2-12-30081/38 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. oktoober 2014 Tartu

Tsiviilasja number

2-12-30081

Tsiviilasi

AS-i SEB Pank hagi Villu Oja vastu 85 309,80 euro nõudes

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

85 309,80 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 08. mai 2014 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i SEB Pank apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant: AS SEB Pank (registrikood: 1004252); esindaja

jurist Elen Jalak;

Vastustaja: Villu Oja (isikukood: XXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Tartu Maakohtu 08. mai 2014 otsus tühistada.

2. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada AS SEB Pank hagi Villu Oja vastu osaliselt. Mõista

Villu Ojalt AS SEB Pank kasuks välja 66 193,68 (kuuskümmend kuus tuhat ükssada

üheksakümmend kolm eurot ja 68 senti) eurot.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta 78 %

ulatuses Villu Oja kanda ja 22 % ulatuses AS SEB Pank

kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. AS SEB Pank (edaspidi hageja) esitas 02. augustil 2012 hagi Villu Oja (edaspidi kostja) vastu

163 671,13 euro nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 12. aprillil 2006 laenulepingu

nr L060012644 (edaspidi laenuleping I) (I kd tl 7-12) ning 05. juunil 2006 laenulepingu

lisakokkuleppe nr 1 (I kd tl 13), mille alusel laenas hageja kostjale kokku 72 266 eurot lepingus

nimetatud tingimustel. Kostja korduvate makseviivituste tõttu ütles hageja 08. oktoobril 2009 lepingu

erakorraliselt üles (I kd tl 21-22). Kostja võlgnevus seisuga 01. august 2012 on tähtaegselt

tagastamata laen 866,70 eurot, intressivõlg 1 827,03 ja viivisevõlg 2 982,41 eurot. Hageja vähendas

viivise nõuet 866,70 euroni ning palus kostjalt välja mõista laenulepingu I järgse võlgnevusena

3 560,43 eurot.

Laenuleping I oli sihtotstarbeline laen X-XX, XXX asuva korteriomandi ostuks. Korteriomandi

väärtus lepingu sõlmimisel oli 946 000 krooni ehk 60 460,42 eurot. Kostja võõrandas selle 06. aprillil

2010 1 100 000 krooni eest, millest tagastas hagejale laenujäägi kustutamiseks 1 050 000 krooni.

09. novembril 2006 sõlmisid pooled laenulepingu nr 2006037423 (edaspidi laenuleping II)

(I kd tl 27-35), mille alusel laenas hageja kostjale 185 460 eurot. Maksete tasumisel viivitas kostja

korduvalt ning 08. oktoobril 2009 ütles hageja lepingu erakorraliselt üles (I kd tl 36-37). Kostja

võlgnevus seisuga 01. august 2012 on tähtaegselt tagastamata laen 126 674,38 eurot, intressivõlg

3 201,76 eurot, viivisevõlg 29 116,12 eurot ja teenustasude võlgnevus 1 118,44 eurot, kokku on

laenulepingu II järgne võlgnevus 160 110,70 eurot.

Laenulepingu II täitmise tagamiseks seadis kostja 15. novembril 2006 hüpoteegi korteriomandile

asukohaga Y-YY, YYY (I kd tl 42-53). Kinnistu väärtus oli laenu andmisel 2 800 000 krooni, ehk

178 952,62 eurot. Väärtuse määramiseks esitas kostja hagejale hindamisakti (I kd tl 108-124).

Tagatise realiseerimiseks algatas hageja 21. detsembril 2012 sundtäitemenetluse.

Laenulepingute lisatagatiseks seadis kostja hageja kasuks ühishüpoteegi kinnistutele asukohaga Z-

ZZ, ZZZ ja C-CC, CCC. 08. veebruaril 2007 vabastas hageja nimetatud kinnistud ühishüpoteegi alt.

Z-ZZ, ZZZ, kinnistu müügist tagastas kostja hagejale kokku 840 000 krooni, millega rahuldati

osaliselt laenulepingust II tulenevat nõuet. Korteriomand asukohaga Z-ZZ, ZZZ jäi tagama kostja

abikaasa kohustusi.

Kostjale kuulunud kinnistu Y-YY, YYY müüdi 15. jaanuaril 2013 toimunud enampakkumisel

hinnaga 87 500 eurot, millest hageja sai pärast kohtutäituri tasude maha arvamist 78 331,04 eurot.

Täitemenetlus oli algatatud 2011. aastal, vara on realiseeritud 2013, seega ei ole tagatisvara

võõrandatud liiga kiiresti. Täitemenetluses alandati hinda, kuivõrd müük esialgse hinnaga

ebaõnnestus.

12. aprillil 2013 esitatud nõude täpsustuse kohaselt nõuab hageja kostjalt 85 309,80 euro tasumist.

Võlgnevus koosneb laenulepingu I järgsest võlgnevusest 2 693,73 eurot, sh viivis 866,70 eurot ning

intress 1 827,03 eurot ja laenulepingu II järgsest võlgnevusest 82 616,07 eurot, sh tähtaegselt

tagastamata laen 49 179,75 eurot, intress 3 201,76 eurot, viivis 29 116,12 eurot ja teenustasude

võlgnevus 1 118,44 eurot.

2. Kostja tunnistas 11. oktoobri 2012 vastuses hagi osaliselt. Vastuväite kohaselt pidi kostja kogu

võlg olema tagatisega kaetud ning kostja üksi ei pea vastutama kinnisvarahindade langusest tingitud

olukorra eest (I kd tl 65). Kostja palus vähendada temalt väljamõistetava summa suurust, nt viivise ja

intresside vähendamise teel kinnistu Y-YY, YYY tegeliku väärtuseni, s.o 95 000 euroni.

08. jaanuaril ja 09. aprillil 2013 toimunud kohtuistungitel maakohtus avaldas kostja, et laenu

tagastamine osutus võimatuks pärast kostja töötuks jäämist. Kui sissetulekud vähenesid, sõlmis ta

pangaga kokkuleppe, mille kohaselt tegi väiksemaid makseid. Kostja suhtles kogu aeg pangaga, üritas

ise aktiivselt hüpoteegiga koormatud kinnistut müüa. Kostja ei oleks uut laenu võtnud, kui oleks ette

teadnud, et lisatagatis ei ole midagi väärt. Kostja on omalt poolt teinud kõik võimaliku ning käitunud

heas usus, teinud suure laenu sissemakse.

14. juuli 2013 menetlusdokumendis (I kd tl 176-177) leidis kostja, et pank on oma käitumisega

tekitanud kostjale kahju, andes arvamuse, et kostja materiaalne seisukord laenulepingute sõlmimise

ajal on piisav ning tagatiste arvelt on võimalik täita kõik laenulepingutest tulenevad kohustused.

Laenunõustamisest tulenevalt oleks kinnistute kiirmüügi hind (75% hindamisakti hinnast) pidanud

katma kõik esinevad kulud. Tagatiseks olnud kinnisvara võõrandati liiga kiiresti ja odavalt, seega

käitus hageja pahatahtlikult ja hageja tegevuse tulemusena on vähenenud tagatise müügist laekunud

summad. Kostja asus seisukohale, et tal on õigus tagatiseks olnud vara alla turuhinna müümise tõttu

tekkinud kahju hüvitamiseks ning palus tasaarvestada laenulepingute I ja II tagatiseks olnud varade

müügist tekkinud kahjunõue hageja nõudega (I kd tl 178).

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 08. mai 2014 otsusega AS-i SEB Pank hagi 85 309,80 euro nõudes Villu

Oja vastu rahuldamata. Menetluskulud jäid hageja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt on laenulepingute nr L060012644 ja 200607423 näol tegemist

krediidilepingutega VÕS § 401 lg 1 mõttes. Kuivõrd kostja on nõustunud hageja nõude arvestusega,

luges maakohus tõendatuks, et hagejal on kostja vastu nõue 85 309,80 eurot.

Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-136-12 p-s 24 märkinud, et professionaalsel krediidiandjal võib

sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg 1 esimesest

lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. See

tähendab, et krediidiandja võib olla kohustatud koguma andmeid ja hindama erapooletult, kas

krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke

tagajärgi. Laenulepingute nr L060012644 ja 200607423 sõlmimise ajal kehtinud krediidiasutuse

seaduse (edaspidi KAS) § 83 lg 3 sätestab, et krediidiasutus on kohustatud laenude andmisel ja

jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe ja häid pangandustavasid.

Maakohus leidis viidatud Riigikohtu otsuse alusel, et alates 01. jaanuarist 2007 kehtiva KAS § 83

lg-sse 3 lisandunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus on järeldatav ka sätte

varem kehtinud redaktsioonist.

VÕS § 14 lg-st 1 ja KAS § 83 lg-st 3 tulenev professionaalse krediidiandja kohustus hinnata

krediiditaotleja krediidivõimekust tähendab ka seda, et krediidiandja on kohustatud hindama tagatiste

väärtust ja selle langemisega seotud riske. Krediidiandja on kohustatud andma hinnangu ka

krediiditaotleja poolt esitatud hindamisaktidele, vajadusel nõudma tagatise täiendavat hindamist.

Olles aktsepteerinud krediiditaotleja esitatud hindamisakti, ei saa krediidiandja hea usu põhimõttest

tulenevalt tugineda asjaolule, et hindamisaktis on tagatise väärtus valesti hinnatud. Tagatisvara

väärtuse hindamise riisikot kannab krediidiandja.

Pangal on võimalus riskide maandamiseks küsida tagatist, arvestades võimalikku tagatise väärtuse

vähenemist. Kui krediidisaaja ei suuda nõutavat tagatist pakkuda, on pangal võimalus keelduda laenu

sellises suuruses väljastamisest. Tagatis peab laenusaaja maksejõuetuse korral nõuet piisavalt tagama.

VÕS § 7 sätestatud mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt ei ole tagatise eesmärgiks võlgniku

maksejõuetuse korral mitte üksnes krediidiandja huvide kaitse. Tagatis peab pakkuma kindlust ka

krediidisaajale, et laenumaksete tasumise võimatuse korral (töö kaotus, raske haigus vms) on

võimalik kohustused täita tagatisvara arvelt. Seega on hageja rikkunud VÕS § 14 lõikest 1 tulenevat

kohustust arvestada mõistlikult teise lepingueelseid läbirääkimisi pidava poole huvidega.

Hageja võttis kostja krediidivõimelisuse hindamisel aluseks kostja kontoväljavõtted perioodil

01. jaanuar 2006 – 11. november 2006, Ojaken OÜ bilansi 12. septembri 2006 seisuga ning 2006. a

majandusaasta aruande, kuivõrd kostja sissetulek tuli laenu väljastamise hetkel nimetatud ettevõttest,

mille osanik ning juhatuse liige kostja oli. Kostja sissetulek võimaldas laenulepingute sõlmimise

hetkel küll laenumakseid tasuda, kuid selle põhjal ei saa teha järeldust kostja edaspidise maksevõime

osas.

4. VÕS § 14 lg-st 1 tulenevate kohustuste rikkumisel saab kahjustatud pool nõuda sellega tekitatud

kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja

krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi

krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama.

Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127

lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut

sõlminud. Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud

negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Käesoleval juhul

on kostja kahjuks pärast tagatiste realiseerimist tasumata jäänud kohustused summas 85 309,80 eurot.

Kostja on 15. juulil 2013 esitanud kohtule tasaarvestuse avalduse, milles soovib tasaarvestada hageja

nõude kahju hüvitamise nõudega hageja vastu. VÕS § 197 lg 2 kohaselt lõppevad tasaarvestuse

tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada. Kinnistu

Y-YY, YYY müüdi enampakkumisel 15. jaanuaril 2013, alates sellest on lõppenud ka poolte nõuded.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. AS SEB Pank esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Maakohtu

08. mai 2014 otsuse täies ulatuses tühistada ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada AS SEB

Pank hagi Villu Oja vastu 85 309,80 euro nõudes ning jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) on ebaõige maakohtu seisukoht lepingueelsete kohustuste rikkumise kohta apellandi poolt, millega

apellant

põhjustas vastustajale kahju. Maakohus

on ebaõigesti rahuldanud vastustaja

tasaarvestusavalduse. Vastustaja ei ole kordagi maakohtu menetluses väitnud, et apellant on rikkunud

panga poolt krediteerimise printsiipe või häid pangandustavasid. Maakohus on otsust põhistades

lähtunud KAS § 83 lg 3 sõnastusest, mis hakkas kehtima alates 01. jaanuarist 2007, s.o pärast

laenulepingu sõlmimist. Enne laenu väljastamist vastustajale analüüsis apellant vastustaja

sissetulekuid laenu teenindamiseks ja tagatiste väärtust. Vastustaja ei ole väitnud, et tema sissetulekud

laenulepingu sõlmimise ajal ei olnud piisavad laenumaksete tasumiseks;

2) on ebaselge maakohtu otsuse p 7 viimases lauses väljendatud seisukoht, et kostja sissetulek

võimaldas laenulepingute sõlmimise hetkel laenumakseid tasuda, kuid selle põhjal ei saa teha

järeldust edaspidise maksevõime osas. On ebaselge, millise analüüsi või tõendite põhjal saab

krediidiasutus otsustada laenusaaja sissetulekute üle tulevikus;

3) on apellant täitnud oma kohustuse kontrollida tagatisvara väärtust laenu väljastamise hetkel.

Vastustaja poolt kohtumenetluse raames ega ka maakohtu otsuses ei ole toodud ära ühtegi tõendit ega

põhjendust, millest nähtuks, et vastustaja poolt pangale esitatud 27. oktoobri 2006 hindamisaktis oli

tagatise väärtus ebaõigesti hinnatud. Hindamisakti koostas atesteeritud hindaja ja hind on määratud

võrdlusmeetodist lähtuvalt;

4) ei nõustu apellant kohtu järeldusega, et tagatisvara väärtuse hindamise riisikot kannab

krediidiandja. Kohustus kinnistu hindamiseks on laenusaajal. Tagatiseks antava kinnistu valib välja

laenusaaja. Krediidiandja, erinevalt laenusaajast, ei saa kuidagi mõjutada tagatise turuväärtust ega

vastutada kolmandale isikule kuuluva vara väärtuse eest. Hindamisakti esitamine oli laenu

väljastamisel kohustuslik ja laenu väljastamise hetkel oli tagatisvara väärtus piisav.

Apellant leidis, et vastustaja poolt apellatsioonimenetluses apellandile esitatud 50 000 euro

tagastamise ettepanek on uus nõue TsMS § 652 lg 1-3 mõttes ning tulenevalt sama paragrahvi lg-st 4

ei saa sellele käesolevas menetluses tugineda. Vastustaja ei ole kunagi esitanud vastuväidet

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise kohta, millele tugines maakohus oma otsuses.

Vastustaja on arvamusel, et tema vastutus laenuvõlgnevuse ees peaks piirnema tagatise väärtusega.

Eesti kehtivas õiguskorras ei ole tagasimakstav laenusumma seotud tagatisvara väärtusega ja puudub

alus tagatise müügi korral laenujäägi kustutamise nõudmiseks. Vastustaja ei saa nõuda VÕS § 1048

sätestatud alustel kahju hüvitamist, kuivõrd poolte vahel on sõlmitud laenuleping ning VÕS § 1044

lg 2 kohaselt ei saa lepingulise kahju hüvitamist nõuda õigusvastase kahju tekitamise sätteid

kasutades.

6. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt:

1) täitis vastustaja laenulepingu sõlmimisel kõik panga poolt seatud tingimused, sh sõlmis

elukindlustuslepingu panga kasuks, hindamisakt oli tehtud panga poolt nõutud kinnisvarabüroos.

Nõude jääk oleks väiksem, kui apellant võimaldanuks koheselt kinnistu reaalse turuhinnaga

realiseerida;

2) sai majanduslikesse raskustesse sattunud vastustaja 2009. aastal panga poolt uue laenu taotlemise

ettepaneku seniste kohustuste täitmiseks. Vastustaja seisukohalt näitab selline käitumine apellandi

ebaprofessionaalsust ning omakasupüüdlikkust. Vastustaja ei olnud nõus uut laenu võtma ning

maksis laenu tagasi apellandi töötaja poolt ettenähtud kontole. Kinnistu müük laenu jäägiga

olukorras, kus kinnisvara hinnad langesid kuni 60%, oli võimatu;

3) pidi kogu võlg olema kaetud tagatisega. Laenu väljastamisel esines apellant nõustajana. Vastustaja

jäi apellandi tegevuse tulemusena ilma kinnisvarast ja selle ostuks makstud rahast, mistõttu on

vastustajale tekkinud kahju. Vastustajal on nõue apellandi vastu TsÜS § 86 lg 2 ja VÕS § 1048 alusel.

VÕS § 1048 järgi loetakse teisele isikule varalises küsimuses ebaõiget teavet või ebaõige arvamuse

andnud või teabe või arvamuse, vaatamata uutele teadmistele, parandamata jätnud asjatundja

käitumine õigusvastaseks, kui kahju tekitajale kuulub tema kutsealase tegevuse tõttu eriline

usaldusseisund ja teabe või arvamuse saaja võis sellele usaldusele tugineda. Pangal on ühiskonnas

ning avalikkuse silmis eriline usaldusseisund. Apellant kinnitas nii enne laenulepingute sõlmimist kui

ka sõlmimisel, et laenumaksete tasumata jätmisel saab ta tagatisvara arvelt oma nõude rahuldatud;

4) jättis apellant kaebuses tähelepanuta, et kinnistu müügi muutis võimatuks riigis valitsev üldine

majanduslik olukord. Ei ole põhjendatud, et vastustaja üksinda vastutab kinnisvara hindade languse

eest. Erinevalt eraisikust vastustajast võis apellant 2006. aastal näha ette kinnisvaraturu muutusi. VÕS

§ 101 lg 3 järgi ei või võlausaldaja tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest

tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast

tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab.

Oma 10. septembri 2014 seisukohas ringkonnakohtule tegi vastustaja apellandile ettepaneku seoses

vastustajale tekitatud kahjuga maksta vastustajale tagasi 50 000 eurot, et vastustaja saaks soetada

endale korteri Tartus ja ülejäänud raha arvestada laenujäägi kustutamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 08. mai 2014 otsus tuleb tühistada materiaalõiguse

normi väära kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus teeb asjas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse,

millega rahuldab hagi osaliselt. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

8. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:



pooled sõlmisid 12. aprillil 2006 laenulepingu nr L060012644 ning 05. juunil 2006

laenulepingu nr L060012644 lisakokkuleppe 1, mille alusel laenas apellant vastustajale kokku

72 266 eurot (I kd tl 7-13);



pooled sõlmisid 09. novembril 2006 laenulepingu nr 2006037423, mille alusel laenas apellant

vastustajale 185 460 eurot (I kd tl 27-35);



vastustaja poolt apellandile esitatud Pindi Kinnisvara 27. oktoobri 2006 eksperthinnangu

nr 061027-12125-401 kohaselt oli ridaelamuboksi asukohaga Y-YY, YYY turuväärtus 2 800 000

krooni (kaks miljonit kaheksasada tuhat) (I kd tl 108-124);



Tartu notar Mati Alliku poolt 15. novembril 2006 koostatud lepingu (I kd tl 42-53) p-s 8.1

leppisid pooled kokku vastustaja kohustuste tagamiseks ühishüpoteegi seadmises apellandi kasuks

Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Tartu maakonna kinnistujaoskonna korteriomandi

kinnistusregistri registriossa nr XXXXXXX (Y-YY, YYY) ja Tartu Maakohtu kinnistusosakonna

Jõgeva kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr XXXXXXX (Z-ZZ, ZZZ) kantud

kinnistutele. Lepingu p 9.1 kohaselt on ühishüpoteegiga tagatud apellandi kõik nõuded kinnistu

igakordse omaniku ja/või vastustaja ja/või Ojaken OÜ vastu, sh ka tingimuslikud ja tulevikus

tekkivad nõuded. Apellandi laenulepingust II tulenevad nõuded vastustaja vastu olid tagatud ka

hüpoteegiga kinnisasjale C-CC, CCC (registriosa nr XXXXXXX);



apellant ütles mõlemad laenulepingud erakorraliselt üles alates 08. oktoobrist 2009 (I kd

tl 21-22 ja tl 36-37);



apellant esitas 21. detsembril 2011 kohtutäitur Oksana Kutšmeile avalduse täitemenetluse

algatamiseks (I kd tl 54-56);



kohtutäituri poolt täitemenetluses tellitud hindaja arvamuse kohaselt oli kinnistu Y-YY, YYY

eeldatav müügihind 2012. aasta alguses 95 000 eurot (I kd tl 57-58);



15. jaanuaril 2013 müüdi kinnistu Y-YY, YYY enampakkumisel hinnaga 87 500 eurot, millest

apellandi nõude katteks peale kohtutäituri tasude maha arvamist laekus 78 331,04 eurot (I kd tl

126-133, tl 142);

9. Vastustaja tunnistas 09. aprillil 2013 toimunud kohtuistungil maakohtus võlga summas 85 340,09

eurot. 12. aprilli 2013 menetlusdokumendis teatas apellant laenulepingu nr L060012644 osalisest

tagastamisest summas 30,29 eurot ning lõppkokkuvõttes palus mõista vastustajalt välja 85 309,80

eurot. Kuivõrd vastustaja on nõustunud nõude arvestusega, tuvastas maakohus, et apellandil on

vastustaja vastu nõue 85 309,80 eurot. Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses apellandi nõude

suuruse üle.

10. Apellandi väitel tuleb hagi jätta rahuldamata ja maakohtu otsus tühistada eelkõige järgmistel

põhjustel:



maakohus kohaldas vääralt KAS § 83 lg-t 3, mis hakkas kehtima alates 01. jaanuarist 2007,

s.o pärast laenulepingu sõlmimist;



apellant ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet;



krediidiandja ei saa vastutada kolmandale isikule kuuluva vara väärtuse eest;



tagasimakstav laenusumma ei ole seotud tagatisvara väärtusega ja alus tagatise müügi korral

laenujäägi kustutamise nõudmiseks puudub;



maakohus on ebaõigesti rahuldanud vastustaja tasaarvestusavalduse.

Vastustaja vaidles laenulepingutest tulenevatele nõuetele vastu eelkõige järgmistel põhjustel:



vastustaja kohustus laenuandja ees pidi olema tagatud tagatiseks oleva kinnistu väärtusega;



apellant pangana pidi nägema ette võimalikke riske kinnisvara hindade langemisel;



pank ei olnud nõus suhtlema vastustajaga, et realiseerida kinnistu vastavalt kinnisvara turul

olevatele võimalustele, mis oleks taganud varasema müügi parema hinnaga ning aidanuks vältida

kohtutäituri tasusid;



apellandi poolt võõrandati kinnisvara liiga kiiresti ja odavalt, millega tekitati vastustajale

kahju. Vastustaja on seisukohal, et tal on õigus tagatiseks olnud vara alla turuhinna müümise tõttu

tekkinud kahju hüvitamiseks ning vastav nõue tasaarvestada apellandi nõudega.

11. Ringkonnakohus hindab esmalt maakohtu otsuse põhjendusi ning asjas vastutustundliku

laenamise põhimõtte kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid ning põhimõtte võimalikku rikkumist

panga poolt. Seejärel analüüsib ringkonnakohus vastustaja poolt apellandi nõudele esitatud muid

vastuväiteid. Edasi lahendab ringkonnakohus vastustaja tasaarvestuse avalduse ja teeb menetluslikud

otsustused.

11.1. Maakohus jättis hagi täielikult rahuldamata apellandi poolt vastustajale laenu andmisel

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu. Maakohus asus seisukohale, et krediidiandja

on kohustatud andma hinnangu ka krediiditaotleja poolt tagatise väärtuse kohta esitatud

hindamisaktidele ning vajadusel nõudma tagatise täiendavat hindamist.

Ringkonnakohus märgib kõigepealt, et vastustaja on juba kostjana maakohtu menetluses esitanud väiteid,

mis on käsitletavad etteheitena apellandile vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise osas.

Apellandi vastupidine seisukoht ei ole õige. Nii on vastustaja oma 17. juuli 2013 menetlusdokumendis

(I kd tl 176-177) esitanud väite, et ebapädev ja omakasupüüdlik on olnud panga otsus võimaldada

vastustajal võtta lisaks olemasolnud kohustustele uusi kohustusi. Samuti väitis vastustaja, et pank

oma arvamusega, et vastustaja materiaalne seisukord laenulepingute sõlmimise ajal oli piisav, on

tekitanud vastustajale kahju. Kuivõrd vastutustundliku laenamise põhimõte seisnebki krediidiasutuse

kohustuses kontrollida kliendi maksevõimet ning arvutada kliendi jaoks mõistlik laenukoormus, siis

saab vastustaja vastuväiteid käsitleda etteheitena selle põhimõtte rikkumisele.

Seetõttu oli maakohus õigustatud ka vastustaja vastavat vastuväidet kontrollima.

Väär on apellandi väide, et maakohus on oma otsuses lähtunud KAS § 83 lg 3 redaktsioonist, mis

hakkas kehtima pärast laenulepingu sõlmimist alates 01. jaanuarist 2007. Maakohus on õigesti

viidanud laenulepingute sõlmimise ajal kehtinud KAS § 83 lg 3 redaktsioonile (otsuse p 6 kolmas

lõik), mida maakohus tõlgendas õigesti kooskõlas Riigikohtu seisukohtadega asjas nr 3-2-1-136-12,

milles tsiviilkolleegium leidis, et kuigi krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates 1. jaanuarist 2007 kehtivas

krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 redaktsioonis, on see põhimõtteliselt järeldatav ka sama sätte varem

kehtinud redaktsioonist. Kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja

krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest võib krediidiandjal olla nii krediiditaotleja kui ka

tema kohustusi tagava isiku teavitamise kohustus VÕS § 14 lg 2 alusel. Seega on maakohus põhjendanud,

miks ta leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõte, mis sõnaselgelt on seaduses sätestatud küll pärast

laenulepingute sõlmimist, on siiski kohaldatav ja vajab kontrollimist ka käesolevas vaidluses.

11.2. Maakohus asus seisukohale, et kui krediidiandja aktsepteeris laenu andmisel krediiditaotleja esitatud

tagatise hindamisakti, siis ei saa krediidiandja hiljem tugineda asjaolule, et hindamisaktis on tagatise

väärtus hinnatud valesti.

Ringkonnakohus leiab, et nimetatud maakohtu järeldus on asjakohatu. Käesolevas asjas ei tugine kumbki

pool väitele, et vastustaja poolt apellandile 27. oktoobri 2006 esitatud Pindi Kinnisvara eksperthinnangus

märgitud tagatise väärtus 2 800 000 krooni (178 952,62 eurot) oleks olnud hinnangu andmise ajal ebaõige.

Seega on maakohus väljunud menetlusosaliste poolt esitatud nõuete ja vastuväidete piiridest, mis ei ole

hagimenetluses lubatud (TsMS § 439). Vaidlust ei ole, et nimetatud hind vastas tagatise tegelikule

turuväärtusele hindamise teostamise hetkel. Samuti puudub vaidlus selle üle, et täitemenetluses tellitud

hinnangu kohaselt oli sama kinnisasja eeldatav müügihind 2012. aasta alguses 95 000 eurot.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et tagatisvara väärtuse hindamise riisikot kannab

krediidiandja. Kinnisvaraga tagatud laenu andmisel lähtub krediidiasutus professionaalse kinnisvara

hindamisega tegeleva ettevõtte arvamusest. Üldreeglina valib hindaja klient, mitte krediidiasutus.

Krediidiasutus saab aktsepteerida kliendi poolt esitatud hindajat ja hinnangut, kuid see ei võta

krediidiasutuselt õigust ise anda hinnanguid tagatisvarale. Tegemist on krediidiasutuse õigusega,

mitte kohustusega, nagu ekslikult leidis maakohus. Kuivõrd käesolevas asjas esitas vastustaja

professionaalse hindaja arvamuse (I kd tl 108-124) tagatisvara väärtuse kohta, mis vastas kehtivatele

hindamisstandarditele ja –meetodile, puudus apellandil kohustus teostada täiendavat tagatise

hindamist.

11.3. Asja lahendamisel on lõppkokkuvõttes määrav see, kas apellant on vastutustundliku laenamise

põhimõtet rikkunud.

Vastutustundliku laenamise põhimõte on määratletud sellega kaasnevate kohustuste kaudu ning eelkõige

tähendab see krediidiasutuse kohustust koguda ja säilitada andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse

ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutada neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse

arvutamiseks. Ringkonnakohtu arvates ei saa vastustaja seisukohtadest ega asja materjalidest järeldada,

et apellant on vastustajale laenu andmisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Vaidlust ei ole, et enne laenu väljastamist on apellant kontrollinud vastustaja sissetulekuid ja tagatisvara

väärtust (I kd tl 77-125). Kuna vastustaja sissetulek tuli laenu väljastamise hetkel ettevõttest Ojaken OÜ,

kontrollis apellant muuhulgas ettevõtte majanduslikke näitajaid. Seda, et laenude väljastamise hetkel oli

vastustaja majanduslik seisukord piisav laenude tagastamiseks, näitab ka asjaolu, et vastustaja täitis

laenulepingutest tulenevaid kohustusi kuni 2009. aastani. Tagatiseks oleva kinnistu turuväärtuse

määramiseks esitas vastustaja apellandile Pindi Kinnisvara hindamisakti. Apellandi nõudeid laenulepingu

II järgi tagas mitte üksnes Y-YY, YYY kinnistule seatud hüpoteek, vaid ka hüpoteegid veel kahele

kinnistule. Vastustaja ei ole avaldanud, et laenu väljastamise hetkel olid tema sissetulekud ebapiisavad

laenumaksete tasumiseks, samuti kuulus vastustajale piisavalt vara, millele oleks saanud vajadusel

pöörata sissenõuet, kui vastustaja oleks jätnud oma kohustused täitmata. Vastustaja ei ole ka avaldanud,

mida on apellant vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks jätnud tegemata, et saada

objektiivsemat ülevaadet vastustaja majandusliku olukorra kohta. Kuigi vastustaja väidab, et apellandi

selgituste kohaselt pidi lepingute täitmiseks piisama igal juhul tagatiste müügist saadud rahast, ei ole

vastustaja oma sellist väidet tõendanud. Seega leiab ringkonnakohus, et apellant on piisava hoolsusega

kontrollinud vastustaja majanduslikku olukorda ja tagatise väärtust enne laenude väljastamist.

Ringkonnakohus peab oluliseks märkida, et vastutustundliku laenamise nõuete täitmist vajaliku

hoolsusega ei saa käsitleda positiivse tulemuse garantiina kliendi hilisema maksevõime suhtes.

Laenuandmisel ja -võtmisel on riskid olemuslikud ja teatud ulatuses vältimatud, mistõttu ka parim

ülesnäidatud hoolsus krediidiandja poolt ei pruugi tuua kliendile, s.o laenuvõtjale, positiivset

tulemust, samuti ei kvalifitseeru kliendi hilisem makseraskustesse sattumine vaikimisi

krediidiasutuse hooletuseks.

11.4. Vastutustundliku laenamise nõude täitmisel ei saa krediidiasutuse tegevust kvalifitseerida

konkreetses laenusuhtes vastutustundliku laenamise nõude rikkumisena, kui see puudutab asjaolusid,

mis ei ole krediidiasutuse otsese kontrolli all ja millega kaasnevad riskid on laenuvõtmisele

olemuslikud või mida krediidiasutus ei saanud ega pidanud ette nägema (nt laenuvõtja hilisema

makseraskuse põhjustab majanduskeskkonna üldine halvenemine, laenuvõtja töötasu vähenemine,

laenuvõtja muude tulude vähenemine, tagatisvara turuväärtuse vähenemine, laenuvõtja poolt hiljem

võetud täiendavad finantskohustused, laenuvõtja poolt tema tegeliku laenuhuvi ja finantsvõimekuse

varjamine jmt).

Maakohtu otsuse punktis 7 väljendatud seisukoht, et vastustaja sissetulek võimaldas laenulepingute

sõlmimisel laenumakseid tasuda, kuid selle põhjal ei saa teha järeldust edaspidise maksevõime osas,

on ebaselge. Vastustaja maksevõime on asjaolu, mida krediidiandja ei saa mõjutada. Sellest tulenevalt

ei saa krediidisaaja edaspidist maksevõime muutumist siduda krediidiandja vastutustundliku

laenamise kohustuse rikkumisega. Mõistliku laenukoormuse arvutamisel võtab krediidiasutus arvesse

eelkõige neid kliendiga seotud asjaolusid ja teavet, mis on kliendi poolt krediidiasutusele teada antud

või pärinevad muudest allikatest ja kehtivad laenuandmise otsuse kaalumise perioodil. Kliendi

maksevõime jätkusuutlikkuse hindamine ei hõlma endas käesoleva otsuse punkt 11.4. esimeses lõigus

nimetatud asjaolude ettenägemist, välja arvatud juhul, kui kogutud andmete põhjal selgelt nähtub

maksevõime vähenemine ning seeläbi satub ohtu laenu jätkusuutlik laenamine. Kogutud andmete

põhjal ei saanud vastustaja sissetuleku vähenemine 2,5 aasta pärast laenude võtmist olla apellandi

jaoks ilmne.

Krediidiasutusel on vastutustundliku laenamise nõude rakendamisel õigus eeldada, et klient teab oma

laenueesmärki ja finantsolukorda ning et klient esitab krediidiasutusele enda huvi ja finantsolukorra

kohta õiget informatsiooni. Laenuvõtmise otsustab klient, kes hindab krediidiasutuse poolt esitatud

teabe ja hoiatuste põhjal laenutoote ja laenutingimuste sobivust oma isikliku laenuhuviga ja

finantsolukorraga ning vastutab laenulepingu sõlmimisega kaasnevate tagajärgede eest.

Kuivõrd apellant on kogunud andmeid vastustaja majandusliku seisukorra kohta piisava hoolsusega,

ei saa apellant vastutada nende asjaolude eest, mis väljuvad tema mõjusfäärist ning vastustajal kui

laenuvõtjal lasub endal kohustus analüüsida oma maksevõimet ning laenueesmärki. Eespoolöeldust

lähtuvalt saab tõdeda, et käesolevas vaidluses ei toimunud vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumist.

12. Vastustaja peamine vastuväide hagiavaldusele on olnud selles, et vastustaja kogu kohustus

laenuandja, s.o apellandi, ees pidi olema tagatud tagatise väärtusega ning olukorras, kus vastustaja

jäänuks sissetulekust ilma, oleks apellant pidanud saama oma nõude rahuldada läbi tagatisvara

realiseerimise.

12.1. Põhjendatud on apellandi väide, et Eesti kehtivas õiguskorras ei ole tagasimakstav laenusumma

seotud tagatisvara väärtusega ja alus tagatise müügi korral laenujäägi kustutamise nõudmiseks

puudub. Pooled ei ole selliselt kokkuleppinud ka laenulepingutes. Vastustaja kohustus tagastama

laenulepingu I ning selle lisakokkuleppe nr 1 alusel võetud laenu summas 72 266 (lepingu p 5.2.).

Laenulepinguga II kohustus vastustaja tagastama laenu summas 185 460 eurot (lepingu p 5.2.).

Tagatis on vaid täiendav, kuid mitte esmane võimalus nõude täitmiseks. Tagatise arvel toimub

täitmine üksnes siis, kui kohustust on rikutud, st ei ole toimunud lepingu nõuetekohast täitmist, antud

juhul ei ole vastustaja tasunud alates 2009. aastast graafikujärgseid makseid, mis põhjustas

laenulepingute ülesütlemise apellandi poolt.

12.2. Vastustaja leidis, et ta ei pea üksinda vastutama tagatise väärtuse languse eest. Pank kui

krediidiasutus pidi nägema ette võimalikke riske kinnisvarahindade langemisel, kuna temal kui

asjatundjal on ühiskonnas ja avalikkuse silmis eriline usaldusseisund.

Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja seisukohaga. Tarbijakrediidi puhul tuleb krediidiasutusel anda

kliendile piisavaid selgitusi, et klient saaks hinnata pakutava tarbijakrediidilepingu sobivust tema

vajaduste ja majandusliku seisuga. Krediidiasutus ei muutu selgituse kohustuse olemasolust või

sellise selgituse andmisest kliendi suhtes isikuks, kellele kutsealase tegevuse tõttu kuulub eriline

usaldusseisund valida ning otsustada kliendile sobivaim laenu- või krediidisuhe. VÕS § 1048

reguleerib asjatundja deliktilist vastutust VÕS §-s 1045 lg-s 1 nimetatud õigusvastaste tegude eest ja

loeb õigusvastaseks eriteadmisi omava isiku ehk asjatundja teo, mis seisneb varalises küsimuses

kannatanule ebaõige arvamuse või teabe andmises või sellise arvamuse või teabe parandamata

jätmises ning nimetatud norm käesolevas asjas kohaldamisele ei kuulu.

Vastustaja sõlmis laenulepingu aastal 2006, tagatiseks olev kinnistu Y-YY, YYY müüdi aastal 2013,

s.o 6 aastat hiljem. Aastatel 2008 -2010 toimus seoses ülemaailmse majanduslangusega üldine

kinnisvara hinnalangus, sh langes ka vastustaja poolt tagatiseks antud kinnistu turuväärtus. Olukorras,

kus apellant krediidiasutusena lähtus laenu andmisel asjatundja hinnangust vastustaja poolt pakutud

tagatise turuväärtusele, ei saa apellandile ette heita, et ta ei osanud ette näha ülemaailmset

majanduslangust ja selle mõju vastustaja poolt antud tagatise väärtusele. Kuigi krediidiasutustel on

oma tegevusvaldkonna tõttu ühiskonnas eriline usaldusseisund, ei pane see krediidiasutusele

vastustaja poolt soovitud ettenägemisvõimet.

12.3. Väär on vastustaja seisukoht, et apellant võõrandas kinnisvara liiga kiiresti ja odavalt.

Maksehäired tekkisid vastustajal 2009. aastal ning apellant ütles laenulepingud üles alates

08. oktoobrist 2009. Apellant alustas täitemenetlust 21. detsembri 2011 avaldusega ning kohtutäitur

võõrandas tagatiseks olnud kinnistu Y-YY, YYY enampakkumisel jaanuaris 2013, s.o enam kui aasta

peale täitemenetluse algatamist ning ligi 3,5 aastat peale laenulepingute ülesütlemist. Kuni

täitemenetluse algatamiseni oli vastustajal endal võimalik korraldada kinnistu müüki. Põhjendamatud

ning mitte millegagi tõendatud on vastustaja väited, et apellant ei võimaldanud tal tagatiseks olevat

kinnistut Y-YY, YYY müüa. Ligi 3,5 aasta pärast laenulepingute ülesütlemist toimunud tagatise

müüki ei saa pidada pahatahtlikuks kiirustamiseks apellandi poolt.

Ringkonnakohus märgib, et ka apellandi huvides oleks olnud vara müük kõrgema hinnaga. Eeldada

ei saa apellandi huvi esitada vastustaja vastu nn jääkvõla nõue. Täitemenetluses hinnatakse

võõrandatava vara väärtust võõrandamise aja seisuga, mitte vara soetamiseks laenu võtmise seisuga.

Vaidlust ei ole, et kinnisvara hinnad on võrreldes laenu võtmise ajaga langenud. Kinnistu müüdi

kordusenamapakkumisel.

Täitemenetluse

seadustik

(TMS

§

lg

5)

võimaldab

kordusenampakkumisel asja alla hinnata. Mitme kordusenampakkumise korral võib hinda alla lasta

kuni 70% esimese enampakkumise alghinnast. 2012. aasta alguses oli kinnistu Y-YY, YYY hinnaks

määratud 95 000 euroga, jaanuaris 2013 müüdi kinnistu 87 500 euroga (tl 126-130). Müügihind

moodustas seega enam kui 92% kinnistu väärtusest selle hindamise hetkel enne esimese

enampakkumise korraldamist. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on kohtu arvates

mõistlik ja lubatav ning alusetud on vastustaja väited tagatise liiga odava hinnaga müümise kohta.

13. TsMS § 654 lg 5 kohaselt kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis

tuleb otsuses võtta seisukoht poolte poolt maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja

vastuväidete kohta.

13.1. Hageja nõue laenulepingu I alusel sisaldab viivise nõuet 866, 70 eurot ja laenulepingu II alusel

viivise nõuet 29 116, 12 eurot. Kostja on oma 11. oktoobri 2012 menetlusdokumendis (lk 65)

taotlenud intresside ja viivise vähendamist. Maakohus ei ole nimetatud kostja taotluse osas seisukohta

võtnud.

VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt

VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 järgi kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult

suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada

mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole

õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.

Nimetatud sättest tulenevalt peab kohus viivise vähendamise taotluse lahendamisel tegema esmalt

kindlaks, kas hageja nõutud viivis on ebamõistlikult suur.

Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on

rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine.

Riigikohus on 14. juuni 2005 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 (p 16) asunud seisukohale, et

viivisenõude suurust tuleb võrrelda esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud

kahjunõude suurusega ja hinnata selle proportsionaalsust. Viidatud lahendi p-s 20 on Riigikohus

selgitanud, et kohtu õigused viivise vähendamisel ei ole piiramatud. Kohtulahenditest peavad

nähtuma ja kontrollitavad olema kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Arvestada tuleb ka üldist

praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema

ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad. Vastasel juhul oleks

tegemist erinevate võlausaldajate ebavõrdse kohtlemise ja üldise õigusliku ebakindlusega

majanduskäibes. Nimetatud seisukohtade juurde on Riigikohus jäänud ka 12. detsembri 2012 otsuses

nr 3-2-1-162-12, kus tsiviilkolleegium märgib täiendavalt (p 20), et VÕS §-s 162 terminitena

kasutatud mõisted „ebamõistlikult suur“ ja „mõistlik“ ei ole käsitatavad faktiliste asjaoludena, vaid

hinnanguliste kategooriatena. Tõendamine saab seega seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise,

lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille

põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Samas peab

kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit

arvestades, lähtudes VÕS §-st 7.

Asja materjalidest nähtuvalt on kostja tuginenud nõutava viivisesumma vähendamise taotluses

eelkõige sellele, et tagatise väärtus ei katnud hageja nõuet, ning hagejapoolse teavitamis- ja

koostöökohustuse rikkumisele. Samuti on kostja viidanud enda majanduslikule olukorrale, mis ei

võimalda hageja nõutud summat, sh viiviseid, tasuda.

Ringkonnakohus leiab, et kuigi kostjalt laenulepingu II järgi nõutav viivisesumma 29116, 12 eurot ei

ole võrreldes põhivõlaga 49 179, 75 eurot ebaproportsionaalselt suur, on sellises suuruses viivise nõue

ebamõistlikult suur arvestades kostja perekondlikku ja majanduslikku olukorda. Kostja on küll oma

kohustusi laenu tasumisel rikkunud, kuid ta on sellise rikkumise tulemusena sattunud olukorda, mis

on talle ilmselgelt ebamõistlikult koormav ja millise koormuse vähendamine oleks kooskõlas õigluse

ja lepinguõiguse üldpõhimõtetega. Seadusega on kohtule antud diskretsiooniõigus vähendada viivist

mõistliku summani.

13.2. Käesolevas asjas on hageja arvestanud laenulepingu II järgset viivist perioodil 20. aprill 2009 –

31. juuli 2012 (lk 41). Kogu laenulepingu täitmiseks panditud vara on müüdud, kuid sellest ei

piisanud isegi põhivõla tasumiseks. Kostja väidete kohaselt on ta 2006. aastal, st enne ülemaailmset

majanduskriisi, tehtud laenuotsuste ja sõlmitud laenulepingute tulemusena kaotanud nii kodu kui ka

laenu tasumiseks kulunud raha. Ringkonnakohus leiab, et vaatamata sellele, et hageja ei ole rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet ja ei pidanud ainuüksi krediidiasutusena tegutsemise tõttu ette

nägema ülemaailmset majanduslangust ja sellest tulenevat üleüldist kinnisasjade turuväärtuse

langust, ei ole pooltevahelise lepingu ülesütlemisest tulenevad tagajärjed krediidiasutusele niivõrd

rasked kanda kui tarbijast laenuvõtjale, kes on kaotanud ka koduks oleva kinnisvara. Kostja avaldas

maakohtu istungil (I kd lk 74-75, 145-146), et ta töötab Soomes tellingute paigaldajana, saab töötasu

1600 eurot kuus ja talle jääb pärast kulude katmist kuus kätte 450 -500 eurot. Tal on kolm last (X, X

ja X aastat vanad), kes elavad koos emadega ja kahele lapsele on kostjalt välja mõistetud elatis. Neile

kostja väidetele ei ole hageja vastuväiteid esitanud. Hageja on maakohtu menetluses möönnud ka

viivise vähendamise võimalikkust, kui kohtumenetluses saavutatakse kostjaga kompromiss

maksegraafiku osas. Pooled on kohtuistungil arutanud, et kui kostja tasuks hagejale 200 eurot kuus

10 aasta jooksul, siis suudaks kostja tasuda kokku 24 000 eurot, mis ei kataks isegi laenulepingu II

järgset põhivõlga. Kuigi pooled ei ole kompromissi saavutanud, peab ringkonnakohus kõiki

asjaolusid arvestades kostjalt nõutavat viivist ebamõistlikult suureks, mida tuleb kostja

majanduslikku ja perekondlikku olukorda arvestades vähendada mõistliku suuruseni, st 10 000 euroni

ning ülejäänud osas (19 116, 12 eurot) jätta hageja poolt laenulepingu II järgi nõutav viivis kostjalt

välja mõistmata.

13.3. Laenulepingu I järgi nõuab hageja kostjalt viivist 866, 70 eurot. Seejuures on hageja juba

vähendanud nõutavat viivist põhivõla suuruseni (viivise arvestus I kd lk 26). Asja materjalide

kohaselt on kostja tasunud laenulepingu I järgse põhivõla suuremas osas (67013.43 eurot) pärast

laenulepingu I järgse tagatise võõrandamist 20. aprillil 2010, seejuures jäi tasumata laenu põhiosa

866, 70 euro suuruses summas. Kostja 11. oktoobri 2012 menetlusdokumendist nähtuvalt taotleb

kostja üksnes laenulepingu II järgse viivise vähendamist. Sellele viitab lause tekstis „soovin, et

vähendatakse minult väljamõistetava summa suurust, nt vähendatakse intresse ja viiviseid vms. maja

tegeliku turuväärtuseni 95 000 eurot“. Laenulepingu I järgselt antud laenu sihtotstarbeks ei olnud

kostja poolt viidatud „maja“, st kinnistu Y-YY, YYY ostmine, vaid korteriomandi C-CC, CCC

soetamine, mistõttu ei käsitle ringkonnakohus laenulepingu I järgse viivise vähendamise võimalust.

Hageja nõue intressi vähendamiseks tuleb õigusliku aluse puudumise tõttu jätta rahuldamata.

14. Iseenesest õige on maakohtu seisukoht, et VÕS § 14 lg 1 näeb ette lepingueelseid läbirääkimisi

pidavate poolte kohustuse mõistlikult arvestada üksteise huvide ja õigustega ning selle kohustuse

rikkumisel saab kahjustatud pool nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist. Selle kahju hüvitamise

nõude saab tasaarvestada krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste

rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt tagastama.

Vastustaja on oma tasaarvestuseks kasutatud nõude sisustanud laenulepingute tagatiseks olnud vara

alla turuhinna müümise tõttu tekkinud kahju hüvitamise nõudena. Maakohus ei ole pidanud

vajalikuks vastustaja ebaselget kahjunõuet ja selle suurust täpsustada, kuid on lugenud tasaarvestuse

toimunuks. Vastustaja kahjuna on maakohus seejuures käsitlenud rahasummat, mis vastab tema

kohustusele apellandi ees pärast tagatiste realiseerimist.

Kuivõrd ringkonnakohus on tuvastanud, et apellant ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet, sh

tagatise väärtuse hindamist puudutavas osas, rikkunud, siis ei saa vastustajal olla tekkinud ka kahju

hüvitamise nõuet apellandi vastu. Seetõttu puudub ka vajadus vastustaja kahjunõude suuruse ja kahju

nõude aluseks olevate muude asjaolude täpsustamiseks. Ringkonnakohus märgib, et vastustaja

14. juuli 2013 tasaarvestusavaldus (lk 178) käsitleb laenulepingust nr L060013072 tuleneva nõude,

mis ei ole käesoleva vaidluse esemeks, tasaarvestamist. Ringkonnakohus jätab vastustaja

tasaarvestuse vastuväite rahuldamata.

15. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele 85 309, 80 – 19 116, 12 = 66193, 68 eurot.

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

16. Vastustaja tegi 10. septembri 2014 menetlusdokumendis apellandile ettepaneku hüvitada

vastustajale 50 000 eurot, et vastustaja saaks osta korteri Tartus. Ringkonnakohus nõustub apellandi

seisukohaga, et tegemist on uue nõudega, mida vastustaja apellatsioonimenetluses esitada ei saa,

mistõttu jätab ringkonnakohus selle tähelepanuta.

17. TsMS § 173 lg 3 alusel muudab ringkonnakohus ka menetluskulude jaotust. Kuna

ringkonnakohus rahuldab hagi osaliselt, siis jäävad menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel maa- ja

ringkonnakohtus 78 % ulatuses kostja kanda ja 22 % ulatuses hageja kanda.

TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult

menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul

alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Kai Kullerkupp

Viivi Tomson

Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/