3-14-50927/21 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Kadri Palm

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

6. november 2014, Jõhvi

Haldusasja number

3-14-50927

Haldusasi

Delis Klimenko kaebus Viru Vangla 16. aprilli 2014. a käskkirja

nr 6-3/595-D tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Delis Klimenko

Vastustaja Viru Vangla, volitatud esindaja Eve Kangro

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalistel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioon

vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavaks tegemisest ehk hiljemalt 8. detsembril 2014 (HKMS § 181

lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul,

kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse

ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab

ringkonnakohus hiljem. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse

lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla 29. novembri 2013. a käskkirjaga nr 6.-2/1862-T lubati kinnipeetav Delis Klimenko

abitöölisena tööle E.K. Partner Grupp OÜ-sse (tl-d 7-8). Käskkirja p 7.6.3 kohaselt on väljaspool

avavanglaosakonna territooriumi töötaval kinnipeetaval keelatud vangla nõusolekuta omada ja

kasutada töökohal, töökohtade vahel ning töökoha ja vangla vahel liikumisel informatsiooni

digitaalseid vastuvõtjaid ja edastajaid ning teisi elektroonilisi või tehnilisi sidepidamisvahendeid (sh

mobiiltelefone, raadiosaatjaid) ning mistahes seadmeid ja nende tarvikuid, mis võimaldavad

internetiühendust.

2. Viru Vangla 16. aprilli 2014. a käskkirjaga nr 6-3/595-D karistati D. Klimenkot kartserisse

paigutamisega seitsmeks ööpäevaks vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 641 p-s 10 ja Viru Vangla

29. novembri 2013. a käskkirja nr 6-2/1862-T p-s 7.6.3 sätestatud nõude süülise rikkumise eest, sest

ta valdas ja kasutas mobiiltelefoni (tl-d 47-49).

3. D. Klimenko esitas 22. aprillil 2014 Viru Vanglale vaide 16. aprilli 2014. a käskkirja nr 6-3/595-D

tühistamiseks (tl-d 40 pöördel-42 pöördel).

4. Viru Vangla jättis 20. mai 2014. a vaideotsusega nr 6-12/102-2 D. Klimenko vaide Viru Vangla

käskkirja tühistamiseks rahuldamata (tl-d 9-9 pöördel). Vaide esitaja on alles vaidemenetluses

esitanud esmakordselt väite, et tal oli luba mobiiltelefoni kasutada. Viru Vangla julgeolekuosakonna

spetsialisti R. Rentiku 19. mai 2014. a õiendist nähtub, et vaide esitaja väited mobiiltelefoni

kasutamise loa kohta ei vasta tõele, sest mobiiltelefon on kinnipeetavale keelatud ese ja seda ei lubata

ka avavanglaosakonna kinnipeetavatele. Vaide esitaja peab helistama osakondades olevate

taksofonide kaudu ning mobiiltelefonide kasutamine on igas olukorras keelatud. Vastavalt

täitmisplaani § 17 lg-le 2 on sidepidamisvahendite omamine avavanglasse või kinnise vangla

avavanglaosakonda paigutamist välistav asjaolu, seega ei olnud vaide esitajal võimalik karistuse

kandmise jätkamine avavanglaosakonnas.

Kaebuse põhjendused ja taotlus

5. D. Klimenko esitas 25. mail 2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 16. aprilli 2014. a

käskkirja nr 6-3/595-D tühistamiseks (tl-d 2-5). Kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

5.1. Kaebaja töökohustuste hulka E.K. Partner Grupp OÜ-s kuulus töötamine laudas, kus viibisid ~40

suurt pulli ja ~30 lehma. Pärast esimest töönädalat hakkas kaebaja muretsema oma julgeoleku pärast,

kuna mõistis, et hädaolukorras ei saa ta abi kutsuda, sest mobiiltelefonid on vangla nõusolekuta

keelatud. Seetõttu helistas kaebaja Viru Vangla julgeoleku osakonda, kus talle anti luba kasutada tööl

mobiiltelefoni. Talle teatati, et hiljem tehakse selle kohta ka vastav käskkiri. Kaebaja järeldas sellest

vestlusest, et tal on lubatud tööalaselt mobiiltelefoni kasutada.

5.2. Tööandja võib kinnitada, et kaebaja töökohustuste täitmisel on vajalik kasutada mobiiltelefoni.

5.3. 8. aprillil 2014 töökohustusi täites teavitas ta koheselt mobiiltelefoni teel oma tööandjat, et

vangla julgeoleku töötajad tulid objektile. Teavitamise põhjuseks oli tööandja varasem nõue teavitada

tööandjat võõraste isikute objektil viibimisest.

5.4. Kaebaja ei osanud arvata, et mobiiltelefoni kasutamine on seadusega vastuolus.

5.5. Distsiplinaarkaristuse määramine nii kiiresti oli kaebajale üllatav. Arusaamatu on ka see, et

vangla ei kinnita kaebaja vestlust julgeolekuosakonna töötajaga, millega kaebajale anti luba

mobiiltelefoni kasutamiseks.

5.6. Vaides on märgitud, et R. Rentikult on võetud 19. mail 2014 õiend seoses mobiiltelefoni

kasutamise loa andmisega. Kaebaja väidab, et R. Rentik ei töötanud sel ajal Viru Vanglas, kui toimus

telefonikõne julgeolekuosakonna töötajaga.

5.7. VSkE § 641 p 10 ja § 51 lg 1 kehtivad vanglasiseselt ega puuduta vaidlusalust olukorda.

6. Kaebaja esitas 16. juunil 2014 kohtule täiendavad seisukohad (tl-d 32-32 pöördel).

6.1. Pärast seda, kui ta paigutati avavangla osakonnast kinnisesse osakonda, tuli kaebaja juurde

kontaktisik K. Juusu ja palus kaebajal kirjutada seletuskiri toimunu kohta. Kaebaja kirjutas, et

„kasutas mobiiltelefoni tööalaselt“. Pärast seletuskirja läbilugemist teatas kontaktisik, et kaebaja

võiks seletuskirja lõppu kirjutada „kahetsen“, sest siis määratakse talle vähem kartseri päevi. Seda

kaebaja ka tegi. Peale seda pole keegi kaebaja käest lisaselgitusi küsinud.

6.2. Asjaolu, et kaebaja ei peitnud mobiiltelefoni ära, kui nägi julgeolekutöötajate tulemist, tõestab

seda, et kaebajal oli eelnevalt suuline luba julgeolekutöötaja käest telefoni kasutamiseks saadud.

Samuti tõestab seda see, et kaebaja ei ole eitanud, et kasutab mobiiltelefoni tööalaselt.

6.3. Kaebaja esitab kohtule avalduse (tl 33), milles ta loobub alusetult viibitud kartseris oldud aja eest

kahjunõude esitamisest. Sellega tahab kaebaja tõestada, et tema edasikaebamise põhjus pole

omakasu, vaid soov tõestada, et ta pole midagi valesti teinud.

Vastustaja seisukohad

7. Viru Vangla ei nõustu kaebusega, vaidleb sellele vastu ja kompromissi sõlmimist võimalikuks ei

pea (tl-d 37-38). Vastustaja jääb täielikult Viru Vangla 20. mai 2014. a vaideotsuses nr 6-12/102-2

väljendatud seisukohtade juurde. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kaebaja poolt

kohtumenetluses kantud kulutused tema enda kanda. Vastustaja põhjendused on järgmised.

7.1. Kaebaja väidab, et tal oli Viru Vangla julgeolekuosakonna töötaja suuline luba mobiiltelefoni

kasutamiseks töökohal. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja selline väide on otsitud ja esitatud

sooviga vabaneda vastutusest.

7.2. Distsiplinaarmenetluse toimumise ajal ei ole kaebaja sellesisulisi väiteid esitanud, kuigi tal oli

kogu menetluse ajal võimalik selgitusi anda. 9. aprillil 2014, s.o järgmisel päeval pärast

vanglaametnike poolt rikkumise avastamist antud seletuses ei viita kaebaja väidetavale

julgeolekuosakonna töötaja poolt antud loale. Vastupidi, kaebaja tunnistas rikkumist ja kahetses

tehtut. Olles tutvunud distsiplinaarmenetluse protokolliga 15. aprillil 2014, märkis kaebaja

omakäeliselt, et tal vastuväiteid ei ole ning ka siis „ei meenunud“ kaebajale, et tal oli luba

mobiiltelefoni kasutamiseks. 22. aprillil 2014 esitatud vaides asub aga kaebaja väitma, et tal oli

julgeolekuosakonna töötaja suuline luba töökohal mobiiltelefoni kasutamiseks. Eeltoodu näitab, et

sisuliselt kaebaja õigustab enda käitumist, rikkumist ei tunnista ja soovib vabaneda vastutusest ning

kaebaja väited ei ole tõsiseltvõetavad. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja väide julgeolekuosakonna

töötaja loal mobiiltelefoni kasutamisest on ümber lükatud vaidemenetluse käigus. Vastustaja rõhutab

ka, et lubamatu on kaebaja poolt hakata vaide- ja kohtumenetluses esitama uusi väiteid, mida

distsiplinaarmenetluse käigus ei ole esitatud ning seetõttu ka uuritud.

8. Kaebaja esitas 3. augustil 2014 vastustaja vastusele vastuväited (tl-d 57-58). 9. aprilli 2014. a

seletuskirjas märgitud „Kahetsen toimunut väga“, tähendas eelkõige seda, et kaebaja ei tegelenud

julgeolekutöötaja lubadusega edasi ega küsinud julgeolekutöötaja nime. Vastuväiteid ei esitanud

kaebaja distsiplinaarmenetluses põhjusel, et kontaktisik K. Juusu teatas, et tal ei ole mõtet neid

esitama hakata, kuna vastuväited peavad olema järgmise päeva hommikuks (08.00) valmis. Kaebaja

eneseväärikust ja uhkust riivab distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas märgitu, et sellise teoga

seadis ta ohtu alaealised arvutikasutajad. Endiselt jääb arusaamatuks, miks pöörati karistus täitmisele

nii kiiresti, vaatamata sellele, et ta esitas vaide.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

9. Käesolevas asjas on kinnipeetav D. Klimenko esitanud kohtule kaebuse, milles taotleb Viru

Vangla 16. aprilli 2014. a käskkirja nr 6-3/595-D tühistamist.

10. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

11. Vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 sätestab kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse kohaldamise

aluse, milleks on vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süüline

rikkumine.

12. Distsiplinaarmenetluse algatamiseks ja distsiplinaarkaristuse määramiseks on vaja esmalt

tuvastada, kas kinnipeetav on toime pannud distsiplinaarsüüteo, kas on täidetud vastav teokoosseis

(Riigikohtu halduskolleegiumi 7. novembri 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-51-11, p 10). Kohus selgitab,

et selleks tuleb teha kindlaks õigusakt ja säte, mida kinnipeetava tegevus rikkus, milles see tegevus

seisnes ning kinnipeetava tahtlus.

13. Praeguses asjas oli distsipliinirikkumiseks vaidlusaluse käskkirja kohaselt asjaolu, et kinnipeetav

D. Klimenko valdusest leiti mobiiltelefon.

14. VangS § 15 lg 2 kohaselt on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis ohustavad inimese

julgeolekut, sobivad eriti vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut. Kinnises või

avavanglas kinnipeetavale keelatud asjade loetelu on sätestatud VangS § 15 lg 3 alusel kehtestatud

määruses. VangS § 15 lg 3 alusel on VSkE §-s 641 kehtestatud kinnipeetavale vanglas keelatud

esemete ja ainete loetelu. VSkE § 641 p 10 kohaselt on kinnipeetavale vanglas keelatud

mobiiltelefonid ja muud elektroonilised või tehnilised sidepidamisvahendid, sealhulgas raadiosaatjad,

pihu- ja personaalarvutid, mille kaudu on võimalik infot edastada ja vastu võtta. VSkE § 641 keelab

kinnipeetavatel selles loetletud esemete valdamine vanglas, sõltumata sellest, kas ese on nende

omandis. VangS § 67 p 1 sätestab, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud

täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele.

15. Riigikohtu halduskolleegium on 25. oktoobri 2012. a otsuses asjas nr 3-3-1-28-12, p-s 14

selgitanud, et vanglas esemete keelamine on lubatav VangS § 15 lg-s 2 loetletud põhjustel.

Kolleegiumi senises praktikas on tunnustatud vangla olulist hindamisruumi esemete lubatavuse ning

neist lähtuva ohu määratlemisel (21. juuni 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-24-10, p 13; 24. aprilli

2012. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-1-12, p 13). Vangla on vangistuse ja eelvangistuse täideviimiseks

loodud asutus, kellel peab olema vangistuse täideviimise spetsiifikast lähtuv kogemus ohtude

avastamisel ja ennetamisel.

16. Kaebaja väited selle kohta, et tööandja võib kinnitada, et kaebaja töökohustuste täitmisel on

vajalik kasutada mobiiltelefoni, ei ole asjakohased. D. Klimenko tööle lubamise käskkirja p-s 7.6.3

on sõnaselgelt märgitud, et väljaspool avavanglaosakonna territooriumi töötaval kinnipeetaval on

keelatud vangla nõusolekuta omada ja kasutada töökohal, töökohtade vahel ning töökoha ja vangla

vahel liikumisel informatsiooni digitaalseid vastuvõtjaid ja edastajaid ning teisi elektroonilisi või

tehnilisi sidepidamisvahendeid (sh mobiiltelefone ja raadiosaatjaid) ning mistahes seadmeid ja nende

tarvikuid, mis võimaldavad internetiühendust (tl 7 pöördel). Seega oleks kaebaja saanud

mobiiltelefoni kasutada vaid siis, kui Viru Vangla oleks andnud vastava loa, tööandja seisukoht

mobiiltelefoni kasutamise vajalikkuse kohta ei oleks olnud määrav. Käesolevas asjas ei ole kaebaja

vaidlustanud ei tööle lubamise käskkirja ega ka väljaspool vanglat tööl käimise loa kehtetuks

tunnistamist.

17. Kaebaja väidab, et mobiiltelefoni kasutamiseks oli tal suuline luba olemas. Vastustaja selle

väitega ei nõustu. Kohus märgib, et halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 59 lg 1 kohaselt

peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei

tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on

vastavatele tõenditele juurdepääs. Seega pidi D. Klimenko eelkõige ise esitama tõendeid kaebuses

väidetud asjaolude kohta. Teisalt ei saa kohus, eriti arvestades poolte võrdse kohtlemise tagamise

vajadust, kaebaja väiteid tagasi lükata pelgalt nende tõendamatuse motiivil. Riigikohtu

halduskolleegium on 22. märtsi 2006. a otsuses asjas nr 3-3-1-2-06 (p-s 13) selgitanud, et kaebuses

nimetatud asjaolude esinemise või puudumise peab kohus tuvastama uurimisprintsiipi järgides ning

arvestades kinnipeetava tegelikke võimalusi tõendite kogumiseks ja esitamiseks. Viidatud kohtuasjas

vaieldi küll vangla kartseri tingimuste nõuetekohasuse üle, kuid kohus on seisukohal, et

uurimispõhimõtet ja tõendamiskoormust tuleb sarnaselt sisustada ka praeguses asjas.

18. Toimikust nähtuvalt on D. Klimenko andnud 9. aprillil 2014 distsiplinaarsüüteo kohta kirjalikus

vormis selgitusi. Kaebajat teavitati, et haldusmenetluse seaduse (HMS) § 38 lg 3 kohaselt on tal õigus

esitada enda kaitseks asjaolusid ja tõendeid või taotleda vangla poolt tõendi kogumist ning anda muid

selgitusi juhtunu kohta (tl 44). Kinnipeetav andis vaid järgmised selgitused: „Omasin tööl

mobiiltelefoni Samsung mida kasutasin tööülesannete täitmisel, et teavitada oma ülemust toimuva

kohta. 08.04.2014. a tuli avavangla julgeoleku töötaja töö juurde ja ma andsin vabatahtlikult telefoni

ära ja selgitasin suuliselt, milleks ma seda kasutasin. Kahetsen toimuva kohta väga.“ (tl 44 pöördel).

Ka 15. aprillil 2014 distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvudes on kaebaja märkinud, et vastuväiteid

ei ole (tl 51 pöördel). Kohtu hinnangul oleks kaebaja protokolliga tutvudes saanud esitada protokolli

kohta oma märkused, mh selgitada, et tal oli vangla luba mobiiltelefoni kasutamiseks. Viru Vangla

julgeolekuosakonna spetsialisti R. Rentiku 19. mai 2014. a ütlustest nähtub, et julgeolekuosakonna

töötajad ei ole andnud luba mobiiltelefoni kasutamiseks, neil ei ole selleks õigustki (tl 40). Tõendeid,

mis kinnitaksid mobiiltelefoni kasutamise loa olemasolu, kohtule esitatud ei ole. Kohus ei nõustu

kaebajaga, et loa olemasolu saaks kinnitada asjaolud, et kaebaja ei peitnud mobiiltelefoni ära, kui

nägi julgeolekutöötaja tulemist, ning ka see, et kaebaja ei ole eitanud, et kasutas mobiiltelefoni

tööalaselt. Kui tõele vastaks kaebaja väide, et tal oli luba mobiiltelefoni kasutamiseks, oleks

loogiline, et ta oleks sellele viidanud juba distsiplinaarmenetluse ajal. Kaebaja seda ei teinud, mis

vähendab tema ütluste usaldusväärsust.

19. VangS § 63 kohaselt kohaldatakse distsiplinaarvastutust vaid kinnipeetava süülise tegevuse

korral. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 21. juuni 2010. a otsuses asjas nr 3-3-1-24-10 (p-s 11),

et distsiplinaarkaristust saab määrata ka distsiplinaarsüüteo puhul, mis ei ole toime pandud tahtlikult,

vaid hooletusest. Distsiplinaarkorras on seega karistatav tahtluse või hooletusega toimepandud

süütegu.

20. Kinnipeetaval peab olema informatsioon nende aktide kohta, millest tulenevad tema õigused ja

kohustused. Vaidlust ei ole selles, et kaebajale tutvustati 22. juunil 2009. a allkirja vastu vangistust

reguleerivaid õigusakte, sh vangla sisekorraeeskirja (ja hiljem erinevate õigusaktide muudatusi).

Samuti tutvustati kaebajale 29. novembri 2013. a käskkirja nr 6.-2/1862-T ja selle käskkirja täiendust.

Seega oli kaebaja distsipliinirikkumise toimepanemise ajal teadlik vastavatest regulatsioonidest.

Vaidlust ei ole ka asjaolu üle, et kaebaja valdas karistamise aluseks olnud mobiiltelefoni.

21. Kohus selgitab, et distsiplinaarsüüteo toimepanemise tuvastamise järel tuleb kaalutlusõiguse

alusel otsustada, kas ja milline distsiplinaarkaristus kinnipeetavale määrata. Kinnipeetavale

kohaldatavate distsiplinaarkaristuste loetelu on sätestatud VangS § 63 lg-s 1. Määratav karistus peab

olema proportsionaalne. VangS § 63 lg 3 kohaselt võetakse distsiplinaarkaristuse valikul arvesse

vangistuse täideviimise eesmärki. Ühe ja sama distsipliinirikkumise eest võib kohaldada ainult üht

distsiplinaarkaristust. Vangistusseadus ei reguleeri täpsemalt, milliseid asjaolusid võib arvesse võtta

distsiplinaarkaristuse määramisel. VangS § 64 lg 4 2. lause alusel tuleb distsiplinaarkaristuse

määramise käskkirja põhjendada.

22. Viru Vangla 16. aprilli 2014. a käskkirjaga nr 6-3/595-D karistati D. Klimenkot kartserisse

paigutamisega seitsmeks ööpäevaks VSkE § 641 p-s 10 ja Viru Vangla 29. novembri 2013. a

käskkirja nr 6.-2/1862-T p-s 7.6.3 sätestatud nõude rikkumise eest, sest ta valdas keelatud eset -

mobiiltelefoni. Vangla kaalutlused karistuse kohaldamisel olid järgmised:

1) VSkE § 641 p 10 sätestab, et kinnipeetavatel on vanglas keelatud mobiiltelefonid;

2) Viru Vangla 29. novembri 2013. a käskkirja p-i 7.6.3 kohaselt on keelatud

sidepidamisvahendid, sh mobiiltelefon;

3) D. Klimenko on mobiiltelefoni kasutamist tunnistanud;

4) kinnipeetava selgitused ei ole vastutust välistavad asjaolud, sest mobiiltelefoni kasutamise

keeld on üldine ning on täitmiseks kõigile;

5) väljaspool vanglat töötades on sidepidamisvahendid keelatud, sõltumata tööülesannete

täitmise vajadusest;

6) mobiiltelefoni valdamine on tõsine turvalisuse risk avavanglaosakonnale, sest mobiiltelefoni

kasutamise ja valdamise kaudu on võimalik edastada vangla jaoks kontrollimatut infot

moonutatud kujul;

7) kui kinnipeetav kasutab mobiiltelefoni, puudub vanglal võimalus teostada järelevalvet

kinnipeetavate suhtlusringkonna osas, mis ühtlasi takistab vangistuse täideviimise eesmärkide

täitmist;

8) mobiiltelefonidega on võimalik saada internetiga ühendust, kuid kinnipeetavatele on ka

interneti kasutamine vanglas keelatud, sest kontrollimatu interneti kasutamine ei sea ohtu

mitte ainult vangla julgeolekut, vaid ka väljaspool vanglat viibivate isikute julgeoleku;

9) kinnipeetav on tutvunud vangistust reguleerivate õigusaktidega, seega on ta teadlik

keeldudest;

10) distsiplinaarmenetluse raames ei ilmnenud asjaolusid, mis viitaksid õigusvastasusele või süüd

välistavatele faktoritele;

11) kinnipeetaval puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused, kinnipeetav tunnistas rikkumise

toimepanemist ning kahetseb tehtut, mida arvestatakse distsiplinaarkaristuse määramisel

kergendavate asjaoludena;

12) sellegipoolest on tegemist tõsise distsipliinirikkumisega, mis seadis üldiselt ohtu vangla

julgeoleku, sest mobiiltelefoniga on võimalik luua lubamatuid ja vangla üldisele julgeolekule

ohtlikke kontakte;

13) noomituse määramine oleks liiga leebe mõjutusvahend, samuti ei suunaks noomitud isikut

piisaval moel õiguskuulekusele;

14) tööle määramise käskkiri tunnistatakse kehtetuks, sest kinnipeetaval ei ole enam võimalik

tööle naasta. Seega ei ole kinnipeetav tööga hõivatud, mistõttu töölt eemaldamine

distsiplinaarkaristusena ei oleks asjakohane ega teeniks karistuse täideviimise eesmärki;

15) kinnipeetav on karistusaja jooksul kasutanud vaid ühel korral 2011. aastal lühiajalise

kokkusaamise võimalust, mistõttu ei oleks eesmärgipärane määrata distsiplinaarkaristuseks

ühe lühiajalise kokkusaamise keelamist;

16) eesmärgipärane ei oleks määrata kinnipeetavale ühe pikaajalise kokkusaamise keelamist, sest

kinnipeetav ei ole kordagi kasutanud pikaajalisi kokkusaamisi;

17) kinnipeetav ei oma kambris isiklikke elektriesemeid, mis välistab distsiplinaarkaristusena ka

elektriseadme kasutamise keelamise;

18) kartserikaristuse eesmärk on motiveerida isikut edaspidi hoiduma õigusvastaste tegude

toimepanemisest, et isik edaspidi eelistaks enda soove ja käitumist hillitseda ning sunniks

ennast alluma õigusnormiga ettekirjutatud kohustusele või keelule;

19) kartserikaristuse eesmärgiks on tekitada isikus motivatsiooni selgitada välja tema käitumist

reguleerivad õigusnormid, teha endale selgeks õigusnormidest tulenevad kohustused ja keelud

ning viia oma käitumine ka nende õigusnormidega vastavusse;

20) 7 ööpäeva on piisav, et kinnipeetav saaks toimepandud teo osas järele mõelda oma käitumise

üle ja teha vajalikke korrektuure, et edaspidine käitumine oleks kooskõlas kehtiva korraga.

23. Kohus leiab, et vangla on distsiplinaarkaristuse valikul arvesse võtnud vangistuse täideviimise

eesmärki. Käskkirjas on põhjendatud, miks muud karistused ei täida karistuse eesmärki. Sellistel

eeldustel on õigustatud valida karistuse liik, mille tagajärg on kinnipeetavale vahetult tunnetatav.

Vastasel juhul ei pruugi karistus omada vajalikku eripreventiivset mõju. VangS § 63 lg 1 p 4

võimaldab kinnipeetava kartserisse paigutada kuni 45 ööpäevaks. Kohus leiab, et vastustaja on oma

kaalutlusõigust nõuetekohaselt rakendanud ja kartserikaristuse kestvus on proportsionaalne. Samuti

ei saa määratud karistust pidada ülemääraseks.

24. Kohus leiab, et Viru Vangla 16. aprilli 2014. a käskkirjaga nr 6-3/595-D ei ole rikutud

haldusorgani sise- ega välispädevust. Käskkiri on antud kehtiva VangS § 63 lg 1 p-i 4, § 64 lg 4

alusel ja sellega kooskõlas. Kaebajale määratud karistus on tema poolt toime pandud

distsipliinirikkumisega proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vorminõuetele vastav. Vaidlusaluse

käskkirja andmisel on järgitud distsiplinaarmenetluse läbiviimise nõudeid ja käskkirjas märgitud

rikkumise on kaebaja toime pannud. Kaebajat on teavitatud distsiplinaarmenetluse algatamisest, talle

on antud võimalus seisukoha, tõendite ja vastuväidete esitamiseks. Kohtu hinnangul on vastustaja

karistuse määramisel arvestanud kõigi oluliste asjaoludega ega ole tuginenud tähendust

mitteomavatele ajaoludele.

25. Kaebaja leiab, et distsiplinaarkaristuse määramine toimus liiga kiiresti. Kohus leiab, et selline

etteheide on põhjendamatu. VangS § 64 lg 41 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu

jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumise

teadasaamise päevast arvates. Distsiplinaarmenetlus on toimunud vastavalt seaduses sätestatule.

26. Kohtu hinnangul on vastustaja poolt kaebaja distsipliinirikkumist menetletud õigusaktides

sätestatud korras ja kaebajale määratud karistus on kohane ja proportsionaalne. Eeltoodust tulenevalt

leiab kohus, et Viru Vangla 16. aprilli 2014. a käskkiri nr 6-3/595-D on õiguspärane ja selle

tühistamiseks ei ole alust.

27. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja

ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, siis vastavalt HKMS § 109 lg 1 neljandale lausele ei

mõisteta menetluskulusid vastustaja kasuks välja ning menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kadri Palm

kohtunik