3-14-51388/14 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Madis Ernits

Määruse tegemise aeg ja koht

07.11.2014, Tartu

Haldusasja number

3-14-51388

Haldusasi

Aleksei Kuznetsovi (Kusnetzov) kaebus Harku ja

Murru Vanglalt kinnipidamistingimustega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 21.10.2014. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aleksei Kuznetsovi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Määruskaebuse esitaja Aleksei Kuznetsov

Vastustaja Harku ja Murru Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21.10.2014. a määrus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

saamisest arvates.

ASJAOLUD

1. 07.07.2014 saabus Tartu Halduskohtusse määruskaebuse esitaja kaebus (tl 2−3p), milles ta

nõuab talle Harku ja Murru Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas

5440 eurot. Kaebuse kohaselt viibis määruskaebuse esitaja Harku ja Murru Vanglas perioodil

25.03.2010–22.12.2010 kambrites, mis olid kuue- ja seitsmekohalised ning need ei

võimaldanud kuidagi ühele kinnipeetavale 4 m2 vaba ruumi. Ühe isiku kohta oli vaid 1,5 m2

vaba pinda. Määruskaebuse esitaja hinnangul ei kuulu isikliku ruumi raamidesse tualettruum

ega mööblialune pind. Samuti puudus määruskaebuse esitaja sõnul tal öösel vaba pääs tualetti.

2. Tartu Halduskohus tagastas 10.10.2014. a määrusega (tl 25−26) määruskaebuse esitaja

kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 4 alusel, kuna

määruskaebuse esitajal ei olnud nõuetekohaselt läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus.

Määruse kohaselt on Harku ja Murru Vangla õiguspäraselt jätnud 01.07.2014. a otsusega

nr 23/14/997-6 (tl 19−19p) läbi vaatamata määruskaebuse esitaja kaebusega samasisulise

kahju hüvitamise taotluse (tl 5−5p), kuna see oli esitatud 28.05.2014 ehk riigivastutuse

seaduse (RVastS) § 17 lõikes 3 sätestatud kolmeaastast tähtaega ületades. Seega ei saa pidada

vangistusseaduse § 11 lg-s 8 ette nähtud kohtueelset menetlust läbituks.

3. 16.10.2014 saabus Tartu Halduskohtusse määruskaebuse esitaja määruskaebus (tl 30) Tartu

Halduskohtu 10.10.2014. a määruse peale. Määruskaebuses selgitab ta, et ei teadnud, et tema

õigusi on rikutud, kuna keegi ei olnud teda sellest teavitanud. Ka vangla ei öelnud talle, et

rikub tema õigusi.

4. 20.10.2014 saabus Tartu Halduskohtusse määruskaebuse esitaja taotlus (tl 32) tema

riigilõivu tasumisest vabastamiseks määruskaebuse esitamisel, kuna ta on maksejõuetu.

5. Tartu Halduskohus jättis 21.10.2014. a määrusega (tl 34−35) määruskaebuse esitaja

taotluse tema riigilõivu tasumisest vabastamiseks määruskaebuse esitamisel Tartu

Halduskohtu 10.10.2014. a määruse peale rahuldamata. Sama määrusega jättis halduskohus

määruskaebuse käiguta ning andis tähtaja määruskaebuse esitamisel riigilõivu tasumiseks

summas 15 eurot.

Määruses selgitab kohus, et riigilõivuseaduse § 571 lg-s 6 sätestatu kohaselt tasutakse kohtu

tehtud määruse peale määruskaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. Kuigi määruskaebuse

esitaja majanduslik seisund ei võimalda tal seaduses ette nähtud riigilõivu tasuda, on tema

määruskaebus HKMS § 111 lg 1 mõttes perspektiivitu, mistõttu ei pea kohus teda riigilõivu

tasumisest vabastama. Halduskohus on 10.10.2014. a määrusega tagastanud määruskaebuse

esitaja kaebuse kohustusliku kohtueelse menetluse nõuetekohaselt läbimata jätmise tõttu,

kuna määruskaebuse esitaja esitas kahju hüvitamise taotluse Harku ja Murru Vanglale

RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega ületades. Seejuures on nii haldus- kui kohtumenetluses

määruskaebuse esitaja põhjendanud tähtaja ületamist üksnes sellega, et teda ei teavitatud

seaduserikkumisest. Seetõttu puudus vanglal alus tähtaja ennistamiseks.

Kinnipidamistingimustega tekitatavast mittevaralisest kahjust ehk teisisõnu vaimsetest ja

füüsilistest kannatustest saab isik teada sõltumata sellest, kas ta on teadlik nendele antavast

võimalikust õiguslikust hinnangust või mitte. Seda kinnitab ka Riigikohus oma otsuses

haldusasjas nr 3-3-1-93-13, punktis 14. Seega on määruskaebuse esitaja kaebuse tagastamise

määrus ühemõtteliselt kooskõlas kehtiva õiguse ning kohtupraktikaga ning esineb

HKMS § 111 lg-s 1 sätestatud alus menetlusabi taotluse rahuldamata jätmiseks selle määruse

peale määruskaebuse esitamisel riigilõivust vabastamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

6. 24.10.2014 saabus kohtule määruskaebus (tl 38) Tartu Halduskohtu 21.10.2014. a

määruse peale.

Määruskaebuse esitaja hinnangul ei ole halduskohtu otsustada see, kas kaebusel on

perspektiivi või mitte. Määruskaebuse esitajal ei ole sissetulekuid ning see, et ta ei saa

seetõttu kaebust esitada, ei ole õiglane. Eesti Vabariigis on igal inimesel õigus seaduse

kaitsele ja õiglasele kohtumenetlusele ning võimalus kasutada neid õigusi sõltumata sellest,

kas asjal on perspektiivi või mitte.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuses ei esine aluseid määruskaebuse rahuldamiseks

ning see tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu poolt vaidlustatud

määruses esitatud põhjendustega määruskaebuse perspektiivituse osas ega pea neid vajalikuks

käesolevas määruses korrata (HKMS § 203 lg 2, § 201 lg 4). Vastuseks määruskaebusele

märgib kohus järgmist.

8. Põhiseaduse § 15 lg 1 lausest 1 tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste

rikkumise korral kohtusse. See aga ei tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud,

peab olema piiramatu võimalus kohtusse pöörduda. Kaebeõigust saab mõistlikult piirata, kui

piirangul on legitiimne eesmärk ning arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse

pöördumise mõningane kitsendamine on vajalik õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi

ülekoormamise vältimiseks (Riigikohtu 06.09.2007. a määrus nr 3-3-1-40-07, p 11;

04.06.2013. a määrus nr 3-3-1-86-12, p 11). Tulenevalt HKMS § 111 lg-st 1 on

menetlusosalise riigilõivust vabastamise ning selle riigi kanda jätmise üheks eelduseks muu

hulgas see, et esineb piisav alus eeldada, et tema kavandatav menetluses osalemine on edukas.

Kui nimetatud eeldus on täitmata, siis vaatamata menetlusabi taotleja majanduslikule

seisundile, mis ei võimalda tal menetluskulusid tasuda, talle menetlusabi ei anta (K. Merusk,

I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2013, lk 411).

Seadusandja eesmärk sellise regulatsiooni kehtestamisel on olnud vähendada kohtute

koormust nende kaebuste võrra, mille menetlemine ei oleks otstarbekas. Ka Riigikohus on

mitmetes lahendites kinnitanud, et maksejõuetu isiku saab jätta riigilõivust vabastamata juhul,

kui kaebus on ilmselt perspektiivitu. Kohus peab menetlusabi andmisel hindama kaebuse

esitamisega taotletavat eesmärki ning selle saavutamise võimalikkust (vt nt RKHK

11.12.2007. a määrus asjas nr 3318307, p 11; RKHK 06.02.2008. a määrus nr 3319107, p 9;

22.06.2010. a määrus asjas nr 3312010, p 15; 16.05.2011. a määrus asjas nr 3319510, p 6). Et

käesoleval juhul ei nähtu aluseid vanglale esitatud kahju hüvitamise kaebuse tähtaegsuse osas

vangla ning halduskohtuga võrreldes teistsugusele seisukohale asumiseks, saab Tartu

Halduskohtu 10.10.2014. a määrusele esitatud määruskaebust pidada ilmselt perspektiivituks

ning määruskaebuse esitaja riigilõivu tasumisest vabastamata jätmist lubatavaks.

9. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus õigesti leidnud, et antud juhul esineb

HKMS § 111 lgs 1 sätestatud alus määruskaebuse esitajale menetlusabi mitteandmiseks.

Seega tuleb määruskaebus jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 21.10.2014. a määrus

muutmata.

Tiina Pappel

Einar Vene

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/