3-13-596/43 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Mati Kartau, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

18. november 2014, Tartu

Haldusasja number

3-13-596

Haldusasi

Robert

Pohlaku

kaebus

Justiitsministeeriumi

11.02.2013. a otsuse nr 11-6/13-1842 tühistamiseks ning

ettekirjutuse tegemiseks paigutada kaebaja Viru

Vanglast tagasi Tartu Vanglasse

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 09.12.2013. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Robert Pohlaku apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

29.10.2014

Menetlusosalised

Kaebaja Robert Pohlak

Vastustaja Justiitsministeerium, esindaja Viorica

Tšaikovski

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Muuta osaliselt Tartu Halduskohtu 09.12.2013. a otsuse põhjendusi, täiendades neid

käesolevas otsuses toodud põhjendustega.

3. Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud (riigilõiv) jätta tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 18.11.2014, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Robert Pohlak on kinnipeetav, kelle karistusaja lõpukuupäevaks on 01.07.2018 ning kes

kandis karistust Tartu Vanglas. Tartu Vangla esitas 06.12.2012 Justiitsministeeriumile taotluse

R. Pohlaku ümberpaigutamiseks Tartu Vanglast Viru Vanglasse julgeolekukaalutlustel. R.

Pohlak vaidles oma 20.12.2012. a seisukohas enda ümberpaigutamisele vastu.

2. Justiitsministeerium otsustas 11.02.2013. a otsusega nr 11-6/13-1842 R. Pohlaku Viru

Vanglasse ümber paigutada vangistuse eesmärkide saavutamiseks. R. Pohlak paigutati Viru

Vanglasse 14.02.2013.

3. R. Pohlak esitas 14.03.2013 Tartu Halduskohtule

kaebuse, milles palus

Justiitsministeeriumi 11.02.2013. a otsuse tühistada ning end Tartu Vanglasse tagasi

paigutada.

Kaebuse kohaselt peab kaebaja tulenevalt justiitsministri 25.03.2008. a määruse nr 9

„Täitmisplaan“ (Täitmisplaan) § 5 lg 2 p-st 2 kandma karistust Tartu Vanglas. Vastavalt

vangistusseaduse (VangS) § 19 lg-le 1 võib kinnipeetava ümber paigutada ühest kinnisest

vanglast teise või ühest avavanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse

täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või

julgeolekukaalutlustel. Tartu Vangla põhjendas 06.12.2012. a taotluses ümberpaigutamist

julgeolekukaalutlustega, Justiitsministeerium otsustas kaebaja ümber paigutada aga karistuse

täideviimise eesmärkide saavutamiseks. Õigusaktidest, sh Täitmisplaani § 10 lg-st 1, ei tulene

Justiitsministeeriumile pädevust asuda vangla taotlust sisustama uute alustega ning rahuldada

taotlust muul alusel kui oli märgitud vangla taotluses. Vaidlustatud otsus on põhjendamata, ei

vasta seadusele ega haldusaktile esitatavatele nõuetele ning rikub kaebaja õigusi. Otsusest ei

nähtu konkreetseid ja asjakohaseid asjaolusid, piisavaid põhjendusi ega viiteid tõenditele, mis

võiksid olla aluseks kaebaja ümberpaigutamisele Viru Vanglasse tugevdatud järelevalve alla.

Ei nähtu, miks on Viru Vanglas karistuse kandmine karistuse täideviimise eesmärkide

saavutamiseks parem kui Tartu Vanglas või et keegi oleks kaebaja ümberpaigutamise teemal

kinnipeetava ja vanglatöötajatega vestelnud. Kaebaja ümberpaigutamine Viru Vanglasse

raskendab oluliselt tema võimalusi suhelda oma Tartus elava abikaasaga. Vaidlustatud otsuses

on tuginetud 21.11.2012. a riskihinnangule, kaebaja varasemale karistatusele ning viimase

kuriteo sooritamisele katseajal ning leitud, et kaebaja on väljaspool vanglat võimeline juhtima

isikuid kriminaalsetele kuritegudele. Selline seisukoht on asjakohatu ja põhjendamatu.

Asjakohatud on ka viited kaebajale 18.06.2010 Lõuna Ringkonnaprokuratuuri määrusega

seatud suhtlemispiirangutele ning 18.04.2011 määratud distsiplinaarkaristusele. Tartu Vangla

on ka 15.05.2012 taotlenud kaebaja ümberpaigutamist, kuid 13.07.2012 jättis vastustaja

taotluse rahuldamata. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, millised on need uued asjaolud, mis on

fikseeritud uues riskihindamises ning mis õigustavad ümberpaigutamist. Kaebaja on

kõrgohtlikuks hinnatud juba 23.04.2012. Kaebaja väidetavaid „säilinud sidemeid ja osalust

kuritegelikus ühenduses“ ei ole otsuses ammendavalt selgitatud. Vaidlustatud otsuse

resolutsioon ja põhjendused on vastuolus, kuna resolutsiooni kohaselt paigutati kaebaja ümber

karistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks, kuid põhjendustes on lisaks sellele alusele

tuginetud ka julgeolekukaalutlustele.

4.

07.11.2013 toimunud istungil selgitas kaebaja esindaja, et Tartu Vanglas kaebajal

kellegagi konflikte polnud, kuid Viru Vanglas on oht kaebaja elule ja tervisele. Kaebaja

selgitas 17.11.2013. a avalduses istungi protokolli parandamiseks, et Viru Vangla direktori

29.10.2013. a korraldusega kehtestati kaebajale päevakava, mis välistaks tema kokkupuute

teiste kinnipeetavatega. Selle põhjustas asjaolu, et 03.10.2013 avastati Viru Vanglas kaebaja

kambri ukselt silt „kits“ ning 04.10.2014 üldkasutatava külmkapi sahtlilt, mida kaebaja

kasutab, silt „vana kits“ ja kitsepilt. Eelneva tõttu lukustati koheselt terve sektor 3,5 nädalaks

julgeolekukaalutlustel, kuid asjaga seotud kinnipeetavate nimesid kaebajale avalikustatud ei

ole. Samuti lisas kaebaja, et abikaasa on pika vahemaa ja töökohustuste tõttu teda Viru

Vanglas vähem külastanud. 24.11.2013 esitas kaebaja täiendavaid tõendeid.

5. Tartu Halduskohus jättis 09.12.2013. a otsusega kaebuse rahuldamata.

Otsuse kohaselt vastab vaidlustatud otsus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg-s 1

sätestatud haldusakti nõuetele. Olukorras, kus ümberpaigutamisega kaasneb kinnipeetava

perekonnaelu riive, on ümberpaigutamine kinnipeetavale koormav ning ärakuulamine

kohustuslik. Kaebaja on 03.12.2012 saanud esitada vastuväiteid seoses enda

ümberpaigutamisega ning vastustaja arvestas nende väidetega. Kohus ei nõustunud kaebajaga,

et vastustaja rahuldas Tartu Vangla 06.12.2012. a taotluse muul alusel kui vangla ise märkis.

Vaidlustatava otsuse põhjenduste p-s 5.1 selgitas vastustaja põhjalikult, miks tema arvates

tuleb vangla ümberpaigutamise taotlust käsitleda esitatuks vangistuse täideviimise eesmärkide

saavutamiseks. Kinnipeetava ümberpaigutamise otsustamisel on vastustajal lai kaalutusõigus

ning ta ei ole rangelt seotud ümberpaigutamise taotluse põhjendustega. Ümberpaigutamise

otsuses esitatud põhjendustele ei anna ükski vangistust reguleeriv õigusakt iseseisvat

õiguslikku tähendust, mistõttu ei saa need kaebaja õigusi rikkuda. Vaidlustatava otsuse

resolutsioon on selge ja üheselt mõistetav. Vaidlustatud otsusega ei ole kaebaja õigust

perekonnaelule riivatud suuremal määral kui see paratamatult kaasneb vangistusega. Ei ole

usutav, et kaebaja abikaasal puuduvad üldse puhkepäevad, et üks kord kuus olla tööst eemal.

Kohus nõustus vaidlustatavas otsuses toodud põhjendustega perekonnaelu riive osas. Ka

kaheksa kuud pärast ümberpaigutamist Viru Vanglas tekkinud konflikt ei too kaasa otsuse

tühistamist. Kui kaebaja leiab, et käesoleval hetkel on tema elu ja tervis ohus, saab ta Viru

Vangla direktorilt taotleda enda ümberpaigutamist teise vanglasse (RKHKm 02.06.2010

nr 3-3-1-30-10). Kuna vaidlustatud haldusakt jääb jõusse, ei saa kohus vastustajat kohustada

kaebajat Tartu Vanglasse tagasi paigutama.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. R. Pohlaku 08.01.2014. a apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada

ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada või alternatiivina asi halduskohtule uueks

läbivaatamiseks saata.

Apellatsioonkaebuse põhjendused:

6.1. Kohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme (HKMS § 2 lg-d 2, 4, 6 ja § 27 lg-t 1),

sest ei andnud 07.11.2013 toimunud istungil R. Pohlakule kordagi sõna, kuigi ta ise ning tema

esindaja seda taotlesid. Kaebaja ei saanud enda seisukohti esitada ega põhjendada ning

seetõttu ei ole haldusasi lahendatud õigesti ja ausalt. Rikkumist ei kõrvalda asjaolu, et kohus

rahuldas kaebaja taotlused kohtuistungi protokolli parandamiseks ning täiendavate tõendite

toimikusse lisamiseks. Lisaks on kaebaja taotlused lihtsalt toimikusse protokolli juurde lisatud

ning protokolli muudetud ei ole. Seega võib olla tegemist protokolli parandamise taotluse

lahendamise nõuete rikkumisega.

6.2. Kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi. Vastustaja võis küll kaebaja ära

kuulata HMS § 40 lg 1 mõttes, kuid ühegi vastuväitega sisuliselt ei arvestatud. Kohtuotsusest

ei nähtu, millest tulenevalt on konkreetselt alust arvata, et kaebaja on pannud või võiks

karistuse kandmise ajal panna toime uue kuriteo. Kaebaja ei nõustu, et vastustaja pole seotud

Tartu Vangla 06.12.2012. a taotluses esitatud põhjendustega. Vastustaja kaalutlusõigus

ümberpaigutamise otsustamisel ei saa olla piiramatu. Kaebaja jääb seisukohale, et

ümberpaigutamisega on rikutud tema õigust perekonnaelu puutumatusele ning elule ja tervise

kaitsele. Küsimus ei ole selles, kas Viru Vangla on kaebajale võimaldanud pikaajalisi

kokkusaamisi, vaid selles, kas tegelikkuses on pereliikmete kohtumised võimalikud. Kaebaja

elule ja tervisele on tekkinud reaalne oht.

7. Justiitsministeerium vaidleb 11.02.2014. a vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub

selle rahuldamata jätta.

Vastuses palus Justiitsministeerium arvestada enda 09.05.2013. a seisukohti (tl 25-28), mille

kohaselt olid ümberpaigutamise otsuse aluseks olevad kaalutlused ja järeldused õiguspärased

ning otsus on kooskõlas kehtiva õigusega. Antud juhul ei olnud võimalik kinnipeetava

soovidega arvestada, sest tema isiklikud eelistused ei olnud kaalukamad avalikest huvidest ja

ei kaalu üles vangistuse täideviimise eesmärkide olulisust.

Vastuseks apellatsioonkaebusele selgitas vastustaja järgmist:

7.1. Istungil kaebaja enda ära kuulamata jätmine pole selline menetlusviga, mis tooks kaasa

kohtuotsuse tühistamise. Kaebaja seisukohad olid istungil esindaja kaudu kaitstud. Pealegi

soovis kaebaja istungil kaasa rääkida tõendi vastuvõetavuse küsimuses, mille puhul ei

mänginud rolli tõendi andmise asjaolud ega kaebaja nägemus nendest. Kaebaja pole välja

toonud ühtegi asjaolu, mille osas ta poleks saanud kuni käesoleva menetlusstaadiumini

arvamust avaldada. Vastuseks apellatsioonkaebuse p-dele 22 ja 23 selgitas vastustaja, et

kohtuistungi protokollist jääb ebaõige mulje, nagu oleks vastustaja pidanud kaebaja seisukohti

juba ette mittearvestatavateks. Vastustaja pidas istungil silmas seda, et vangla

julgeolekuküsimustes ei saa tugineda kaebaja subjektiivsele arvamusele, vaid tuginema peab

objektiivselt tuvastatud faktilistele asjaoludele.

7.2. Halduskohus rikkus protokolli parandamist reguleerivaid kohtumenetluse norme, kuid

mitte selliselt, nagu väidetakse apellatsioonkaebuses. Halduskohus rikkus HKMS § 86 lg-st 1

tulenevat kohustust küsida protokolli parandamise taotluse kohta vastustaja seisukohta. Lisaks

ei ole kohus vastustajat teavitanud protokolli allkirjastamise ajast. Vastustaja nõustus, et kuna

kaebaja taotlustest tulenevaid parandusi pole protokolli sisse viidud, võib olla tegemist

protokolli parandamise taotluse lahendamise nõuete rikkumisega.

7.3. Kuigi vastustaja apellatsioonkaebust ei esitanud, märgib ta, et halduskohus on otsuses

üllatuslikult viidanud Viru Vangla direktori 29.10.2013. a korraldusele, mida tõendina asja

juurde ei võetudki. Nimelt esitas kaebaja esindaja viidatud korralduse kohtuistungil, kuid ka

loobus samal istungil selle tõendi esitamisest. Vastustajal puudub teave, nagu oleks kohus

tõendi hiljem asja materjalide juurde võtnud. Kui kohus võttis tõendi asja materjalide juurde

vastustaja teadmata, siis on rikutud tema õigust võtta osa tõendite uurimisest.

7.4. Kohus on kõiki asja lahendamisel tähtsust omavaid materiaalõiguse norme õigesti

kohaldanud. Asjaolu, et kaebaja on karistuse kandmise ajal pannud toime kuritegusid, tõendab

näiteks Jõgeva Maakohtu 17.12.2001. a otsus asjas nr 1-228/00. Kaebaja väidetele seoses

ümberpaigutamise õigusliku alusega on vastustaja juba halduskohtus vastanud. Vastustaja

selgitas täiendavalt, et julgeolekukaalutlused on kitsam mõiste kui ümberpaigutamine

vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks. Vastustaja lähtus otsuse tegemisel vangla

esitatud asjaoludest ja hinnangutest, kuid valis ise õige õigusliku aluse. Otsuse tegemisel ei

saanud arvestada asjaoluga, et 8 kuud pärast ümberpaigutamist tekkis kaebajale Viru Vanglas

võimalik julgeolekuoht.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja halduskohtu vaidlustatud

otsuse tühistamiseks ei ole alust, kuid ringkonnakohus peab vajalikuks täiendada halduskohtu

09.12.2013. a otsuse põhjendusi käesolevast otsusest tulenevate põhjendustega.

9. Iseenesest on toimiku materjalidest ja halduskohtu istungi protokollist

nähtuvalt põhjendatud kaebaja ja vastustaja seisukohad selle kohta, et halduskohus on

käesoleva asja menetlemisel rikkunud menetlusnorme, jättes 07.11.2013 toimunud

istungil R. Pohlakule sõna andmata, kuigi ta ise ning tema esindaja seda taotlesid ja

rikkudes HKMS §-st 86 ning TsMS §-st 53 tulenevat kohtuistungi protokolli

parandamise korda. Samuti on halduskohus rikkunud menetlusnorme sellega, et

tugines vaidlusaluses otsuses tõendile (Viru Vangla direktori 29.10.2013. a korraldus

nr 1-1/187), mida kohus ega menetlusosalised eelnevalt kohtuistungil ei uurinud, sest

kaebaja esitas selle kohtule pärast 07.11.2013. a istungit 24.11.2013. a kirjaga (tl 114-

124).

Samas ei ole need käesoleval juhul ringkonnakohtu arvates siiski sellised menetlusvead, mis

tingiksid halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamise ja asja uueks arutamiseks samale

kohtule tagasisaatmise, sest oma lõppjärelduselt on halduskohtu otsus õige.

Samuti sai kaebaja võimaluse omapoolsete seisukohtade suuliseks esitamiseks Tartu

Ringkonnakohtu istungil 29.10.2014 ja ringkonnakohus võttis korrektselt asja juurde need

materjalid, millele kaebaja viitas, kui tema suhtes esinevat julgeolekuohtu tõendavatele

materjalidele ning mille ta esitas hilinemisega ka Tartu Halduskohtule, kes aga ei võtnud

selget seisukohta nende tagastamise ega ka asja juurde võtmise kohta näiteks menetluse

uuendamise võimaluse kaudu, kuid käsitles vähemalt ühte neist tõenditest (29.10.2013. a

käskkirja) siiski oma 09.12.2013. a otsuses.

Samuti tuleb tähele panna seda, et kaebuses vaidlustati Justiitsministeeriumi haldusakti

materiaalset õiguspärasust, mistõttu on sisult tegemist suures osas õigusliku vaidlusega ja

eelviidatud menetluslikud rikkumised ei too seetõttu tingimata kaasa halduskohtu otsuse

tühistamist.

10. Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses jätkuvalt, et nii vastustaja kui ka

halduskohus on tema Viru Vanglasse paigutamisega seonduvalt materiaalõigusnorme

ebaõigesti kohaldanud. Ringkonnakohus sellega ei nõustu.

Nagu juba varem märgitud, vaidlustas R. Pohlak halduskohtus Justiitsministeeriumi

11.02.2013. a otsuse nr 11-6/13-1842, millega R. Pohlak paigutati Tartu Vanglast Viru

Vanglasse ümber vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks. Kaebaja leidis, et

vaidlustatud otsus on põhjendamata, ei vasta haldusaktile esitatavatele nõuetele ning rikub

kaebaja õigusi, tuues talle kaasa julgeolekuohu ja raskendades võimalusi suhelda oma Tartus

elava abikaasaga.

VangS § 19 lg 1 kohaselt võib kinnipeetava paigutada ühest kinnisest vanglast teise või ühest

avavanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks,

vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Kinnipeetava

ümberpaigutamine on detailsemalt reguleeritud Täitmisplaanis.

Täitmisplaani § 8 kohaselt paigutatakse kinnipeetav ümber selle vangla direktori taotlusel,

kus kinnipeetav karistust kannab.

Taotluse esitamisega Justiitsministeeriumile algab seega haldusmenetlus, milles

Justiitsministeerium ei ole siiski kindlalt seotud vangla esitatud põhjendustega ega ka

ettepanekuga, mis vanglasse kinnipeetav paigutada. Kuna otsuse tegija on

Justiitsministeerium, siis on tema hinnata, millised asjaolud on kinnipeetava

ümberpaigutamise aluseks ja millised mitte. Ümberpaigutamise otsuse tegemise õigus on

Justiitsministeeriumil tulenevalt Täitmisplaani § 2 lg-st 2. Tegemist on Justiitsministeeriumi

kaalutlusotsusega, millisesse vanglasse kinnipeetav paigutatakse.

Kinnipeetaval endal puudub subjektiivne õigus valida vanglat, kus kanda karistust. Näiteks

on Riigikohtu halduskolleegium oma lahendis haldusasjas nr 3-3-1-76-10 aga leidnud, et

asjaolust, et kinnipeetaval puudub õigus valida endale karistuse kandmiseks konkreetset

vanglat, ei saa teha järeldust, nagu puuduks kinnipeetaval mis tahes olukorras õigus

vaidlustada enda ümberpaigutamist. Kolleegium oli seisukohal, et kinnipeetaval on õigus

vaidlustada tema suhtes tehtud ümberpaigutamise otsust olukorras, kus ümberpaigutamine

tingis perekonnaga pikaajalise kokkusaamise ärajäämise. Riigikohtu sellest seisukohast saab

järeldada, et ümberpaigutamise otsuse vaidlustamisel tuleb kinnipeetaval ära näidata tema

mõne põhiõiguse rikkumine, kuid vaidlustamise aluseks ei saa olla ümberpaigutamise fakt

iseenesest või soovimatus kanda karistust otsusega määratud vanglas. Halduskolleegium asus

sama lahendis ka seisukohale, et kinnipeetava ümberpaigutamine VangS § 19 kohaselt ei

eelda ümberpaigutatava eelnevat nõusolekut. Samuti ei ole ümberpaigutamine kinnipeetava

suhtes üldjuhul koormava iseloomuga. Seega ei toimu kinnipeetava ümberpaigutamine

kinnipeetava kahjuks HMS § 40 lg 3 p 3 mõttes.

Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus „Euroopa vanglareeglistik“ sätestab punktides

17.2 ja 17.3, et kinnipeetava paigutamisel tuleb arvesse võtta ka nõudeid, mis on seotud

jätkuva eeluurimise, ohutuse ja turvalisusega ning vajadust tagada asjakohased režiimid

kõikidele vangidele ning vangide sooviga tuleb võimaluse korral arvestada. Seega ka

Euroopa vangistusõigusalane soovituslik akt ei näe ette, et siseriiklikult peaks sätestama

kinnipeetavale subjektiivse õiguse valida kinnipidamiskohta.

Euroopa Inimõiguste Kohus on otsuses Bastone v Itaalia samuti leidnud, et Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ei anna kinnipeetavale õigust valida

kinnipidamiskohta. Asjaolu, et kinnipeetavad võidakse paigutada eraldi nende perekondadest,

on paratamatu tagajärg isiku karistamisele. Küll aga võib isiku paigutamine vanglasse, mis

on niivõrd kaugel tema perekonnast, et külastused on tehtud äärmiselt raskeks või isegi

võimatuks, tähendada, et sekkutud on üleliia isiku õigusele perekonnaelule. Sellistel juhtudel

on oluline, et võimud abistaksid isikutel hoida perekonnaga kontakti.

Viimatinimetatuga seoses tuleb antud kaasuses aga arvestada Eesti mastaapidega ning

geograafiliste iseärasustega, millest lähtuvalt on kinnipeetavate omastel võimalik ilma

suuremate raskusteta igast Eesti maakonnast erinevatesse vanglatesse ligi pääseda.

Avalikult kättesaadav internetikeskkond Tpilet näitab samuti võimalust Tartu ja Jõhvi vahet

bussiga liiklemiseks, pakkudes Jõhvi sõitmise võimalust 9 erineval liinil alates hommikul

8.15 kuni õhtul 19.30-ni ja Jõhvist Tartusse sõitmise võimalust vähemalt 12 liinil alates

6.25-st ja seda üldjuhul nii puhkepäevadel kui ka tööpäevadel.

11. Kinnipeetava õigusi võib tema paigutamine rikkuda üldjuhul ka siis, kui see

toimub näiteks ettenähtud menetluskorda rikkudes või ilmselgelt meelevaldsetel

kaalutlustel, või kui kaalutlusõigust on kuritarvitatud (nt ümberpaigutamine

kättemaksuks või tagakiusamiseks). HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui

ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega

kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

Justiitsministeerium on seisukohal, et haldusakt on põhjendatud, otsus on tehtud

pädeva isiku poolt kehtiva õiguse alusel.

VangS § 6 lg 1 kohaselt on karistuse täideviimise eesmärgiks mitte ainult kinnipeetava

suunamine õiguskuulekale teele, vaid ka õiguskorra kaitse. Õiguskorra kaitse alla kuulub ka

vanglas õiguskorra tagamine. Kambertüüpi vanglates paigutatakse kinnipeetav talle eraldatud

kambrisse, mis välistab kinnipeetavate omavahelise suhtlemise ning kindlustab kõige

efektiivsemalt vangla julgeoleku.

Viru Vanglas on erinevalt Tartu Vanglast eraldi üksus, mis viib täide tugevdatud järelevalvet

vajavate kinnipeetavate vangistust. Seega, kui kinnipeetava puhul on tuvastatud vajadus

tugevdatud järelevalveks ja ei esine Viru vanglasse paigutamist välistavat asjaolu,

paigutatakse selline kinnipeetav Viru Vanglasse.

Ka Riigikohtu üldkogu on oma 07.12.2009. a otsuses nr 3-3-1-5-09 selgitanud vangistuse

täideviimise eesmärki. Üldkogu hinnangul tähendab kinnipeetava suunamine õiguskuulekale

käitumisele karistuse niisugust täideviimist, mis peab andma vangistatule võime tulla

sotsiaalselt vastutavana edaspidises elus toime ilma õiguskorda rikkumata. See hõlmab endas

ühelt poolt meetmete võtmist ja kinnipeetavale tingimuste loomist, mis võimaldaksid tal

taasühiskonnastuda, teiselt poolt aga kinnipeetava allutamist vanglas valitsevale korrale kui

raamistikule kinnipeetava suunamisel. Õiguskorra kaitsmine karistuse täideviimise

eesmärgina tähendab eelkõige selle tagamist, et süüdimõistetu ei paneks karistuse kandmise

ajal toime uut kuritegu. Selliselt realiseeritakse vangistusega ka eesmärk tagada ühiskonna

turvalisus (nii vangla julgeolek kui ka väljapoole vanglat jäävate isikute turvalisus) ja

laiemalt põhiseadusliku väärtusena riigi sisemine rahu.

Õiguskorra kaitse, mis on üks vangistuse täideviimise eesmärkidest, on lai mõiste, mis

hõlmab endas ka julgeoleku tagamist.

Seega ei ole asjakohane kaebaja väide, nagu oleks ümberpaigutamise otsuses julgeoleku

tagamisele viitamine või sellele vangla poolt tuginemine iseseisev asjaolu. Antud juhul tuleb

käsitleda julgeoleku tagamist kui vangistuse täideviimise eesmärki, et süüdimõistetu ei

paneks karistuse kandmise ajal toime uut kuritegu. Julgeolek laiemalt võttes tähendabki selles

kontekstis muuhulgas eesmärk tagada ühiskonna turvalisus, samuti kinnipeetava järelevalve,

mis tagaks üldise julgeoleku vanglas. Seeläbi realiseeritakse ka VangS § 66 lg-s 1

vanglateenistusele pandud kohustust ja õigust tagada julgeolek vanglas.

12. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, nagu oleks Justiitsministeerium

otsuse tegemisel toonud välja uusi asjaolusid võrreldes vangla taotlusega. Nagu juba

märgitud, ei olnud Justiitsministeerium kui haldusakti andja seotud üksnes vangla

poolt väljatooduga, kuna Justiitsministeeriumil menetluse läbiviijana on HMS-st

tulenevalt uurimiskohustus. Seega tuli vastustajal haldusmenetluses välja selgitada

otsuse tegemiseks vajalikud asjaolud. See, kas vangla oli oma taotluses sarnastele

põhjustele viidanud või mitte, ei ole seetõttu haldusakti õiguspärasuse seisukohalt

asjassepuutuv. Kuna julgeolek on mõiste, mis on üheks vangistuse täideviimise

eesmärgi osaks, siis vaadates nii Tartu Vangla selgitusi, miks kinnipeetav vajab nende

hinnangul tugevamat järelevalvet, kui ka Justiitsministeeriumi vaidlusaluse otsuse

põhjendusi, võib asuda seisukohale, et nii ümberpaigutamise otsuses kui ka vangla

taotluses räägitakse sisuliselt samast asjast. Seega ei olnud otsuse põhjendus ka selles

osas R. Pohlakule üllatuslik.

Justiitsministeeriumi otsus põhineb lisaks faktiliste asjaoludele, mis tulenevad nii

kinnipeetava suhtes tehtud varasematest süüdimõistvatest otsustest, kinnipeetavat

iseloomustavatest sündmustest, tema tegudest ja käitumisest. Kinnipeetava distsiplinaarkorras

karistamine on samuti teda iseloomustav asjaolu, millega võib otsuste tegemisel arvestada.

Antud juhul oli kinnipeetav menetluses ka ära kuulatud, mistõttu oli talle tagatud

ärakuulamine vastavalt HMS §-le 40. Lisaks oli kaebaja kaasanud menetlusse enda esindaja,

kelle poolt 20.12.2012 esitatud seisukohaga Justiitsministeerium oma otsuse tegemisel

arvestas. Seega oli kaebajale tagatud igakülgne ärakuulamine ja ka professionaalne

õigusnõustamine.

13. Kaebaja ei ole toonud välja ühtegi konkreetset asjaolu või asjakohast selgitust,

miks ta leiab, et vaidlusaluses kaalutlusotsuses esinevad vead või milline faktiline

asjaolu on või ei ole tõene. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et

Justiitsministeeriumi 11.02.2013. a otsus on piisavalt motiveeritud ja kaalutletud,

asjas olulised asjaolud on välja selgitatud ja arvesse võetud ning otsuse tegemisel on

õigesti teostatud diskretsiooni ja otsuses ei ole tehtud kaalutlusvigu, mis tooksid kaasa

haldusakti tühistamise.

Kinnipeetava paigutamine ja ümberpaigutamine otsustatakse lähtuvalt kinnipeetava ja

vanglasüsteemi vajadustest ning seda teostatakse äärmiselt ulatusliku kaalutlusõiguse kaudu.

VangS § 23 lg 1 kohaselt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada

kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida

kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt soodustab

vangla kinnipeetava vanglavälist suhtlemist. Asjaolu, et kinnipeetav võidakse paigutada

Eestisiseselt erinevatesse vanglatesse, ei tähenda seda, et vangla ei oleks täitnud VangS § 23

lõikeid 1 ja 2. Nagu juba märgitud, on Eesti geograafiliselt väikene riik ning vanglad asuvad

suurtes regionaalkeskustes, kuhu on võimaldatud kõikidele suuremate raskusteta või

kulutusteta ligipääs. Lisaks ei ole pikaajalised ega ka lühiajalised kokkusaamised ainsaks

suhtlusviisiks, kuna perekonnaga on võimalik kontakti hoida ka kirjavahetuse teel ning

kasutades selleks telefonikõnesid. Justiitsministeerium ei ole paigutamise otsusega riivanud

kaebaja õigust suhelda perekonnaga.

Ka kaebaja enda väidetest ei nähtu, et Viru Vangla oleks tal kuidagi takistanud vanglas oma

perekonnaga kokku saada.

Kaebaja väide, et ümberpaigutamine raskendas oluliselt tema võimalusi oma perega

suhtlemiseks, ei vasta asja materjalidest nähtuvalt samuti tõele.

Vastustaja on halduskohtule esitanud väljavõtted Riiklikust kinnipeetavate, karistusjärgselt

kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registrist (tl 30-31) ja millest nähtub, et alates

kaebaja Viru Vanglasse paigutamist on tema abikaasa käinud viiel lühiajalisel kokkusaamisel

ja ühel pikaajalisel kokkusaamisel. Enne paigutamist on sama ajaperioodi jooksul (3 kuud)

Tartu vanglas olles abikaasa kaebajat külastanud lühiajalise kokkusaamise raames kuus korda

ja pikaajalisel kokkusaamisel käinud ühe korra. Seega ei nähtu faktilistest asjaoludest, et

Tartu vanglas olles oleks abikaasa kaebajat sagedamini külastatud kui Viru vanglas viibides.

Samuti ei saanud ümberpaigutamine halvendada kaebaja võimalusi oma perekonnale

helistada või kirjutada, kuna need õigused on talle ka Viru vanglas tagatud.

14. Vastuväitena apellatsioonkaebuse punktile 34 tuleb veel märkida, et vastustaja

poolt ringkonnakohtu istungil esitatud Jõgeva Maakohtu 17.12.2001. a otsusega asjas

nr 1-228/00 on R. Pohlak mõistetud kuriteos süüdi ajal, kui ta kandis

kinnipidamiskohas karistust. Sellele kohtuotsusele on viide ka Tartu Vangla

06.12.2012. a taotluses nr 6-5/17273 R. Pohlaku ümberpaigutamiseks. Viidatud

kohtuotsuses on kohus kirjutanud järgmist: „Karistuse mõistmisel R. Pohlakule

arvestab kohus, et uus kuritegu on tema poolt toime pandud kinnipidamiskohas

eelmise karistuse kandmise ajal. Asjaolu, et kuritegu on toime pandud

kinnipidamiskohast, viitab kuriteo laadile ja raskusastmele - toimepanemise

organiseerituse kõrgele astmele ja ohtlikkusele. Ka eelmises kohtuotsuses kirjeldatud

ühe kuritegudest on R. Pohlak pannud toime karistuse kandmise ajal (I kd. tl.

269).“ See viitab selgelt, et R. Pohlak on kinnipidamisasutuses karistuse

kandmise ajal toimepandud teos süüdi mõistetud. Tegemist on sellise faktilise

asjaoluga, millega vastustaja ja kohus võisid õiguspäraselt arvestada ning õige ei ole

kaebaja väide, et ei ole võimalik aru saada sellest, mille alusel on paigutamise otsuse

ja ka kohtuotsuse tegemisel tehtud järeldus, et kaebaja pani karistuse kandmise ajal

toime uue kuriteo ja võib seda ilmselt ka tulevikus teha.

15. Põhjendatud ei ole ka kaebaja väide, et ümberpaigutamine Viru Vanglasse

seadis ohtu tema elu ja tervise, kuna tal on seal teiste kinnipeetavatega tekkinud

konflikt, mille tõttu kehtestas Viru Vangla direktor 29.10.2013. a korraldusega nr 1-

1/187 talle üldisest päevakavast erineva päevakava. Asja materjalidest nähtuvalt (tl

119-123) oli see seotud 03.-04.10.2013. a intsidendiga, mille tulemusena avastati

kaebaja kambri ukselt silt „kits“ ning üldkasutatava külmkapi sahtlilt, mida kaebaja

kasutab, silt „vana kits“ ja kitsepilt.

R. Pohlak paigutati ViruVanglasse ümber 14.02.2013. Julgeolekuküsimus, millele R. Pohlak

nüüd viitab, on tekkinud alles 2013. a oktoobri lõpus, s.o kaheksa kuud pärast kinnipeetava

ümberpaigutamist. Kui kaebajal oleks olnud Viru Vanglas julgeolekuoht algusest peale, siis

oleks see ilmnenud ka varem, kui kaheksa kuud pärast kaebaja Viru Vanglasse paigutamist.

Seega ei ole 3013. a oktoobris juhtunu näol hetkel tegemist sellise asjaoluga, mida vastustaja

sai ette näha või pidi ette nägema R. Pohlaku ümberpaigutamisel. Vastustaja pidi arvestama ja

ka arvestas ümberpaigutamise menetluse ajal talle teada olnud asjaoludega, kuid ei pidanud

arvestama kõigi potentsiaalsete ohtudega, mis võivad tekkida kinnipeetava karistuse

kandmise aja jooksul. Seega ei ole 2013. a oktoobris toimunud vahejuhtum tõendiks, et

vastustaja on teinud haldusmenetluse läbiviimisel asjaolude hindamisel sellise vea, mis tooks

kaasa vaidlustatud 11.02.2013. a otsuse õigusvastasuse ja tühistamise. Pealegi selgus

ringkonnakohtu istungil, et Viru Vangla direktori 29.10.2013. a korraldusega nr 1-1/187

kaebaja suhtes kehtinud erikord on juba paar-kolm kuud tagasi lõppenud ning ta on Viru

Vanglas paigutatud ka teise osakonda ja viibib seal samades tingimustes teiste

kinnipeetavatega.

Vaidlusaluse 11.02.2013. a haldusakti tühistamiseks ei anna alust ka kaebaja poolt

ringkonnakohtu istungil esitatud väited ja selgitused oma tervisliku seisundi ja selle

väidetava halvenemise kohta põhjusel, et Viru Vanglas ei käi kambri aknad üldse lahti ja

kambrites ei ole piisavalt õhku. Ringkonnakohus nõustub selles osas vastustajaga, et väidetav

värske õhu nappus Viru Vangla kambrites ei ole ministeeriumi varasema otsuse tühistamise

aluseks ning juhul, kui Viru Vanglas oleks leitud, et seal kaebaja tervislik seisund tõesti

pidevalt halveneb vangla tingimustest tulenevalt ning vanglal puuduvad võimalused talle

vajalike tingimuste ja ravi tagamiseks, siis oleks Viru Vangla ilmselt ka teinud

ministeeriumile omapoolse taotluse R. Pohlaku ümberpaigutamise kohta, kuid Viru Vangla

seda senini teinud ei ole.

16. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad R. Pohlaku poolt

apellatsioonimenetluses kantud kulud (riigilõiv) HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda

kanda.

Mati Kartau

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/