3-14-52174/30 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Madis Ernits, Tiina Pappel

Määruse tegemise aeg ja koht

28.10.2014, Tartu

Haldusasja number

3-14-52174

Haldusasi

Sarmeks Grupp OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite

ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 30.06.2014. a otsuse

nr 136/893 ja PRIA 21.08.2014. a vaideotsuse

nr 134/14/143

tühistamiseks;

Undverk

Põllumajanduslik OÜ kaebus PRIA 30.06.2014. a

otsuse nr 13-6/894 ja PRIA 21.08.2014. a vaideotsuse

nr 13-4/14/128-1 tühistamiseks; RATOSFEN

PÕLLUMAJANDUSLIK OÜ kaebus PRIA

30.06.2014. a otsuse nr 13-6/892 ja PRIA 22.08.2014.

a vaideotsuse nr 134/14/1291 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 01.10.2014. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Sarmeks Grupp OÜ, Undverk Põllumajanduslik OÜ ja

RATOSFEN

PÕLLUMAJANDUSLIK

OÜ

määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebajad Sarmeks Grupp OÜ

Undverk Põllumajanduslik OÜ

RATOSFEN PÕLLUMAJANDUSLIK OÜ

Esindajad v.-adv. Karina Lõhmus-Ein ja Rene Varul

Vastustaja PRIA

RESOLUTSIOON

Jätta Sarmeks Grupp OÜ, Undverk Põllumajanduslik OÜ ja RATOSFEN

PÕLLUMAJANDUSLIK OÜ määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

01.10.2014. a määruse resolutsiooni p 2 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määrus ei ole edasi kaevatav (HKMS § 252 lg 7 ls 2).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. PRIA määras 15.02.2012. a otsusega nr 13-6/348 Sarmeks Grupp OÜle

loomakasvatusehitise investeeringutoetuse summas 498 615,70 eurot (III kd, tl 12p-13),

Undverk Põllumajanduslik OÜ-le loomakasvatusehitise investeeringutoetuse summas

389 689,20 eurot (I kd, tl 12p-13) ja RATOSFEN PÕLLUMAJANDUSLIK OÜle

loomakasvatusehitise investeeringutoetuse summas 497 805 eurot (II kd, tl 12p-13).

2. PRIA jättis 30.06.2014. a otsusega nr 13-6/893 (III kd, tl 40-42) Sarmeks Grupp OÜ-le

toetuse välja maksmata ja tunnistas kehtetuks 15.02.2012. a otsuse. PRIA jättis 30.06.2014. a

otsusega nr 13-6/894 (I kd, tl 47-48p) Undverk Põllumajanduslik OÜ-le toetuse välja

maksmata ja tunnistas kehtetuks 15.02.2012. a otsuse. PRIA jättis 30.06.2014. a otsusega

nr 136/892 (II kd, tl 39-40p) RATOSFEN PÕLLUMAJANDUSLIK OÜ-le toetuse välja

maksmata ja tunnistas kehtetuks 15.02.2012. a otsuse. Otsuste kohaselt ei ole kaebajate puhul

tegemist põllumajandusministri 23.08.2010. a määruse nr 87 „Loomakasvatusehitise

investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“

(määrus nr 87) § 2 lg-s 1 nimetatud taotlejaga, tingimused toetuse saamiseks on tekitatud

kunstlikult ja tõendid kogumis näitavad, et reaalselt ei ole põllumajandustootmisega tegeletud.

3. PRIA jättis 21.08.2014. a vaideotsusega nr 13-4/14/143 (III kd, tl 43-44p) rahuldamata

Sarmeks Grupp OÜ vaide PRIA 30.06.2014. a otsusele. PRIA jättis 21.08.2014

vaideotsusega nr 13-4/14/128-1 (I kd, 49-50) rahuldamata Undverk Põllumajanduslik OÜ

vaide PRIA 30.06.2014. a otsusele. PRIA jättis 22.08.2014. a vaideotsusega nr 13-4/14/129-

1 (II kd, tl 4142) rahuldamata RATOSFEN PÕLLUMAJANDUSLIK OÜ vaide PRIA

30.06.2014. a otsusele.

4. Sarmeks Grupp OÜ esitas 22.09.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse (III kd, tl 2-9p) PRIA

30.06.2014. a otsuse nr 13-6/893 ja 21.08.2014. a vaideotsuse nr 13-4/14/143 tühistamiseks.

Undverk Põllumajanduslik OÜ esitas 22.09.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse (I kd, tl 29p)

PRIA 30.06.2014. a otsuse nr 13-6/894 ja 21.08.2014. a vaideotsuse nr 13-4/14/128-1

tühistamiseks. RATOSFEN PÕLLUMAJANDUSLIK OÜ esitas 22.09.2014 Tartu

Halduskohtule kaebuse (II kd, tl 2-9p) PRIA 30.06.2014. a otsuse nr 136/892 ja 22.08.2014. a

vaideotsuse nr 13-4/14/129-1 tühistamiseks.

Kaebustes esitasid kaebajad taotlused esialgse õiguskaitse korras PRIA kohustamiseks maksta

15.02.2012. a otsustega määratud investeeringutoetused kaebajatele välja või alternatiivselt

kanda Tartu Halduskohtu deposiitarvele. Kaebuste kohaselt ehitised, mille ehitamiseks

toetused määrati, on valmis ehitatud ning kaebajad on esitanud PRIA-le enne 30.06.2014. a

otsuste tegemist taotlused koos vajalike dokumentidega toetuse väljamaksmiseks. Sarmeks

Grupp OÜ väitel on tal ehitustöid teostanud OÜ Mapri ees võlgnevus 599 583,58 eurot, s.h

viivised 100 967,87 eurot. Undverk Põllumajanduslik OÜ väitel on tal ehitustöid teostanud

M.S.I. Ehitus OÜ ees võlgnevus 365 883,54 eurot, s.h viivised 15 606,04 eurot. RATOSFEN

PÕLLUMAJANDUSLIK OÜ väitel on tal ehitustöid teostanud OÜ Mapri ees võlgnevus

601 571,99 eurot, s.h viivised 103 766,98 eurot. Kaebajate väitel võib toetuse välja maksmata

jätmine viia selleni, et kohtuotsuse jõustumise ajaks on kaebajad kaotanud kogu vara ning

kaebusi rahuldava otsuse jõustumine võib osutuda võimatuks seetõttu, et tulenevalt Nõukogu

määruse (EÜ) nr 1290/2005 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta artiklist 28 ei ole

PRIA-l pärast 31.12.2015 võimalik vaidlusaluse meetme raames enam väljamakseid teha,

kuid käesoleva vaidluse kestmine kauem kui 31.12.2015 on kõigi kohtuastmete läbimise

korral tõenäoline. Kaebajate arvates on teostatud investeeringute eest toetuse

väljamaksmisega võimalik ära hoida olulise kahju tekkimine kaebajatele ja kolmandatele

isikutele ning toetuse väljamaksmisega kaebajatele ei kahjustata kolmandate isikute ega

avalikkuse huve. Kaebajad märkisid, et kaebuste rahuldamata jätmise korral on vastustajal

võimalik esialgse õiguskaitse kohaldamise korras välja makstud toetus kaebajatelt

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 254 lg 2 ja võlaõigusseaduse alusetu rikastumise

sätete alusel tagasi nõuda. Veel märkisid kaebajad, et alternatiivse esialgse õiguskaitse

meetme kohaldamisega toetuse maksmisel Tartu Halduskohtu deposiitarvele välistatakse

kohtuotsuse täitmise võimatuks muutumine põhjusel, et kohtuotsuse jõustumise ajal ei ole

meetme 1.4.2 raames väljamakseid enam võimalik teha.

5. PRIA esitas 26.09.2014 Tartu Halduskohtule seisukohad esialgse õiguskaitse taotlustele

(I kd, tl 108-108p; II kd, tl 94-94p; III kd, tl 113-113p), milles ta palus jätta esialgse

õiguskaitse taotlused rahuldamata. PRIA märkis, et Euroopa Parlamendi ja Nõukogu

17.12.2013. a määrus (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise

ja seire kohta, millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr

165/94, (EÜ) nr 2799/98, (EÜ) nr 814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008 näeb

ette, et liikmesriigid vastutavad programmide rakendamise ja oma ülesannete täitmise eest

vastavalt käesolevale määrusele ja tasemel, mida nad peavad asjakohaseks, kooskõlas

liikmesriigi institutsioonilise, õigus- ja finantsraamistikuga ning vastavuses määruse ja muude

asjakohaste liidu eeskirjadega, mistõttu kaebajate kasuks tehtud jõustunud kohtuotsuse alusel

väljamakse tegemata jätmine on välistatud ning see ei olene kohtumenetluse ajast. PRIA

leidis, et arvestades väljamakstava summa suurust, toetuse saaja majandustegevust ja tema

varasid on ilmselge, et toetuse väljamaksmisel ei oleks kaebuste rahuldamata jätmise korral

reaalselt midagi tagasi nõuda. PRIA märkis, et tegemist on riigilt rahalise toetuse

taotlemisega ja toetuse saamiseks isikul subjektiivne õigus puudub, mistõttu taotlejatel ei saa

tekkida toetuse määramise otsuse alusel ootust, et neile ka määratud toetus välja makstakse.

6. Kaebajad esitasid 26.09.2014 täpsustused esialgse õiguskaitse taotlustele (I kd, tl 112113;

II kd, tl 98-99; III kd, tl 117-118), milles palusid kohustada PRIA-t maksma kaebajatele

määratud investeeringutoetus otse ehitusfirmadele OÜ-le Mapri ja M.S.I. Ehitus OÜ-le ning

alternatiivselt Tartu Halduskohtu deposiitarvele. Kaebajad märkisid, et kuna ehitajatele on

tasumata, suureneb lepingutest tulenevalt igapäevaselt viivis ja õiguskaitse kohaldamine

peataks viiviste suurenemise. Kaebajate väitel on nad valmis alluma ka HKMS § 251 lg-s 3

sätestatud tingimuslikule esialgsele õiguskaitsele, mille kohaselt peaks PRIA maksma

toetusrahad ehitajatele välja eeldusel, et kaebajad on edastanud kohtule HKMS § 254 lgs 2

viidatud rahade tagastamise kohustuse täitmiseks pangagarantii.

7. PRIA esitas 29.09.2014 vastused esialgse õiguskaitse taotluse täpsustustele (I kd,

tl 117117p; II kd, tl 103-103p; III kd, tl 122-122p), milles ta märkis, et PRIA-l ei ole võimalik

suunata rahasid töövõtjatele, sest vastavalt määruse nr 87 § 18 lg-le 1 makstakse toetus

toetuse saajale.

8. Tartu Halduskohus liitis 01.10.2014. a määrusega (III kd, tl 124-126p) Sarmeks Grupp

OÜ, Undverk Põllumajanduslik OÜ ja RATOSFEN PÕLLUMAJANDUSLIK OÜ kaebused

ühte menetlusse (resolutsiooni p 1) ning jättis Sarmeks Grupp OÜ, Undverk Põllumajanduslik

OÜ ja RATOSFEN PÕLLUMAJANDUSLIK OÜ taotlused esialgse õiguskaitse

kohaldamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 2).

Kohtu hinnangul tuginevalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17.12.2013. a määruse (EL)

nr 1306/2013 artiklile 118 on PRIA põhjendatult kinnitanud, et kaebajate kasuks tehtud

jõustunud kohtuotsuse alusel väljamakse tegemata jätmine on välistatud ning see ei olene

kohtumenetluse ajast, mistõttu on alusetud kaebajate väited seoses toetuse väljamaksmise

ajalise piiranguga hiljemalt 31.12.2015. Kohus käsitles kaebajate taotlust esialgse õiguskaitse

kohaldamiseks taoliselt, et esimese alternatiivina taotletakse toetuste väljamaksmist kas

kaebajatele enestele või ehitusfirmadele. Kohus nõustus, et PRIA-l ei ole võimalik maksta

toetust ehitusettevõtetele, sest vastavalt määruse nr 87 § 18 lg-le 1 makstakse toetus toetuse

saajale. Kohus märkis, et kuna kaebajad on soovinud alternatiivselt toetuse väljamaksmist

kohtu deposiitarvele vaid seoses meetme 1.4.1 raames väljamakse tegemise väidetava ajalise

piiranguga ning kaebuste rahuldamisel on võimalik toetuse väljamaksmine kaebajatele pärast

vastava kohtuotsuse jõustumist sõltumata ajahetkest, siis langeb ära kaebajate alternatiivne

taotlus toetuse väljamaksmiseks kohtu deposiitarvele. Kohus nõustus vastustaja seisukohaga,

mille järgi kaebajatel puudub subjektiivne õigus toetuse saamiseks ning kohtu hinnangul ei

saa kaebajatel olla õiguspärast ootust toetuse saamiseks olukorras, mil PRIA vaidlusaluste

otsuste kohaselt on kaebajad tekitanud kunstlikult tingimused toetuse saamiseks. Eeltoodust

tulenevalt asus kohus seisukohale, et kaebajate õiguste võimalikku riivet ei saa lugeda

sedavõrd intensiivseks, et oleks põhjendatud esialgse õiguskaitse kohaldamine kaebajatele kui

toetuse saajatele toetust välja makstes. Kohus märkis, et käesolevas menetlusstaadiumis ei ole

alust pidada kaebusi ilmselgelt perspektiivituks, kuid kohtu hinnangul on kaebustel pigem

vähesed eduväljavaated ning esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise poolt räägib see, et

veenvalt pole põhjendatud ega tõendatud pöördumatult kahjulike tagajärgede ohtu

kaebajatele. Eeltoodust tulenevalt ei pidanud kohus põhjendatuks ka tingimusliku esialgse

õiguskaitse kohaldamist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. Sarmeks Grupp OÜ, Undverk Põllumajanduslik OÜ ja RATOSFEN

PÕLLUMAJANDUSLIK OÜ esitasid määruskaebuse (IV kd, tl 61-64), milles paluvad

tühistada Tartu Halduskohtu 01.10.2014. a määrus ja teha uus määrus, millega rahuldada

kaebajate esialgse õiguskaitse taotlused. Määruskaebuse põhjendused:

Ehitusfirmad on rakendamas kaebajate vastu ehitustöövõtulepingutest tulenevaid rahalisi

sanktsioone (viivised) arvete tasumisega viivitamise eest ja nõuavad tasumata arvete

maksmist. Esialgse õiguskaitse kohaldamise vajaduse tekitab ka teadmine, et PRIA-l kui

makseasutusel ei ole pärast 31.12.2015 enam võimalik vaidlusaluse meetme alusel toetusi

välja maksta ning PRIA teistsugune kinnitus võib ajas muutuda. Tingimusliku õiguskaitse ja

pangagarantiide kaudu oleks kaebuste rahuldamata jätmisel tagatud rahade tagastamine PRIA-

le (riigile). Menetluslikult oleks otstarbekas, kui ringkonnakohus annab seisukoha, kas

kaebajatel puudub subjektiivne õigus toetuse saamiseks või on tegemist halduskohtu ebaõige

järeldusega. Kaebajatel on subjektiivne õigus toetust saada ja nõuda, kuna neile on PRIA

15.02.2012. a haldusaktiga toetus määratud, mis on tekitanud kaebajatele subjektiivse õiguse

nõuda haldusaktiga antud õiguse täitmist ja PRIA-le kohustuse toetuse väljamaksmiseks

ehitustööde tegemisel. Toetuse taotlejal puudub subjektiivne õigus toetusele, kuid kaebajad ei

ole taotlejad, vaid isikud, kellele on toetused haldusaktiga juba määratud. Jääb arusaamatuks,

kas halduskohus on nõustunud PRIA vastuväitega tingimuste kunstliku loomise kohta või on

halduskohtu järeldus seotud eeldusega, et PRIA vaidlustatud otsused jäävad sellisel kujul

kehtima. Ringkonnakohtul tuleb hinnata kaebuste eduväljavaateid, mis on head, sest tegemist

on PRIA haldusaktide kehtetuks tunnistamisega adressaatide kahjuks, mis on pigem erandlik

nähtus. Uusi asjaolusid võrreldes 2012. a toetuse määramisega ilmnenud ei ole. PRIA on

kontrollinud toetuse määramise tingimusi 2012. a, enne toetuse määramist ja korduvalt

edaspidi, s.h 2014. a veebruaris, kuid on samade asjaolude ja tõendite pinnalt määranud

osadele kaebajatele toetusi 2012. a ja 2013. a põllumajandusmasinate ostmiseks ning toetused

ka välja maksnud. Ebaõiglane tundub olukord, kus kaebajatel lastakse võtta pangast suured

laenukohustused, ehitusfirmade ees olulised tasukohustused, ehitised valmis ehitada ja alles

seejärel asub PRIA väitma, et kaebajad on loonud 2012. a kunstlikult mingeid tingimusi.

Halduskohus on lugenud kaebuse eduväljavaated vähesteks liiga kergekäeliselt. Ei nõustu

määruse järeldusega, et veenvalt pole põhjendatud ega tõendatud pöördumatult kahjulike

tagajärgede oht kaebajatele. Kaebuste ja nende lisade kohaselt on tuvastatavad kaebajate

võlgnevused ehitusfirmade ees, kelle poolt nõuete sissenõudmisel ootab kaebajaid ilmselt

pankrot, kuna summad on liiga suured refinantseerimiseks vmt, s.h asuvad laenusid tagasi

nõudma pangad. Põhistatud on kaebajate tõenäoliselt saabuvaid ja juba aktuaalseid rahalisi

raskusi, kui esialgset õiguskaitset ei rakendata (viivised ja sissenõutavad summad). Avaliku

huvina on käsitletav valmisehitatud lautade käiku andmine, mis on olnud takistatud, kuivõrd

kaebajad peavad eelkõige lahendama lautade ehitamise finantseerimise küsimuse.

10. PRIA esitas 22.10.2014 vastuse määruskaebusele, milles ta nõustub halduskohtu

seisukohtadega esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise osas. Vastuse põhjendused:

Kaebaja ei ole esitanud ühtegi vastuargumenti PRIA väitele jõustunud kohtuotsuse alusel

toetuse väljamaksmise kohustuste kohta. Toetuse määramine ei tähenda veel toetuse

väljamaksmist, lähtuvalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 25.10.2012 määruse nr 966/2012

artiklist 135 p 3c. Laenurahade kasutamisest ja ehitusettevõtjatega sõlmitud lepingutest

tulenevate sanktsioonide risk on toetuse saaja enda kanda. Toetuse saajad ei ole arvestanud

enda rahalisi võimalusi, sest taotletakse tegevuse rahastamist enne kulutuste tegemist määruse

nr 87 § 18¹ alusel, s.t taotletakse toetuse väljamaksmist enne kui ollakse ise selle eest ehitajale

tasunud. Tavalises korras kuludeklaratsiooni esitamisel tasub toetuse saaja kõigepealt ise

töövõtjale ja seejärel esitab kuludokumendid PRIA-le väljamaksmiseks, s.t tal peavad

rahalised vahendid olemas olema. Määruse nr 87 § 18 lg-s 4 on sätestatud võimalus varasema

taotluse rahuldamise otsuse muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks. Halduskohus on

HKMS § 249 lg-t 3 õigesti rakendanud. Kui PRIA täiendava kontrolli käigus ilmneb, et

toetuse andmise menetluses on esinenud olulisi vigu, siis ei saa jätkata ebaõiget

halduspraktikat ning toetus välja maksta isikule, kel puudub õigus seda saada. Ainuüksi

asjaolu, et laut on valmis ehitatud, ei tähenda, et määruse eesmärk oleks täidetud. Laut peab

olema valmis ehitatud isiku poolt, kel on õigus üldse toetust taotleda. Vastustaja ei nõustu

kaebajale väljamakse tegemisega enne kohtumenetluse lõppemist, kuivõrd arvestades kaasuse

asjaolusid on ilmne, et toetuse väljamaksmisel ei oleks kaebuse rahuldamata jätmise korral

reaalselt midagi tagasi nõuda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et puudub alus määruskaebuse rahuldamiseks.

12. HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste

asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise

kohustuslikuks menetlusosalistele. Kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende

lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Tartu Halduskohus liitis 01.10.2014. a määruse

resolutsiooni p 1 kohaselt kaebajate kaebused ja resolutsiooni p 2 kohaselt jättis kaebajate

esialgse õiguskaitse taotlused rahuldamata, millest viimase osas on halduskohtu määrus

vaidlustatav. Määruskaebuses on esitatud taotlus tühistada Tartu Halduskohtu 01.10.2014. a

määrus ja teha uus määrus, millega rahuldada kaebajate esialgse õiguskaitse taotlused.

Eeltoodut arvestades on ringkonnakohtu hinnangul kaebajate tahe, et ringkonnakohus

tühistaks Tartu Halduskohtu 01.10.2014. a määruse resolutsiooni p 2.

13. Kõigepealt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et käesoleval juhul tuleb vaadelda

üksnes halduskohtus vaidlustatud PRIA 30.06.2014. a otsuseid ja nendes viidatud

15.02.2012. a otsuseid, mitte aga muid PRIA poolt toetuse maksmise otsuseid (III kd, 85p-91;

I kd, 81p-87), millega on kaebajatest Sarmeks Grupp OÜ-le ja Undverk Põllumajanduslik

OÜ-le PRIA poolt määratud muid toetusi ja ka toetussummad osaliselt välja makstud.

Kuivõrd muud PRIA toetuse maksmise otsused ei kuulu käesoleva asja vaidluse esemesse,

siis jätab ringkonnakohus kaebajate sellekohased määruskaebuses esitatud väited

tähelepanuta.

14. Haldusasja materjalidest nähtuvalt on kaebajad halduskohtule esitatud kaebustes taotlenud

PRIA 30.06.2014. a otsuste ja nende osas tehtud vaideotsuste tühistamist. Kaebajad ei ole

kaebustes taotlenud PRIA kohustamist maksta välja kaebajatele 15.02.2012. a otsustega

määratud toetussummad. Esialgse õiguskaitse taotluste raames on kaebajad palunud

kohustada PRIA-t kaebajatele välja maksma 15.02.2012. a otsustega määratud

investeeringutoetused. HKMS § 251 lg 1 p 3 kohaselt võib esialgse õiguskaitse määrusega

kohustada haldusorganit muuhulgas toimingut tegema. Nimetatud esialgse õiguskaitse abinõu

rakendatakse koos kohustamiskaebusega ning kohtul tuleb arvestada, et esialgse õiguskaitse

abinõu oleks kooskõlas kaebuse eesmärgiga ega väljuks kaebuse piiridest. Esialgse

õiguskaitse taotlus peab lähtuma põhivaidlusest, s.t see peab teenima sama eesmärki. Seega ei

saa esialgset õiguskaitset paluda haldusakti või toimingu suhtes, mis ei ole põhivaidluse

esemeks. Esialgne õiguskaitse ei saa kaitsta kaebaja õigusi suuremas määras kui tema kaebuse

osas tehtav võimalik positiivne kohtuotsus (Halduskohtumenetluse seadustik, kommenteeritud

väljaanne, K. Merusk, I. Pilving, Juura 2013, lk 688 ja 693). Ringkonnakohus leiab, et

käesoleval juhul ei lähtu esialgse õiguskaitse abinõu rakendamise taotlus põhivaidlusest,

kuivõrd õiguskaitset taotletakse toimingu suhtes, mis ei ole põhivaidluse esemeks. Eeltoodut

arvestades ei pea ringkonnakohus võimalikuks kohustada PRIA-t maksma välja kaebajatele

15.02.2012. a otsusega määratud toetussummasid. Lisaks ei ole taolise abinõu rakendamine

õiguslikult võimalik ka seetõttu, et väljamaksmise eeldusena peab olema vastav taotlus

rahuldatud, kuid käesolevas asjas vaidlustatud 30.06.2014. a otsustest nähtuvalt on PRIA

asunud seisukohale, et toetuse määramise taotluste rahuldamine on olnud ebaõige ja

sellekohased otsused on kehtetuks tunnistatud. PRIA 30.06.2014. a otsuste õiguspärasus

selgitatakse aga välja alles peaasja menetluse raames.

15. Kaebajad on arvamusel, et kuna neile on toetused otsustega juba määratud, siis on neil

subjektiivne õigus toetust saada. Ringkonnakohus sellega ei nõustu ja märgib, et halduskohus

on õigesti nõustunud vastustaja seisukohaga, mille järgi kaebajatel subjektiivne õigus toetuse

saamiseks puudub. Määruse nr 87 § 18 lg 2 sätestab, et toetust ei maksta Euroopa Liidu ühise

põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 62 lg 5 teises lauses sätestatud

juhtudel. Sellisel juhul ei hüvitata toetuse saajale ka ettevalmistavale tööle tehtud kulutusi.

ELÜPS § 62 lg 5 teine lause sätestab, et PRIA jätab maaelu arengu toetuse maksmata, kui

pärast taotluse rahuldamist, kuid enne toetuse maksmist tehakse kindlaks taotluse rahuldamata

jätmise alused või kui toetuse saaja ei ole täitnud toetuse saamise nõudeid. Taotluse

rahuldamata jätmise alused on toodud ELÜPS § 62 lg-s 2. Kuivõrd tegemist on toetusega,

mille saamiseks tuleb täita seaduses kehtestatud nõudeid, siis järelikult olukorras, kus ilmneb,

et neid nõudeid ei ole siiski täidetud, on ka õigus jätta toetus välja maksmata. Halduskohus on

nimetatud aspekti määrust tehes õigustatult silmas pidanud. Seega on halduskohus esitatud

taotluste ja asjaolude kontekstis vaidlusaluses määruses õigesti sisustanud kaebajate

subjektiivse õiguse puudumise. Ringkonnakohtu hinnangul on nii PRIA kui ka halduskohus

käsitlenud kaebajat kui toetuse saajat, mitte kui toetuse taotlejat. Ringkonnakohus on

seisukohal, et toetuste maksmine selleks tegelikkuses õigustamata isikutele on siiski kaalukam

huvi, kui kaebajate poolt välja toodud huvi jätkata valmisehitatud lautade käiku andmist.

16. Asjas kogutud materjalidest tulenevalt nõustub ringkonnakohus halduskohtu

seisukohtadega, et kaebajate õiguste võimalikku riivet ei saa lugeda sedavõrd intensiivseks, et

oleks põhjendatud esialgse õiguskaitse kohaldamine ning nõustub ka halduskohtu hinnanguga

kaebuste väheste eduväljavaadete ja tingimusliku esialgse õiguskaitse mittekohaldamise osas

ning pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4) ega selles osas midagi

täiendavalt lisada.

17. Kuigi kaebajad taotlevad määruskaebuses Tartu Halduskohtu 01.10.2014. a määruse

tühistamist ja uue määruse tegemist, millega rahuldatakse kaebajate esialgse õiguskaitse

taotlused, ei ole kaebajad määruskaebuses esitanud sisulisi vastuväiteid halduskohtu

seisukohtadele, mille kohaselt ei ole PRIA-l võimalik maksta toetust kaebajate nimetatud

ehitusettevõtetele, sest vastavalt määruse nr 87 § 18 lg-le 1 makstakse toetus toetuse saajale

(määruse p 16). Kaebajad ei ole esitanud vastuväiteid ka halduskohtu seisukohale, mille

kohaselt langeb ära kaebajate alternatiivne taotlus toetuse väljamaksmiseks kohtu

deposiitarvele (määruse p 17). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole usutav (HKMS § 63) kaebaja

väide, milles peetakse võimalikuks, et ajas võib muutuda PRIA selgitus, millest tulenevalt

luges halduskohus (määruse p 15) alusetuks kaebajate väited seoses meetme 1.4.2 (määruse p-

s 17 on ekslikult märgitud 1.4.1) raames toetuse väljamaksmise ajalise piiranguga hiljemalt

31.12.2015. Siinkohal juhib ringkonnakohus kaebajate tähelepanu asjaolule, et PRIA on enda

selgituses viidanud asjakohase õigusaktina Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17.12.2013. a

määrusele (EL) nr 1306/2013. Ringkonnakohus nõustub ka eeltoodud osas halduskohtu

põhjendustega, mida ei pea vajalikuks korrata.

18. Kahjulike tagajärgedena näevad kaebajad seda, et nad pankrotistuvad, kuna ehitusfirmade

poolt nõutavad summad (viivised ja põhisummad) on liiga suured refinantseerimiseks ja ka

pangad asuvad laene tagasi nõudma. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa eeltoodud asjaolude

pinnalt järeldada pöördumatute tagajärgede saabumist, mida ei ole võimalik pärast kaebuse

rahuldamist mõistlikul viisil kõrvaldada. Kaebajatel on kohustuste täitmiseks ehitusfirmade

ees võimalik võtta pangast vajadusel laenu, millist võimalust on kaebajad pidanud ka

realiseeritavaks, kui on nimetanud ühe võimalusena kohtule rahade tagastamise kohustuse

täitmiseks pangagarantii esitamist. Pankadelt väidetavalt võetud laenude tagasinõudmine ei

põhista samuti pöördumatute kahjulike tagajärgede tekkimise ohtu, kuivõrd toetust on antud

üksnes vastavate objektide rekonstrueerimise või ehitamise vmt eesmärgi saavutamiseks,

mitte aga pangalaenude tagamiseks. Kulud, mis ei ole tegevuse elluviimisega või

investeeringuobjektiga otseselt seotud, ei ole abikõlbulikud kulud (määruse nr 87 § 6 lg 3 p

15). Ühtlasi lähevad ringkonnakohtu hinnangul kaebajate väited vastuollu toetuse taotlemisel

võetud kohustustega. Nähtuvalt 15.02.2012. a otsuste p 6 alap-st 2 võib toetuse saaja saadud

toetust kasutada vaid kavandatud tegevuse või investeeringu abikõlbulike kulude

hüvitamiseks. Kaebajate poolt kirjeldatud olukorrast võib järeldada, et kaebajad ei ole äris

vajaliku põhjalikkusega toetuse taotlemisel kõigi võimalike riskidega arvestanud.

Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus hinnanud olemasolevaid tõendeid kogumis ja

vastastikuses seoses ning jõudnud õigele järeldusele, et asjas pole veenvalt põhjendatud ega

tõendatud pöördumatult kahjulike tagajärgede ohtu kaebajatele.

19. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus

Sarmeks Grupp OÜ, Undverk

Põllumajanduslik OÜ ja RATOSFEN PÕLLUMAJANDUSLIK OÜ määruskaebuse

rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 01.10.2014. a määruse resolutsiooni p 2 muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

1.