3-14-247/29 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-14-247

Otsuse kuupäev

3. november 2014

Kohtunik

Roby Koik

Kohtuasi

XXX kaebus Ülenurme valla vastu lapsehoiule tehtud lisakulu

630 eurot hüvitamiseks.

Asja läbivaatamise vorm

1. oktoober 2014, kohtuistung

Menetlusosalised

Resolutsioon

Kaebaja – XXX

Vastustaja – Ülenurme vald, esindajad Rahel Tamm ja Marge

Maidla

1. Rahuldada kaebus.

2. Välja

mõista

Ülenurme

vallalt

XXX

kasuks

kahjuhüvitis 630 eurot.

3. Välja

mõista

Ülenurme

vallalt

XXX

kasuks

menetluskulud 15 eurot.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise

viimane päev on 3. detsember 2014. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei

taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. XXX poeg XXX (sünd XXX) on alates 2012. augustist Ülenurme valla lasteaia järjekorras.

2. XXX esitas 07.03.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus koolieelse lasteasutuse seaduse

(KELS) § 10 lg 1 alusel kohustada Ülenurme Vallavalitsust tagama kaebaja lapsele XXX lasteaiakoht

Ülenurme lasteaias või kohustada Ülenurme vallavalitsust hüvitama kaebaja poolt lapsehoiule tehtud

igakuiselt lisakulu (105€) vastavalt esitatud arvetele, et kuutasu summa ei ületaks valla hallatava

lasteaia kuutasu summat. Hüvitust soovib kaebaja saada eelnevalt OÜ Mürakarule tehtud maksetelt

ja nii kaua igakuiselt kuni laps käib OÜ Mürakarus.

3. Kohtuistungil 01.10.2014 selgitas kaebaja, et kohtuistungi hetkeks on lapsel lasteaiakoht olemas

ning kaebaja taotleb alternatiivnõude rahuldamist, ehk Ülenurme vallalt lisakulu hüvitamist (630

eurot) kuue kuu eest, mil laps käis eralastehoius ning menetluskulude hüvitamist, sest pojale

võimaldati lasteaiakoht.

Kaebuse põhjendused

4. Kaebaja poeg XXX on kantud Ülenurme valla elanikeregistrisse ning laps on alates 2012. aasta

augusti esimest poolest Ülenurme valla lasteaia järjekorras. Vanemad soovisid XXX viia lasteaeda

lapse pooleteise aastaseks saamisel.

2013.a. detsembris selgus kaebajale, et tema lapsel ei ole võimalik järjekorra alusel sõimerühma

soovitud ajal kohta saada ning jutuajamisest valla lastekaitsespetsialistiga selgus, et Ülenurme vallal

ei ole võimalik pakkuda lasteaia kohta üheski Ülenurme valla poolt ülalpeetavas lasteaias.

5. Alates 03.02.2014 käib kaebaja laps eralastehoius. Kaebaja makstav summa eralastehoiule on ühes

kalendrikuus 130 eurot ning vald maksab lisaks 145 eurot OÜ Mürakaru arvele.

Kaebaja esitas Ülenurme vallale ettepaneku, milles soovis, et vald hüvitaks kaebajale valla lasteaia

tasu (25 eurot kuus) ja kaebajal endal makstava eralastehoiu tasu (130 eurot kuus) vahesumma 105

eurot kuus. Kaebaja sooviks oli, et tema poolt makstav kuutasu eralastehoius oleks sama suur kui

valla hallatavas lasteaias.

Vastusena kaebaja ettepanekule teatas vallavalitsus, et vastavalt Ülenurme valla 2014 aasta eelarvele

on lapsehoiuteenuse toetussummana ettenähtud ühes kalendrikuus 145 eurot lapse kohta. Kaebaja

lapse eest tasutakse 145 eurot OÜ Mürakaru poolt esitatud arve alusel ning täiendavaid

toetussummasid ettenähtud ei ole.

6. Kaebaja ei mõista, miks ta peab tasuma suuremas ulatuses lasteaiamaksu eralastehoius, kui need

vanemad, kelle laps käib valla hallatavas lasteaias. Eriti veel olukorras, kus mõlemad lapse vanemad

käivad tööl, on rahvastikuregistri andmetel Ülenurme valla elanikud ja tulumaks laekub valda.

Kaebaja hinnangul ei saa raha puudumine olla põhjuseks KELS § 10 kohustuse täitmata jätmiseks.

Kaebaja on arvamusel, et tema lapsel puudub käesoleval ajal võimalus alushariduse saamiseks,

seetõttu on tema lapse õigusi rikutud võrreldes teiste samavanade lastega, kes on sündinud varem

ning seetõttu kantud lasteaia järjekorda varem. Kaebaja laps on olnud lasteaia koha saamiseks

järjekorras poolteist aastat, mis on olnud kaebaja arvates Ülenurme vallale piisav aeg luua lapsele

lasteaia koht. Lasteaiakohata lastega pered pannakse kaebaja arvates võrreldes lasteaia kohta omavate

lastega peredega ebavõrdsesse olukorda, kuna mõlemad lapsevanemad ei saa sel juhul tööl käia.

Vastustaja vastuväited

7. Vastavalt Ülenurme Vallavolikogu 17. mai 2005 a. otsusele nr 40 „Koolieelsete lasteasutuste

teeninduspiirkonna määramine“ on kinnitatud Ülenurme valla munitsipaalomandis olevate

koolieelsete lasteasutuste teeninduspiirkonnaks Ülenurme valla haldusterritoorium. 2014/2015

õppeaastal Ülenurme lasteaias avatavate rühmade vanuseline koosseis selgub rühmade

komplekteerimisel. Seega kaebuse esitamise hetkel ei ole vastustajal võimalik tagada, et XXX

pakutakse lasteaiakohta just lapsevanema poolt soovitud Ülenurme lasteaias.

8. Samuti märgib vastustaja, et vastavalt Ülenurme Vallavalitsuse 2. aprilli 2013. a. määrusele nr 6

„Ülenurme valla koolieelsetesse lasteasutustesse laste vastuvõtu ja sealt väljaarvamise kord“ § 10 lg

2 arvestatakse rühmade komplekteerimisel laste vanust jooksva aasta 1. oktoobri seisuga. 2013/2014

õppeaastaks komplekteeriti rühmad kevadel 2013, arvestades laste vanust, mis nad on 1. oktoobril

2013. Antud kuupäeval oli XXX alla pooleteise aastane, seega temale ei olnud kohustuslik kohta

pakkuda. XXX sai pooleteise aastaseks 28. jaanuar 2014. Vallavalitsusel ei ole otstarbekas jätta

rühmadesse vabu kohti nendele lastele, kes saavad õppeaasta jooksul pooleteise aastaseks. XXX on

võimalik pakkuda kohta ühes Ülenurme valla territooriumil asuvas lasteaias alates käesoleva aasta

sügisest, kuna 1. oktoobril 2014 on ta lasteaiaealine.

9. Lastele, kes saavad lasteaiaealiseks õppeaasta kestel ning nendele ei ole võimalik kohe pakkuda

lasteaiakohta, on võimalik taotleda lapsehoiuteenuse toetust 145 eurot kuus. XXX käis OÜ

„Mürakaru“ lastehoius ning vallavalitsus on tema eest tasunud lastehoiu omanikule 145 eurot kuus

alates veebruarist 2014.

10. Vastustaja esindaja selgitas kohtuistungil, et vastustaja tagas kaebaja lapsele uuest õppeaastast

(2014/2015 a) munitsipaallasteaias koha.

Kohtu seisukoht

11. Kaebaja poeg XXX, kes on sündinud 28.07.2012 (tl 4) sai pooleteise aastaseks 28.01.2014.

Lasteaiakoha sai ta 2014. aasta augustis. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et lasteaiakohta sooviti

vallale esitatud avalduses poja pooleteiseaastaseks saamisel.

12. KELS § 10 lg 1 kohaselt, valla- või linnavalitsus loob kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele

lastele, kelle elukoht on antud valla või linna haldusterritooriumil ning kelle vanemad seda soovivad,

võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses.

KELS § 15 lg 4 sätestab, et laste lasteasutusse vastuvõtu ja sealt väljaarvamise korra kehtestab valla-

või linnavalitsus.

Vastustajale lasteaiakoha avalduse kaebaja poolt esitamise ajal reguleeris avalduse lahendamise

korda Ülenurme Vallavalitsuse 18.05.2011 määrus nr 3 „Laste koolieelsesse lasteasutusse vastuvõtu

ja sealt väljaarvamise kord“. Määruse kohaselt oli lasteaia avalduste esitamine lasteaedade põhine.

Arvestuste pidamist laste lasteaeda võtmise kohta pidasid lasteaedade direktorid.

Seetõttu ei loe kohus relevantseks vastustaja poolset osundamist kohtuistungil, et kaebaja esitas

avalduse lapse Ülenurme lasteaeda panemiseks, mitte aga ükskõik millisesse valla lasteaedadest koha

saamiseks. Taolise valiku on kaebaja teinud seega seetõttu, et valla regulatsioon oli taoline, et

lapsevanemal puudus võimalus avalduses lasteaedade pingerea avaldamiseks, kui esimese valikuna

osundatud lasteaias koht soovitud ajaks ei vabane.

13. Kaebuse kohtule esitamise ajal ja käesoleva kohtuotsuse tegemise ajal kehtib Ülenurme

Vallavalitsuse 02.04.2013 määrusega nr 6 kinnitatud „Ülenurme valla koolieelsetesse

lasteasutustesse laste vastuvõtu ja sealt väljaarvamise kord“. Korra § 9 lg 1 kohaselt võetakse

lasteaeda vastu pooleteise- kuni seitsmeaastasi järjekorras olevaid lapsi kui lapse elukohana on

rahvastikuregistrisse kantud Ülenurme vald.

Sama põhimõte oli sätestatud ka 2011. aasta määruse § 4 lõikes 1.

14. Nii 2013. aasta korra § 6 lõigete 1 ja 2 kohaselt, kui ka 2011. aasta määruse § 2 lg 3 ja § 5 lg 1

kohaselt registreeritakse taotlused nende laekumise järjekorras ja arvestust kohataotlejate üle

peetakse vanuserühmade kaupa käimasoleva aasta 01. oktoobri seisuga.

15. Nendest õigusaktidest saab järeldada, et alates kaebaja poolt avalduse esitamisest 2012. augustis

kuni lasteaiakoha võimaldamiseni 2014. aasta augustis on vastustaja käsitlenud lasteaiakoha andmise

alusena nn üldist järjekorda.

Asjas ei ole vaidlust selles, et kaebaja ja tema laps vastavad KELS § 10 lg 1 ja valla õigusaktides

sätestatud tingimustele lasteaiakoha saamisel, st lapse elukoht on rahvastikuregistri kohaselt

Ülenurme vallas (mida kohus on ka rahvastikuregistri päringuga kontrollinud), kaebaja on avaldanud

soovi lasteaia koha saamiseks ning laps oleks vanemate avalduse kohaselt selle seaduses sätestatud

tähtajal rahuldamisel (XXX pooleteise aastaseks saamisel) olnud ka lasteaia kohta saades KELS § 10

lg-s 1 sätestatud vanuses.

16. Analoogne vaidlus on olnud käesoleval aastal ka Riigikohtu menetluses. RKPSJKo 3-4-1-63-13

leiti:

1) KELS § 15 lõige 4 annab valla- ja linnavalitsustele volituse kehtestada laste lasteasutustesse

vastuvõtu ja sealt väljaarvamise kord. Seega on laste vastuvõtu korra kehtestamise täpsemaks aluseks

KOV-le antud volitus kehtestada lasteaeda vastuvõtu kord. Riigikohtu tõlgenduse kohaselt tuleb korra

all mõista seda, kuidas toimub pöördumine lasteaiakoha saamiseks, kuidas pöördumisi menetletakse,

ja muid tehnilisi küsimusi, mis puudutavad lasteaiakoha eraldamist või lasteaiast väljaarvamist. Seega

tuleb korda mõista menetlusena. (p 27)

2) KELS § 10 lõige 1 näeb ette, et valla- või linnavalitsus loob kõigile pooleteise- kuni

seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on selle valla või linna haldusterritooriumil ning kelle

vanemad seda soovivad, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. KELS § 15 lõige 4 volitab

valla- või linnavalitsust kehtestama menetluskorda lasteaeda vastuvõtuks. Sellest tulenevalt leidis

Riigikohus, et ei volitata kehtestama piiranguid. Õigust piiranguid kehtestada ei tulene ka ühestki

muust seadusenormist. ( p 31)

3) Tulenevalt KELS-st on lasteaiakoha andmise kohustus KOV-l ja selle saamise õigus füüsilisel

isikul. Seega on lasteaiakoha andmine haldusmenetlus. HMS § 5 lõige 4 sätestab, et

menetlustoimingud tehakse viivituseta, kuid mitte hiljem kui seaduses või määruses sätestatud tähtaja

jooksul. Sellest tuleneb mõistliku menetlusaja põhimõte. Lähtuvalt PS § 3 lõikest 1 ja § 154 lõikest 1

peavad KOV-d tegutsema seadustega kooskõlas. Nii on KOV tegevuse ja õigusaktide

põhiseaduspärasuse üheks eelduseks kooskõla seadustega. Riigikohus pidas tema menetluses olevas

asja puhul oluliseks, et seadus näeb ette mõistliku menetlusaja põhimõtte. Sellest tulenevalt peab

KOV andma lasteaiakoha mõistliku aja jooksul. Arvestades KELS § 1 lõikes 1 sätestatud lasteaedade

lastehoiu funktsiooni, tuleb lasteaiakoha andmise menetluse mõistliku aja sisustamisel arvestada

muuhulgas sellega, et lapsevanemad saaksid töö- ja pereelu ühitada. Lasteaiakoha eraldamise

taotluste lahendamise üheks asjakohaseks viisiks on, et laekunud taotlusi käsitletakse nende

saabumise järjekorras. Kui kohaliku omavalitsuse üksus lähtub vastavas regulatsioonis järjekorra

sätestamise põhimõttest, kuid peab seejuures lasteaiakoha tegelikul eraldamisel kinni mõistliku

menetlusaja põhimõttest, täidab ta sellega Riigikohtu veendumuse kohaselt KELS § 10 lõikest 1

tuleneva nõude. (p 33)

17. Halduskohus nõustub vastustaja käsitlusega, et nii vastustajal kui kohtul tuleb lähtuda kehtivatest

õigusaktidest, sh vallavalitsuse vastavatest määrustest, mh selles osas, milles nad näevad ette

järjekorra järgimise nõude.

Vastustaja on analoogselt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses (PGS) sätestatud põhimõttega sidunud

lasteaiakohtade andmise kindla kuupäevaga - 01. oktoober, ehk õppeaasta algusega lasteaedades.

Sellega on käesoleva kaasuse asjaoludel lasteaiakoha saamine välistatud suvel sündinud lapse puhul

aga sisuliselt enne lapse kaheaastaseks saamist, kui uskuda valla väidet rangest järjekorra järgimisest.

Seetõttu ei saa vastustaja poolt mõistlikuks peetav lasteaiakohtade täidetus õppeaasta kestel olla

eelisseisus lapsevanema mõistlikust ootusest, et vastava ea saabumisel tagatakse tema lapsele

seadusest tuleneva õiguse lasteaiakohale realiseerumine.

18. Olemuselt ei esine niisiis lasteaeda lapse vastuvõtu avalduse menetlus teistest võimalikest

haldusmenetluslikest vallale esitatavatest avaldustest. Käeoleva vaidluse lahendus ripub halduskohtu

hinnangul sellest, et Riigikohus luges HMS § 5 lg 4 sätestatud mõistliku menetlustähtaja põhimõte

prevaleerivaks järjekorra järgimise nõude ees. Teisisõnu, vastustaja tegevus on KELS § 10 lõikega 1

kooskõlas, kui ta annab lapsele lasteaiakoha küll järjekorra alusel, nagu sätestavad valla õigusaktid,

kuid teeb seda mõistliku aja jooksul.

19. Vastamist vajab seega küsimus, milline on mõistlik aeg kaebaja avalduse läbivaatamiseks. KELS

§ 10 lg 1 kohaselt, et tagada lasteaiakoht pooleteiseaastasele lapsele, on sisuliselt sätestatud seaduse

menetlustähtajaks lapse pooleteise aastaseks saamise aeg, kui avaldus esitatakse koheselt pärast lapse

sündi ja vastavate formaalsuste läbimist. Arusaadavalt on võimalik lapsele lasteaiakohta taotleda alles

pärast lapse sündi, siis kui lapsele on antud isikukood ja ta on kantud rahvastikuregistrisse. Seost

rahvastikuregistrisse kandmisega kinnitab ka KELS § 10 lg 1 sõnastus. Kuna seadusandja kohustab

vastustajat andma lasteaiakohta alates lapse pooleteiseaastaseks saamisest, tuleneb sellest, et

maksimaalne võimalik mõistlik menetlustähtaeg vastustajale ongi 1,5 aastat pluss formaalsete

toimingute teostamise aeg. Käeoleva kaasuse asjaoludel on see tähtaeg pikenenud aga poole aasta

võrra.

20. HMS § 5 lg 4 ei täpsusta mõistliku menetlustähtaja pikkuse määratlemist. RKHKo 3-3-1-5-11

punktis 24 on mõistliku aja määratlemine sõltuvaks seatud: küsimuse keerukusest ja asja

lahendamisel vajalikest menetlustoimingutest, esitatud taotluse nõuetekohasusest, taotleja poolt HMS

§ 15 lg 3 ja § 38 lg 3 tuleneva koostöökohustuse täitmise iseloomust ja muudest asjaoludest, mis

võivad eraldi või koostoimes objektiivselt mõjutada menetluse vajalikku kestust.

21. Kohus möönab, et ei ole täielikult välistatud, et teatud erandlike asjaolude koostoimes võib

tekkida olukord, kus haldusmenetlus ka lapsele lasteaiakoha andmisel võib keerulise õigusliku

olukorra või nt muude vajalike menetlustoimingute tegemiseks olla pikem kui 1,5 aastat.

22. Kohtule esitatud tõendite pinnalt saab tuvastada, et vastustaja on lisanud kaebaja lapse

lasteaiajärjekorda vastava avalduse alusel ning kaebajast tingitud põhjendamatuid viivitusi ei ole

esinenud. Kohtule esitatud tõenditega ei ole tõendatud, et vastustaja oleks viinud aktiivselt alates

2012. augustis avalduse saamisest kuni lasteaiakoha tagamiseni 2014. aasta augustis läbi sisulist

haldusmenetlust kaebaja taotluse rahuldamiseks.

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja avaldus lasteaiakoha saamiseks oli nõuetekohane ning

vald lasteaia direktori isikus võttis selle avalduse. Avalduse registreerimine ja kaebaja lapse

lasteaiajärjekorda lisamine ei olnud oma olemuselt ilmselgelt pikaajaline menetlustoiming, mille

tegemiseks saaks kuluda ligi 1,5 aasta pikkust seaduse kohast menetlusaega. Täiendavaid sisulisi

menetlustoiminguid kaebaja avalduse lahendamiseks ei ole vastustaja kohtule esitatud tõendite

kohaselt teinud.

Kaebaja järelepärimistele ja taotlustele vastamist ei saa käsitleda kaebaja avalduse lahendamisele

suunatud toiminguna, pigem KOV-i poolse selgituskohustuse järgimisena, kuna vastustaja ei viita, et

selleks oleks kogutud ühtegi avalduse lahendamiseks vajalikku tõendit või seisukohta ega otsustatud

mõne muu menetlustoimingu (olgu selleks kasvõi ekspertiisi, vaatluse, avaliku menetluse) algatamist.

RKHKo 3-3-1-94-08 on selgitatud, et üksnes kaebaja kirjadele vastamine ei ole piisav ning ei välista,

et kohalik omavalitsus oli taotlus(t)e lahendamisel tegevusetu. HMS § 5 lg 2, mis seondub ka hea

halduse põhimõttega, eeldab isiku taotluse lahendamisel tõhusat ja tulemuslikku tegevust.

23. Kuna kohtule käesolevas asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et vastustaja oleks teinud muid kaebaja

avalduse lahendamiseks vajalikke menetlustoiminguid kui kaebaja järelpärimistele vastamine, mis

oleksid saanud tingida mõistliku menetlustähtaja ületamise ja/või pikenemise, tuleb sellest järeldada,

et mõistlik menetlustähtaeg oli käesoleva kaasuse asjaoludel kaebaja avalduses lasteaiakoha

saamiseks soovitud aeg ehk XXX 1,5 aastaseks saamise aeg.

24. Vastustaja on leidnud, et tal ei olnud objektiivselt võimalik lasteaiakohta kaebaja lapsele

võimaldada, kuna kohti ei olnud piisavalt ja rühmi ei saa õppeaasta jooksul jätta ka komplekteerimata.

25. Tallinna Ringkonnakohus on analoogses vaidluses 12.08.2013 otsuses nr 3-12-1007 rõhutanud,

et üksikisikute KELS § 10 lõikest 1 tulenevad õigused ei sõltu kohaliku omavalitsuse üksuse

rahalisest seisundist ega sellest, millisel määral riigieelarvest munitsipaallasteasutuste pidamise

rahastamist toetatakse. Samuti ei saa seda õigust piirata seadusest madalama õigusaktiga. Sarnaselt

ei saa ka sotsiaaltoetuse või pensioni taotlemise korras ette näha, et toetust või pensioni isikule ei

maksta, kui puuduvad piisavad rahalised vahendid, kui sellise toetuse või pensioni maksmine on

seadusega ette nähtud. RKHKm 3-3-1-91-13 käsitleti kohaliku omavalitsuse kohustust tagada isikule

seaduses sätestatud (sotsiaalkorteri üürimise) võimalus või teenus. Kolleegium leidis, et SHS § 14 lg

s 1 sätestatud kohustus ei ole täidetud ainuüksi sellega, et taotleja registreeritakse ja linn avalikustab

asustamata munitsipaal- ja sotsiaaleluruumide andmed internetis. SHS § 14 lg 1 kohustab linna andma

sotsiaalkorteri vajajale reaalse võimaluse sotsiaalkorteri üürimiseks. Kui sotsiaalkorteri vajajaid on

linnas rohkem kui internetis avalikustatud sotsiaalkortereid, ei ole taotlejate jaoks tegemist reaalse

üürimisvõimalusega. SHS § 14 lg 1 ei kohusta linna üksnes üürima asustamata sotsiaal-kortereid,

vaid ka tagama, et sotsiaalkortereid jätkuks kõikidele isikutele, kellel on SHS § 14 lg st 1 tulenevalt

õigus linnalt eluruum saada.

26. Halduskohus leiab, et viidatud lahendite seisukohad on analoogselt kohalduvad ja kohaldatavad

ka käesolevas asjas ning kaebaja ei ole soovinud üksnes oma lapse lasteaiakoha taotluse üle arve

pidamist, vaid reaalselt lasteaiakoha saamist.

Vastustaja ei pidanud seega tegema kõike mis võimalik, vaid kõik, mis vajalik avalduse

lahendamiseks. Kohalikul omavalitsusel on kohustus tagada, et lasteaiakohti jätkuks kõikidele

isikutele, kellel on KELS § 10 lg-st 1 tulenevalt õigus lasteaiakoht saada. Lasteaiakohtade tühjaks

jätmine õppeaasta kestel olukorras kus kohti niigi ei jätku ei ole kahtlemata mõistlik, kuid kohtade

täidetus iseenesest, ei saa õigustada õigustatud isiku avalduse rahuldamata jätmist pelgalt sel motiivil,

et kohad on ja olid kogu õppeaasta kestel ju täidetud.

27. Olukorras, kus vastustaja ei ole sisuliselt teinud ühtegi menetlustoimingut peale avalduse algse

registreerimise, ei ole vastustaja tegevus ilmselgelt kooskõlas ka KELS § 1 lg-s 1sätestatud

lastevanemate töö- ja pereelu ühitamise eesmärgiga. Töö- ja pereeluga ühitamisega arvestamise

kohustus tähendab mh seda, et vajadusel, sõltuvalt konkreetsest perest, tuleb avaldus vaadata läbi ja

lasteaiakoht võimaldada isegi varem, kui on keskmine mõistlik menetlustähtaeg lasteaia koha

võimaldamisel. Rääkimata siis sellest, et seaduse eesmärgiks on tagada lastevanemate töö- ja pereelu

ühitamine, milleks mh tagatakse pooleteiseaastasele lapsele lasteaiakoht.

Mõeldav ei ole, et koolikohustus jääks täitmata või selle täitmise algusaeg viibiks koolikohtade

vähesuse tõttu, kui tuua analoog vastustaja viidatud PGS-ga.

28. Riigivastutuse seaduse (RvastS) § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja

õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4

ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seega on avalik-õiguslikus suhtes tekitatud

kahju hüvitamise eeldusteks kahju tekkimine, avaliku võimu õigusvastane tegevus ja nendevaheline

põhjuslik seos ning kahju hüvitamist välistavate asjaolude puudumine. Varaline kahju saab

väljenduda kannatanu vara vähenemises, varaliste kohustuse suurenemises või loodetud tulu saamata

jäämises.

Kahju hüvitamise alus ei peagi olema ette nähtud KELS § 10 lg-s 1 või sama seaduse mõnes teises

sättes, vaid seadusandja on pidanud vajalikuks reguleerida kahju hüvitamise üldised alused

haldusorgani õigusvastase tegevuse korral riigivastutuse seaduses. Seetõttu ei ole kohaldatavateks

normideks ka need vallavalitsuse määruste sätted, mis seovad lasteaiakoha andmise 01. oktoobri

seisuga, kuna probleem seisneb mõistliku menetlusaja eiramises, mitte selles, et igal järjekorral on

nii fikseeritud algus kui lõpp.

29. Kaebaja hageb temale tekkinud kahju, mis seisneb kantud kulutustes XXX lasteaiakohatasudele

eralastehoius. Tegemist on varalise kahjuga RVastS § 8 lg 1 mõttes. Kaebaja nõudeks

kohtumenetluses täpsustatuna on 630 eurot, s.o 105 eurot kuus kuue kalendrikuu eest, mil kaebaja on

tasunud eralastehoiu arveid.

Kaebajale tekkinud kulutusi ja nende kandmist tõendavad leping OÜ-ga Mürakaru (tl 9), vastavad

maksekorraldused (tl 44-46, 64-66), samuti vastustaja tõendid valla poolt hüvitatava lastehoiu tasu

osaluse kohta. Vastustaja ei ole kaebaja esitatud kahju tekkimise arvutuskäiku sisuliselt vaidlustanud.

30. Vastustaja viivitus kaebaja lapsele lasteaiakoha tagamisel kuue kuu kestel on olnud

seadusevastane. Vastustaja viivituse ja kaebajale tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos – kui

vastustaja ei oleks lasteaiakoha andmisega viivitanud, ei oleks kaebajale kulusid eralastehoiule

tekkinud. Kaebajale tekkinud kuludest on maha arvestatud need kulud, mis oleksid tekkinud

kaebajale ka siis, kui ta lapsele oleks tagatud koht munitsipaallasteaias.

Kahju hüvitamise nõude rahuldamist ei saa välistada ka võimalik primaarnõude esitamata jätmine.

Asjaolu, et kaebaja kavatseb lapse panna eralasteaeda, oli vallale teada hiljemalt kaebaja poolsest

teatamisest eralastehoiu kasuks otsustamisest ametnikule (tl 29) enne lapse pooleteise aastaseks

saamist. Vallale ei saanud teadmata olla (tl 30), et lapse eralastehoidu panemise põhjustas valla poolt

KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmata jätmine. Eeltoodud asjaoludel ei saa väita, et kaebaja

oleks jätnud kasutamata võimalused kahju tekkimist vältida või et kahju oleks võimalik käesoleval

ajal kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 või 6 sätestatud nõuete täiendava esitamisega.

31. RVastS § 13 lg-d 1 ja 3 sätestavad, et kahju hüvitamist välistavateks või piiravateks asjaoludeks

on kahju tekkimise ettenägematus, objektiivsed takistused kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise

raskus, eraõiguses sätestatud piirangud seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel, kahju tekkimise

vältimatus ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides; ning muud asjaolud,

millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane.

32. Kohus on rahanappuse alusel seaduses sätestatud teenuse tagamisest keeldumist juba käsitlenud.

Kohus on kahju hüvitamist välistavate või piiravateks asjaolude tuvastamiseks tutvunud ka valla

kodulehel avaldatud Ülenurme valla arengukavaga, mille kohaselt on ühelt poolt Ülenurme valla

elanike arv viimastel aastatel oluliselt sündide suurenemise ja sisserände tulemusel kasvanud, teiselt

poolt on tegeletud ka uute lasteaedade avamisega.

Rahvaarvu suur kasv ei saanud olla vastustajale ettenägematu ja kahju tekkimine ennetatav.

Iseenesest ei ole põhjust kahelda, et valla elanike arv on viimastel aastatel oluliselt ja kiiresti

suurenenud, samuti mitte selles, et suurenemine on toimunud noorte perede arvelt ning seega on

usutav, et oluliselt on suurenenud ka laste arv. Samas ei saa olla tegemist ühekordse, üllatusliku ja

paratamatu rahvaarvu suurenemisega, vaid elanike arv vallas on pidevalt vähemalt viimase kümnendi

jooksul kasvanud. On ilmne, et sedavõrd märkimisväärse elanike arvu kasvu ( ca 50 %) eelduseks on

olnud ka eluruumide arvu suurenemine.

33. Kohtu hinnangul on üldteada asjaolu, et Tartu linna naabervaldade eluruumide arv on suurenenud

ennekõike uusehitiste arvelt, mis tähendab seda, et kohalik omavalitsus on kehtestanud planeeringud,

mis võimaldavad uute elamute ehitamist. Planeerimisseaduse § 4 lg 2 p 2 kohaselt on aga kohalikul

omavalistusel planeerimisalase tegevuse korraldamisel kohustus tagada planeeringute koostamisel

avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamine, mis on

planeeringu kehtestamise eeldus. Seega tuleb selliste küsimuste peale, nagu uute lasteaiakohtade

loomise vajalikkus, mõelda juba valla kohaliku omavalitsuse territooriumi ruumilisel planeerimisel.

Asjaoluga, et seda piisavalt tehtud pole, ei saa aga hiljem õigustada lapsele, kellel on seadusest

tulenev õigus lasteaias käia, lasteaiakoha mittevõimaldamist. Sellest tulenevalt pidi vastustajale

olema tekkiv kahju ka ettenähtav, kuna kui vastustaja esitatud taotlust mõistliku aja jooksul rahuldada

ei saanud, tuleb taotluse esitanud perel teha valikuid, mis pere eelarve olukorda halvendavad (üks

vanem jääb koju ega naase tööle, võetakse lapsehoidja, sõlmitakse leping eralastehoiuga).

Asjaolu, et vald on pidanud võimalikuks neid võimalikke valikuid hüvitada osaliselt,

eralasteaiakulude hüvitamise näol, ega see, et kohtumenetluses on käiku antud veel üks lasteaed, ei

välista toetust ületavas osas kahju hüvitamist.

34. Kohus peab vajalikuks remargi korras osundada ka sellele, et kohalikul omavalitsusel on võimalik

oma õigusi kaitsta läbi riigi ja kohaliku omavalitsuse vahelise õigussuhte, praegusel juhul valla

kohustuste riigi poolse rahastamise kohustuse kaudu, kohustades vajadusel riiki finantseerima

kohaliku omavalitsuse üksust kooskõlas põhiseaduse § 154 nõuetega. Samas ei välista riigipoolne

võimalik vähene finantseerimine üksikisikust lapsevanema nõudeõigust kohaliku omavalitsuse vastu

ega tingi ka riigi vastustajana valla kõrval menetlusse kaasamist.

35. Kohus rahuldab eeltoodust tulenevalt kaebuse ja mõistab vallalt kaebaja kasuks välja kaebajale

tekkinud kahju summas 630 eurot.

36. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Vastustajalt

tuleb kaebaja kasuks välja mõista kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15eurot (tl 9).

/allkirjastatud digitaalselt/

Roby Koik

kohtunik