2-13-30411/37 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. oktoober 2014. a Tartu

Tsiviilasja number

2-13-30411

Tsiviilasi

Kalle Mihklepa hagi Lääne Kadakas OÜ vastu

töövaidluses

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3 855,63 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 16. oktoobri 2013. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kalle Mihklepa apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(hageja):

Kalle

Mihklepp

(isikukood:

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Monica Meristo

Vastustaja (hageja): Lääne Kadakas OÜ (registrikood

10865497), lepinguline esindaja Mari Rask

RESOLUTSIOON

Jätta Kalle Mihklepa apellatsioonkaebus rahuldamata ja

Viru Maakohtu 16. oktoobri 2013. a otsus muutmata.

Menetluskulude jaotus

Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Kalle

Mihklepa kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Kalle Mihklepp (töötaja) esitas 4. aprillil 2013 Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni

töövaidluskomisjonile avalduse Lääne Kadakas OÜ (tööandja) vastu töölepingu lõpetamise

tühisuse tuvastamise ja hüvitise nõudes.

Poolte vahel 18. juunil 2010 sõlmitud töölepingu nr R33 alusel asus hageja 21. juunil 2010

tööle abitöölisena. Pooled leppisid kokku, et töötaja asub tööle Kylmänen Food OY-s,

asukohaga Rantsila Soome Vabariik (töövaidluskomisjoni, edaspidi TVK, tl 5-6) ja lepingu

kestuseks on 21. juuni 2010 kuni 31. detsember 2010. Tegelikult jätkus pooltevaheline töösuhe

ka pärast töölepingus märgitud töölepingu lõppemise tähtaega.

11. märtsil 2013 sai töötaja kätte 8. märtsi 2013 töölepingu lõpetamise teatise, mille kohaselt

lõpetatakse TLS § 97 lg 2 p 2 alusel ja tööülesannetega mittetoimetulemise tõttu töötajaga

tööleping TLS § 88 lg 1 p 2 alusel 8. aprillil 2013. Teatise kohaselt ei olnud tööandjal pakkuda

töötajale teist tööd, kuid töötaja kvalifikatsioonile vastava töökoha vabanemisel oli tööandja

valmis tegema tööpakkumise vastavalt TLS § 89 lg-le 3 (TVK tl 7).

Töötaja leidis, et teda ei ole nõuetekohaselt hoiatatud (TLS § 88 lg 3) ja põhjus, et töötaja ei

saa tööülesannetega hakkama, on meelevaldne ja otsitud.

Vastuseks avaldusele tööandja teatas, et K. Mihklepal oli probleeme töö- ja isikliku hügieeniga.

Talle tehti korduvalt suulisi märkusi tööhügieenist kinnipidamise kohta (nt tootmisruumides

põrandale rögastamine), kuid tema käitumine ei muutunud vastavaks käitlejapoolsetele

nõuetele. Samuti ei ole töötaja läbinud nõutavat hügieenieksamit. Töösuhte lõpetamise põhjuste

kohta esitas Kylmanen Foods OY selgituse (TVK tl 39, tõlge tl 38).

Lääne Inspektsiooni töövaidluskomisjoni 22. mai 2013 otsusega jäeti K. Mihklepa avaldus

rahuldamata.

2. K. Mihklepp esitas Viru Maakohtule taotluse töövaidluskomisjonile esitatud avalduse

läbivaatamiseks hagimenetluse korras hagina. Avalduse kohaselt oli hagejal kehtiv toiduainete

hügieenitesti läbimist tõendav HACCP tunnistus (tl 9), mis kehtis 4. oktoobrist 2010 kuni

oktoobrini 2013. Hageja ei läbinud 1. märtsi 2013 hügieenitesti, kuid samas ettevõttes töötavad

teisedki töötajad, kes testi ei läbinud, kuid kellel võimaldati teha ka järeleksam.

3. Kostja vaidles hagile vastu. TLS § 88 lg 3 ei sätesta hoiatuse vormi, seega saab tööandja

hoiatus olla nii kirjalik kui ka suuline. Hagejale tehti korduvalt suulisi hoiatusi ja märkusi, kuid

oma kombeid ta ei parandanud. Hügieenitesti mitteläbimise tõttu ei saanud kostja jätkata

töösuhet hagejaga. Hügieenialast koolitust läbiviivate koolitusasutuste väljastatud tunnistusel

koolituse läbimise kohta ei ole kehtivusaega, sest koolituse korduvuse määrab käitleja oma

koolituskavaga. Ka hagejale väljastatud tunnistus näitab üksnes koolituse läbimise aega, mitte

tunnistuse kehtivust. Asjaolu, et vastavalt Soome toiduseaduse §-dele 27 ja 28 ei saa

oskustunnistus kehtida üle 3 aasta, ei tähenda, et käitleja ei või saata oma töötajaid uuesti testi

tegema enne 3 aasta möödumist, kui ta peab seda vajalikuks. Toiduhügieeni järgimist

igapäevatöös ei taga tunnistus, vaid töötaja sellealased teadmised ja oskused, mis aga hagejal

puudusid, sest ta ei suutnud testi läbida.

MAAKOHTU LAHEND

4. Viru Maakohtu 16. oktoobri 2013 otsusega jäeti hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole hageja esitanud vastuväiteid sellele, et hagejale on tehtud

korduvalt suulisi märkusi tööhügieeni kohta, nt tootmisruumides rögastamine, mille tagajärjel

töösuhte jätkamine temaga polnud võimalik ja otsustati töösuhe hagejaga lõpetada, nagu nähtub

Kylmänen Food OY 17. aprilli 2013 tõendist. Järelikult on tõendis toodud väited hageja poolt

tööhügieeni rikkumise ja tootmisruumides rögastamise kohta õiged. Lisaks sellele on hageja

kinnitanud tema poolt töökohustuste rikkumist, kuigi on väitnud, et need rikkumised ei häirinud

tööandja tegevust oluliselt (tl 56, 68). Pooled ei vaidle ka hagejale hoiatuse tegemise üle. Kuna

kostja on 08. märtsil 2013 esitanud kirjaliku avalduse töölepingu ülesütlemiseks, siis ei ole

rikutud ülesütlemisavalduse vorminõuet (TLS § 88 lg 1, § 95 lg 1).

Maakohus ei nõustunud hagejaga selles, et temapoolsed rikkumised ei andnud alust töölepingu

ülesütlemiseks. Kuna hageja töötas toiduainete tootmises, siis tema kohustuste rikkumised (nt

tootmisruumide põrandale rögastamised) on käsitletavad tootmishügieeni rikkumisena. Ka

hageja poolt 04. oktoobril 2010 testi „Toiduhügieen ja HACCP“ läbimine ei vabastanud hagejat

tööülesannete vastavalt töölepingule täitmise kohustusest ega andnud hagejale tööülesannete

täitmisel tootmishügieeni rikkumise õigust ega välistanud tema saatmist uue hügieenitesti

sooritamisele.

Kuna hageja täitis tööülesandeid Soome Vabariigis, tuli tootmishügieeni nõudmiste osas

lähtuda Soome toiduseadusest. Hageja poolt esitatud Soome toiduseaduse § 27 järgi on

toiduainetetööstuses toimiv ettevõtte kohustatud omal kulul hoolitsema selle eest, et

toiduainetetööstuse ruumides töötaval pakkimata ja kiiresti riknevat toitu käitleval töötajal on

toiduhügieeniturvalisuse kontrolli asutuse poolt heaks kiidetud oskustunnistus. Sama seaduse

§ 28 a sätestab oskustesti sooritamise kohustuse (TVK tl 48, 49). Kuna hageja ei läbinud

01. märtsi 2013 hügieenitesti, siis ei olnud tal enam kehtivat oskustesti ja sellest ajast alates

hageja oskused ei võimaldanud tal toiduainete tööstuses edasi töötada. Oskuste vähenemise

tõttu esines TLS § 88 lg 1 p-s 2 sätestatud alus tööandja poolt töölepingu erakorraliselt

ülesütlemiseks. Kuna käesoleval juhul esines alus töölepingu ülesütlemiseks, siis ülesütlemine

ei ole TLS § 104 lg 1 alusel tühine. Maakohus ei nõustunud hageja väidetega temale kordustesti

tegemise võimaluse mitteandmise kohta, põhjusel, et kuna hageja 2,5 aastat töötas

toiduainetetööstuses ja kostja vastuse järgi oli hagejale antud piisavalt aega (2 kuud) ning kõik

materjalid testi ettevalmistamiseks, oli tööandjal õigus töölepingu ülesütlemiseks. Hageja

väited teiste isikute testi sooritamata kostja juures edasi töötamise kohta ei anna alust hagi

rahuldamiseks, sest antud asjaolu ei ole tõendatud ning ei ole tõendatud nende töötajate poolt

toiduhügieeni normide rikkumine.

Kuna hageja tööoskused vähenesid, esines TLS § 88 lg 1 p 2 sätestatud alus töölepingu

ülesütlemiseks. Ülesütlemisavalduse on tööandja teinud 08. märtsil 2013, s.o mõistliku aja

jooksul TLS § 88 lg 4 mõistes. Ülesütlemisavalduses ei ole kostja välistanud hagejale teise

töökoha pakkumist, kuid tegelikult ei ole kostja hagejale teist töökohta pakkunud, mis ei tee

ülesütlemist tühiseks.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. K. Mihklepp esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Viru Maakohtu 16. oktoobri

2013 otsus ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud vastustaja

kanda. Kohtuotsus on motiveerimata ja koosneb põhiliselt kostja esitatud väidetest. Kohus on

valesti kohaldanud materiaalõigust ja teinud vale otsuse.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) ei ole apellandile tehtud korduvaid hoiatusi selle kohta, et tal on puudused töö- ja isiklikus

hügieenis. Talle ei antud mingeid selgitusi ning hoiatused on tõendamata. Kehtivas praktikas

tuleks ka hoiatused teha kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Dokument väidetava

hoiatamise kohta on väljastatud pärast töövaidluskomisjonile avalduse tegemist hageja poolt.

Töölepingu ülesütlemiseks ei saanud olla ainult asjaolu, et ta ei läbinud Soomes nõutud

hügieenitesti. Apellant oli 04. oktoobril 2010 läbinud testi „Toiduhügieen ja HACCP“.

Oktoobris otsustas vastustaja saata apellandi sooritama uut hügieenitesti, kuid apellant ei

sooritanud seda testi. Samas keeldus tööandja andmast apellandile uut võimalust, et sooritada

hügieenitesti järeleksam;

2) töötas apellant ettevõttes 2,5 aastat ja selle aja jooksul ei tuvastatud tal ebapiisavat tööoskust,

töökohale sobimatust ega kohanematust. Samuti ei ole tõendatud, et töötaja ei tulnud pikka aega

toime oma tööülesannetega;

3) ei ole ülesütlemisavaldus põhjendatud, sest avaldusest ei nähtu ülesütlemise seost

hügieenitestiga. Kostja eesmärk hageja töölt vabastamisel oli temast lihtsamalt lahti saada ja

selleks toodigi tagantjärgi põhjuseks hügieentesti mitteläbimine. Samas on arusaamatu, miks

lasti hagejal pärast ülesütlemisavalduse tegemist 08. märtsil 2013 veel kuu aega töötada, kui ta

ei sobinud enam ettevõttes töötama. Ekslik on kohtuotsuses esitatud väide, et hageja ei ole

esitanud vastuväiteid Kylmanen Food OY 17. aprilli 2013 tõendi sisu osas. Hageja vaidles vastu

nii selle sisule kui ka esitamise ajale;

4) on vale kohtu seisukoht, et hageja on kinnitanud tema poolt töökohustuste rikkumist.

Hügieenitesti tulemustest sõltuvast töölt vabastamisest kuulis hageja alles töövaidluskomisjoni

istungil.

6. Lääne Kadakas OÜ vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja otsus muutmata. Samuti palub vastustaja jätta menetluskulud täies ulatuses

apellandi kanda.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei ole apellant märkinud, millist materiaalõiguse normi on kohus valesti kohaldanud, mistõttu

apellandi väide on konkretiseerimata ja tõendamata. Samuti on paljasõnaline ja tõendamata

apellandi väide, et kohtuotsus on motiveerimata ja koosneb põhiliselt kostja poolt esitatud

väidetest ning et kohus pole arvestanud objektiivsete tõenditega;

2) ei ole hageja kordagi hagiavalduses kinnitanud, et talle ei ole kasutajaettevõtja poolt hoiatusi

tehtud. Samuti ei ole hageja väitnud, et ta ei ole tööhügieeni rikkumisi toime pannud. Hageja

on töökohustuste rikkumist tunnistanud nii 28. augusti 2013 kui ka 18. septembri 2013 kohtule

esitatud seisukohtades. Hageja on 28. augusti 2013 seisukohas väitnud, et „…Antud juhul oleks

tööandja võimaluse korral töötajale teist tööd pakkunud. Seega ei häirinud töötaja

töökohustuste rikkumine tööandja tegevust oluliselt…“. 18. septembri 2013 seisukohas on

hageja väitnud, et „…Kostja tahtis pakkuda talle teist sobivat töökohta, mis näitab, et rikkumine

polnud selline, et tööleping üles öelda.“;

3) on hageja vaidlustanud hagiavalduses üksnes hoiatuse tegemise vormi, mitte aga hoiatuse

tegemise üldse, mida ka kohus on õigesti märkinud. Hageja ei ole vaidlustanud Kylmanen Food

OY tõendit sisuliselt, vaid ainult seetõttu, et see on antud peale ülesütlemist. Kohus on õigesti

toetudes TsMS §-le 229 lg-le 1 märkinud, et tsiviilasjas on tõendiks igasugune teave ja TsMS

§ 229 lg 2 kohaselt võib kohus lugeda tõendiks ka muu tõendusmaterjali, kaasa arvatud seletuse,

mis pole antud vande all. Tõendi koostamise aeg ei määra tõendi kehtivust. Apellandi suulist

hoiatamist tööhügieeni rikkumise eest saab tõendada vaid kasutajaettevõtja, mille kohta on

kasutajaettevõtja ka esitanud kirjaliku selgituse, kui apellant ülesütlemise vaidlustas. Antud

kirjaliku seletuse varasem andmine ei olnud vajalik;

4) ei olnud vastustaja ja kasutajaettevõtja eesmärgiks iga hinna eest apellandiga töösuhte

lõpetamine, nagu väidab apellant. Seda tõendab ka Kylmanen Food OY poolt antud selgituses

väide, et apellant oli sõbralik ja abivalmis inimene, kuid kuna ta vaatamata suulistele hoiatustele

ei parandanud oma tööhügieenialaseid kombeid ega läbinud ka hügieenitesti, siis ei saanud

temaga töösuhet jätkata;

5) on ekslik apellandi väide, et töölepingu ülesütlemise aluseks ei saanud olla asjaolu, et ta ei

läbinud Soomes nõutud hügieenitesti. Apellant saadeti tegema uuesti hügieenitesti seetõttu, et

kasutajaettevõtja avastas korduvalt tema poolt hügieeninõuete rikkumisi ja talle tehtud

hoiatused ei parandanud apellandi käitumist ja kombeid. Kohus on õigesti leidnud, et kuna

hageja ei ole vastu vaielnud kostaja väitele hageja poolt töö- ja isikliku hügieeni nõuete korduva

rikkumise kohta, siis on ta möönnud, et rikkumised toimusid. Seega oli apellandi saatmine

tegema Soomes kehtivat hügieenitesti tingitud asjaolust, et apellant ei olnud juba pikka aega

tööülesannete täitmisel kinni pidanud tööhügieeni nõuetest. Apellant on tunnistanud, et ta ei

läbinud hügieenitesti 01. märtsil 2013, kuigi talle anti eestikeelsed materjalid juba kaks kuud

enne testi tegemist õppimiseks. Testi mitteläbimine kinnitas, et apellandil puuduvad nõutavad

töö- ja isikliku hügieenialased teadmised, mistõttu tema töötamine toiduainete tööstuses oli

välistatud vastavalt Soome toiduseadusele. Kohus on õigesti leidnud, et apellandi töölepingule

kohaldus Soome toiduseadus, kuna apellandi töö tegemise kohaks oli Soome. Kohus on ka

õigesti märkinud, et hügieenitesti mitteläbimisega ei olnud apellandil enam kehtivat

hügieenitesti;

6) on paljasõnaline ja tõendamata apellandi väide, et talle ei antud võimalust sooritada testi

uuesti, kuigi firmas töötas inimesi, kellele see võimalus anti või kes ei olnud ka testi sooritanud.

Kohus on õigesti märkinud, et hageja selline väide ei anna alust hagi rahuldamiseks, kuna väide

on tõendamata.

7. Tartu Ringkonnakohtu 2. septembri 2014 määrusega anti pooltele tähtaeg seisukohtade

esitamiseks kirjalikus menetluses. Ringkonnakohus palus pooltel muuhulgas esitada oma

seisukohad kohaldamisele kuuluva õiguse osas, mida ei ole senises menetluses arutatud.

8. K. Mihklepp nõustub, et töötajal peaks olema ka tööst ilma jäämisel kaitse, milline oleks talle

ettenähtud Soome Vabariigi kui töö tegemise koha õiguse järgi. Apellandile tundus, et Soomes

kasutati renditööjõudu just eesmärgiga vähendada sotsiaalseid tagatisi. Kuna Soome on igati

arenenum sotsiaalsete tagatiste osas, oleks K. Mihkleppa olukord Soome seaduste järgi

tunduvalt parem.

9. Lääne Kadakas OÜ leidis, et vaidlust ei tohiks olla selles, et töölepingu pooled olid valinud

töölepingule kohaldatavaks õiguseks Eesti Vabariigi õiguse. Apellant täitis oma tööülesandeid

renditöötajana Soome Vabariigis, mistõttu talle laienes Soomes töötamise ajal Soome

Vabariigis lähetatud töötajate töötamist reguleeriv õigus (Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17.

juuni 2008.a määruse 593/2008 (Rooma I määrus) artikkel 8). Soome Vabariiki lähetatud

töötajate töötingimusi reguleerib Soome Vabariigi õiguses lähetatud töötajate seadus (Laki

lähetetyistä työntekijöistä), mis on kehtestatud direktiivi nr 96/71/EÜ alusel. Lähetatud

töötajate suhtes laieneb Soome Vabariigi töölepingu seadus (Työsopimuslaki) ainult selles

ulatuses, millele on viidatud lähetatud töötajate seaduses (Laki lähetetyistä työntekijöistä). Nii

direktiiv nr 96/71/EÜ kui Laki lähetetyistä työntekijöistä sätestavad liikmesriigi territooriumile,

antud juhul Soome Vabariiki lähetatud töötajate töötingimused. Direktiiv nr 96/71/EÜ ja samuti

Laki lähetetyistä työntekijöistä ei näe ette, et lähetatud töötajate töölepingu sõlmimisele,

muutmisele ja lõpetamisele laieneb liikmesriigi, antud juhul Soome Vabariigi seadus.

Renditöötajaga töölepingu lõpetamise otsustab renditöötaja tööle võtnud tööandja.

Apellant maksis oma töötasult tulumaksu Soomes, kuid tema töötuskindlustusmakse ja

sotsiaalmaks maksti vastavalt Eesti Vabariigi seadustele Eesti riigile. Seega olid talle tagatud

töölepingu ülesütlemise korral Eestis kehtivad sotsiaalsed tagatised. Vastutaja ja apellandi

vahel sõlmitud töölepingu ülesütlemisele tuleb kohaldada Eesti Vabariigis kehtivat töölepingu

seadust.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et K. Mihklepa apellatsioonkaebus Viru Maakohtu 16. oktoobri

2013 otsusele tuleb jätta rahuldamata. Viru Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendada maakohtu põhjendusi (vt käesoleva otsuse p 11),

kuna maakohus on jätnud analüüsimata Soome Vabariigi õiguse kohaldamise võimaluse.

Samas ei ole selline puudus viinud ebaõigete lõppjäreldusteni. Ringkonnakohtul on käesoleva

otsusega võimalik maakohtu otsuse puudus kõrvaldada. Ülejäänud osas nõustub

ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.

11. Esmalt kontrollib ringkonnakohus, kas käesolevas vaidluses on kohaldatavaks õiguseks

Eesti

õigus.

Maakohus

on

üksnes

viidanud

Soome

toiduseadusest

tulenevale

toiduhügieeniturvalisuse kontrollile, kuid senises menetluses ei ole arutatud seda, kas

töölepingu ülesütlemisele võiks kohalduda Soome Vabariigi õigus. Kuna vastavalt TsMS § 436

lg-le 7 ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega, peab kohus

kohaldama õigust omal algatusel. Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatu ka

ringkonnakohus (TsMS § 652 lg 8). Ringkonnakohus on kirjalikus menetluses andnud pooltele

võimaluse avaldada nimetatud küsimuse osas oma seisukohad.

11.1. Töölepingu ülesütlemisest etteteatamise osas on poolte vahel sõlmitud töölepingu p-s 8.2

viidatud Eesti Vabariigi töölepingu sätetele. Eesti Vabariigi õigusele on viidatud ka lepingu p-

s 8.3 (s.o töötaja peab tööandjale hüvitama oma töökohustuste rikkumisega põhjustatud kahju

Eesti Vabariigi õigusaktides sätestatud ulatuses). Eeltoodust saab järeldada, et kohaldatavaks

õiguseks valisid lepingupooled Eesti Vabariigi õiguse. Samas puudub pooltel vaidlus selle üle,

et K. Mihklepa töö tegemise kohaks oli Soome Vabariik (ka lepingu p 4.1 alusel). Riigikohus

on mitmes lahendis selgitanud töölepingule kohalduva õiguse määramist (nt RKTKo

nr 3-2-1-187-13 p 13, nr 3-2-1-179-12 p 13) ja leidnud, et poolte kokkulepe Eesti Vabariigi

õiguse kohaldamise kohta ei saa põhjustada töötaja ilmajäämist kaitsest, mis oli talle ette nähtud

Soome Vabariigi kui töö tegemise koha õiguse imperatiivsete sätetega. Nimetatud seisukoht

tuleneb Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete

suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma I” määrus) artikkel 8 lg-st 1.

Järelikult tuleb võtta seisukoht, kas Soome Vabariigi õigusega on töötajale võrreldes Eestis

kehtiva töölepinguseadusega tagatud parem kaitse töölepingu ülesütlemise puhuks töötajast

tulenevatel põhjustel.

11.2. K. Mihklepp leidis, et töötajal peaks olema ka tööst ilma jäämisel kaitse, milline oleks

talle ettenähtud Soome Vabariigi kui töö tegemise koha õiguse järgi. Apellandile tundus, et

Soomes Vabariigis kasutati renditööjõudu just eesmärgiga vähendada sotsiaalseid tagatisi.

Kuna Soome on igati arenenum sotsiaalsete tagatiste osas, oleks K. Mihkleppa arvates tema

olukord Soome seaduste järgi tunduvalt parem.

Apellant ei ole aga põhjendanud, millise Soome seaduse sätte alusel oleks K. Mihklepa olukord

käesoleval juhul parem, kui Eesti töölepinguseaduse alusel. Ainuüksi viitamine üleüldiselt

Soome Vabariigis paremate sotsiaalsete tagatiste olemasolule ei põhjenda käesolevas asjas

Soome õiguse valimist kohaldatavaks õiguseks. Kohaldatava õiguse valikul ei võrrelda mitte

kummagi riigi pakutavaid sotsiaalseid tagatisi, vaid võrdluses on konkreetsele õiguslikule

olukorrale ettenähtud regulatsiooni kaitse tugevus.

11.3. Nii Eesti kui ka Soome töölepinguseadus (Työsopimuslaki) näevad ette töölepingu

ülesütlemise puhuks töötajast tulenevatel põhjustel kohustuse töötajat eelnevalt hoiatada

(TLS § 88 lg 3 ja Työsopimuslaki 7. peatükk § 2 lg 3) ja kohustuse pakkuda töötajale võimaluse

korral teist tööd (TLS § 88 lg 2 ja Työsopimuslaki 7. peatükk § 2 lg 4). Kuna kummagi riigi

regulatsioonid töölepingu ülesütlemise puhuks töötajast tulenevatel põhjustel on oma sisult

lähedased, saab asuda seisukohale, et Soome Vabariigi õigus ei taga töölepingu ülesütlemise

puhuks töötajast tulenevatel põhjustel K. Mihklepale tugevamat kaitset kui Eesti Vabariigi

õigus. Järelikult kuulub kohaldamisele Eesti Vabariigi õigus.

12. 8. märtsi 2013 töölepingu ülesütlemisavalduses on tööandja põhjendanud töösuhte

lõpetamist TLS § 88 lg 1 p-ga 2. TLS § 88 lg 1 p 2 kohaselt võib tööandja töölepingu

erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid

huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja ei ole pikka aega tulnud toime

tööülesannete täitmisega ebapiisava tööoskuse, töökohale sobimatuse või kohanematuse tõttu,

mis ei võimalda töösuhet jätkata (töövõime vähenemine).

Kuna vastavalt TLS § 97 lg 2 p-le 2 on erakorralisest ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg

30 päeva, kui töösuhe on kestnud üks kuni viis aastat, siis võis töösuhte lugeda lõppenuks alles

alates 8. aprillist 2013, s.o 30 päeva möödudes alates töölepingu ülesütlemist 8. märtsi 2013

avaldusega. Seetõttu on asjakohatu apellandi väide, et olenemata tema väidetavast sobimatusest

lubati tal veel kuu aja jooksul kostja juures töötada.

13. Käesolevas menetluses vaidlevad pooled ülesütlemise põhjendatuse üle ja selle üle, kas

tööandja on teinud töötajale TLS § 88 lg-s 3 ettenähtud hoiatuse.

13.1. Ringkonnakohus on seisukohal, et asjaolu, et ülesütlemisavalduses puudus viide

hügieenitesti mittesooritamisele ja töötaja poolt hügieeninõuete rikkumisele, ei muuda

ülesütlemisavaldust tühiseks. Töölepingu võib TLS § 87 järgi erakorraliselt üles öelda üksnes

töölepingu seaduses ettenähtud mõjuval põhjusel. Kuigi TLS § 95 lg 2 paneb tööandjale

kohustuse ülesütlemist põhjendada, võimaldab sama paragrahvi kolmas lõige öelda töölepingu

üles ilma põhjendusi esitamata (RKTKo 3-2-1-21-14 p 12). Seega ülesütlemisavalduses

põhjenduste puudumine ei muuda ülesütlemise kehtivust (TLS § 95 lg 3). Samuti ei muuda

ülesütlemist tühiseks ülesütlemisavalduse aluseks olevate asjaolude hilisem täpsustamine

töövaidluse menetlemise käigus (sh töövaidluskomisjonis ja kohtus), nagu käesoleval juhul on

tehtud Kylmänen Food OY poolse seletusega (TVK tl 39, tõlge tl 38).

Ringkonnakohus on seisukohal, et töölepingu ülesütlemise aluseks olevad asjaolud ei saanud

tulla töötajale üllatusena, arvestades töötaja suunamist korduva hügieenitesti tegemisele ja selle

testi mitteläbimist. K. Mihklepp ei ole ka esitanud sisulisi vastuväiteid Kylmänen Food OY

poolsele seletusele.

13.2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja ei ole esitanud vastuväiteid

tööandja väidetele, mille kohaselt töötaja rikkus töö- ja isikliku hügieeni nõudeid.

Apellatsioonkaebuses on apellant küll väitnud, et maakohtu eelnimetatud seisukoht on vale,

kuid ei ole ka apellatsioonkaebuses esitanud väiteid, et ta tegelikult järgis kõigiti töö- ja isikliku

hügieeni nõudeid ega rikkunud neid. Ehkki apellant ei ole sõnaselgelt kinnitanud kohustuste

rikkumist, ei ole ta ka kordagi väitnud, et ta järgis töö- ja isikliku hügieeni nõudeid. Apellandi

vastuväited on olnud sisutühjad.

13.3. Sisutühi on ka apellandi vastuväide, et temale ei ole hoiatusi tehtud. Õige on maakohtu

seisukoht, et kuna TLS § 88 lg 3 ei näe ette hoiatamisele vorminõuet, oli piisav ka suuline

hoiatamine. TLS § 88 lg-s 3 sätestatud hoiatamiskohustuse mõtteks on töötaja teavitamine

sellest, et tööandja arvates on olemas alus töösuhte lõpetamiseks, kuid töötajal on seda tagajärge

siiski võimalik ära hoida.

Apellant ei ole millegagi ümber lükanud Kylmänen Food OY poolses seletuses sisalduvaid

väiteid apellandi sobimatu käitumise (tootmisruumides põrandale sülitamise ja/või

rögastamise) kohta. Samuti viitab apellandi tööandja poolsele hoiatamisele tema saatmine

korduvale hügieenitestile. Apellant pidi olema teadlik temale etteheidetavast käitumisest.

Kordustestile saatmisega anti K. Mihklepale võimalus oma tööstiili muuta ja kohandada oma

käitumine töökohale vastavaks, kuid ta ei teinud seda. Apellandi teadlikkust temale

etteheidetavast käitumisest näitavad mh apellandi esitatud väited menetluse kestel. Sisuliselt on

apellant möönnud omapoolsete rikkumiste olemasolu, ehkki ei ole rikkumiste olemasolu

sõnaselgelt kinnitanud, vaid on esitanud vastuväiteid tööandjapoolsetele formaalsete nõuete

täitmisele (nt töölepingu ülesütlemise põhjenduse märkimine, hoiatuse vorm).

Samas ei oleks töösuhte lõpetamine olnud ringkonnakohtu hinnangul välistatud ka juhul, kui

hageja oleks hügieenitesti läbinud, kuid oleks igapäevases töös jätkanud käitumist, mis rikkus

hügieeninõudeid. Nagu nähtub Kylmänen Food OY poolsest seletusest, muutus

veterinaarjärelevalve ametniku vahetusega hügieeni- ja toiduohutusnõuete kontroll senisest

järjepidevamaks. Isegi kui senine hügieeni- ja toiduohutusnõuete kontroll varem aktsepteeris

K. Mihklepa käitumist, ei välistanud see tema korralekutsumist tulevikus. Asjaolust, et senise,

2,5 aastat kestnud töötamise kestel ei teinud tööandja K. Mihklepa käitumisele etteheiteid

hügieeninõuete järgimise kohta, ei tulene, et tööandja ei võinud vastavate asjaolude ilmnemise

korral niisuguseid etteheiteid teha.

Ringkonnakohtu hinnangul on tööandja piisavalt tõendanud töölepingu ülesütlemise aluse

olemasolu. Olukorras, kus apellandi vastuväited on olnud sisutühjad ja põhjendamata, ei ole

apellant lükanud ümber tööandja väiteid töö- ja isikliku hügieeninõuete rikkumise kohta.

13.4. Põhjendatuks ei saa pidada apellandi väidet, nagu oleks tööandja eesmärgiks olnud

K. Mihklepast lahti saada. Lepingu ülesütlemise teatisest nähtub, et kostja oli valmis pakkuma

hagejale teist tööd (st ilmselt tööd, mis ei oleks olnud seotud hügieeninõuete järgimisega),

samuti on Kylmänen Food OY seletuses viidatud K. Mihklepa positiivsetele isikuomadustele

(sõbralikkus ja abivalmidus). K. Mihklepp ei ole viidanud ühelegi asjaolule, mis annaks alust

arvata, et töösuhe lõpetati temaga otsitud põhjustel. K. Mihklepa väide, et teda koheldi teistest

töötajatest erinevalt (sh väidetavalt ei lastud teha hügieenitesti järeleksamit), on paljasõnaline

ja tõendamata.

14. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus K. Mihklepa apellatsioonkaebuse rahuldamata

ja Viru Maakohtu 16. oktoobri 2013 otsuse muutmata. Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb

TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud

K. Mihklepa kanda.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/