3-14-51030/10 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Agu Timmi ja Madis Ernits

Määruse tegemise aeg ja koht

16.10.2014, Tartu

Haldusasja number

3-14-51030

Haldusasi

Marek Sinimetsa (Sinimets) kaebus Tartu Vanglalt

mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seonduvalt

ebainimlike elutingimustega ning Tartu Vangla

kohustamiseks paigutada kaebaja elukambrisse üksinda

ning eemaldada akendelt metallplaadid ja võrk

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 30.06.2014. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Marek Sinimetsa määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Määruskaebuse esitaja Marek Sinimets

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30.06.2014. a määrus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

saamisest arvates.

ASJAOLUD

1. Määruskaebuse esitaja esitas 07.03.2014 Tartu Vanglale taotluse (tl 13−13p), milles palub

lõpetada enda alandamine ja lubada elada tal Tartu Vangla kambris üksinda, eemaldada

kambri aknatrellidelt sinna omavoliliselt lisatud metallplaadid ja võrk, ning mõista talle välja

õiglane kahjuhüvitis alandava kohtlemise eest seoses sellega, et ta on viibinud ühekohalises

kambris kitsastes tingimustes koos teise kinnipeetavaga.

2. Tartu Vangla jättis 22.05.2014. a otsusega nr 1-13/356-2 (tl 12−12p) määruskaebuse

esitaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.

3.

04.06.2014 saabus Tartu Halduskohtusse määruskaebuse esitaja kaebus Tartu Vanglalt

mittevaralise kahju hüvitamise ja Tartu Vangla kohustamise nõuetes. Kaebuses selgitab

määruskaebuse esitaja, et teda on alates 11.11.2011 Tartu Vanglas peetud kinni ebainimlikes

vangistustingimustes. Määruskaebuse esitaja viitab Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK)

praktikale, mille kohaselt peab igale kinnipeetavale jääma kambris vaba ruumi 4 m2, kuid

Tartu Vanglas on ühe kinnipeetava kohta kambris vaba pinda alla 2,5 m2, sest vaba pinnana ei

arvestata tualettruumi ja mööblialust pinda. Tartu Vangla kambrid on planeeritud ja ehitatud

ühele kinnipeetavale, kuid vangla paigutab kambrisse omavoliliselt kaks kinnipeetavat. Kuna

ühekohalistesse kambritesse on paigutatud kaks kinnipeetavat, ei rahulda ka kambri

ventilatsioonisüsteem kinnipeetavate hapnikuvajadust. Lisaks on vangla omavoliliselt

akendele kinnitanud metallplaadid ja võrgud, mis takistavad värske õhu juurdevoolu.

Määruskaebuse esitaja taotleb kohtult tema alandamise lõpetamist ja seda, et tal lubataks

elada üksinda selleks ettenähtud elukambris. Lisaks taotleb ta akendele lisatud metallplaatide

ja võrgu eemaldamist ja enda alandava kohtlemise eest kahju hüvitamist summas 10 000

eurot. Koos kaebusega on määruskaebuse esitaja esitanud kohtule taotluse tema riigilõivu

tasumise kohustusest vabastamiseks.

4.

11.06.2014 kohtu päringule edastatud vastuses (tl 11) märgib Tartu Vangla, et on

määruskaebuse esitaja 07.03.2014. a taotluses esitatud nõudeid lubada elada tal kambris

üksinda ning eemaldada metallplaadid ja võrgud pidanud kahju hüvitamise taotlusega

seonduvaks, käsitledes neid õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamise nõuetena. Eraldi

vaidemenetlust nende kohustamisnõuete osas läbi viidud ei ole.

5. Tartu Halduskohus jättis 30.06.2014. a määrusega (tl 18−19p) rahuldamata

määruskaebuse esitaja taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

Kuna Tartu Vangla ei ole määruskaebuse esitaja 07.03.2014. a taotluses sisalduvate kohustava

sisuga taotluste osas eraldi otsustust teinud, tuleb kohtu hinnangul ka nende nõuete osas

lugeda vangistusseaduse (VangS) § 11 lg-st 5 tulenev kohustuslik vaidemenetlus läbituks.

Kuigi määruskaebuse esitajat tuleb pidada maksejõuetuks, ei ole talle käesolevas haldusasjas

menetlusabi andmine põhjendatud, kuna kaebuse edulootused on vähesed. Euroopa

Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast tulenevalt on soovitatav kinnipeetava kasutuses oleva

isikliku ruumi minimaalne põrandapind 4 m2 isiku kohta ning Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklit 3 on rikutud siis, kui kinnipeetava isikliku

ruumi suuruseks kinnipidamisasutuses on vähem kui 3 m2 (Ananyev jt vs Venemaa (2012) p

145, Tunis vs Eesti (2013) p 43-49). Tartu Vangla poolt kohtule edastatud Riigi Kinnisvara AS

ja Tartu Vangla üürilepingu 3/2-10 joonistelt ja ruumide eksplikatsiooni tabelitest nähtuvalt on

Tartu Vanglas S-hoone kambrite pindala ilma tualettruumita 8 m2 ning E-hoone kambrite

pindala ilma tualettruumita on kas 7,9 m2 või siis 8 m2. Tualettruumi pindala on 1,8 m2. Seega

on Tartu Vangla tavapärase kambri põrandapind koos tualettruumiga S-hoones 9,8 m2 ning E-

hoones 9,8 m2 või 9,7 m2. Kuna kambris asuvat tualetti (1,8 m2) ei saa kambri põrandapinna

määramisel arvesse võtta, on kinnipeetavate isiklik ruum Tartu Vangla kambrites S-hoones 4

m2 ja Ehoones 4 m2 või 3,95 m2. Konventsioonist ei tulene lõplikult ja üheselt, kui palju

isiklikku ruumi tuleb igale kinnipeetavale tagada tema inimväärika kohtlemise tagamiseks.

EIK-i hinnangul, kui kinnipeetavale võimaldatav isiklik ruum on vahemikus 3 – 4 m2, siis

sõltub vangistustingimuste kooskõla artikli 3 nõuetega muudest tingimustest, sh tualeti

privaatse kasutamise võimalusest, naturaalse valguse ja õhu juurdepääsust, piisavast küttest

ning muudest sanitaartingimustest. Antud juhul selliseid määruskaebuse esitaja inimväärikust

täiendavalt alandavaid tingimusi tuvastatud ei ole. Kuigi määruskaebuse esitaja on märkinud,

et värske õhu juurdevool aknaavast on kambris piiratud ja et ventilatsioonisüsteem ei rahulda

kinnipeetavate hapnikuvajadust, on vangla selgitanud, et sundventilatsioon tagab kambrites

oleva õhu vahetuse ja kambrite piisav ventileeritus on tagatud ka suletud akende korral. Et

antud juhul on tõendatud, et määruskaebuse esitaja isiklik ruum kambris ei olnud alla 3 m2, ei

saa kohtu hinnangul ka ruumi vähenemine mööbli tõttu olla selliseks vangistustingimuseks,

mis koos isikliku ruumiga arvestatuna tingiks tema ebainimliku või alandava kohtlemise.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

6.

08.07.2014 saabus kohtule määruskaebus (tl 21−22) Tartu Halduskohtu 30.06.2014. a

määrusele.

Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et halduskohus, asudes seisukohale, et määruskaebuse

esitaja on maksejõuetu, oleks pidanud ta riigilõivu tasumisest vabastama. Määruskaebuse

esitaja hinnangul on kaebuse edulootused piisavad, kuna vangla on ebaseaduslikult

paigaldanud akendele ette metallplaadid ja võred ning on omavoliliselt paigaldanud kambrisse

2 kinnipeetavat, kui kamber on planeeritud ühele kinnipeetavale. Kambri pindalast tuleks

maha arvata ka WC ja kambri sisustus, mistõttu on ühe kinnipeetava kohta põrandapinda alla

2,5 m2.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

30.06.2014. a määrus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse

põhjendustega määruskaebuse esitaja menetlusabi taotluse rahuldamata jätmise osas ega pea

neid vajalikuks käesolevas määruses korrata (HKMS § 201 lg 4, § 203 lg 2). Vastuseks

määruskaebusele märgib kohus järgmist.

8. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitaja seisukohaga, et ta tuleks riigilõivu

tasumisest vabastada, kuna tema kaebusel on piisavad edulootused. Ringkonnakohtu

hinnangul on halduskohus õiguspäraselt hinnanud määruskaebuse esitajale menetlusabi

andmise aluste esinemist halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 110 lg 1 p-i 1, § 111

lg 1 ja § 112 lg 1 pi 1 järgi, ning asunud õigele seisukohale, et menetlusabi andmine ei ole

põhjendatud kaebuse väheste edulootuste tõttu. Kuigi põhiseaduse § 15 lg 1 lausest 1 tuleneb

igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse, ei tähenda see, et

kohtusse pöördumise õigus peab olema piiramatu. Kaebeõigust saab mõistlikult piirata, kui

piirangul on legitiimne eesmärk ning arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse

pöördumise mõningane kitsendamine on õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi

ülekoormamise vältimiseks vajalik (Riigikohtu 06.09.2007. a määrus nr 33140-07, p 11;

04.06.2013. a määrus nr 3-3-1-86-12, p 11). Kohtusüsteemi efektiivne toimimine on väärtus,

millega võib õigustada põhiõiguse piiramist (Riigikohtu 17.03.2003. a otsus nr 3-1-3-10-02,

p 28).

9. Antud juhul ei anna määruskaebuses esitatud väited alust asuda kaebuse perspektiivikuse

osas halduskohtuga erinevale seisukohale. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse

põhjendustega kinnipeetava isikliku ruumi (3,95-4 m²) vastavuse kohta EIK lahendites

märgitud nõutavale suurusele. Halduskohus on asjakohastele EIK lahenditele õigesti viidanud.

Samuti sätestab Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 6 lg

6, et kinnipeetavale on kambris ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda. See nõue on kaebaja

puhul Tartu Vanglas täidetud. Halduskohus on vaidlustatud määruses õigesti selgitanud, et

EIK praktikast tulenevalt ei tule kinnipeetava isikliku ruumi suuruse kindlaks tegemisel maha

arvata mööbli alla jäävat pindala. Nii EIK 19.12.2013. a otsusest asjas nr 429/12 Tunis vs

Eesti kui ka 09.01.2014. a otsusest asjas nr 5747/10 Jevšnik vs Sloveenia nähtuvalt arvestab

EIK kinnipeetava isiklikku ruumi, lahutades kambri pindalast tualettruumi pindala ning

jagades saadud tulemuse kambris viibivate kinnipeetavate arvuga. Kambri sisustuse alla jääv

pindala saab inimväärikust alandavate tingimuste hindamisel tähtsust omada üksnes

olukorras, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris koos mööbli alla jääva alaga on alla 3 m2.

10. Ringkonnakohus leiab, et ka asjaolu, et julgeoleku kaalutlustel on kambri akende ette

paigaldatud metallplaat ja võre, ei anna alust asuda seisukohale, et määruskaebuse esitaja

inimväärikust on kambris valitsevate tingimustega alandatud. Määruskaebuse esitaja on

metallplaadi ja võrega kaasneva ainukese kahjuliku mõjuna välja toonud asjaolu, et need

tõkestavad väikesest tuulutusaknast värske õhu juurdevoolu kambrisse. Samas on vastustaja

sõnul kambrites õhuvahetus tagatud sundventilatsiooniga, mille õigsuses puudub kohtul alus

kahelda. Määruskaebuse esitaja ei ole väitnud, et kambrisse paigaldatud ventilatsioonisüsteem

ei oleks töökorras, vaid on märkinud, et värske õhu puudust kambris on märgata eriti suvel,

kui temperatuurid sees ja väljas ühtlustuvad. Suvistel kõrge temperatuuriga perioodidel

ruumides õhuvahetuse tagamine on paratamatult raskendatud ning sel ajal kambris vähema

värske õhu olemasolu ei saa pidada põhjustatuks sellest, et õhu juurdevool kambrisse on

takistatud metallplaadi ja võrega. Seega on halduskohus asunud õigele seisukohale, et

kaebuses esitatud kahju hüvitamise nõude näol on tegemist väheste edulootustega nõudega,

mistõttu ei ole põhjendatud vabastada määruskaebuse esitajat selle esitamisel tasumisele

kuuluva riigilõivu tasumisest.

11. Täiendavalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist. Ringkonnakohus ei nõustu

halduskohtuga selles, et kaebuses esitatud kohustamisnõuete osas tuleb kohtueelne menetlus

lugeda läbituks. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti

andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma

või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Sama paragrahvi lõike 3 teise lause

kohaselt võib isik taotluse rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätmise korral esitada

vaide haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Tulenevalt VangS § 11 lg-st 5 on

kinnipeetaval ja vahistatul õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus

halduskohtule halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras tingimusel, et

kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud vaide vanglateenistusele või

Justiitsministeeriumile ning vanglateenistus või Justiitsministeerium on vaide tagastanud,

osaliselt rahuldanud, rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätnud. Seega selleks, et

kinnipeetaval tekiks õigus pöörduda kohustamisnõudega kohtusse, on ta kohustatud esitama

RVastS § 6 lg 3 teise lauses sätestatu kohaselt tema taotluse rahuldamata jätmise või

tähtaegselt läbi vaatamata jätmise korral haldusorganile vaide, läbides sellega VangS § 11 lg 5

kohase kohustusliku kohtueelse menetluse. Antud juhul on halduskohus ekslikult asunud

seisukohale, et vangla on õigusvastaselt jätnud läbi vaatamata määruskaebuse esitaja poolt

esitatud vaided. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse esitaja poolt 07.03.2014 vanglale

koos kahju hüvitamise taotlusega esitatud taotluste näol oli tegemist toimingu sooritamise

taotlustega RVastS § 6 lg 1 mõttes. Kuna vangla ei ole nende taotluste osas eraldi seisukohta

võtnud, on need taotlused jäetud tähtaegselt läbi vaatamata ning hoolimata taotlusi

mitterahuldavate otsuste puudumisest tekkis määruskaebuse esitajal RVastS § 6 lg 3 teise

lause alusel õigus esitada vanglale vaie kohustamistaotlustega seonduvalt. Alles vangla poolt

vaide tagastamisel, osaliselt rahuldamisel, rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätmisel

saaks VangS § 11 lgs 5 sätestatud kohustusliku kohtueelse menetluse määruskaebuse esitaja

poolt lugeda läbituks ning tal oleks õigus pöörduda nende samade kohustamisnõuetega

kohtusse. Kohtu päringule antud vastuses kinnitab vangla, et määruskaebuse esitaja ei ole

esitanud vanglale vaiet, milles oleks taotlenud enda paigutamist kambrisse üksinda ning

akendele pandud metallplaatide ja võrgu eemaldamist ning vaidemenetlust selliste

kohustamisnõuete osas läbi viidud ei ole. Seega ei ole määruskaebuse esitaja läbinud

kohustamisnõuete osas kohustuslikku vaidemenetlust ning esineb alus selles osas kaebuse

tagastamiseks HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel. Siiski ei anna eeltoodu alust määruskaebuse

esitajale menetlusabi andmise küsimuses teistsugusele seisukohale asumiseks.

12. Eeltoodust tulenevalt jääb Tartu Halduskohtu 30.06.2014. a määruse peale esitatud

määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 30.06.2014. a määrus muutmata.

Tiina Pappel

Agu Timmi

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/