1-13-11231/10 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

28. oktoober 2014, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-12-11231

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk, Mati Kartau

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 23. septembri

2014 määrus Reimo Koortile mõistetud

liitkaristuse ülevaatamise kohta

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

süüdimõistetu Reimo Koort, määruskaebus

RESOLUTSIOON

Tartu Maakohtu 23. septembri 2014 määrus jätta muutmata ning süüdimõistetu Reimo Koorti

määruskaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord

KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu

Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi

vahendusel teised kohtumenetluse pooled kümne päeva jooksul, alates päevast, mil

isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Tartu Maakohtu 17.10.2001 otsusega mõisteti Reimo Koort süüdi KrK § 101 p 1

järgi ning karistuseks mõisteti 15 aastat vangistust, KrK § 141 lg 1 järgi - 5 aastat

vangistust, KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3 järgi - 4 aastat vangistust, KrK § 140 lg 2 p 1, 3

järgi - 2 aastat vangistust, KrK § 1411 lg 2 p 2 järgi - 2 aastat vangistust, KrK § 185 lg

2 järgi - 6 kuud vangistust ja KrK § 197 lg 1 järgi ning karistuseks mõisteti 1 aasta

vangistust.

KrK § 40 lg 1 ja § 40 lg 31 alusel mõisteti liitkaristuseks 19 aastat vabadusekaotust.

KrK § 40 lg 3 alusel liideti mõistetud karistusele osaliselt 19.12.2000 otsusega

mõistetud karistuse ära kandmata osa 1 aasta 1 kuu ja 24 päeva vangistust ning

kohtuotsuste kogumis mõisteti R. Koortile liitkaristuseks 20 aastat vangistust, millest

loeti kantuks 17.10. – 11.12.2000 vahi all viibitud aeg 1 kuu ja 26 päeva. Lõplikuks

ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti R. Koortile 19 aastat 10 kuud ja 4

päeva vangistust.

Tartu Ringkonnakohtu 11.12.2001 otsusega tühistati Tartu Maakohtu eeltoodud otsus

osaliselt, s.o R. Koorti süüditunnistamises ja karistamises KrK § 101 p 1 järgi ja

karistuste liitmise osas KrK § 40 lg 1, § 40 lg 3 ja § 40 lg 31 alusel. R. Koort tunnistati

süüdi KrK § 107 lg 2 p 1 järgi ja karistuseks mõisteti antud kuriteo toimepanemise

eest 8 aastat vangistust. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 12 aastat

vangistust. KrK § 40 lg 3 alusel liideti osaliselt 19.12.2000 otsusega mõistetud

karistuse ära kandmata osa, s.o 1 aasta 1 kuu ja 24 päeva vangistust ning

kohtuotsuste kogumis mõisteti liitkaristuseks 13 aastat vangistust, millest loeti

kantuks vahi all viibitud aeg ning lõplikuks ära kandmisele kuuluvaks karistuseks

mõisteti 12 aastat 10 kuud ja 4 päeva vabadusekaotust.

2. 12.09.2014 esitas süüdimõistetu R. Koort Tartu Maakohtule taotluse temale Tartu

Ringkonnakohtu 11.12.2001 otsusega mõistetud liitkaristuse üle vaatamiseks, kuna

hetkel kehtiv karistusseadustik on karistuste liitmise reeglite osas tema olukorda

kergendav.

3. Tartu Maakohtu 23.09.2014 määrusega jäeti R. Koorti esitatud taotlus Tartu

Ringkonnakohtu 11.12.2001 otsusega mõistetud liitkaristuse üle vaatamiseks

rahuldamata.

Maakohus leidis, et hetkel kehtiv karistusseadustik ei kergendaks R. Koorti olukorda,

kuna selle kohaldamisel võiks talle mõista sama suure liitkaristuse, kui on talle

mõistetud Tartu Ringkonnakohtu 11.12.2001 otsusega kriminaalasjas nr 2-1-

433/2001.

Maakohus selgitas, et kuna R. Koort mõisteti süüdi ka I astme kuritegude

toimepanemises, siis lähtus kohus talle hiljem tuvastatud kogumi eest liitkaristuse

moodustamisel KrK

§ 43 lg 31 sätetest ning mõistis lõplikuks liitkaristuseks KrK eriosa vastavas

paragrahvis ettenähtud raskema karistuse ülemmäärast raskema karistuse.

Maakohus märkis, et ka karistusseadustik näeb nii kuritegude kogumi kui ka hiljem

tuvastatud kogumi korral liitkaristuse moodustamiseks ette põhimõtteliselt

samasugused reeglid. Erinevus seisneb siiski selles, et KarS § 64 lg 1 ja 3 kohaselt

ei tohi mõistetav liitkaristus ületada mõistetud üksikkaristuste summat ega

karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis sätestatud raskeima karistuse

ülemmäära. Seega ei tohi liitkaristus ka I astme kuritegude puhul ületada mõistetud

üksikkaristuste summat ega karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis

sätestatud raskeima karistuse ülemmäära.

Siinkohal juhtis maakohus tähelepanu aga KarS 200 lg 2 p 4, 5 (KrK § 141 lg 1 ja §§

140 lg 2 p 1, 3), mille kohaselt oleks R. Koortile võimalik karistuseks mõista kuni 15

aasta pikkune vangistus.

Eeltoodule tuginedes jättis maakohus R. Koorti taotluse rahuldamata, sest kehtiv

karistusseadustik ei ole R. Koortile soodsam, mistõttu ei oma see tagasiulatuvat

jõudu.

Määruskaebuses esitatud taotluste sisu

4. R. Koort taotleb maakohtu määruse tühistamist ning uue määruse tegemist,

millega vaadatakse talle mõistetud liitkaristus karistuste liitmise osas ümber, et see

vastaks hetkel kehtiva KarS §-des 64 ja 65 sätestatule.

Kaebuse esitaja juhib tähelepanu maakohtu otsuses toodule, mille kohaselt

maakohus leiab, et järelikult on karistusseadustik liitkaristuse moodustamise reeglite

osas kriminaalkoodeksiga võrreldes R. Koortile soodsam. Samas viitab maakohus ka

sellele, et üle tuleks vaadata paragrahvid, mille eest R. Koort süüdi mõisteti.

Süüdimõistetu märgib, et viimati nimetatut ei tohi aga teha, sest need paragrahvid on

muutunud raskemaks. Kaebuse esitaja leiab, et seadust tuleb tõlgendada selliselt,

mis on kinnipeetavale soodsam aga mitte võtta arvesse neid paragrahve, mis on

läinud raskemaks ning kinnipeetava olukorda halvendaksid.

R. Koort leiab, et temale mõistetud karistus ei ole hetkel kehtiva seadusega

kooskõlas ning see tuleb ümber vaadata ainult liitkaristuse mõistmise osas.

Kinnipeetav leiab, et see soodustaks tema olukorda ning omab seetõttu KarS § 5 lg 2

kohaselt tagasiulatuvat jõudu.

Ringkonnakohtu seisukoht

5. Ringkonnakohus, olles tutvunud maakohtu määruse, esitatud kaebuse ja

kohtutoimiku materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ning

esitatud määruskaebus rahuldamata. Kuna ringkonnakohus maakohtu määruses

toodud seisukohtadega nõustub, märgib ringkonnakohus vastuseks

määruskaebusele vaid järgnevat.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruses tooduga, mille kohaselt Tartu

Ringkonnakohtu 11.12.2001 otsusega mõistetud liitkaristuse ümbervaatamiseks ja

muutmiseks puudub alus, sest kehtivas karistusseadustikus toodud sätted ei anna

alust R. Koortile mõistetud liitkaristuse muutmiseks (kergendamiseks).

Ringkonnakohus märgib, et R. Koortile mõistetud liitkaristus tuleks üle vaadata ning

vähendada juhul kui mõistetud liitkaristus ületaks varasema seaduse järgi kõige

rangemini sanktsioneeritud üksikteo eest uues karistusseadustikus ettenähtud

sanktsiooni ülemmäära. Maakohus on juba tuvastanud, et käesoleval juhul oleks

selleks määraks KarS § 200 lg 2 p 4, 5 kohaselt kuni 15 aasta pikkune vangistus,

mistõttu ei ületa R. Koortile mõistetud liitkaristus (13 aastat vangistust) kehtivas

karistusseadustikus ettenähtud sanktsiooni ülemmäära.

Maakohus küll möönis, et KarS § 64 lg 1 ja 3 kohaldamine oleks R. Koortile

liitkaristuse mõistmise osas võrreldes KrK soodsam (liitkaristus ei tohi ületada

raskeima karistuse ülemmäära), kuid arvestades karistusseadustiku eriosa vastavas

paragrahvis sätestatud raskeima karistuse ülemmäära, milleks on käesoleval juhul

15 aastat vangistust, ei lähe R. Koortile mõistetud 13 aasta pikkune liitkaristus KarS

§ 64 lg 1 ja 3 sätestatuga vastuollu.

Seega ei kergendaks praegu kehtiv Karistusseadustik R. Koorti olukorda, sest ka

selle kohaldamisel võiks talle määrata sama suure liitkaristuse määras, mis on

mõistetud varasema Tartu Ringkonnakohtu 11.12.2001.a otsusega.

6. Tulenevalt eeltoodust ning juhindudes KrMS § 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab

ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja süüdimõistetu R. Koorti

määruskaebuse rahuldamata.

Tiit Lõhmus Maarika Kuusk

Mati Kartau