisi tema põhiõigusi ja -vabadusi: 1) õigust liikumisele võrdselt teiste

kinnipeetavatega; 2) õigust tarbida poest ostetud toiduaineid; 3) õigust juua teed/kohvi ajal,

mil kaebaja ise soovib; 4) õigust vaadata televiisorit; 5) õigust kasutada telefoni kolm korda

päevas võrdselt teiste kinnipeetavatega; 6) õigust osaleda huvitegevuses; 7) õigust

suhtlemisele teiste isikutega; 8) õigust kasutada voodit, mistõttu pidi kaebaja kannatama

seljavalu käes. Samuti märgib kaebaja, et oli sunnitud oma õiguste kaitseks mitu päeva

nälgima. Seega on kaebaja hinnangul ebaõige halduskohtu seisukoht, et kaebajale ei

kaasnenud distsiplinaarkaristuse kandmisega kinnipidamise režiimi järgimiseks otseselt

mittevajalikke täiendavaid piiranguid ega kannatusi.

Kaebaja märgib, et nii pärast Tartu Ringkonnakohtu 02.03.2012. a otsusega haldusasjas

nr 3102294 kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise (tööle asumise korraldusele

mitteallumise eest) käskkirja tühistamist kui ka pärast käesolevas asjas kõne all olevat

õigusvastast käitumist on kaebaja suhtes alustatud veel mitmel korral analoogsetel põhjustel

distsiplinaarmenetlusi, ms on hiljem lõpetatud. Seega on vastustaja kaebaja hinnangul

meelevaldselt korduvalt toiminud õigusvastaselt, millega tekitas kaebajale psüühilisi

kannatusi, ängistust, stressi, üleelamisi ja heaolu langust. Eeltoodut saab kaebaja hinnangul

pidada inimväärikust alandavaks ja ebainimlikuks kohtlemiseks.

Kaebaja märgib, et halduskohtu poolt tuvastatud distsiplinaarkaristusi on arvestatud kaebaja

tingimisi ennetähtaegse vabastamise küsimuse otsustamisel Viru Maakohtus ning üheks tema

vabastamata jätmise põhjuseks oli distsiplinaarkaristuste olemasolu. Samuti pidi kaebaja end

õigustama oma lähedaste ees ning vanglas oli kaebaja kõigi silmis distsipliinirikkuja. Seega

on teotatud kaebaja au ja head nime.

Halduskohus on kaebaja kahju hüvitamise nõude lahendamisel lähtunud kitsalt

RVastS § 9 lgst 1 ega ole arvestanud põhiseaduse §-s 25, võlaõigusseaduse § 128 lg-s 5 ja

EIÕK artiklis 13 sätestatuga. Tulenevalt EIÕK artiklist 13 peab konventsiooniga liitunud riik

tagama, et riigisisesed õiguskaitsevahendid oleksid tõhusad nii õiguslikult kui ka faktiliselt

ning artikli 13 rikkumine esineb ka siis, kui siseriiklik kohus ei kohalda kahjunõude

läbivaatamisel Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) vastava valdkonna lahendeid.

10. Vastustaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 82) apellatsioonkaebus

rahuldamata jätta.

Vastustaja märgib, et apellatsioonkaebuses märgitud kartserikaristuse kandmisega kaasnevaid

tingimusi on vangla kaebajale mittevaralise kahju hüvitamisel arvestanud. Tulenevalt

Riigikohtu seisukohast haldusasjas nr 3-3-1-93-09 on õigusvastaselt kartseris hoidmisega

tekitatud mittevaralise kahju piisavaks rahaliseks hüvitiseks 100 krooni iga kartseris viibitud

ööpäeva eest. Selline hüvitise määr on kooskõlas ka Riigikohtu varasema praktikaga

(haldusasi nr 3-3-1-14-06).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata.

12. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väidetega selle kohta, et tema poolt õigusvastaselt

kartserikaristuse kandmine alandas tema inimväärikust. Riigikohtu halduskolleegium on

selgitanud, et EIK praktika valguses ei ole isiku õigusvastane kartseris hoidmine iseenesest

inimväärikust alandav, vaid see võib olla inimväärikust alandav üksnes juhul, kui sellega

kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud

kinnipidamise režiimi järgimiseks (RKHKo 15.03.2010, 33193-09, p 11; 29.09.2010, 331310,

p 9). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa antud juhul võrdlemisel aluseks võtta tavarežiimi

kinnipidamistingimusi, sest ka Riigikohus on eeltoodud määratluse andmisel lähtunud isiku

õigusvastasest hoidmisest kartseris, millega kaasnevad tulenevalt vangistust reguleerivatest

õigusaktidest paratamatult täiendavad piirangud. Kõik kaebaja poolt apellatsioonkaebuses

välja toodud väidetavad õiguste rikkumised on vahetult seotud kartserikaristuse kandmisega

seonduvate piirangutega. Selle poolt, et antud juhul ei esinenud kaebaja jaoks täiendavaid

piiranguid ja kannatusi, mis ei olnud otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks,

räägib kohtu hinnangul ka asjaolu, et vastustaja kinnitusel ei olnud kaebajat sel korral

paigutatud kartserikambrisse, vaid ta kandis karistuse ära temale määratud elukambris (tl 17).

Erakorraliste asjaolude esinemist, mis võiks tingida teistsuguse hinnangu, ei ole kaebaja ka ise

väitnud. Samuti ei ole kaebaja pakkunud ühtegi tõendit selle kohta, et tema poolt

kartserikaristuse kandmise ajal 14.−24.03.2012 oleks esinenud täiendavaid piiranguid või

kannatusi võrreldes tavalise kartserirežiimiga. Seega ei saa kaebaja poolt kartserikaristuse

kandmist perioodil 14.−24.03.2012 pidada inimväärikust alandavaks.

13. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb kinnipeetava õigusvastast kartserisse paigutamist

käsitada vabaduse võtmisena RVastS § 9 lg 1 tähenduses ning piisav rahaline hüvitis sellega

isikule tekitatud mittevaralise kahju eest on 100 krooni (6,39 eurot) iga kartseris viibitud

ööpäeva eest. Riigikohus on samas selgitanud, et on hüvitise suuruse määratlemisel

arvestanud nii kinnipeetava õiguste rikkumise ulatust, kartserisse paigutamisega kaasnevaid

täiendavaid piiranguid, aga ka seda, et vabaduses viibivate isikutega võrreldes on tema

õigused ja vabadused juba oluliselt kitsendatud. Hüvitise suurendamise saavad tingida üksnes

erandlikud asjaolud. (RKHKo 15.03.2010, 33193-09, p 15). Seda praktikat on Riigikohus

kinnitanud ka hiljem, märkides, et selline hüvitise suurus vastab tavaliselt õigusvastasele

kartserisse paigutamisele ning võimaldab määrata õiglase hüvitise (RKHKo 13.12.2010, 3-3-

1-84-10, p 12). Ringkonnakohus leiab, et Riigikohtu poolt paika pandud hüvitise suuruse

määratlemisel on õigusvastaselt kartserisse paigutamisega kaasneva täiendava piiranguna

arvestatud muu hulgas ka sellega, et alates õigusvastaselt karistuse määramisest kuni selle

aluseks oleva käskkirja õigusvastaseks tunnistamiseni on isikut alusetult koheldud kui

distsipliinirikkujat. Seda, et isik ei ole tegelikult distsipliinirikkumist toime pannud, kinnitab

kõige selgemini vastava käskkirja kehtetuks tunnistamine selle andnud haldusorgani poolt.

Antud juhul on vastustaja seda ka teinud, mistõttu ei saa teiste kinnipeetavate ning kaebaja

lähedaste ajutiselt kestnud teadmine kaebajast kui distsipliinirikkujast olla mingil viisil

erandlikuks asjaoluks, mis õigustaks antud juhul kaebajale suurema hüvitise väljamõistmist.

Ringkonnakohus leiab, et hüvitise suurendamist tingivaks asjaoluks ei saa olla ka see, et

kinnipeetava ennetähtaegse vabastamise otsustamisel võtab maakohus arvesse kehtivaid, kuid

võimalikult õigusvastaseid distsiplinaarkaristusi. Antud juhul ei saa kaebaja sellekohased

väited asja lahendamisel tähtsust omada ka seetõttu, et kohtute infosüsteemist nähtuvalt on

kaebaja pärast käesolevas asjas apellatsioonkaebuse esitamist Viru Maakohtu 29.04.2013. a

määrusega karistuse kandmisest ennetähtaegselt vabastatud (kohtuasi nr 1-06-2806).

14. Kaebaja hinnangul tuleb talle välja mõista vangla poolt väljamõistetust suurem

kahjuhüvitis, kuna tegemist ei olnud tema poolt esmase õigusvastaselt kartserikaristuse

kandmisega. Ringkonnakohus kaebaja selle seisukohaga ei nõustu. Haldusasja materjalidest

nähtuvalt on kaebaja viibinud sarnastel asjaoludel õigusvastaselt kartseris perioodil

06.−13.11.2010 ning kaebaja väitel on vastustaja alustanud samadel asjaoludel veel teisigi

distsiplinaarmenetlusi, lõpetades need hiljem. Nagu eelpool selgitatud, on alusetult kartseris

viibimise eest väljamõistetava hüvitise näol tegemist hüvitisega vangla õigusvastase

tegevusega tekitatud mittevaralise kahju eest, mille määramisel tuleb seega arvestada isikule

tekkinud mittevaralise kahju olemust RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Ringkonnakohtu hinnangul

ei saanud kaebajale Viru Vangla 07.03.2012. a käskkirjaga nr 6-3/340-D määratud 10-päevase

kartserikaristuse kandmise ajal tekkinud kahju olla suurem ainuüksi selle tõttu, et varasemalt

oli kaebaja samuti kandnud õigusvastaselt kartserikaristust. Käesolevas asjas kõne all oleva

kartserikaristuse kandmise ajal 14.−24.03.2012 ei olnud kaebaja teadlik ei selle ega ka

eelneva karistuse kandmise õigusvastasusest. Tartu Ringkonnakohtu otsus haldusasjas

nr 3102294 Viru Vangla eelneva sarnase käskkirja tühistamise kohta jõustus alles 03.04.2012.

Samuti ei saanud kaebajale tekkinud kahju suurendada see, et vastustaja on hiljem algatanud

samasisulisi distsiplinaarmenetlusi. Nende kohta on ka kaebaja ise märkinud, et vastustaja on

need menetlused lõpetanud, eeldatavasti pärast kohtu poolt vastava vastustaja tegevuse

õigusvastasuse tuvastamist.

15. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja poolt apellatsioonkaebuses esitatud väidetega, et

halduskohus ei ole lisaks RVastS § 9 lg-le 1 arvestanud võlaõigusseaduse, põhiseaduse ja

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kahju hüvitamist reguleerivaid

sätteid. Käesolevas lahendis on eelnevalt selgitatud, miks on kaebajale vastustaja poolt

määratud hüvitise määr kooskõlas seaduste ja kohtupraktikaga. Ringkonnakohtu hinnangul ei

esine antud juhul kaebajale tekkinud kahju hindamisel vastuolusid EIK praktikaga. Kaebaja

poolt viidatud EIK lahendites on rõhutatud samu põhimõtteid, mida on arvesse võetud

siseriiklikus kohtupraktikas hüvitise suuruse määramisel.

16. Seega on halduskohus asunud õigele seisukohale, et kaebajale 11.10.2012. a otsusega

nr 616/142-1 vastustaja poolt välja mõistetud kahjuhüvitis on kooskõlas vastava

kohtupraktikaga ja tema rikutud õigustega ning kaebajale täiendava hüvitise määramiseks

puuduvad alused. Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu

Halduskohtu 14.12.2012. a otsus muutmata. HKMS § 108 lg 1 ls 1 järgi kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, mistõttu jäävad kaebaja menetluskulud tema

enda kanda. Kuna vastustaja ei ole kohtult menetluskulude hüvitamist taotlenud, puudub

vajadus selle osas seisukoha võtmiseks. Kaebajale tuleb tagastada apellatsioonkaebuse

lisadena kohtule esitatud EIK lahendite kokkuvõtted, mille liitmiseks toimikusse puudub

vajadus, kuna tegemist on internetis kättesaadava informatsiooniga.

Maili Lokk

Tiina Pappel

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/