3-14-51705/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(6)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. oktoober 2014. a, Tallinn

Haldusasja number

3-14-51705

Haldusasi

Deoro Trade OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 06.08.2014

korralduse nr 13-11/83966 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Deoro Trade OÜ, volitatud esindajad advokaadid

Aivar Pilv ja Vitali Denikin

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Margo

Karu

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud kummagi poole enda kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult

teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 27. novembril 2014. a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas 06.08.2014 korraldusega nr 13-11/83966

(edaspidi ka 06.08.2014 korraldus või vaidlustatud korraldus) Deoro Trade OÜ-d

maksukorralduse seaduse (MKS) § 46, § 128 lg 1 ning § 129 lg 2 ja 3 alusel tasuma

maksuvõlga kogusummas 80 807,59 eurot MTA pangakontole 48 tunni jooksul korralduse

saamise päevast arvates. Korralduse põhjenduste kohaselt ei ole maksukohustuslane täitnud

MKS §-s 105 sätestatud kohustust tasuda maksusumma ja maksu kõrvalkohustusest tulenevad

summad selleks määratud pangakontole. Maksuvõlg koosneb 2014. a juuni tulu- ja

sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse deklaratsiooni

ning käibemaksu deklaratsiooni järgsetest tasumata maksukohustustest. Eelnevatel kuudel ei

ole äriühing maksude tasumisega hilinenud, kuid hetkel tasumata nõuete tasumist ei ole

äriühing alustanud. Erijuhtude tulumaksu osas on märgata tavapärasest suuremat

maksukohustust, mis on tekkinud 2014. a juunis äriühingu juhatuse liikmele 230 000 euro

suuruse dividendi maksmisest. Äriühingu 2013. a märtsi, aprilli ja mai tagastusnõuete kontroll

on maksuhalduri 17.07.2014 otsusega peatatud, kuna 15.07.2014 esitati äriühingu juhatuse

liikmele kahtlustus maksustamisperioodi 2013. a veebruar kuni 2014. a mai kohta

maksuhaldurile valeandmete esitamises alusetu käibemaksu tagastusnõude tekitamise

eesmärgil. Eeltoodu põhjal on maksuhalduril kahtlus, et Deoro Trade OÜ ei tasu maksu

vabatahtlikult ja maksuvõla hilisem sissenõudmine võib osutuda võimatuks, mistõttu annab

maksuhaldur maksuvõla tasumiseks 10 päeva asemel 48 tundi. Maksuhaldur hoiatas, et

korralduse tähtaegse täitmata jätmise korral algatab maksuhaldur maksuvõla sundtäitmise.

2(6)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

2. Deoro Trade OÜ esitas kaebuse MTA 06.08.2014 korralduse tühistamiseks.

Maksuhaldur on vaidlustatud korraldusega rikkunud üldist võrdsuspõhimõtet sellest tuleneva

ühetaolise maksustamise põhimõtte ja topeltmaksustamise vältimise põhimõtte rikkumise

kaudu, õigust heale haldusele, õiguspärasele menetlusele ning õigusnormide järgimisele

täidesaatva võimu poolt, samuti ettevõtlusvabadust sisendkäibemaksu mahaarvamise

keelamisest tingitud ettevõtja tulude vähenemise ning konkurentsi moonutamise ja

kahjustamise kaudu.

Vaidlustatud

korraldus

on

õigusvastane,

kuna

maksuhaldur

ei

ole

täitnud

motiveerimiskohustust ega sidunud faktilisi asjaolusid loogiliselt õigusliku motivatsiooniga.

Põhjendamiskohustuse täitmata jätmise tõttu ei ole haldusakt proportsionaalne. Maksuhaldur

ei ole korralduse täitmiseks lühikese tähtaja (48 tundi) andmist põhjendanud ega välja toonud

asjaolusid, millest nähtuks, et tegemist on sobiva ja proportsionaalse abinõuga. Põhjenduseks

ei piisa maksuhalduri üldsõnalistest järeldustest maksuvõla tasumata jätmise ohu ja

maksuvõla hilisema sissenõudmise võimatuks osutumise kohta. Seejuures on sellised väited

paljasõnalised ning vastuolus faktiliste asjaoludega. Selgusetuks jääb, millistele asjaoludele

tuginedes on MTA järeldanud, et ettevõttele, mille paari kuu käive ületab 7 miljonit eurot, on

80 807,59 euro suuruse summa tasumine või maksuvõla hilisem sissenõudmine raskendatud.

Deoro Trade OÜ on tegutsenud samas valdkonnas juba peaaegu kolm aastat ning tegemist on

eduka ja kasumliku ettevõttega, mis lisaks käibemahtudele nähtub ka omanikule 2014. a

juunis välja makstud dividendide summast (230 000 eurot). Kaebaja on kuni 11.06.2014

täitnud oma maksukohustust korrektselt.

Puuduliku motivatsiooniga korralduse alusel isiku põhiõigusi põhjendamatus ulatuses riivates

on maksuhaldur sattunud vastuollu hea halduse põhimõttega ning riivanud ettevõtlusvabadust.

Selline olukord pärsib kaebuse esitaja vabadust korraldada oma majandustegevust ning

välistab eelduslikult tulevikus ettevõtlusega tegelemise võimaluse sootuks. Samuti on

maksuhalduri tegevus vaidlustatava korralduse tegemisel olnud vastuolus haldusmenetluse

võimalikult lihtsa, kiire ja efektiivse läbiviimise põhimõttega, mille järgmisel tuleb vältida ka

üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi ning järgida haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagada

isikute õiguste kaitse. Käesoleval juhul on aga maksukohustuslasele põhjendamatult

ebamugavusi tekitatud sellega, et ta peab loobuma majandustegevuse teostamisest MTA poolt

kontrolli läbiviimisega viivitamise tõttu, mille raames on tagastusnõude täitmine peatatud

kuni seaduses sätestatud maksimaalse tähtajani kaebaja hinnangul otsitud kuriteokahtlustuse

tõttu.

Maksuvõla moodustavad eelkõige 2014. a juuni tulu- ja sotsiaalmaksu summad, mille

tasumise tähtaeg oli 10.07.2014. Seega on maksuhaldur andnud vaidlustatud korralduse

vähem kui neli nädalat pärast maksu tasumise tähtaega ja pidanud põhjendatuks määrata

maksuvõla tasumiseks kõigest 48 tundi. Sellega on maksuhaldur ilmselgelt ületanud seaduses

antud pädevust maksuvõla tasumiseks antava tähtaja määramisel ning rakendatud meede on

ebaproportsionaalne. Maksuhaldur on jätnud tähelepanuta asjaolu, et korralduse andmise

hetkeks oli MTA-l kohustus tagastada kaebajale 2014. aastal tekkinud enammakstud

käibemaks 1 442 500,63 eurot. Maksuhaldur ei ole kõnealust enammakset seaduses

sätestatud tähtaja jooksul kaebajale tagastanud. Sellise käitumisega on maksuhaldur ise

loonud olukorra, kus maksukohustuslase rahalised vahendid on olulises ulatuses blokeeritud,

kuid

samaaegselt

kohustatakse

ettevõtet

kiirendatud

korras

tasuma

täiendavaid

maksusummasid. Käibemaksu enammakse oleks pidanud vaidlustatud korralduse andmisel ja

motiveerimisel osutuma oluliseks. Juhul kui maksuhaldur oleks täitnud tagastusnõude

tähtaegselt, ei oleks maksukohustuslasel maksuvõlga tekkinud. Seega on maksuhalduri enda

3(6)

käitumine tekitanud korralduse aluseks oleva õigusvastase olukorra, mistõttu on 48-tunnise

tähtaja määramine põhjendamatu.

3. MTA vaidleb kaebusele vastu.

Vaidlustatud korraldust on põhjendatud muu hulgas asjaoluga, et kaebaja käibemaksu

tagastusnõuete kontroll on peatatud maksuhalduri 17.07.2014 otsusega, kuna 15.07.2014

esitati Deoro Trade OÜ juhatuse liikmele kahtlustus alusetu käibemaksu tagastusnõude

tekitamise eesmärgil maksuhaldurile maksustamisperioodi 2013. a veebruar kuni 2014. a mai

kohta valeandmete esitamises. Maksukohustuslased ei saa tagastusnõuete esitamisel eeldada,

et nende tagastusnõuded koheselt ning ilma maksuhalduri poolse menetluseta tagastatakse.

Käibemaksuseaduse (KMS) § 34 lg 2 kohaselt võib maksuhaldur seoses tagastusnõude

kontrollimisega pikendada motiveeritud otsuse alusel tagastusnõude täitmise tähtaega kuni 90

kalendripäeva, mistõttu ei ole kaebaja väited tagastusnõude täitmata jätmise osas korrektsed.

Asjaolust, et vastustaja on peatanud käibedeklaratsioonidega märgitud tagastusnõuete

menetlemise, saab järeldada, et vastustaja on seadnud kahtluse alla käibedeklaratsioonides

märgitud enammaksete õigsuse. Seega on vaidlustatud korraldus on põhjendatud ja selgelt

arusaadav ning esineb kahtlus, et võla sissenõudmisega viivitamise korral muutub võla

sissenõudmine võimatuks. MTA 17.07.2014 käibemaksu tagastusnõude täitmise peatamise

otsuses esitatud faktilistest asjaoludest nähtuvalt saab kahtluse alla seada, kas kaebaja ikka on

reaalselt tegutsev ettevõtte. Seda enam, et tavapäraseks ei saa lugeda olukorda, kus kaebaja

juhatuse liikmele esitatakse kahtlustus maksukuriteo toimepanemises. Seetõttu ei tõenda

kaebaja reaalset ettevõtlust kaebusele lisatud käibedeklaratsioonid. Seega on vaidlustatud

korralduses märgitud maksuvõla tasumise tähtaeg põhjendatud.

Kaebaja ise ei ole järginud maksuvõla tasumisel tulumaksuseaduse (TuMS) §-s 40 lg-s 4

sätestatud tähtaegu. Kaebaja väited tulu- ja sotsiaalmaksu tasumise tähtaja osas on

asjakohatud, kuna seaduse kohaselt on tulumaksu kinnipidaja kohustatud kandma kinnipeetud

tulumaksu MTA pangakontole hiljemalt väljamakse tegemise kuule järgneva kuu 10.

kuupäevaks. Vastustaja on vaidlustatud korralduse koostamisel järginud MKS § 128 lg p 1

sätestatud nõudeid. Pigem võib asuda seisukohale, et kaebaja ei soovinud tekkinud

maksuvõlga tasuda ning viivitas ise põhjendamatult maksuvõla tasumisega.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Vaidlustatud korraldusega kaebajalt sissenõutav 80 807,59 suurune maksuvõlg on

tekkinud kaebaja deklareeritud, kuid tähtajaks tasumata maksusummadest. Asjas ei ole

vaidlust maksuvõla olemasolu ega suuruse üle. Vaidlus on selle üle, kas maksuhaldur on

kaebajalt õiguspäraselt nõudnud maksuvõla tasumist 48 tunni jooksul (MKS § 129 lg 2).

5. MKS § 128 lg 1 kohaselt on maksuhaldur kohustatud sisse nõudma

maksukohustuslase poolt tasumata maksuvõla. Maksuvõla sundtäitmine toimub MKS 13.

peatükis ning täitemenetlust reguleerivates õigusaktides sätestatud korras. Maksukohustuslase

pankroti väljakuulutamise korral rahuldatakse maksuvõlad pankrotiseaduses sätestatud korras.

MKS § 128 lg 2 p-st 1 tulenevalt on maksuvõla sundtäitmine lubatud, kui kohustuse täitmise

tähtpäev on saabunud ning nõue on sissenõutav. MKS § 129 lg 2 alusel on maksuhalduril

õigus anda maksukohustuslasele korraldus tasuda maksuvõlg 48 tunni jooksul korralduse

kättetoimetamisest

arvates,

kui

maksuhalduril

on

põhjendatud

kahtlus,

et

võla

sissenõudmisega viivitamise korral muutub võla sissenõudmine võimatuks.

6. Kaebaja arvates on vaidlustatud korraldus nõuetekohaselt motiveerimata.

4(6)

Haldusakti adressaadi õigusi piiravad ja talle kohustusi panevad haldusaktid peavad olema

kirjalikud ja põhjendatud (MKS § 46 lg 2, HMS § 56 lg 1) ning selles peab sisalduma

haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (MKS § 46 lg 3 p 5, HMS § 56 lg 2). Haldusakt

peab olema selge ja üheselt mõistetav (HMS § 55 lg 1).

Vaidlustatud korralduses on märgitud selle andmise õiguslik alus (§ 46, § 128 lg 1 ning § 129

lg 2 ja 3) ning faktiline alus (kaebaja on jätnud täitmata MKS §-s 105 sätestatud maksude

tasumise kohustuse ja maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et maksuvõla sissenõudmisega

viivitamise korral muutub võla sissenõudmine võimatuks ning seetõttu alustab maksuhaldur

maksuvõla sundtäitmist, kui kaebaja maksuvõlga 48 tunni jooksul vabatahtlikult ei tasu).

Maksuhaldur on vaidlustatud korralduses põhjendanud oma kahtlust, et võla sissenõudmisega

viivitamise korral muutub võla sissenõudmine võimatuks, kokkuvõtlikult järgmiste

asjaoludega: 1) kaebaja 80 807,59 suurune maksuvõlg koosneb 2014. a juuni tulu- ja

sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse deklaratsiooni

ning käibemaksu deklaratsiooni järgsetest tasumata maksukohustustest. Äriühing ei ole võla

tasumist alustanud, kuigi eelnevatel kuudel ei ole äriühing maksude tasumisega hilinenud; 2)

erijuhtude tulumaksu osas on äriühingul tavapärasest suurem maksukohustus seoses 2014. a

juunis äriühingu juhatuse liikmele 230 000 euro suuruse dividendi maksmisega; 3) äriühingu

juhatuse liikmele esitati 15.07.2014 kahtlustus maksustamisperioodi 2013. a veebruar kuni

2014. a mai kohta maksuhaldurile valeandmete esitamises alusetu käibemaksu tagastusnõude

tekitamise eesmärgil ning äriühingu tagastusnõuete kontroll on maksuhalduri 17.07.2014

otsusega seetõttu peatatud. Neis faktilistes asjaoludes ei ole poolte vahel vaidlust. Koos

eespool mainitud faktilise ja õigusliku alusega on vaidlustatud korralduse põhjendused kohtu

arvates piisavad, et korraldus oleks selge ja üheselt mõistetav ning sisuliselt kontrollitav.

Asjaolu, et kaebaja vaidlustatud korralduse motivatsiooniga ei nõustu, et tähenda veel, et

korraldus oleks motiveerimata.

Seega ei saa vaidlustatud korraldust tühistada pelgalt selle motiveerimatuse tõttu.

7. Kaebaja arvates on korraldus ka sisult õigusvastane, sest maksuhalduril ei olnud

põhjust arvata, et kaebaja ei suuda maksuvõlga tasuda.

Kohus märgib esmalt, et vaidlustatud korraldus on maksuhalduri prognoosotsus, mille

kontrollimisel saab kohus tuvastatud asjaolude põhjal anda üksnes hinnangu, kas kaitstava

õigushüve kahjustamise oht oli tõenäoline (vrd Riigikohtu 14.03.2012 otsus asjas nr 3-3-1-80-

11, p 18 ja 27.02.2014 otsus haldusasjas nr 3-3-1-1-14, p 16). Seega maksuhaldur ei pidanud

vaidlustatud korralduse andmisel tõendama, et maksuvõla sissenõudmisega viivitamise korral

osutub selle hilisem sissenõudmine võimatuks, vaid esitama üksnes piisavad põhjendused

sellise tagajärje saabumise tõenäosuse kohta. Vaidlustatud korralduse õiguspärasust tuleb

hinnata selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2) ning seetõttu ei ole asja lahendamisel

määravat tähtsust, kas maksuhalduri prognoos osutus hiljem õigeks või mitte.

Kaebaja

etteheited

vaidlustatud

korralduses

toodud

põhjendustele

on

mõnevõrra

vastuolulised. Ühelt poolt väidab kaebaja, et maksuhaldur kahtles põhjendamatult, et enam

kui seitsme miljoni eurose käibega äriühing, mis maksis omanikule 2014. a juunis 230 000

eurot dividende, ei suudaks 80 807,59 suurust maksuvõlga tasuda. Teisalt taotles kaebaja

kohtult esialgset õiguskaitset vaidlustatud korralduse peatamiseks just põhjusel, et tal ei olnud

võimalik maksuvõlga tasuda. Kaebaja väitel oli maksuvõla tekkimise põhjuseks maksuhalduri

õigusvastane käitumine, sest kaebajal oli vaidlustatud korralduse andmise ajal maksuhalduri

vastu 2014. a aprilli, mai ja juuni käibedeklaratsioonidest tulenevalt enam kui 1,4 miljoni euro

suurune tagastusnõue ning kui maksuhaldur oleks tagastusnõude täitnud tähtaegselt, ei oleks

kaebajal maksuvõlga üldse tekkinud. Kaebaja jätab aga tähelepanuta, et tagastusnõuete

täitmine oli vaidlustatud korralduse andmise ajal peatatud MTA 17.07.2014 otsusega nr 12.2-

5(6)

3/025129 (tl 38-39) ja kaebaja ei olnud seda otsust kohtule teadaolevalt vaidlustanud. Seega

võis maksuhaldur vaidlustatud korralduse andmisel 17.07.2014 otsusest lähtuda ning ka

kohtul pole praegu alust arvata, et tagastusnõuete täitmise peatamine toimus õigusvastaselt.

Kaudselt kinnitab aga kaebaja seisukoht pigem seda, et maksuvõla kiire sissenõudmine oligi

põhjendatud, sest käibemaksu tagastusnõuet täitmata ei olnud kaebajal maksuvõla tasumiseks

vahendeid ja kuna kriminaalmenetluse tõttu võis tagastusnõude täitmine võtta pikka aega või

langeda sootuks ära, võiski see kokkuvõttes viia maksuvõla hilisema sissenõudmise

võimatuseni. Kaebaja väiteid arvestades on tõenäoline, et kaebaja poleks saanud maksuvõlga

saanud vabatahtlikult tasuda ka juhul, kui maksuhaldur oleks kaebajale selle täitmiseks

andnud tavapärase 10 päeva (MKS § 129 lg 1) erandina antud 48 tunni (MKS § 129 lg 2)

asemel.

Kaebaja väidab, et on 2014. a juunini oma maksukohustusi tähtaegselt täitnud, kuid

vaidlustatud korralduses on sellega arvestatud ja maksuhalduri kahtlus põhineb asjaolul, et

pärast seda on asjaolud muutunud - 2014. a juuni tulu- ja sotsiaalmaksu, kohustusliku

kogumispensioni

makse

ja

töötuskindlustusmakse

deklaratsiooni

ning

käibemaksu

deklaratsiooni järgsed maksukohustused olid kaebajal vaidlustatud korralduse andmise ajal

täielikult täitmata, samas kui dividendide maksmise tõttu oli kaebajal tekkinud

märkimisväärne tulumaksukohustus ja kaebaja käibemaksu tagasinõude menetlemine oli

käimasoleva kriminaalmenetluse tõttu peatatud.

Kaebaja ei ole kahtluse alla seadnud, et tema maksukohustuse täitmise tähtpäev oli

vaidlustatud korralduse andmise ajal saabunud ja nõue oli sissenõutav (MKS § 128 lg 2 p 1).

Seega oli kaebajal maksuvõlg (MKS § 32) ja maksuhaldur võis selle maksuvõla kaebajalt

MKS § 128 lg-st 1 tulenevalt sisse nõuda. MKS § 129 lg 2 kohaldamise eelduseks on

maksuvõla olemasolu ja maksuhalduri põhjendatud kahtlus selle hilisema sissenõudmise

võimatuse suhtes. Seetõttu ei ole määravat tähtsust asjaolul, et kaebaja oli vaidlustatud

korralduse andmise ajal võlgnevuses vähem kui 30 päeva.

Vaidlustatud korralduse õiguspärasuse hindamisel tuleb arvestada korralduses toodud

põhjendusi kogumis. Kuigi iga põhjendus eraldi võetuna ei pruugi olla piisav otsustamaks, et

maksuhalduri kahtlus maksvõla hilisema sissenõudmise võimatuse kohta oli põhjendatud,

leiab kohus, et vaidlustatud korralduse põhjendusi koostoimes hinnates oli selliseks

kahtluseks piisavalt alust.

8. Kaebaja arvates on maksuhaldur vaidlustatud korraldusega rikkunud üldist

võrdsuspõhimõtet sellest tuleneva ühetaolise maksustamise põhimõtte ja topeltmaksustamise

vältimise põhimõtte rikkumise kaudu.

Kaebaja ei ole täpsemalt põhjendanud, milles seisneb maksuhalduri poolne võrdsuspõhimõtte

rikkumine. Põhiseaduse §-le 12 tugineva ühetaolise maksustamise põhimõtte kohaselt peab

maksuhaldur rakendama maksuseadust kõigi maksumaksjate suhtes ühetaoliselt. Maksuhaldur

on vaidlustatud korralduse andmisel lähtunud MKS § 129 lg-s 2 sätestatud õiguslikust alusest

ning kohtule ei ole esitatud mistahes andmeid selle kohta, et maksuhaldur oleks kohaldanud

seda sätet kaebaja suhtes ebasoodsamalt kui võrreldavate isikute suhtes. Topeltmaksustamine

eeldab kollisiooni mitme riigi maksuseaduste või sama riigi erinevate maksuseaduste vahel,

kuid kaebaja ei ole ühelegi sellisele olukorrale kaebuses viidanud.

9. Kaebaja

arvates

rikkus

maksuhaldur

vaidlustatud

korraldusega

kaebaja

ettevõtlusvabadust sisendkäibemaksu mahaarvamise keelamisest tingitud ettevõtja tulude

vähenemise ning konkurentsi moonutamise ja kahjustamise kaudu.

Põhiseaduse § 31 kohaselt on igaühel õigus tegeleda ettevõtlusega ning seadus võib sätestada

selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Kaebaja ei ole vaidlustatud korralduse

6(6)

õiguslikuks aluseks oleva MKS § 128 lg 1 ja § 129 lg 2 põhiseaduspärasust kahtluse alla

seadnud ning praeguse kaasuse asjaolusid arvestades ei ole sellist kahtlust ka kohtul.

Vaidlustatud korraldusega ei ole maksuhaldur keelanud kaebajal sisendkäibemaksu

mahaarvamist, vaid nõuab kaebaja deklareeritud, kuid tähtajaks tasumata maksukohustuse

täitmist, sh käibemaksu tasumist. Kaebaja käibemaksu tagastusnõude täitmine on

maksuhaldur 17.07.2014 otsusega MKS § 107 lg 1 ja lg 2 alusel peatanud kaebaja juhatuse

liikme suhtes läbiviidava kriminaalmenetluse tõttu ning kohtule ei ole esitatud andmeid selle

kohta, et kaebaja oleks 17.07.2014 otsuse kohtus vaidlustanud.

11. MKS § 105 lg 1 paneb maksukohustuslasele kohutuse makse tasuda. Vaidlustatud

korralduses kaebajalt nõutav summa oli jäetud tähtpäevaks tasumata, st tegemist oli

maksuvõlaga (MKS § 32). MKS § 10 lg 2 p 3 kohaselt on maksuvõla sissenõudmine

maksuhalduri ülesanne. Maksude laekumine on avalikes huvides ja maksuhaldur peab seetõttu

tegutsema viisil, et maksuvõla sissenõudmine ei muutuks võimatuks. Maksuhaldur on

käesolevas asjas piisavalt põhjendanud, miks kaebajale anti maksuvõla vabatahtlikuks

tasumiseks tavapärase 10 päeva asemel 48 tundi. Seetõttu leiab kohus, et kaebus MTA

06.08.2014 korralduse nr 13-11/83966 tühistamiseks ei ole põhjendatud ja tuleb jätta

rahuldamata.

12. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus

tehakse kaebaja kahjuks, kuid MTA ei ole esitanud menetluskulude vastaspoolelt

väljamõistmise taotlust, seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Monika Laatsit