3-14-51217/10 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-14-51217

Otsuse kuupäev

16. oktoober 2014

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

Aleksei Murzajevi kaebus Tallinna Vangla vastu kahju

hüvitamiseks

seoses

inimväärikust

alandavate

kambritingimustega

Asja läbivaatamine

kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Resolutsioon

Kaebaja – Aleksei Murzajev

Vastustaja – Tallinna Vangla

1. Jätta Aleksei Murzajevi kaebus osas, milles kaebaja

taotleb mittevaralise kahju hüvitamist seoses Tallinna

Vangla kambrite halva valgustatuse, puuduliku

ventilatsiooni, kambrite liigniiskuse ja puudulike

pesemisvõimalustega, läbi vaatamata.

2. Rahuldada kaebus osaliselt. Mõista Tallinna Vanglalt

Aleksei

Murzajevi

kasuks

välja

kolmsada

kolmkümmend kuus (336) eurot.

3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise

viimane päev on 17. november 2014. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei

taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Aleksei Murzajev viibis 2010. aasta märtsist kuni juunini ning 3. jaanuarist 2012 kuni 28.

märtsini 2012 Tallinna Vanglas. 20. jaanuaril 2014 registreeriti Tallinna Vanglas tema kahju

hüvitamise taotlus nr 5-18/14/1946-1, milles ta nõudis hüvitist seoses liiga vähese isikliku

ruumiga Tallinna Vanglas.

2. 20. juunil 2014 saabus Tartu Halduskohtusse A. Murzajevi kaebus Tallinna Vangla vastu

mittevaralise

kahju

hüvitamiseks

seoses

ebapiisava

põrandapinna

ning

muude

kinnipidamistingimustega (puudulik ventilatsioon, niiske ja rõske kamber, millest tingituna

hallitus seintel, ebapiisav kunstlik valgus, dušš kord nädalas, puudus soe vesi kambris) perioodil

märts 2010 kuni juuni 2010 (3 kuud) ja 3. jaanuar 2012 kuni 28. märts 2012 (3 kuud). Iga kuu

eest nõuab A. Murzajev hüvitist 516 eurot.

3. Tartu Halduskohus esitas 4. juulil 2014 Tartu Vanglale halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 58 alusel kohtunõude, milles palus väljastada A. Murzajevi vanglasisese isikuarve

väljavõtte. Tartu Vangla täitis kohtunõude samal päeval.

4. Samuti 4. juulil 2014 esitas Tartu Halduskohus kohtunõude Tallinna Vanglale, milles paluti

teatada, kas A. Murzajevi kahju hüvitamise taotlus nr 5-18/14/1946-1 on lahendatud ning

edastada antud menetluse dokumendid. Tallinna Vangla edastas olemasolevad dokumendid 7.

juulil 2014 ning teatas, et kahju hüvitamise taotlust ei ole nende massilise esitamise tõttu jõutud

lahendada.

5. 28. juuli 2014 määrusega tagastas Tartu Halduskohus kaebuse osas, milles kaebaja nõudis

hüvitist seoses perioodil märts kuni juuni 2010 Tallinna Vanglas viibimisega. Ülejäänud osas

võttis kohus kaebuse menetlusse.

6. Tallinna Vangla esitas 15. augustil 2014 kirjaliku vastuse kaebusele, milles paluti jätta

kaebus läbi vaatamata osas, milles see puudutas muid kinnipidamistingimus peale isikliku

ruumi, kuna selles osas on kaebajal kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata. Isiklikku ruumi

puudutavas osas paluti jätta kaebus rahuldamata.

7. Tartu Halduskohus määras oma 1. septembri 2014 määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus

menetluses ning andis aega menetlusdokumentide esitamiseks kuni 3. oktoobrini 2014.

8. 10. septembril 2014 saabusid Tartu Halduskohtusse A. Murzajevi täiendavad kirjalikud

seisukohad.

Kaebuse põhjendused

9. Kaebuse kohaselt on Tallinna Vangla 6-kohalistes kambrites üldpinda umbes 2,5 m2 või

natuke vähem inimese kohta. Vaba pinda, kust on maha arvestatud mööbli ja inventari alla jääv

pind on aga vähem kui 1,5 m2 ühe inimese kohta. Ka vähestes suuremates kambrites ei ületa

üldpind 4 m2 ühe inimese kohta. Samuti on Tallinna Vangla kinnipeetavatele mõeldud

niinimetatud vanas osas, kus on erineva suurusega toad, isiklik ruum alla 3 m2 inimese kohta.

Kuna selles osas ei asu tualetid kambris, võib ajal, mil uksed on lukustatud, ooteaeg tualetti

pääsemiseks olla 1 tund või rohkemgi. Kaebaja märgib, et vahistatute kambris ja kinnipeetavate

ootekambris on inimesed lukustatud kambritesse 23 tunniks ööpäevas. Ka tavakinnipeetavatele

on kambrite uksed reeglina avatud vaid 4 tundi ööpäevas.

10. Samuti heidab A. Murzajev Tallinna Vanglale ette, et kambrites oli niiske ja rõske, kuna

riideid tuli pesta ja kuivatada elukambris. Ka kambri valgustus ei vastanud vangistusseaduse

(VangS) § 45 lõike 1 nõuetele. Kaebaja märgib, et Euroopa Vanglareeglistik näeb ette vähemalt

kahte dušikorda nädalas.

11. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikkel 3 sätestab

keelu kedagi piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. Euroopa Inimõiguste

Kohus (EIK) on korduvalt selgitanud kinnipidamistingimuste ja isikliku ruumi tähendust isiku

õiguste kaitse tagamisel ning EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamise kriteeriume. Kinnipeetava

kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitav minimaalne

põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Kui põrandapinda on alla 3 m2 isiku kohta, tuleb pidada

ülerahvastatust sedavõrd tõsiseks, et selline olukord kujutab iseenesest EIÕK artikli 3

rikkumist. EIK on korranud oma seisukohta ka asjas Tunis vs Eesti, hinnates isiku

kinnipidamist Tallinna Vanglas kaebuse esitajaga sarnastes tingimustes. Hüvitise suuruse

hindamisel tuleb lähtuda EIK praktikast ja Riigikohtu lahendist asjas nr 3-3-1-10-14.

12. Oma 10. septembril 2014 kohtusse saabunud täiendavates seisukohtades selgitab kaebaja,

et on kaebusesse lisanud näiteid erinevates vangistustingimustest näitamaks tegelikke

liikumisvõimalusi ja kinnipidamistingimusi, mida Riigikohtu otsuse asjas nr 3-4-1-9-14

kohaselt tuleb hinnata.

Vastustaja vastuväited

13. Oma kirjalikus vastuses kaebusele selgitab Tallinna Vangla, et A. Murzajev oli

ajavahemikul 3. jaanuarist 2012 kuni 28. märtsini 2012 Tallinna Vanglas. Ajavahemikul 3.

jaanuarist kuni 6. veebruarini 2012 oli ta vahistatu. Edaspidi viibis ta vangistusseaduse § 14

lõikest 3 ja justiitsministri 30. novembri 2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE)

§ 8 lõikest 4 tulenevalt lukustatud kambris. Vaidlusalusel ajaperioodil paiknes A. Murzajev

kambrites, kus oli WC kambris.

14. Kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette

nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Tulenevalt VSkE § 7 lõikest 1 kuuluvad toa või kambri

sisustusse ühe- või kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale

kinnipeetavale, võimaluse korral valjuhääldi, riidenagi, võimaluse korral pesemiskoht,

võimaluse korral WC.

15. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 on kinnitatud "Eluruumidele esitatavad

nõuded", mille punkt 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest

(vastasseinte vahelisest kaugusest). Seega ei tähenda „põrandapind“ ruumis olevat jalutamiseks

vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte

vaheline kaugus, seega ruumi üldpinda. Sama on leidnud vangla kontekstis Tallinna

Halduskohus oma jõustunud 23. detsembri 2008 otsuses haldusasjas nr 3-07-2514.

16. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei tuvastanud 20.06.2014 otsuses nr

3-4-1-9-14 kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lõike 6 vastuolu põhiseadusega. Tallinna

Vangla lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lõikes 6 sätestatust ja tagas A. Murzajevile

vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri tualettruumi ja

mööblialust pinda. EIK lahendites on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja seetõttu,

et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla

esimeses ja teises üksuses aga asuvad WC-d kambris ning see võimaldab kinnipeetavale

privaatsuse. Lisaks tuleneb EIK lahenditest, et pidev juurdepääs tualettidele on

kinnipidamistingimuste oluliseks detailiks. Oluline on märkida, et isikute arv kambris pidevalt

muutus ja sellega seonduvalt muutus ka põrandapind isiku kohta. Perioodid, kus kambris oli

maksimaalselt kuus inimest, ei olnud märkimisväärselt pikad ja vaheldusid perioodidega, kus

kambris oli isikuid vähem. Vastustaja on seisukohal, et isegi kui arvestada tualettruumi pind

üldpinnast maha, on kaebajale tagatud põrandapind ettenähtust niivõrd vähesel määral, et sellest

ei ole saanud kaebajale kahju tekkida, eriti arvestades viibimise lühiajalisust.

17. EIK on korduvalt pidanud märkima, et alandav kohtlemine on keelatud absoluutselt igas

olukorras, kuid on käsitlustes asunud ka seisukohale, et artikli 3 kaitseala eelduseks on

minimaalse raskusastme ületamine ehk mitte iga ebamugavustunne, mida isik kogeb, ei ole

inimväärikuse alandamine. Kohus on järjekindlalt rõhutanud, et kaasnenud kannatused ja

alandus peavad igal juhul ületama seadusliku ravi või karistusega paratamatult kaasnevate

kannatuste ja alanduse astme. Inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud

õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat

ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks

alles rikkumise tuvastamisel. Õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut

arvestades ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid

mõju saab olla üksnes edasiulatuv.

18. Isiku arusaam, mille kohaselt iga vanglas esinev isikule subjektiive ebameeldivus peab kaas

tooma hüvitise saamise, on väär. Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka

mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Kahjuhüvitise

maksmine on suunatud õigushüve terviklikkuse taastamisele või kompenseerimisele. Tekkinud

kahju, mille hüvitamist taotletakse, peab olema tõsine. Väärikuse alandamisena ei ole

käsitletavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus

avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Tallinna Vangla

tegevus ei viita sellisele õiguste riivele.

19. Kaebuse esitaja ei ole esitanud vanglale pöördumisi, millest nähtunuks otseselt või olnuks

võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind kaebuse esitajale tema poolt kaebuses

kirjeldatud vaimseid kannatusi põhjustaks. Eeltoodust järeldub, et Tallinna Vanglas olles

kaebuse esitajal ruumipuuduse osas pretensioone ei olnud ja vaimsed ja füüsilised üleelamised

teda ei vaevanud. Ka A. Murzajevi vanglale esitatud 24. märtsi 2014 täiendavast selgitustest on

aru saada, et isik vangistuse ajal vangistustingimuste negatiivsust ei tunnetanud, kuid

emotsionaalsed kannatused tekkisid alles siis, kui ta sai teada oma õiguste väidetavast

rikkumisest. Vastustaja on seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise

ajendiks ei ole käesoleval juhul olnud kaebuse esitaja vaimsed ja füüsilised kannatused

ebapiisavast kambripinnast Tallinna Vanglas, vaid üksnes EIK lahendist Tunis vs Eesti teada

saamine ja võimalik tulenev rahaline kasu. Vastustaja leiab, et eeltoodu ei saa olla kaebuse

rahuldamise ajendiks.

Kohtu seisukoht

20. Vaidlust ei ole selles, et Aleksei Murzajev viibis Tallinna Vanglas vahistatuna 3. jaanuarist

kuni 21. veebruarini 2012 ja süüdimõistetuna 22. veebruarist kuni 28. märtsini 2012 (kokku 86

päeva).

21. Pooled on erineval seisukohal selles, kas vastustaja on A. Murzajevi kinnipidamisel

järginud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-st 3 tulenevat

piinamise keeldu, eelkõige kas kaebaja kinnipidamistingimused olid inimväärikust alandavad

eelkõige isikliku ruumi vähesuse ja puudulike olemtingimuste tõttu.

22. Vastustaja andmetel, mida kaebaja ei ole kahtluse alla seadnud oli kaebaja Tallinna Vanglas

kinnipidamise ajal paigutatud:

• 3. jaanuarist kuni 7. märtsini 2012 kuuekohalisse kambrisse nr 432;

• 8. märtsist kuni 28. märtsini 2012 kuuekohalisse kambrisse nr 138

Kokkuvõtlikult iseloomustab kaebaja paigutamist Tallina Vanglas ja kaebaja kasutuses olnud

isikliku ruumi alljärgnev tabel.

kambri nr

päevi

kambris

kinnipeetavaid

kambris

kambri pindala

arvestuslik pind

isiku kohta

14,85

2,48

14,85

2,97

14,47

2,41

14,47

2,89

14,47

3,62

Täpsemad andmed A. Murzajevi kinnipidamise ning temaga samas kambris viibinud isikute arvu osas

nähtuvad Tallinna Vangla kaebuse vastusele lisatud tabelist (tl 38).

23. Kaebaja hinnangul oli tema isiklik ruum Tallinna Vangla erinevates kambrites sedavõrd väike, et

see alandas tema inimväärikust. Kaebaja taotleb sellega tekitatud mittevaralise kahju rahalist

hüvitamist. Seejuures on kaebaja ja vastustaja eri meelt selles, kas kambrite pindala määramisel tuleks

kambris asuva inventari pindala põrandapinna hulgast välja arvata või mitte.

24. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja

õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist,

kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud

viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg-st 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda

mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse

võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise

korral.

25. Eesti Vabariik ratifitseeris EIÕK ja selle lisaprotokollid 15. juunil 2005 vastu võetud seadusega,

mis jõustus 1. jaanuaril 2006. Seega on EIÕK Eesti Vabariigile siduv välisleping ning tulenevalt PS

§ 123 lg-st 2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku õiguse ees.

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK), kelle pädevuses on EIÕK art 32.1. kohaselt EIÕK tõlgendamine

ja kohaldamine, on EIÕK art 3 kohaldamisel korduvalt selgitanud kinnipidamistingimuste, s.h

kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku ruumi tähendust isiku õiguste kaitse tagamisel ning EIÕK art

3 rikkumise tuvastamise kriteeriume. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel

tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku

vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK

asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui

põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline

olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145).

Sama seisukohta on EIK korranud asjas Tunis vs Eesti (2013) (p 43-49), hinnates isiku kinnipidamist

Tallinna Vanglas, A. Murzajeviga sarnastes tingimustes. Hinnates isiku kinnipidamist kambris nr

443, leidis EIK, et sõltumata sellest, et T. Tunis ei tõstatanud teisi kinnipidamistingimustega seotud

etteheiteid, tuleb isiku kinnipidamist kambris, kus tema isiklik ruum on ca 2,5 m2, pidada EIÕK art 3

rikkumiseks ning määras sellega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalise

kompensatsiooni.

26. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja

kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes vangla

sisekorraeeskirja § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Kaebaja kinnipidamisel

oli vastustajal Eesti Vabariigi haldusorganina ühtlasi kohustus järgida rahvusvahelistest lepingutest

tulenevaid nõudeid. Seetõttu tuleb hinnata kaebajale võimaldatud isikliku ruumi suurust EIK praktika

järgi nõutavaks peetava isikliku ruumi miinimumstandardiga võrreldes. Siinjuures ei saa ka isikliku

ruumi suuruse määramisel lähtuda üksnes siseriiklikust õigusest, vaid arvestada tuleb nende

kriteeriumidega, millest isikliku ruumi määratlemisel on lähtunud EIK.

27. Esmalt märgib kohus, et ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kambri põrandapinnast tuleb maha

arvata kambri inventari (mööbli) alla jääv põrandapind. EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse

kinnipeetava isiku isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist

(Jirsak vs Tšehhi). Kohus märgib täiendavalt, et EIK on osutanud kambri mööbli alla jäävale

põrandapinnale üksnes olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m2, sisaldades

ka mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada konventsiooni artikkel 3 rikkumist.

Samas kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata

sellele, et vangla sisekorraeeskirja § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana.

Kohtu seisukohta kinnitab muu hulgas EIK seisukoht asjades Tunis vs Eesti ning Jevšnik vs

Sloveenia, kus EIK on pidanud samuti põhjendatuks välistada tualeti alune pind kambri põrandapinna

hulgast.

28. Nendel asjaoludel lähtub kohus kaebuse lahendamisel kaebaja kasutuses olnud isikliku pinnana

otsuse punktis 22. toodud tabeli andmetest.

Vastavalt jäi A. Murzajevi kasutuses olnud isiklik ruum alla 3 m2 kambris nr 432 viibimise ajal 65

päeva ja kambris nr 138 viibimise ajal 19 päeva. Seega jäi isiklik ruum alla minimaalse lubatavaks

peetava määra, mille tõttu iseenesest EIK praktika kohaselt tuleb kinnipidamistingimusi pidada EIÕK

art-st 3 tuleneva piinamise keeluga vastuolus olevateks, kokku 84 päeval. See on ca 98% kaebaja

Tallinna Vanglas kinnipidamise ajast.

29. Vastustaja väitel ei olnud kaebaja õiguste rikkumist võimalik vältida ka kaebaja

ümberpaigutamisega vanglasiseselt ega teise vanglasse, sest nii Tallinna Vanglal, kui teistel vanglatel

puudusid selleks vabad kohad. Samuti on vastustaja käesolevaks ajaks võtnud samme ülerahvastatuse

probleemi lahendamiseks. Lisaks ei saa hinnata tegevust õigusvastaselt süüliseks olukorras, kus nn

3m2 reegel selgus alles EIK lahenditest tagantjärele.

Kohus möönab, et vabade kohtade puudumise tõttu võis kaebaja kinnipidamise tingimuste

parandamine olla keerukas, kuid sellest ei saa teha järeldust, et vastustaja ei oleks käitunud kaebaja

õiguste rikkumisel süüliselt.

Riigikohus on sedastanud: „Kinnipidamise ja vangistuse tingimused sõltuvad muu hulgas ka riigi

majanduslikest võimalustest, kuid kolleegiumi arvates saab õigusvaidlustes majanduslikke võimalusi

arvestada kaalumisruumi olemasolul. Majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada

seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist.“ (RKHK 10. septembri 2009 otsus, p

9).

30. Ka käesoleval juhul on vastustaja tegevus olnud vastuolus imperatiivse normiga, mis keelab isiku

inimväärikuse alandamise ega luba põhjustada talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need,

mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. Käesolevas asjas esitatud vastustaja seisukohtadest

nähtub, et vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast selles küsimuses.

Isegi, kui EIK ei olnud enne 2013. aastat sõnaselgelt seadnud arvuliselt väljendatud isikliku ruumi

miinimumnõuet, mille rikkumine on kvalifitseeritav inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, siis on

EIK praktika ülerahvastatuse küsimuses olnud järjepidev, et nn 3 m2 reeglit ei saa pidada vastustaja

jaoks üllatavaks. Seega on kaebaja jätkuv kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates

tingimustes olnud teadlik valik. Vastavalt eeltoodule tuleb vastustaja tegevus lugeda süüliseks

vähemalt raske hooletuse vormis (vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine, VÕS § 104 lg 4).

31. Kaebaja on taotlenud 450 euro väljamõistmist vastustajalt iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest

(tl 2).

Kohus võtab hüvitise suuruse määramisel arvesse, et Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebaja 84

päeva paigutatud kambrisse koos sellise arvu kaaskinnipeetavatega, et tema isiklik ruum jäi alla 3 m2,

kusjuures kinnipidamise režiimi tõttu ei olnud kaebajal võimalik väljaspool kambrit liikuda muul kui

tund aega päeva värskes õhus viibimise ajal ning vastustaja ei rakendanud meetmeid isikliku ruumi

puudumise leevendamiseks (täiendav värskes õhus viibimine, ajutine ümberpaigutamine teise

vanglasse). Kohus peab oluliseks ka seda, et kaebaja ei viibinud Tallinna Vanglas pikaajaliselt. Samas

puuduvad peaaegu täielikul perioodid, mil kaebaja samasse kambrisse olnuks paigutatud vähem kui

kuus kinnipeetavat, mis oleks võinud leevenda isikliku ruumi vähesuse kumuleeruvat mõju. Samuti

peab kohus hüvitise määramisel silmas siseriiklikku kohtupraktikat kinnipeetavate alusetult

kartserisse paigutamisel ja arestikambris kinnipidamisega isikule tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamise asjades. Kohus arvestab ka seda, et ei ole ilmnenud muid asjaolusid, mis oleksid võinud

süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime ühes isikliku ruumi vähesusega

oleks kvalitatiivselt muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust.

Eeltoodu alusel peab kohus põhjendatuks mõista kinnipidamisperioodi eest hüvitise 4 eurot päevas

iga isikliku ruumi nõuet rikkuva päeva eest, s.o kokku 336 eurot.

32. Kaebaja on viidanud ka muudele puudustele Tallinna Vangla olmetingimustes, leides, et

kambrites oli niiske ja rõske, kuna riideid tuli pesta ja kuivatada elukambris, kambri valgustus ei

vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 lõike 1 nõuetele ning tagatud ei olnud nõuetekohane

pesemisvõimalus, duši all võimaldati käia üks kord nädalas.

Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebaja ei ole nõudnud kahju hüvitamist kohtueelses menetluses

tuginedes sellele, et kambrites oli niiske ja rõske, kambri valgustus või pesemisvõimalused ei

vastanud tingimustele. 16. jaanuaril 2014 Tallinna Vangla direktorile esitatud kahju hüvitamise

taotlusest (tl 20) ja hüvitamis taotluse täiendusest (tl 23) nähtub, et kaebaja on seostanud endale kahju

tekkimist isikliku ruumi vähesusega. Eeltoodust tulenevalt ei ole vastustaja saanud nendele väidetele

tuginevale nõudele haldusmenetluses vastata. Seega ei ole kaebaja selles osas läbinud kohtueelset

menetlust VangS § 11 lg 8 kohaselt. Kuna kaebuse on menetlusse võetud, siis jätab kohus kaebuse

selles osas läbi vaatamata halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4

alusel.

33. Eeltoodu alusel tuleb kaebus rahuldada osaliselt ning mõista Tallinna Vanglalt A. Murzajevi

kasuks Tallinna Vanglas kinnipidamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena välja 336 eurot.

34. Vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kohus andis kaebajale menetlusabi vabastades ta

riigilõivust kaebuse esitamisel. Pooled ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude

väljamõistmiseks teineteiselt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1

kolmandast lausest poolte kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte

endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

kohtunik