3-14-51929/8 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Madis Ernits, Maili Lokk

Määruse tegemise aeg ja koht

28. oktoober 2014, Tartu

Haldusasja number

3-14-51929

Haldusasi

Rooland Arundi kaebus Tartu Vangla vastu

helistamise võimaldamata jätmisega põhjustatud kahju

hüvitamiseks kohtu äranägemisel

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 16.09.2014. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Rooland Arundi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Rooland Arund

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 16.09.2014. a määrus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

saamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R. Arund esitas 25.06.2014 Tartu Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks

helistamise võimaldamata jätmise eest kahe nädala jooksul. Taotluse kohaselt saabus kaebaja

Tartu Vanglasse 10.06.2014 ning talle väljastati Elisa, mitte OÜ Top Connect Turbo

kõnekaart. Elisa kõnekaardi kasutamist ettenägevat aparaati võimaldati E7 sektoris alles

20.06.2014. Ka pärast aparaatide kasutuselevõttu ei saanud kaebaja kohe helistada, sest Elisa

kõnekaardile kõneaja laadimise ja laekumise aeg võib olla kuni 15 tööpäeva ning vastaja kulul

selle kõnekaardiga helistada ei saa.

17.08.2014 esitatud puuduste kõrvaldamise avalduses märkis R. Arund, et vangla ei

võimaldanud Elisa kõnekaardi kasutamiseks aparaati enne 25.06.2014. R. Arundil polnud

võimalik helistada advokaadile, perearstile, lastele ega endisele tööandjale saamata jäänud

töötasu kandmiseks tema vanglasisesele isikuarvele, et soetada maitseaineid, pesemisasju ja

muud vajalikku. R. Arund ei saanud advokaadilt juriidilistes küsimustes konsultatsiooni võtta

ega perearstilt vangla meditsiiniosakonnale esitamiseks haiguslugu küsida. Suhtlemise

võimaluse puudumine kahjustas suhteid lastega ja laste emadega. R. Arund küsis ametnikelt

Turbo kõnekaarti, kuid seda ei antud. Ta on soovinud helistada 11.06.2014, 13.06.2014,

18.06.2014, 20.06.2014 ja vahepealsel ajal advokaadile ja perearstile. Tartu Vangla alandas

süüliselt R. Arundi väärikust.

Tartu Vangla jättis 27.08.2014. a otsusega kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Otsuse

kohaselt on välja selgitatud, et E7 sektoris toimusid helistamised 11.06.2014, 13.06.2014,

18.06.2014 ja 20.06.2014, kuid selleks perioodiks ei olnud Elisa operaator kõiki oma telefone

töökorda saanud ning Elisa kõnekaarte polnud võimalik kasutada. Turbo kaarti oli veel

võimalik kasutada, kuid on tõendatud, et R. Arundile seda kõnekaarti ei väljastatud, kuigi ta

avaldas selleks soovi. Helistamise võimaldamata jätmisel käitus vangla õigusvastaselt ning

vabandas selle eest, kuid kahjuhüvitist ei määranud, sest R. Arundi väidetavad kannatused ei

ole käsitatavad inimväärikuse alandamisena. Pealegi tegi isik oma esimese kõne alles

16.07.2014 ning kasutas suhtlemiseks aktiivselt ka postiteenust.

2. R. Arund esitas 01.09.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu

helistamise võimaldamata jätmisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu

äranägemisel. Kaebuse kohaselt võimaldati Elisa kõnekaardi jaoks aparaate alles 25.06.2014

ning seni ei võimaldatud helistamist kahe nädala jooksul. Kaebaja tundis end alandatuna,

kuna vangla irvitas tema õiguse üle omada toimivat telefonikaarti ning helistada. Koos

kaebusega esitas kaebaja taotluse riigilõivust vabastamiseks.

3. Tartu Halduskohus rahuldas 16.09.2014. a määrusega menetlusabi taotluse osaliselt ning

kohustas kaebajat tasuma riigilõivu 30 eurot kümne päeva jooksul alates määruse

jõustumisest.

Määruse kohaselt oli kaebaja menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu

(01.05.2014-31.08.2014) sissetulek 222,98 eurot, millest vastavalt HKMS § 112 lg 1 p-le 1

kuulub mahaarvamisele 156,09 eurot. HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel arvestatud kaebaja

kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek on 33,45 eurot, so (222,98-156,09)/4x2.

Riigilõivuseaduse § 571 lg-st 3 tulenevalt on riigilõivusumma käesolevas asjas 250 eurot.

Kuigi kaebuselt tasutav riigilõiv ületab kaebaja kahekordse keskmise ühe kuu sissetuleku, ei

ole kaebaja täielik vabastamine riigilõivu tasumisest põhjendatud. Kaebuse kohaselt on

kaebajale põhjustatud mittevaralist kahju helistamise võimaldamata jätmisega. Arvestades

kaebaja õiguste võimaliku riive vähest intensiivsust ning kaebaja kahekordset keskmist ühe

kuu sissetulekut, leidis kohus, et käesolevas haldusasjas kaebuse esitamisel tuleb kaebajal

tasuda riigilõivu summas 30 eurot.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. R. Arund esitas 22.09.2014 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 16.09.2014. a määruse

tühistamiseks ning taotles täielikku riigilõivust vabastamist.

Määruskaebuse kohaselt palub kaebaja halduskohtu määruse tühistada, kuna halduskohus

arvestas tema sissetulekuna vanglasse saabumisel kaebaja taskus olnud 22,98 eurot ja tema

enda 200 eurot, mis oli sõbra käes hoiul ja mille sõber hiljem vanglasse saatis. Seega ei ole

kaebajal viimase nelja kuu jooksul sissetulekuid olnud. Kaebajale ei ole vanglas võimaldatud

töötamist, samuti pole tal aktsiaid ega muid sissetulekuid, ning tal ei ole 30 eurot kuskilt

võtta. Uskumatu on olukord, et isik ei saa enda õigusi kaitsta, kuna tal puudub raha riigilõivu

tasumiseks. Kohtuasja põhjustas vangla ise, kuna ei võimaldanud kaebajale helistamist

kaitsjale, lähedastele ega perearstile. Seda võimaldati alles 25.06.2014 ning vangla tunnistab

ka ise eksimust. Kaebaja pööras igal helistamise päeval rikkumisele vangla tähelepanu, kuid

vangla ei üritanudki kaebajale kehtivat kõnekaarti võimaldades olukorda lahendada. Seega

vangla alandas kaebaja inimväärikust perioodil 10.06.2014-25.06.2014 ning see tekitas

depressiooni ja stressi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

6. Kaebaja leidis, et halduskohus arvestas tema sissetulekuid valesti. Ringkonnakohus selgitab,

et Riigikohtu 12.03.2012. a määruse nr 3-7-1-3-61-12 p 9 järgi tuleb kinnipeetava

maksejõulisuse hindamisel sissetulekuna käsitada laekumisi vanglasisesele isikuarvele, sh nii

regulaarseid (töötasu, toetused) kui ka ühekordseid laekumisi (nt lähedase ühekordne kanne

kinnipeetava kontole, samuti kinnipeetava kasuks kohtus välja mõistetud summad,

sh menetluskulu). Vanglasse saabumisel kaebaja taskus olnud raha sissemakse vanglasisesele

isikuarvele ning kaebaja sõbra poolt talle tagasi makstud raha on mõlemad ühekordsed

laekumised vanglasisesele isikuarvele, mida tuleb Riigikohtu seisukoha kohaselt sissetulekuna

käsitada. Kaebaja rõhutab, et tegemist on tema enda rahaga, kuid jääb ebaselgeks, miks ei

peaks kohus seda tema maksevõime hindamisel arvesse võtma. Vanglasisesele isikuarvele

laekuv raha on eelduslikult alati kinnipeetava oma ning tal on võimalik vaba raha ühtviisi

riigilõivu tasumiseks kasutada olenemata asjaolust, kas see oli juba vabaduses tema enda raha

või ei. Seega halduskohus arvestas kaebaja sissetulekuks asjakohasel perioodil õigesti 222,98

eurot. Kaebaja esitas vanglale kahjunõude 25.06.2014, seega võis ta sellest ajast saadik

arvestada võimalusega, et vangla tema nõuet ei rahulda ning tal tuleb kohtusse pöörduda ja

riigilõivu tasuda. 06.07.2014 laekus kaebaja isikuarvele 200 eurot, millest 140 eurot peeti

kinni vabanemisfondi tarbeks, kuid ülejäänud raha kulutas kaebaja kaupluses. Samas olnuks

tal võimalus osa järele jäänud rahast riigilõivu tasumiseks säästa. Seega ei saa nõustuda, et

kaebajal puudus raha riigilõivu tasumiseks, vaid ta on otsustanud enda rahalisi vahendeid

muul viisil kasutada.

7. Halduskohus viitas vaidlustatud määruses kaebaja õiguste riive vähesele intensiivsusele, kuid

ei põhjendanud oma seisukohta. Kaebaja leidis kaebuses, et rikutud on tema õigust helistada

ning tugines kahjuhüvitise nõudmisel väärikuse alandamisele, kuna tema õigustele irvitati

ning ta ei saanud suhelda soovitud isikutega. Ka määruskaebuses põhjendas kaebaja

täiendavalt, et vangla alandas tema inimväärikust ning see tekitas stressi ja depressiooni.

Seega vaidles kaebaja määruskaebuses sisuliselt vastu halduskohtu seisukohale, et tema

õiguste riive oli väheintensiivne.

Riigikohus on 04.05.2011. a määruses asjas nr 3-3-1-11-11 selgitanud, et väheintensiivse riive

korral ei ole riigilõivust vabastamine põhjendatud (p 10). Käsitletud lahendis oli kaebaja

halduskohtule esitatud kaebuses leidnud, et õigusaktides ette nähtud kinnipidamistingimused

ei olnud tagatud ning sellega rikuti tema inimväärikust. Riigikohus märkis, et inimväärikuse

printsiip on põhiseaduse üks põhiprintsiipidest, mida tuleb järgida ka isiku kinnipidamisel

vanglas või arestimajas. Riigil on kohustus tagada, et isikult vabaduse võtmisel peetakse teda

kinni inimväärikust säilitavates tingimustes ning meetme kohaldamise viis ega meetod ei tohi

põhjustada isikule kannatusi ja raskusi enam, kui kinnipidamisega vältimatult kaasneb.

Inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega

kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Riigikohus leidis, et kaebuses väidetud pikaajalist

(24.03.2009–03.10.2009) kinnipidamistingimuste rikkumist ei saanud käsitada

väheintensiivse riivena.

Ka praegusel juhul tuleb hinnata väidetavat inimväärikuse alandamist, kuna kaebaja on sellele

oma kahjunõudes tuginenud. Eeltoodud Riigikohtu lahendist tulenevalt on võimaliku riive

intensiivsuse hindamisel esmalt oluline periood, mille jooksul väidetavalt kaebaja väärikust

alandati. Kohtueelse menetluse ja kohtus esitatud dokumentide põhjal võis selleks perioodiks

olla 10.06.2014–20.06.2014 või 10.06.2014–25.06.2014, seega maksimaalselt 15 päeva, kui

arvata välja 25.06.2014, mil helistamist juba kindlasti võimaldati. Ringkonnakohtu hinnangul

ei ole 15 päeva jooksul helistamise võimaldamata jätmises seisnev riive niivõrd intensiivne, et

seda saaks kaebuses väidetud asjaoludel väärikuse alandamiseks pidada. Ringkonnakohus

juhib tähelepanu ka vangla 27.08.2014. a otsuses esitatud põhjendusele, et kaebaja tegi oma

esimese telefonikõne alles 16.07.2014. Sellisel juhul ei ole usutav, et kaebaja poolt nimetatud

isikutele helistamine oli niivõrd oluline ja vajalik, et selle võimaldamata jätmine talle suuri

kannatusi põhjustas.

8. Eelneva põhjal on ringkonnakohus seisukohal, et kaebajalt 30 euro suuruse riigilõivu

nõudmine on põhjendatud. Kohus märgib, et kaebajal tuleb riigilõiv tasuda alles Tartu

Halduskohtu 16.09.2014. a määruse jõustumisest kümne päeva jooksul ning seega on tal

riigilõivu säästmiseks veel aega.

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/