2-13-29172/24 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. november 2014. a Tartu

Tsiviilasja number

2-13-29172

Tsiviilasi

AS Viru Keemia Grupp hagi Schwartzmeer und Ostsee

Versicherungs-Aktiengesellschaft

Sovag

vastu

kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahju suuruse

määramiseks ja kindlustushüvitise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

2 162 998,10 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 7. märtsi 2014. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Viru Keemia Grupp apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant (hageja): AS Viru Keemia Grupp (registrikood:

10490531), esindajad vandeadvokaadid Toomas Tamme

ja Veiko Viisileht

Vastustaja

(kostja):

Schwartzmeer

und

Ostsee

Versicherungs-Aktiengesellschaft

Sovag,

esindaja

vandeadvokaat Merle Veeroos

RESOLUTSIOON

Jätta AS Viru Keemia Grupp apellatsioonkaebus

rahuldamata.

Jätta

muutmata

Viru

Maakohtu

7. märtsi 2014. a otsuse resolutsioon, muutes osaliselt

kohtuotsuse õiguslikke põhjendusi.

Menetluskulude jaotus

Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud

AS Viru Keemia Grupp kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. AS Viru Keemia Grupp esitas 11. juunil 2013 Viru Maakohtule hagi Schwartzmeer und Ostsee

Versicherungs-Aktiengesellschaft

Sovag

vastu.

Hageja

nõueteks

on:

1)

tuvastada

kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahju suurus taastamisväärtuse alusel summas 3 188 963,73

eurot ja välja mõista kostjalt soodustatud isiku SEB Pank AS-i kasuks kindlustushüvitis

1 988 963,77 eurot; või alternatiivselt, tuvastada kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahju

suurus jääktaastamisväärtuse alusel summas 1 841 602,73 eurot ja välja mõista kostjalt

soodustatud isiku SEB Pank AS-i kasuks kindlustushüvitis 641 602,73 eurot; 2) välja mõista

kostjalt SEB Pank AS-i kasuks viivis oma täitmise kohustusega viivitamise eest kuni 100 %

ulatuses põhinõudest alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni; 3) kaasata hageja poolel

kolmanda isikuna AS SEB Pank (soodustatud isik kindlustussuhtes) ja 4) tunnistada kehtetuks ja

mittekohalduvaks 01.04.2008 kindlustuspoliisilt nähtuv ebaselge vahekohtu kokkulepe ning

menetleda tsiviilasjas Viru Maakohtus.

Hagiavalduse põhjenduse kohaselt on vahekohtu kokkulepe liiga üldsõnaline ning ei ole üheselt

mõistetav ja selge, millisesse vahekohtusse peaks hageja pöörduma (kostja asukohariigis

Saksamaal on väga palju vahekohtuid). Tegemist ei ole vahekohtu kokkuleppega TsMS § 717 ega

kohtualluvuse kokkuleppega TsMS § 71 tähenduses.

Esinevad ka asjaolud, mis seavad kahtluse alla poolte soovi kasutada kindlat vahekohut kõigi

omavaheliste vaidluste lahendamiseks (konkreetset vahekohut ei ole nimetatud) – on mõistlikult

arusaadav, et kindlustuslepingut sõlmides ei soovinud hageja sellise lakoonilise sätte alusel

allutada kõik vaidlused Saksa vahekohtutele, seda enam et kohtualluvuse kohta on oluliselt

detailsemalt lepitud kokku üldtingimustes (GT p 10.3, kd I tl 70). Hageja arvates ei saa eeldada,

et kindlustusvõtja oleks nõus allutama vaidlused vahekohtule teises riigis, kui kõik kindlustatavad

objektid asuvad Eestis.

Hageja viitas, et vahekohtu kokkulepe kehtib, kui ei ole kokku lepitud teisiti – käesoleval juhul

aga sisaldub teistsugune kokkulepe kindluspoliisi lisaks olevate üldtingimuste p 10.3

(kindlustusvõtja õigus pöörduda oma asukohajärgsesse ja kindlustusjuhtumi toimumise

asukohajärgsesse kohtusse, s.o Viru Maakohtusse). Kohtualluvuses on lepitud kokku

poliisiväliselt ja poliis viitab sellisele kokkuleppele kahel juhul. Poliisilt nähtuvat kokkulepet ei

saa pidada prioriteetseks üldtingimustes sisalduva kokkuleppe osas.

Kui poliisis on märgitud, et kohaldatakse Eesti seadusandlust, siis tuleb kohaldada Eesti õigust

tervikuna. Ei ole lubatav vastava kokkuleppe puudumisel eristada materiaalõigust ja

menetlusõigust. Pooled on soovinud allutada nendevahelise õigussuhte ja sellest võimalikult

tekkivad küsimused Eesti õigusele.

Hageja leidis, et kui poliisis märgitud klausel oleks vahekohtu kokkulepe, oleks see vastuolus

Nõukogu (EÜ) 22. detsembri 2000 määrusega nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise

kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (edaspidi: Brüssel I määrus) (art 13, mis sätestab ammendava

loetelu), arvestades nõrgema poole kaitse põhimõtet. Ka Brüssel I määruse alusel on kohtualluvus

Eesti kohtul (BI art 10, art 9 (1)(b), erisäte kindlustusasjades). Kostja esitatud tõend lähtub

algtasandil ebaõigest eeldusest, et kohaldatakse Saksa õigust, ning tõend tuleks jätta vastu võtmata.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ei ole oma väiteid tõendanud. Vahekohtute rohkus ei too

kaasa vahekohtu kokkuleppe tühisust. Kostja leiab, et esmalt tuleks võtta seisukoht vahekohtu

kokkuleppele kohaldatava õiguse osas – kostja arvates kohaldub Saksa õigus, sest pooled on

leppinud kokku vaidluse lahendamise kostja asukohariigis Saksamaal. Poliisil märgitud

kohaldatava õiguse kokkulepe (poliisile kohaldatakse ja seda tõlgendatakse vastavalt Eesti

seadusandlusele) hõlmab üksnes materiaalõiguse küsimusi.

Kostja on tellinud õigusliku arvamuse, mille kohaselt on Saksa menetlusõiguse järgi

pooltevaheline vahekohtu kokkulepe kehtiv (kd II lk 192-193, tõlge kd II lk 197-199).

Kostja arvates on poliisis märgitu eritingimus võrreldes üldtingimustega. Brüssel I määrus ei

välista vahekohtu kokkuleppe sõlmimist ega Saksamaa kohtualluvuse kokkuleppe sõlmimist.

Käesoleval juhul esineb Brüssel I määruse art 3 (5) sätestatud alus, art 14 „suur risk“ – hageja

ületab need kriteeriumid (vt majandusaasta aruanded). Hageja on suur äriühing, teda ei ole

võimalik käsitleda nõrgema poolena.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohtu 7. märtsi 2014 otsusega tuvastati, et 01. aprillil 2008 AS-i Viru Keemia Grupp

ja Schwartzmeer und Ostsee Versicherungs - Aktiengesellschaft Sovag vahel sõlmitud

kindlustuskokkuleppe poliisilt nr V10976905 nähtuv vahekohtu kokkulepe on kehtiv. Hagi jäeti

läbi vaatamata ja menetluskulud jäeti hageja kanda. Maakohus asus oma otsuses järgmistele

põhiseisukohtadele:

1) õige on kostja seisukoht, et vahekohtu kokkulepet tuleb käsitleda iseseisvana, mis tähendab

seda, et põhilepingu tühisus ei too reeglina iseenesest kaasa vahekohtu kokkuleppe tühisust (3-2-

1-34-04 p 20);

2) kuna pooled ei ole eraldi kokku leppinud, tuleb vahekohtu kokkuleppele kohaldada sama õigust,

mida põhilepingule, s.o Eesti õigust;

3) Rahvusvahelise kaubandusalase arbitraaži mudelseaduse art 7 lg 1 sõnastus on sama mis TsMS

§ 717 lg 1 ning analoogne regulatsioon on ka Saksa ZPO §-s 1029. Kuna üldmudel on sarnane, ei

ole õiguse eristamisel ka põhimõttelist tähtsust. Järelikult kokkulepe, milles arbitraažimenetluse

koht oleneb sellest, kumb pool on kostja, ei mõjuta vahekohtuklausli selgust ega kehtivust;

4) pooled ei ole sõlminud vahekohtu kokkulepet iseseisva kokkuleppena, vaid vormistanud selle

nn klauslina – ka see ei mõjuta kokkulepitu kehtivust ega selgust. Tühisuse eelduseid (TsMS § 718

lg 2) ei esine;

5) kohus järeldas, et kindlustuslepingut sooviti sõlmida mh ainult siis, kui sõlmitakse ka vahekohtu

kokkulepe. Poolte tahe oli sõlmida vahekohtu kokkulepe. Ei ole võimalik mõistlikult järeldada, et

pooled ei soovinud end siduda vahekohtu kokkuleppega või ei mõistnud selle sisu;

6) kokkuleppe kirjalik vorm eeldab seda, et lepingupooled mõtlevad põhjalikult läbi tagajärjed,

mille sõlmitav kokkulepe võib kaasa tuua. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et tema

tegelik soov ei olnud siduda end vahekohtu kokkuleppega. Hageja ei ole ka nõrgem pool (ei ole

tarbija, vaid kasumlik suurettevõte);

7) kokkuleppe selgust ei saa tõlgendada sedavõrd kitsalt, et peab olema määratletud konkreetne

vahekohus ja protseduurireeglid. Viite puudumine ei too ka kaasa kehtetust. Ei pea ka olema viidet

alalisele arbitraažikohtule (võimalik on ka ad hoc arbitraaž).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. AS Viru Keemia Grupp esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Viru Maakohtu

7. märtsi 2014 otsuse ja saata hagi Viru Maakohtule sisuliseks lahendamiseks. Apellant palub ka

jätta menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) on asjakohatu maakohtu käsitlus Saksamaa jt riikide õiguse kohta. Kuna vahekohtu klauslile

kohaldub õigus, mida pooled on otsustanud kohaldada põhilepingule, tuleb vahekohtu kokkuleppe

kehtivust hinnata Eesti õiguse pinnalt. Ka asja Saksamaal lahendades oleks kohaldatavaks

õiguseks Eesti õigus. Välisriigi kohtupraktika on asjassepuutumatu ja maakohtul puudub õigus

sellele tugineda. Seega on maakohtu põhjendused vastuolulised (tuginemine välisriikide

kohtupraktikale, ehkki kohalduvaks õiguseks on Eesti õigus);

2) ei soovinud apellant kindlustuslepingut sõlmides sellise poliisilt nähtuva lakoonilise sätte alusel

allutada kõik enda võimalikud nõuded kindlustusandja vastu Saksamaa vahekohtutele. Kõik

kindlustatavad objektid asuvad Eestis – maakohus on jätnud selle tähelepanuta poolte tahte

määramisel. Vahekohtu kokkulepet hinnates tulnuks analüüsida, kas kokkuleppest nähtub poolte

ühine vastuvaidlematu tahe olla kokkuleppega õiguslikult seotud;

3) on apellant korduvalt rõhutanud, et tema tegelik soov ei olnud ennast vahekohtu kokkuleppega

siduda (viide üldtingimuste p 10.3). Poliisil märgitud kokkulepe kehtib ainult siis, kui pooled ei

ole leppinud kokku teisiti ja antud juhul on – maakohus ei ole seda käsitlenud ega analüüsinud;

4) on ilmne, et pooltel oli soov astuda kindlustussuhtesse sõltumata vahekohtu klausli olemasolust,

kuna üldtingimustes reguleeritakse kohtualluvust võimalike pooltevaheliste õigusvaidluste jaoks;

5) ei näita ainult klausli kirjalik vorm poolte ühist tahet;

6) ei ole pooltel kokkulepet selle kohta, millise vahekohtu poole tuleks pöörduda. Pooled ei jõuaks

kokkuleppele ka ühekordse vahekohtu kokkukutsumises. Järelikult ei ole lepitud kokku lepingu

sisu suhtes olulistes tingimustes – maakohus on jätnud selle analüüsimata;

7) on maakohus jätnud käsitlemata mitmeid hageja olulisi argumente, sh seonduvalt Brüssel I

määrusega: isegi juhul, kui poliisis märgitud klausel oleks vahekohtu kokkulepe, on see vastuolus

Brüssel I määrusega (hageja kui kindlustuslepingu pooleks oleva nõrgema poole huvid). Brüssel I

määruse kohaselt on pädevaks kohtuks Viru Maakohus.

5. Schwartzmeer

und

Ostsee

Versicherungs-Aktiengesellschaft

Sovag

vaidleb

apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja otsus muutmata.

Samuti palub vastustaja jätta menetluskulud täies ulatuses apellandi kanda.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei ole iseenesest keelatud erialakirjanduse kõrval kasutada kohtuotsuses täiendava

võrdlusmaterjalina juriidilises argumentatsioonis ja välisriikide kohtupraktikat. Nimetatu on

kooskõlas ka Riigikohtu praktikaga (RKTKo 3-2-1-123-11 p 15). Kuna vahekohtu kokkuleppe

kehtivuse kohta on Eesti kohtupraktikat vähe, siis ei ole antud asjas sugugi välistatud maakohtu

poolt välisriikide kohtupraktika arvestamine võrdlusmaterjalina. Välisriikide praktika on

aktuaalne ka põhjusel, et vaidlusalusele vahekohtu klauslile kohaldub saksa menetlusõigus, samuti

New York’i 1958. a konventsioon ja UNCITRAL rahvusvahelise kaubandusliku vahekohtu

mudelseadus;

2) ei ole apellant esitanud põhjendusi ega tõendeid selle kohta, miks pidi vastustaja soovima, et

kõik kohtuvaidlused alluksid Eesti kohtule. Ka olukorras, kus apellant ei oleks soovinud vahekohtu

kokkuleppe sõlmimist (millega vastustaja ei nõustu), kuuluks vahekohtu klausel tõlgendamisele

selliselt, nagu see on mõistetav lepingupooltega sarnasele mõistlikule isikule samadel asjaoludel.

Lepingupooltega sarnane mõistlik isik oleks antud juhul ikkagi nõustunud vahekohtu kokkuleppe

kehtivusega. Apellant ei ole tõendanud enda tahet mitte sõlmida vahekohtu kokkulepet ega seda,

et vastav tahe võiks olla ka kostjal;

3) tuleb lepingu tüüptingimuse ja erisätte vahel tekkiva konkurentsi korral kohaldada erinormi

staatust omavat kokkulepitud sätet. On kohatu rääkida kohtualluvust reguleeriva tüüptingimuse

detailsusest võrreldes poliisis sisalduva vahekohtu klausliga;

4) ei nõustu vastustaja apellandi väitega, et vahekohtu klausel on liiga üldsõnaline. Apellandi

tõlgendus piirab ühest küljest ebamõistlikult vahekohtu kokkulepete sõlmimise võimalusi ja teisest

küljest raskendab põhjendamatult taoliste kokkulepete ettevalmistamist, kuna lepingupooltel oleks

kohustus juba enne lepingu sõlmimist leppida kokku tulevaste õiguskaitsevahendite kataloogis ja

oma õigustes ning kohustustes vahekohtumenetluses. Vastustaja leiab, et kehtiv on ka selline

vahekohtu kokkulepe, mille sees puudub viide konkreetsele vahekohtu institutsioonile jms. Nt

piisab sellest, kui pooled on kokku leppinud vaidluste lahendamise Eesti Vabariigi vahekohtus

(Tallinna Ringkonnakohtu 23.08.2013 määrus asjas nr 2-13-29664);

5) ei viita apellant ühelegi tõendile, mille põhjal saaks järeldada, et on mõistlikult arusaadav, et

apellant ei soovinud kindlustuslepingut sõlmides allutada kõik enda nõuded kindlustusandja vastu

Saksamaa vahekohtule. Apellant kui Eesti üks suuremaid ettevõtteid peaks andma endale aru

kirjalikult kokkulepitud lepingutingimustest;

6) eksitav on apellandi väide, nagu viitaks poliisi lause „arbitraaži punktis lepitakse osas“ sellele,

et tegelik vahekohtu kokkulepe on saavutatud tüüptingimuste p-s 10.3. Poliisi lauses on kasutatud

terminit „arbitraaž“ ja mitte tüüptingimuste p-s 10.3 kasutuses olev termin „ringkonnakohus“ või

„kohtualluvus“. Samas on kindlustuspoliisil olemas eraldi punkt pealkirjaga „arbitraaž“, mis

näebki ette vaidluste lahendamist Saksa arbitraažikohtus. Samasugune poliisi ülesehituse loogika

on ka nt uuringu klausli juures: poliisi alguses on lause „Uuringu punktis lepitakse kokku“ ja

hiljem on poliisil olemas eraldi punkt pealkirjaga „Uuringu punkt“;

7) jääb vastustaja oma varasema seisukoha juurde, et apellandil puudub õigus tugineda Brüssel I

määruse 3. jao artiklitele. Apellant ei ole ka nõrgem pool, kes vajaks kindlustussuhtes erilist

kaitset;

8) kuna pooled on leppinud kokku, et vaidlus lahendatakse kostja asukohariigis Saksamaal,

kohaldub vahekohtu kokkuleppele Saksa menetlusõigus. Vastavalt vastustaja tellitud õiguslikule

arvamusele on Saksa menetlusõiguse järgi poolte vahel sõlmitud vahekohtu kokkulepe kehtiv.

Samas oleks vahekohtu kokkulepe kehtiv ka Eesti TsMS alusel.

6. Apellant esitas kirjalikus menetluses vastuväited vastustaja väidetele. Apellandi täiendavate

põhjenduste kohaselt:

1) ei ole maakohus kasutanud väliriikide kohtupraktikat täiendava võrdlusmaterjalina, vaid on

võtnud selle oma põhjenduste ja järelduste aluseks. Välismaist kohtupraktikat ei saa aga üle võtta

(RKTKo 3-2-1-123-11). Vahekohtu kokkuleppe kehtivust tuleb hinnata Eesti õiguse pinnalt;

2) oli poolte tahe lahendada vaidlused lepingu üldtingimustes toodud viisil, mitte aga üldsõnaliselt

formuleeritud klausli alusel. Poliisis toodud klausel ei kujuta endast erisätet üldiste

lepingutingimuste osas. Pooled on kohtualluvuses kokku leppinud lepingu üldtingimuste punktis

10.3. Nn erisäte ei ole käesoleval juhul konkretiseeriva iseloomuga, vaid vastupidi, palju

üldsõnalisem, kui lepingu üldtingimustes kokkulepitu;

3) kuna käesoleval juhul ei olnud apellandi tahe suunatud klauslis sisalduva vahekohtu kokkuleppe

sõlmimisele, on selge, et pooltel puudus ühine tahe klauslis sisalduva väidetava vahekohtu

kokkuleppe sõlmimiseks, mistõttu puudus ka vajadus tõendada vastustaja tahte puudumist (VÕS

§ 29 lg 1). Sellest tulenevalt ei ole ka vajalik tõlgendada lepingut VÕS § 29 lg 4 alusel. Kui lepingut

peaks tõlgendama vastavalt VÕS § 29 lg 4, siis ka sellisel juhul ei saa eeldada, et pooltega sarnane

mõistlik isik sedavõrd määratlemata tingimustel, kus puudub pooltel igasugune kindlus, mil viisil

nendevahelisi vaidlusi hakatakse lahendama, kohtualluvuse kokkuleppe sõlmiks. Seega ei saa

mõistlikult eeldada, et klauslis sisalduv väidetav kohtualluvuse kokkulepe kehtiks;

4) viitab „Arbitraaži punktis lepitakse kokku“ sellele, et vahekohtu kokkulepe sisaldub

tüüptingimuste p-s 10.3. Apellant leiab, et kindlustuspoliisil viidatud punkti kirjapaneku tingis, et

poliisist tulenevate vaidluste lahendamiseks oleks ette nähtud kindel kord. Hinnates pooltevahelise

õigussuhte reguleerimise eesmärki, on selge, et seda teenib paremini määratletum lepingu

üldtingimustes sisalduv kokkulepe, millele ongi poliisis viidatud;

5) on apellandi kui kindlustusvõtja näol on tegemist osapoolega, kes pöördub kindlustusandja

poole, kui ta on kannatanud kahju, mistõttu on automaatselt tegemist nõrgema lepingupoolega.

Samuti on poolte vahel sõlmitud kindlustuslepingu ning seal toodud tingimuste näol tegemist

sätetega, mis on välja töötatud kindlustusandja poolt, mis asetab õiguslikult kindlustusandja

tugevamasse positsiooni, seda ka antud asjas. Seega tuleb apellandi ja vastustaja vahelisele suhtele

kohaldada Brüssel I määruse kindlustusasjade kohta käivad kohtualluvuse sätteid;

6) ei saa vahekohtu kokkuleppele kohalduvat õigust hinnata põhilepingust eraldiseisvalt.

Vahekohtu kokkulepet tuleb tõlgendada Eesti õiguse alusel.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et AS-i Viru Keemia Grupp apellatsioonkaebus Viru Maakohtu 7. märtsi

2014 otsusele tuleb jätta rahuldamata. Viru Maakohtu otsus on oma lõppjäreldustes seaduslik ja

põhjendatud ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga vahekohtuklauslile kohalduva

õiguse suhtes ning peab selles osas TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel vajalikuks muuta maakohtu otsuse

põhjendusi (vt käesoleva otsuse p 8). Samuti tuleb otsust täiendada seoses hageja väidetega

vahekohtuklausli vastuolust Brüssel I määrusega, millise väite on maakohus jätnud analüüsimata

(vt käesoleva otsuse p 10). Siiski ei mõjuta täiendavad põhjendused ringkonnakohtu seisukohta, et

maakohtu otsus on lõppjäreldustes õige.

Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled vahekohtu kokkuleppe kehtivuse üle. Ringkonnakohus

võtab järgnevalt seiskoha vahekohtu klauslile kohaldatava õiguse (p 8) ja vahekohtu kokkuleppe

selguse suhtes (p 9) ning vahekohtuklausli väidetava vastuolu osas Brüssel I määrusega (p 10).

8. Hageja on seisukohal, et vahekohtuklauslile kohaldub Eesti õigus, kostja peab aga

kohaldatavaks õiguseks Saksa õigust.

8.1. Käesoleval juhul on vahekohtu kokkulepe üks lepingutingimustest poolte vahel sõlmitud

kindlustuslepingus. Pooled ei ole leppinud kokku kohaldatavas õiguses vahekohtu kokkuleppe

suhtes, kuid poolte kindlustuslepingust tulenevale õigussuhtele kohaldatavaks õiguseks on nii

kindlustuslepingu poliisi (kd I lk 38) kui ka üldtingimuste p 15 (kd I lk 76) kohaselt Eesti õigus.

Maakohus on leidnud, et vahekohtuklausli kehtivustele tulebki kohaldada põhilepingu suhtes

kokkulepitud õigust (s.o Eesti õigust), kuna vahekohtuklausli suhtes puudub eraldi kokkulepe.

Ringkonnakohus maakohtu seisukohaga ei nõustu.

8.2. Maakohus on asunud õigele seisukohale, et tulenevalt New York`i konventsiooni art 2 p-st 3

tuleb vahekohtu kokkulepet käsitleda iseseisvana. Ringkonnakohtu arvates ei saa seetõttu ka

kindlustuspoliisis sisalduvat kohaldatava õiguse kokkulepet laiendada vahekohtuklauslile.

Vahekohtu kokkuleppe kehtivust ei saa automaatselt hinnata kokkulepitud materiaalõiguse alusel,

nagu maakohus on leidnud. Üldjuhul hinnatakse vahekohtu kokkuleppe kehtivust selle riigi

seaduse järgi, milles pooled on vahekohtu kokkuleppes kokku leppinud, või kui selline kokkulepe

puudub siis selle riigi seaduse järgi, kus tehakse vahekohtu otsus (New York’i 1948. aasta välisriigi

vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni art 5 lg 1 a). Ringkonnakohus nõustub

erialakirjanduses väljendatud seisukohaga, et vahekohtu kokkuleppe kehtivuse hindamisel tuleb

lähtuda vahekohtumenetluse koha seadustest (A. Pohla „Vahekohtu kokkuleppe tähtsus

vahekohtumenetluses. Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Arbitraažikohtu ja välisriikide vahekohtu

praktika“ Juridica I/2014, lk 38 p 4, P-M. Põldvere „Kaheksa aastat mudelseadust: kas Eesti

vahekohtumenetlus vastab mudelile?“ Juridica I/2014, lk 19).

8.3. Poolte kokkulepitud vahekohtuklauslist tulenevalt peaks antud juhul arbitraažikohus leidma

aset Saksamaal, s.o kostja asukohajärgses riigis. Ka TsMS § 712 lg 1 sätestab, et käesolevas osas

sätestatut kohaldatakse Eestis toimuvale vahekohtumenetlusele, kui seadusega või välislepingus

ei ole ette nähtud teisiti. Samas on maakohus õigesti leidnud, et vahekohtumenetlusele kohaldub

selle riigi õigus, kus vahekohtumenetlus aset leiab (s.o kostja asukohariigi õigus). Ringkonnakohus

leiab, et kuna vahekohtumenetluse sätted hõlmavad ka vahekohtu kokkuleppe kehtivust

puudutavaid sätteid, tuleb nii vahekohtuklausli kehtivusele kui ka vahekohtumenetlusele

kohaldada sama riigi sätteid, s.o antud juhul Saksa õigust. Järelikult tuleb maakohtu otsuse

põhjendusi selles osas muuta. Siiski ei ole maakohtu ebaõige järeldus, et vahekohtuklauslile

kohaldub ka põhilepingule kohaldatav Eesti õigus, viinud ebaõige otsuse tegemiseni. Maakohtu

otsus on lõppjäreldustes õige.

9. Apellant on seisukohal, et vahekohtu kokkulepe ei ole kehtiv, sest on ebaselge, ning tema tahe

ei olnud suunatud vahekohtu kokkuleppe sõlmimisele ning apellandi hinnangul puudus pooltel ka

ühine tahe vahekohtu kokkuleppe sõlmimiseks.

9.1. Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus arvata, et apellant ei soovinud kindlustuslepingu

sõlmimisel allutada poolte vahel tulevikus tekkida võivad vaidlused vahekohtule. Asjaolu, et

üldtingimused annavad apellandile laiemad võimalused kohtusse pöördumiseks (s.o võimaluse

pöörduda ka Eesti kohtusse, mis on hagejale ilmselt kõige mugavam), ei anna alust kahelda

vahekohtuklausli kehtivuses. Kindlustuslepingu üldtingimuste p 10.3 sätestab, et kindlusvõtja

(antud juhul AS Viru Keemia Grupp) saab kindlustusandja (Schwartzmeer und Ostsee

Versicherungs-Aktiengesellschaft Sovag) vastu pöörduda kindlustusvõtja asukohajärgsesse

kohtusse, kindlustusfirma peakontori asukohajärgsesse kohtusse Saksamaal või kindlustusjuhtumi

toimumise koha järgsesse kohtusse Eestis, kui rahvusvahelised konventsioonid, millega Eesti on

ühinenud, ei sätesta teisiti.

Ringkonnakohus on seisukohal, et vahekohtuklauslit sisaldav kindlustuspoliis reguleerib

pooltevahelist õigussuhet spetsiifilisemalt kui kindlustuslepingu üldtingimused. Lisaks tuleb

siinkohal rõhutada New York’i 1958. a konventsiooni art 2 lg-st 3 tulenevat vahekohtu kokkuleppe

iseseisvuse põhimõtet. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus vastustaja seisukohaga, et

kindlustuspoliisis sisalduv vahekohtuklausel omab erinormi staatust võrreldes lepingu

üldtingimustes sisalduva kohtualluvuse kokkuleppega.

9.2. Pooled ei vaidle selle üle, et vahekohtu kokkuleppe vorminõue on täidetud. Õige on maakohtu

põhjendus, et kirjaliku vorminõude olemasolu on tagada kindlus selles, et pooled tõepoolest

soovivad olla allutatud vahekohtumenetlusele. Pooled peavad endale teadvustama, et

vahekohtuklausli lepingusse sissetoomisega jäävad nad ilma võimalusest pöörduda tavapärasesse

kohtusse. Iseenesest on õige apellandi seisukoht, et ainuüksi vahekohtuklausli kirjalik vorm ei

tähenda klausli kehtivust. Ringkonnakohtu arvates viitab aga kokkuleppe kirjaliku vorminõude

täitmine poolte ühise tahte väljendamisele VÕS § 29 lg 1 mõttes.

Spekulatiivne on apellandi seisukoht, nagu oleks vahekohtuklausel jäänud poliisile juhuslikult ega

väljenda poolte tegelikku tahet. Kohustusliku vorminõude kehtestamise eesmärk ongi sundida

pooli põhjalikumalt oma tegevuse tagajärgi läbi mõtlema. Seejuures tuleb arvestada ka asjaoluga,

et kindlustusleping on sõlmitud kahe äriühingu majandus- ja kutsetegevuses. Ringkonnakohtu

hinnangul on meelevaldne apellandi tõlgendus, nagu viitaks poliisis sisalduv lause „Arbitraažis

lepitakse kokku“ kindlustuslepingu üldtingimustele, milles on lepitud kokku poolte õigus

pöörduda vaidluste lahendamiseks kohtusse, st lepitud kokku teisiti võrreldes vahekohtuklausliga.

Selline tõlgendus ei ole usutav, kuna kindlustuspoliis sisaldabki vahekohtuklauslit (seega on

vastavuses eelpool nimetatud punktiga „Arbitraažis lepitakse kokku“) ning kindlustuspoliisis

sätestatu on spetsiifiline võrreldes lepingu üldtingimustega.

9.3. Ringkonnakohus märgib, et kuna maakohtu tehtud järeldused välisriikide kohtupraktika

pinnalt ei ole vastuolus Eesti õigusega, puudub alus heita maakohtule ette juhindumist

rahvusvahelisest kohtupraktikast. Kuna Eesti on ühinenud ülalnimetatud New York’i 1958. aasta

konventsiooniga, mis reguleerib ka vahekohtu kokkuleppele esitatavaid nõudeid, saab vahekohtu

kokkuleppe kehtivuse hindamisel lähtuda ka teiste riikide kohtupraktikast. Eestis ei ole vahekohtu

kokkulepete kehtivuse hindamise osas kohtupraktika veel välja kujunenud, seega on põhjendatud

juhinduda ka vastavast rahvusvahelisest praktikast niivõrd, kuivõrd see ei ole Eesti seadusega

vastuolus (vt nt RKTKo 3-2-1-4-06 p 30).

Ehkki käesolevas vaidluses ei kohaldu TsMS vahekohtu kokkuleppe kehtivusele, peab

ringkonnakohus ka vajalikuks märkida, et alates 01. jaanuarist 2013 on muutunud ka TsMS § 717

lg 2 sõnastus, mida on korrigeeritud lähtudes New York’i 1948. aasta konventsiooni art 2 lg-s 3,

et võimaldada vahekohtuklausli laiemat tõlgendamist, arvestades rahvusvahelist õigust ja praktikat

(A. Pohla „Vahekohtu kokkuleppe tähtsus vahekohtumenetluses. Eesti Kaubandus-Tööstuskoja

Arbitraažikohtu ja välisriikide vahekohtu praktika“ Juridica I/2014, lk 39).

9.4. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga selles, et apellant tõlgendab vahekohtu kokkulepet liiga

kitsalt. Ei saa nõustuda apellandi seisukohaga, nagu välistaks vahekohtuklausli lakoonilisus selle

kehtivuse. Kohtupraktikas on kehtivaks peetud ka selliseid vahekohtuklausleid, milles ei ole

määratud kindlaks konkreetset vahekohut ega vahekohtumenetluse protseduurireegleid (nagu ka

käesoleval juhul). Näiteks on piisavaks peetud kokkulepet lahendada vaidlused Eesti Vabariigi

vahekohtus (Harju Maakohtu 9. juuli 2013 ja Tallinna Ringkonnakohtu 23. augusti 2013 määrus

tsiviilasjas nr 2-13-29664) või Londoni arbitraažis (Tallinna Ringkonnakohtu 9. märtsi 2007

määrus tsiviilasjas nr 2-05-23561). Eeltoodu põhjal on ringkonnakohus seisukohal, et

vahekohtuklauslis sisalduvat viidet kostja riigi vahekohtule, s.o antud juhul Saksamaa

vahekohtule, tuleb lugeda piisavaks. Samuti ei anna vahekohtuklauslit lugeda kehtetuks asjaolu,

et ei ole kokku lepitud täpset vahekohtumenetluse läbiviimise reeglistikku. Vahekohtuklauslit on

kohtupraktikas peetud kehtivaks ka siis, kui on väljendatud poolte tahe vaidluse lahendamiseks

vahekohtus, kuid vaidluse lahendamise korda (kohaldatavat reglementi) ei ole kokku lepitud (nt

Tallinna Ringkonnakohtu 18. aprilli 2013 määrus tsiviilasjas nr 2-13-5423).

Lisaks sisaldab vahekohtuklausel ka tulevikus tekkida võivate vaidluste iseloomu.

Õiguskirjanduses on loetud piisavaks, kui klauslist on üldiselt tuletatav, millist liiki

pooltevahelised vaidlused on lahendatavad vahekohtus (M. Torga „Vahekohtuklausli kehtetuse

alused rahvusvahelistes kaubanduslepingutes“ Juridica VI/2007, lk 391). Antud juhul puudutab

vahekohtuklausel pooltevahelisest kindlustusest tulenevaid vaidlusi ja on seega piisavalt

konkreetne.

9.5. Arvestades vahekohtu isepädevuse põhimõtet, on vahekohtul eelkõige õigus ise lahendada

oma pädevuse küsimus (A. Pohla „Vahekohtu kokkuleppe tähtsus vahekohtumenetluses. Eesti

Kaubandus-Tööstuskoja Arbitraažikohtu ja välisriikide vahekohtu praktika“ Juridica I/2014, lk

40), samuti tõlgendada poolte vahekohtuklauslit, et selgitada välja vahekohtumenetlusele

kohaldatav protseduurireeglistik (M. Torga „Vahekohtuklausli kehtetuse alused rahvusvahelistes

kaubanduslepingutes“ Juridica VI/2007, lk 392).

10. Iseenesest on õige apellandi väide, et maakohus on jätnud analüüsimata apellandi vastuväited

seoses vahekohtuklausli väidetava vastuoluga Brüssel I määrusest tuleneva kindlustusasjadele

kohaldatava erandliku kohtualluvusega. Siiski ei ole see mõjutanud maakohtu lõppjärelduste

õigsust. Brüssel I määruse art 13 sätestab loetelu kokkulepetest, mis võimaldavad kõrvale kalduda

Brüssel I määruses sätestatud kohtualluvusest kindlustusasjadele. Ringkonnakohus on aga

seisukohal, et Brüssel I määrus ei saa välistada vahekohtu kokkuleppeid, sest määruse artikli 1 p

2 (d) kohaselt ei kohaldata määrust vahekohtute suhtes.

10.1. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna New York’i 1958. aasta konventsioon reguleerib

vahekohtu kokkulepete ulatust ja kehtivuse eeldusi, väljuvad need küsimused Brüssel I määruse

kohaldamisalast. Sama on leitud ka erialakirjanduses (U. Magnus, P. Mankowski „European

Commentaries on Private International Law. Brussels I Regulation“ Sellier. European Law

Publishers 2007, lk 65), põhjendusega, et Brüssel I määruse kohaldamisalast vahekokkulepete

välistamine on olnud kantud soovist luua eraldi konventsioon ühtse vahekohtumenetluse kohta,

mida aga ei ole siiani loodud. Käesolevaks ajaks on reguleeritud vaidluste lahendamist

vahekohtutes üksnes seonduvalt tarbijate õiguste kaitsega ning direktiiv ei kohaldu majandus- ja

kutsetegevuses tegutsevate äriühingute suhtes (Euroopa Liidu 21. mai 2013 direktiiv nr

2013/11/EU alternatiivsete vaidluste lahendamise viiside kohta tarbijaga seotud vaidlustes,

artikkel 4 p 1(b)).

10.2. Ringkonnakohus on seisukohal, et vahekohtu kokkuleppe eriline staatus võrreldes

kindlustusasjadele rakendatava erandliku kohtualluvusega on kooskõlas vahekohtu kokkuleppe

iseseisvuse ja ka poolte privaatautonoomia põhimõtetega. Seega ei saa Brüssel I määrus välistada

vahekohtu kokkuleppe sõlmimist ka kindlustusasjades, milles Brüssel I määruses on ette nähtud

erandlik kohtualluvus.

Kuna ringkonnakohus on seisukohal, et Brüssel I määrus ei kohaldu vahekohtumenetluse suhtes,

jätab ringkonnakohus analüüsimata poolte väited seonduvalt vahekohtu kokkulepe võimaliku

vastuoluga Brüssel I määrusega.

11. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, siis tuleb muutmata jätta

ka maakohtu määratud menetluskulude jaotus. Hagi läbi vaatamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 168

lg 2, § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud AS-i Viru

Keemia Grupp kanda.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/