2-14-51191/14 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Maie Seppo

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. november 2014 Tallinn, Kentmanni kohtumaja

Tsiviilasja number

2-14-51191

Tsiviilasi

XXXhagi XXX OÜ vastu 1 175,98 euro nõudes

Tsiviilasja hind

1 175,98 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja XXX(isikukood XXX, elukoht XXX)

Hageja lepinguline esindaja advokaat Tenno Parmas

(e-post tenno@raave.ee)

Kostja XXX OÜ (registrikood XXX, asukoht XXX)

Kostja

volitatud

esindaja

Kadri

XXX(e-post

kadri@hypoteeklaen.ee

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 21.08.2014

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagiavaldus rahuldamata.

2. Rahuldada kostja taotlus võtta käesoleva tsiviilasja juurde 19.08.2014 kohtule

esitatud täiendavad dokumendid ja lõppsõna.

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskulud hageja XXXkanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Hageja nõue ja hagiavalduse aluseks olevad asjaolud

XXX(edaspidi hageja) esitas kohtule hagi XXX OÜ (edaspidi kostja) vastu 1 175,98 euro

nõudes. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse

kohaselt

sõlmisid

kostja

ja

XXX(edaspidi

laenusaaja)

26.09.2011

tarbijakrediidilepingu nr XXXja 27.04.2012 tarbijakrediidilepingu nr XXX muudatus nr 1

(edaspidi leping). 26.09.2011 sõlmisid laenusaaja, kostja ja XXXOÜ hüpoteekide seadmise

lepingu ja asjaõiguslepingud (edaspidi nimetatud tagatisleping), mille kohaselt seati

laenusaaja

omandisse

kuulunud

korteriomandile

aadressiga

Tallinn

XXX(edaspidi

korteriomand) järgmised hüpoteegid: tagatislepingu p 3.1 kohaselt hüpoteek summas 3000

eurot XXXOÜ kasuks ja tagatislepingu p 4.1 kohaselt hüpoteek summas 1000 eurot

võlausaldaja kasuks.

15.02.2013 loovutamislepingu alusel loovutas XXXOÜ viimase kasuks korteriomandile

seatud hüpoteegi summas 3000 eurot kostjale. Laenusaaja suri 11.12.2012. 24.09.2013

teostati laenusaaja pärandvara inventuur, millest nähtus ka kostja lepingust tulenev nõue.

03.10.2013 pärimistunnistuse kohaselt võttis hageja koos teiste pärijatega laenusaaja pärandi

vastu. Pärimistunnistuse kohaselt päris hageja kogu pärandist 4/6 osa. Seega tulenevalt

pärimisseaduse § 130 lg-st 1 läks lepingust ja tagatislepingust tulenevad õigused ja

kohustused seaduse alusel üle pärijatele, sh hagejale.

08.10.2013 pöördus hageja kostja poole sooviga kostjaga sõlmitava kompromissi raames

seaduse alusel hagejale üle läinud laenusaaja lepingust tulenevad kohustused täita

korteriomandi müügist saadu arvel. Kuivõrd kostja lepingust tulenev nõue oli ebaselge, esitas

hageja kostjale 22.11.2013 teabenõude. 05.12.2013 esitas kostja hageja teabenõudele vastuse

ning nõude arvestuse (edaspidi vastus), millest nähtus, et pärandi vastuvõtjad (sh ka hageja)

võlgnevad kostjale lepingust tulenevalt 4 012,39 eurot. Kuivõrd hageja kostja nõudega ei

nõustunud, esitas hageja 11.12.2013 vastuse kostja nõudeavaldusele. Kostja hageja

11.12.2013 vastuses esitatud väidetega ei nõustunud, v.a viivisenõude osas, mida kostja

vähendas 346,06 euro võrra ehk 157,27 euroni. Kostja esitas lõpliku nõude summas 3 679,21

eurot. 12.12.2013 võõrandasid pärijad lepingu tagatiseks oleva korteriomandi kolmandale

isikule. Kuivõrd hageja ei nõustunud jätkuvalt kostja lepingust tuleneva nõudega summas

3679,21 eurot, esitas hageja 23.12.2013 kostjale täiendava teabenõude.

Hageja on seisukohal, et kostja viivisenõue summas 123,10 eurot on alusetu. Hageja on

seisukohal, et lepingu rikkumine perioodil 11.12.2012 kuni 03.10.2013 on võlaõigusseaduse

(VÕS) § 103 lg 1 alusel vabandatav laenusaaja surma tõttu, mistõttu on ka kostja lepingust

tulenev viivisenõue vastava perioodi kohta alusetu. Juhul, kui kohus ei pea laenusaaja surma

VÕS § 103 mõttes asjaoluks, mis vabandaks laenusaaja lepingu rikkumist perioodil

11.12.2012 kuni 03.10.2013, siis on hageja hinnangul laenusaaja poolt lepingu rikkumise

tinginud asjaolu ilmselgelt vastuolus ühiskonnas väljakujunenud moraalistandarditega. Hageja

palub kohtul tuvastada kostja viivisenõue perioodi osas, milles laenusaaja ei oleks saanud

oma surma tõttu lepingut täita, hea usu põhimõtte vastaseks.

Samuti leiab hageja, et kostja nõudekirja saatmise kulu summas 40,00 eurot on alusetu.

Meeldetuletuskirjad saadeti väidetavalt 01.11.2012 ja 22.11.2012. Kostja ei ole käesoleva

ajani esitanud hagejale pädevaid tõendeid millest nähtuks, et kostja on laenusaajale

meeldetuletuskirju edastanud ja kandnud ka seeläbi kulutusi. Hageja leiab, et lepingu p 12.8

puhul, mille kohaselt kohustub tarbija tasuma krediidiandja nõudmisel iga tarbija aadressil

saadetud kirjaliku võlgnevuse teatise või meeldetuletuse eest 20 eurot, on tegemist

tüüptingimusega VÕS § 35 lg 1 mõttes. Käesoleval juhul maksab meeldetuletuskirja

edastamine laenusaajale 20 eurot kirja kohta, ehk ca 44 korda rohkem kui AS Eesti Post

hinnakirjast tulenevalt kirja edastamise teenus, mis on 0,45 eurot.

Hageja hinnangul on ka kostja nõue õigusabikulude eest summas 1 000,00 eurot alusetu.

Võlgnevuse menetlemisega tegeles OÜ Uus Õigusbüroo, kui kostja juriidiline nõustaja.

Väidetavalt koosneb õigusabi andmine OÜ Uus Õigusbüroo poolt esitatud arvetest. Kostja ei

ole käesoleva ajani esitanud pädevaid tõendeid, millest nähtuks, et nõudeavalduse p-is 5

nimetatud toiminguid on teostatud ja seejuures on kostja kulutusi ka kandnud. Isegi, kui

kostja vastuse p-is 5 nimetatud toiminguid on teostatud seoses laenusaaja lepingu

rikkumisega, siis iseenesest on viivist ületava kahju nõudmine lubatud, kuid selleks peab

olema täidetud kahju hüvitamise eeldused. Käesoleval juhul seda aga ei ole. Käesoleval juhul

tingis laenusaaja poolt lepingu rikkumise isiku surm ning seega on laenusaaja lepingu

rikkumine vabandatav tulenevalt VÕS § 103 lg-st 1. Samuti ei kuulu kostja kahjunõue

hüvitamisele ka seadusest tuleneval muul põhjusel. Hageja hinnangul on kostja kahjunõue

summas 1 000 eurot hea usu põhimõtte vastane. Võlausaldaja ei pea võlgnevuse

sissenõudmiseks inkassoteenust kasutama, vaid võib ka ise võlgniku poole võlgnevuse

tasumise nõudes pöörduda ning vastavaid toiminguid teha. Kostjal ei olnud reaalset vajadust

palgata inkassoteenusena saadud toimingute tegemiseks kolmandat isikut. Käesoleval juhul ei

saa nõudeavalduse p-is 5 kajastatud toiminguid lugeda esmalt vajalikeks, sh ka erandlikeks, st

asjaoludeks, millega kostja oma majandus- ja kutsetegevuses tegutseva krediidiandjast

professionaalina iseseisvalt hakkama ei saa.

Hageja on seisukohal, et kostja nõue summas 3 679,21 eurot on osaliselt alusetu. Kuivõrd

pärijad, sh hageja on kostjale tasunud rahalisi vahendeid rohkem, kui kostja lepingust tulenev

nõue oli, siis on kostja pärijate arvelt alusetult rikastunud. Hageja nõuab alusetult tasutud

summa tagastamist.

Vastuseks kostja vastuväidetele märgib hageja, et hageja (sh ka teised pärijad) omandas

pärandvara suhtes õigused ja kohustused alles 03.10.2013, kui notari poolt väljastati hagejale

pärimistunnistus. Seega tekkis hagejal alates 03.10.2013 üldse õigus pidada võlausaldajatega

läbirääkimisi ning sõlmida kokkuleppeid ja kompromisse pärandvaras olevate kohustuste

suhtes. Ülekohtune ja ebamoraalne on viivisenõue olukorras, kus kostja arvestab viivist

pärandaja surmajärgsel pärimismenetluse perioodil sel ajal, kui pärijad ei teadnud ega

saanudki teada laenulepingust tulenevatest nõuetest, seejuures puudus pärijatel võimalus enne

03.10.2013 pärimistunnistuse väljastamist laenulepingust tulenevaid nõudeid tasuda. Samuti

märgib hageja, et kostja ei ole varsemalt hagejale vastuse lisaks olevaid nõudekirju esitanud,

samuti ei ole hageja neid leidnud kadunu XXX endisest elukohast. Eeltoodu annab põhjust

kahelda kostja esitatud tõendite usaldusväärsuses ning põhjust eeldada, et kostja on

vormistanud nõudekirjad tagantjärele.

Kostja seisukoht

Kostja vaidleb hagiavaldusele vastu. Kostja kinnitab, et XXX surm sai talle teatavaks notar

Sirje Orman poolt saadetud e-kirja kaudu, millest tulenevat oli viimane määratud pärimisasja

lahendajaks. 22.08.2013 teatas notar, et on leidnud arhiividest võimalikud pärijad, kes on

avaldanud soovi pärandi inventuuriks, mille läbiviija oli Mati Kadak. Kostja kinnitab, et on

XXX pärandi inventuuri läbiviijale Mati Kadakule esitanud 22.08.2013 nõude suuruse isiku

surmapäeva seisuga. 03.10.2013 võttis hageja koos teiste pärijatega pärandi vastu. 08.10.2013

pöördusid pärijad kostja poole, et teatada pärandvara (korteriomand) müügisoovist. Müük ei

saanud aset leida koheselt, kuna hageja soovis korteriomandi müügist saada suuremat tulu

korteriomandi korrastamise/remondi tulemina ning kostja andis hagejale täiendava tähtaja

nõude tasumiseks. Hageja oli teadlik igakuise viivisnõude suurenemisest, kuni nõude täieliku

tasumiseni.

Kostja kinnitab, et tema ei ole hagejat vara müümiseks sundinud vaid pakkus pärijatele ka

võimalust tarbijakrediidilepingut edasi teenindada. Pärandit vastu võttes oli hageja teadlik

nõudesummast ja ka sellest, et pärimisseaduse (PärS) § 135 lg 2 alusel ei ole ta pärandi

vastuvõtmise ajale järgnevalt õigustatud keelduma pärandaja kohustuse täitmisest. Kostja

vähendas hageja palvel tehingupäevaks (vara müügitehingu päev) viivisnõuet 346,06 euro

võrra, millest tulenevalt nõue vähenes 4 025,27 eurolt 3 679,21 euroni.

Hageja väide nagu oleks kostja nõue „osaliselt alusetu“ on põhjendamata. Kõik sisse nõutud

summad on lepingujärgsed, laenusaaja on kohustatud tasuma kõik laenuandja laenu

teenindamisega seotud kulutused. Nimetatud sisu oli selgitatud pärandajale. Kui pärandaja ei

oleks sellise tingimusega nõustunud, ei oleks ta tarbijakrediidilepingut sõlminud.

Hageja süüdistab kostjat alusetust rikastumisest ja nõuab alusetult saadu tagastamist. Kostja ei

ole hagejalt saanud mitte midagi ilma õigusliku aluseta ning hageja ei saa asuda seisukohale,

et kohustust, mille täitmist kostja hagejalt nõudis, ei ole olemas.

Pärand avaneb isiku surma korral ja läheb pärijale üle. Seega on pärand läinud üle ja pärija on

kohustatud tasuma sissenõutavaks muutunud nõuded. Ebaõige on tugineda oletusele, et

viivisenõue on alusetu. Ühtlasi ei nõustu kostja hageja poolt esitatud seisukohaga, milles

hageja süüdistab kostjat ebamoraalsuses ja käitumisest, mis on vastuolus hea usu

põhimõtetega kuna pärandaja suri ning viivisearvestus kestis sellest olenemata edasi.

Heausksust tehingupoolte vahel eeldatakse. Kostja mainib ühtlasi, et hageja oleks võinud ka

pärandist loobuda.

Nõudekirjade saatmise kulu 40 eurot on õigustatud, kuna kostja on esitanud XXX kirjad.

Nõudekirja saatmise kulu sätestav lepingutingimus ei ole tühine tüüptingimus ning hageja

selgitused ei ole piisavad tüüptingimuse tühisuse tuvastamiseks. Hageja väide nagu oleks

kirjade saatmiskulutuste hüvitamise nõue alusetu, on ebaõige. Võlgnevuse menetlemise

kulutused ehk hageja hinnangul kostja õigusabikulutuse hüvitamise nõue on kostja poolt

hagejale 15.01.2014 saadetud e-kirja teel tõendatud. Seega on alusetu hageja seisukoht, et ta

ei ole nimetatud nõude kohta tõendeid saanud.

Kostja leiab kohtule 19.08.2014 esitatud lõppsõnas, et ta ei ole hageja arvel rikastunud.

Samuti leiab kostja, et kostja ja hageja vahel kehtisid lepingulised nõuded ning kui poolte

vahel on sõlmitud leping, langevad sellega ära võimalused esitada alusetust rikastumisest

tulenevaid nõudeid. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda.

Kohtuotsuse põhjendused

(Tsiviilkohtumenetluse seadustiku) TsMS § 442 lg 5 otsuse resolutsiooniga lahendab ka

kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused.

Seega tuleb kõigepealt käesoleva otsusega lahendada kostja poolt 19.08.2014 esitatud taotlus

võtta asja juurde täiendavad tõendid. TsMS § 237 lg 1 kohaselt kohus annab

menetlusosalistele eelmenetluses tähtaja tõendite esitamiseks ja nende kogumise taotlemiseks.

Kui tõendit ei ole tähtaja möödudes esitatud või tõendite kogumist taotletud, võib hiljem

tõendile tugineda üksnes käesoleva seadustiku §-s 331 sätestatut järgides. TsMS § 331 lg 1

alusel, kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist esitab tõendi,

menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates

menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv

põhjus. Kohus on seisukohal, et kuigi kohus määras pooltele 05.06.2014 tähtaja dokumentide

esitamiseks, siis ei põhjusta tõendite asja juurde võtmine menetluse lahendamise viibimist.

Kohus võtab asja juurde kostja poolt 19.08.2014 kohtule esitatud täiendavad tõendid ja

lõppsõna.

Kohus, hinnanud kõiki kohtule esitatud tõendeid kogumis, leiab, et hagiavaldus on

põhjendamatu ja rahuldamisele ei kuulu alljärgnevatel põhjendustel.

Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes:

1. kostja ja laenusaaja XXX sõlmisid 26.09.2011 tarbijakrediidilepingu nr XXX ja

27.04.2012 tarbijakrediidilepingu nr XXX muudatus nr 1;

2. 26.09.2011 sõlmisid laenusaaja, kostja ja XXXOÜ hüpoteekide seadmise lepingu ja

asjaõiguslepingud,

mille

kohaselt

seati

laenusaaja

omandisse

kuulunud

korteriomandile aadressiga Tallinn XXX järgmised hüpoteegid: tagatislepingu p 3.1

kohaselt hüpoteek summas 3000 eurot XXXOÜ kasuks ja tagatislepingu p 4.1

kohaselt hüpoteek summas 1000 eurot võlausaldaja kasuks;

3. 15.02.2013

loovutamislepingu

alusel

loovutas

XXXOÜ

viimase

kasuks

korteriomandile seatud hüpoteegi summas 3000 eurot kostjale;

4. laenusaaja XXX suri 11.12.2012;

5. 24.09.2013 teostati laenusaaja XXX pärandvara inventuur;

6. 03.10.2013 väljastati pärijatele pärimistunnistus, mille kohaselt võttis hageja koos

teiste pärijatega laenusaaja pärandi vastu;

7. XXX pärijad tasusid kostjale 3 679,21 eurot.

Seega loeb kohus nimetatud faktilised asjaolud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

231 lg 2 ja 4 ja esitatud tõendite alusel tõendatuks.

TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetleb kohus hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma

nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab

ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid

tõendab.

Hageja on oma nõude esitanud alusetu rikastumise sätte VÕS § 1028 alusel. VÕS § 1028 lg 1

kohaselt, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase

kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas,

kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära.

Seega peab vastavalt VÕS § 1028 lg-le 1 võlgnik olema rikastunud võlausaldaja arvel;

rikastumine peab olema toimunud võlausaldaja soorituse kaudu (mingi olemasoleva või

tulevase kohustuse täitmisena); võlausaldaja soorituseks peab puuduma õiguslik alus, mis

avaldub selles, et a) kohustust ei ole olemas; b) kohustust ei teki või c) kohustus langeb hiljem

ära. Seega on viidatud normi kohaldamise esimeseks eelduseks kostja rikastumine, so kostjale

peab olema midagi üle antud.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja tasus kostjale 3 679,21 eurot. Seega on täidetud VÕS §

1028 lg-s 1 sätestatud esimene eeldus, et teatava kohustuse täimiseks on kostjale midagi üle

antud. Hageja leiab, et pärijad tasusid kostjale 1 175 eurot rohkem, kui oli solidaarvõlgnevus

ja seega omavad pärijad kostja vastu alusetu rikastumise nõuet. Järgmisena tuleb vaadata, kas

kostja on hagejalt midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena. Hageja täitis

kostja ees pärimise teel tarbijakrediidilepingust omandatud kohustuse kostja ees. Seega täitis

hageja lepingust tulenevat kohustust.

Järgmisena tuleb analüüsida, kas hageja kohustus toimus ilma õigusliku aluseta. Kohus on

seisukohal, et õiguslik alus kohustuse täitmiseks tulenes tarbijakrediidilepingust. Tulenevalt

PärS § 130 lg-st 1 läksid lepingust ja tagatislepingust tulenevad õigused ja kohustused

seaduse alusel üle pärijatele, sh hagejale. Laenusaaja XXX suri 11.12.2012. Kohus on

seisukohal, et pärandaja surma korral läheb pärandvara hulka kuuluvate esemete omand

pärijale üle tagasiulatuvalt alates pärandi avanemise ajast, so alates pärandaja surmapäevast.

PärS § lg 2 kohaselt pärandi avanemise aeg on pärandaja surmapäev. Seejuures ei mõjuta

pärandaja vara üleminekut asjaolu, et pärandavara kohta on antud välja pärimistunnistus.

Kohus on seisukohal, et kostja viivisenõue summas 123,10 eurot ei ole alusetu ning

pärandaja surm ei ole vääramatu jõud ning kohustuse rikkumist ei saa lugeda VÕS § 103 lg 1

alusel vabandatavaks laenusaaja surma tõttu. Samuti ei ole viivisenõue perioodi osas, milles

laenusaaja ei oleks saanud oma surma tõttu lepingut täita, hea usu põhimõtte vastane. PärS §

130 lg 1 kohaselt lähevad pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik pärandaja õigused ja

kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga

või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Sama paragrahvi lg 3

kohaselt on pärija kohustatud täitma kõik pärandaja kohustused. Pärandvara ebapiisavuse

korral peab pärija need kohustused täitma oma vara arvel. Kohus nõustub kostjaga, et hageja

oleks võinud ka pärandist loobuda, kui ta ei soovinud pärandaja kohustusi täita.

Samuti leiab kohus, et meeldetuletuskirjade ning võla sissenõudmiskulude nõue on esitatud

õiguslikul alusel ning lepingu punktid 12.8 ja 9.2 ei ole tühised tüüptingimused. VÕS § 42 lg

1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi,

lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt

ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja

kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist

eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui

tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi

selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja

sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga.

Kohtu hinnangul ei ole lepingu p-is 12.8 sätestatud teatise või meeldetuletuse tasu 20 eurot

ebamõistlikult kahjustav. Samuti ei ole lepingu p 9.2 tarbijat ebamõistlikult kahjustav, kuna

tüüptingimusega ei ole lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu hageja kahjuks

oluliselt rikutud. Kohus rõhutab, et XXX sõlmis nimetatud tingimustel laenulepingu ning

hageja omandas pärandi vastuvõtmisega kõik pärandaja kohustused. Seega on hageja

kohustatud täitma kõik pärandaja kohustused.

Seega on hagejal võla tasumiseks õiguslik alus ning õigusliku aluse olemasolu välistab

alusetu rikastumise nõude esitamise. Kõike ülaltoodut aluseks võttes leiab kohus, et hageja on

kohtule esitanud põhjendamatu hagi ning see rahuldamisele ei kuulu.

Menetluskulude jaotus

TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta menetluskulud täielikult hageja kanda.

Kooskõlas § 174 lg-ga 1 on hagejal õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise

nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Vastavalt TsMS § 178 lg-le 1 saab

menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maie Seppo

kohtunik