2-13-36744/14 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-13-36744

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Hiie Lindmets

Otsuse

avalikult

teatavaks-

tegemise aeg ja koht

10. november 2014, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-13-36744

Tsiviilasi

OÜ Aktiva

Finants

hagi

Evelin

Nõmme

vastu

427,09 euro nõudes

Tsiviilasja hind

427,09 eurot

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

hageja

OÜ Aktiva

Finants

(rk

10746479;

asukoht

A. Weizenbergi 20,

10150

Tallinn;

e-post

inkasso@julianus.ee), esindaja Uljana Feldman, e-post

jurist@julianus.ee;

kostja Evelin Nõmme (ik 48612252735; elukoht XXXXX;

e-post XXXXX)

Kohtuistungi toimumise aeg

lihtmenetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ Aktiva Finants hagi Evelin Nõmme vastu osaliselt.

2. Välja mõista Evelin Nõmmelt OÜ Aktiva Finants kasuks 149 (ükssada nelikümmend

üheksa) eurot ja 66 senti põhinõude katteks.

3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

4. Tunnistada otsus tagatiseta viivitamata täidetavaks.

5. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Menetluskulude kindlaksmääramine

Menetlusosaline ei või nõuda kulude hüvitamist TsMS § 174 lg-tes 1-3 sätestatud korras, välja

arvatud juhul, kui käesolev kohtulahend tühistatakse (TsMS § 405 lg 1 p 3, § 1741 lg 4).

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda

apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse.

Hageja nõue ja põhjendused

Elisa Mobiilsideteenused AS (Elisa) ja Evelin Nõmme (kostja) sõlmisid 18.01.2007

liitumislepingu nr 1594780 mobiiltelefoniteenuse tarbimiseks ja soodushinnaga müügilepingu

(liitumislepingu nr 1594780 lisa) mobiiltelefoni Samsung D520 Aqua Black ostmiseks. Kostja

2(6)

kohustus saadud telekommunikatsiooniteenuse eest tasuma vastavalt esitatud arvetele, kuid ei

täitnud oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt. Elisa loovutas 20.12.2012 oma nõude kostja

vastu OÜ-le Aktiva Finants (hageja) põhinõudes 213,57 eurot koos õigusega nõuda

kõrvalnõudeid.

Hageja selgitab, et Elisa on väljastanud kostjale arveid miinimumarve kasutamata summadele

15,98 eurot (250 krooni). Miinimumarve esitamise õigus tuleneb liitumislepingust. Arve

nr 2002596190 on esitatud koos käsitlustasuga 63,91 eurot, mille nõudmise õigus tuleneb

soodushinnaga müügilepingust.

Kostja võlgneb hagejale 427,09 eurot, millest 213,57 eurot on põhinõue ja 213,52 eurot

sissenõutavaks muutunud viivis. Hageja on arvestanud viiviseid vastavalt lepingus kokkulepitud

viivise määrale 0,15% päevas alates arvete maksetähtajast kuni hagi koostamise päevani.

Hageja palub hagi rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 427,09 eurot. Menetluskulu

(riigilõiv 75 eurot ja lepingulise esindaja tasu 178,95 eurot) palub hageja jätta kostja kanda ja

mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskuluna 253,95 eurot ja viivise menetluskulult alates

kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

Hageja ei nõustu kostja vastuväidetega arvete väljastamata jätmise ja/või tagantjärgi koostamise

osas. Kuivõrd Elisa eesmärgiks on sideteenuste osutamiselt tulu teenida, ei ole nende huvides

jätta arved väljastamata. Arve väljastatakse kliendile kas liitumislepingus märgitud postiaadressil

paberkandjal

või

kliendi

vastava

sooviavalduse

alusel

elektroonilisel

kujul.

Arve

mittekättesaamine ei vabasta klienti arve tasumise kohustusest. Hageja märgib, et kui arved ei

jõudnudki kostjani elukoha vahetuse, välismaal viibimise või muu põhjuse tõttu, oli kostja

kohustatud arvete summad ise välja selgitama ja arved tasuma. Kuna kostja seda ei teinud, öeldi

leping üles võlgnevuse tõttu. Hageja ei nõustu viiviste vähendamisega nullini. Hageja arvates on

viivis õiguskaitsevahend ja sanktsioon kohustuse täitmata jätnud võlgniku suhtes. Hageja on tulu

teenimise eesmärgil loodud ettevõte ning kostja poolt kohustuse täitmata jätmise tõttu on hageja

pikemat aega jäänud ilma võimalusest osutatud teenuste eest tasu saamiseks. Samuti ei ole

hageja nõus kostja poolt pakutud kompromissiga.

Hageja lisas avaldusele koopiad 18.01.2007 liitumislepingust ja soodushinnaga müügilepingust

koos arvega mobiiltelefoni eest tasumise kohta sularahas, Elisa Eesti AS teenuste kasutamise

üldtingimustest, kostjale esitatud arvetest, teatisest nõude loovutamise kohta, menetluskulude

nimekirjast koos 24.01.2014 arvega (tl 16-49, 55-56).

Kostja vastus hagile

Kostjale on arusaamatu, mida hageja tõendab liitumislepingu ja soodushinnaga müügilepingu

esitamisega. Kostja märgib, et liitumisleping oli kohustuslik 18 kuud ja soodushinnaga

müügilepingu arve tasuti sularahas arvel näidatud kuupäeval. Kohustusliku 18 kuu jooksul on

kõik arved tasutud. Arvete esitamise seisuga 2011. aasta ei ole need enam kostjale siduvad.

Hageja ei ole esitanud lepingu lõpetamise kohta ühtegi dokumenti, mis tooks kaasa käsitlustasu

nõudmise õiguse. Avaldusele lisatud Elisa arvete osas selgitab kostja, et ta pole neid kätte

saanud, kuigi need võisid olemas olla. Välistada ei saa ka võimalust, et arved on koostatud

tagantjärgi, kui nõue loovutati inkassofirmale. Kostjani jõudsid arved 2011. aastal väga

kaootiliselt. Elisal oli sellel ajal pidevalt probleeme arvete koostamise, väljastamise ja

õigeaegsusega mingite programmivigade, arvestusvigade jne tõttu, mistõttu tuli tihti võtta

Elisaga ühendust ja küsida ise arvete väljastamise kohta. Kostja palub kohaldada aegumist

kõigile arvetele millele võimalik, vähemalt kuni maksetähtajani 23.01.2011 esitatud arvetele.

Kostja on nõus tasuma arvete nr 2002043984 ja järgnevate eest (va arve nr 2002596190 eest

summas 79,89 eurot) kokku 103,62 eurot (29,64 + 25,28 + 32,72 + 15,98). Kostja palub kohtul

sõlmida kompromiss 103,62 euro tasumiseks selliselt, et kostja tasub ühes kuus 20 eurot ja

viiviseid ning muid tasusid ei lisandu. Kostja palub viiviseid vähendada nullini, kuna ta on

varatu, töötu ja kodutu ning haginõude rahuldamine paneks teda väga raskesse majanduslikku

olukorda, mis ei võimaldaks minimaalset toimetulekut. Hageja väidab hagis, et oli sunnitud

viimase vahendina oma õiguste kaitseks pöörduma kohtu poole. Samas pole avaldusele lisatud

3(6)

tõendusmaterjali (võlateatist, -nõuet või muud dokumenti), et hageja oleks kostjat teavitanud

võlgnevusest. Kuna hageja ei ole kasutanud kohtuvälise kokkuleppe sõlmimise võimalust, tuleb

kõik menetluskulud jätta hageja kanda.

Kostja ei saa aru, mida mõtleb hageja oma seisukohas öelduga, et on tulu teenimise eesmärgil

loodud ettevõte ja et kostja poolt kohustuse täitmata jätmise tõttu on hageja pikemat aega jäänud

ilma võimalusest osutatud teenuste eest tasu saamiseks. Hageja nõue kostja vastu tekkis nõude

loovutamise teel – hageja ise pole kostjale mingeid teenuseid osutanud – seega on see hageja

riisiko, millised nõuded (aegunud, lootusetud vms) ta omandas ja millised edulootused tal

nendega on. Kostja ei tunnista hageja poolt esitatud esindustasu, pidades skeemitamiseks seda,

kui ühe äriühingu erinevad üksused volitavad teineteist esindama. Samuti vaidleb kostja vastu

esindajatasu suurusele. Kostja märgib, et hageja nõue on massnõue, mille tarbeks on välja

töötatud blanketne hagi põhi. Sellise hagi kohtule esitamine ei võta üle poole tunni aega. Kui

kohus ei jäta kogu menetluskulu hageja kanda, palub kostja menetluskulu vähendada vähemalt

poole võrra ja ajatada menetluskulude tasumine ühe aasta peale, kuna kostja on vähekindlustatud

isik. Pangakontode väljavõttest on näha, et enamus sissetulekust on läinud krediitkaardi

võlgnevuste tasumiseks. Kostja on Järvamaa Kutsehariduskeskuse vastuvõetud õpilaste

nimekirjas ja õppetöö algab 2015. aasta jaanuaris.

Kostja lisas vastusele koopia pangakontode väljavõtetest (tl 85-88).

Kohtu põhjendused

1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 alusel menetleb kohus antud hagi oma

õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes TsMS-s sätestatud üldisi

menetluspõhimõtteid (tl 78-79).

Pooltele on kätte toimetatud 10.10.2014 kohtumäärus hagi menetlemise kohta lihtsustatud

korras. Pooled ei ole kohtule teatanud enda ärakuulamise soovist, mistõttu asub kohus

seisukohale, et pooled ei soovi enda isiklikku ärakuulamist. Samuti ei ole pooled esitanud

kohtule kinnitamiseks nende poolt allkirjastatud kompromissilepingut ja seetõttu lahendab kohus

antud asja sisuliselt.

2. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et Elisa ja kostja on 18.01.2007 sõlminud liitumislepingu

nr 1594780

mobiiltelefoniteenuse

tarbimiseks

(tl 16)

ja

soodushinnaga

müügilepingu

(liitumislepingu nr 1594780 lisa) mobiiltelefoni Samsung D520 Aqua Black ostmiseks (tl 18).

Kohtu hinnangul on nimetatud liitumislepingu näol tegemist tüüptingimustel sõlmitud teenuste

osutamise lepinguga. Samuti on tüüptingimustel sõlmitud mobiiltelefoni müük soodushinnaga.

VÕS § 35 lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja

töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi

rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise

lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. VÕS § 35 lg 2

järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud.

Kohtu arvates vastavad kostjaga sõlmitud viidatud lepingud oma väliste tunnuste poolest

tüüptingimustega lepingu tunnustele. Lepingutest nähtuvalt kasutab Elisa klientide (füüsiline või

juriidiline isik) suhtes eelnevalt välja töötatud tingimustega lepinguid kavatsusega kasutada neid

tingimusi tulevikus sõlmitavates liitumis- ja soodushinnaga müügilepingutes ning sellest

tingituna puudub kliendil lepingu tingimuste üle läbirääkimise võimalus.

Tüüptingimustel sõlmitud lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda VÕS § 39 lg-st 1, mille esimese

lause kohaselt tuleb tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik

isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Vaidlust ei ole selles, et Elisa tegutses lepinguid

sõlmides oma majandustegevuse raames ja kostja oli Elisaga lepinguid sõlmides tarbijaks VÕS

§ 34 tähenduses (18.01.2007 kehtinud redaktsioon). Järelikult tuleb vaidlusaluseid lepinguid

tõlgendada selliselt, nagu mõistlik tarbija sellest aru pidi saama. Viidatud sätte teise lause

kohaselt tõlgendatakse kahtluse korral tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks.

4(6)

Kohus märgib, et tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud

nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole

sellele tuginenud.

3. Hageja on esitanud kostja vastu lepingu rikkumisest tulenevad nõuded.

Kohustuse rikkumine on VÕS §-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata

jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1, 4 ja 6

sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist,

öelda lepingu üles ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Sama

paragrahvi 2. lõike järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos

kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada,

kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.

Vaidlust ei ole selles, et kostja rikkus oma lepingulist põhikohustust tasuda teenuste eest

vastavalt esitatud arvetele õigeaegselt ja regulaarselt.

4. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 näevad ette, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust,

võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

Kostja on võtnud hagi õigeks põhinõude osas 103,62 eurot, olles nõus tasuma arvete

nr 2002043984, 2002182157, 2002326856 ja 2002457646 alusel (29,64 + 25,58 + 32,72 +

15,98) (tl 40-47). TsMS § 440 lg 1 sätestab, et kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud

avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Kuivõrd kostja on võtnud hagi õigeks

summas 103,62 eurot, tuleb hageja hagi nimetatud osas rahuldada õigeksvõtuga ja kostjalt tuleb

hageja kasuks välja mõista 103,62 eurot põhinõude katteks.

5. Kostja hinnangul on hageja nõue osaliselt aegunud, mistõttu ei ole ta nõus tasuma 2010. aastal

osutatud teenuste eest arvete nr 2001635967 (periood 01.11.2010 kuni 30.11.2010 – tl 36-37) ja

nr 2001897418 (periood 01.12.2010 kuni 31.12.2010 – tl 38-39) alusel.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse

ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja on taotlenud aegumise kohaldamist. Vastavalt TsÜS

§ 142 lg-le 1 aegub nõudeõigus seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul.

Liitumislepingus kokku lepitud mobiiltelefoniteenuste kasutamisest tulenev tasunõue on

tehingust tulenev nõue, mille aegumistähtaeg TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on kolm aastat. Kohus on

seisukohal, et aegumise algusele tuleb nimetatud nõude korral kohaldada TsÜS § 147 lg-t 1 ja

lg 3 teist lauset. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude

sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 3 (mis

reguleerib eelkõige kokkulepitud lepingulise tasu maksmise nõude aegumist) teise lause

kohaselt, kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle

kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Toimiku materjalide kohaselt

esitati vaidlusalused arved kostjale 04.12.2010 (maksetähtaeg 18.12.2010) ja 09.01.2011

(maksetähtaeg 23.01.2011). Seega algas liitumislepingus kokku lepitud mobiiltelefoniteenuste

kasutamisest tuleneva tasunõude aegumistähtaeg TsÜS § 147 lg 3 teise lause alusel arve

nr 2001635967 järgi 2010. aasta lõppemisest ja arve nr 2001897418 järgi 2011. aasta

lõppemisest. Kuna nõude aegumistähtaja alguseks peab TsÜS § 147 lg 3 teise lause kohaselt

kalendriaasta olema lõppenud, algas hageja liitumislepingust tuleneva mobiiltelefonteenuste

kasutamise eest makstava tasu nõude aegumine vastavalt 01.01.2011 kell 00.00 ja 01.01.2012

kell 00.00. Aegumistähtaeg lõppeb TsÜS § 146 lg-t 1 arvestades vastavalt 31.12.2013 kell 24.00

ja 31.12.2014 kell 24.00. TsÜS § 160 lg 1 sätestab, et aegumine peatub õigustatud isiku poolt

hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. TsÜS § 160 lg 2 p 3 järgi on hagi

esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses või muus hagita

menetluses. Käesolevas asjas on maksekäsu kiirmenetluse avaldus kohtule esitatud 07.08.2013,

seega tähtaegselt, mistõttu ei saa kohustatud isik (kostja) aegumisele tuginedes keelduda oma

kohustuse täitmisest. Kuivõrd põhikohustusest tulenev nõue ei ole aegunud, ei ole aegunud ka

hageja viivisenõue (TsÜS § 144, § 154).

5(6)

Kuna kostja ei ole arvetest nr 2001635967 ja nr 2001897418 tulenevatele nõuetele esitanud muid

vastuväiteid peale aegumise ning kohus tuvastas, et hageja nõue ei ole aegunud, tuleb kostjalt

hageja kasuks välja mõista ka 39,75 eurot (16,55 + 23,20).

6. Kostja ei ole nõustunud tasuma arve nr 2002596190 alusel, olles vaidlustanud üksnes

käsitlustasu nõudmise õiguse.

Arvest nr 2002596190 (tl 48-49) nähtuvalt sisaldab see nii miinimumarvet 15,98 eurot kui

käsitlustasu 63,91 eurot.

6.1. Liitumislepingu tingimused näevad ette, et juhul, kui klient kasutab kõnepaketti, mille osas

kehtib miinimumarve, siis miinimumarve nõue kehtib ka perioodil, mil kliendile on

mobiiltelefoniteenuste kasutamise võimalus ajutiselt piiratud. Klient ei saa nimetatud perioodil

mobiiltelefoniteenuseid osaliselt kasutada, kuid kohustub tasuma Elisale miinimumarveid kuni

mobiiltelefoniteenuste kasutamise peatamiseni või liitumislepingu lõpetamiseni või peatamiseni.

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja kasutas paketti Elisa 250, mille osas kehtis

miinimumarve 15,98 eurot (250 krooni) kuus. Seega oli kostjal miinimumarve maksmise

kohustus ka aja eest, mil teenuse tarbimine võis temale olla ajutiselt piiratud. Kohus leiab, et

teenuse tarbimise piiramine tähtajaga üks kuu on sanktsiooni kasutamiseks mõistlik aeg

(eelduslikult on leping Elisa poolt üles öeldud, sest rohkem arveid ei ole kostjale väljastatud),

kahjustades

tarbijast

kliendi

huve

minimaalselt.

Kuivõrd

vaidlusalune

piirang

on

proportsionaalne abinõu teenuse osutaja õiguste kaitseks, on kostjal miinimumarve tasumise

kohustus arve nr 2002596190 alusel summas 15,98 eurot.

6.2. Hageja on hagiavalduses (tl 12) selgitanud, et käsitlustasu nõudmise õigus tuleneb

soodushinnaga müügilepingust.

Soodushinnaga müügilepingu kohaselt tulenes kostjale sellest kohustus olla lepinguga seotud

18 kuud. Soodushinnaga müügilepingust nähtuvalt oli soodushinnaga mobiiltelefoni müügi

eelduseks, et soodushinnaga müügilepingus märgitud mobiiltelefoninumbriga seotud SIM-kaart

peab olema avatud 18 kuu kestel pärast soodushinnaga mobiiltelefoni ostmist ning klient

kohustub nimetatud perioodi kestel mitte muutma kasutatavat teenuspaketti väiksema

miinimumarvega teenuspaketi vastu. Juhul, kui soodushinnaga müügilepingus märgitud

mobiiltelefoninumbriga seotud SIM-kaart suletakse ennetähtaegselt, on klient kohustatud Elisale

tasuma lepingu lõpetamise, peatamise, SIM-kaardi sulgemisega seotud kulude katteks

käsitlustasu 3000 krooni ehk 191,73 eurot. Hagiavalduse kohaselt nõutakse kostjalt käsitlustasu

63,91 eurot ehk 1000 krooni, mis on kooskõlas vaidlusaluse arvega.

Kohtu arvates puudub hagejal käsitlustasu nõudmise õigus, kuivõrd asja materjalidest ei nähtu, et

kostja oleks viidatud lepingu tingimust rikkunud – liitumisleping ja soodushinnaga müügileping

on sõlmitud 18.01.2007, samal kuupäeval on tasutud telefoni eest sularahas ja kaup on vastu

võetud (tl 35), soodushinnaga müügilepingus märgitud mobiiltelefoninumbriga XXXXX seotud

SIM-kaart on avatud veel 2011. aastal ning kasutatavat teenuspaketti ei ole muudetud väiksema

miinimumarvega teenuspaketi vastu. Kuna SIM-kaarti ei ole ennetähtaegselt suletud

lepingutingimuste rikkumise tõttu, ei ole hageja õigustatud kostjalt käsitlustasu nõudma.

Isegi kui kostja oleks viidatud lepingu tingimust rikkunud, tuleks hageja käsitlustasu (sisuliselt

leppetrahvi) nõue jätta rahuldamata põhjusel, et tegemist on tühise tüüptingimusega lepingu

sõlmimise ajal 18.01.2007 kehtinud VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi, kuna on kostjat ebamõistlikult

kahjustav. Kohtu hinnangul on tüüptingimus, millega pannakse tarbijast lepingupoolele kohustus

tasuda lepingu lõpetamise, peatamise, SIM-kaardi sulgemise korral kindlas summas leppetrahvi

eelnimetatud toimingutega teenuse osutajale kaasnevate kulude katteks, sõltumata selliste kulude

tekkimise ja tegelike kulude suuruse tõendamisest, tarbijat ebamõistlikult kahjustav.

Kohus jätab hageja põhinõude käsitlustasu osas summas 63,91 eurot rahuldamata.

7. Eeltoodud kohtu põhjendustest tulenevalt on hagejal kostja vastu 149,66 euro suurune

põhinõue (213,57 – 63,91).

8. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 sätestavad, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral

võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

6(6)

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, millele lisandub seitse protsenti ja alates 15.04.2013 kaheksa protsenti aastas. Kui

lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise

määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Kostja on lepinguid sõlmides nõustunud hageja poolt pakutud lepingutingimustega viivisemäära

osas, so 0,15% päevas võlasummast iga viivitatud päeva eest. Kostja ei ole vaidlustanud

viivisearvestust, kuid on taotlenud VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel viivise vähendamist

nullini, viidates halvale majanduslikule olukorrale (tl 85-88). Samuti on kostja märkinud, et ta

pole 2011. aastal temale saadetud arveid kätte saanud ning kui hageja ei tõenda arvete saatmist,

tuleb tema viivisenõue jätta rahuldamata.

Kohus juhtis hageja tähelepanu 10.10.2014 määruses kostja vastuväitele ja selgitas, et

viivisenõude maksmapanekuks tuleb hagejal tõendada arvete saatmine kostjale ning määras

tõendite esitamiseks tähtaja 27.10.2014 (tl 78-79). Kohus märkis, et arve mittesaamine ei ole

õigustuseks jätta kasutatud teenuse eest tasumata. Ka teenuse eest, mida isik kasutas

ajavahemikul, mille eest talle arveid ei ole esitatud, on isik kohustatud maksma. Kuid kui

võlausaldaja arvete esitamist ei tõenda, ei ole tal ka lepingu järgi alust arvete esitamata jätmise

tõttu isikult maksmisega viivitamise tõttu viivist nõuda. Kuna hageja viidatud tähtpäevaks

tõendeid arvete saatmise kohta kas paberkandjal kostja postiaadressile või elektronkirja

manusena ei esitanud, jätab kohus hageja viivisenõude kehtivale kohtupraktikale (vt 3-2-1-5-08

p 14) tuginedes rahuldamata.

9. Kokkuvõttes mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 149,66 eurot põhinõude katteks.

Kohus märgib selgituseks kostjale, et ei sõlmi ise kokkuleppeid, kuid poolte kokkuleppel on

võimalik ka kohtuotsuse täitmine osamaksetena (maksegraafiku alusel), et vältida sundtäitmisega

kaasnevaid täitekulusid, kuid selleks peab kostja pöörduma hageja poole kokkuleppe

sõlmimiseks.

10. TsMS § 405 lg 1 p 10 alusel tunnistab kohus otsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

11. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 163 lg 1 näeb

ette, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui

kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid

täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Hagi osalist rahuldamist arvestades on kohtu arvates antud juhul põhjendatud jätta

menetluskulud poolte endi kanda. Menetluskulude jaotusest tulenevalt ei määra kohus

käesolevas kohtulahendis kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust TsMS § 405 lg 1

p 3 alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/

kohtunik