3-14-51709/11 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

7. november 2014, Tallinn

Haldusasja number

3-14-51709

Haldusasi

Premizze OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 10.06.2014

korralduse nr 12.2-3/23190-23 ja 19.06.2014 korralduse nr

12.2-3/23190-28 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – Premizze OÜ, volitatud esindaja Madis

Truber

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Liisa

Nikkarinen

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud kummagi poole enda kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult

teatavakstegemisest, st hiljemalt 8. detsembril 2014.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu-ja Tolliamet (MTA) kohustas 02.06.2014 korraldusega nr 12.2-3/23190-18 (tl 6-

7) Premizze OÜ-d esitama teavet ja dokumente. Maksuhaldur selgitas, et kontrollib Premizze

OÜ ettevõtlusega tegelemist perioodil 2013. a septembrist 2014. a märtsini (korralduse p 1),

samuti Goldenlands OÜ ettevõtlusega tegelemist ja käibemaksuarvestuse õigsust samal

perioodil (korralduse p 2). Maksuhaldur selgitas korralduse p-s 2, et Goldenlands OÜ on jätnud

maksuhalduri korraldused teabe ja dokumentide esitamiseks täitmata. Swedbank AS-lt saadud

tõendite kohaselt on Goldenlands OÜ-lt laekunud korduvalt raha Premizze OÜ-le. Premizze

OÜ-lt küsitud teave ja dokumendid on vajalikud, et kontrollida Goldenlands OÜ

käibedeklaratsiooni andmete õigsust ja Goldendlands OÜ poolt Premizze OÜ-le kantud raha

kasutamist ettevõtluses. Maksuhaldur põhjendas, miks kohustatakse Premizze OÜ-d suulise

teabe esitamiseks.

2. Premizze OÜ juhatuse liige K.P. andis 09.06.2014 maksuhaldurile suulise seletuse,

kuid keeldus maksukorralduse seaduse (MKS) § 64 alusel dokumentide esitamisest

põhjendusega, et Goldenlands OÜ juhatuse liige A.P. on tema tütar (tl 51).

3. MTA määras 10.06.2014 korraldusega nr 12.2-3/23190-23 (tl 10) Premizze OÜ-le

sunniraha 160 eurot 02.06.2014 korralduses märgitud dokumentide esitamata jätmise eest ja

määras dokumentide esitamise uueks tähtajaks 17.06.2014. Korralduse põhjenduste kohaselt

võib isik keelduda teabe ja dokumentide esitamisest vaid juhul, kui need süüstavad teda ja tema

lähedasi. Enese mittesüüstamise privileegi kaitseala ei laiene maksumenetluses tavapärasele

dokumentide esitamise nõudmisele ega välista kaasaaitamiskohustust. MKS § 64 lg 1 p-le 6

saab tugineda ennekõike juhul, kui süüteomenetlus on alanud. Maksuhalduril on kohustus

tuvastada maksustamise seisukohast olulised asjaolud ning seetõttu tuleb kaebajal esitada

02.06.2014 korralduses nõutud dokumendid.

4. Premizze OÜ ei esitanud 02.06.2014 korralduses märgitud dokumente maksuhalduri

määratud tähtajaks ning 19.06.2014 korraldusega nr 12.2-3/23190-28 (tl 12) määras

maksuhaldur Premizze OÜ-le sunniraha 500 eurot. Maksuhaldur jäi seisukohale, et Premizze

OÜ-lt 02.06.2014 korralduses märgitud dokumentide nõudmine on õiguspärane.

5. Premizze OÜ esitas MTA 10.06.2014 korralduse ja 19.06.2014 korralduse peale vaide,

mille maksuhaldur jättis 16.07.2014 vaideotsusega nr 6-1/2251 (tl 14-15) rahuldamata.

6. Premizze OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 10.06.2014 korralduse ja

19.06.2014 korralduse tühistamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. Premizze OÜ leiab, et vaidlustatud korraldused, millega kaebajale määrati sunniraha,

on õigusvastased ning tuleb tühistada. Kaebaja põhiseisukohad on järgmised:

1)

Goldenlands OÜ juhatuse liige A.P. on kaebaja juhatuse liikme K.P.i tütar, seega

lähedane. Maksuhalduri nõutud teave ja dokumendid puudutasid A.P.ile kuuluva äriühingu

tegevust. Maksumenetlust läbiviiv revident teatas A.P.ile 05.05.2014 saadetud e-kirjas, et A.P.i

suhtes alustatakse väärteomenetlust. Seega oli tegemist olukorraga, kus kaebaja põhjendatult

arvas, et temalt saadud dokumente võidakse kasutada A.P.i suhtes läbiviidavas või peatselt

alustatavas süüteomenetluses. Kaebajale ei olnud teada, et maksuhalduri kiri oli üksnes

realiseerimata ähvardus. K.P. ilmus maksuhalduri ametiruumidesse, kuulas ära küsimused ja

andis seletused, mida pidas võimalikuks, niisiis oli K.P. teadlik, mida tema käest küsitakse ja

milliseid dokumente ta peab maksuhaldurile esitama. Eeltoodud asjaoludel oli kaebajal õigus

keelduda maksuhalduri nõutud teabe ja dokumentide esitamisest, isegi kui väärteomenetlust ei

olnud veel alustatud. Kaebaja õigust tugineda enese mittesüüstamise privileegile toetab

kohtupraktika (nt Riigikohtu otsused asjades nr 3-4-1-15-10 ja 3-1-1-39-05; Tallinna

Ringkonnakohtu otsused asjades nr 3-10-3360 ja 3-10-3321; Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK)

otsused asjades Weh v Austria, Saunders v Ühendkuningriik, J.B. v Šveits) ning õiguskantsleri

18.11.2013 analüüs „Seisukoht vastuolu mittetuvastamise kohta. Isiku kaasaaitamiskohustus ja

enese mittesüüstamise õigus maksumenetluses“;

2)

MTA nõudis teavet ja dokumente kaebajalt kui kolmandalt isikult. Vaidlustatud

sunniraha määramise korraldustes tehtud viide MKS §-des 56 ja 60 sätestatud

kaasaaitamiskohustusele

ei

ole

seega

asjakohane,

sest

nende

sätete

alusel

on

kaasaaitamiskohustus

maksukohustuslasel,

mitte

kolmandal

isikul.

Kolmanda

isiku

kaasaaitamiskohustust seaduses sätestatud ei ole.

8. MTA peamised vastuväited kaebusele on järgmised:

1)

Maksumenetluses on kaasaaitamiskohustus nii maksukohustuslasel kui kolmandal

isikul (MKS § 61 ja § 62);

2)

Kohtupraktika kohaselt saab MKS § 64 lg 1 p-le 6 tugineda ennekõike juhul, kui

süüteomenetlus on alanud, st tehtud on esimene menetlustoiming ning menetluse alustamiseks

on olemas ajend ja alus ning puuduvad menetlust välistavad asjaolud. Maksukohustuslane peab

põhistama ohtu, et andmeid või tõendeid võib tema süüdistamiseks kasutada (nt Tallinna

Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-11-495, Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-08-1090).

Riigikohus on kaebaja viidatud asjas nr 3-1-1-39-05 leidnud, et enese mittesüüstamise

privileeg ei sõltu formaalsest menetluslikust seisundist, kuid EIK leidis otsuses Weh v Austria,

et kui puudub käimasolev või kavandatav kriminaalmenetlus isiku suhtes, ei pruugi tegemist

olla enese mittesüüstamise privileegi rikkumisega; õigus teabe andmisest ei ole absoluutne

ning seos teabe ja võimaliku süütemenetluse vahel ei tohi olla kauge ja hüpoteetiline.

Õiguskantsler on samuti toetanud seisukohta, et privileegi kasutamine ei tohi olla

maksukohustuslase suvaotsus ning see ei anna isikule immuniteeti maksuametniku toimingute

ja nõuete eest; MKS § 64 lg 1 p-le 6 saab tugineda, kui esineb reaalne oht, et maksumenetluses

antud

teave

viib

isiku

enesesüüstamisele.

Kohtupraktika

kohaselt

laieneb

enese

mittesüüstamise privileegi kaitseala eelkõige süüteomenetlusele, mitte maksumenetluses

tavapäraste dokumentide esitamisele (vt nt EIK otsused Elomaa v Soome ja Allen v

Ühendkuningriik). Kaebaja tugineb enese mittesüüstamise privileegile põhjendamatult,

eesmärgiga takistada maksumenetlust. A.P.i suhtes ei ole väärteomenetlust alustatud. Kaebaja

ei ole põhjendanud sidet teabe nõudmise ja A.P.i võimaliku süüteomenetluse vahel. Kui

kaebaja esitaks maksuhaldurile oma raamatupidamise algdokumendid, ei tõendaks see A.P.i

süüd ega süütust A.P.i suhtes dokumentide ja teabe esitamata jätmise eest hüpoteetiliselt

alustatavas süüteomenetluses. Kaebaja viitab maksuhalduri 05.05.2014 e-kirjale, kuid tugines

enese mittesüüstamise privileegile alles kuu aega hiljem. Seega oli kaebajal piisavalt aega, et

selgeks teha, kas süüteomenetlus oli üldse alanud.

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Maksuhaldur nõudis kaebajalt 02.06.2014 korraldusega teavet ja dokumente

Goldenlands OÜ maksumenetluses. Kaebaja keeldus dokumentide esitamisest enese

mittesüüstamise privileegile tuginedes, sest kaebaja juhatuse liige K.P. on Goldenlands OÜ

juhatuse liikme A.P.i isa, nõutud dokumendid puudutasid A.P.ile kuuluva äriühingu tegevust

ning maksuhalduri revident oli A.P.ile 05.05.2014 saadetud e-kirjas teatanud, et A.P.i suhtes

alustatakse väärteomenetlust. Pooled vaidlevad selle üle, kas kaebaja võis neil asjaoludel

02.06.2014 korraldusega nõutud teabe ja dokumentide esitamisest MKS § 64 lg 1 p 6 alusel

keelduda. Kui kaebaja võis nimetatud sättest tulenevale vaikimisõigusele tuginedes teabe ja

dokumentide esitamisest keelduda, ei ole temalt vaidlustatud korraldustega sunniraha

nõudmine õiguspärane.

10. MKS § 64 lg 1 p-st 5 tulenevalt on MKS §-de 60–63 alusel teabe andmisest ja tõendite

esitamisest õigus keelduda maksukohustuslase abikaasal, otsejoones sugulasel, õel või vennal,

õe või venna alanejal sugulasel, abikaasa otsejoones sugulasel, abikaasa õel või vennal, välja

arvatud juhul, kui ta peab antud asjas teavet andma ja dokumente esitama seoses enda

maksukohustusega. MKS § 64 lg 1 p 6 alusel on sama õigus isikul küsimustes, millele

vastamine tähendaks enda või MKS § 64 lg 1 p-s 5 nimetatud isiku õigusrikkumises

süüditunnistamist.

11. Halduskohtusse saab isik reeglina pöörduda üksnes oma subjektiivsete õiguste kaitseks

(HKMS § 44 lg 1). Käesolevas asjas on kaebajaks Premizze OÜ ning 02.06.2014 korraldus

teabe ja dokumentide esitamiseks, samuti vaidlusalused sunniraha määramise korraldused on

suunatud nimetatud äriühingule. Premizze OÜ ja tema juhatuse liige K.P. on kaks erinevat

õigussubjekti. Kaebaja ei tugine vaikimisõiguse kasutamisel asjaolule, et maksuhaldurile

02.06.2014 korraldusega nõutud teabe ja dokumentide esitamine võiks süüstada kaebajat

ennast (ega ka tema juhatuse liiget K.P.it). Kaebajal kui äriühingul ei saa aga olla lähedasi

MKS § 64 lg 1 p 5 mõttes, sest juriidiline isik on pelgalt õiguslik abstraktsioon. Seega on

küsitav, kas äriühingust kaebajal on üldse õigus tugineda MKS § 64 lg 1 p-s 6 sätestatud

vaikimisõigusele põhjendusega, et see võiks tähendada tema lähedase õigusrikkumises

süüditunnistamist. Eeltoodul ei ole asja lahendamisel siiski määravat tähtsust. Isegi kui eeldada

MKS § 64 lg 1 p 6 kohaldumist olukorrale, kus Premizze OÜ soovib kasutada vaikimisõigust

tuginedes oma juhatuse liikme K.P.i sugulussuhtele Goldenlands OÜ juhatuse liikme A.P.iga,

tuleks kaebus jätta rahuldamata.

12. EIK selgitas 08.07.2004 otsuses Weh v Austria, et õigus keelduda teabe ja dokumentide

esitamisest ei ole absoluutne. EIK märkis nimetatud otsuses, et seos nõutud teabe ja võimaliku

süüteomenetluse vahel ei tohi olla kauge ja hüpoteetiline. Enese mittesüüstamise privileegi

kaitseala laieneb eelkõige süüteomenetlustele. Ringkonnakohtute praktika kohaselt saab MKS

§ 64 lg 1 p-le 6 tugineda eelkõige juhul, kui süüteomenetlus on alanud, st tehtud on esimene

uurimis- või menetlustoiming ning menetluse alustamiseks on olemas ajend ja alus ning

puuduvad menetlust välistavad asjaolud (nt Tallinna Ringkonnakohtu otsused asjades nr 3-11-

495 ja 3-10-3321 ning Tartu Ringkonnakohtu otsused asjades nr 3-08-1090 ja 3-09-1248).

Selline järeldus on kooskõlas ka EIK praktikaga. EIK 16.03.2010 otsusest Elomaa v Soome ja

10.09.2002 otsusest Allen v Ühendkuningriik nähtuvalt ei ole enese mittesüüstamise privileegi

kaitsealas mitte kõik maksumenetluses esitatavad järelepärimised isiku varade ja majandusliku

seisu kohta ja seda vaatamata asjaolule, et sellise informatsiooni mitteesitamise või varjamise

eest võidakse isikule määrata sanktsioon. EIK selgitas, et sellised järelepärimised on vajalikud

maksude väljaarvutamiseks ja ilma maksuhaldurile sellekohase õiguse andmiseta oleks riigi

maksusüsteemi efektiivne toimimine mõeldamatu. EIK selgitas

lahendis Allen v

Ühendkuningriik, et enese mittesüüstamise õigust ei saa tõlgendada kui üldist immuunsust

maksuhalduri toimingute suhtes sooviga vältida isiku suhtes läbiviidavat uurimist

maksumenetluses. EIK selgitas lahendile Murray v Ühendkuningriik viidates täiendavalt, et

mitte iga meedet, millega stimuleeritakse isikut esitama ametiasutusele teavet, mida võidakse

hiljem kasutada ka kriminaalmenetluses, ei saa käsitleda ebasobiva sunnina.

Kohtul puuduvad andmed, et vaidlustatud korralduste andmise ajal oleks A.P.i suhtes tegelikult

väärteomenetlust alustatud ning seda ei väida ka kaebaja. Seega tuleb uurida, kas

süüteomenetluse alustamiseks oli olemas reaalne oht. Kaebaja tugineb vaikimisõiguse

kasutamisel ühele e-kirjale maksuhalduri ja OÜ Vodelantes vahelisest pikemast kirjavahetusest

(tl 16-23). Kirjavahetus puudutab OÜ Vodelantes kohustust esitada maksuhaldurile teavet ja

dokumente nimetatud äriühingu suhtes läbiviidavas maksumenetluses. Maksuhaldur hoiatas

A.P.it kui OÜ Vodelantes juhatuse liiget 05.05.2014 e-kirjas, et alustab A.P.i suhtes

väärteomenetlust MKS § 154 alusel, kui OÜ Vodelantes ei täida maksuhalduri korraldust teabe

ja dokumentide esitamiseks OÜ Vodelantes suhtes läbiviidavas kontrollimenetluses.

Käesolevas asjas nõuti kaebajalt teavet ja dokumente Goldenlands OÜ, mitte OÜ Vodelantes

maksumenetluses. MKS § 154 näeb ette väärteokaristuse maksuhalduri tegevuse takistamise

eest, sh teabe ja dokumentide esitamata jätmise eest. Selle süüteokoosseisu olemust ja kohtule

esitatud seisukohti arvestades ei ole usutav, et kaebaja valduses olevad dokumendid tema ja

Goldenlands OÜ vaheliste tehingute kohta võiks kuidagi mõjutada A.P.i karistamist

maksuhalduri tegevuse takistamise eest OÜ Vodelantes maksumenetluses. Kaebaja ei ole esile

toonud asjaolusid, mis annaks alust arvata, et A.P.it ähvardas süüteomenetlus väljaspool

maksuhalduri 05.05.2014 e-kirjas toodud asjaolusid.

Enese mittesüüstamise privileegile tuginev isik peab põhistama ohtu, et andmeid või tõendeid

võib kasutada tema või tema lähedaste süüdistamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu otsus

asjas nr 3-11-495 ja Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas 3-09-2921). Selline põhistus peab olema

kontrollitav. Mida kaugem on seos nõutud teabe ja võimaliku süüteomenetluse vahel, seda

põhjalikumalt peab isik enese mittesüüstamise privileegile tuginemist põhistama. Põhistamine

tähendab HKMS § 63 kohaselt faktilise väite selgitamist selliselt, et kohtu hinnangul on väide

usutav. Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole kaebaja põhistanud ohtu, et temalt nõutud teave

ja dokumendid võiks viia A.P.i süüstamiseni. Kaebaja esile toodud asjaoludel on seos kaebajalt

nõutud teabe ja A.P.i võimaliku süüteomenetluse vahel kauge ja hüpoteetiline. Seega ei olnud

kaebajal õigust tugineda enese mittesüüstamise privileegile.

13. Kohus jagab maksuhalduri arvamust, et maksumenetluses on kaasaaitamiskohustus nii

maksukohustuslasel kui kolmandal isikul, kuigi menetluslikust seisundist tulenevalt on nende

kaasaaitamiskohustus erineva sisu ja mahuga. Kolmanda isiku kaasaaitamiskohustus tuleneb

MKS §-dest 61 ja 62, mis annab maksuhaldurile õiguse nõuda kolmandalt isikult teavet ja

dokumente

maksumenetluses

tähendust

omavate

asjaolude

kindlakstegemiseks

(st

käimasolevale maksumenetlusele kaasaaitamiseks) ning paneb seega kolmandale isikule

kohustuse maksuhaldurile sellist teavet ja dokumente esitada. Vaidlustatud korraldused on

adresseeritud kaebajale kui kolmandale isikule, seetõttu on korraldustes sisalduv viide MKS §-

s 56 ja § 60 lg-s 1 sätestatud maksukohustuslase kaasaaitamiskohustusele tõepoolest ekslik,

nagu kaebaja õigesti väidab. See haldusakti motiveerivas osas sisalduv ekslik viide valele

õigusnormile ei ole aga vaidlustatud korralduste tühistamise aluseks, sest see ei saanud

mõjutada asja õiget otsustamist (HMS § 58).

14. Kuna kaebajal ei olnud õigust enese mittesüüstamise privileegile tuginedes teabe ja

dokumentide esitamisest keelduda ning muudel alustel kaebaja kaebuse esemeks olevaid

sunniraha korraldusi ei vaidlusta, oli kaebajalt sunniraha nõudmine õiguspärane ja kaebus tuleb

jätta rahuldamata.

15. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus

tehakse kaebaja kahjuks, kuid MTA ei ole esitanud menetluskulude vastaspoolelt

väljamõistmise taotlust, seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Monika Laatsit