3-13-1612/44 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

3-13-1612

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Määruse tegemise aeg ja koht

19. november 2014, Tallinn

Haldusasja number

3-13-1612

Haldusasi

AS

Edelaraudtee

kaebus

Eesti

Vabariigi

ja

AS-i

Elektriraudtee vahel 1. juulil 2013 sõlmitud lepingu nr 13-

003 tühisuse tuvastamise või alternatiivselt selle

tühistamise

ning

raudteel

reisijateveo

avaliku

teenindamise lepingu sõlmimiseks avaliku konkursi

korraldamiseks või alternatiivselt selle korraldamise

küsimuse otsustamiseks kohustamise nõuetes

Menetlusosalised ja nende esindajad

Kaebaja: AS Edelaraudtee

Esindajad: v.adv Ain Alvin ja v.adv. Triin

Biesinger-Jussmann

Vastustaja: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

Esindaja: Eva Vanamb

Kolmas isik: AS Eesti Liinirongid

Esindajad: v.adv Alar Urm ja v.adv Magnus Braun

RESOLUTSIOON

1. Jätta AS Edelaraudtee kaebus läbi vaatamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Käesoleva määruse peale võib menetlusosaline esitada

määruskaebuse

Tallinna

Ringkonnakohtule

Tallinna

Halduskohtu

kaudu

päeva

jooksul

määruse

kättetoimetamisest arvates (HkMS § 155 lg 5, § 203, §

204.

ASJAOLUD

1. Eesti Vabariigi ja AS Edelaraudtee vahel oli sõlmitud raudtee reisijatevao avaliku teenindamise

leping tähtajaga kuni 31. detsembrini 2014. 13. novembril 2012 esitas majandus- ja

kommunikatsiooniminister AS-ile Edelaraudtee avalduse eelnimetatud lepingu ülesütlemiseks

alates 1. jaanuarist 2014. Järgnevalt sõlmis Eesti Vabariik 1. juulil 2013 neljaks aastaks alates 1.

jaanuarist 2014 raudtee reisijateveo avaliku teenindamise lepingu AS-iga Eesti Liinirongid

(endise ärinimega AS Elektriraudtee).

2. AS Edelaraudtee, olles seisukohal, et raudtee reisijateveo avaliku teenindamise lepingu

sõlmimiseks tulnuks läbi viia riigihankemenetlus, esitas 26. juulil 2013 Riigihangete

vaidlustuskomisjonile vaidlustuse, milles taotles 1. juuli 2013 lepingu tühisuse tuvastamist.

Riigihangete vaidlustuskomisjon rahuldas vaidlustuse. Üldjoontes samale seisukohale jäid

järgnevas kohtumenetluses (haldusasi nr 3-13-1934) ja haldus- ja ringkonnakohus. Riigikohtu 5.

märtsi 2014 otsusega haldusasjas nr 3-3-1-2-14 aga tühistati haldus- ja ringkonnakohtu otsused

ning

vaidlustuskomisjoni

otsus.

Riigikohus

asus

lõppkokkuvõttes

seisukohale,

et

ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 10 lg 11 kohaselt oli otselepingu sõlmimine AS-iga Eesti

Liinirongid lubatud ning riigihankemenetlust vaja läbi viia ei olnud.

3. Samaaegselt vaidlustuskomisjonile vaidlustuse esitamisega esitas AS Edelaraudtee Tallinna

Halduskohtule kaebuse, milles taotleb juba eelnevalt nimetatud 1. juuli 2013 lepingu tühisuse

tuvastamist

või

alternatiivselt

selle

tühistamist

ning

Majandus-

ja

Kommunikatsiooniministeeriumi kohustamist raudtee reisijateveo avaliku teenindamise lepingu

sõlmimiseks nõuetekohase avaliku konkursi korraldamiseks või alternatiivselt sellise konkursi

korraldamise küsimuse uuesti otsustamiseks. Selleski asjas vastustajaks tunnistatud Majandus-

ja Kommunikatsiooniministeerium taotles kaebuse menetluse lõpetamist, leides esiteks, et

kaebus on esitatud pärast seaduses sätestatud kaebetähtaja möödumist ning teiseks, et kaebaja

on halduskohtule varem juba esitanud kaebuse sama nõudega samal alusel ning selle kohta on

jõustunud kohtuotsus. 22. aprilli 2014 määrusega jätsin menetluse lõpetamise taotlused

rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis määruse muutmata, Riigikohus ei võtnud seepeale

esitatud määruskaebust menetlusse.

LÜHIKOKKUVÕTE KAEBAJA SEISUKOHTADEST

4. Kaebaja leiab, et riigi ja AS-i Eesti Liinirongid vahelise otselepingu sõlmimine rikub tema

õigusi,

kuna

välistab

tema

võimaluse

vaidlusalustel

liinidel

avalikult

toetatavat

reisijateveoteenust osutada. Kaebaja on seisukohal, et isegi jättes kõrvale selle, kas otselepingu

sõlmimiseks oleks tulnud korraldada riigihange või mitte, on sellise otselepingu sõlmimisel

oluliselt rikutud õigusaktides ettenähtud nõudeid, mis toovad kaasa lepingu tühisuse või

vähemalt õigustavad sellise halduslepingu iseloomuga lepingu tühistamist. Kaebaja hinnangul on

otselepingu sõlmimisel eiratud läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid ning rikutud

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1370/2007, mis käsitleb avaliku

reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel ning millega tunnistatakse kehtetuks

nõukogu määrused (EMÜ) nr 1191/69 ja (EMÜ) nr 1107/70 (edaspidi EL määrus nr 1370/2007)

artikli 7 lõigetest 2 ja 4 tulenevat nõudeid teha vähemalt aasta aega enne otselepingu sõlmimist

sellekohane motiveeritud otsus, mida asjast huvitatud isikul on võimalik vaidlustada ning

avaldada lepingu sõlmimist puudutav teave Euroopa Liidu Teatajas. Kaebaja hinnangul tuleneb

Euroopa Kohtu praktikast üheselt, et selline läbipaistvuse ja mittediskrimineerimise põhimõtte

rikkumine toob kaasa sõlmitud otselepingu tühisuse. Kaebaja rõhutab siinkohal ka seda, et

Euroopa Liidu määruse normid on vahetu õigusmõjuga ja liikmesriik ei saa mistahes asjaoludega

õigustada määruse normi järgimata jätmist.

5. Kaebaja selgitab, et antud juhul teavet lepingu sõlmimise kohta Euroopa Liidu Teatajas ei

avaldatud, samuti pole vastu võetud otselepingu sõlmimise kohta motiveeritud otsust ning pole

ka teada, millistel kaalutlustel on riik otsustanud kõnealuse otselepingu sõlmida. Seejuures leiab

kaebaja, et sellise motiveeritud otsusena ei saa kõne alla tulla Vabariigi Valitsuse

kabinetinõupidamisel tehtud otsus ega ka mitte kaebajale esitatud varasema lepingu

ülesütlemisavalduses esitatud sellekohased argumendid.

6. Teiseks leiab kaebaja, et olenemata Riigikohtu poolt haldusasjas nr 3-3-1-2-14 tehtud otsuses

võetud seisukohtadest võib EL määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõigete 1, 3 ja 6 ning ÜTS § 10

koosmõjust tulenevalt Eestis üleriigilises raudteetranspordis sõlmida avaliku teenindamise

lepingud vaid avaliku konkursi korras. Kaebaja heidab Riigikohtule ette, et viimane on mitmeid

asjassepuutuvaid ühenduse õiguse norme tõlgendanud nende mõttega vastuoluliselt, olemata

seejuures küsinud eelotsust Euroopa Kohtult. Kaebaja leiab, et AS Eesti Liinirongid näol ei ole

tegemist sõltuva teenusepakkujaga EL määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõike 2 tähenduses,

mistõttu tulnuks sama artikli 3. lõikest tulenevalt läbi viia avalik konkurss, ent selle kohustuse

eiramine toob kaasa sõlmitud otselepingu tühisuse tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87

järgi. Kaebaja rõhutab, et erinevalt Riigikohtu otsuses järeldatust ei reguleeri EL määruse art 5 lg

2 sisetehinguid ning sellest sättest ei saa tuletada üleriigilise haldusorgani pädevust sõlmida

otselepinguid üleriigilises raudteetranspordis. Seetõttu leiab kaebaja, et kohus peaks käesoleva

asja lahendamisel otselepingu EL määruse nr 1370/2007 nõuetele vastavuse ja uue avaliku

teenindamise lepingu sõlmimiseks avaliku konkursi kohustuse väljaselgitamise osas esitama

Euroopa Kohtule eelotsuse taotluse, saamaks siduvaid tõlgendusi nimetatud EL määruse

vaidlusaluste sätete kohta.

7. Kolmandaks on kaebaja seisukohal, et otselepingu sõlmimine on vastuolus riigiabi andmise

eeskirjadega. Kaebaja leiab nimelt, et EL määruse nr 1370/2007 põhjenduste punktist 33

tulenevalt on antud juhul lepingu alusel AS-ile Eesti Liinirongid makstava hüvitise näol tegemist

riigiabiga, kuna täitmata on Euroopa Kohtu 24. juuli 2003. aasta otsuses kohtuasjas C-280/00:

Altmark Trans GmbH sätestatud neljas kriteerium ehk hüvitise suuruse kindlaksmääramiseks

pole tehtud asjakohast kulude analüüsi. Samas märgib kaebaja, et sellisest riigiabi andmisest

pole teavitatud Euroopa Komisjoni ning tegemist on ebaseadusliku riigiabiga Euroopa Liidu

toimimise lepingu (ELTL) artikli 108 lõike 3 tähenduses. Viidates Euroopa Kohtu ning Saksamaa

Liitvabariigi Ülemkohtu praktikale, leiab kaebaja, et ELTL art 108 rikkumisega sõlmitud leping on

tühine.

8. Kaebaja leiab, et käesolevas asjas ei saa siduvad olla ka Riigikohtu poolt haldusasjas nr 3-3-1-

2-14 tehtud otsuses esitatud järeldused osas, mis väljuvad hankeasja vaidluse piiridest, samuti

mitte EL määruse nr 1370/2007 normidele antud tõlgendused. Kaebaja hinnangul oleks

vastupidisele seisukohale asumine vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni art 6 lõikega 1. Samuti rõhutab kaebaja, et Euroopa Liidu õiguse tõlgendamise

pädevus on Euroopa Kohtul ning ELTS art 267 lg 3 kohaselt pidanuks Riigikohus siduva

tõlgenduse saamiseks Euroopa Kohtu poole pöörduma. Kaebaja toob iseäranis välja, et

Riigikohtu seisukoht, nagu tuleneks otselepingu sõlmimise õigus EL määruse nr 2007/1370 art 5

lõikest 2 tõusetus üllatuslikult alles menetluses Riigikohtus ning liiati on see seisukoht ilmselgelt

ekslik, kuna see säte puudutab vaid kohalikke liine ning üksnes teeliikluse osas, seega pole sel

mingit puutumust üleriigilise raudteetranspordiga.

9. Viimaks selgitab kaebaja, et ÜTS-i täiendamise näol § 10 lõikega 13 on tegemist seadusandliku

vahelesegamisega, mis kujutab endast EIÕK art 6 lg 1 rikkumist. Kaebaja leiab samas, et kui ÜTS

§-i 10 lg 13 oleks siiski kohaldatav, on võimalik rahuldada kaebaja alternatiivne kohustamisnõue,

kuna eelviidatud ÜTS säte ei kohusta otselepingut sõlmima, vaid annab otselepingu sõlmimise

osas kaalutlusõiguse.

10. Soovides Euroopa Kohtult eelotsuste küsimist, on kaebaja formuleerinud järgmised

küsimused:

a) Milline on EL määruse nr 1370/2007 art 7 lg 2 mõte/eesmärk otselepingute sõlmimise korral?

b) Kas EL määruse nr 1370/2007 art 7 lg 2 mõttega on kooskõlas lubada otselepingu sõlmimist ilma, et

oleks järgitud nimetatud sättes toodud nõuet avaldada hiljemalt üks aasta enne otselepingu

sõlmimist vastav teade Euroopa Liidu Teatajas?

c) Millised tagajärjed tuleb seostada asjaoluga, et üleriigiline avaliku teenindamise otseleping

raudteetranspordi kohta on sõlmitud ilma, et oleks järgitud EL määruse nr 1370/2007 art 7 lg 2

tingimusi?

d) Kas EL määruse nr 1370/2007 art 5 lõiget 7, art 7 lõiget 2 ja art 7 lõiget 4 tuleb koosmõjus mõista

selliselt, et avaliku teenindamise otselepingu sõlmimise korral tuleb otsus otselepingu sõlmimise

kohta vastu võtta vähemalt üks aasta enne otselepingu sõlmimist, et oleks võimalik täita EL määruse

nr 1370/2007 art 7 lõikes 2 sätestatud teate avaldamise kohustust?

e) Millised tagajärjed tuleb seostada asjaoluga, et üleriigiline avaliku teenindamise otseleping

raudteetranspordi kohta on sõlmitud ilma, et selle kohta oleks vastu võetud huvitatud isiku poolt EL

määruse nr 1370/2007 art 7 lg 2 kohaselt vaidlustatavat otsust?

f) Millised tagajärjed tuleb seostada asjaoluga, et üleriigiline avaliku teenindamise otseleping

raudteetranspordi kohta on sõlmitud ilma, et selle kohta oleks vastu võetud EL määruse nr

1370/2007 art 7 lg 4 kohast põhjendatud otsust?

g) Kas EL määruse nr 1370/2007 art 5 lõikes 2 on reguleeritud sisetehingud ehk nn in-house tehingud?

h) Kas EL määruse nr 1370/2007 art 5 lõikes 2 reguleeritud otselepingu sõlmimise võimalust saab

liikmesriik tunnistada kohaldatavaks avalikule reisijateveole üleriigilise raudteetranspordi puhul, kus

otselepingu sõlmib üleriigiliselt pädev asutus?

i)

Kas EL määruse nr 1370/2007 art 5 lõikest 2 saab liikmesriik tuletada otselepingute sõlmimise

võimaluse üleriigilise raudteetranspordi puhul olukorras, kus juba enne EL määruse nr 1370/2007

jõustumist on otselepingud siseriiklikult keelatud?

j)

Kui liikmesriigis on juba enne EL määruse nr 1370/2007 jõustumist avaliku teenindamise

otselepingute sõlmimine raudteetranspordis keelatud, siis kas EL määruse nr 1370/2007 eesmärgiga

on kooskõlas ja lubatav, et liikmesriik muudab EL määruse nr 1370/2007 rakendamise aktiga

raudteetranspordis otselepingute sõlmimise lubatavaks, tehes seda seejuures EL määruse 1370/2007

art 5 lõikele 2 viidates ning lubades otselepingute sõlmimist vaid riigist sõltuva äriühingu puhul

(muudel juhtudel, sh eraõigusliku ja riigist sõltumatu äriühingu puhul jääb otselepingu sõlmimise

keeld edasi kehtima)?

k) Kas EL määruse nr 1370/2007 art 5 lg 6 eesmärk on otselepingute sõlmimise võimalusi

raudteetranspordi valdkonnas oluliselt laiendada (mitte kitsendada), olukorras, kus liikmesriigis olid

juba enne EL määruse nr 1370/2007 jõustumist otselepingud raudteetranspordis keelatud?

l)

Kas riigile kuuluv äriühing, mille üle ei teosta kontrolli ükski kohalik pädev asutus (kontrolli teostab

üksnes üleriigiline asutus) ning mis osutab avalikku reisijateveoteenust üleriigilises

raudteetranspordis, vastab EL määruse nr 1370/2007 art 2 punktis j) sätestatud „sõltuva

teenusepakkuja“ mõistele?

m) Kas riigile kuuluva äriühinguga, mille üle ei teosta kontrolli ükski kohalik pädev asutus (kontrolli

teostab üksnes üleriigiline asutus) ning mis osutab avalikku reisijateveoteenust üleriigilises

raudteetranspordis, saab EL määruse nr 1370/2007 art 5 lg 2 alusel sõlmida otselepingu?

n) Kas EL määruse nr 1370/2007 artiklis 5 lg 6 nimetatud avaliku teenindamise otseleping ja selle alusel

antav kompensatsioon, millega rikutakse Altmargi kriteeriume ja/või EL määruse nr 1370/2007

artiklites 4 ja/või 6 toodud nõudeid, kujutab endast riigiabi ELTL artikli 107 lg 1 tähenduses?

o) Kas EL määruse nr 1370/2007 artiklis 5 lg 6 nimetatud avaliku teenindamise otseleping ja selle alusel

antav riigiabi, millega rikutakse Altmargi kriteeriume ja/või EL määruse nr 1370/2007 artiklites 4

ja/või 6 toodud nõudeid, on vabastatud ELTL artiklis 108 lg 3 ette nähtud eelneva informeerimise

kohustusest?

p) Kas EL määruse 1370/2007 artiklis 5 lg 6 nimetatud avaliku teenindamise otselepingu ja selle alusel

antava kompensatsiooni, mis kujutab endast ELTL art 107 tähenduses siseturuga kokkusobimatut

riigiabi ning millest ei ole Komisjoni vastavalt ELTL artiklile 108 lg 3 teavitatud, kehtima jäämine ja

edasine täitmine on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega?

LÜHIKOKKUVÕTE VASTUSTAJA SEISUKOHTADEST

11. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium vaidleb AS Edelaraudtee kaebusele vastu, olles

seisukohal, et ÜTS ja EL määruse nr 1370/2007 kohaselt oli riigil õigus raudtee reisijateveo

avaliku teenindamise leping sõlmida otselepinguna. Vastustaja hinnangul on Riigikohus seda

küsimust kohtuasjas nr 3-3-1-2-14 tehtud otsuses ka piisavalt ja igakülgselt hinnanud ja leidnud,

et vaidlusaluse otselepingu sõlmimine oli lubatav. Vastustaja hinnangul ei tulene EL määrusest

nr 1370/2007, millises vormis pidi eelnevalt otsustama otselepingu sõlmimise, samas ei näe

Eesti õigus ette sellise otsuse tegemist haldusakti vormis. Vastustaja hinnangul on riik otsusest

sõlmida järgmiseks perioodiks otseleping AS-iga Eesti Liinirongid, teatanud kaebajale 13.

novembri 2012 ülesütlemisavalduses. Samuti leiab vastustaja, et Euroopa Kohtult eelotsuse

küsimine oleks antud asjas põhjendamatu juba seetõttu, et avaliku teenuse otselepingute

sõlmimise ja selle alusel makstava toetuse temaatikat on põhjalikult käsitletud Euroopa Kohtu

otsuses kohtuasjas C-280/00 ning sellest lahendist lähtudes on vastu võetud ka asjassepuutuv EL

määrus nr 1370/2007.

12. Vastustaja leiab, et kaebaja välja pakutud eelotsuseküsimused EL määruse nr 1370/2007

artikli 7 lg 2 tõlgendamise kohta pole asjassepuutuvad, sest Eesti riigi poolt Euroopa Liidu

Teatajas vastava teabe avaldamine ei saanud kuidagi kahjustada kaebaja õigusi, arvestades, et

kaebajal oli vastav teave olemas 13. novembri 2012 ülesütlemisavaldusest ning liiati avaldas

Vabariigi Valitsus otsuse AS-iga Eesti Liinirongid otseleping sõlmida juba 14. juunil 2012

toimunud pressikonverentsil. Vastustaja peab meelevaldseks kaebaja tõlgendust, et EL määruse

nr 1370/2007 art 7 lg 2 eesmärk on näha seal nimetatud küllaltki pealiskaudse teabe avaldamata

jätmise tagajärjena ette lepingu tühisus. Asjakohatuks peab vastustaja küsimust ka EL määruse

nr 1370/2007 art 5 lõike 2 tõlgendamise kohta, kuivõrd see, kas seal nimetatud sõltuva

teenusepakkujaga sõlmitud lepingu näol on tegemist nn. in-house tehinguga riigihangete

direktiivi tähenduses, pole käesoleva asja lahendamisel mingit tähtsust. Mis puudutab kaebaja

küsimust, kas viimatinimetatud säte õigustab üleriigilise raudteetranspordi otselepingu

sõlmimist, selgitab vastustaja, et selge vastuse sellele küsimusele annab nimetatud määruse

preambula punkt 18 ning vajadust Euroopa Kohtult eelotsust küsida ei ole. Samal seisukohal on

vastustaja üldjoontes ka kaebaja 12. küsimuse osas. Samuti selgitab vastustaja, et Eesti

tingimustes tellib Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium pädeva asutusena nii

üleriigilisest kui ka kohalikust vajadusest lähtuvat raudtee reisijateveo teenust ning mingeid

kohalikke pädevaid asutusi, kes Eestis sellega tegeleks, ei ole.

13. Kaebaja 9., 10. ja 11. küsimuse kohta arvab vastustaja, et see on seotud siseriikliku õiguse,

mitte ühenduse õiguse tõlgendamisega. Vastustaja ei pea vajalikuks ka eelotsuse küsimist

riigiabi andmise eeskirju puudutavate normide tõlgendamise kohta, leides, et avaliku

teenindamise lepingu sõlmimine otselepinguna on EL määruse nr 1370/2007 kohaselt lubatav

ning sama määruse art 9 lõike 1 kohaselt ei ole selle raames makstud hüvitise näol tegemist

ühisturuga kokkusobimatu meetmega. Lisaks selgitab kaebaja, et vaidlusaluse lepingu

sõlmimisel on kõigi nn. Altmarki kriteeriumitega arvestatud ning viitab siinkohal lepingu

punktides 3.9, 3.10, 3. 11 ja selle lisale nr 7.

LÜKIKOKKUVÕTE KOLMANDA ISIKU SEISUKOHTADEST

14. AS Eesti Liinirongid peab eelotsuse küsimist samuti põhjendamatuks, leides esiteks, et

täidetud pole ELTL art 267 sätestatud eelotsuse küsimise tingimused. Kolmas isik rõhutab, et

asjas ei ole vaidluse all mitte Euroopa Liidu, vaid Eesti siseriikliku õiguse tõlgendamine ja

kohaldamine. Kolmas isik rõhutab, et EL määruse art 5 lg 6 kohaselt on otselepingute sõlmimine

lubatud, kui see pole siseriikliku õigusega keelatud, mis tähendab, et küsimuse reguleerimine on

üheselt jäetud liikmesriigi õiguskorrale. Kolmas isik märgib samuti, et sisuliselt püüab kaebaja

vaidlustada ses asjas Riigikohtu jõustunud otsust ning ükski kaebaja viidatud EL õiguse

normidest ei ole antud vaidluse puhul asjassepuutuv.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

15. Vaadanud läbi menetlusosaliste väiteid ja põhjendused ning pidades silmas haldusasjas nr

3-3-1-2-14 tehtud kohtuotsuses väljendatud Riigikohtu seisukohti raudtee reisijateveo avaliku

teenindamise lepingu sõlmimist reguleerivate õigusnormide tõlgendamise kohta, samuti seda,

et käesoleva menetluse kestel on ühistranspordiseadust (ÜTS) täiendatud § 10 lõikega 13, leian,

edasine vaidlus 1. juulil 2013 sõlmitud otselepingu õiguspärasuse ja kehtivuse üle ei ole kaebaja

õiguste kaitseks ei vajalik ega otstarbekas, sest kaebajal ei ole võimalik kaebusega saavutada

oma eesmärki ning vaidlusalune otseleping riigi ja AS-i Eesti Liinirongid vahel ei saa rikkuda

kaebaja subjektiivseid õigusi. Kokkuvõttes tuleb asuda seisukohale, et kehtiva õiguse kohaselt ei

ole kaebajal subjektiivset õigust nõuda raudtee reisijateveo avaliku teenindamise lepingu

sõlmimiseks uue avaliku konkursi läbiviimist. Seetõttu ei ole ilmselgelt võimalik rahuldada

kaebuses esitatud esmast kohustamisnõuet. Kuivõrd ka vaidlusaluse otselepingu sõlmimise ajal

oli otselepingu sõlmimine lubatud, nagu leidis Riigikohus, ei saanud kaebajal olla ka siis õigust

nõuda, et lepingu sõlmimiseks oleks korraldatud konkurss või et leping sõlmitaks hoopis

kaebajaga (isegi juhul kui kaebaja oleks teinud pakkumise, mis mingisugustest mõõdetavatest

majanduslikest kriteeriumitest lähtudes oleks olnud käsitatav AS-iga Eesti Liinirongid sõlmitud

lepinguga võrreldes paremana), siis ei saanud ka otselepingu sõlmimine rikkuda kaebaja õigusi

võrdsele kohtlemisele ja ettevõtlusvabadusele. Seetõttu on välistatud lepingu tühisuse

tuvastamise või tühistamise taotluse ja alternatiivse kohustamistaotluse rahuldamine. Leian, et

kaebaja ei saa ilmselgelt tugineda vaidlusaluse otselepingu sõlmimisel EL määruse nr 1370/2007

artikli 5 lõike 7 ja artikli 7 lõigete 2 ja 4 rikkumistele pelgalt seetõttu, et riigi otsus AS-iga Eesti

Liinirongid otseleping sõlmida esitati kaebajale isiklikult, mistõttu ei saanud vastava teabe

avaldamata jätmine Euroopa Liidu Teatajas kaebaja õigusi rikkuda. Sõltumata sellest, kuidas

otselepingu sõlmimise otsus vormistatud oli, oli kaebajal tegelikult võimalik taotleda EL määruse

art 5 lg 7 mõistes selle otsuse kiiret ja tulemuslikku läbivaatamist, esitades vastavast otsusest

teada saades halduskohtule keelamiskaebuse sellise otselepingu sõlmimise keelamiseks. Ka

kaebaja poolt väidetav riigiabieeskirjade rikkumine otselepinguga AS-ile Eesti Liinirongid

makstava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel ja maksmisel ei riku kuidagi kaebaja õigusi. Isegi

kui kaebajal oleks selles osas õigus, tuleb tähele panna, et üksnes avaliku võimu käitumise

objektiivne õigusvastasus ei saa olla kaebuse aluseks, kui sellega ei rikuta konkreetse kaebaja

konkreetset subjektiivset õigust. Isegi juhul, kui kõnealune hüvitise kindlaksmääramine pole

toimunud

kõiki

riigiabi

eeskirju

arvestades,

ei

tulene

sellest

Majandus-

ja

Kommunikatsiooniministeeriumile kohustust viia uue lepingu sõlmimiseks läbi avalik konkurss

ega anna niisiis kaebajale õigust nõuda, et mingitel asjaoludel tuleks selline leping sõlmida

hoopis temaga.

16. HkMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus jätta kaebuse läbi vaatamata, kui

kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kaebaja eesmärgiks käesoleva kaebuse

esitamisel on saada võimalus osutada vaidlusaluse otselepingu esemeks olevat avalikku

reisijateveoteenust raudteel. Vaidlust ei saa olla selles, et mitu isikut üheaegselt sama teenust

samal perioodil samadel liinidel osutada ei saa ning kehtiv sellekohane otseleping AS-iga Eesti

Liinirongid välistab kaebajale eelnimetatud võimaluse. Seepärast on kaebaja vaidlustanud

kõnealuse otselepingu selle tühisuse tuvastamise või alternatiivselt tühistamise nõuetega,

soovides välistada selle lepingu edasise täitmise, mis omakorda tingiks selle, et riik peaks kas

välja kuulutama avaliku konkursi vaidlusaluse reisijateveo avaliku teenindamise lepingu

sõlmimiseks (kaebaja esmane kohustamisnõue) või vähemalt tegema põhjendatud ja

kaalutletud otsuse sellise teenuse osutamiseks otselepingu sõlmimise kohta (kaebaja

alternatiivne kohustamisnõue). Kaebuse eesmärki kannavad niisiis esitatud kohustamisnõuded.

Olemasoleva otselepingu tühisuse tuvastamine või ka selle tühistamine eraldivõetuna kaebaja

eesmärgiks olla ei saa.

17. Oma eesmärki pole kaebajal aga käesoleva kaebusega võimalik saavutada esiteks seetõttu,

et ÜTS § 10 lõikest 13 tuleneb sõnaselgelt, et raudteeliikluses võib pädev ametiasutus sõlmida

avaliku teenindamise otselepingu. Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks on see, et avaliku

võimu kandjal, kelle vastu kohustamisnõue esitatud on, on kohtuotsuse tegemise ajal

õigusnormist tulenev kohustus vastav toiming teha või haldusakt anda. See tähendab seda, et

sõltumata vaidlusaluse otselepingu sõlmimise ajal kehtinud õigusnormidest ja neile antud või

edaspidi antavatest tõlgendusest, on ilmne, et käesoleval ajal ei saa ükski isik nõuda, et riik

korraldaks raudtee reisijateveo avaliku teenindamise lepingu sõlmimiseks avaliku konkursi. ÜTS

§ 10 lõikest 13 tulenev otselepingu sõlmimise õigus välistab avaliku konkursi korraldamise

kohustuse. Siinkohal ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga, et ÜTS § 10 lõike 13 kehtestamine

kujutas endast lubamatut seadusandlikku sekkumist kohtuasja lahendamisse. Miski ei takista

seadusandjal kehtiva regulatsiooni muutmist või täiendamist. ÜTS art 10 lõikel 13 ei ole

tagasiulatuvat mõju, seda ei kohaldata enne selle jõustumist aset leidnud asjaoludele ning

kindlasti pole tegu ilmselgelt ebaproportsionaalse ettevõtlusvabaduse või muu põhiõiguse

piiranguga. Ainus võimalus ÜTS § 10 lõikest 13 kõnealuse kohustamiskaebuse lahendamisel

mööda minna, oleks see põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistada ja kohaldamata jätta.

Selleks pole ilmselgelt alust. Ka kaebaja pole viidanud ühelegi põhiseaduse normile, millega see

säte vastuolus oleks. Kaebaja on vaid tõdenud, et tegemist on lubamatu seadusandliku

sekkumisega õigusemõistmisesse, mis on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsiooni artikli 6 lõikega 1, ent pole esitanud mingit mõistlikku argumentatsiooni,

kuidas selline tõdemus võiks õigustada ÜTS § 10 lõike 13 tähelepanuta või kohaldamata jätmist

käesoleva vaidluse lahendamisel. Liiati on Euroopa Inimõiguste Kohus kaebaja poolt viidatud

kohtuotsustes niinimetatud lubamatu seadusandliku sekkumisena käsitlenud just olukordi, kus

seadusandja on kehtestanud uue õigusnormi, mis välistab normi kohaldamisalasse kuuluvate

subjektide poolt varasema regulatsiooni alusel nn. juba välja teenitud õiguse realiseerimise ehk

sisuliselt on jutt regulatsioonidest, mis lähevad vastuollu õiguspärase ootuse põhimõttega.

Käesoleval juhul ei saanud, sõltumata sellest, milline hinnang anda otselepingute sõlmimise

lubatavusele enne ÜTS § 10 lõike 13 jõustumist, tekkida kellelgi õiguspärast ootust sellele, et

vastavaid sätteid tuleviku tarbeks ei muudeta ega täpsustata.

18. Mis puudutab alternatiivselt esitatud kohustamistaotlust, siis asja uuesti otsustamiseks

kohustamise nõue oleks asjakohane juhul, kui kaebajal oleks põhimõtteliselt õigus nõuda, et

lõppkokkuvõttes (sh. teatud tingimuste täitmisel, näiteks majanduslikult soodsaima pakkumise

tegemisel vms) tehtaks otsus tema kasuks. Käesoleval juhul see nii ei ole. Isegi juhul kui

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium peaks uuesti otsustama, kas sõlmida otseleping

või korraldada avalik konkurss, ei takistaks miski tegemast lõppkokkuvõttes samasugust otsust

ning sõlmimast samasugust lepingut, nagu 1. juuli 2013. aasta oma, ilma, et kaebaja sellele

sisuliselt vastu vaielda saaks, isegi juhul kui kaebaja suudaks ära tõendada, et näiteks

majanduslikus või mistahes muus mõttes ei oleks otstarbekam sõlmida hoopis leping kaebajaga.

Nimelt ei sätestata ei ÜTS-is ega EL määruse nr 1370/2007 normides, et raudtee reisijateveo

avaliku teenindamise lepingu võiks otselepinguna sõlmida üksnes mingitel kindlatel

põhjendustel või mingitele konkreetsetele lubatud kaalutlusargumentidele tuginedes.

Olukorras, kus otselepingu sõlmimine on lubatud, on pädevale asutusele jäetud põhimõtteliselt

piiramatu suvaõigus otsustamaks, kas ja kellega otseleping sõlmida. Õigusaktidest ei tulene

mingisuguseid kindlaid kaalutlusõiguse piire või eesmärke, millega pädev asutus otsuse

langetamisel arvestama peaks. Sellest, et EL määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõikest 7 ja artikli 7

lõikest 4 tulenevalt peab otselepingu sõlmimise kohta tehtud otsus olema motiveeritud, ei

tulene tegelikult ühelegi sellise lepingu saamisest huvitatud isikule õigust lepingu sõlmimist

vaidlustada näiteks argumendil, et põhjendused on ebapiisavad või ebaadekvaatsed. Pädeval

asutusel ei ole kohustust sõlmida otselepingut ei majanduslikult kõige soodsamatel tingimustel,

ega ka näiteks lepingu esemeks olevate avaliku teenuse kasutajate jaoks eelduslikult kõige

mugavamal moel ega mistahes muude mõõdetavate või hinnatavate parameetrite poolest

kõige parematel võimalikel tingimustel. See, millised asjaolud ja tingimused pädevale

ametiasutusele kõige asjakohasemad ja vajalikumad tunduvad, ongi suurel määral tema enda

määrata, ilma et keegi kolmas neid tegelikult sisuliselt vaidlustada saaks. Seega ei ole kaebajal

ilmselgelt ka täna mistahes alust nõuda, et riik korraldaks kuni aastani 2017 raudteel

reisijateveo avaliku teenindamise kuidagi teistmoodi, kui see tuleneb 1. juuli 2013 otselepingust

AS-iga Elektriraudtee. Seega pole kaebajal kokkuvõttes võimalik oma eesmärki saavutada.

19. Lisaks eeltoodule oleks kaebuses esitatud kohustamistaotluste rahuldamise eelduseks

vaidlusaluse otselepingu tühistamine või selle tühisuse tuvastamine. Nende nõuete rahuldamine

ei oleks kokkuvõttes samuti võimalik. Haldusasjas nr 3-3-1-2-14 tehtud lahendis võttis Riigikohus

üheselt seisukoha, et ÜTS § 10 lg 11 võimaldab Eesti Vabariigil sõlmida raudtee reisijateveo

avaliku teenindamise leping otselepinguna. See, et vaidluse ese Riigikohtu otsuses käsitletud

haldusasjas käesolevast mõnevõrra erines, ei muuda tõdemust, et Riigikohus on selgelt

väljendanud seisukohta ÜTS asjassepuutuva normi tõlgendamise osas ja leidnud, et

lõppkokkuvõttes oli konkreetse otselepingu sõlmimine lubatav. Põhimõtteliselt on kaebajal

õigus selles, et eelviidatud kohtuotsuses väljendatud Riigikohtu seisukohad ei ole käesoleva asja

lahendamisel siduvad. Sellele vaatamata pole vajalik ega otstarbekas eirata Riigikohtu otsuses

esitatud seisukohti ka käesolevas asja lahendamise seisukohast oluliste ÜTS normide

tõlgendamise osas. On tõsi, et haldusasjas nr 3-3-1-2-14 tehtud otsuses käsitles Riigikohus

vaidlusaluse otselepingu sõlmimise vastavust riigihangete seaduse nõuetele, ent viidatud asja

lahendamiseks (ja mitte obiter dictum’i korras) andis Riigikohus tõlgenduse ÜTS normidele,

leides, et ÜTS-ist tuleneb riigile luba sõlmida raudtee reisijateveo avaliku teenindamise leping

otselepinguna. See, et Riigikohus sisustas ÜTS norme EL määruse nr 1370/2007 normide kaudu,

ei anna siiski alust väiteks, et Riigikohus oleks viidatud asja lahendamisel tõlgendanud ühenduse

õigust moel, mis eeldanuks Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist. Riigikohtu seisukoht, et

konkreetse 1. juulil 2013 sõlmitud otselepingu sõlmimine oli lubatud, tugineb siseriikliku õiguse

normidele antud tõlgendusele. Kuna EL määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõikest 6 on otselepingu

sõlmimine võimalik, kui see pole liikmesriigi õigusega keelatud, siis taandub otselepingu

sõlmimise lubatavuse hindamine siseriikliku õiguse tõlgendamisele. Riigikohus ei ole konkreetse

otselepingu sõlmimise lubatavust järeldanud oma otsuses kajastatud EL määruse nr 1370/2007

artikli 5 lõikest 2, vaid tõdenud, et kuivõrd ÜTS § 10 lõikes 11 lubati sõnaselgelt otselepingu

sõlmimist EL määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõikes 2 sätestatud juhtudel, siis tuleb nimetatud

ÜTS normi tõlgendada nii, et ka üleriigilise raudtee reisijateveo avaliku teenindamise

otselepingu sõlmimine on lubatud. Sellise tõlgendusega võib olla rahul või mitte, ent kuivõrd

vaidlus puudutab sama lepingut, mida (tõsi, veidi teise nurga alt) käsitles Riigikohus asjas nr 3-3-

1-2-14, on ilmselgelt perspektiivitu jätkata käesolevat menetlust lootusega mõjutada Riigikohut

Eesti õiguse normile antud tõlgenduse muutmiseks.

20. Iseäranis kaebaja esitatud eelotsuse küsimise taotluse valguses on aga oluline, et

eelnimetatud haldusasjas on Riigikohus oma seisukoha kujundanud siseriiklikke, mitte ühenduse

õigusnorme tõlgendades. Ühenduse õiguse kohta märgib Riigikohus ka viidatud otsuses, et

vastav luba tuleneb EL määruse nr 1370/2007 art 5 lõikest 6. Nimetatud sättest tuleneb üheselt,

et küsimus sellest, kas otselepingu sõlmimine on lubatud või mitte, tuleb lahendada siseriikliku

õigusega, sätestades seal vastava keelu või mitte sellist keeldu sätestades. Kui keeldu sätestatud

pole, on otselepingu sõlmimine lubatud. See, kas keeld esineb või mitte, tuleb selgeks teha

siseriikliku õiguse tõlgendamise teel. Eeltoodust tulenevalt ei saa põhjendatuks pidada kaebaja

seisukohta, et Riigikohus pidanuks asjas taotlema eelotsust Euroopa Kohtult. Samuti pole see

vajalik käesoleva asja lahendamisel. Euroopa Kohtul ei ole pädevust tõlgendada siseriiklikku

õigust ega anda suuniseid siseriiklike õigusnormide kohaldamise kohta.

21. Ka need normid, milles sätestatakse vaidlusaluse lepingu võimalikud tühisuse või

tühistamise alused, ei tulene ühenduse õigusest. Nii ei saa Euroopa Kohtult eelotsust küsida

näiteks selle kohta, kas teatud ühenduse õiguse normi rikkumine otselepingu sõlmimisele

eelnenud menetluses toob kaasa otselepingu tühisuse HMS § 103 või TsÜS § 87 tähenduses.

Kuna halduslepingu tühisuse, samuti selle tühistamise alused on sätestatud siseriiklikus õiguses,

tuleb see, kas ühe või teise ühenduse õiguse normi rikkumine toob tagajärjena kaasa tehingu

tühisuse või halduslepingu tühistamise, otsustada siseriikliku õiguse alusel. Kaebaja ei ole

viidanud ühelegi ühenduse õiguse normile, milles sätestataks, et EL määruse nr 1370/2007

sätteid rikkudes sõlmitud reisijateveo avaliku teenindamise leping on tühine. Seega ei ole

võimalik Euroopa Kohtu poole pöörduda ka küsimustega, mis puudutavad mõne selle määruse

normi rikkumise tagajärgi.

22. Kuna kaebajal ei ole õigust nõuda vaidlusaluse lepingu esemeks olevate teenuste tellimiseks

avaliku konkursi korraldamist ega seda, et leping sõlmitaks kaebajaga, ei saa kaebaja kaebuses

tugineda ka riigiabieeskirjade väidetavale rikkumisele. Riigiabieeskirjade rikkumine ei riku

kaebaja õigusi. Kui ühenduse pädevad organid peavad seda vajalikuks, on võimalik selles osas

alustada ühenduse õiguses ette nähtud menetlusi sellise rikkumise tuvastamiseks ning

kohaldada vastavaid järelmeid, ent sellest ei tulene kaebajale õigust nõuda, et vaidlusaluse

reisijateveoteenuse saamiseks korraldataks avalik konkurss või et kaebajal võimaldataks

mingisugustel objektiivselt hinnatavatel kriteeriumitel põhinevas konkurentsiolukorras teha

pakkumine, mille vastuvõtmisest riik keelduda ei saaks. Kaebaja väidete osas, mis puudutavad

riigiabieeskirjade rikkumist, tuleb tähele panna ka seda, et isegi kui asuda seisukohale, et

riigiabieeskirjade rikkumine tingib sõlmitud lepingu tühisuse, saab isik halduskohtule esitatud

kaebusega (tuvastamiskaebusega) tehingu tühisuse tuvastamist taotleda vaid juhul kui see on

tema õiguste kaitseks vajalik ning selleks ei leidu tõhusamaid vahendeid (HkMS § 45 lg 2). Kuna

kaebajal ei ole õigust nõuda, et leping sõlmitaks temaga või viidaks läbi avalik konkurss, siis ei

puuduta ka olemasoleva otselepingu võimalik tühisus kaebaja õigusi ning selle tuvastamine ei

saa olla tema õiguste kaitseks vajalik.

23. Leian, et kaebaja ei saa oma nõuetes ilmselgelt tugineda EL määruse nr 1370/2007 artikli 5

lõike 7 ja artikli 7 lõike 2 rikkumisele. Nimetatud sätetest tuleneb tõepoolest, et pädev asutus

peab ka otselepingu sõlmimise kohta vastu võtma mingisuguse otsuse, mille läbivaatamist saab

asjast huvitatud isik nõuda, mida peab asjast huvitatud isiku soovil põhjendama ning mille kohta

tuleb teave avaldada Euroopa Liidu Teatajas vähemalt aasta enne otselepingu sõlmimist. Antud

juhul ei saanud nende normide rikkumine kaebajat kahjustada, sest vastav otsus oli kaebajale

isiklikult teatavaks tehtud ning kaebajal oli ka võimalus seda vaidlustada. EL määrusest nr

1370/2007 ei tulene, millises vormis peab pädev asutus sama määruse art 5 lõikes 6 sätestatud

otsuse tegema. Kuivõrd Eesti õiguses on sõlmitav otseleping käsitatav halduslepinguna, mis on

põhimõtteliselt samastatav haldusaktiga, siis ei ole ühelgi juhul vajalik ega mõeldav, et pädev

asutus annaks enne lepingu sõlmimist haldusakti lepingu sõlmimise kohta. Haldusakt on

teatavasti õiguste ja kohustuste tekitamisele, muutmisele ja lõpetamisele suunatud otsus. Otsus

sõlmida haldusleping ehk reguleerida teatud õigusi ja kohustusi, tehakse lepingu sõlmimisega.

Lepingu sõlmimisele eelnev ning ilmselgelt mitte kellelegi siduv otsustus sõlmida tulevikus

avaliku teenindamise otseleping, ei ole põhimõtteliselt haldusakti iseloomuga. Selle otsusega ei

saa siduvalt määrata kindlaks kellegi õiguste ega kohustuste mahtu. Ka Eesti õigusest ei tulene,

millises vormis peaks EL määruse art 5 lõikes 7 nimetatud otsus olema tehtud. Seega ei saa

kaebaja nõuda, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium oleks teinud selle otsuse

mingisuguse haldusakti vormis. Kõnealuse otsuse tegemise, põhjendamise ja avaldamise

kohustus on EL määruses nr 1370/2007 ette nähtud selleks, et anda asjast huvitatutele võimalus

asuda pädevat asutust otselepingu sõlmimise osas ümber veenma (kui otselepingu sõlmimine

on põhimõtteliselt lubatav) või vaidlustada lepingu sõlmimine juba enne selle tegelikku

sõlmimist argumendil, et otselepingu sõlmimine pole õigusaktide kohaselt lubatav. Mõlemad

võimalused olid kaebajal käesoleval juhul olemas. Riigi otsus sõlmida juba alates 1. jaanuarist

2014 otseleping AS-iga Eesti Liinirongid, tehti kaebajale piisavalt selgelt teatavaks vähemalt 13.

novembril 2012 ülesütlemisavalduses (kd I, tl. 28). Ka kaebaja poolt selle kohta majandus- ja

kommunikatsiooniministrile vastusest (kd I, tl. 35, p. 2.2) nähtub, et ka kaebaja on aru saanud,

et riik kavatseb sõlmida uue veeremiga raudteereisijateveo avalikuks teenindamiseks

otselepingu AS-iga Eesti Liinirongid. Seega oli kaebajal, sõltumata sellest, kas otselepingu

sõlmimise kohta Euroopa Liidu Teatajas teave avaldati või mitte, teada Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi otsus selline leping alates 1. jaanuarist 2014 sõlmida. See, et

lepingu sõlmimise kavatsusest kaebajale teatamise ja lepingu sõlmimise vaheline aeg ei olnud

vähemalt 1 aasta pikk, ei ole igal juhul selline oluline puudus, millele kaebaja saaks oma nõuetes

tugineda. Kuna EL määruse nr 1370/2007 art 7 lõikest 4 tulenevalt peab pädev asutus

otselepingu sõlmimise põhjenduse esitama üksnes huvitatud isiku palvel, siis oleks kaebaja

saanud nõuda vastava põhjenduse esitamist, kui talle tundus, et seda polnud tehtud. Samuti oli

kaebajal EL määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõikes 7 sätestatud võimalus taotleda otsuse

ümbervaatamist. Selleks oleks kaebaja saanud esitada kohtule keelamiskaebuse, taotledes

sellise otselepingu sõlmimise keelamist. Kaebaja esitas sellise nõude halduskohtule haldusasjas

nr 3-14-481, ent kohus jättis selles osas kaebuse läbi vaatamata. Kuna kaebaja ei saa kaebuses

tugineda teiste isikute õiguste rikkumisele, siis ei saa ta rõhuda ka argumendile, et teistel

vaidlusaluse teenuse osutamisest huvitatud isikutel polnud võimalik otselepingu sõlmimisest

eelnevalt teada saada.

24. Samuti on ilmne, et EL määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõike 7 ja artikli 7 lõigete 2 ja 4

rikkumine ei too kaasa sõlmitud halduslepingu tühisust. Ainsa mõeldava tühisuse alusena tuleks

kõne alla HMS § 103 lg 1 p 2 ja TsÜS § 87. Viimatinimetatud normi kohaselt on seadusest

tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua

kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi

saabuda. Sellest normist tulenevalt ei too halduslepingu sõlmimisel toime pandud võimalikud

rikkumised iseenesest kaasa halduslepingu tühisust. Tühine on haldusleping vaid siis, kui sellise

lepingu sõlmimine on vastuolus seadusest tuleneva keeluga ning keelu mõtteks on kaasa tuua

tehingu tühisus. Lepingu sõlmimise kohta teate avaldamise kohustuse rikkumine või vastava

otsuse ebapiisav põhjendamine ei ole käsitatavad seaduses sätestatud keelu rikkumisena.

25. HkMS § 108 lg 4 kohaselt kannab kaebuse läbi vaatamata jätmise korral menetluskulud

kaebaja. Käesoleval juhul ei ole teistele menetlusosalistele antud võimalust esitada taotlusi

menetluskulude välja mõistmiseks ega kuludokumente. Leian, et see pole ka vajalik, kuna kulud

tuleks igal juhul jätta menetlusosaliste endi kanda. Käesolevas asjas ei ole ei vastustaja ega

kolmas isik kandnud riigilõivukulusid (v.a riigilõivud määruskaebuste esitamisel, mis on HKMS §

109 lg 6 kohaselt põhjendamatu kulu, sest määruskaebusi ei ole rahuldatud). Samuti ei nähtu

toimikust, et vastustaja või kolmas isik oleks saanud kanda muid HkMS §-s 102 või § 103 lg 1

punktides 2-4 sätestatud kulusid. Ainsa võimalusena tulevad kõne alla vastustaja ja kolmanda

isiku õigusabikulud. Vastustaja võimalike õigusabikulude osas on pikk ja ühene kohtupraktika

selline, et avalikku võimu teostanud haldusorgani poolt halduskohtumenetluses kantud

õigusabikulud ei ole üldjuhul põhjendatud ning ka kaebuse rahuldamata jätmise korral neid

kaebajalt välja ei mõisteta. Leian, et samaväärselt tuleb antud juhul kohelda ka kolmandat isikut.

Nimelt tuleneb haldusasjas nr 3-3-1-2-14 tehtud otsusest, et sisuliselt on AS Eesti Liinirongid

saanud (lubatud) konkurentsieelise tulenevalt lõppkokkuvõttes asjaolust, et tegemist on riigi

äriühinguga. Selles olukorras peab kolmas isik taluma sellise lepingu sõlmimise pinnalt

tekkivates halduskohtumenetlustes menetluskulude väljamõistmise osas samasugust kohtlemist

nagu haldusorganid. Teisisõnu tähendab see seda, et õigusabikulu välja mõistmine kolmanda

isiku kasuks oleks põhjendamatu, nagu ka vastustaja puhul. Seetõttu jäävad kõigi

menetlusosaliste kulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik