2-13-16439/47 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Triin Uusen-Nacke

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

3. november 2014, Tartu kohtumaja kantselei

Tsiviilasja number

2-13-16439

Tsiviilasi

Tööstus Investeeringute AS-i hagi OÜ Estre

Productions vastu 6567 euro 65 sendi ja viivise

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

9286 eurot 49 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

hageja: Tööstus Investeeringute AS (registrikood

10210997; aadress Sepa 15c, 50113 Tartu), esindaja:

advokaat Cardo Soosaar (e-post cardo@casus.ee)

kostja: OÜ Estre Productions (registrikood 11594988;

aadress Ringtee 6, 51013 Tartu), esindaja: advokaat

Peeter Viirsalu (e-post peeter.viirsalu@varul.ee)

Menetlus

kirjalik menetlus poolte nõusolekul

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Tööstus Investeeringute AS-i hagi OÜ Estre Productions vastu

põhivõla 6567 eurot 65 senti ja viivise väljamõistmiseks.

2. Jätta menetluskulud hageja kanda.

3. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda

apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. 12. aprillil 2013 esitas Tööstus Investeeringute AS (hageja) hagi OÜ Estre

Productions (kostja) vastu põhivõla 6567 eurot 65 senti, hagi esitamise seisuga

sissenõutavaks muutunud viivise 321 eurot 65 senti ja jooksva viivise 0,1% tasumata

põhivõlalt päevas väljamõistmiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

2/10

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 1. novembril 2010 mitteeluruumi rendilepingu nr

78, millega hageja andis kostjale rendile Tartus Sepa 15C asuvad ruumid. 31. oktoobri 2012

kokkuleppega pikendasid pooled rendilepingu kehtivust 17. veebruarini 2013. Korduvatele

meeldetuletustele vaatamata on kostjal hagejale tasumata arved 2013. a jaanuari ja veebruari

teenuste ning veebruari rendi eest (I kd lk 2-5).

2. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja 1. juuli 2013 vastuse kohaselt on tal hageja vastu kahjunõue, õigusrikkumisest

saadud tulu väljaandmise nõue ja viivisenõue, mida menetletakse tsiviilasjas nr 2-13-28905.

Kostja tasaarvestab oma nõude hageja nõudega (I kd lk 36-45). Tartu Maakohus tegi

18. juunil 2014 tsiviilasjas nr 2-13-28905 lahendi, millega mh tunnistas kostja kahjunõuet ja

viivisenõuet; menetlus jätkub kahjuhüvitise suuruse kindlakstegemiseks (IV kd lk 139).

Kostja 7. oktoobri 2013 seisukoha järgi on tal hageja vastu alusetu rikastumise nõue 27 388

eurot seoses 2010. a alusetute elektriarvete tasumisega ja viivisenõue võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg-te 1, 2 alusel alates 7. oktoobrist 2013, mille ta tasaarvestab hageja

nõudega. Kostja tegelikku elektritarbimist ei mõõdetud kuni 2010. a detsembrini. Kostjal

tekkis kahtlus, et tema tarbitud elektrikogus on hageja arvetes kajastatust tunduvalt

väiksem. 15. detsembri 2010 kokkuleppega fikseerisid pooled olukorra ja sätestasid edasise

koostöö tegeliku tarbimise väljaselgitamiseks ja probleemi lahendamiseks. Kostja püüdis

korduvalt olukorda lahendada, hageja ei olnud sellest huvitatud. Kostja ei saanud lubada tüli

hagejaga, sest vajas renditud ruume. 2010. a ja 2011. a tarbimist analüüsides ilmnes, et

arvestitega mõõdetud tarbimine on 382 516 kWh väiksem. Vahe on seletatav vaid sellega, et

hageja esitas kostja tegelikust tarbimisest suuremaid arveid. Kostja palub lähtuda oma

7. oktoobri, seejärel 1. juuli 2013 tasaarvestusavaldusest. Alternatiivselt peab kostja hageja

viivisenõuet ebaõiglaseks, samuti palub viivist vähendada, viivisenõue ei saa ületada

põhinõuet (I kd lk 80-86).

2010. a ja 2011. a elektritarbimise võrdlus nii müügikäibe kui üüritud pinnaga kinnitab, et

tarbimine langes drastiliselt pärast arvesti paigaldamist (I kd lk 105-111). Kostja tootmine

vähenes renditud pinnal alates 2010. a märtsist, seda tõendab renditud pinna, töötajate ja

seadmete oluline vähenemine 2010. a jooksul. Sellele vaatamata elektriarved suurenesid.

Elektritarbimise märkimisväärset langust pärast arvesti paigaldamist ei selgita termika

(termilise töötlemise hoone) mittekasutamine. Kasutas kostja termikat veel 2011. a juulis.

Kuna 2010. a elektritarbimist arvestiga ei fikseeritud, pidi rakenduma rendilepingu p 2.1.3,

mis nägi ette elektrienergia eest tasumise kokkuleppelisel alusel, lähtudes arvestuslikust

näitajast, mis kooskõlastatakse eraldi allakirjutatava lepingu lisana. Pooled ei ole

kokkulepet sõlminud. Seega on hageja esitanud kostjale arveid elektrienergia eest, rikkudes

rendilepingut (I kd lk 132-140).

AS-i Eesti Energia andmetel kinnistule müüdud elektrienergia kogus on märkimisväärselt

suurem kui hageja andmetel kinnistu üürnikele edasi müüdud kogus. Seega ei ole võimalik

kostja tarbitud elektrikoguse saamine hageja kirjeldatud viisil.

P.S. asjatundja arvamuse kohaselt oli väga suure tõenäosusega kostja tegelik

elektritarbimine jaanuaris kuni novembris 2010 arvetel näidatust väiksem ja kostja on

hagejale alusetult tasunud 20 616 – 26 431 eurot. 3. veebruari 2014 seisukohas täpsustas

kostja, et tema nõude suurus on 26 431 eurot. Alternatiivselt leiab kostja, et tal on hageja

vastu kahjunõue (VÕS § 127 lg 1, § 128 lg 3) hageja rendilepingu p-i 2.1.3 rikkumise tõttu

(III kd lk 16-29). A.L. asjatundja arvamus lükkab ümber hageja väited seoses termika

kasutamise ja sellega seotud elektrikuluga ning kinnitab P.S. arvamust (III kd lk 102-103).

Kostja arvestused tuginevad mh elektrikulu osatähtsusel metalli termilise töötlemise

protsessis (17%) ja äriühinguna kasumi teenimisele orienteeritud Sten & Co OÜ hinnakirjal

(III kd lk 115-119).

3/10

Hagejal on võrguettevõtja ja üürileandjana eelis kostja elektritarbimise kindlakstegemisel.

Hageja peab tõendama, et tema esitatud elektriarved olid õiged (Riigikohtu lahend

tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). Hageja ei ole dokumentaalselt tõendanud ega

arvutuslikult põhistanud Sepa 15c trafost väljunud elektrikogused büroohoone ja

tootmistsehhi osas, samuti termika elektritarbimist (III kd lk 93-107). Kuna hageja

võrguettevõtjana ei ole säilitanud elektrituruseaduse (ELTS) § 65 lg 1 p-s 6 ja § 67 lg-s 1

sätestatud andmeid, on ta rikkunud raamatupidamise seaduse (RPS) § 12 lg-t 1.

Kostja 11. juuni 2014 seisukoha järgi esitas hageja talle ebaseaduslikult kõrgema tariifi järgi

elektriarveid nelja kuu vältel (novembrist 2010 (k.a) kuni märtsini 2011), kokku 132 383

kW eest hinnaga 0,0777 eurot kWh, kuigi hind tohtis olla 0,0716 eurot kWh. Seega rikastus

hageja kostja arvelt täiendavalt 807 eurot 53 senti (alternatiivselt kahjunõue). Kostjal on

hageja vastu põhinõue kokku 27 238 eurot (26 431 + 807,53) ja viivisnõue, mille ta

tasaarvestab hageja nõudega.

Poolte elektri omatarbimise mahud 2009. a ja 2010. a langevad kokku, kuigi kostjal oli

vähem töötajaid ja tööpinke ning väiksem pind ning ta ostis hagejalt koos käitisega 243

ühikut valmistoodangut (IV kd lk 97-106).

13. oktoobri 2014 lõplikes seisukohtades kordas kostja oma varasemaid seisukohti. Lisaks

ei nõustunud kostja, et poolte üürisuhtes on sätestatud õigust lõpetav tähtaeg nõuete

esitamiseks. Seda kinnitab ka poolte 15. detsembri 2010 kokkulepe. Alternatiivselt ei ole

hageja tõendanud, millal kostja nõue lõppes ja et kostja ei esitanud nõuet tähtaegselt.

Alternatiivselt on selline õigust lõpetav regulatsioon hea usu põhimõtte vastane ega kuulu

kohaldamisele. Kostja nõue tuleneb arvetest, millest tulenevaid kuritarvitusi ei olnud tal

võimalik üheaegselt arve saamisega avastada (IV kd lk 130-149).

3. Hageja leiab, et tema nõue ei ole tasaarvestuse tulemusena lõppenud, kostjal ei ole

nõuet, mida tasaarvestada (I kd lk 76-79). Hageja ei ole kostja arvel alusetult rikastunud,

kostja tasus tarbitud koguste eest. Kostja omandas 4. jaanuari 2010 müügilepinguga hagejalt

ettevõtte osa, mis tegeles Tartus Sepa 15c asunud tootmisüksuses metsa- ja

põllutöömasinate arenduse, tootmise ja müügiga. Pooled sõlmisid ka rendilepingu, mille

alusel jätkas kostja omandatud käitis tegevust hagejale kuuluvates asuvates ruumides.

Hageja ei hakanud elektritarbimise arvestust ümber korraldama, sest rendileping sõlmiti

esialgu viieks kuuks. Kostja tarbitud elektrikoguse saamiseks lahutas hageja kogu hoone

elektrienergia kulust ülejäänud kaks tarbijat, kelle tarbitav elektrienergia saadi arvestite

järgi. Pärast arvestite paigaldamist esitas hageja kostjale arveid vastavalt arvestite näitudele.

Pärast 15. detsembri 2010 kokkuleppe sõlmimist ei käsitlenud pooled rohkem elektrienergia

mahtude probleemi, lugedes selle lahendatuks. Kostja tarbis 2011. a elektrienergiat vähem

kui 2010. a, sest vähendas hagejalt renditud ruumides tootmist, lõpetades seal treimis-,

freesimis-, stantsimis- ja keevitustööd. Olulisim elektritarbimise vähenemine on tingitud

sellest, et kostja lõpetas 2010. a detsembris nn termika kasutamise. Kostja taotlus viivise

vähendamiseks tuleb jätta rahuldamata. Viivis ei ole ebamõistlikult suur, samuti ei ületa

viivisenõue põhinõuet (I kd lk 118-122).

Jaotusvõrguettevõtjana müüb hageja elektrienergiat ka ettevõtetele, kellel ei ole seost Sepa

15c kinnistuga. Seetõttu ei ole Eesti Energia AS-ilt ostetud ja Sepa 15c kinnistu üürnikele

edasi müüdud elektrienergia koguste võrdluse teel võimalik leida kostja tarbitut. Sepa 15c

kinnistul asuv hoone koosneb tootmistsehhist (ca 6000 m2) ja 3-korruselisest büroohoonest

ning neisse minevad elektrienergia kogused on eraldi mõõdetavad. Tootmistsehhis tarbisid

elektrit lisaks kostjale vaid Estre kauplus ja OÜ Felleston. Termikas ei asu Sepa 15c

kinnistul ja sai elektrienergia teisest trafost ning selle kohta pidas hageja eraldi arvestust.

Kostja muutis 2010. a jooksul tehnoloogiat ning vähendas elektritarbimist. P.S. on oma

arvamuses lähtunud ebaõigetest lähteandmetes, leides ka ise, et ei saa välistada, et kostja

elektritarbimine jaanuar 2010 – november 2010 vastas arvetel näidatud kogustele (III kd lk

4/10

76-81). A.L. arvamus on ebaõige, selles toodud andmed on oletuslikud ega vasta

tegelikkusele.

Ebamõistlik oli oodata nõude esitamisega kolm aastat, hagejal ei ole võimalik

dokumentaalsete tõenditega kostja tarbitud elektrienergia koguseid tõendada. Arvutused

tehti 2010. a Exceli tabelis ning kuna kostja tasus arved, ei säilitanud hageja arvutusi. Kuna

kostja on arved tasunud, kehtib eeldus, et arved olid õiged ja vastasid kostja tarbitud

elektrikogusele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg-st 1 tulenevalt peab

kostja tõendama, et hageja esitatud arved ei olnud õiged ega vastanud tarbitud

elektrikogusele. Kostja esitatud arvutused, tabelid ja arvamused ei tõenda seda. Hageja

esitas kohtule kostja taotletud dokumentaalsed tõendid (III kd lk 124-127).

Hageja ei rikkunud ELTS nõudeid, ühestki õigusaktist ei tulene võrguettevõtjale kohustust

säilitada elektri tarbijale esitatud arvete aluseks olevaid arvestusi, tegemist ei ole

raamatupidamise algdokumentidega RPS mõttes.

Elektrihinna aluseks olevat elektrivõrgu edastustasu põhitariifi, elektrienergia põhitariifi,

taastuvenergia tasu ja elektriaktsiisi suurust ei määra hageja. Kui Energiaturu Inspektsiooni

26. novembri 2010 otsusega kehtestatud elektrivõrgu edastustasu põhitariif ja elektrienergia

põhitariif hakkasid kehtima 1. märtsil 2011, võib hageja olla alusetult rikastunud

maksimaalselt 592 eurot 25 senti (132 383 kWh * 0,00447 eurot). Kuna arvetel märgitud

taastuvenergia tasu ja elektriaktsiisi suurused vastavad AS-i Elering ja Riigikogu

kehtestatud määradele, arvestas kostja taastuvenergia tasu ja elektriaktsiisi suuruse muutuse

ebaõigesti hageja pool alusetult omandatud summa hulka.

Hageja 2007. a – 2009. a AS-i Eesti Energia ja AS Eesti Gaas arved kinnitavad, et kostja

jätkas 2010. a elektritarbimist samas mahus mis hageja 2009. a enne ettevõtte müümist.

4. jaanuaril, 1. juulil ja 1. novembril 2010 sõlmitud rendilepingutes (vastavalt p-id 2.1.14,

2.1.12, 2.1.12) leppisid pooled kokku nõudeõigust lõpetavas tähtajas, mille möödumisel

kaotab kostja õiguse hagejale nõuet esitada. Kostja pidi esitama hagejale pretensiooni

tarbitud elektrienergia eest enam nõutud summa kohta elektriarve kättesaamisest viie päeva

jooksul. Kuna kostja ei ole hagejale nõuet õigeaegselt esitanud, on ta kaotanud õiguse seda

teha (IV kd lk 120-124).

13. oktoobri 2014 lõplikus seisukohas kordas hageja oma varasemaid seisukohti (IV kd lk

130-136). 15. aprilli 2014 kohtuistungil kuulati üle tunnistajad T.L., P.S., K.M. ja A.A..

Pooled olid nõus jätkama kirjalikus menetluses (III kd lk 136-146).

KOHTU SEISUKOHT

4. Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste ajaolude üle:

-

kostja omandas 4. jaanuari 2010 müügilepinguga hagejalt ettevõtte osa (käitise), mis

tegeles Tartus Sepa 15c asunud tootmisüksuses metsa- ja põllutöömasinate arenduse,

tootmise ja müügiga (I kd lk 48-59);

-

koos müügilepinguga sõlmisid pooled 4. jaanuaril 2010 mitteeluruumi rendilepingu nr

1-21/76, mille alusel jätkas kostja omandatud käitis tegevust hagejale kuuluvates Tartus

Sepa 15c asuvates ruumides pinnaga 4000 m2 (I kd lk 124-128). 1. juulil 2010 sõlmisid

pooled rendilepingu nr 76 vähendatud pinna 1800 m2 kohta (II kd lk 42-47) ja 1. novembril

2010 rendilepingu nr 78 vähendatud pinna 1165 m2 kohta (I kd lk 7-12, II kd lk 54-59).

31. oktoobri 2012 kokkuleppega pikendasid pooled rendilepingu nr 78 kehtivust

17. veebruarini 2013 (I kd lk 13);

-

kostja ei ole tasunud hagejale rendilepingu nr 78 alusel esitatud 31. jaanuari 2013 arvet

nr 130040 summas 3621 eurot 10 senti jaanuari teenuste eest, 1. veebruari 2013 arvet nr

5/10

130060 summas 1340 eurot 40 senti veebruari rendi eest ja 27. märtsi 2013 arvet nr 130115

summas 1606 eurot 15 senti veebruari teenuste eest (I kd lk 14-16).

5. VÕS § 271 järgi kohustub üürilepinguga üks isik (üürileandja) andma teisele isikule

(üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu

(üüri). VÕS § 339 alusel kohustub rendilepinguga üks isik (rendileandja) andma teisele

isikule (rentnik) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu

esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud

maksma selle eest tasu (renti). Rendileping eristub üürilepingust selle poolest, et

rendilepingus on esikohal renditud asjalt kasu saamine. Antud juhul andis hageja kostjale

kasutamiseks äriruumid ja kostja kohustus maksma hagejale selle eest tasu. Kostja ei ole

sellele vastu vaielnud. Maakohus leiab, et poolte vaheline 4. jaanuaril 2010 sõlmitud

mitteeluruumi rendileping oli oma olemuselt äriruumi üürileping, millele kohalduvad

võlaõigusseaduse üürilepingu sätted. Hageja palub kostjalt välja mõista arvete nr 130040,

130060 ja 130115 järgi tasumata summad. Kostja ei ole esitanud nõude suurusele ja selle

tekkimise alusele sisulisi vastuväiteid. VÕS § 108 lg 1, § 271, § 292 lg 1 ning rendilepingu

nr 78 p-ide 1.1, 2.1.2, 2.1.3 alusel on seega hageja üüritasu ja kõrvalkulude nõue 6567 eurot

65 senti õiguslikult põhjendatud.

6. Hageja palub kostjalt lisaks välja mõista hagi esitamise seisuga sissenõutavaks

muutunud viivise ja jooksva viivise 0,1% tasumata summalt päevas.

VÕS § 113 lg-st 8 ja § 162 lg-st 1 tulenevalt võib kohus, kui tasumisele kuuluv viivis on

ebamõistlikult suur, seda kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku

suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole

õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. 12. detsembri 2012 otsuse

tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12 p-is 20 ja 14. juuni 2005 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 p-ides

18 ja 19 leidis Riigikohus, et viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on

sellel, kes taotleb viivise vähendamist; erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude

korral tõendama vastava kahju olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud

määrast suuremat viivist.

Hageja nõuab kostjalt viivist rendilepingu p-i 7.1 alusel määraga 0,1% päevas, seega ületab

viivisemäär seadusejärgset (VÕS § 113 lg 1 II ja III lause) suurust. Hageja nõuab lisaks

sissenõutavaks muutunud viivisele ka lisanduvat viivist TsMS § 367 alusel, piiramata seda

põhinõude suurusega. Hageja ei ole tõendanud põhivõlast suuremas ulatuses kahju

olemasolu. Seega tuleb hageja viivisenõue piirata tema põhivõla suurusega. Kohus leiab, et

kostja ei ole esitanud asjaolusid, mis annaksid alust väita, et viivise väljamõistmine on

ebaõiglane. Pooltevahelised erinevad vaidlused ei anna alust jätta viivist välja mõistmata

(I kd lk 85). Vastuväiteid hageja viivisearvestuse õigsusele ei ole kostja esitanud.

7. Kostja on esitanud menetluses tasaarvestusavaldused ja vastuväite, et hageja nõue on

tasaarvestusega lõppenud. Kostja leiab, et tal on hageja vastu alusetust rikastumisest tulenev

nõue (alternatiivselt kahjunõue), sest ta tasus hagejale elektrienergia eest rohkem kokku

27 238 eurot – 2010. a tegelikult tarbitust 26 431 eurot rohkem ning aluseta kõrgema tariifi

järgi 807 euro 53 senti, lisandub viivis (IV kd lk 101).

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega on kostja

kohustatud tõendama, et tal on nõue, mida on võimalik hageja nõudega tasaarvestada.

8. VÕS § 197 lg 1 järgi võib juhul, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud

maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, kumbki pool

(tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel

on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist.

6/10

Kui kohtumenetluses esitab pool teise poole nõudele tasaarvestuse vastuväite, kuid teine

pool vaidleb tasaarvestusele vastu, tuleb kohtul hinnata, kas teise poole vastuväited

tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku (vt Riigikohus

16. juuni 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-10, p 10). Hageja vaidleb kostja tasaarvestuse

vastuväitele vastu ja leiab, et kostjal ei ole tema vastu nõuet ja kostja ei ole oma nõuet

tõendanud, samuti oli lepingus kokku lepitud nõudeõigust lõpetavas tähtajas.

9. VÕS § 1028 lg 1 näeb ette, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi

saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi

nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära.

VÕS § 1032 lg 1 I lause järgi võib VÕS § 1028 lg-s 1 nimetatud juhul üleandja saajalt

tagasi nõuda saadu ja sellest saadud kasu.

Kostja väitel esitas hageja arved osaliselt elektri eest, mida kostja tegelikult ei tarbinud ning

kostja on arved hagejale tasunud. Kuna kostja on väidetavalt tasunud elektri eest ilma

õigusliku aluseta, leiab maakohus, et kostja nõue hagejale tegelikult tarbitust elektrist

rohkem tasutu tagastamiseks on alusetust rikastumisest tulenev nõue.

10. Hageja leiab, et rendilepingutes leppisid pooled kokku nõudeõigust lõpetavas tähtajas

ja kostja pidi esitama hagejale pretensiooni tarbitud elektrienergia kohta elektriarve

kättesaamisest viie päeva jooksul.

Rendilepingute nr 1-21/76, 76 ja 78 (vastavakt p-id 2.1.14, 2.1.12, 2.1.12) kohaselt

kohustub rentnik esitama pretensioonid, mida tal on õigus lepingu kohaselt rendileandjale

esitada, viie päeva jooksul arvates päevast, mil ta sai teada või pidi saama teada

sündmustest või asjaoludest, mis annavad aluse pretensiooni esitamiseks (I kd lk 125, II kd

lk 43, 55).

Kohus leiab, et pretensioonide esitamise tähtajas kokkuleppimine ja pretensioonide

võimalik hilisem esitamine ei välista ega lõpeta alusetu rikastumise nõuet.

11. Rendilepingute nr 1-21/76, 76 ja 78 p-i 2.1.3 kohaselt kohustub rentnik tasuma

täiendavalt prügiveo, telefoni ning muude olmeteenuste eest vastavalt kehtestatud tariifidele

ja kommunaalteenuste eest (vesi, elekter, keskküte jne) paigaldatud arvestite näitude alusel

igakuiselt, järgneva kuu 12. kuupäevaks. Tasumine toimub vastavalt rendileandja esitatud

arvele või otse vastavaid teenuseid võimaldavatele asutustele nende esitatud arve alusel. Kui

kommunaalteenuste kasutamist ei saa fikseerida arvesti näitude alusel, võetakse

kommunaalteenuste

eest

kokkuleppeliselt

aluseks

arvestuslikud

näitajad,

mis

kooskõlastatakse eraldi allakirjutatava lepingu lisana (I kd lk 124, II kd lk 42, 54).

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja tegelikku elektritarbimist üüritud pinnal hakati mõõtma

alles 2010. a detsembris. Enne seda puudus ka eraldi kirjalik kokkulepe arvestuseks, kuigi

rendilepingus oli sellise kokkuleppe sõlmimine arvesti puudumisel ette nähtud.

Hageja selgitustest ning tunnistajate K.M. (hageja nõukogu liige) ja A.A. (hageja nõukogu

esimees) 15. aprilli 2014 ütlustest (I kd lk 119, III kd lk 137, 143, IV kd lk 123) nähtuvalt

saadi kostja tarbitud elektrienergia kogus enne 2010. a detsembrit, lahutades tootmistsehhis

tarbitud kogusest teiste üürnike tarbitu. Sepa 15c kinnistul asuv hoone koosneb

tootmistsehhist ning büroohoonest. Kinnistul asuvast trafost on eraldi mõõdetavad

tootmistsehhi ja büroohoonesse minevad elektrienergia kogused. Tootmistsehhis tarbis

2010. a jaanuarist aprillini voolu lisaks kostjale vaid Estre kauplus, 1. aprillil 2010 lisandus

OÜ Felleston (II kd lk 36-41). Kaupluse ja OÜ Felleston elektritarbimist mõõdeti. Lisaks

tuli kostjal tasuda elektrienergia eest seoses hagejale kuuluva termilise töötlemise hoone

kasutamisega, mis ei asu Sepa 15c kinnistul ja sai elektrienergia teisest trafost, mille kohta

oli eraldi mõõdik. Hageja kirjeldatud viisil elektrikoguse arvutamine on võimalik. Eesti

Energia AS-ilt ostetud elektrienergia kogus (I kd lk 174-223) on oluliselt suurem kui hageja

andmetel kinnistu üürnikele edasi müüdud kogus (III kd lk 19, 59) seetõttu, et hageja

7/10

tegutseb võrguettevõtjana ning müüb elektrienergiat ka ettevõtetele, kellel ei ole Sepa 15c

kinnistuga seost (III kd lk 80, 85).

12. Kohus leiab, et üksnes kostja erinevad võrdlused ja asjatundjate arvamused ei tõenda

arvete esitamist elektrikoguste kohta, mida kostja tegelikult ei tarbinud. Poolte vahel ei ole

vaidlust, et 2010. a jooksul vähenes nii kostja üüritud pind kui töötajate ja tööpinkide arv (I

kd lk 142-167) ja 2011. a oli kostja tootmismaht- ja intensiivsus võrreldes 2010. a oluliselt

väiksem. Tunnistaja T.L. (kostja osanik) 15. aprilli 2014 ütlusest nähtuvalt oli hagejalt

omandatud tootmistehnoloogia vananenud ja amortiseerunud ning äriplaan nägi ette, et

tootmist hakatakse ümber korraldama, viima teistesse äriühingutesse kaasaegsematele

seadmetele. 2010. a esimese kolme kuu jooksul jätkus tootmine nii nagu 2009. a.

Muudatused algasid 2010. a II kvartalis ja viidi suures osas lõpule juuni lõpuks. 2010. a

septembri lõpuks oli tootmistegevus ümber korraldatud selliseks, nagu ta jäi rendisuhte

lõpuni (III kd lk 140-141). Seega on enesestmõistetav, et elektrikulu oli 2011. a väiksem kui

2010. a ning asjakohatu on kostja elektritarbimise 2010. a ja 2011. a võrdlus (I kd lk 91).

Kuna tootmine muutus efektiivsemaks, ei ole veenev ka elektritarbimise võrdlus üüritud

pinna suuruse või iga müüdud toodangu euroga aastatel 2010 ja 2011 (I kd lk 113, 114).

Lisaks nähtub kostja arvestusest, et alates 2011. a aprillist vähenes energiakulu ühiku kohta

tunduvalt, kuigi mõõtur oli paigaldatud juba 2010. a detsembris ja tunnistaja ütluste

kohaselt oli tootmistegevus lõplikult ümber korraldatud 2010. a septembri lõpuks. Samuti

on 2010. a detsembri elektrikulu ca poole väiksem 2011. a detsembri elektrikulust (I kd lk

91, II kd lk 149, 240). Seega saab elektritarbimise vähenemist selgitada eelkõige suurema

kulude jälgimisega ja tootmistegevuse ümberkorraldustega, mis ilmselt jätkusid 2011. a. Ka

tunnistajate P.S. (kostja endine tootmisjuht) ja A.A. 15. aprilli 2014 ütlused kinnitavad

ümberkorralduste jätkumist 2011. a (tlk 139, 144). Seda saab järeldada ka kostja väitest, et

termika kasutamine lõpetati alles 2011. a suvel. Tunnistaja T.L. ütlustest nähtub, et esialgu

ei olnud kostja põhifookuses kulude kontroll, vaid ettevõtte arendamine (III kd lk 142). See

on kooskõlas hageja nõukogu liikme E.P. 11. veebruari 2014 seletuse ning tunnistajate P.S.

ja A.A. ütlustega kulude kokkuhoiu kohta alates 2010. a lõpust (III kd lk 74, 138, 144).

Eeltoodut arvestades ei tõenda ka poolte elektri omatarbimise 2009. ja 2010. a võrdlus (IV

kd lk 102) ega asjatundja P.S. (Tartu Ülikooli ärirahanduse ja investeeringute dotsent,

rahanduse õppetooli juhataja) 3. veebruari 2014 arvamus arvete alusetust (III kd lk 31-58).

Tõenäolise energiakulu arvestamisel on asjatundja võtnud arvesse ka termoahjude

kasutamist. Sealjuures tugines ta kostja esindajalt saadud andmetele, et ahju kasutati

keskmiselt korra nädalas, ning arvesti alusel 2010. a detsembris ja 2011. a jaanuaris

mõõdetud elektrikogustele. Kohus leiab, et üksnes sellest ei saa teha järeldusi ahjude

tegeliku kasutuse ja energiakulu kohta 2010. a. Samamoodi ei tõenda termoahjude tegelikku

kasutamist mehaanikainsener A.L. 31. märtsi 2014 asjatundja arvamus töötluseks

teoreetiliselt vaja mineva ajakulu kohta (III kd lk 109-113) ega kostja arvutus, mis tugineb

mh „Steel and its Heat Treatment – a handbook“ väljavõttel ja Sten & CO OÜ termilise

töötlemise hinnakirjal (III kd lk 116-117, 121-123). P.S. on ka märkinud, et ei saa välistada,

et kostja elektritarbimine vastas arvetel näidatule (III kd lk 33).

Hageja arvates on olulisim elektritarbimise vähenemine tingitud sellest, et kostja lõpetas

2010. a detsembris nn termika kasutamise, kus asuvate seadmete elektrikulu on väga suur (I

kd 120). Kostja väidab, et kasutas termikat 2011. a juulini (IV kd lk 103), ning leiab, et seda

tõendavad mh 1. veebruari 2011 lisa rendilepingule, kus on üheselt fikseeritud

elektrienergia koguse mõõtmine ka termika osas 2011. a (voolumõõtja nr 10), ja hageja

2011. a arved, mis sisaldasid termika elektrikulu (IV kd lk 103). Tunnistaja T.L. ütluste

kohaselt kasutas kostja termikat ka 2011. a, tunnistajate K.M. ja P.S. ütluste kohaselt aga

mitte (III kd lk 137, 138, 141). Kohus leiab, et tõendatud on, et termika elektrikulu sisaldus

31. jaanuari 2011 arves nr 110051 (II kd lk 155), termika hilisema kasutamise kohta kindlad

tõendid puuduvad. Eeltoodut arvestades loeb kohus tõendatuks, et kostja jätkas ka 2011. a

8/10

teatud ulatuses nn termika kasutamist, kuid tõendatud ei ole, et 2011. a suveni ning samas

mahus mis 2010. a.

13. Pooled

sõlmisid

15. detsembril

2010

kokkuleppe

seoses

elektri

jm

kommunaalteenuste tarbimisega (I kd lk 89). Kokkuleppest nähtuvalt tekkis kostjal kahtlus,

kas ta on tarbinud elektrienergiat jm teenuseid mahus, mis kajastub esitatud arvetel, ning ta

peatas elektrienergia eest tasumise. Pooled leppisid kokku, et kostja tasub 2010. a oktoobri

ja novembri eest esitatud arved. Kokkuleppe p-i 3 järgi ei võta pooled mis tahes seisukohta

küsimuses, kas kostjal on kuni 30. novembrini 2010 tasutud vastavalt tegelikule tarbimisele,

makse tegemise ja kokkuleppe eesmärk on õigussuhte esialgne reguleerimine.

Arvestades 15. detsembri 2010 kokkulepet, 2010. a tootmise ümberkorraldamise kohta

esitatud tõendeid, P.S. arvamust ning kostja väidetavat elektritarbimist 2010. a kuude lõikes,

leiab kohus, et kostja on põhistanud oma aktiivnõude osaliselt – 2010. a oktoobri ja

novembri

elektrikulu

osas.

Oktoobri

ja

novembri

elektrikulu

oli

eelnevatele

ümberkorraldustele vaatamata vastavalt 62 949 kWh ja 63 000 kWh, septembri kulu aga oli

39 975 kWh ning pärast mõõturi paigaldamist saadi kostja elektrikuluks detsembris 22 637

kWh ja 2011. a jaanuaris 26 018 (I kd lk 91, II kd lk 133, 139, 144, 149, 156). Eeltoodust

lähtudes on põhjendatud kahelda kostja 2010. a oktoobri ja novembri elektrikulus.

Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub

eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui

tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on kostja kontrolli all, hagejal ei ole objektiivselt

võimalik tõendeid esitada ja kostja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui hageja

on asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab kostja tõendama asjaolu esinemise

puudumist (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). Kohus

nõustub kostjaga, et hagejal on võrguettevõtja ning üürileandjana ilmselgelt eelis kostja

elektritarbimise suuruse kindlakstegemisel. ELTS § 65 lg 1 p 6 sätestab, et võrguettevõtja

tagab mõõteandmete kogumise ja töötlemise. ELTS § 67 lg 1 kohaselt tagab võrguettevõtja

tema võrku siseneva ja sealt väljuva elektrienergia koguse kindlaksmääramise,

mõõteandmete kogumise ja nende töötlemise õigusaktis sätestatud tehniliste nõuete kohaste

mõõteseadmete abil ning kooskõlas õigusakti ja võrguteenuse osutamise lepinguga

(mõõtmine). ELTS § 67 lg 5 kohaselt tagab võrguettevõtja võrguteenuse kasutaja

teavitamise mõõtmise tulemustest ja nende alusel teostatud võrguteenuste eest maksmisele

kuuluva tasu arvestusest kooskõlas õigusakti ja asjakohase lepinguga. Kuna kostja on

põhistanud alusetute elektriarvete tõenäosuse 2010. a oktoobri ja novembri osas, peab

vähemalt nimetatud arvete puhul tõendama nende õigsust hageja, seda enam, et

hageja ei järginud arvete esitamisel rendilepingute p-is 2.1.3 arvesti puudumise

puhuks kokku lepitut.

15. detsembri 2010 kokkuleppest nähtuvalt olid poolte vahel erimeelsused vähemalt 2010. a

oktoobri ja novembri elektritarbimise osas ning nad leppisid mh kokku, et teevad

igakülgselt koostööd, selgitamaks välja erinevuste põhjust. Samuti nähtub kostja esindaja 2.

mai 2011 e-kirjast hageja esindajale, et pooled on sel teemal suhelnud ka pärast kokkuleppe

sõlmimist (III kd lk 68). Seega ei saa asuda vähemalt 2010. a oktoobri ja novembri

elektritarbimise osas seisukohale, et kostja ebamõistlik tegevus ja nõude hilinenud

esitamine muutis hagejal tõendite esitamise võimatuks ning hageja ei pea midagi tõendama.

Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et hageja väitel on termika, samuti Sepa 15c trafost

väljunud elektrikogused tootmistsehhi osas eraldi mõõdetavad ning kostja osas välja

arvutatavad, nõustub kohus kostjaga, hageja peab elektrikoguseid dokumentaalselt

tõendama või vähemalt arvutuslikult põhistama. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit,

mis kinnitaks oktoobri ja novembri arvete õigust. Ka tunnistajate ütlustest ei saa teha

ühest järeldust arvetes näidatud elektrikoguse õigsuse kohta. Arvestades eeltoodut ja seda,

et hagejal ei ole mõõtmistulemused ja arvestused säilinud, peab kohus põhjendatuks võtta

9/10

aluseks asjatundja P.S. arvamuse teoreetilise ja tegeliku elektrikulu vahe kohta 2010. a

oktoobris ja novembris (III kd lk 44). Seetõttu asub kohus seisukohale, et hageja 2010. a

oktoobri ja novembri arved on alusetud kokku 87 092 kWh (44 800 + 42 292), s.o 6493

euro 77 sendi (44 800 kWh * 0,0716 eurot + 42 292 kWh * 0,0777 eurot) ulatuses.

14. Kostja leidis 11. juuni 2014 seisukohas (IV kd lk 99-101), et hageja esitas ja kostja

tasus 2010. a novembri (k.a) kuni 2011. a veebruari (k.a) elektriarved aluseta kõrgema tariifi

järgi 807 euro 53 sendi (132 383 kWh * 0,0061 eurot) ulatuses. Kohus on seisukohal, et

tegemist on lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudega. Kui hageja esitas

elektriarved ebaõigesti kõrgema tariifi alusel, rikkus ta rendilepingute p 2.1.3 I lauset, ning

kostjale, kes sellised arved tasus, on tekkinud kahju.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja nõudis elektrienergia eest alates 2010. a novembrist

kõrgemat hinda ning kostja tasus esitatud arved; elektrienergia hind koosneb elektrivõrgu

edastustasu põhitariifist, elektrienergia põhitariifist, taastuvenergia tasust ja elektriaktsiisist.

Hageja on nõustunud, et kui Energiaturu Inspektsiooni 26. novembri 2010 otsusega

kehtestatud elektrivõrgu edastustasu põhitariif ja elektrienergia põhitariif hakkasid kehtima

1. märtsil 2011, on kostja tasunud hagejale elektrienergia eest nelja kuu eest enam osas,

milles hageja nõutud tasu ületas enne 1. märtsi 2011 kehtinud tariife (IV kd lk 122).

Konkurentsiameti 30. aprilli 2014 kirjast nähtuvalt ei saanud hageja uued tariifid hakata

kehtima enne 1. märtsi 2011 (IV kd lk 108-109). Seega on hageja nõudnud kostjalt 2010. a

novembrist (k.a) kuni 2011. a veebruarini (k.a) elektrivõrgu edastustasu põhitariifi ja

elektrienergia põhitariifi ebaõiges määras. Kohus nõustub hagejaga osaliselt selles, et kostja

on arvestanud taastuvenergia tasu suuruse muutuse kahju hulka ebaõigesti. Taastuvenergia

tasu kehtestab tõepoolest AS Elering (elektrituruseaduse § 592; http://elering.ee/jargmise-

aasta-taastuvenergia-tasu-on-962-sentikwh/&article_searchword=&from=&to),

kuid

see

muutus alles alates 1. jaanuarist 2011, mitte juba novembris 2010. Kohus nõustub hagejaga,

et kostja on arvestanud elektriaktsiisi suuruse muutuse kahju hulka ebaõigesti.

Elektriaktsiisi kehtestab Riigikogu ning arvetel märgitu vastab alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja

elektriaktsiisi seaduse § 66 lg-le 12. Eeltoodut arvestades on hageja rikkunud lepingut ning

kostjale on tekkinud sellest kahju 625 eurot 15 sent ((63 000 kWh + 22 637 kWh) * 0,00486

eurot + (26 018 kWh + 20 728) * 0,00447 eurot). VÕS § 103 lg 1 II lause alusel tuleb

eeldada, et rikkumine ei ole vabandatav. Seega on kostjal hageja vastu kahju hüvitamise

nõue VÕS § 115 lg 1, § 127 lg-te 1-4, § 128 lg 3 alusel.

Kuna kohus leidis eespool, et 2010. a novembri arve on kostja alusetult tasunud 42 292

kWh ulatuses, on lepingu rikkumisest tulenev kostja kahju selle võrra väiksem, s.o

419 eurot 61 sent (625,15 eurot - 42 292 kWh * 0,00486 eurot).

VÕS § 6 lg 1 järgi peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu

põhimõttest lähtuvalt. Maakohus leiab, et hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas see, kui

kostja oleks pidanud eeldama arvete ebaõigsust ja tuvastama valede tariifide rakendamise 5

päeva jooksul arve saamisest. Nimetatud asjaolu selgus kostjale alles kohtumenetluse ajal

ning kostja on esitanud ja tasaarvestanud oma nõude kohtumenetluse ajal.

15. Kohus leiab, et poolte vahel on tasaarvestuse olukord – kostjal on hageja vastu

sissenõutavad alusetust rikastumisest tulenev nõue ja kahju hüvitamise nõue, hagejal on

kostja vastu üüri ja kommunaalteenuste võla ning viivise nõue.

VÕS § 197 lg 2 I lause järgi lõpevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded

kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Seega

on tasaarvestusel tagasiulatuv toime.

Kohus leiab, et hagi esemeks olev hageja nõue kostja vastu oli täidetav alates arvete

esitamisest.

10/10

Kuna alusetu rikastumise sätted ei kehtesta aega, millest alates muutub alusetust

rikastumisest tulenev nõue sissenõutavaks, siis on võlausaldajal VÕS § 82 lg 7 III lause

kohaselt õigus nõuda kohustuse täitmist pärast selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja

(VÕS § 82 lg 3) möödumist (s.o mõistlik aeg võlasuhte tekkimisest, arvestades eelkõige

kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust). Alusetu rikastumise võlasuhe tekib alusetu

rikastumise ajast, VÕS § 1028 lg 1 järgi olematu või kehtetu kohustuse täitmisest. Mõistliku

aja pikkus sõltub muu hulgas sellest, millal alusetult rikastunud isik sai või pidi saama teada

alusetust rikastumisest tulenevast kohustusest (vt Riigikohtu 16. juuni 2008 otsuse

tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08 p 10). Toimiku materjalide põhjal on alust arvata, et alusetu

rikastumise võlasuhe tekkis hiljemalt jaanuaris 2011 (kostja tasus alusetu elektrikoguse eest

esitatud arved) ning kostja 2. mai 2011 e-kiri hagejale kinnitab, et kostja oli teadlik alusetust

rikastumisest tulenevast kohustusest vähemalt 28. aprillil 2011 (I kd lk 89, III kd lk 68).

Seega oli hageja käesoleva nõude aluseks olevate arvete esitamise ajaks igal juhul

möödunud mõistlik aega alusetu rikastumise võlasuhte tekkimisest ning kostja nõue

summas 6493 eurot 77 senti oli sissenõutav. Nimetatud nõue tuleb VÕS § 201 lg 1 p 1

alusel tasaarvestada hageja 31. jaanuari, 1. veebruari ja 27. märtsi 2013 arvetes märgitud

summaga ning lugeda hageja nõue lõppenuks 6493 euro 77 sendi ulatuses; nõue ei ole

lõppenud 27. märtsi 2013 arvest 73 euro 88 sendi (6567,65– 6493,77) ulatuses.

Kostja nõuab viivist alusetu rikastumise nõudelt alates 7. oktoobrist 2013. Kuna

tasaarvestuses osalevad nõuded lõppevad VÕS § 197 lg 2 alusel tagasiulatuvalt alates

tasaarvestuse olukorra tekkimisest, lõppes kostja alusetu rikastumise nõue hageja arvete

esitamise ajast ning kostjal ei ole sissenõutavaks muutunud ega tasaarvestuses kasutatavat

viivisenõuet. Samuti on hageja nõue 6493 euro 77 sendi ulatuses tasaarvestusega lõppenud

ning ka temal ei ole selles osas viivisenõuet.

16. Kohus leiab, et ka kostja lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude

sissenõutavaks muutumisel tuleb lähtuda VÕS § 83 lg-test 3 ja 7 ning arvestada mh seda,

millal kostja sai või pidi saama teada kahju hüvitamise kohustusest (vt ka Riigikohtu

9. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-12, p 10). Kohus leiab, et kostja nõue

419 eurot 61 sent muutus sissenõutavaks 1. mail 2014, sest kostja sai hageja lepingu

rikkumisest tulenevast kohustusest teada alles Konkurentsiameti 30. aprilli 2014 e-kirjast

(IV kd lk 108-109). Selleks hetkeks oli hageja põhinõue 73 eurot 88 senti ja sissenõutavaks

muutunud viivis 29 eurot 55 senti. Kostja kahjuhüvitamise nõue tuleb tasaarvestada nii

hageja viivise- kui põhinõudega ning lugeda kogu hageja nõue lõppenuks. Seetõttu puudub

vajadus analüüsida ka kostja kahju hüvitamise nõudelt arvestatavat viivist.

17. Kuna eeltoodud tasaarvestuse tulemusel lõppes hageja nõue kostja vastu täies

ulatuses, puudub vajadus võtta seisukoht tasaarvestuse kohta seoses kostja nõudega

tsiviilasjas nr 2-13-28905.

18. Eeltoodut arvestades tuleb hagi jätta rahuldamata.

19. TsMS § 162 lg 1 alusel tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.

Menetlusosaline võib nõuda Tartu Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist

lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates lahendi jõustumisest.

Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude

koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

/allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke

Kohtunik