3-11-1986/108 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Maili Lokk ja Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. oktoober 2014, Tartu

Haldusasja number

3-11-1986

Haldusasi

Evgeny Ignashevi kaebus Viru Vangla poolt tekitatud

kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 10. mai 2012. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Evgeny Ignashevi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Evgeny Ignashev

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 10. mai 2012. a otsus

muutmata.

2. Jätta apellandi taotlused tõendite kogumiseks ja istungi korraldamiseks rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 27.

november 2014).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Evgeny Ignashev esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus välja mõista hüvitis 1500

eurot talle tekitatud kahju eest. Kaebuse kohaselt seisnes kahju selles, et alates 25. veebruarist

2010 kuni 14. aprillini 2010 kohaldas Viru Vangla tema suhtes õigusliku aluseta kirjavahetuse,

telefonikõnede ja lühiajaliste kokkusaamiste keeldu.

2. Tartu Halduskohtu 10. mai 2012. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.

2.1. Kaebaja suhtes kohaldati Viru Ringkonnaprokuratuuri 19. augusti 2009. a määrusega

lisapiiranguid – kaebajal keelati lühiajalised kokkusaamised, kirjavahetus ja telefoni kasutamine

(v.a suhtlemine kriminaalmenetlust teostavate uurimisasutustega, prokuratuuriga ja teda

kriminaalmenetluse raames esindava kaitsjaga) ja lühiajaline väljaviimine kuni 17. veebruarini

2010. Kaebaja oli sellest määrusest teadlik.

2.2. Ei ole tuvastatud, et kaebaja oleks taotlenud lühiajalisi kokkusaamisi ja et need taotlused

oleks jäänud rahuldamata. Seetõttu luges kohus põhjendamatuks kaebaja väited, et vaidlusalusel

perioodil ei võimaldatud kaebajal lühiajalisi kokkusaamisi perekonnaliikmetega.

2.3. Tõendatud pole ka see, et kaebaja ei saanud suhelda perekonnaliikmetega kirja või telefoni

teel.

2.4. Vastustaja ei jätkanud kaebaja suhtes piirangute kohaldamist pärast Viru

Ringkonnaprokuratuuri 19. augusti 2009. a määruses ettenähtud tähtaja lõppemist, st pärast 17.

veebruari 2010. Vastupidine ei ole millegagi tõendatud. Kuna kaebaja viibis 25. jaanuarist 2010

kuni 25. veebruarini 2010 Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri arestimajas

menetlustoimingutel, ei saanud vastustaja teavitada kaebajat koheselt lisapiirangute lõppemisest.

2.5. Kaebaja väide, et lisapiirangud lõppesid alles 14. juulil 2010, ei ole tõendatud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

3. E. Ignashev esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada

halduskohtu otsus osas, milles jäeti kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt on

halduskohtu otsus ühekülgne. Kaebaja poolt esitatud dokumentaalseid tõendeid ei arvestatud

ning lisaks jäeti arvestamata ka tunnistajate ütlustega. Uurimata jäid salvestised ja tutvumata

elektroonilise toimikuga. Apellatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtul kontrollida kaebaja

elektroonilise toimikut.

4. Viru Vangla vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuses selgitatakse, et

kinnipeetava kohta ei peeta elektroonilist toimikut. Asjas tähtsus omavad tõendid on kogutud ja

uute tõendite kogumine ei ole vajalik.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

6. Apellatsioonkaebuse põhjendus on kokkuvõtlikult see, et halduskohus ei ole piisavalt tõendeid

kogunud ja olemasolevaid tõendeid hinnanud.

Tõepoolest on kaebaja esitanud kohtumenetluses korduvaid taotlusi ja pöördumisi, milles on

muuhulgas taotlenud ka täiendavate tõendite kogumist. Nii nõudis ta kinnipeetavate

telefonikõnede arvestuse žurnaali esitamist (tl 68, kd I), aga samuti ka kahe Viru Vanglas

töötanud isiku ülekuulamist tunnistajana (tl 91, 96, 128, kd I) ja elektroonilisest isiklikust

toimikust kirjavahetuse keeldudega seotud dokumentide esitamist. Nimetatud tunnistajad

kuulatigi halduskohtu istungil üle. Esimene kinnitas, et ta ei mäleta, et kaebaja oleks tema poole

pöördunud sooviga helistada ja teine selgitas, et kinnipeetavate registris tehtud kanne, nagu

lõppenuks keeld 14. juulil 2010, oli ekslik, kuna tegelikult lõppes keeld ära 17. veebruaril 2010

(tl 153, kd I).

Seega ehkki halduskohus ei ole kohtuotsuses üksikasjalikult tunnistajate ütlusi analüüsinud, on ta

eelduslikult neile lõppkokkuvõttes siiski tuginenud, sest tunnistajate ütlused ühtivad kohtu

lõppjäreldustega – pole tuvastatud, et kaeabaja oleks avaldanud soovi suhelda

perekonnaliikmetega ja et ta seda ei saanud, ning et tema suhtes lõpetati piirangute kohaldamine

17. veebruaril 2010.

7. Järelikult ei ole tunnistajate ütluste täpsem analüüsimata jätmine viinud kohtuotsuse

ebaõigsuseni. Mis puudutab erinevate kaebaja poolt soovitud dokumentide esitamist, siis Viru

Vangla esindajad on selgitanud, et isiklikku toimikusse ei kanta infot, kas kinnipeetav on

esitanud soovi helistamiseks (tl 153, kd I), et kaebaja ei ole esitanud kirjalikke taotlusi

suhtlemiseks (tl 154, kd I) või et elektrooniline toimik kaebaja kirjeldatud kujul puudub (tl 48, kd

II). Seega ei oleks need infokandjad asjas kas tähtsust omanud või nende esitamine oleks olnud

võimatu.

8. Küll on aga vastustaja ja kohus põhjendatult osundanud sellele, et vastustaja pakkus kaebajale

võimalust, et kaebaja ise (või vangla tema eest) teeks päringu telefoniteenust pakkuvale

ettevõttele, selgitamaks seda, kas ja kellele sai kaebaja vaidlusalusel perioodil helistada. Kaebaja

keeldumine viitab sellele, et talle ei tehtud tegelikult takistusi pärast prokuratuuri määruses

ettenähtud tähtaja möödumist pereliikmetega suhtlemiseks.

9. Seega ei saa ringkonnakohtu hinnangul heita halduskohtul ette tõendite puudulikku hindamist

või tõendite kogumata jätmist.

Ringkonnakohus selgitab siinkohal, et eeltoodust tulenevalt ei näe ringkonnakohus, et asjas oleks

võimalik kaebaja väidete tõendamiseks koguda vettpidavaid tõendeid. Seetõttu ei pidanud

ringkonnakohus vajalikuks asjas istungi korraldamist ega täiendavate tõendite hankimist, nagu

soovis kaebaja. Istungi korraldamise taotlus jääb seega rahuldamata.

10. Kokkuvõtlikult on seega halduskohus õigesti kaebuse rahuldamata jätnud. Selle kohta, et

kaebaja ei oleks saanud vaidlusalusel perioodil pereliikmetega suhelda või et suhtluspiirangud

oleksid kestnud edasi ka pärast 17. veebruari 2010, puuduvad igasugused tõendid. Kaebaja

vastupidised väited on paljasõnalised. Seega on halduskohus jätnud põhjendatult kahju

hüvitamise kaebuse rahuldamata seetõttu, et Viru Vangla ei ole kaebajale kahju tekitanud.

11. Ringkonnakohus märgib siinkohal, et käesolevas asjas ei ole vaidluse esemeks see, kas

kaebaja suhtes võidi õigusvastaselt käituda Ida Prefektuuri arestimajas. Nähtuvalt asja

materjalidest (tl 38) ja kohtute infosüsteemist on kaebaja esitanud sellega seoses eraldi kaebuse

(haldusasi nr 3-11-1239, hiljem 3-11-2420) ning seega ei kuulu need küsimused lahendamisele

käesolevas asjas. Viidatud asjas on lõpplahend ka jõustunud ning E. Ignashevi kaebus arestimaja

tekitatud kahju hüvitamiseks jäeti rahuldamata (Tartu Ringkonnakohtu 23. aprilli 2013. a otsus

haldusasjas nr 3-11-2420).

12. Apellatsioonkaebuse jääb seega rahuldamata. Apellant oli riigilõivu tasumisest vabastatud.

Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud.

Madis Ernits

Maili Lokk

Einar Vene

/digitaalselt alla kirjutatud/ /digitaalselt alla kirjutatud/ /digitaalselt alla

kirjutatud/