2-13-26374/46 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. oktoober 2014, Tartu

Tsiviilasja number

2-13-26374

Tsiviilasi

Tere AS hagi AS Põlva

Vesi vastu võlgnevuse

102 059,75 eurot puudumise tuvastamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

102 059,75 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 31. märtsi 2014 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Põlva Vesi apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

30. september 2014

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): AS Põlva Vesi (rk: 10151183), esindajad

vandeadvokaadid Alo Noormets ja Margo Lemetti

Vastustaja (hageja): Tere AS (rk: 11411278), esindaja

vandeadvokaat Helmeri Indela

RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 31. märtsi 2014 otsus

muutmata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus AS-i Põlva Vesi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Tere AS esitas 25.06.2013 maakohtule AS Põlva Vesi vastu hagi, milles palus tuvastada, et

hagejal puudub kohustus tasuda kostja 30.09.2012 arvet 40 171,88 euro ulatuses, 31.03.2013

arvet 48 161,80 euro ulatuses ja 31.05.2013 arvet 13 726,07 euro ulatuses.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 01.01.2009 teenuslepingu nr 614, mille alusel kohustus

kostja osutama hagejale reovee puhastamise ja sademevee ärajuhtimise teenust. Kostja esitas

hagejale reovee puhastamise ja sademevee ärajuhtimise eest 30.09.2012 arve summas

61 260,19 eurot, 31.03.2013 arve summas 73 307,81 eurot ja 31.05.2013 arve summas

42 741,22 eurot. Hageja tunnistab 30.09.2012 arvet 21 088,31 euro, 31.03.2013 arvet

25 146,01 euro ja 31.05.2013 arvet 29 015,15 euro ulatuses, mis vastab reovee puhastustasu

I hinnagrupi tariifidele, kuna kostja ei ole tõendanud, et tal oleks õigus nõuda reovee

puhastustasu suurema tariifi järgi. Kostja on rikkunud reoveeproovide võtmisel õigusaktide

nõudeid, mistõttu reoveeproovid pole esinduslikud ning analüüsitulemused ja väljastatud arved

seaduslikud ja usaldusväärsed. Hagejat ei kutsutud vastavalt õigusaktides ja teenuslepingus

sätestatule reoveest proovi võtmise juurde ning proovid polnud pitseeritud. Punktproov ei ole

keskkonnaministri 06.05.2002 määruse nr 30 „Proovivõtumeetodid“ § 24 lg-te 4–6 alusel

esinduslik ega seaduslik, sest hageja ettevõttest pärinevas reovees reoainete sisalduse väga

suure kõikumise tõttu tuleb võtta keskmistatud proove.

2. Kostja hagi ei tunnistanud, leides, et hageja väited proovivõttude puuduste kohta on alusetud.

Kostja teavitas hagejat kõigist kolmest vaidlusalusest proovivõtmisest, millest kahel esimesel

osales hageja esindaja. Samas ei sõltu proovivõtu esinduslikkus sellest, kas hagejat oli

teavitatud ja kas tema esindaja seal osales. Proove ei olnud vaja pitseerida, sest hageja seda ei

nõudnud, ning kostjal ei olnud kohustust võtta punktproovi asemel keskmistatud proove. Isegi

siis, kui ühe punktproovi asemel oleks võetud kaks, ei oleks see muutnud reovee tasu suurust.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 31. märtsi 2014 otsusega hagi ning tuvastas, et Tere AS-l puudub

kohustus tasuda AS-le Põlva Vesi 30. septembri 2012 arvet nr 122105 – 40 171,88 euro

ulatuses, 31. märtsi 2013 arvet nr 126326 – 48 161,80 euro ulatuses ja 31. mai 2013 arvet

nr 127493 – 13 726,07 euro ulatuses.

Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt sarnaneb kliendileping hageja tootmisüksusest ja selle

territooriumilt saabuva reovee puhastamise ja sademevee ärajuhtimise kohta kõige enam

töövõtulepingule.

Kliendilepingu

p

järgi

tasutakse

vee-,

kanalisatsiooni-

ja

sademeveeteenuste eest teenustasu kostja arvete alusel vastavalt Põlva Linnavolikogu poolt

kehtestatud veevarustuse, reovee ning sademevee ärajuhtimise ja puhastamise teenuse hinna

reguleerimise korrale. Põlva Linnavolikogu 14.03.2007 määrusega nr 8 kehtestatud

„Veevarustuse, reovee ning sademevee ärajuhtimise ja puhastamise teenuse hinna

reguleerimise korra“ (Kord) § 3 lg 6 sätestab, et reovee puhastamise ja puhastatud heitvee

loodusesse juhtimise tasu kujundatakse hinnagruppide alusel. Tulenevalt Korra § 3 lg-test 7, 8

ja 9 peab kostja tõendama, et ta on puhastanud 2012 septembris ning 2013 märtsis ja mais

hageja poolt reoveepuhastisse lastud reovett, mille saasteainete kontsentratsioon ületas

I hinnagrupi näitajaid. Järelikult tuleb kostjal tõendada ka seda, et valitud proovivõtutoimingud

(sh reoveeproovi liik) on lubatavad ning annavad usaldusväärse analüüsitulemuse.

Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 15 lg 3 kohaselt tuleb ühiskanalisatsiooni

juhitava vee reostusnäitajate mõõtmisel arvestada veeseaduse § 121 lõike 3 alusel kehtestatud

proovivõtumeetoditele

ja

analüüsi

referentmeetoditele

esitatavaid

nõudeid.

Kuigi

keskkonnaministri 06.05.2002 määruses nr 30 „Proovivõtumeetodid“ (kuni 31.05.2013

kehtinud redaktsioon, Proovivõtumeetodid) ei ole vee-ettevõtjale konkreetset prooviliiki

otseselt ette kirjutatud, pidi kostja proovivõtu sageduse, võimalike eritingimuste ja

reoainesisalduse näitajate määramisel arvestama hagejalt saabuva reovee formeerumise

iseärasustega. Kostja pidi teadma, et hageja tootmisüksus tegeleb erinevate piimatoodete

valmistamisega ning seal eksisteerivad erinevad tootmistsüklid, mille tõttu on väljuva reovee

vooluhulk ja kvaliteet väga muutlikud. Taolisest reovee formeerumise iseärasusest lähtudes pidi

kostja valima sobiva ja vajaliku proovivõtu liigi, mille tulemus kajastaks reoveeainete sisaldust

võimalikult objektiivselt. Samuti pidi kostja arvestama Proovivõtumeetodite § 24 lg 4 teises

lauses ja lg-s 5 kehtestatud nõudeid, et üldjuhul võetakse reoveest automaatsete

proovivõtuseadmetega

24-tunnise

või

tootmisobjektidel

tööpäevase

vooluhulgaga

proportsionaalne keskmistatud proov ning vaid reovee koguse ja koostise vähese (+/-10%)

muutumise korral saab punktproov olla esinduslik pikema ajavahemiku suhtes. Seega ainuüksi

sellest, et tegemist oli tootmisobjektilt tuleva reoveega, pidi kostja kõigepealt kaaluma

tööpäevase vooluhulgaga proportsionaalse keskmistatud proovi võtmist, kui puudus võimalus

automaatsete proovivõtuseadmete ööpäevaringseks kasutamiseks.

Kõigi kolme vaidlusaluse arvega seotud reovee punktproov on võetud vaid üks kord kuus,

s.o 05.09.2012 ning 20.03. ja 22.05.2013. Neile eelnev ja järgnev punktproov on samuti võetud

kord kuus, 22.08. ja 09.10.2012 ning 06.02., 18.04. ja 12.06.2013. Millest lähtuvalt sai lugeda

05.09.2012 ning 20.03. ja 22.05.2013 punktproovi tulemuse kehtivaks ja objektiivseks kogu

vastaval kalendrikuul, sealjuures sõltumata proovivõtmisest ajast ning seda veel erineval arvul

päevadel nii tagasi- kui ka etteulatuvalt, kostja põhjendada ei oska. Kuna reo- ja heitvesi on

oma olemuselt suhteliselt sarnased veeliigid, siis oli kostjal tarvis lähtuda ka

Proovivõtumeetodite § 6 lg-st 6, mis sätestas keskmistatud proovi võtmise kohustuse, kui

tahetakse määrata uuritavate näitajate keskmist väärtust ja kui kontrollitavaks objektiks on

heitvesi. Sellisel puhul oli vajalik võtta proove kas ajas keskmistatult (segatakse püsiva

vooluhulga juures ühesuguse ajavahemiku järel võetud võrdse mahuga punktproovid) või

vooluhulgaga proportsionaalselt (segatakse ühesuguse ajavahemiku järel vooluhulgaga

proportsionaalse mahuga võetud punkt- või valikproovid).

Kostja ei ole reoveeproovi võtmise liigi määramisel arvestanud üldse hageja reovee koguse ja

koostise suuri kõikumisi. Nii tuleneb analüüsiaktide TA12002276, nr 333 ja TA13001152 ning

2012 oktoobris võetud proovi analüüsi võrdlemisel, et reoveeainete sisaldus on kuude lõikes

oluliselt varieerunud: pH puhul 1,49 korda, hõljuvaine puhul 15,45 korda, BHT puhul

15,88 korda, KHT puhul 33,19 korda, üldlämmastiku puhul 5,37 korda ja üldfosfori puhul

8,27 korda. Ka reoveekogused on märgitud kuudel erinenud rohkem kui 10%. Näiteks erines

reovee kogus arvete nr 122737 ja 127493 järgi 47,26%, arvete nr 122105 ja 126326 järgi

19,89%, arvete nr 122737 ja 126326 järgi 27,14%, arvete nr 122105 ja 127493 järgi 38,85%

ning arvete nr 126326 ja 127493 järgi 15,81%. Seega on õige hageja väide, et tema

tootmisüksusest tulnud reovee reoainete sisaldus on pidevas muutumises ning erineb erinevatel

kuupäevadel ja kellaaegadel kordades. Järelikult pidi kostja, lähtudes hageja reovee kogusest ja

reostusainete

näitajate

olulisest

erinevusest

punktproovis

kuude

lõikes

ning

Proovivõtumeetodite § 24 lg-te 4–6 sõnastusest, mõttest ja eesmärgist, korduvalt võtma

tööpäevase vooluhulgaga proportsionaalseid keskmistatud proove, et tõendada hageja reovee

reoainete sisaldust vastavas kalendrikuus. Lisaks ei nähtu ühestki proovivõtuprotokollist, et

punktproovid oleks võetud tootmisüksuse tippkoormuse ajal. Eeltoodud asjaoludel leidis

kohus, et kord kuus võetud punktproov ei saanud olla usaldusväärne ega objektiivne, et selle

alusel tehtud analüüsiga tõendada hageja reoveeainete kontsentratsiooni vastaval kalendrikuul

ning nõuda ärajuhitud reovee puhastamise eest tasu I grupi tasumäärast suuremas ulatuses.

Juhul kui võiks lugeda vaidlustatud punktproovi ja selle analüüsitulemuse lubatavaks, ei ole

kohtul ikkagi võimalik tuvastada I hinnagrupist kõrgema tasumääraga reovee kogust, sest

proovivõtmine toimus vaid sekundi jooksul ning puuduvad tõendid reovee vooluhulga ja voolu

iseloomu (turbulentne, laminaarne, tagasivoolu esinemine jms) kohta sel hetkel. Antud asjaolud

olnuks vajalikud analüüsitulemiste usaldusväärsuse hindamisel. Kuigi Proovivõtumeetodite § 8

lg 3 p-de 2, 7 ja 9 kohaselt pidi proovivõtuprotokoll sisaldama informatsiooni proovivõtukoha

ja proovivõtu kirjelduse ning vee sügavuse kohta, on selles fikseeritud vaid kaevu tinglik

nimetus, selle asukoht ja sügavus – 3,65 m. Samas ei ole ka viimast võimalik arvestada, sest

tunnistajate A.O. ja E.P. ütlustest tuleneb, et protokollis märgitud sügavus ei vasta

tegelikkusele, kuna proov võeti vastavalt 4,5 m või vähemalt 6 m sügavuselt.

Kostja vastuväide, et isegi keskmistatud reovee proovitulemuste korral ei muutuks hagejalt

reovee puhastamise eest nõutava tasu suurus, on paljasõnaline. Üldtuntuks saab lugeda asjaolu,

et reoveeainete kontsentratsioon väheneb kiiresti, kui kõrge reoainete sisaldusega veele lisada

madalama kontsentratsiooniga vett, ning olukord oleks vastupidine, kui madala reoaine

sisaldusega veele lisada kõrgema reoainete kontsentratsiooniga vett.

Ka ei ole arvestatav kostja vastuväide tavast, mille kohaselt on hageja varem tasunud arve

I hinnagrupi määrast suuremas ulatuses, ehkki ka sellel kuul oli reoveest võetud üksainus

punktproov.

Poolte

sellist

käitumist

ei

saa

lugeda

tavaks

ega

praktikaks

võlaõigusseadus (VÕS) § 25 mõttes, sest selle järgimises ei olnud pooled kokku leppinud ja

vastavalt esinenud asjaoludele ei saanud hageja pidada kostja käitumist mõistlikuks.

Kostja võetud punktproovil kord kuus ja selle analüüsitulemuse laiendamisel tervele

kalendrikuule puudub igasugune loogika ja mõistlik põhjendus ning see oli oma eesmärgilt

selgelt ebaobjektiivne, sest lähtus ainult kostja erapoolikust huvist – saada väiksemate

analüüsikuludega suuremat reovee puhastamise tasu.

Kuna kostja pole tõendanud, et hageja reoveeainete sisaldus vaidlustatud kuudel oleks olnud

väljaspool I grupi reovee saasteainete näitajate piire, saab teha järelduse, et kostja pole

puhastanud nendel kuudel hageja reovett, mille eest viimane peaks talle tasuma II grupi

tasumääras või kahekordse II grupi tasumäära alusel. Arvestades, et hageja on tasunud reovee

puhastamise eest I grupi tasumäära järgi, siis tuleb hagi rahuldada.

Kuna hagi kuulub rahuldamisele ainuüksi keskmistatud proovide võtmata jätmise tõttu, siis

puudub kohtul vajadus kontrollida, kas reoveeproovi võtmise juurde oli kutsutud hageja, kas

proovivõtust teatati hagejale mõistliku aja jooksul ette ning kas ja kuidas need asjaolud,

sh proovi pitseerimata jätmine, võisid mõjutada punktproovi esinduslikkust ja usaldusväärsust.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. AS Põlva Vesi esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 31. märtsi 2014

otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asi esimese

astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) on maakohtu otsuse ülesehitus ja loogika täielikus vastuolus asjakohase materiaalõiguse ja

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohtadega 01.02.2011 lahendis nr 3-2-1-125-10 praeguse

vaidlusega identse olukorra kohta. Viidatud lahendis on Riigikohus andnud täpsed juhised

ülereostustasu määramise kohta reovee ärajuhtimise teenuse osutamisel;

2) tuvastas kohus vääralt, et kostja lepingujärgseks kohustuseks oli hageja reovee puhastamine

ja et kostja on kohustatud tõendama reovee puhastamist. Kostja kohustused hageja ees

teenuslepingu alusel piirnesid reovee ärajuhtimisega, mistõttu kostjal puudub kohustus

tõendada reovee puhastamisega seotud asjaolusid. Riigikohus on kinnitanud, et reovee

puhastamine on küll samuti vee-ettevõtja kohustus, kuid seda eelkõige teiste õigusaktide (eriti

veeseaduse) järgi, st see on tema avalik-õiguslik kohustus;

3) ei olnud hageja tulenevalt ÜVVKS § 8 lg 4 p-de 2, 3, lg 6, Põlva linna ühisveevärgi ja -

kanalisatsiooniga liitumise ja nende kasutamise eeskirja (Eeskiri) § 13 lg 4; § 14 lg-te 1, 2, 3

ning teenuslepingu p 5 sätetest õigustatud juhtima ühiskanalisatsiooni ükskõik millise

koostisega reovett, vaid ta pidi kinni pidama kohaliku omavalitsuse eeskirjas sätestatud

saasteainete piirväärtustest ning vajadusel kasutama kohtpuhasteid ja/või ühtlustusmahuteid;

4) oli kostjal õigus nõuda hagejalt reostusnorme ületava reovee kanalisatsiooni juhtimise korral

ÜVVKS § 14 lg 3 alusel Korra § 3 lg-tes 6–9 sätestatud ülenormatiivse reostuse tasu maksmist,

mille suurus arvutatakse selle järgi, millisesse Korra § 3 lg-s 6 sätestatud saastegruppi reovesi

kuulus. Ülereostustasu ei ole tasu reovee ärajuhtimise teenuse eest, vaid avalikõiguslik

preventiivne ja sanktsiooniline (sunni)vahend juhuks, kui klient juhib kanalisatsiooni ülemäära

reostatud reovett. Riigikohus on rõhutanud, et tegemist on avaliku võimu poolt kehtestatud

meetmega, mille mõte on tagada keskkonnareostuse vähendamine, puhtam elukeskkond ja

keskkonnaõiguses kehtiva põhimõtte „saastaja maksab“ rakendamine. Ülereostustasu võtmist

võivad õigustada ka vee-ettevõtjale ülereostusest tingitud potentsiaalsed kulud ja riskid ning

seda vaatamata sellele, kas klient täidab oma kohustusi reovee nõuete järgimisel;

5) ei pea vee-ettevõtja ülereostustasu nõudmiseks tõendama midagi muud peale kliendi reovee

ülenormatiivse reostuse. Kostja on teostanud igakuised proovivõtud, mille analüüsitulemustega

on tõendatud, et hageja reovesi ületas kõnealustel kordadel I grupi saasteainete piirnorme.

Riigikohus on selgitanud, et vee-ettevõtjal on õigus võetud reoveeproovi analüüsile tuginedes

eeldada, et kliendi reovesi on jätkuvalt samasuguse seisundiga, kuni seda ei ole järgmise

analüüsiga ümber lükatud või kuni klient ei ole muul viisil tõendanud, et ta ei ole perioodil,

mille eest talt ülereostustasu nõutakse, ülereostusega reovett kanalisatsiooni lasknud.

Riigikohus on märkinud, et ÜVVKS-is reovee reostusnäitajate kindlakstegemise korda ja

proovide võtmist detailsemalt ei reguleerita. Siiski sisaldab ÜVVKS § 8 lg 4 p 3

delegatsiooninormi, mille kohaselt sisaldab kohaliku omavalitsuse volikogu poolt kinnitatav

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskiri muu hulgas ka reoainesisalduse

kontrollimise korda. Eeskirja § 15 lg-te 1, 3 ja 4 järgi on vee-ettevõtjal reoveeproovide

teostamisel suur otsustamispädevus, kuivõrd Eeskiri võimaldab tal reoveeproovi teostada omal

äranägemisel vastavalt vajadusele ning ise otsustada proovivõtu sageduse jm tingimused.

Arvestades, et pooltevahelise lepingu kohaselt toimub arveldamine igakuiselt, siis on pooled

kokku leppinud, et ka reoveeproovide võtmine toimub sagedusega korra kuus;

6) oli kostja ülereostustasu õiguslikust olemusest ja eesmärgist ning Korra § 3 lg-te 7 ja 8

regulatsioonist tulenevalt õigustatud hageja reovee saasteainete sisalduse tuvastama

punktproovina teostatud proovivõtuga ning kostja ei pidanud tõendama hageja reovee

saasteainete keskmist sisaldust terve arvestusperioodi (kalendrikuu) kestel. Kostja on

reoveeproovide

võtmisel

täitnud

kõiki

Proovivõtumeetodite

asjakohaseid

nõudeid.

Ülereostustasu peamine eesmärk on mõjutada klienti hoiduma ülereostuse tekitamisest ja

vähendama oma reostustaset, kuna see tekitab keskkonnale ülemäärast kahju. Ülereostustasu

määramisel on oluline eelkõige reovee saasteainete sisaldus ühel konkreetsel ajahetkel, sest kui

vastav sisaldus ületab piirväärtusi, siis esinebki juba seadusest lähtuv alus ülereostustasu

rakendamiseks. Vastavat loogikat toetab ka Korra § 3 lg-te 7 ja 8 regulatsioon, mis näeb ette,

et hinnagrupp määratakse kliendi reoveest võetavate analüüside põhjal maksimaalse saasteaine

sisalduse järgi ning kasvõi ühe saasteaine osas grupile ettenähtud kontsentratsiooni ületamisel

võetakse reovee eest tasumise aluseks järgmine grupp. Sellest tulenevalt ei ole vajalik teostada

keskmistatud proove, kuivõrd need ei näita kliendi reovee maksimaalset saasteainete sisaldust,

vaid keskmist sisaldust. Ülenormatiivse reostusega reovee suunamine kanalisatsiooni võib

halvata reoveepuhasti töö. Kui klient on korra suunanud kanalisatsiooni ülenormatiivse

reostusega reovett, siis sellega on juba kahju keskkonnale ja reoveepuhastile tekitatud;

7) isegi juhul kui proovivõttude juures peaks tuvastamist leidma protseduurinõuete rikkumine,

siis tuleb proovivõttude protokolle ja analüüsiakte arvestada dokumentaalsete tõenditena, mille

järgi on samuti võimalik tõendatuks lugeda alus ülereostustasu määramiseks. Kostja teavitas

hagejat nõuetekohaselt kõikidest proovivõttudest. 05.09.2012 ja 20.03.2013 proovivõttudel

osales hageja esindaja, ehkki proovivõtu esinduslikkuse seisukohalt ei oma see asjaolu

tähendust.

05.09.2012,

20.03.2013

ja

22.05.2013

proovivõttude

teostamine

on

proovivõtuprotokollide ning tunnistajate A. O ja E. P ütlustega tõendamist leidnud, samuti on

analüüsiaktidega tõendatud proovide analüüsimine akrediteeritud laborites;

8) esineb alus hagi rahuldamata jätmiseks ka olukorras, kus kohus asub seisukohale, et kostja

ei ole hageja käest nõudnud I hinnagruppi ületava tasumäärana mitte ülereostustasu, vaid mingit

muuliigilist tasu. Isegi sellises olukorras on kostja nõuetekohaselt tõendanud hageja reovee

saasteainete sisalduse. Ka kohus kinnitas, et õigusaktides ei ole vee-ettevõtjale konkreetset

prooviliiki otseselt ette kirjutatud, kuigi asus lõppjärelduses seisukohale, et kostja oleks pidanud

teostama keskmistatud proove. Kohtuotsus on selles osas vastuoluline. Kohus jättis arvestamata

kostja viite Proovivõtumeetodite eelnõu seletuskirjale. Arvestades, et tegemist on spetsiifilise

ja tehnilise valdkonnaga, oleks kohus pidanud põhjendama, miks ta seadusandja selgitustega ei

arvestanud. Seletuskirjas on selgitatud, et ehkki § 24 alusel tuleb reostusallika reostuskoormuse

määramisel üldjuhul võtta keskmistatud proov, siis proovide võtmisel heitveest ei ole

keskmistatud proovi võtmine alati asjakohane ja otstarbekas ning piisab punktproovi võtmisest.

Kohustus kasutada hageja reovee suhtes punktproovi tuleneb ka Korra § 3 lg-test 7 ja 8, kuivõrd

keskmistatud meetodiga ei ole võimalik tuvastada reovee maksimaalset saasteainete sisaldust,

vaid üksnes keskmist. Kohtu seisukoht on vastuolus keskkonnaõiguses kehtiva „saastaja

maksab“ põhimõttega, kuna see võimaldaks keskkonna saastajal vältida või vähendada oma

rahalist vastutust keskkonna ülenormatiivse saastamise eest, sest keskmistatud proov

võimaldab kunstlikult „lahjendada“ ülenormatiivse reostusega reovee saasteainete sisaldust.

Juhul kui ringkonnakohus leiab, et kostja oleks pidanud teostama keskmistatud proove, palub

apellant anda selge seisukoht, kas ja kuidas on keskmistatud proovide alusel reovee saasteainete

sisalduse määramine kooskõlas Korra § 3 lg-te 7 ja 8 regulatsiooni ning „saastaja maksab“

põhimõttega. Samuti palub apellant anda selge seisukoht, kuidas ja kui tihti peab vee-ettevõtja

keskmistatud proove kalendrikuus teostama, et üheselt tõendada kliendi reovee saasteainete

sisaldust. Asjakohatu ja põhjendamatu on kohtu viide Proovivõtumeetodite § 24 lg 6 teisele

lausele ja väide, et kostja ei ole tõendanud, et punktproovid oleks võetud hageja tootmisüksuse

tippkoormuse ajal. Vastav õigusnorm kehtib keskmistatud proovide suhtes ning lisaks ei ole

võimalik asjaolu, kas proov on võetud tippkoormuse ajal, tõendada ühegi tõendiga, sest puudub

objektiivselt mõõdetav ühik, mille alusel oleks võimalik tuvastada mõistet „tootmisüksuse

tippkoormus“. Kohus jättis põhjendamatult arvestamata ka kostja viite poolte aastatepikkusele

tavale, et kostja teostab hageja reovee suhtes igakuiseid punktproove, mille analüüsiaktide

alusel väljastab arved, ja hageja on sellist käitumist läbi arvete tasumise aktsepteerinud.

5. Tere AS vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja

menetluskulude apellandi kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei ole antud kohtuasi identne Riigikohtu tsiviilasjaga nr 3-2-1-125-10. Viidatud tsiviilasjas

oli Rae vald ÜVVKS § 14 lg 31 alusel kehtestanud ülenormatiivse reostuse tasu, mida aga Põlva

linn ei ole Korras kehtestanud. Kostja on alles apellatsioonimenetluses hakanud väitma, et

Korra § 3 lg-tes 6–9 on kehtestatud ülenormatiivse reostuse tasu. Sellise uue põhiväite esitamine

apellatsioonimenetluses ei ole TsMS § 631 lg 1 ja § 652 lg 3 alusel võimalik. Alates 01.11.2010

kehtivast ÜVVKS § 14 lg-st 3 järeldub, et ette võidakse näha mitu erinevat reovee puhastustasu

hinnagruppi ning ülenormatiivse reostuse tasu võidakse kehtestada lisaks reovee ärajuhtimise

ja puhastamise tasule. Korra § 3 lg-d 6–9 reguleerivad reovee puhastamise tasu jagamist

hinnagruppidesse. Reovee puhastustasu on ÜVVKS § 14 lg 1 p 2 ja Korra § 2 lg 5 alusel

veeteenuse hinna üks komponente. Korra preambulast nähtub, et Kord kehtestatakse

ÜVVKS § 14 lg 2 alusel. Kuna volitusnorm ülenormatiivse reostuse tasu kehtestamiseks

sisaldub ÜVVKS § 14 lg-s 3, pole Põlva Linnavolikogu soovinud ülenormatiivse reostuse tasu

kehtestada, kuivõrd Korras puudub viide ÜVVKS § 14 lg-le 3 või varasemale ÜVVKS § 14

lg-le 31. Kui Korras pole nimetatud ülenormatiivse reostuse tasu, siis pole sellist tasu ka

kehtestatud. Legaliteedi põhimõttest tulenevalt pole seaduses sisalduva volitusnormi alusel

võimalik mingi tasu kehtestamine ilma, et antud tasu oleks kohaliku omavalitsuse volikogu

määruses nimetatud või tasu kehtestamist võimaldavale seaduse volitusnormile viidatud;

2) ei ole kostja arvetelt nähtuvalt nõudnud hagejalt mitte ülenormatiivse reostuse tasu, vaid tasu

reovee puhastamise eest ja sademevee ärajuhtimise tasu. Kui kostja on apellatsioonkaebuse

järgi nõudnud hagejalt üksnes ülenormatiivse reostuse tasu, siis jääb arusaamatuks, kas või kus

on nõutud tasu osutatud teenuste ees. Ülenormatiivse reostuse tasu nõudmine eeldab teenuse

osutamist, sest ülenormatiivse reostuse tasu on võimalik nõuda „lisaks teenusele“;

3) juhul kui ringkonnakohus peaks leidma, et Korra § 3 lg-d 6–9 sisaldavad ülenormatiivse

reostuse tasu, taotleb hageja tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest lahendites nr 3-4-1-10-00 ja

3-4-1-15-11 selle põhiseaduslikkuse kontrollimist. ÜVVKS § 14 lg 31 ega ka alates 01.11.2010

kehtiv ÜVVKS § 14 lg 3 ei sätesta diskretsiooni ulatust kohaliku omavalitsuse jaoks, mistõttu

ei saa rääkida nõuetekohasest volituste delegeerimisest. Seega kui Põlva linn on Korras

kehtestanud ülenormatiivse reostuse tasu, on see vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 113, kuna

avalik-õiguslike maksude jm kohustuste kehtestamine on võimalik vaid seadusega. Riigikohus

on selgitanud (3-1-1-86-07), et riigi karistusvõimu delegeerimine eraõiguslikule juriidilisele

isikule on vastuolus PS §-dega 3; 10; 13 ja 14. Seega oleks ülenormatiivse reostamise tasu kui

karistuslik kahjuhüvitis samuti põhiseadusega vastuolus;

4) tuvastas kohus õigesti, et kuivõrd hageja ettevõttest tulev reovee kogus ja koostis on pidevas

ja suuremas kui 10%-lises muutumises, pidi kostja Proovivõtumeetodite § 24 lg-te 4–6 alusel

korduvalt võtma tööpäevase vooluhulgaga proportsionaalselt keskmistatud proove, mida kostja

pole teinud, mistõttu kostja nõuded on alusetud. Terminoloogiliselt korrektsem oleks olnud

väljendada, et kostja peab tõendama, et hageja on juhtinud 2012 septembris ning 2013 märtsis

ja mais reoveepuhastisse reovett, mille saasteainete kontsentratsioon ületas I hinnagrupi

arvnäitajaid, nimetatu ei muuda aga kohtu mõtte sisu. Korra § 6 lg 3 järgse reovee puhastustasu

hinnagrupi määratlemisel saab arvestada üksnes nõuetekohaselt ning Proovivõtumeetodites

sätestatud nõuete järgi võetud reoveeproove, kuivõrd ÜVVKS § 15 lg 3 kohaselt tuleb

ühiskanalisatsiooni juhitava vee reostusnäitajate mõõtmisel arvestada Proovivõtumeetodites

sätestatut. Proovivõtumeetodite § 24 lg 5 sätestab, et heitveest võetav punktproov näitab heitvee

koostist kindlal ajahetkel, kuid heitvee koguse ja koostise vähese (±10%) varieeruvuse korral

on selle tulemus esinduslik ka pikema ajavahemiku suhtes. Piimatööstuses on reovee reoainete

sisaldus pidevas ja väga suures muutumises. Hageja Põlva tootmisüksuse reovee reoainete

sisaldus erineb kuni 3319% (nt KHTCr näitajad 33,19 korda ehk 3319%; BHT7 näitajad

15,88 korda ehk 1588%; hõljuvaine näitajad 15,45 korda ehk 1545%). Seega ei ole kord kuus

võetud punktproovi Proovivõtumeetodite § 24 lg-te 4–6 alusel võimalik lugeda esinduslikuks,

sest see ei anna informatsiooni asjaolu kohta, milliste reoainete sisaldustega reovett hageja ühes

kuus keskmiselt kanalisatsiooni juhtis. Proovivõtumeetodite § 7 lg 3 p 1 sätestab, et proovivõtja

peab tagama võetava proovi esinduslikkuse. Proovivõtumeetodite § 24 lg-d 4 ja 6 sätestavad

üheselt, et tootmisobjektide puhul võetakse üksnes tööpäevase vooluhulgaga proportsionaalne

keskmistatud proov. Apellant pole suutnud motiveerida, milles seisneb kohtu poolt

Proovivõtumeetodite § 24 lg-tes 4–6 sätestatu ebaõige kohaldamine.

Sisutud on apellatsioonkaebuse väited, et Eeskirja § 15 lg 1 ning Korra § 3 lg-te 7 ja 8

regulatsiooni kohaselt võib vee-ettevõtja võtta reoveest üksnes punktproove. Eeskirja § 15 ei

kõnele sellest, milliseid proove tuleks reoveest võtta. Korra § 3 lg-te 7 ja 8 rakendamisel on

antud

juhtumil

võimalik

ÜVVKS

§

lg-st

tulenevalt

kasutada

üksnes

Proovivõtumeetodite § 24 lg-te 4–6 alusel võetud keskmistatud reoveeproove. Ka kostja viited

Proovivõtumeetodite eelnõu seletuskirjale on sisutud. Tegemist on olukorraga, kus reoainete

sisaldus erineb erineval ajahetkel tuhandetes protsentides, mis eeldab õigusaktide järgi

usaldusväärse ja esindusliku reoveeproovi saamiseks üksnes keskmistatud proovide võtmist.

„Saastaja maksab“ põhimõttest tulenevalt peab saastaja kinni maksma oma tegelikule

reostuskoormusele vastava reovee puhastamise tasu. „Saastaja maksab“ põhimõte ei ole

suunatud vee-ettevõtjate alusetule rikastumisele klientide arvelt. Kui arveldusperioodiks on

kalendrikuu, siis on läbi keskmistatud proovide võimalik välja selgitada, millisel määral hageja

reovesi tegelikult puhastamist vajab ehk milline on hagejast lähtuv reostuskoormus. Kostja

tunnistas maakohtus, et alates 2013 sügisest on kostja läinud üle hageja reoveest keskmistatud

proovide võtmisele. Seeläbi on kostja faktiliselt omaks võtnud asjaolu, et nõuetekohaste

reoveeproovide võtmiseks tuleb võtta keskmistatud proove;

5) on kostja apellatsioonkaebuses esitanud ringkonnakohtule mitmed mitteõiguslike

eriteadmiste rakendamist eeldavad küsimused. Küsimust, kui tihti oleks kostja pidanud

keskmistatud proove teostama, reguleerib Eeskirja § 15 lg 3, mille järgi määrab regulaarse

proovivõtu sageduse, proovivõtu võimalikud eritingimused ning reoainesisalduse näitajad vee-

ettevõtja reostuse iseloomust lähtuvalt. Küsimusele, kuidas oleks kostja pidanud reoveeproove

võtma ja kuidas ta peaks seda edaspidi tegema, et tõendada reovee saasteainete sisaldust –

annab vastuse Proovivõtumeetodid. Tootmisest pärineva heitvee korral on oluline, et

keskmistatud proovid sisaldaksid tippkoormuse ajal võetud punktproove ning tippkoormuse

ajal reoveeproovide võtmiseks tuleb vältimatult kasutada automatiseeritud mõõtmist.

Proovivõtumeetodite § 24 lg-s 6 mõeldakse „tippkoormuse“ all aega, mil tootmisest tingitud ja

kanalisatsiooni juhitava reovee reostuskoormus on kõige suurem;

6) on põhjendamatu kaebuse väide, et kohus jättis tähelepanuta pooltevahelise tava. Kohus

märkis õigesti, et poolte sellist käitumist ei saa lugeda tavaks ega praktikaks VÕS § 25 mõttes,

sest selle järgimises ei olnud pooled kokku leppinud ning vastavalt esinenud asjaoludele ei

saanud hageja pidada kostja käitumist mõistlikuks. Hagejal on Eeskirja § 25 lg 5 alusel õigus

vaidlustada esitatud arveid, kui arvetel puudub faktiline ja õiguslik alus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu

31. märtsi 2014 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis

nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel

vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.

7. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski

nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele

esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult

rahuldanud hagi.

7.1. Esmalt märgib ringkonnakohus, et apellandi tuginemine apellatsioonkaebuses

ülereostustasule on põhjendamatu.

TsMS § 633 lg 5 kohaselt kui apellatsioonkaebuse põhjendamiseks nimetatakse uusi asjaolusid

ja tõendeid, tuleb apellatsioonkaebuses märkida uute asjaolude ja tõendite esimese astme

kohtus esitamata jätmise põhjus.

Vastavalt TsMS § 652 lg-le 3 ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses

tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu,

millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta (p 1); asjaolu või tõendit

ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul

mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või

kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus (p 2).

Asja materjalidest nähtuvalt ei ole apellant (kostja) maakohtus väitnud, et ta oleks nõudnud

hagejalt ülereostustasu maksmist ning et hageja oli talle kohustatud ülereostustasu maksma.

Apellatsioonkaebuses ei ole apellant põhjendanud, miks ta tugineb nimetatud asjaolule alles

apellatsioonimenetluses.

Kuivõrd ei esine TsMS § 652 lg-s 3 märgitud asjaolusid ning apellant ei ole põhjendanud

ülereostustasu kui uue asjaolu esitamise lubatavust, jätab ringkonnakohus selle kui uue asjaolu

TsMS § 654 lg 4 alusel tähelepanuta.

7.2. Ekslik on ka see apellandi väide, et maakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata

Riigikohtu

01.02.2011

otsuses

tsiviilasjas

nr

3-2-1-125-11

esitatud

seisukohad.

Ringkonnakohus märgib, et käesolevas tsiviilasjas vaidluse all olevad faktilised asjaolud on

oluliselt erinevad Riigikohtu ülalmärgitud otsuses vaidluse all olnud faktilistest asjaoludest.

Käesolevas asjas kohustus kostja osutama hagejale reovee puhastamise ja sademevee

ärajuhtimise teenust ning kostja poolt hagejale esitatud arvetest nähtuvalt nõudis kostja hagejalt

reovee puhastamise ja sademevee ärajuhtimise eest tasu maksmist. Seejuures tugines kostja

Põlva Linnavolikogu poolt 14.03.2007 määrusega nr 8 ÜVVKS § 14 lg 2 alusel kehtestatud

Veevarustuse, reovee ning sademevee ärajuhtimise ja puhastamise teenuse hinna reguleerimise

korrale. Nimetatud korraga kehtestas Põlva Linnavolikogu reovee puhastamise teenuse tasu

kolm erinevat hinnagruppi, kuid ei kehtestatud ülereostustasu. Riigikohtu 01.02.2011 otsuse

põhjendustest nähtuvalt nõudis nimetatud asjas hageja kostjalt ülereostustasu maksmist ning

ülereostustasu oli kehtestatud kohaliku vallavolikogu määrusega. Samuti nähtub nimetatud

otsuse põhjendustest, et pooltevahelise lepingu kohaselt puudus vee-ettevõtjal kohustus osutada

kostjale reovee puhastamise teenust.

7.3. Poolte vahel sõlmitud teenuslepingu järgi kohustus kostja osutama hagejale reovee

puhastamise ja sademevee ärajuhtimise teenust ning hageja kohustus maksma kostjale selle eest

teenustasu vastavalt Põlva Linnavolikogu poolt kehtestatud korrale. Korra § 3 lg 6 kohaselt

kujundatakse

tasu

suurus

hinnagruppide

alusel

sõltuvalt

reovee

saasteainete

kontsentratsioonist.

Teenuslepingu näol on tegemist töövõtulepingu tingimustele vastava lepinguga VÕS § 635

lg 1 mõttes ning poolte lepingust tulenevad kohustused olid vastastikused, st hageja tasu

maksmise kohustuse ulatus sõltus kostja poolt teenuse osutamise mahust. See, et kostja nõudis

hagejalt tasu reovee puhastamise teenuse eest, nähtub ka vaidlusalustest arvetest (I kd, t.l 112,

125 ja 132). Sellest tulenevalt on õige maakohtu seisukoht, et kui kostja soovis saada hagejalt

reovee puhastamise teenuse tasu I grupi tasumäärast suuremas määras, siis oli tema kohustus

tõendada hageja reovees saasteainete kontsentratsiooni (s.o seda, et hageja reovee saasteainete

sisaldus kalendrikuus vastas analüüsiaktides märgitule).

Õige on ka see maakohtu seisukoht, et reovees saasteainete kontsentratsiooni

kindlaksmääramise aluseks on proovivõtutoimingud ning proovivõtutoimingute lubatavuse ja

usaldusväärsuse hindamisel tuleb lähtuda Keskonnaministri 06.05.2002 määrusega nr 30

kehtestatud Proovivõtumeetoditest.

Pooled ei vaidle selle üle, et vaidlusaluste arvete aluseks olnud proovide ja 2012. a oktoobris

võetud proovide analüüsiaktidest nähtuvalt varieerub reovees sisalduvate erinevate saasteainete

kontsentratsioon oluliselt (näiteks KHT puhul 33,10 korda, hõljuvainete puhul 15,45 korda,

BHT puhul 15,88 korda). Samuti erinesid eelnimetatud ajavahemikul oluliselt ka

reoveekogused. Kuna saasteainete koostis reovees ning reovee kogus varieerus olulisel määral,

ei näita kostja poolt võetud punktproov (kord kuus võetud pisteline üksikproov proovivõtu

ajahetkel) objektiivselt saasteainete koostist terve kalendrikuu jooksul.

Proovivõtumeetodite § 24 lg 5 kohaselt heitveest (reoveest) võetav punktproov näitab heitvee

koostist kindlal ajahetkel, kuid heitvee koguse ja koostise vähese (+/- 10%) varieeruvuse korral

on selle tulemus esinduslik ka pikema ajavahemiku suhtes. Vastavalt proovivõtumeetodite § 24

lg-s 4 sätestatule prooviliigi valimisel tuleb eelnevalt välja selgitada heitvee formeerumise

iseärasused. Samuti tuleneb eeskirja § 15 lg-st 3 muuhulgas see, et regulaarse proovivõtu

sageduse määrab vee-ettevõtja reostuse iseloomust lähtuvalt. Apellant ei ole nimetatud nõudeid

järginud ning põhjendamatu on tema väide, et objektiivse saasteainete sisalduse

kindlakstegemiseks terve kalendrikuu kohta piisab ühest pistelisest üksikproovist kalendrikuus.

Kord reguleerib teenuse hinda ning ekslik on apellandi seisukoht, et korra § 3 lg-tes 7 ja 8

sätestatust tuleneb kohustus kasutada reovee saasteainete sisalduse kindlakstegemiseks

punktproovi. Korra § 3 lg 9 näeb ette võimaluse nõuda kulutuste hüvitamist saasteainete

maksimaalse piirkontsentratsiooni ületamise korral, kuid sellekohast nõuet (arvet) ei ole kostja

hagejale esitanud.

Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et tingituna reovee formeerumise iseärasusest ja koostise

suurest varieeruvusest pidi kostja hageja reoveest võtma keskmistatud proove. Ringkonnakohus

peab siinkohal vajalikuks märkida, et apellandi viidatud Keskkonnaministri määruse

„Keskkonnaministri 6. mai 2002. a määruse nr 30 „Proovivõtumeetodid“ muutmine“eelnõu

seletuskirja (I kd, t.l 200, p 6) kohaselt suuremate reoveepuhastite reostuskoormuse ja

reoveepuhasti puhastusefektiivsuse hindamiseks tuleb reoveest võtta just keskmistatud proov.

7.4. Maakohus on andnud hinnangu kostja vastuväite kohta seoses pooltevahelise praktikaga

ning õigesti leidnud, et käesoleval juhul ei saa kostja esiletoodud asjaolusid lugeda tavaks ega

praktikaks VÕS § 25 mõttes. Ringkonnakohus märgib, et kostja nimetatud asjaolu (hageja

varasem aastatepikkune igakuise punktproovi vaikiv aktsepteerimine arve tasumise näol) ei ole

konkreetne, kuna kostja ei ole tõendanud, mitmel korral ja kui pika ajavahemiku jooksul on

hageja punktproovi alusel I hinnagrupist kõrgemaid tasumäärasid aktsepteerinud. Hageja ei ole

nimetatud vastuväidet tunnistanud. Seega ei saa ka väita, et selline praktika oli poolte vahel

välja kujunenud teadliku käitumise tulemusel ning see olnuks järjepidev.

8. Seoses

apellatsioonkaebuse

rahuldamata

jätmisega

jäävad

menetluskulud

apellatsiooniastmes TsMS § 171 lg 1 järgi apellandi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja