3-12-1960/60 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Agu Timmi ja Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. november 2014, Tartu

Haldusasja number

3-12-1960

Haldusasi

Nikolai Lebedevi kaebus Viru Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 31. jaanuari 2013. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Nikolai Lebedevi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Nikolai Lebedev

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 31. jaanuari 2013. a otsus. Teha asjas uus otsus, millega

rahuldada kaebus osaliselt ning mõista Viru Vanglalt Nikolai Lebedevi kasuks välja

hüvitis 276 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 4.

detsember 2014).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vanglale edastati 28. märtsil 2012 jõustunud kohtuotsus seni vahistatu staatuses olnud

Nikolai Lebedevi süüdimõistmise kohta. N. Lebedevi hoiti jätkuvalt Viru Vanglas

eeluurimiskambris kuni 2. juulini 2012.

N. Lebedev esitas Viru Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 2000 eurot

seoses sellega, et teda hoiti alusetult eeluurimiskambris pärast seda, kui tema suhtes oli

jõustunud juba süüdimõistev kohtuotsus.

Viru Vangla 28. augusti 2012. a otsusega rahuldati taotlus osaliselt. Viru Vangla asus seisukohale,

et vangistusseaduse § 14 lg-st 4 tulenevalt, mis sätestab, et kinnipeetava vastuvõtuosakonnas

viibimise aeg ei tohi ületada kolme kuud, oli õigusvastane kaebaja hoidmine eeluurimiskambris

alates 29. juunist 2012 kuni 2. juulini 2012. Sellega seoses hüvitas vangla N. Lebedevile kokku

12 eurot (3 eurot ööpäeva eest).

2. N. Lebedev esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus talle välja mõista hüvitis 2000

eurot. Kaebaja hinnangul on teda hoitud ebaseaduslikult vahistatute osakonnas 96 päeva, mitte

ainult neli päeva.

3. Tartu Halduskohtu otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmiste põhjendustega.

3.1. Halduskohus nõustus vastustaja seisukohaga, et VangS § 14 lg-st 4 tulenevalt oli vanglal

õigus pärast N. Lebedevi staatuse muutumist hoida teda vahistatute osakonnas veel kuni kolm

kuud ja seega oli õigusvastane kaebaja hoidmine eelvangistusosakonnas vaid 4 päeva vältel.

3.2. Väljamõistetud hüvitis 3 eurot ööpäeva eest on mõistlik. Vahistatute režiimil olles pidi

kaebaja olema neli tundi päevas lukustatud kambris ja sellega piirati tema liikumisvabadust.

Muid piiranguid peale liikumispiirangu kaebajale ei kaasnenud. Seetõttu pole õigustatud tema

puhul samasuguse hüvitise väljamõistmine nagu mõistetakse kohtupraktikas välja alusetu

kartserikaristuse puhul (6,39 eurot ööpäeva eest).

3.3. Kohtuistungil esitatud väite, et kaebajat ei lubatud vaidlusalusel perioodil kirikusse,

raamatukokku ega spordisaali, jättis kohus tähelepanuta, selgitades, kaebaja võib selle asjaolu

eraldi nõudena vaidlustada.

3.4. Juba 16. septembril 2010 oli tehtud justiitsministeeriumi otsus, mille järgi asuks kaebaja

karistust kandma Tartu Vanglas. Etapeerimine oli määratud 2. juulile 2012. Seetõttu hoiti

kaebajat jätkuvalt vahistatute osakonnas ning ei tehtud kaebaja jaoks individuaalset täitmiskava.

3.5. See, et kaebaja sai süüdimõistva kohtuotsuse alles juunis 2012, ei muuda hüvitise suurust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. N. Lebedev esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada

halduskohtu otsus ja uue otsusega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on

järgmised:

4.1. Õigusvastane oli juba see, et kaebajaga seotud kohtuotsus jõustus 20. märtsil 2012, see

saabus Viru Vanglasse 28. märtsil 2012, kuid kaebaja sai vastava teatise kätte alles 12. juunil

2012. Viru Vangla kodukorra p 23 ja vangla sisekorraeeskirja (VsKE, kehtestatud justiitsministri

30. novembri 2000. a määrusega nr 72) järgi tulnuks kohtulahend edastada kinnipeetavale

esimesel võimalusel.

4.2. Kaebaja suhtes ei täidetud VangS § 14 lg-t 3.

4.3. Vastustaja on väitnud, et kuna kaebaja on invaliid ja et Viru Vanglas tavaosakonnas

puuduvad kambrid invaliididele, siis ei olnud põhjust kaebajat ära viia vahistatute osakonnast,

kus ta sai olla invaliididele mõeldud kambris. Sellega rikuti VangS § 12 lg 1 p-i 3, mille järgi

tuleb kinnipeetavaid hoida vahistatutest eraldi. Viru Vangla osakondades S-9 ja S-15 on

invakambrid olemas.

4.4. Viru Vanglale oli teada, et kaebaja tuleb viia karistust kandma Tartu Vanglasse.

Täitmisplaani järgi tuleb kinnipeetav ümber paigutada esimesel võimalusel, mis oli kaebaja

puhul aprilli esmaspäeval või neljapäeval, mil toimuvad konvoeerimised Tartu Vanglasse.

4.5. Riigikohus on pidanud vabaduse võtmise eest kohaseks hüvitiseks 6,39 eurot ööpäeva eest.

4. Viru Vangla vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta ning jäädakse senises

menetluses esitatud põhjenduste juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

6. Vastustaja ja halduskohus on VangS § 14 lg 4 alusel lugenud õiguspäraseks selle, et kaebajat ei

paigutatud Viru Vanglas kinnipeetavate osakonda. VangS § 14 lg 4 sätestab, et kinnipeetava

vastuvõtuosakonnas viibimise aeg ei tohi ületada kolme kuud.

Ringkonnakohus selle lähenemisega ei nõustu. VangS § 14 lg 3 sätestab, et vastuvõtuosakonnas

tehakse kindlaks kinnipeetava eluloolised andmed, määratletakse tema sotsiaalpsühholoogiline

prognoos ja selgitatakse välja muud andmed, mis on vajalikud kinnipeetava individuaalse

täitmiskava koostamiseks vastavalt käesoleva seaduse §-le 16.

Seega järeldub VangS § 14 lg-test 3 ja 4 nende koostoimes, et isikut võib kuni kolm kuud hoida

vastuvõtuosakonnas selleks, et täita lg-s 3 sätestatud ülesanded. Teisisõnu tuleb neid sätteid

tõlgendada selliselt, et kuni kolm kuud võib isikut hoida vastuvõtuosakonnas vaid sellisel juhul,

kui see on vajalik lg-s 3 sätestatud eesmärkide saavutamiseks.

7. Käesoleval juhul ei ole aga poolte vahel vaidlust selles, et Viru Vanglas viibimise ajal kaebaja

suhtes VangS § 14 lg-s 3 sätestatud tegevusi mingil moel ellu ei viidud. Vastupidi, vangla

esindaja on sisuliselt halduskohtu istungil ise möönnud, et kaebajale ei tehtud näiteks

individuaalset täitmiskava seetõttu, et Viru Vanglale oli teada, et kaebaja paigutatakse Tartu

Vanglasse ja et vastustaja ei saanud teha individuaalset täitmiskava teisele vanglale (tl 43p).

Seega võib kokkuvõtlikult väita, et kaebajat hoiti Viru Vanglas vahistatute osakonnas üksnes

seetõttu, et oli teada, et kaebaja hakkab karistust kandma Tartu Vanglas. Järelikult ei kasutatud

kaebaja hoidmist erirežiimil VangS § 14 lg-s 3 sätestatud eesmärkide saavutamiseks ning

vastavalt ei saa sellisel režiimil hoidmise õiguslikuks aluseks olla ka VangS § 14 lg 3.

Seetõttu tuleb lugeda kaebaja hoidmine Viru Vanglas vahistatute režiimil õigusvastaseks.

Ringkonnakohus on seisukohal, et õigusvastaseks tuleb see lugeda kogu perioodi osas, st alates

28. märtsist 2012, kui vangla sai teada kaebaja jõustunud süüdimõistmisest. Seda põhjusel, et

millestki ei nähtu, et seda aega oleks mingiski osas kasutatud VangS § 14 lg-s 3 sätestatud

toimingute läbiviimiseks. Seega on kogu sel perioodil kaebaja hoidmine erirežiimil õigusvastane.

8. Järgmisena juhib ringkonnakohus tähelepanu sellele, et vastustaja on nii vastuses kaebusele

kui hüvitisenõude lahendamiseks tehtud otsuses rääkinud sellest, et pärast süüdimõistva

kohtuotsuse saamist jätkati kaebaja hoidmist vahistatute osakonnas ja vahistatute režiimil (tl 10p,

27), kuid samas õigustab sellist käitumist VangS § 14 lg-ga 4, mis võimaldab isiku hoidmist

vastuvõtuosakonnas kuni kolm kuud. Seega on vangla sisuliselt samastanud isiku hoidmise

vahistatuna eelvangistusosakonnas ning isiku hoidmise vastuvõtuosakonnas. Selline

samastamine jääb ringkonnakohtule arusaamatuks. VangS §-st 4 tuleneb, et

eelvangistusosakonnas hoitakse vahistatut. Samas vastuvõtuosakonnas hoitakse juba

kinnipeetavat (VangS § 14).

See asjaolu ei ole siiski käesoleva asja lahendamisel määrava tähtsusega, kuna ringkonnakohtu

hinnangul ei muuda see väljamõistetava hüvitise suurust. Nende nelja päeva osas, millal vangla

arvates oli kaebaja hoidmine vahistatute osakonnas õigusvastane, pidas vangla kohaseks 3 eurot

ööpäeva eest, lähtudes võrdlusest kohtupraktikaga alusetu kartserikaristuse puhul

väljamõistatava hüvitisega, ning eeldusest, et vahistatu režiim on isiku jaoks soodsam, kuna

võrreldes kartserikaristusega on seal isiku jaoks märksa vähem piiranguid (tl 27). Sisuliselt on

vahistatu ja kinnipeetava põhiline erinevus see, et esimesed ei saa neli tundi päevas

osakonnasiseselt ringi liikuda (VSkE § 8 lg 1 ja VangS § 90 lg 3).

9. Ringkonnakohus nõustub sellise lähenemisega ega pea põhjendatuks kaebaja soovi saada

hüvitiseks 6,39 eurot ööpäeva eest. On ilmne, et vahistatu staatuses olek on isiku jaoks märksa

soodsam kui kartserikaristuse kandmine (vrdl VangS § 90 ja 93 ning § 651). Põhiline kitsendav

tingimus, mis on ette nähtud nii vastuvõtuosakonnas viibijatele kui vahistatutele, on see, et

erinevalt teistest kinnipeetavatest on neil keelatud liikuda väljaspool oma kambrit selleks

sätestatud vabal ajal vähemalt neli tundi päevas (VsKE § 8 lg 1 ja VangS § 90 lg 3). Sama

kitsendus oleks kaebajal olnud ka siis, kui ta oleks paigutatud vastuvõtuosakonda (VsKE § 8 lg 1

ja lg 4). Eelnevat arvestades on põhjendatud vastustaja tehtud valik maksta sellise õiguste

rikkumise eest kannatanule hüvitist kolm eurot ööpäeva eest. 28. märtsist kuni 28. juunini

(sellele järgnevate päevade (29. juuni – 2. juuli) eest on kaebaja vanglalt juba hüvitise saanud) on

kokku 92 päeva, mistõttu tuleb kaebaja kasuks välja mõista 276 eurot.

10. Kaebaja nõue seda summat ületavas osas on ringkonnakohtu hinnangul eeltoodust tulenevalt

põhjendamatu ja rahuldamisele ei kuulu. Ringkonnakohus selgitab kaebajale, et alusetult kantud

kartserikaristuse eest kohaseks hüvitiseks kohtupraktikas peetav määr 6,39 eurot sisaldabki

hüvitist mittevaralise kahju eest, mistõttu pole põhjendatud kaebaja käsitlus, kes lisab sellel

määral põhinevale summale veel omakorda mingi summa eraldi mittevaralise kahju eest (kõik

kokku tema arvestuse järgi 2000 eurot).

Mis puudutab väidet, et kaebaja ei saanud osaleda kirikus ja muudel üritustel, siis sellist alust

kahju hüvitamiseks ei esitanud kaebaja vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses (tl 11).

Lisaks kaasnevad need asjaolud vabaduse võtmisega niikuinii, ning vabaduse võtmisega

võrreldav õiguste piiramine ongi kohtupraktikast tulenevalt käesoleval juhul hüvitise määramise

aluseks (vt RKHKo 3-3-1-93-09). Seega on nende asjaolude eest sobiv hüvitis juba kaetud

kaebaja kasuks otsuse eelmises punktis väljamõistetava hüvitisega.

11. Asjaolu, et vastustaja hinnangul sõltus kaebaja ümberpaigutamine sellest, kas vastuvõttev

vangla (Tartu Vangla) oli võimeline kaebajat vastu võtma (tl 43p), ei ole hüvitise vähendamise

aluseks. Esiteks oli Viru Vanglal kohustus tagada kaebaja õigused, kuna kaebaja viibis selles

vanglas. Teiseks sätestab riigivastutuse seaduse § 12 lg 4 järgi vastutavad kahju tekitanud avaliku

võimu kandjad kannatanu ees solidaarselt ja sellel sättel põhinevast analoogiast tulenevalt ei saa

Viru Vangla vastutust käesolevas asjas välistada see, et kahju põhjustamises võis kaudselt

osaleda ka Tartu Vangla või muu haldusorgan, tänu kellele oli otsustatud, et kaebaja viiakse üle

Tartu Vanglasse, ja et see üleviimine saab toimuma alles 2. juulil 2012.

12. Hüvitise vähendamist ei tingi käesolevas asjas ka see, et vastustaja selgituste järgi ei peetud

kaebaja ümberpaigutamist vajalikuks seetõttu, et kaebaja kui ratastooli kasutava isiku jaoks oli

vahistatute osakonna invakambris paiknemine parem lahendus (tl 26p). Vangistust

reguleerivatest õigusaktidest ei tulene võimalust jätta kinnipeetava staatuses isik vahistatute

osakonda seepärast, et ta kasutab ratastooli. See ei ole tema subjektiivsete õiguste rikkumist

õigustavaks aluseks.

13. Eeltoodust tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada.

Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt ja mõistab kaebaja

kasuks Viru Vanglalt välja 276 eurot. Riigilõivu ei ole kaebaja tasunud ega menetluskulude

väljamõistmise taotlust esitanud.

Tiina Pappel

Agu Timmi

Einar Vene

/digitaalselt alla kirjutatud/ /digitaalselt alla kirjutatud/ /digitaalselt alla kirjutatud/