3-14-50432/31 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Einar Vene ja Maili Lokk

Määruse kuupäev

26. november 2014

Haldusasja number

3-14-50432

Haldusasi

Simo Raisti kaebus valimistel osalemise keelu õigusvastasuse

tuvastamiseks ja 3000 euro suuruse mittevaralise kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Menetluse alus

ringkonnakohtus

Asja läbivaatamine

Menetlusosalised

Tartu Halduskohtu 02.07.2014. a määrus

Simo Raisti määruskaebus

Kirjalik menetlus

Kaebaja – Simo Raist

Vastustajad – Tartu linna valimiskomisjon ja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta Simo Raisti määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 2. juuli 2014. a

määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale saab esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla kinnipeetav Simo Raist koostas 02.04.2014 kaebuse, milles kurtis selle üle, et esitas

10.09.2013 kolmele institutsioonile taotluse kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel valijana

osalemiseks, kuid sai eitavad vastused. Kaebaja leidis, et sellega rikuti tema inimõigusi ja palus

tunnistada tema suhtes kehtestatud valimistel osalemise keeld ebaseaduslikuks ning mõista välja

3000 euro suurune hüvitis. Ühtlasi palus ta ka, et kohus tuvastaks vastuolu kohaliku omavalitsuse

volikogu valimise seaduse (KOVVS) § 5 lg 4 ja § 27 lg 3 ning põhiseaduse § 58 ja Euroopa

Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli artikli 3 vahel.

2. 27.06.2014 teatas Tallinna Linnakantselei vastuseks kohtu päringule, et kaebaja ei ole esitanud

taotlust, et ta kantaks 20.10.2013 toimuva kohaliku omavalitsuse volikogu valijate nimekirja.

3. Tartu Halduskohus tagastas esitatud kaebuse 02.07.2014. a määrusega, leides, et HKMS § 120

lg 1 p-dest 1, 3 ja 8 tulenevalt peab kohus kaebuse saamisel selgitama välja selle eseme, kaebaja

eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud nõuded ning kontrollima, kas ei esine alust kaebuse

tagastamiseks. Sama seadustiku § 121 lg 2 p 1 ja 2 kohaselt peab kohus kaebuse tagastama, kui

kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus või pole kaebusega võimalik saavutada selle eesmärki.

HKMS § 45 lg-s 2 kehtestatu võimaldab tuvastamiskaebuse esitamist üksnes juhul, kui õiguste

kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Tuvastamisnõude rahuldamise korral konstateerib kohus

üksnes seda, et vaidlustatud haldusakt või toiming oli õigusvastane, kuid see ei muuda haldusakti

kehtetuks või toimingut olematuks ega võimalda seetõttu reeglina ka tekkinud tagajärgi kõrvaldada.

Halduskohtupraktikas juurdunud seisukohtade kohaselt on niisuguse nõude rahuldamiseks vajalik, et

tuvastus annaks kaebajale selge õigusliku kasu kas koheselt või seeläbi, et soodustab tema õiguste

kaitset tulevikus. Kaebaja on esitanud oma tuvastamisnõude koos hüvitamisnõudega. Eraldiseisvana

pole ta seda põhjendanud ega selgitanud, kuidas täpselt aitab vaidlustatu õigusvastaseks

tunnistamine tal oma õigusi kaitsta. Temaga seotud asjaoludest lähtuvalt pole see ka kuidagi

võimalik, sest kaebuse esitamise põhjustanud kohaliku omavalitsuse volikogu valimised on juba

toimunud ja neil ei saa kaebaja enam osaleda. Justiitsministeeriumi andmebaasidest saadud

põhiandmetest nähtuvalt on kaebaja kõige hilisema karistuse tähtajaks 29.04.2016. Seega ei saa

tuvastamisnõude rahuldamine soodustada ka tema tulevasi õigusi, sest järgmise kohaliku

omavalitsuse volikogu valimise ajaks on ta juba vabanenud ning kinnipeetavate suhtes kehtestatud

valimistel osalemise keeld teda enam ei mõjuta.

Kaebaja väited ja taotlused ning kaebusega seotud muud asjaolud lubavad järeldada, et tema

tegelikuks eesmärgiks on rahalise hüvitise saamine.

Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused sisalduvad

riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1, milles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju

hüvitamist nõuda ainult siis, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema

õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise,

toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Mittevaralise kahju

hüvitamise alused on käsitletud sama seaduse § 9 lg-s 1. Selle kohaselt võib mittevaralise kahju

rahalist hüvitamist nõuda süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise,

kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

Soov saada oma inimõiguste rikkumise eest rahalist hüvitist ei mahu ühegi eelnimetatud

mittevaralise kahju hüvitamise juhu alla. Valimistel valijana osalemise õigusest ilmajäämine võib

küll vastavale isikule ebameeldiv olla ja seeläbi ka nördimust, alandust ja muud liiki vaimseid

kannatusi põhjustada, kuid kindlasti ei ole need niisugused, mis oleksid käsitletavad inimväärikuse

alandamisena ja saaksid seetõttu õigustada rahalise hüvitise määramist.

Kaebaja on oma nõudes tuginenud muuhulgas Riigikohtu lahendile nr 3-4-1-7-11. Selle punktis 11

avaldas põhiseaduslikkuse järelevalve komisjon kahtlust, et riigikogu valimise seadus võib olla

vastuolus põhiseaduse §-ga 58 ja Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

protokolli artikliga 3. Sedasama pole aga tõdetud käesoleva vaidluse põhjuseks oleva kohaliku

omavalitsuse volikogu valimise seaduse suhtes ning Riigikohus ei ole ka ühtegi kinnipeetavate

valimisõigust reguleerivat seadusesätet põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistanud.

Lisaks eelnevale omavad käesoleva kaebuse puhul tähendust Riigikohtu lahendid nr 3-4-1-26-12 ja

nr 3-4-1-27-14.

Neis leiti, et hääletamisõiguse tõhusaks tagamiseks sobiv õiguskaitsevahend on valijate nimekirja

kandmata jätmise vaidlustamine ning selleks tuleb esitada valla- või linnasekretärile avaldus valijate

nimekirjas muudatuste tegemiseks. Kuigi seaduse järgi ei kanta valijate nimekirja isikut, kes kannab

valimispäevani vanglakaristust, saab linnasekretäri poolt avalduse rahuldamata jätmise peale esitada

kaebuse oma elukohajärgsele halduskohtule koos taotlusega jätta vastavad seadusesätted

põhiseadusega vastuolu tõttu kohaldamata.

Tartu Vangla selgitas oma 20.09.2013 vastuses kaebajale vastavate õigusaktide sätetele tuginedes, et

tal tuleb valijate nimekirjas muudatuste tegemiseks pöörduda oma rahvastikuregistrijärgse elukoha

valla- või linnasekretäri poole ning vastavat otsust halduskohtus vaidlustades saab taotleda ka

õigusnormide põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistamist. Kaebaja jättis selle

soovituse tähelepanuta ega esitanud avaldust valijate nimekirjas muudatuste tegemiseks oma

rahvastikuregistrijärgse elukoha Tallinna linna linnasekretärile. Soovituse järgimise asemel piirdus

ta Tartu linna valimiskomisjonile juba esitatud avaldusega, milles kurtis valimisel osalemise keelu

üle ja palus üksnes üldsõnaliselt vastava õiguse tagamist. Seetõttu on ta oma õiguste teostamisel ise

hooletu olnud ega saa neid nüüd enam tuvastamis- ja hüvitamisnõuete abil tõhusalt kaitsta.

Eeltoodud järeldustel ei ole kaebaja kummalgi nõudel eduväljavaateid. mistõttu ei pidanud

halduskohus võimalikuks tema kaebust menetlusse võtta ja tagastas selle HKMS § 121 lg 2 p-st 2

lähtuvalt läbivaatamatult.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. 13.07.2014 esitas S. Raist määruskaebuse, milles leidis, et halduskohus on tema kaebuse

põhjendamatult tagastanud. S. Raist märkis, et kuigi kaebuse esitamine ei aita temal 20.10.2013

toimunud kohalike omavalitsuste valmistel osaleda, ei tähenda see, et seaduse mittetäitmisele tuleks

jätta reageerimata. Aset on leidnud kodaniku põhiõiguste rikkumine, millega kaasnev kahju tekitab

nördimust ja on võrreldav inimväärikuse alandamisega. Asjaolu kohta, et ta ei esitanud oma

registrijärgse elukoha (Tallinn) linnasekretärile taotlust 2013. a KOV-i valimisteks enda valijate

nimekirja kandmiseks märkis kaebaja, et kuna ta on üle viie aasta kandnud karistust Tartu Vanglas ja

viibis seal ka 2012. a rahvaloenduse ajal, siis esitas ta valimistel osalemiseks taotluse Tartu linna

valimiskomisjonile. Samuti väidab kaebaja, et ta ei teadnud, et tema rahvastikuregistrijärgseks

elukohaks on endiselt Tallinna linn.

5. Tartu linna valimiskomisjon leidis oma 26.08.2014. a vastuses määruskaebusele, et selle

rahuldamiseks ei ole alust, selgitades, et S. Raist esitas 10.09.2013 Tartu linna valimiskomisjonile

avalduse, milles taotles, et talle tagataks õigus osaleda 2013. a oktoobris toimuvatel KOV-i

valimistel. Valimiskomisjon käsitles avaldust selgitustaotlusena ja edastas selle vastamiseks

Siseministeeriumile, sest rahvastikuregistri vastutav töötleja on Siseministeerium ja ainult tema saab

anda selgitusi valijate nimekirjade koostamise kohta. Siseministeerium vastas kaebajale 27.09.2013.

S. Raisti 10.09.2013. a avaldust ei olnud selle esitamise hetkel võimalik vaadelda taotlusena valijate

nimekirjas muudatuste tegemiseks, sest 10.09.2013 ei olnud Siseministeerium veel valijate

nimekirja koostanud. Isegi juhul, kui 10.09.2013. a avaldust saanuks selliseks taotluseks pidada, ei

oleks selle läbivaatamine olnud Tartu linnasekretäri pädevuses, sest selline taotlus tulnuks esitada

omavalitsusele, kus rahvastikuregistri andmetel asub taotleja püsiv elukoht. Kaebaja püsiv elukoht

on registriandmete kohaselt endiselt Tallinna linn. Taotluse esitamise taolist korda on kaebajale

selgitatud ka Tartu Vangla 20.09.2013. a vastuses. Asjaolud, et S. Raist oli viimase rahvaloenduse

ajal ja ka 2013. a KOV-i valimiste ajal Tartu Vanglas, ei tähenda, et tema püsivaks elukohaks oleks

seetõttu olnud nüüd Tartu linn.

6. Tartu Vangla vaidles oma 30.09.2014. a vastuses samuti määruskaebusele vastu ja leidis, et

tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui isiku õiguste kaitseks ei leidu tõhusamaid

vahendeid. Võimalus esitada hüvitamiskaebus ei välista õigust esitada tuvastamiskaebuse sellise

haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks, millega võidi kahju tekitada. Hilisema

hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui

hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu.

HKMS § 2 lg 1 sätestab, et halduskohtumenetluse ülesanne on eelkõige isikute õiguste kaitse

õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel.

HKMS § 6 lg 1 kohaselt loetakse halduskohtumenetluses haldusaktiks haldusakt haldusmenetluse

seaduse § 51 tähenduses, samuti üksikjuhtumit reguleeriv halduse siseakt. HKMS § 6 lg 2 kohaselt

loetakse halduskohtumenetluses haldusorgani toiminguks haldusorgani poolt haldusmenetluses

tehtud toiming, samuti haldusorgani tegevusetus ja viivitus avalik-õiguslikus suhtes.

S. Raist ei vaidlusta ühegi haldusorgani haldusakti või toimingut, milles on tuginetud KOVVS § 5

lg-le 4, millega on piiratud kohtu poolt süüdi mõistetud ja vangistust kandva isiku õigusi võtta osa

valimisetest. Seega puudub antud asjas haldusorgani tegevus või haldusakt, mille õiguspärasust

saaks halduskohus tuvastada.

Kuna puudub vaidluse alus, siis ei saa ka hinnata S. Raistile kahju tekkimist ja selle perspektiivikust.

Tartu Vangla oli seisukohal, et kuigi halduskohus tagastas kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel,

kuuluks kaebus tagastamisele ka HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna kaebuse esitajal puudub

ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud.

7. 06.10.2014. a määrusega jättis halduskohus S. Raisti 13.07.2014. a määruskaebuse rahuldamata ja

edastas selle lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust, nõustub Tartu Halduskohtu

02.07.2014. a määruse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4).

9. Ringkonnakohtu arvates ei ole antud juhul võimalik asuda seisukohale, et tegemist võiks olla

seaduse mittetäitmisega, mis tõi kaasa kaebaja põhiõiguste rikkumise ning millega kaasnev kahju

on võrreldav inimväärikuse alandamisega.

Kehtiv KOVVS § 5 lg 4 sätestas ja sätestab jätkuvalt, et KOV-i volikogu valimistel ei võta

hääletamisest osa isik, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannab karistust kinnipidamiskohas.

Ka sama seaduse § 27 lg 3 sätestab jätkuvalt, et valijate nimekirja ei kanta isikut, kelle kohus on

karistusregistri andmetel süüdi mõistnud kuriteos ja kes valimispäevale eelneva 30. päeva seisuga

kannab valimispäevani vanglakaristust. Eeltoodust tulenevalt on õiged ka Tartu Vangla väited selle

kohta, et S. Raist ei ole esitatud kaebuses vaidlustanud ühegi haldusorgani haldusakti või toimingut,

milles oleks tuginetud KOVVS § 5 lg-le 4, millega on piiratud kohtu poolt süüdi mõistetud ja

vangistust kandva isiku õigusi võtta osa valimisetest ja seega puudub antud asjas ka haldusorgani

tegevus või haldusakt, mille õiguspärasust saaks halduskohus tuvastada.

Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida ka seda, et nii RKVS, EPVS kui ka KOVVS sätestavad,

et valijate arvestust peetakse rahvastikuregistris. Valija kantakse selle valimisjaoskonna valijate

nimekirja, mille territooriumil asub tema rahvastikuregistrisse kantud elukoht. Asja materjalidest

nähtuvalt ei ole kaebaja rahvastikuregistrijärgne elukoht 2013. a-l olnud Tartu linn. Kaebaja

registrijärgne elukoht oli endiselt Tallinna linn vaatamata sellele, et ta viibis ja viibib Tartu Vanglas.

Kui kaebaja soovis, et ta siiski valijate nimekirja kantaks, tuli vastavalt KOVVS § 30 lg-le 2 avaldus

valijate nimekirjas muudatuse tegemiseks, sealhulgas enda valijate nimekirja kandmiseks, esitada

oma registrijärgse elukoha valla- või linnasekretärile. Tallinna Linnakantselei vastuse järgi kaebaja

seda 2013. a ei teinud ning õige on ka Tartu linna valimiskomisjoni seisukoht, et S. Raisti poolt

10.09.2013 Tartu linna valimiskomisjonile esitatud avaldust ei olnud võimalik käsitleda valijate

nimekirjas muudatuste tegemise avaldusena.

10. HKMS § 45 lg 2 sätestab, et tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei

leidu tõhusamaid vahendeid. Halduskohus on tuvastamiskaebust tagastades õigesti viidanud

Riigikohtu seisukohtadele, et hääletamisõiguse tagamise tõhusaks õiguskaitsevahendiks on võimalus

vaidlustada isiku valijate nimekirja kandmata jätmist, tehes esmalt avalduse valijate nimekirjas

muudatuste tegemiseks valla- või linnasekretärile (RKPJK 22.01.2013. a määrus asjas

nr 3-4-1-26-12, p 31). Samasugusele seisukohale asus Riigikohus kinnipeetavate kaebust lahendades

ka seonduvalt kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel osalemise keeluga (RKPJK 14.11.2013. a

määrus asjas nr 3-4-1-58-13 p 34). Nagu eelnevalt märgitud, ei ole kaebaja käesoleval juhul üldse

esitanud avaldust registrijärgse elukoha valla- või linnavalitsusele enda valijate nimekirja

kandmiseks. Kaebaja väide, et ta ei teadnud, et tema rahvastikuregistrijärgne elukoht on endiselt

Tallinn, ei anna alust esitatud tuvastamiskaebuse ja hüvitamisnõude sisuliseks menetlemiseks.

11. Seoses kaebuse tagastamisega ei pidanud halduskohus kontrollima ka KOVVS § 5 lg 4 ja § 27

lg 3 kooskõla põhiseadusega ning EIÕK 1. protokolli artikliga 3.

12. Lähtudes eeltoodud põhjendustest jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata.

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/