2-13-59355/18 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

2-13-59355

Kohus

Pärnu Maakohus, Pärnu kohtumaja Rüütli tn

Kohtunik

Heli Käpp

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

19.november 2014, Pärnu kohtumaja kantselei kaudu

Tsiviilasi

OÜ Kurena Farmid hagi Ü. T. vastu tekitatud kahju

2250 eurot väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

2250,00 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: osaühing Kurena Farmid (registrikood 11133508,

asukoht

Tiigi

27,

Sauga

vald,

Pärnumaa,

e-post:

ivapuu@hot.ee; milvikangur@hot.ee), seaduslik esindaja

Maire Puuram

Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Paul Järve

(e-post: paul@jolab.ee)

Kostja: Ü. T. (isikukood x, aadress avalduses: x, e-post: x)

Kostja lepinguline esindaja: Andrus Viilver (e-post:

andrus@munga.ee)

Kohtuistung

09.oktoober 2014

Kohtuistungil osalesid

M. Puuram, adv Järve, A. Viilver

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu osaühingu Kurena Farmid loobumine hagist Ü. T. vastu kahjuhüvitise

väljamõistmiseks 750 € osas seoses selles osas kostja poolt nõude täitmisega pärast hagi

esitamist . Lõpetada selles osas tsiviilasjas 2-13-59355 menetlus.

2. Ülejäänud osas hagi rahuldada.

3. Välja mõista Ü. T.lt (T.) osaühingu Kurena Farmid kasuks lepingurikkumisega

tekitatud kahju hüvitamiseks 1500 € (üks tuhat viissada eurot).

4. Menetluskulud jätta täies ulatuses Ü. T. kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse

apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna

Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses

ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil.

Menetlusosalisel on õigus seaduses ettenähtud tingimustel ja korras taotleda apellatsioonkaebuse

esitamisel nõutava riigilõivu tasumiseks menetlusabi. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu,

mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

OÜ Kurena Farmid esitas 13.12.2013 Pärnu maakohtule hagiavalduse Ü. T.lt lepingu

rikkumisega tekitatud kahju väljamõistmiseks. 16.04.2014 korraldaval kohtuistungil hageja

vähendas nõuet 750 € võrra, mille kostja on pärast hagi esitamist hagejale tasunud.

Hagiavalduse ja hageja 11.03.2014 ning 30.04.2014 täiendavate seisukohtade kohaselt hageja

juhatuse liige Maire Puuram (edaspidi loomaomanik) ja Ü. T. (edaspidi rentnik) sõlmisid 15.mail

2013 tähtajaga 30.09.2018 looma rendilepingu. Lepingu alusel loomaomanik andis rentnikule

hooajaliselt (maist oktoobrini) üle 69 looma (nimekiri kolmel lehel allkirjastatud). Rentnikul ei

olnud loomade vastuvõtmisel mingeid märkusi loomade väljanägemise või tervise kohta. Hageja

loomad olid üleandmisel heas toitumuses ja terved, loomad on veterinaari pideva kontrolli all,

samuti jõudluskontrollis.

Oktoobris 2013 saadi rentnikult tagasi 65 looma ja 1 rentniku juures sündinud vasikas.

Tagasisaadud loomad tuvastati kõrvanumbrite ja üleandmisel koostatud nimekirja järgi: tagasi

saadi 65 nimekirjas olevat looma ja 1 suvel karjamaal sündinud vasikas. 1 juurdesündinud

vasikas jäi kadunuks ja selle lubas kostja hüvitada.

Hageja arvestab täiskasvanud looma minimaalseks turuhinnaks 500 €. Lihaveiste ostuhind

elusloomaks 500-700 €/loom. Hageja esitas rentnikule võlanõude 2000 €. Vastuses võlanõudele

viitab rentnik lisaks kaduma jäänud vasikale ja märgib selle vääruseks 250 eurot. Kokku tekkis

seega kahju summas 2250 € (4 täiskasvanud looma x 500 € = 2000 € ja 1 vasikas 250 €).

Loomade surmad ja kadumised viitavad sellele, et rentnik ei täitnud nõuetekohaselt lepingu

punktis 3.2 sätestatud kohustust hoolitseda igapäevaselt loomade heaolu eest. Kui rentnik oleks

näinud looma haigestumist, oleks saanud kutsuda arsti ja teatada loomaomanikule. Küsimus on

selles, millal rentnik käis loomi vaatamas ja avastas haigestunud looma.

Loomade tagastamisel oli üle antud loomadest puudu 4 looma:

Loom EE0007333880 - 8.juuli 2013 teatas rentnik looma lõppemisest, teatamise ajaks oli juba ka

korjus lagunenud. Rentnik arvab, et loom suri loomulikku surma vasika sünnitusest. See loom

aga poegis 22.02.2013, mis on ka loomaderegistris PRIA-s arvele võetud.

Loom EE0007669385 - 10.juuli õhtul teatas rentnik, et üks loom on maas. 11.juuli

varahommikul kohale sõitnud hageja esindaja M. Puuram ja L.L. nägid, et loom oli karjamaal

maas, joomata, söömata, täiesti kurnatud olekus. M. Puuram süstis loomale glükoosi ja Ca-Mg

lahust ja sõitis Pärnusse loomaarstiga nõu pidama, kuid siis teatas rentnik, et loom lõppes.

Rentnik oleks pidanud varem avastama haigestunud looma ja kutsuma arsti ning siis omanikule

teatama. Samal päeval M. Puuram nägi, et oli poeginud loom, kelle vasikas jäigi kadunuks, sest

jooksis ära.

Loom EE0007965791 - jäi kadunuks. Rentnik teatab vastuskirjas, et loom haige ja kärnas.

20.juulil loomi vaatamas käies M. Puuram nägi, et üks loom on natuke kõhnem, aga eemalt

vaatlusega ei saa looma identifitseerida.

Loom EE0003589991 - jäi kadunuks, sama tunnistab ka rentnik vastuväites.

M. Puuram käis karjamaal mineraalsööda olemasolu kontrollimas. 21.septembril vaatamas käies

nägi, et ühel vasikal oleks nagu midagi ümber jala. Rentnik millegi sarnase nägemist eitas.

2.oktoobril loomade tagasisaamisel oli loomal karjusetraat jala ümber selliselt kinni, et jalg

mädanes. Loom oli kõhnunud. Nüüdseks on loom ravitud.

OÜ Kurena Farmid on tasunud 1 surnud looma saatmise eest Väike-Maarjasse. AS Vireen

esitatud arve peal on märgitud looma kaaluks 280 kg. Seega Väike-Maarjasse viidud loom pidi

olema tugevasti kõhnunud. Sellest lähtuvalt saab öelda, et loomi igapäevaselt ei hooldatud-

jälgitud nagu on lepingus. Surnud ja kadunuks jäänud loomad on sündinud ajavahemikul 2002-

2006. Nende loomade kaal on 450 kg ja rohkem. Kui kostja oleks loomi igapäevaselt vaatamas

käinud, siis ei oleks saanud loomad kõhnuda, haigestuda ja kaduda. Haigestunud looma nähes

tuleb koheselt kutsuda arst, et vältida looma surma, ning teatada looma haigestumisest ka

loomaomanikule. Samuti tuleb vetarst kutsuda looma surma korral, et kindlaks teha surma

põhjus.

Hageja on pöördunud kostja poole taotlusega hüvitada tema süül tekkinud kahju, kostja

vastuskirjas võlanõudele tunnistab 750 € kahju, kuid kirjas viidatud tasumise tähtaega – veebruar

2014 – ei ole kokku lepitud. Koos vastusega nõudekirjale kostja esitas ka lepingu lõpetamise

teate. 10.02.2014 kostja tasus hagejale 750 € selgitusega „lehma ja vasika eest“. Hageja palub

mõista kostjalt Ü. T.lt välja hageja OÜ Kurena Farmid kasuks hagejale tekitatud kahju hüvitis

1500 € ja menetluskulud jätta kostja kanda.

KOSTJA VASTUS

20.02.2014 kirjalikus vastuses hagile kostja ei tunnista hagiavalduses esitatud nõudeid täielikult

ja vaidleb hagile tervikuna vastu.

Kosta kinnitab, et hageja ja kostja on signeerinud 15.05.2013 looma rendilepingu. Üleantud

loomade seisundit rendilepingus taasesitatavalt ei fikseeritud. Üleantud loomade üldseisund oli

halb, loomad olid kõhnad, üleandja avaldatu kohaselt oli hein enne kevadet otsa lõppenud.

Hageja seisukohad on vastuolulised. Hageja on avaldanud, et kostjalt loomade tagasisaamisel

selgus, et tagasi saadi 65 looma ja 1 juurdesündinud vasikas. Samas on hageja hagiavalduses

avaldanud, et kaks looma surid vastavalt 08.07. ja 10.07.2013. Hagiavaldusest ei tulene, millal

loomad tagastati ning kuidas tuvastati, et tagastatud on vähem loomi kui üle antud. Kostja

hinnangul ei ole tagastatud loomade tuvastamine kõrvamärgi järgi, loenduse tulemit

taasesitatavalt fikseerimata, usaldusväärne. Loomade üleandmist kostjalt hagejale ei toimunud,

millest tulenevalt ei saanud kostja tunnistada, et on vähem loomi üle andnud.

Hagiavaldusest ei tulene, millistel kaalutlustel ning millisel meetodil on hageja leidnud

täiskasvanud looma ja vasika minimaalse turuhinna. Looma hinna leidmine lihakaalu järgi ei ole

paikapidav, kuna tapale viiakse enamjaolt pullid. Kostjal olid rendil lehmad ja pullidest ainult

pisikesed vasikad.

Hagiavaldusest ei tulene, milles konkreetselt seisneb kostja väidetav kohustuste mittetäitmine

ning väidetav tegevusetus loomade eest igapäevasel hoolitsemisel, milline tõi väidetavalt kaasa

kahju tekkimise. Looma alakaalulisus ei tõenda looma väidetavat halba kohtlemist ja

toiduta/joogita jätmist. Hageja väited looma halva kohtemise suhtes on väärad. Hageja peab

loomi talvel lõa otsas, mis on halb. Kostjal rendil olid veised rannaniidul vabalt liikumises,

lõugastes ja meres on vett rohkem kui küll. Karjatamise maa-ala suurus oli kostjal ligikaudu 71

ha ning seal söögi puudust ei saanud olla. PRIA ja Keskkonnaameti nõuete kohaselt peaks ühel

hektaril karjatama 1,3 loomühikut. Seega võinuks kostja kasutuses olnud 71 ha söömale viia 92,3

täiskasvanud veist.

Selge põhistuseta on hageja seisukoht, et rentnik pidanuks looma haigestumise nägemisel

kutsuma arsti ja seejärel teatama loomaomanikule. Looma haigusest on omanikku teavitatud.

Hagiavaldusest ei tulene, millistel kaalutlustel asub hageja seisukohale, et vaidlusaluste loomade

surmad ei olnud nn loomulikud surmad.

Kostja juhib tähelepanu vastuolule hagiavalduses esitatu ja PRIA põllumajandusloomade registri

andmete vahel:

Loom EE0007333880 - hagiavalduse kohaselt teatas rentnik looma lõppemisest 08.07.2013. a.

PRIA registri andmetel on loom OÜ Kurena Farmid karjas hukkunud 14.10.2013.

Loom EE 0007669385 – hagiavalduse kohaselt on tuvastatud looma lõppemine 11.07.2014. a.,

millist asjaolu kajastab ka PRIA register. Ei ole tuvastatud looma ebaloomulik surm, millest

tulenevalt ei ole nimetatud looma osas vaidlust.

Looma EE0007965791 haigusest loomaomanikku informeeriti. Loomaomanik käis kohal, aga

midagi ette ei võtnud. Loom suri loomulikku surma. PRIA registri andmetel on loom OÜ Kurena

Farmid karjast kadunud 02.10.2013. Kostja jääb oma varem avaldatud seisukoha juurde looma

loomuliku surmaga seonduvalt.

Looma EE0003589991 eest on kostja hüvise loomaomanikule tasunud.

Hagiavalduses avaldatu on paljasõnaline, sh igasuguse normatiivse põhistuseta, tõenduseta ja

alusetu. Kostja palub jätta hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ja mõista hagejalt

kostja kasuks välja kostja kantud kulud õigusabile.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

1. Kohus, tutvunud poolte kirjalike seisukohtadega, kuulanud kohtuistungil ära poolte selgitused

ja tunnistajad, uurinud igakülgselt ja objektiivselt kirjalikke tõendeid ning hinnanud kõiki

tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada hageja poolt menetluse käigus

vähendatud nõude ulatuses, vähendatud osas tuleb menetlus lõpetada hagist loobumise tõttu.

2. Hageja viimasel istungil täpsustas, et nõuab kostjalt lepingurikkumisega tekitatud varalise

kahju hüvitamist, kuigi samadel asjaoludel võimaldaks lepingu sõnastus nõuda hüvitist adunud

või surnud loomade eest ka lepingu täitmisena.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja

koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud

kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui

kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS § 127 lg-te 1 - 4 järgi on

kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui kahju

hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kahju ei kuulu hüvitamisele

ulatuses, mis kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise

tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab

hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema

lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu.

Isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju

tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS §

128 lg-te 1 ja 2 järgi kuulub muu hulgas hüvitamisele otsene varaline kahju, s.o kaotsiläinud või

hävinud vara väärtus või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemine, ning kahju

tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud.

Kohus leiab, et eelnimetatud eeldused hageja varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks on

praeguses asjas täidetud.

3. Asjas ei ole vaidlust, et pooled sõlmisid 15.05.201 looma rendilepingu (toimikus lk 5), millega

hageja kohustus lepingu lisas nimetatud loomad andma kostjale rendile hooajaliselt maist

oktoobrini (karjatamiseks rannaniidul). Pooled ei vaidle selle üle ja hagiavaldusele lisatud,

mõlema poole poolt allkirjastatud rendile antud loomade nimekirjaga (lk 6 – 9) on tõendatud, et

hageja andis kostjale üle 69 looma, nendest 28 lehma, 1 pull, 14 mullikat ja 26 vasikat.

4. Looma rendilepingu kohaselt kostja kohustus loomad vastu võtma, hoolitsema igapäevaselt

nende heaolu eest, teatama viivitamatult loomaomanikule looma(de) haigestumisest ja kutsuma

vajadusel arsti ning hooaja lõppemisel loomad hagejale tagastama. Rikutud lepinguliste

kohustustena toob hageja esile, et rentnik igapäevaselt ei hoolitsenud loomade heaolu eest, ei

teatanud loomaomanikule loomade haigestumisest viivitamatult ega kutsunud arsti ning kostja

tagastas hagejale vähem loomi, kui rendile sai. Seega asjaoludest nähtuvalt kostja rikkus looma

rendilepingu punkte 3.2., 3.3. ja 3.4. Lepingu punktis 2.3. on sätestatu kostja kohustus maksta

surnud või kaduma jäänud loomad kinni vastavalt turu hinnale, välja arvatud looma loomuliku

surma korral.

Pooled vaidlevad selle üle, kas tagastamata loomad ja nende arv on usaldusväärselt kindlaks

tehtud ning kas kostjal on kohustus kadunud/surnud loomad hagejale hüvitada.

5. Kostja 23.11.2013 digitaalselt allkirjastatud vastuses hageja 24.10.2013 kahju hüvitamise

nõudekirjale võtab omaks, et loomade üleandmisel oli puudu kokku viis looma:

Loom EE0007333880 – loom suri (arvatavasti vasika sünnist), loomulik surm;

Ilma numbrita vasikas (kohapeal sündinud) – loom oli metsik, jooksis loomade auto peale

ajamisel pilliroogu ja jäi kadunuks;

Loom EE 0007669385 – looma haigestumisel kostja helistas koheselt loomaomanikule, kes käis

kohal, tegi lehmale süsti ja loom suri, väliseid vigastusi ei olnud (loomulik surm);

Loom EE0003589991 – loom jäi kadunuks;

Loom EE0007965791- loom oli haige (kõhn ja kärnas), loomaomanikule teada antud,

loomaomanik käis ise kohapeal mõned korrad, midagi ette ei võtnud, lehm suri (loomulik surm).

Samas kirjas, viidates lepingu punktist 2.3. tulenevale hüvitamiskohustusele kostja märgib, et

võlgneb kadunud loomade eest loomaomanikule turuhinna järgi 750 € (ühe täiskasvanud looma

eest 500 € ja vasika eest 250 €), makse tähtajaks kokkulepitult veebruarikuu jooksul 2014.

6. Kohus leiab, et kostja 23.11.2013 vastukiri võlanõudele on kostja otsene tahteavaldus

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg 1 ja 2 tähenduses. TsÜS § 75 lg-st 1 tulenevalt

tuleb tahteavaldust tõlgendada vastavalt selle tegija tegelikule tahtele või nii, nagu tahteavalduse

saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kostja vastukirjast nähtub

üheselt, et kostja on teadlik, millised loomad ta jättis hagejale tagastamata, kostja ise täpsustab

konkreetsete loomade tagastamata jätmise põhjuseid ning tunnistab kohustust tasuda kahe

kadunud looma eest ning tunnistab ka loomade maksumust – 500 € täiskasvanud loom ja 250 €

vasikas.

7. Kostja positsioon kohtumenetluses, et loomade tagastamisel nende üleandmist kostjalt

hagejale ei toimunud, tagastatud loomi ega nende arvu taasesitatavalt ei fikseeritud ning seega

loomade tagastamata jätmine on usaldusväärselt tõendamata, on vastuolus kostja enda poolt

23.11.2013 kirjas esitatud andmetega. Samuti on nimetatud vastuväited vastuolus kostja faktilise

käitumisega – pärast hagiavalduse saamist kostja tasus hagejale 750 €, millist kohustust kostja

tunnistas 23.11.2013 kirjas.

Kohus leiab, et vastuolulised seisukohad ja käitumine on hea usu põhimõtte rikkumine. TsÜS §

138 lg 1 kohustab isikuid oma õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimima heas usus.

Õiguste teostamine ei ole lubatud seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise

eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule (TsÜS § 138 lg 2). Samuti sätestab hea usu

põhimõtte VÕS § 6 – võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu

põhimõttest lähtuvalt. Võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see

oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu (VÕS § 6 lg 2). Eeltoodu alusel kohus leiab, et

kostjal ei ole õigust hagimenetluses tugineda sellele, et tagastamata loomad on usaldusväärselt

fikseerimata ja tõendamata.

8. Kohus leiab samuti, et tagastatud loomade arv ja tagastamata jäetud konkreetsed loomad on

lisaks tõendatud ka tunnistajate ütlustega. Nii andis tunnistaja I.P. ütlusi selle kohta, et enne

kostjale üleandmist kontrolliti loomad laudas passide järgi ning koostati kostjale rendile antavate

loomade nimekiri. Loomade tagastamisel loeti loomad mahalaadimisel arvuliselt üle ja kohe

tuvastati ning teatati kostjale, et puudu on 4 looma ja üks vasikas. Tagastatud loomad lasti algul

hageja juures karjamaale, nädala – paari pärast, kui loomad tulid lauta, kontrolliti kõrvanumbrite

järgi üle ja pandi kirja.

Tunnistaja M.U., kes osutab hagejale loomakonsulendi teenust ja teeb kandeid hageja loomade

kohta PRIA loomaderegistrisse, andis ütlusi, et teab Kurena Farmide loomade rentimisest;

tehakse rendileping, üksipulgi loetakse loomad üle, kes rendile lähevad. Loomade andmed

fikseeritaks. Tunnistaja konsulendina peab olema veendunud, millisel karjamaal või laudas

mingi loom on. Tunnistaja teab, et T.le anti rendile 69 looma, nendest 28 täiskasvanud amme, 14

noorlooma, üks pull ja 26 vasikat; tunnistaja teab, et suvel sündis üks vasikas karjamaal juurde.

Kui sügisel loomad lauta tulid, siis tuvastati tunnistaja Undi juuresolekul loomade kõrvamärkide

järgi, et 4 suurt looma on puudu, puudu oli ka üks karjamaal sündinud vasikas.

Üleandmisel ja tagastamisel loomade kontrollimise asjaolusid kirjeldas tunnistajate P. ja U.

ütlustega kokkulangevalt ka tunnistaja J.K. oma ütlustes. Kuigi kõik tunnistajad on isiklikult (I.

P. on hageja seadusliku esindaja abikaasa) või tööalaselt hagejaga seotud, puudub kohtul alus

kahelda nende ütluste objektiivsuses ja tõepärasuses. Tunnistajate ütlused on kooskõlas ka

kirjalikest tõenditest, sh kostja enda kirjast, nähtuvate andmetega.

9. Hagiavalduses nimetatud konkreetsete loomade kostja poolt hagejale tagastamata jätmises ega

selle põhjustes kahtlemiseks ei anna alust kostja osundatud väidetav vastuolu hageja väidetes ja

PRIA andmetes. Kostja on ise 23.11.2013 kirjas täpsustanud, millised loomad kadusid ja

millised surid.

Samuti tunnistaja M. U. ütlustega on tõendatud, et PRIA andmed ei kajasta alati loomade

tegelikku kadumise või hukkumise aega. Tunnistaja U. ütluste kohaselt tema loomakonsulendina

edastab aastaringselt PRIA loomaderegistrile andmeid hageja loomade kohta dokumentide

alusel. Looma kadumist saab tõendada politsei poole pöördumisega või kohtumenetluse

alustamisega, looma hukkumist tõendab ainult veterinaari tõend. Kui loomaomanik teatab looma

hukkumisest või kadumisest, peab M. U. sellest PRIA-le 7 päeva jooksul teatama, selleks peab

olema tõend. Ilma kõrvanumbrita ja veterinaararstile korjust näitamata looma surma kohta

tõendit ei saa, ilma tõendita ei saa looma registrist maha võtta. Vaidlusaluste loomade kohta sai

tunnistaja 2013.a juulis M. Puuramilt teada, et üks loom, [kõrvanumbri] lõpuga 385, on surnud,

selle looma kohta oli vetarsti tõend ja utiliseerimise tõend ning tunnistaja sai looma registrist

maha kanda. Nädal hiljem teatas omanik teise looma surmast, kuid looma kõrvanumbrit ei olnud.

Selle looma puudumine tuvastati siis, kui loomad tagasi tulid ja said ükshaaval kõrvamärkide

järgi üle vaadatud. Kuna kõrvanumbrit ei olnud, siis juulis ei saanud tunnistaja lõpuga 880 looma

registrist maha kanda. Looma surmast teatas tunnistaja registrile ning kandis looma maha pärast

kohtuasja alustamist, registrist mahakandmise aluseks oli see, et on esitatud nõue kohtusse.

Loomade üle lugemise käigus tegi tunnistaja kindlaks ka ülejäänud kaks kadunud looma –

lõpuga 991 ja 791, nende mahakandmise aluseks oli samuti kohtuprotsessi alustamine.

10. Kõrvanumbrite lõpuga 880 ja 385 loomade surma on kostja 23.11.2013 vastukirjas

kinnitanud. Looma 385 surm on tõendatud ka vetarsti teatise (lk 95) ja loomakorjuse

utiliseerimise tõendiga (lk 99). Mõlemad kirjalikud tõendid kajastavad, et loom oli kõhetunud ja

nälginud, OÜ Vireen arvest nähtuvalt kaalus loomakorjus 280 kg. Hageja on esitanud võrdluseks

veterinaartõendi (lk 101) umbes sama vana, 2012.a detsembris ainevahetus- ja seedehäirete tõttu

surnud looma kohta, milles on looma kaaluks fikseeritud 400 kg. See tõendab, et 280 kg loom oli

tugevalt kõhetunud, alatoitumuses ja vedelikupuuduses. Hageja on kohtule esitatud kirjalike

tõenditega loomasööda ostmise ja hageja karjas olevate loomade arvu kohta ümber lükanud

kostja väited, et rendileandmisel olid hageja loomad alatoidetud. Loomade rendilevõtmisel ei ole

kostja teinud ühtegi märkust loomade toitumuse ega tervisliku seisundi kohta. Tunnistajate P. ja

K. ütluste kohaselt oli hageja kevadel esimese veo puhul loomade pealelaadimise juures, sõitis

sellega koos karjamaale ning oli mõlema veose karjamaal mahalaadimise juures, tal oli võimalik

iga loom üle vaadata, kuid loomade kohta mingeid pretensioone ei olnud. Mõistlik on eeldada, et

silmnähtavalt haiget looma ei oleks kostja rendile võtnud. Lisaks loom 385 suri alles 1,5 kuud

pärast rendileandmist (kostja teatas haigest loomast 10.07.2013, loom suri 11.juulil) ning

mõistlikult veenev on hageja seisukoht, et kui loomal oleks üleandmise ajal midagi viga olnud,

oleks ta surnud varem.

Kostja väited hagejal 2013.a kevadel enne karjatamise hooaega heina lõppemise kohta on

paljasõnalised ja ümber lükatud tunnistajate P. ja K. ütlustega, mille kohaselt hageja teeb igal

aastal heina suure varuga, tavaliselt jääb heina üle ning juurde ostetakse veel silo. Tunnistaja

M. U. andis samuti ütlusi, et hindab kaks korda aastas, kevadel ja sügisel visuaalselt hageja

lihaloomi ning annab loomaomanikule hinnangu loomade toitumuse kohta. Kostja ei ole oma

väiteid rendileantud loomade väidetava kehva toitumuse kohta tõendanud.

11. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et loomade surma põhjus ei saanud olla hageja juures

enne kevadet väidetavalt sööda lõppemise tõttu tekkinud alatoitumus. Lepingus on sätestatud

rendileandja kohustus tagada loomade igapäevane heaolu ning viivitamatult teatada looma

haigestumisest loomaomanikule ning vajadusel kutsuda vetarst. Kohus leiab, et kostja on seda

kohustust looma 385 suhtes rikkunud. Asjas ei ole mingeid andmeid looma 385 viletsa tervisliku

seisundi ega alatoitumuse kohta rendileandmise hetkel. Loomal, kes kaotab 1,5 kuuga vähemalt

100 kg, peab olema pikemalt mingi terviserike ning seega ei saanud loom 385 surra ootamatust

haigestumisest. Karja igapäevase heaolu tagamine käibes tavalise hoolsusega eeldab kohtu

hinnangul vähemalt karja igapäevast ülevaatust. Kostja teavitas hagejat looma haigestumisest

alles 10.07.2013 õhtul, järgmisel päeval loom suri. Loom ei saa kõhetuda ja kaotada kehakaalust

100 kg lühikese ajaga, mistõttu karja tavapärase hoolsusega igapäevaselt ülevaatamise käigus

olnuks haige loom tuvastatav oluliselt varem. Riski, et kõigi loomade seisund ei pruugi olla

igapäevaselt kontrollitav seetõttu, et loomad võivad jääda märkamatuks karjatataval maa-alal

asuvas roostikus või metsaalal, kannab kostja. Hageja põhistas veenvalt, et looma 385 füüsiline

seisund näitas, et loom oli selles paigas pikali olnud rohkem kui ühe päeva, mistõttu ei saanuks

see konkreetne loom karja igapäevase ülevaatuse korral jääda kostjale varem märkamata. Sellest,

et kostja teatas haigest loomast hagejale alles vahetult enne looma surma, saab järeldada, et

kostja ei täitnud lepingulist kohustust tagada loomade igapäevane heaolu vajaliku hoolsusega.

Seega on kostja oma lepingulisi kohustusi rikkunud.

12. Looma 791 haigestumise, kostja poolt sellest hagejale teatamise ning looma surma kohta ei

ole asjas muid andmeid, peale kostja paljasõnaliste väidete. Oma väidete tõendamise kohustust

on kohus kostjale selgitanud 16.04.2014 eelistungil (lk 78). Kostja esitatud PRIA loomaregistri

väljavõtte kohaselt on hageja loomade 791 ja 991 kadumine karjast tuvastatud rendile antud

loomade 02.10.2014 tagastamise seisuga (lk 66 – 70).

13. VÕS § 103 lg 1 teise lause järgi eeldatakse, et rikkumine ei ole vabandatav. Kostja ei ole

menetluses esile toonud, et tema kohustuse rikkumist oleks vabandanud mingi VÕS § 103 lg-s 2

nimetatud vääramatu jõuna käsitatav asjaolu. Seega kostja vastutab lepingu rikkumise eest.

14. Haigest loomast teavitamise kohustuse eesmärk kohtu hinnangul on tagada loomaomanikule

võimalus looma ravida võimalikult väikeste kuludega (lepingu punkti 2.2. kohaselt on loomade

haigestumise, v.a tehniliste vigastuste (okastraadi, terava orgi vms tekitatud vigastused), korral

ravikulude tasumise kohustus hagejal), samuti vältida hagejale looma haiguse tõttu lõppemisega

kaasneva kahju tekkimist. Seega on lepingu punktides 3.2. ja 3.3. loomade igapäevase heaolu

eest hoolitsemise ja looma haigestumisest viivitamatult teatamise kohustuse kaitse-eesmärgiga

muu hulgas hõlmatud hagejale looma surmaga kahju tekkimine. Samuti on kostja rikkunud

kohustust loomad rendiperioodi lõppedes hagejale tagastada, mille tagajärjel on hageja vara

vähenenud. Seega on hagejal kahju tekkimine põhjuslikus seoses kostja poolt lepinguliste

kohustuste rikkumisega. Hagejal kahju tekkimine lepinguliste kohustuste rikkumise tagajärjena

ja kostjal hüvitamiskohustuse tekkimine pidid kostjale olema selgelt nähtavad lepingu

sõlmimisel.

15. Lepingu punkti 2.3. järgi kostja ei ole kohustatud hagejale hüvitist maksma looma loomuliku

surma korral. Kohtu hinnangul ei ole õige ega põhjendatud kostja paljasõnaline väide, et

vaidlusalused loomad nr 880 ja 385 surid loomulikku surma. Kohus korduvalt selgitas kostja

esindajale, et selle asjaolu tõendamise koormis on kostjal. Kostjal oli selleks ka võimalus:

loomad surid kostja järelevalve all, looma 385 korjuse utiliseerimise korraldas kostja ning looma

880 lagunenud korjuse asumisest väidetavalt ligipääsmatus kohas teatas samuti kostja. Looma

371 hukkumise kohta mingeid tõendeid asjas ei ole.

Kohus ei nõustu kostjaga, et pooltevahelise lepingu tähenduses saab loomulikuks surmaks

lugeda ka haigestunud või mistahes põhjusel alatoitumuses looma surma. VÕS § 29 sätestatust

tulenevalt tõlgendatakse lepingut vastavalt poolte tegelikule tahtele. Kui see tahe erineb lepingus

kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tegelik tahe. Kui

lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii nagu

lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu

tõlgendamisel võetakse muu hulgas arvesse lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu

sõlmimist ning lepingu olemust ja eesmärki.

Lepingust ei nähtu, et pooled on mõistet „loomulik surm“ soovinud sisustada nende sõnade

üldlevinud tähendusest erinevalt. Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt surm on organismi

elutegevuse lakkamine, mida võivad põhjustada loomulik vananemine, rasked haigused ja

vigastused. Eristatakse loomulikku, organismi loomulikust vananemisest tingitud füsioloogilist

surma ning raskete haiguste ja vigastuste tõttu saabuvat patoloogilist surma. Ka üldlevinud

arusaama järgi loetakse elusorganismi loomulikuks surmaks elutegevuse lakkamist organismi

loomuliku vananemise, mitte haiguste või vigastuste tõttu. Pooled ei vaidle selle üle, et 2006.a

sündinud loomad 880 ja 385 ei surnud vanadusse.

16. Looma 880 väidetava surma kohta pärinevad andmed üksnes kostjalt, loomakorjust ei ole

utiliseeritud ega kõrvanumbrit hagejale tagastatud. Hagiavalduse väiteid, et kostja teatas hagejale

2013.a juulis, et see loom on arvatavasti vasika sünnitamisest lõppenud, kinnitavad ka

samasugused andmed kostja 23.11.2013 vastukirjas. Kostja ei ole aga kogu menetluse jooksul

vaidlustanud hageja väidet, et vaidlusalune loom poegis juba 22.02.2013. Seega ei olnud

võimalik looma 880 surm 2013.a juulis poegimise tagajärjel ning loom hukkus muul põhjusel.

Kohtuistungil hageja selgitas, et kostja sõnul olnud üks lagunenud loomakorjus roostikus ning

kõrvanumbri kättesaamiseks sellele ligi ei pääse. Millise loomaga konkreetselt tegemist oli, ei

ole asjas kogutud tõenditega üheselt tuvastatav.

Eeltoodu alusel kohus loeb tõendatuks, et loomad kõrvanumbritega 880 ja 385 ei surnud

loomulikku surma. Kohus on seisukohal, et kohtu ette toodud asjaolud ja tõendid loomade 880 ja

385 surma kohta ning lepingu punkt 2.3. ei välista kostja hüvitamiskohustust hukkunud loomade

eest. Looma 791 surma kohta tõsikindlad andmed puuduvad ning see tuleb kostjal hüvitada kui

kadunud loom.

17. Kohus leiab, et kohtule esitatud tõenditega (kostja 23.11.2013 vastukiri ning tunnistajate P.,

K. ja U. ütlused) on tõendatud, et loomad kõrvanumbri lõpuga 791 ja 991 on kostja juures

karjamaal läinud kaduma ning kostja neid hagejale ei tagastanud. Samuti ei ole vaidlust, et

tagastamata on üks karjamaal sündinud ja kadunuks jäänud vasikas. Looma 991 ja kadunud

vasika hinna on kostja hagejale pärast hagi kättesaamist ka hüvitanud. See asjaolu, samuti

loomade keskmise turuhinna kohta esitatud kirjalikud tõendid (lk 86-87, 89 – 93, 103 - 105)

kinnitavad, et hageja nõutav hind – täiskasvanud looma eest 500 € ja vasika eest 250 € - on

mõistlik ning loomade keskmine turuhind on kõrgem. Kadunud või surnud loomad olid loomade

nimekirja ja tunnistaja U. ütlustest nähtuvalt lihaveise ammlehmad, mille hinnad erinevates

kuulutustes algavad 600 - 800 eurost.

18. VÕS § 100 kohaselt kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine

või mittekohane täitmine. VÕS § 101 lg 1 p 3 alusel võib võlausaldaja kohustust rikkunud

võlgnikult nõuda kahju hüvitamist. Kohus tuvastas, et VÕS § 115 lg-s1 ja §-is 127 sätestatud

kahju hüvitamise eeldused (lepingurikkumine kostja poolt, hagejal kahju tekkimine, põhjuslik

seos kahju tekkimise ja lepingurikkumise vahel ning kostja vastutus lepingurikkumise eest) on

praeguses asjas täidetud. Eeltoodu alusel tuleb hageja kahju hüvitamise nõue rahuldada.

19. Hageja kohtuistungil vähendas nõuet 750 € võrra, mille kostja pärast hagi esitamist

10.02.2014 hagejale tasus. Nõude vähendamise järel on hageja kahju hüvitamise nõudeks 1500

€. Kohtutoimiku andmetel on kostjale saadetud hagiavaldus allkirja vastu üle antud kostja emale

08.02.2014. TsMS § 322 lg 1 alusel loetakse sellega hagi kostjale kättetoimetatuks. Seega on

kostja nõude osaliselt rahuldanud pärast hagiavalduse esitamisest teadasaamist.

TsMS § 429 lg 1 annab hagejale õiguse hagist loobuda kuni selle kohta tehtud kohtulahendi

jõustumiseni. Kohus võtab loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asjas menetluse.

TsMS § 428 lg 1 p 3 ja § 442 lg 5 alusel kohus märgib hagist osalise loobumise tõttu menetluse

osaliselt lõpetamise kohtuotsuse resolutsiooni. Ülejäänud 1500 € osas kohus rahuldab hageja

nõude.

20. TsMS § 173 lg 1 kohaselt kohus määrab otsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste

vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehakse.

TsMS § 168 lg 5 alusel kostja kannab hageja menetluskulud, kui hageja loobub hagist seetõttu, et

kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud. Käesolevas asjas kohus lõpetas menetluse

osaliselt hagist loobumise tõttu, kuna pärast hagi kostjale kättetoimetamist on kostja hagejale osa

nõudest tasunud, ning ülejäänud osas kohus rahuldas hagi. Seega jäävad menetluskulud täies

ulatuses kostja kanda. Hagejal on õigus taotleda kohtult menetluskulude kindlaksmääramist,

esitades maakohtule avalduse kohtuotsuse jõustumisest alates 30 päeva jooksul.

21. Seoses kohtuniku ettenägematu kohustusega täita 18.11.2014 valvekohtuniku ülesandeid

ning nimetatud ülesannete kiireloomulisuse ja hulgaga, ei olnud võimalik kohtuotsust lõplikult

vormistada selliselt, et seda oleks saanud digitaalselt allkirjastada ja teatavaks teha

menetlusosalistele teatatud ajal 18.11.2014. Seetõttu tehakse kohtuotsus teatavaks 19.11.2014.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Heli Käpp

Kohtunik