3-12-1362/26 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Tiina Pappel ja Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. oktoober 2014, Tartu

Haldusasja number

3-12-1362

Haldusasi

Kiviõli Keemiatööstuse OÜ kaebus Tööinspektsiooni

11. mai 2012. a ettekirjutuse nr 3.1-1/3915-5 osaliseks

tühistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 15. novembri 2012. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Kiviõli Keemiatööstuse OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Kiviõli Keemiatööstuse OÜ

Vastustaja Tööinspektsioon

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 15. novembri 2012. a

otsus muutmata.

2. Jätta apellandi menetluskulu tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 17. november

2014).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tööinspektsiooni Ida inspektsiooni 11. mai 2012. a ettekirjutusega nr 3.1-1/3915-5 p-ga 2 ja

3 kohustati Kiviõli Keemiatööstuse OÜ-d esitama töötajatele andmed kirjalikus töölepingus

makstava lisatasu kohta töölepingu seaduse (TLS) § 5 lg 1 p 5 alusel ning teavitama töötajaid

töölepingu kirjalikus dokumendis TLS § 5 lg 1 alusel tööajast ja rakendatavast tööaja

summeerimisperioodist ning TLS § 6 lg 6 alusel tööajakava teatavaks tegemise tingimustest.

2. Kiviõli Keemiatööstuse OÜ esitas kaebuse, milles palus ettekirjutus tühistada.

3. Tartu Halduskohtu 15. novembri 2012. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel

põhjendustel.

3.1. TLS § 5 lg 1 p 5 kohustab märkima töölepingu kirjalikku dokumenti peale kokkulepitud

töötasu ka selle arvutamise viisi ja maksmise korra. Sama paragrahvi teine lõige nõuab, et

andmed oleks esitatud heauskselt, selgelt ja arusaadavalt. Ettekirjutuse kohaselt sisaldub kaebaja

poolt sõlmitud töölepingutes lisatasude osas üksnes märge, et neid võib töötajale töötulemustest

lähtudes maksta tööandja otsuse, kollektiivlepingu ja muude dokumentide alusel. Seda kinnitab

ka kaebaja poolt näidisena esitatud tööleping. Selles on täpsustatud üksnes põhitöötasu suurus

ning puuduvad andmed töötasu arvutamise viisi kohta. Seega jääb arusaamatuks, millest täpselt

töötasu ikkagi koosneb ja kuidas toimub selle arvutamine. Seda eriti olukorras, kus tegelikkuses

maksab kaebaja töötajatele igakuiselt lisatasusid, mille suurus on kas lähedane põhitöötasule või

ületab seda.

3.2. TLS § 5 lg 1 p-d 7 ja 11 kohustavad töölepingu kirjalikku dokumenti märkima muuhulgas

aja, mil töötaja täidab kokkulepitud tööülesandeid (st tööaja). TLS § 6 lg 6 sätestab, et kui

tööandja ja töötaja lepivad kokku, et tööaeg jaguneb arvestusperioodi jooksul ebavõrdselt

(summeeritud tööaeg), peab tööandja lisaks sama seaduse §-s 5 nimetatule teatama töötajale ka

tööajakava teatavaks tegemise tingimused. Kaebaja on küll selgitanud, et töö on vahetustega

vastavalt kinnitatud graafikule, kuid on jätnud tähelepanuta, et mõisted „vahetustega töö“ ja

„summeeritud tööaeg“ ei ole kattuvad mõisted. Esimene tähendab seda, et töötajad vahetuvad

ühel ja samal tööl vastavalt mingile kindlale korrale ega eelda tingimata kaheksast tunnist

pikemat tööpäeva, teine aga rakendub üksnes siis, kui tööajanormi täidetakse tööpäevast pikema

ajavahemiku jooksul. Näidisena viidatud töölepingus ei ole midagi kirjas konkreetse tööaja ega

töökorralduse reeglite suhtes ning selles on märgitud üksnes, et tööaja kestus, algus, lõpp ning

lõunavaheaja ja muude vaheaegade algus ja lõpp on määratud ettevõtte sisemise töökorraldusega.

Kuna seejuures ei ole ära nimetatud ühtegi konkreetset dokumenti, pole võimalik aru saada,

milles täpselt on tööandja ja töötaja ikkagi kokku leppinud. Kaebuse lisana esitatud „Kiviõli

Keemiatööstuse OÜ töötajate tööaja arvestamise kord“ ei saa asendada töölepingus puuduvaid

andmeid, sest see määratleb üksnes üldised põhimõtted ega kehtesta iga konkreetse töötaja

tööajaga seonduvat, sealhulgas tema töövahetuse konkreetset pikkust ega seda, kas sellest

tulenev tööaeg jaguneb arvestusperioodil võrdselt või tuleb kohaldada summeeritud tööaja

arvestust.

3.3. TLS § 115 ei nimeta, et Tööinspektsioon võiks teostada riiklikku järelevalvet TLS § 6 lg-s 6

sätestatud nõuete täitmise üle. See aga ei too kaasa kaebuse rahuldamist, sest ettekirjutuses ei ole

see säte ainus, mille rikkumist kaebajale ette heidetakse. Ettekirjutus vastab töötervishoiu ja

tööohutuse seaduse (TTOS) § 261 lg-s 1 loetletud nõuetele.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. Kiviõli Keemiatööstuse OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus

tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

4.1. Tööinspektsiooni pädevus piirdub ainult järelevalvega TLS § 115 lg-s 1 toodud normidest

kinnipidamise üle. Ülejäänud töölepingu seaduse sätete üle Tööinspektsioonil riikliku järelevalve

tegemise õigus puudub. Kuna TLS §-st 5 alluvad riiklikule järelevalvele üksnes lõiked 1 ja 3, ei

olnud Tööinspektsioonil võimalik kaebajale ette heita TLS § 5 lg-s 2 (andmete heauskse, selge ja

arusaadavalt esitamise kohustus) rikkumist.

4.2. Kaebaja ja töötajate vahel sõlmitud töölepingutes oli TLS § 5 lg 1 järgi lisatasude maksmise

andmed kindlaks määratud.

4.3. Töötasu maksmist reguleerivast TLS §-st 29 alluvad riiklikule järelevalvele ainult lõiked 3 ja

6. TLS § 115 lg-st 1 tulenevalt ei ole majandustulemustelt makstava tasu (TLS § 30) ja tehingute

täitmiselt makstava tasu (TLS § 31) üle võimalik riiklikku järelevalvet teostada.

4.4. TLS § 5 lg 1 p-st 5 tulenevalt peavad töölepingus sisalduma üksnes selliste lisatasude

maksmise tingimused, milles on pooled kokku leppinud. Töölepinguga on tööandjale antud

üksnes võimalus soovi korral lisatasusid maksta ning töölepingust ei tulene kaebajale kohustust

töötajale lisatasu maksta. Kaebaja eesmärgiks on olnud seega jätta üksnes ühekordsete tasude

maksmise võimalus. Seega olukorras, kus tööandja ja töötaja ei ole kokku leppinud, et kindlate

tingimuste täitmisel on tööandjal kohustus lisatasu maksta ning töötajal seega õigus lisatasu

nõuda, ei ole lisatasu maksmise tingimused töölepingu kohustuslikuks osaks.

4.5. Kehtiv töölepingu seadus ei näe ette lisatasu mõistet ja sellest tulenevalt ei ole võimalik

ettevõtet kohustada töölepingutesse sisse viima andeid makstava lisatasu kohta. Kaebaja poolt

makstud tasud töötamise eest õhtusel või öisel ajal või riigipühadel on seadusest tulenevad

kohustuslikud tasud, mitte lisatasud. Tööinspektsioon ei tee vahet vabatahtlikel ühekordsetel

tasudel (näiteks jõulupreemiad) ning majandustulemustelt kokkulepitud tasudel (protsent

kasumist või käibest vms). Ka Tööinspektsiooni poolt viidatud direktiiv ei kohusta tööandjat

teavitama töötajaid vabatahtlike lisatasude maksmise ajast ja korrast, vaid üksnes palga osadest,

st kokkulepitud lisatasudest TLS § 30 ja 31 mõttes.

4.6. TLS §-st 115 tulenevalt ei ole Tööinspektsioonil pädevust teostada järelevalvet TLS § 6 lg 6

kohaldamise üle. Halduskohus möönis seda ja oleks järelikult pidanud tühistama ettekirjutuse

vähemalt ettekirjutuse p 3 osas.

4.7. Tööajagraafikud koostatakse ettevõttes ühe kuu lõikes ning neid tutvustatakse töötajatele

vähemalt viis kalendripäeva enne arvestusliku perioodi algust. Tööaja arvestuse korra tekst on

igas ettevõtte struktuuriüksuses ja teatavaks tehtud kõigile. Seega on ebaõige ettekirjutuse väide

töötajate teavitamata jätmisest summeeritud tööaja arvestuse rakendamisest ja arvestusperioodi

pikkusest.

5. Tööinspektsiooni vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja põhjendatakse

seda järgnevalt:

5.1. Tööinspektsioon tugineb töösuhete üle järelevalve teostamisel TLS §-le 115, kuid töölepingu

seaduse täitmise kontrollimine on võimalik vaid kogumis seaduse ja selle alamaktide eesmärki

tervikuna arvestades. Seetõttu ei ole riikliku järelevalve teostamine võimalik vaid TLS §-s 115

nimetatud sätetele tuginedes.

5.2. Direktiivi 91/533/EMÜ artikkel 8 lg 1 kohaselt võtavad liikmesriigid oma siseriiklikes

õigussüsteemides meetmeid võimaldamaks töötajatel, kes leiavad, et neid on direktiivis

sätestatud nõuete eiramise tõttu õigusvastaselt koheldud, taotleda oma õiguste kaitset kohtu

kaudu, olles vastava võimaluse korral esmalt pöördunud teiste pädevate organite poole. Eestis on

järelevalvet teostavaks ja töötaja õiguste kaitset tagavaks organiks Tööinspektsioon.

Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) poolt koostatud tööinspektori dokumendimapi eessõna

kohaselt oodatakse Tööinspektsioonidelt, et nad abistaksid juhtkonda ja töötajaid heade

töötavade arendamisel, sotsiaalse õigluse ja inimväärse töö kättevõitmisel kõigi jaoks. Sama

dokumendi p 1.3. alapunktist b tulenevalt peavad inspektorid tagama seaduste täitmise, mis

seonduvad töötingimustega, sh palk, tööaeg, puhkused ja tasu ületunnitöö eest.

5.3. Kui TLS § 5 lg 1 paneb tööandjale kohustuse esitada töötajale kirjalikult teatud andmed, siis

TLS § 5 lg 2 sätestab selle kohustuse täitmise viisi. Seetõttu ei saa tööinspektor ettekirjutuses

jätta tähelepanuta TLS § lg-s 2 sätestatut (kohustus esitada töölepingu andmed heauskselt, selgelt

ja arusaadavalt) hoolimata sellest, et TLS § 155 järgi alluvad TLS §-st 5 järelevalvele ainult

lõiked 1 ja 3. TLS § 115 ja § 5 lg 1 p-st 5 tulenevalt kuulub Tööinspektsiooni järelevalve alla

kõigi töötasu osade kohta töötajale info edastamine. Seetõttu ei nõustu vastustaja kaebaja

seisukohaga, et majandustulemustelt makstava tasu (TLS § 30) ja tehingute täitmise eest

makstava tasu (TLS § 31) üle ei ole võimalik järelevalvet teostada.

5.4. Kaebaja poolt töölepingutes lisatasuks nimetatav tasu on töötasu osa, mida makstakse

töötajatele igakuiselt ja mis palgalehtede järgi otsustades moodustab sageli suurema osa töötajale

väljamakstud töötasust. Sellise lisatasuks nimetatud töötasu osa maksmise tingimuse

kokkuleppimine töölepingus tekitab töötajas õiguspärase ootuse, mille täitumine sõltub üksnes

tööandja suvast ja mis on vastuolus töölepingu seaduse eesmärgiga, et töölepingu tingimused

peavad olema selged ja arusaadavad.

5.5. Halduskohus on jõudnud õigele järeldusele, et andmed töötasu arvutamise kohta töölepingus

puuduvad.

5.6. Lisatasu mõistet kasutati kuni palgaseaduse kehtimise lõppemiseni 30. juunil 2009, kuid see

mõiste on säilinud töötasu ühe osana laialdaselt ka pärast seda. Seda mõistet kasutati ka kaebaja

poolt töölepingutes ja palgalehtedel. Kuna seda mõistet kasutas kaebaja oma töötasu arvestamise

aluseks olevatel dokumentidel, pidi seda kasutama tööinspektor. Ilmne on, et Tööinspektsioon

pidas lisatasu all silmas töötasu komponenti.

5.7. Arusaamatuks jääb, kuidas saab kaebaja töötajaid lisatasu maksmise kriteeriumitest

teavitamata jättes täita töötajate võrdse kohtlemise põhimõtet, kui ta enda kinnitusel maksab

lisatasuna nimetatud töötasu subjektiivse hinnangu alusel.

5.8. Töötaja teavitamine töötasu komponentide maksmise põhimõtetest ei võta tööandjalt õigust

ja võimalust maksta täiendavalt või erakorraliselt muid tasusid.

5.9. Kaebaja soovib ettevõtlusriski maandada sel moel, et jätab endale võimaluse majanduslikult

keerulises olukorras seda töötasu mitte maksta. Seetõttu on äriühingule kasulik jätta töötajatele

teavitamata lisatasu maksmise põhimõtted. Tööandjal ei ole õigust maandada ettevõtlusriski

töötajate töötasu arvel.

5.10. TLS § 6 lg 6 sätestab, et kui tööandja ja töötaja lepivad kokku, et tööaeg jaguneb

arvestusperioodil ebavõrdselt (summeeritud tööaeg), peab tööandja lisaks TLS §-s 5 nimetatule

teatama töötajal tööajakava teatavaks tegemise tingimused. Eeltoodust tuleneb Tööinspektsiooni

järelevalvepädevus ka RLS § 6 lg 6 täitmise üle.

5.11. Kaebaja ei ole tõendanud, et tööajagraafikute tutvustamine allkirja vastu toimuks.

5.12. Kontrolli käigus tuvastati, et osad töötajad töötavad 12-tunnistes töövahetustes, kuid

töötajatega puudus kirjalik kokkulepe tööaja summeerimises ja neile polnud teatatud

summeerimisperioodi pikkust.

5.13. Kaebaja poolt väidetud kokkulepe vahetustega töötamises ei ole asjakohane, kuna kaebaja

ei erista vahetustega töö ja summeeritud tööajaarvestuse erinevust. TLS § 6 lg 6 järgi on tööaja

summeeritud arvestusega tegemist siis, kui tööaeg jaguneb arvestusperioodi jooksul ebavõrdselt.

Vahetustega töötaja tööaeg võib olla püsivalt 8 tundi päevas 40 tundi 7-päevases ajavahemikus,

mis tähendab, et tööaeg jaguneb arvestusperioodi jooksul ebavõrdselt ja seega ei ole tegemist

summeeritud tööajaarvestusega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

7. Üheks põhiliseks kaebaja argumendiks on, et Tööinspektsioonil puudus vähemalt osades

küsimustes ettekirjutuse tegemise pädevus. Tööinspektsiooni pädevust reguleerib TLS § 115, mis

sätestab, et riiklikku järelevalvet käesoleva seaduse § 5 lõigetes 1 ja 3, §-s 7, § 8 lõigetes 1–3

ning 6 ja 7, § 28 lõike 2 punktides 9–10, § 29 lõigetes 3 ja 6, § 33 lõikes 1, §-s 43, § 44 lõigetes 2

ja 3 ning 5–7; §-s 45, § 46 lõigetes 1–3 ja 5; § 47 lõigetes 2 ja 3, § 48 lõigetes 1 ja 2, §-des 49–

53, § 101 lõigetes 1–3, § 102 lõigetes 1 ja 2 ning § 113 lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõuete täitmise

üle teeb Tööinspektsioon töötervishoiu ja tööohutuse seaduses sätestatud tingimustel ja korras.

Vaidlustatud ettekirjutuse p-s 2 heideti kaebajale ette seda, et tööandja ei ole selgitanud

töötajatele andmeid igakuiselt makstava lisatasu kohta ning kohustati kaebajat seda TLS § 5 lg 1

alusel tegema. Ettekirjutuse p-st 3 võib järeldada etteheiteid tööajagraafiku tutvustamise ja

summeeritud tööaja rakendamisega seoses ning kohustati TLS § 5 lg 1 ja § 6 lg 6 järgi teavitama

töötajaid tööajast ja rakendatavast tööaja summeerimisperioodist ning tööajakava teatavaks

tegemise tingimustest.

8. Seega ei ole küsimust selles, et Tööinspektsioonil oli õigus kontrollida TLS § 5 lg-st 1

kinnipidamist, kuna sellise kohustuse paneb talle selgesõnaliselt TLS § 115 (vt viidet ülal). TLS

§ 5 lg 1 sätestab loetelu sellest, millised andmed peavad kirjalikus töölepingus sisalduma.

Muuhulgas peavad seal sisalduma andmed töö eest makstava tasu kohta, milles on kokku lepitud

(töötasu), sealhulgas majandustulemustelt ja tehingutelt makstav tasu, töötasu arvutamise viis,

maksmise kord ning sissenõutavaks muutumise aeg (palgapäev), samuti tööandja masktavad ja

kinnipeetavad maksud ja maksed.

Kaebaja arvates ei saanud Tööinspektsioon kohustada aga kaebajat esitama neid andmeid

heauskselt, selgelt ja arusaadavalt, kuna kohustus andmete heauskselt, selgelt ja arusaadavalt

esitamiseks tuleneb TLS § 5 lg-st 2, mille täitmise kontrollimiseks TLS § 115 lg 2

Tööinspektsioonile volitust ei anna.

Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Tööinspektsioon on kontrollinud eeskätt seda, kas

töötajatele on esitatud töölepingus nõutavad andmed (st TLS § 5 lg-st 1 kinnipidamist) ning

kohustanud kaebajat eeskätt selle nõude täitmiseks, st andmete esitamiseks. See järeldub selgelt

ka vaidlustatud ettekirjutuse p 2 eelviimasest lausest, mida võib mõista ettekirjutuse

resolutsioonina – selles kohustatakse kaebajatele esitama selgelt üksnes töötajatele andmed

kirjalikus töölepingus makstava lisatasu kohta TLS § 5 lg 1 p 5 alusel.

9. Seda, et ettekirjutuse põhjendustes on Tööinspektsioon viidanud muuhulgas ka TLS § 5 lg-le

2, ei saa pidada õigusvastaseks. TLS § 5 lg 1 (sätestab andmed, mis peavad töölepingus

sisalduma) ja TLS § 5 lg 2 ls 1 (sätestab kohustuse esitada töölepingu andmed heauskselt, selgelt

ja arusaadavalt) on omavahel lahutamatult seotud. On ilmne, et andmed tuleb esitada viisil, mis

võimaldavad töötajal neist andmetest üheselt aru saada. Kui tööandja esitaks vastavad andmed

töötaja jaoks arusaamatul viisil, oleks see samaväärne olukorraga, kus andmed jäetaks üldse

esitamata.

Seega ei ole Tööinspektsioon ettekirjutuse p 2 osas oma pädevuse piirest väljunud.

10. Ettekirjutuse p-ga 3 kohustati kaebajat teavitama töötajaid töölepingus TLS § 5 lg 1 alusel

tööajast ja rakendatavast tööaja summeerimisperioodist ning TLS § 6 lg 6 alusel tööajakava

teatavaks tegemise tingimustest. Kaebaja näeb pädevuse ületamist asjaolus, et Tööinspektsiooni

volitusi reguleeriv TLS § 115 (vt ülal) ei näe ette kontrolli TLS § 6 täitmise üle, kuid

ettekirjutuse resolutsioonis oli viidatud just sellele sättele.

TLS § 5 lg 1 p 7 sätestab, et töölepingus peab sisalduma aeg, millal töötaja täidab kokkulepitud

tööülesandeid (tööaeg). TLS § 6 lg 6 sätestab, et kui tööaeg jaguneb arvestusperioodi jooksul

ebavõrdselt (summeeritud tööaeg), peab tööandja lisaks käesoleva seaduse §-s 5 nimetatule

teatama töötajale tööajakava teatavaks tegemise tingimused.

Eeltoodud sätetest nende koostoimes tuleneb, et tööaja hulka kuulub ka summeeritud tööaeg.

Seega hõlmab TLS § 5 lg 1 p-s 7 sätestatud tööaja teatavakstegemise kohustus endas ka

summeeritud tööaja teatavakstegemise kohustuse ning sellest tulenevalt ka tööajakava teatavaks

tegemise tingimuste teatavaks tegemise kohustuse. Seegi info on omavahel olemuslikult seotud,

sest tööajakava teatavaks tegemise tingimustest teadlik olemine on eelduseks sellele, et isik saaks

tõhusalt ja ilma ülemääraste jõupingutusteta teada ka enda tööaja. Seetõttu on ringkonnakohus

seisukohal, et ehkki vormiliselt on Tööinspektsioon viidanud ettekirjutuses sättele, mida TLS §

115 otsesõnu Tööinspektsiooni kontrolli alla kuuluvana ei nimeta (TLS § 6 lg 6), ei ole ta sellega

oma pädevuse piirest väljunud, sest samasisuline kohustus tuleneb tööandjale TLS § 5 lg 1 p-st 7

ning sellest sättest kinnipidamise kontrollimine on tööinspektsiooni pädevuses.

Seega ei ole Tööinspektsioon ka ettekirjutuse p 3 osas oma pädevust ületanud.

11. Asjakohaseks ei saa pidada kaebaja arutlusi selle kohta, justkui ületanuks Tööinspektsioon

oma pädevust töötasu maksmise kontrollimisel. Ettekirjutuse p-s 2 toodud etteheide kaebajale oli

kokkuvõtlikult see, et kuigi kaebaja maksab töötajatele lisatasu (kohati kokkulepitud töötasust

isegi 1,6 korda suuremat lisatasu), ei ole töötajatele tutvustatud kriteeriume, mille alusel lisatasu

makstakse. Nagu eelnevast ilmnes, on selle asjaolu kontrollimine TLS §-st 115 ja § 5 lg 1 p-st 5

tulenevalt vastustaja pädevuses. Siinkohal ei ole olulised apellatsioonkaebuse väited, justkui ei

oleks majandustulemustelt makstava tasu või tehingutelt makstava tasu üle võimalik riiklikku

järelevalvet teostada. Ettekirjutuses ei väideta, et lisatasu koosneks neist tasudest. Ka apellant ise

kinnitab, et ta ei ole kokku leppinud majandustulemustelt või tehingutelt maksatavates tasudes.

12. Kaebaja väitel on töölepingu p-ga 5.5, mille järgi võib tööandja lähtudes töötaja

töötulemustest oma otsuse, kollektiivlepingu ja muude dokumentide alusel maksta töötajale

lisatasusid, ühekordseid toetusi, preemiaid ja teostada teisi ühekordseid väljamakseid (tl 14),

antud tööandjale võimalus/õigus soovi korral lisatasusid maksta, kuid mitte võtta endale vastavat

kohustust. Sellest tulenevalt leiab kaebaja, et sellises olukorras ei ole lisatasu maksmise

tingimused töölepingu kohustuslikuks osaks.

Samas osundab ringkonnakohus ettekirjutuses tuvastatule – tegelikkuses makstakse töötajatele

lisatasu, mis on kokkulepitud töötasust kuni 1,6 korda suurem. Lisaks on karjääritranspordi ja

karjääriosakonna juhatajate sõnul töötajatele suuliselt selgitatud lisatasu maksmise korda.

Kontrollimise käigus esitati ka lisatasu maksmise korra dokumendid, mis olid kõik juhatuse

poolt kinnitamata ja töötajatele tutvustamata (ettekirjutuse p 2).

Sellest nähtub, et ehkki lisatasu maksmise võimalus oli töölepingus ette nähtud vaid

võimalusena, oli lisatasu maksmine tegelikult pigem tavaline ja selle osakaal töötasus suur.

Samuti nähtub, et tegelikkuses olid olemas ka mingid kriteeriumid, mille alusel lisatasu maksti,

kuid töötajatele ei olnud neid tutvustatud (või oli tutvustatud suuliselt). Apellatsioonkaebuse

väide, nagu oleks lisatasu maksmine vaid tööandja õigus, võib väljendada küll kaebaja soovitud

olukorda – maksta töötajatele lisatasu vaid siis, kui ta seda soovib - kuid seda ei saa pidada

õiguspäraseks. Tuvastatud asjaoludest nähtub, et lisatasu oli töötasu tavapäraseks osaks. Jättes

töölepingus sätestamata selle maksmise tingimused, pannakse töötaja talle kahjulikku olukorda,

kuna töötajal puudub võimalus tingimuste täitmisel lisatasu maksmist nõuda. Samuti on töötaja

ebakindlas majanduslikus olukorras, kuna tal ei ole võimalik prognoosida oma töötasu

võimalikku suurust, sest suures osas ei sõltu see mitte töötaja panusest, vaid tööandja suvast.

Seetõttu on ettekirjutuse sellekohane nõue ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ja

õiguspärane.

13. Asjaolu, et kehtiv õigus otsesõnu lisatasu mõistet enam ei kasuta, ei välista selle mõiste

kasutamist ettekirjutuses. Seda mõistet kasutati ka asja materjalide hulgas olnud töölepingus ning

mõlemad pooled on seda mõistet sisustanud samaselt.

14. Asjakohased ei ole apellatsioonkaebuse viited tasustamisele riigipühadel, öösel või

lisatundidena töötamise eest. Need tasud ei ole samastatavad lisatasude maksmisega, mida

maksis kaebaja töötajatele. Nähtuvalt esitatud palgalehtedest on palgalehe ridadel ületunnitöö,

öötöö ja töö õhtutundidel eraldi välja toodud. Lisaks sellele on aga palgalehtedel veel välja

toodud lisatasu maksmine (tl 32-32p, 34p), ja just ebaselgus selles, kuidas niisugune lisatasu

kujuneb, ongi ettekirjutuse tegemise põhjuseks. Apellandi järeldus, nagu võinuks hoopis

Tööinspektsioon samastada ületunnitöö, öötöö jms eest maksatava tasu lisatasudega, on

ringkonnakohtu hinnangul kunstlik ning ei ole vastavuses Tööinspektsiooni muude

seisukohtadega.

15. Apellandi järgmine väide, et lisatasude maksmine oli ühekordne, ei ole usutav. Esitatud

palgalehtedel oli kõikidel kajastatud lisatasude maksmine. Kaebaja ei ole eitanud, et lisatasu

maksmine oli pigem tavaline. Väide, et lisatasu makstakse vaid siis, kui juhtkond seda otsustab ja

majandustulemused võimaldavad, viitab jällegi kaebaja soovile maksta lisatasu, st töötasu osa,

vastavalt äranägemisele, kuid nagu eelpool märgitud, ei ole see õiguspärane.

16. Ettekirjutuse p-ga 3 kohustati kaebajat tegema töötajatele teatavaks tööaeg ja tööaja

summeerimisperiood ning tööajakava teatavaks tegemise tingimused.

Kaebaja väitel koostatakse tööajagraafikud ühe kuu lõikes ning tutvustatakse hiljemalt viis päeva

enne arvestusliku perioodi algust. Samas on Tööinspektsioon välja toonud, et kaebaja see väide

on jäänud kohtumenetluses tõendamata. Kaebaja see väide on jäänud tõendamata ka

apellatsioonimenetluses. Kaebaja poolt esitatud töölepingus on tööajaga seoses märgitud vaid, et

vahetustega töö toimub vastavalt kinnitatud graafikule ja et tööaja kestus, algus ja lõpp

määratakse ettevõtte sisemise töökorraldusega (tl 13p). Seega jätab vähemalt tööleping tööaja,

tööaja summeerimisperioodi ja tööajakava teatavaks tegemise tingimused täielikult lahtiseks.

Muid dokumente, kus need tingimused oleksid töötajatele teatavaks tehtud ja teatavakstegemine

oleks mingil viisil kontrollitav, ei ole kaebaja esitanud.

Kaebaja väidet, et piisab viitest asukohale või allikale, kus tööajaga seonduvad dokumendid on

kättesaadavad, ei saa pidada asjakohaseks. TLS § 5 lg 1 p 7 nõuab selgesõnaliselt, et töölepingu

kirjalikus dokumendis peab sisalduma info aja kohta, millal töötaja täidab kokkulepitud

tööülesandeid. On ilmne, et see info, mis käesoleval juhul on töölepingus välja toodud, sellele

nõudele ei vasta. Ringkonnakohus märgib, et praegu töölepingus esitatud info tööaja kohta ei

vasta ka kaebaja enda nägemusele tööaja teatavakstegemise võimalustest, sest seal ei ole esitatud

selget viidet allikale, kus on tööajaga seonduv kindlaks määratud – viited ettevõtte sisemisele

töökorraldusele ja kinnitatud graafikule on väga umbmäärased. Ebaselgeks jääb, kes kinnitab

graafikud ja määrab sisemise töökorralduse, kus on need kättesaadavad jne.

17. Apellatsioonkaebuse arutlusel Tööinspektsiooni etteheite osas, mille järgi tööandjal ei pruugi

olla töötajatega kokkulepet tööaja summeerimises, ringkonnakohus pikemalt ei peatu. Seda

põhjusel, et ettekirjutuse p 3 resolutsioonis ei ole kaebajale sellega seonduvat kohustavat

ettekirjutust tehtud. Ehkki Tööinspektsioon on seda puudutanud ettekirjutuse motivatsioonis, ei

oma see kaebaja jaoks iseseisvat õiguslikku mõju.

18. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

HKMS § 108 lg-st 1 tulenevalt jäävad menetluskulud, mille väljamõistmist kaebaja

apellatsiooniastmes taotleb, tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

Tiina Pappel

Einar Vene