3-14-51357/19 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. oktoober 2014, Tallinn

Haldusasja number

3-14-51357

Haldusasi

OÜ Buduaar Meedia kaebus Maksu- ja Tolliameti 2. juuni

2014 maksuotsuse nr 12.2-3/11290-10 tühistamise nõudes

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 1. oktoobril 2014

Menetlusosalised ja

nende esindajad

Kaebaja: OÜ Buduaar Meedia

Esindajad: juh. liige Marge Tava ja v.adv Marko Saag

Vastustaja: Maksu- ja Tolliamet

Esindajad: Pille Lehis ja Liisa Nikkarinen

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ Buduaar Meedia kaebus osaliselt ning tühistada Maksu- ja Tolliameti

2. juuni 2014 maksuotsus nr 12.2-3/11290-10 osas, millega määrati maksusummad A.A.ele,

K.R.ile ja K.K.le tehtud väljamaksetelt. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

2. Mõista Maksu- ja Tolliametilt OÜ Buduaar Meedia kasuks välja menetluskulu 517

(viissada seitseteist) eurot.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse

peale

võivad

menetlusosalised

esitada

apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt

13. novembril 2014.

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUS

1. OÜ Buduaar Meedia peab eesti- ja venekeelset internetiportaali Buduaar

(www.buduaar.ee; www.buduaar.ru) ning annab välja neli korda aastas ilmuvat ajakirja

Buduaar Shopping. 2012. aasta septembri- ja oktoobrikuu TSD-del deklareeris OÜ Buduaar

Meedia oma juhatuse liikmele Marge Rahule ning neljale töötajale (A.A., K.R., T. T. ja K. R.)

litsentsitasude väljamaksed kokku 2738,92+ 2880,75=5619,67 eurot. Eelnimetatud

töötajatele deklareeriti samadel perioodidel ka palgaväljamakseid. Litsentsitasude näol oli

tegu tasuga nende isikute poolt kirjutatud artiklite avaldamise eest internetiportaalis

Buduaar või ajakirjas Buduaar Shopping.

2. Maksu- ja Tolliamet tegi 2. juunil 2014 maksuotsuse nr 12.2-3/11290-10, millega määras

OÜ-le Buduaar Meedia 2012. aasta septembri- ja oktoobrikuu eest täiendava 2314,30 euro

suuruse maksukohustuse, mis koosnes sotsiaalmaksust (1948,10 eurot), kohustusliku

kogumispensioni maksetest (118, 20 eurot), kinnipeetud töötuskindlustusmaksetest (165,30

eurot) ning töötuskindlustusmaksetest (82,70 eurot). Maksuotsuses asuti seisukohale, et OÜ

Buduaar Meedia töötajate ja juhatuse liikme poolt kirjutatud ning avaldatud artiklite puhul

on tegemist uute artiklitega autoriõiguse seaduse (AutÕS) § 48 lg 4 tähenduses ning nende

eest makstud tasu tuleb maksustada kui töövõtulepingu alusel saadud tasu. Maksuotsuse

kohaselt oli Marge Rahu sõlminud töötajatega suulised kokkulepped artiklite kirjutamiseks,

oodates töötajatelt kindlat arvu artikleid igas kuus ning olles nendega kokku leppinud artikli

eest makstava tasu suuruse, samuti kirjutas Marge Rahu ise artikleid jooksvalt, olles teadlik,

millistel teemadel artikleid parasjagu vaja on.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

3. OÜ Buduaar Meedia esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Maksu- ja

Tolliameti 2. juuni 2014 maksuotsuse nr 12.2-3/11290-10 tühistamist. Kaebaja leiab, et

maksustamise seisukohast ei oma tähtsust, kas tegemist on uue teosega või mitte ning

sotsiaalmaksuseaduse § 2 lõike 1 punktist 6, kogumispensioni seaduse § 7 lõikest 1 ning

töötuskindlustuse seaduse § 4 lõikest 1 tulenevalt ei kuulu litsentsitasu maksustamisele.

Kaebaja hinnangul ei reguleeri AutÕS § 48 lg 4 maksustamise küsimusi ning autoril on

varalised õigused teosele, sõltumata sellest, kas ta loob uue teose või võimaldab kasutada

olemasolevat teost. Kaebaja viitab siinkohal ka tulumaksuseaduse kommenteeritud

väljaandele, milles peetakse võimalikuks autoritasu maksmist tellimuslepingu alusel uue

teose loomise eest.

4. Kaebaja leiab, et teose kasutada andmise eest makstavat tasu saab töövõtulepingu alusel

makstud tasuna käsitada üksnes juhul kui poolte vahel eksisteerib reaalselt suhe, mis on

omane just töövõtulepingule. Kaebaja hinnangul pole aga käesolevas asjas ühtegi asjaolu,

mis sellisele suhtele viitaks ning kinnitab, et kõik artiklid on kirjutatud isikute poolt omal

initsiatiivil ning võrreldavad mistahes muu isiku omal initsiatiivil kirjutatud ja avaldamiseks

esitatavate artikliga. Kaebaja selgitab, et pole kunagi üheltki töötajalt tellinud artiklit mõnel

konkreetsel teemal ning juhatuse liikme poolt koosolekutel tehtud tähelepanekud selle

kohta, millistel teemadel võiks artikleid ilmuda, pole käsitatavad tellimustena töövõtusuhte

kontekstis, vaid tähelepanekutena, mis on kehtinud kõikidele lugudele sõltumata sellest, kes

neid kirjutavad. Kaebaja märgib, et artikleid oli võrdselt võimalik kirjutada ja avaldamiseks

pakkuda nii kaebaja oma töötajatel, kes tegid seda tööülesannete kõrvalt, kui ka kõigil teistel

isikutel, kes seda soovisid. Asjaolu, et alles pärast artiklite laekumist otsustas kaebaja,

millised artiklid avaldatakse, kinnitab kaebaja meelest just seda, et tegemist ei olnud kaebaja

poolse tellimusega. Kaebaja on seisukohal, et kuivõrd artiklite osas tehti avaldamisotsus ning

otsus autoriõigused omandada pärast artikli valmimist, siis on selliste õiguste omandamise

eest makstav tasu selgelt käsitletav litsentsitasuna. Kaebaja rõhutab, et artiklite valmimise

aega ega seda, kas need valmivad või mitte, ei olnud kaebajal kuidagi võimalik kontrollida,

samuti pole leppinud eelnevalt kokku artiklite arvus.

5. Kaebaja leiab, et võlaõiguslikust töösuhtest eristab tema ja artikli kirjutaja vahelist suhet

ka see, et ainuüksi artikli kirjutamisest ei tekkinud autoril õigust nõuda tasu ning kuigi

kaebaja oli enda finantsplaani silmas pidades pannud paika üldised autoritasude piirid, ei

makstud tasu kunagi alati kõikidele isikutele, kes artikli esitasid, sest pärast artiklite

laekumist (ükskõik kellelt) otsustati, millised artiklid avaldada ja millised mitte ning ühelgi

autoril ei saanud tekkida õigustatud ootust tasule. Samuti märgib kaebaja, et tema ja

artiklite kirjutaja vahelist suhet ei iseloomustanud ka VÕS § 638 sätestatud kohustus valmis

töö vastu võtta, saumuti ei tulnud kõne alla VÕS § 646 lõikes 1 sätestatud tellija õigus nõuda

töö parandamist või VÕS § 655 lõikest 1 tulenev tellija õigus töövõtuleping üles öelda.

6. Kaebaja ei nõustu väitega, et Marge Rahul olid töötajatega kokkulepped artiklite

kirjutamiseks, ning selgitab, et andis küll erinevatele isikutele teada, et on valmis avaldama

artikleid, kuid ühtegi konkreetset tellimust maksuotsuses märgitud isikutele esitatud ei ole.

Kaebaja selgitab, et ühegi isikuga ei ole eelnevalt lepitud kokku artiklite arvu, kuid kõikidele

kirjutajatele, sh. neile, kes polnud samaaegselt kaebaja töötajad, on antud teada, et kui

soovitakse avaldada oma artikleid, siis võiks see toimuda teatud mõistliku sagedusega, et

tagada väljaannete ühtlane täituvus. Selles osas peab kaebaja eksitavaks K.R.i poolt

maksuhaldurile antud selgitust artiklite kirjutamise eest 250 euro suuruse kuutasu saamise

kohta. Kaebaja märgib, et pole lubanud kunagi ühelegi isikule konkreetset summat ning

nimetatud summa võis jääda K.R.ile meelde, kui ühe näitena sellest, et kui kirjutada näiteks

omal initsiatiivil X arv artikleid, siis võttes arvesse selle eest makstavat litsentsitasu, võib

saada autoritasusid kokku ka näiteks 250 eurot kuus.

7. Kaebaja hinnangul on põhjendamatu talle ette heita seda, et ta oma finantsvõimekusest

lähtudes kehtestas artiklitele hinnavahemikud, sest need kehtisid nii oma töötajatele kui ka

teistele isikutele ühtmoodi. Ka peab kaebaja õigustamatuks etteheidet, et artikleid avaldati

vaid ajakirjas Buduaar Shopping ja portaalis Buduaar, sest mujal ei saanukski kaebaja neid

avaldada.

8. Kaebaja hinnangul ei saa tema töötajate poolt maksuhaldurile antud seletustest järeldada,

et nad oleks artikleid kirjutanud töövõtjatena, et kaebaja oleks neile esitanud tellimused või

et neil oleks olnud artiklite kirjutamise kohustus. Kaebaja meelest kinnitasid kõik seletusi

andnud töötajad, et kirjutavad artikleid ise omast vabast ajast ning endale meelepärasel

teemal sellise sagedusega ja mahus nagu soovivad. Kaebaja möönab, et mõned isikud küll

arvestavad oma igapäevaste kuludega ning sellega, et kui palju peaks kirjutama, et teenida

honoraridena soovitav summa, kuid ükski asjaolu ei viita sellele, et kaebaja oleks nimetatud

mahus ja nimetatud artikleid tellinud.

8. Ka see, et litsentsitasusid maksti välja üks kord kuus, ei ole kaebaja hinnangul tavapäratu,

sest valdavas osas teevadki kirjastused väljamakseid kõikidele isikutele üks kord kuus, kuna

peale iga artikli ilmumist väljamaksete tegemine oleks administratiivselt liigselt koormav.

9. Kaebaja hinnangul on maksuotsus nõuetekohaselt põhjendamata, sest maksuhaldur on

küll abstraktselt kvalifitseerinud suhte ümber, ent pole analüüsinud ühegi konkreetse artikli

valmimise ega avaldamise protsessi. Lisaks märgib kaebaja, et maksuhaldur on maksuotsuses

välistanud kolmandatele isikutele makstud litsentsitasud täiendavast maksustamisest

põhjendusega, et pole leidnud kinnitust, et nende puhul on tegemist uute artiklite

avaldamisega. Kaebaja leiab seejuures, et seda viimast pole maksuotsuses tuvastatud ka

kaebaja töötajatest autorite artiklite kohta. Kaebaja heidab maksuhaldurile ette

uurimispõhimõtte rikkumist, leides, et maksuhaldur ei ole arvestanud maksukohustust

vähendavate asjaoludega, pole täie põhjalikkusega kogunud informatsiooni kaebaja

ettevõtluse kohta ega analüüsinud maksustamise aluseks olevaid artikleid.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

10. Maksu- ja Tolliamet vaidleb OÜ Buduaar Meedia kaebusele vastu ning taotleb selle

rahuldamata jätmist. Vastustaja leiab, et kuivõrd AutÕS § 48 lõigetest 2 ja 3 tulenevalt

kohaldatakse olemasoleva teose kasutamise korral litsentsilepingu alusel autorilepingule

VÕS-is litsentsilepingu kohta sätestatut, uue teose loomise ja kasutamise korral aga töövõtu

kohta sätestatut, tuleb lepingulise suhte kindlaks tegemiseks tuvastada, kas isikud said tasu

olemasoleva teose kasutada lubamise eest või uue teose loomise ja kasutada lubamise eest.

Vastustaja hinnangul ilmneb see, millise lepingulise suhtega poolte vahel tegemist olla saab,

juba olemuslikult sellest, kas tasu makstakse olemasoleva või uue teose eest. Vastustaja

selgitab, et kui isikul on juba teos olemas, ei saa seda temalt kui tööd tellida, kui isikul aga

veel teos puudub ning see temalt tellitakse ühes õigusega seda kasutama asuda, saabki olla

tegemist üksnes töövõtuga või sellelaadse õigussuhtega.

11. Vastustaja peab eksitavaks kaebaja väidet, et artiklite kirjutamiseks ei esitanud kaebaja

tellimusi. Siinkohal viitab vastusaja Marge Rahu seletusele, milles ta muuhulgas ütles, et „[…]

sisulugusid ostame honorari alusel sisse teistelt töötajatelt ja väljaspool töötavatelt

inimestelt. Lugude pealkirju ja teemasid ma otseselt honoraride eest kirjutajatele ette ei

anna. Kuid kui ma näen, et ammu ei ole nt suhete teemal lugusid, siis ma annan teada, et

võiks kirjutada mingi loo suhete teemal.“ Samuti toob vastustaja välja, et Marge Rahu vastas

maksuhalduri küsimusele, kas töötajatega on kokku lepitud mitu artiklit ühes kuus/nädalas

oleks vaja kirjutada, et „jah, arv on paigas. […] Nt K.l on kohustus iga päev 1 lugu teha (selle

eest saab ta honorari).“ Vastustaja on seisukohal, et kaebaja seadusliku esindaja selgitustest

ilmneb selgelt, et töötajatele, kes artikleid kirjutasid, esitati selleks tellimus. Vastustaja

meelest pole oluline, et kaebaja ei esitanud tellimust konkreetse teema osas konkreetsele

isikule. Vastustaja toob näite, et kaebaja loogikast lähtudes tuleks ka olukorras, kus

keraamikapoe pidaja palub poes müümiseks teha keraamikul erinevaid keraamilisi tooteid,

täpsustamata, kas kausse, tasse või taldrikud, samuti väita, et tegemist pole töövõtuga.

Vastustaja meelest on selline käsitlus ilmselges vastuolus seaduse mõtte ja eesmärgiga.

12. Mis puudutab kaebaja väidet, et ühelgi autoril ei tekkinud artikli kirjutamisest õigust

tasule, siis toob vastustaja välja, et Marge Rahu selgitas maksumenetluses, et lepib enne

töötajaga artikli hinnas kokku ja enne loo avaldamist inimene alati teab palju ta selle artikli

eest raha saab. Vastustaja möönab, et artikleid võib valmida nii töötajate kui muude isikute

sulest rohkem kui kaebaja avaldada jõuab, ent sellest ei saa vastustaja hinnangul väita, et

nende artiklite osas, mis on otsustatud avaldada ja millise hinnas on kokkulepe saavutatud,

ei oleks tegemist poolte vahel töövõtusuhtega. Siinkohal viitab vastustaja K.R.i seletusele,

milles ta väitis järgmist: „[…] meil oli kokku lepitud summa, et saan 250 eurot kuus artiklite

kirjutamise eest ning iga kuu kirjutasin artikleid jooksvalt.“ Vastustaja hinnangul on tegemist

üsna selge kokkuleppega tasu suuruses.

13. Vastustaja möönab, et kaebaja majandustegevuse spetsiifikast tulenevalt ei saa rääkida

sellest, et tellija on kohustatud valmis töö vastu võtma ja et tellija võib töövõtulepingu igal

ajal ülesse öelda, ent see ei tähenda, et need artiklid, mis avaldati ja mille eest tasu maksti,

ei oleks tehtud töövõtulepingu alusel. Siinkohal viitab vastustaja ka Marge Rahu seletusele,

kus ta märgib: „[…] see oleneb ka sellest, kui palju on vaja seda lugu ümber teha.“ Vastustaja

hinnangul võib seega öelda, et VÕS § 646 lg 1 tingimus on täidetud, sest kaebaja nõudis töö

parandamist ning sellest, kui palju seda oli vaja parandada, sõltus tasu suurus.

14. Vastustaja peab vääraks kaebaja väidet, et kaebaja pole leppinud isikutega eelnevalt

kokku artiklite arvus, vaid andis üksnes kõikidele kirjutajatele on teada, et kui soovitakse

avaldada oma artikleid, siis võiks see olla teatud mõistliku sagedusega. Siinkohal viitab

vastustaja Marge Rahu, . T.T seletustele, millest saab vastustaja hinnangul teha vastupidise

järelduse.

15. Mis puudutab kaebaja poolt artiklite eest makstavate tasude kehtestamist, siis märgib

vastustaja, et ei heidagi seda iseenesest kaebajale kuidagi ette, küll aga kinnitab selliste

hinnavahemike kehtestamine, et poolte vahel oli kokkulepe tasu suuruse osas. Vastustaja

viitab ka K.K. seletusele, mille kohaselt avaldati artiklid mõnikord mitu kuud hiljem.

Vastustaja hinnangul kinnitab seegi, et ehkki artikleid valmis rohkem, kui mingis ajahetkes oli

vajadus, siis neid võidi kasutada mingil teisel hilisemal hetkel, mil tekkis artikli kirjutajal ka

kaebaja vastu nõue tasuda honorari. Vastustaja rõhutab, et kõik seletusi andnud isikud on

kinnitanud, et neil oli kokkulepe kaebajaga artiklite kirjutamiseks, mis tähendab, et kaebajal

oli ootus artiklite saamise osas ning kirjutajatel omakorda tasu saamiseks selle eest.

Vastustaja märgib, et kuna kaebajal ühtegi püsivat lepingut st töölepingut või

töövõtulepingut ühegi isikuga artiklite kirjutamiseks polnud, poleks kaebajal ilma töötajate

poolt nn vabatahtlikkuse alusel kirjutatud artiklite, olnud võimalikki tagada jätkusuutlik

ajakirja väljaandmine ja veebilehe ajakohasus.

16. Vastustaja ei nõustu ka kaebaja etteheitega uurimispõhimõtte osas, märkides, et jääb

arusaamatuks, milles uurimispõhimõtte rikkumine kaebaja meelest seisnenud on. Vastustaja

ei nõustu ka väitega, et maksuhaldur pole teinud endale selgeks kaebaja ettevõtluse

spetsiifikat ega analüüsinud artikleid. Vastustaja selgitab, et just artiklite analüüsi tulemusel,

leides, et tegemist on uudsete teostega, ongi kujunenud maksukohustus. Mis puudutab

ettevõtluse spetsiifikat, siis märgib vastustaja, et kaebaja ei täpsusta, milline nüanss on

jäänud maksuhalduril maksumenetluses märkamata, mis oleks maksu määramist

mõjutanud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

17. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja

vastastikkuses seoses, leian, et OÜ Buduaar Meedia kaebus tuleb rahuldada vaid osaliselt.

Vaidlusalune maksuotsus on ebapiisavalt põhjendanud ning tõendamata osas, mis puudutab

kaebaja poolt A.A.ele, K.R.ile ja K.K.le tehtud honorariväljamaksete täiendavat maksustamist,

kuivõrd nende isikute puhul pole võimalik kogutud tõendite pinnalt tuvastada töövõtusuhte

või muu sarnase teenuse osutamise suhte olemasolu ning tõenditest nähtuvate asjaolude

valguses ei saa sellise suhte olemasolu kaebaja ja nende isikute vahel ka eeldada. Seevastu

saab kogutud tõendite pinnalt järeldada, et Marge Rahu ja T. T. kirjutasid

honorariväljamaksetega tasustatud artikleid töövõtjatena kaebaja tellimusel.

18. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et Marge Rahu oli maksuotsuses käsitletud perioodil

OÜ Buduaar Meedia juhatuse liige ega selles, et A.A., K.R., K.K. ja T. T. töötasid samal

perioodil OÜ-s Buduaar Meedia töölepingu alusel. Samuti ei ole vaidlust selles, et nende

artiklite, mille eest kaebaja oma juhatuse liikmele ja töötajatele honorare maksis, kirjutamise

kohustus ei tulenenud ei eelnimetatud töötajate töölepingutest ega olnud seotud Marge

Rahu juhatuse liikme funktsioonide täitmisega. Vaidlus on aga selles, kas kõnealuste artiklite

eest tehtud väljamakseid tuleb käsitada autoritele teose kasutamise eest makstud

litsentsitasudena (nagu on leidnud kaebaja) või töövõtulepingu alusel tehtud väljamaksetega

(nagu leiab vastustaja). Iseenesest ei vaidle pooled ka selle üle, et kui tegemist oleks

töövõtulepingu alusel tehtud väljamaksetega, tekiks kaebajal kui tellijal neilt väljamaksetelt

sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni maksete ja töötuskindlustusmaksete tasumise

kohustus maksuotsuses näidatud ulatuses; ega ka selle üle, et kui need väljamaksed saab

kvalifitseerida autorile teose kasutamise eest makstavate litsentsitasudena, siis vastavas

osas maksukohustusi kaebajale ei tekiks.

19. Maksukorralduse seaduse (MKS) §-st 84 tulenevalt on maksuhalduril õigus

maksukohustuslaste poolt tehtud tehingud nende majanduslikust sisust lähtuvalt ümber

kvalifitseerida ning kohaldada maksuõiguslikult järelmeid, mis vastavad tehingu tegelikule

majanduslikule sisule, kui maksukohustuslane on tehingu teinud maksudest kõrvalehoidmise

eesmärgil. Maksuhalduri poolt tehingu majandusliku sisu järgi ümber kvalifitseerimine on

õigustatud, kui on võimalik tuvastada, et maksukohustuslane on oma majanduslikule

sooritusele teatud vormi valinud, kas üksnes või peamiselt lubamatu maksueelise saamise

eesmärgil (vt. Riigikohtu otsus haldusasjas 3-3-1-67-09). Käesolevas asjas ei ole

maksuotsuses sõnaselgelt küll maksustamise alusena MKS §-le 84 viidatud, ent

maksuotsuses põhjendustest nähtuvalt ei saa selles olla kahtlust. Maksuotsusest nähtub

üheselt maksuhalduri seisukoht, et kaebaja on majanduslikus mõttes töövõtuna

kvalifitseeruvas õigussuhtes füüsilistele isikutele tehtud väljamakseid kajastanud oma

maksuarvestuses litsentsitasudena, mille korral on maksukoormus oluliselt väiksem. Leian,

et juhul, kui maksuhalduril on õigus, et majanduslikus mõttes oli kaebaja ja autorite vahel

töövõtusuhe, saab väljamaksete kajastamine litsentsitasudena olla kantud üksnes kaebaja

soovist saada maksueelis. Vaidlus taandub aga just sellele, kas majanduslikus mõttes oli

kaebaja ja maksuotsuses nimetatud artiklite autorite vahel tegemist töövõtulepinguga või

sellega maksustamise seisukohast võrdväärse muu teenuse osutamiseks sõlmitud

võlaõigusliku lepinguga sotsiaalmaksuseaduse (SmS) § 2 lg 1 p 6 tähenduses või ei olnud.

20. Möönan esmalt, et litsentsitasude ning töövõtulepingu alusel makstud tasude eristamine

on komplitseeritud ning sageli võib esineda piiripealseid juhtumeid, mille puhul ei pruugi ka

õigeid asjaolusid teades olla lihtne määratleda, millist liiki suhtega isikute vahel tegu on.

Sarnaselt võib segadust tekitada ka näiteks töövõtu- ja müügilepingu eristamine

olukordades, kus lõppkokkuvõttes annab üks isik teisele üle mingi enda valmistatud asja.

Suhte kvalifitseerimiseks tulebki sellisel juhul koguda andmeid selle kohta, kas suhe vastab

töövõtu iseloomule; eeskätt vaadelda seda, kas pooled on võtnud endale töövõtule

sarnaseid kohustusi ja saanud töövõtuga sarnased õigused ja vastutuskoorma.

21. Leian, et vaidlusalusel juhul ei ole poolte vahelise suhte kvalifitseerimise seisukohast

esmatähtis mitte see, millal on teos reaalselt loodud ega ka see, kellelt tuli algne initsiatiiv

teose loomiseks, samuti mitte see, millal vaidlusalused artiklid avaldati, vaid see, millal

sõlmiti poolte vaheline siduv kokkulepe selle kohta, et teose tellija saab õiguse teost

kasutada ning tal on kohustus maksta selle eest teose autorile tasu. Kuna seda, millal mingi

teos reaalselt valmib, ei ole üldjuhul võimalik üheselt tuvastada, siis tuleb sellele küsimusele

läheneda eeskätt tellija vaatevinklist. Kokkuleppega uue teose loomiseks ja kasutamiseks

AutÕS § 48 lg 4 ning VÕS §-de 635 jj tähenduses on tegemist juhul, kui tellija tellib autorilt

teatud objektiivsetele ja kokkulepitud tunnustele vastava teose ja võtab kohustuse selle eest

tasuda ilma, et ta oleks kokkuleppe sõlmimisel saanud teosega tutvuda ning ilma, et ta saaks

kokkulepitud objektiivsetele tunnustele vastava, ent talle siiski mingil muul põhjusel mitte

meelt mööda oleva teose loomise ja kasutada andmise eest tasu maksmisest keelduda.

Siduv kokkulepe tellija ja autori vahel tähendabki seda, et kokkuleppest tulenevalt on autoril

kohustus luua ja anda tellijale üle kindlatele ja kokkulepitud parameetritele vastav teos ning

selle teose kokkulepitud tingimustele vastavuse korral on tellijal kohustus maksta autorile

kokkulepitud tasu.

22. Leian, et toimikus olevad tõendid ei ole veenvad selles, et kaebajal oleks A.A.e, K.R.i ja

K.K.ga olnud töövõtulepinguna käsitatav siduv kokkulepe artiklite loomiseks ja nende eest

tasu maksmiseks. Kaebaja juhatuse liige Marge Rahu on maksuhaldurile selgitanud (kd II, tl.

90), et töötajad kirjutasid artikleid vabast ajast, neile ei olnud kaebaja poolt ette antud

konkreetseid teemasid, millest artikleid kirjutada ning see, kas artiklid avaldada või mitte,

otsustati pärast nende valmimist. K.R. (kd II, tl. 93) ja K.K. (kd II, tl. 96) selgitustest nähtub

samuti, et nad kirjutasid artikleid oma vabast ajast ning see, kas artikkel avaldada või mitte,

otsustati pärast artikli valmimist. Siinkohal tuleb esiteks märkida, et see, millal tehti otsus

artikli avaldamise kohta või see, millal artikkel tegelikult avaldati, ei oma eraldivõetuna

tähendust, sest autorilt teose kasutamise õiguse saanud isiku õigus teost kasutada tekib

siiski kokkuleppest, mitte teose reaalsest kasutamisest. Käesoleval juhul on otsused teose

avaldamise kohta olulised siiski seetõttu, et kaebaja tegevuspraktikast võib aru saada

selliselt, et otsus mingi artikkel avaldada, tähendas samas otsust omandada selle

autorõigused, mis hõlmas ka otsustust maksta autorile tasu. Eelnimetatud isikute seletustest

nähtuvalt võis toimetuskolleegium või tegevtoimetaja või kaebaja juhatuse liige otsustada,

et töötaja poolt valmis kirjutatud artikkel ei ole avaldamiseks sobiv ning sel juhul ei makstud

ka autorile tasu. See asjaolu kinnitab töövõtusuhte puudumist.

23. Kaebaja mitte ei tellinud eelnimetatud isikutelt teose loomist, vaid pakkumuse litsentsi

andmiseks konkreetse teose avaldamiseks tegid kaebajale autorid. Toimikus olevate

tõendite ega kaebaja poolt kohtuistungil antud selgituste põhjal ei saa teha järeldust, et

A.A.e, K.R.i ja K.K.ga oleks siduv kokkulepe teose loomiseks ja kasutamiseks sõlmitud enne

artiklite valmimist. Selline siduv kokkulepe tähendanuks seda, et nende isikutega on

eelnevalt kokku lepitud mingisugusteski objektiivselt mõõdetavates parameetrites, millele

loodav teos vastama peab ning juhul kui teos neile vastab, oleks tellijal olnud kohustus

maksta selle eest tasu, sõltumata sellest, kas see on tellija meelest avaldamiseks muul

põhjusel sobiv või mitte. VÕS § 635 lg 1 tähenduses ei saa töövõtulepinguna käsitada üldist

kokkulepet selle kohta, et kui üks isik valmistab mõne asja või teose, mis teisele isikule

pärast valmimist piisavalt meele järele on, siis teine isik maksab talle selle eest tasu.

Töövõtulepingus selle oodatavale tulemusele esitatavad nõuded peavad olema sellised, et

need oleks objektiivselt hinnatavad. Seetõttu ei saa töövõtulepingus leppida kokku, et

valmistatav toode peab olema piisavalt ilus või piisavalt huvitav.

24. Töövõtusuhtega, mille sisuks on töövõtja poolt oma töise panusega tellija seatud

eesmärgile vastava tulemuse saavutamine, saab tegemist olla siis, kui pooled on selles

üheselt kokku leppinud ning tellija kohustus tulemuse eest tasuda ei sõltu muust, kui sellest,

kas tulemus vastab kokkuleppele. K.R.i ja K.K. poolt maksuhaldurile antud seletused ei lükka

ümber Marge Rahu seletust, et samamoodi, kui võõraste autoritega, otsustati ka oma

töötajatest autorite teose kasutamine pärast teose valmimist. Maksuhaldur ei ole kogunud

tõendeid ega veenvalt põhjendanud seisukohta, et enne teose loomisele asumist oli K.R.il,

K.K.l või A.A.el kaebajaga siduv kokkulepe artikli kasutamiseks ja selle eest tasu saamiseks.

Seletustest nähtuvalt sõltus tasu saamine ehk see, kas kaebaja autorõigused omandas,

sellest, kas kaebaja pidas valminud artiklit avaldamisvääriliseks või mitte.

25. See, et Marge Rahu võis töötajate vahelistel koosolekutel anda vihjeid selle kohta,

millistel teemadel oleks artikleid vaja, ei muuda eeltoodud seisukohta. Siinkohal saab

vastustaja vastu pöörata tema enda poolt toodud näite keraamikapoe pidaja kohta.

Olukorras, kus keraamikapoe pidaja esitab üksnes üleskutse valmistada teda huvitavaid

tooteid ning pakkuda neid talle müügiks, jättes endale võimaluse pärast toodete valmimist

otsustada, millised neist ta omandab ja millised mitte, ei saa rääkida töövõtulepingust.

Töövõtulepinguga oleks esitatud näite puhul tegemist, kui lepitakse kokku kasvõi kindlas

toodete arvus või mingisuguses muus füüsikalise väärtusega hinnatavas koguses, mille

ulatuses kohustub müüja autorile tasuma, kui autor selle hulga tooteid kokkulepitud ajaks ja

muudele kokkulepitud tingimustel valmis teeb. Samamoodi on see ka käesoleval juhul.

Siinjuures ei ole iseäranis oluline see, kas teostest või toodetest huvitatud isiku üleskutse

esitatakse konkreetsele piiratud isikute ringile või laiemale avalikkusele. Antud juhul on

kaebaja seejuures selgitanud, et tema oli esitanud üleskutse artikleid kirjutada ka

avalikkusele ning lisaks oma töötajatest autoritele esitasid artikleid avaldamiseks ka muud

isikud. Vastustaja ei ole sellele vastu vaielnud ega seda selgitust kahtluse alla seadnud. Ka

tehtud honorariväljamaksete ülevaatest (kd II, tl. 63) nähtuvalt see nii oli.

26. Asjaolu, et oma töötajatest autorid olid paremini kursis sellega, millistel teemadel

kirjutades on suurem tõenäosus, et artikkel avaldamiskõlblikuks tunnistatakse ning selle eest

tasu saab, ei anna iseenesest alust väita, et kaebajal oli nende autoritega eelnev siduv

kokkulepe. Samuti ei saa seda järeldust teha sellest, et kaebaja oli kehtestanud artiklite eest

tasustamise hinnakirja. Sellise hinnakirja kehtestamine on loogiline ja majanduslikult

mõistlik. Siinkohal on asjakohane kaebaja poolt kohtuistungil toodud näide seoses marjade

korjamisega. Asjaolu, et näiteks marjade töötlemisega tegelev ettevõtja avaldab, et on

põhimõtteliselt huvitatud teatud liiki marjade kokku ostmisest teatud hinnaga ning selle

hinnaga pakkujatelt ka reaalselt marju ostab, ei anna alust väita, et marjade korjaja ja selle

ettevõtja vahel oleks tekkinud töövõtusuhe. Olukorras, kus töövõtule viitavaid eritunnuseid

tuvastada võimalik ei ole, tuleb marjade müük kvalifitseerida maksuõiguslikult vara

võõrandamisena, millisel juhul tekib võõrandajal tulumaksukohustus, mitte aga töövõtuna.

Ka see, et marju müüvad samal ajal selles ettevõttes töölepingu alusel muid ülesandeid

täitvad inimesed, kes ilmselt on muudest isikutest paremini kursis sellega, millisel ajahetkel

milliste marjade järele suurem vajadus on või muude ettevõtja kokkuostuotsuseid

mõjutavate asjaoludega, ei anna alust väita, et nad korjavad neid marju töövõtu korras.

27. Maksuhalduri kogutud tõendite põhjal ei ole võimalik järeldada ka seda, et artiklite

kirjutajad ja kaebaja kandnuksid teineteise eest töövõtusuhtele iseloomulikku vastutust. Nii

näiteks ei nähtu, asjaolusid, mis andnuks kaebajale õiguse esitada artikli valmimata jätmise

korral kirjutaja vastu VÕS § 646 sätestatud lepingu täitmise nõue või nõuda VÕS § 652 alusel

lepingu täitmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist. Siinkohal pole oluline see, kas

omavaheliste

suhete

vormistamisest

tulenevalt

oleks

selliste

nõuete

esitamine

perspektiivikas, vaid selles, kas (sõltumata asjaolu tõendavate tõendite liigist) on üldse

võimalik tuvastada asjaolusid, millest nähtuks, et pooled sellist vastutust kannavad. Sellele

küsimusele tuleb K.K., A.A.e ja K.R.i puhul vastata eitavalt. A.A. ei ole arusaadavalt

maksuhaldurile asjassepuutuvaid seletusi andnud, K.K. ja K.R.i selgitustest nähtub aga see, et

otsustusõigus selle üle, kas artikleid kirjutada või mitte, oli neil endil, samas kui

otsustusõigust selle üle, kas valminud artikkel avaldamiseks läks ning selle eest tasu maksti,

neil polnud. Isegi kui möönda, et nimetatud isikud olid toimetuskolleegiumi koosseisus neil

koosolekutel, kus otsustati, millised artiklid avaldatakse, millised mitte, ei saa väita, et

kokkulepe kaebajaga artikli koostamiseks ja avaldamiseks oli sõlmitud enne artikli valmimist.

28. Järeldust, et K.K. kirjutas honorariga tasustatud artikleid tegelikult töövõtuna, ei saa teha

ei tema ega Marge Rahu poolt nendevahelise suhte kohta esitatud selgitustest. Marge Rahu

on maksuhaldurile küsimuse peale: „Kas olete töötajatega kokku leppinud, mitu artiklit ühes

kuus/nädalas oleks vaja kirjutada“, et „[…] Nt. K. on kohustus iga päev 1 lugu teha (selle eest

saab ta honorari. Ta saab neid lugusid teha, siis kui käib õhtuti väljas ja suhtleb inimestega“.

K.K. ise on samuti selgitanud, et teeb töövälisel ajal eksklusiivlugusid tuntud ja vähemtuntud

inimestega, tema ülesanne on ise need inimesed leida ning igavaid lugusid ei avaldata.

Marge Rahu seletus K.K. kohustusega teha üks lugu päevas, ei ole kooskõlas aga honoraride

arvestuse tabeliga (tl. 63 jj), millest nähtuvalt on K.K.le 2012. aastal nii septembris kui

oktoobris arvestatud honorari 8 teose eest. Seega jääb selgusetuks, milliseid lugusid on

Marge Rahu pidanud silmas, väites, et Kariniga on kokkulepe, et ta teeb ühe sellise päevas.

Samuti ei kinnita eeltoodud selgitused seda, et kaebaja ja K.K. vaheline kokkulepe väljaspool

töölepingu-järgseid ülesandeid koostatud artiklite (intervjuude) eest tasu saamiseks oleks

sõlmitud enne nende teoste esitamist kaebajale. K.K. ise väitis, et igavaid lugusid ei

avaldatud. Maksuhaldur ei ole aga püüdnudki selgitada, mida see täpsemalt tähendas, kas

seda, et nende eest ka ei makstud või siiski maksti. Sellist vastuolu tuleb vaidluse korral

tõlgendada maksukohustuslase kasuks.

29. See, et Marge Rahu pidas väidetavalt arvestust selle kohta, et K.K. honoraridega koos

igakuiselt 350 eurot teeniks, ei kinnita samuti töövõtusuhte olemasolu. Arusaadavalt maksti

honorare välja kord kuus. See on igati loogiline, sest iga artikli eest võrdlemisi väikese

honorarisumma eraldi välja maksmine oleks kaebajale ilmselgelt põhjendamatu

halduskoormus. Eluliselt mõistetav on K.K. soov teenida kuu lõpuks teatud summa. Samuti

on ilmne, et jooksvat arvestust tasu saamise õigust andvate artiklite kohta oli kõige lihtsam

pidada kaebajal. Selles olukorras ei saa kaebajale ette heita, kui ta K.K. soovil viimasele

kasvõi pidevalt teada andis, kui palju viimane veel avaldamiskõlbulikke artikleid kirjutama

peab, et soovitud kuuteenistus kokku tuleks. Eelnev ei kinnita seda, et iga konkreetse artikli

puhul olnuks selle koostamiseks ja avaldamiseks sõlmitud siduv kokkulepe enne seda, kui

kaebaja sai teosega tutvuda. Samamoodi on põhimõtteliselt usutav, et nii K.K. kui teiste

kaebaja töötajate jaoks oli üheks kaebaja ettevõttes töötamise motivaatoriks ka võimalus

kõrvalseisjatega

võrreldes

mõnevõrra

lihtsamatel

tingimustel

kirjutatud

artiklite

avaldamisele ja tasu saamisele. See pole antud juhul aga oluline, sest maksuhaldur ei ole

väitnud, et tegelikult oleks artiklite kirjutamine olnud töötajate töökohustus, milles oli

töölepingu sõlmimisel kokku lepitud, ent mida maksueelise saamise nimel töölepingusse ei

märgitud.

30. K.K. ja Marge Rahu on mõlemad selgitanud, et K.K. tegi nö. eksklusiivlugusid vähem ja

rohkem tuntud inimesega. K.K. väitest, et igavat artiklit ei avaldatud, saab teha järelduse, et

kui Marge Rahule või muule ajakirja sisu üle otsustusõigust omavale isikule K.K. koostatud

artikkel ei meeldinud (näiteks tundus, et isik, kellega intervjuu tehtud oli, polnud piisavalt

huvitav või ei rääkinud piisavalt huvitavat juttu), siis artiklit avaldamiseks ei võetud ja tasu

selle eest ei makstud. Seega oli selliste artiklite loomine autori oma risk. Pole mistahes

tõendeid, mis annaks alust järeldada, et see oli vastupidi või millest saaks järeldada, et

kokkulepe artiklite loomise kohta oli sedavõrd selge, et kui kaebaja oleks keeldunud esitatud

artiklite eest maksmast, oleks sellel ilmselged lepingu rikkumise tunnused. Erinevalt T. T. (vt.

allpool), pole ka mistahes asjaolusid, millest võiks järeldada, et K.K. ise sai otsustada, millised

artiklid avaldamiskõlblikud on ja millest tulenevalt oleks ta pidanud tasu saama.

31. K.R.i antud seletused ei kinnita samuti seda, et tal oleks kaebajaga olnud siduv kokkulepe

teoste avaldamiseks enne teoste loomist. K.R. kinnitas maksuhaldurile, et see, kas neid n.ö

honorariga tasustatavaid lugusid kirjutada või kui palju neid kirjutada, oli tema enda

südametunnistuse asi, ka teemade üle otsustas ta ise. Temagi seletusest ei saa teha

järeldust, et artikli kirjutamine tagas alati tasu saamise.

32. Mis puudutab kaebaja saadud maksueelist, siis ühelt poolt on ilmne, et tasudes artiklite

eest litsentsitasu on kaebaja maksukoormus väiksem. Teisalt ei saa väita, et antud olukorras

olnuks see kaebaja jaoks ainus või peamine põhjus, miks kajastada tasusid litsentsitasudena

ja mitte sõlmida töövõtulepinguid. Arusaadavalt olekski kaebajal väga keeruline enne

konkreetset artiklit nägemata hinnata, kas see väärib avaldamist ning tasustamist või mitte.

Mingisuguseid objektiivselt hinnatavaid parameetreid seada, millest lähtudes võiks kaebaja

enam-vähem kindel olla, et loodav teos teda rahuldab, on aga äärmiselt keeruline. Selles

osas erinevad kaebaja töötajad ilmselgelt näiteks tuntud kirjanikest, kelle puhul võib teosest

huvitatud isik ehk kindel olla, et leppides eelnevalt kokku teose mõõdetavates parameetrites

(näiteks tähemärkide arv, üldine teema vms), on tulemus piisavalt kvaliteetne, sest selle

kvaliteedi ja teose väärtuse tagaks teose looja autoriteet, tuntus jms. Kaebajal oma

töötajatest suleseppade vastu sellist usaldust olla ei pruugi. Seega on eelneva siduva

kokkuleppe puudumine kaebaja jaoks ka äriliselt otstarbekas ning selle ainsaks eesmärgiks ei

ole oma maksukoormuse vähendamine.

33. Seoses poolte erinevate seisukohtadega maksuhalduri uurimiskohustuse täitmise osas,

pean vajalikuks märkida järgmist. See, et asjaosaliste vahelised kokkulepped olid suulised

ning

asjaolude

tuvastamine

keerukam,

ei

vähenda

iseenesest

maksuhalduri

uurimiskohustust. Sellisel juhul tuleb maksuhalduril püüda võimalikult paljud asjaolud

kindlaks teha isikutelt võetavate seletuste põhjal, esitades täpsemaid ja üksikasjalikumaid

küsimusi, millele antavad vastused võimaldaksid võtta seisukoha mingi asjaolu esinemise või

mitte-esinemise kohta. Uurimispõhimõte nõuab, et maksuhaldur teeks endast oleneva, et

mingisuguste asjaolude kohta tõendeid koguda ning kogutud tõendite pinnalt saab ta sel

juhul elulise usutavuse kriteeriumi abil lugeda maksustamise seisukohast tähtsust omavad

asjaolud tuvastatuks. Maksuhalduri põhjendatud seisukoht mingite asjaolude esinemise

kohta toob kaasa maksukohustuslase kohustuse omapoolsete täiendavate tõenditega need

asjaolud ümber lükata. Maksukohustuslasel on samas kaasaaitamiskohustus, mis hõlmab

vaidlusaluste asjaolude kohta tõendite esitamist. Kaasaaitamiskohustuse rikkumisega on

tegu, kui maksukohustuslane tõendeid ei esita või vajalikke selgitusi ei anna, ent seda,

millised asjaolud on asjas tähtsust omavad, teab eeskätt maksuhaldur. Seega olukorras, kus

mingi majandusliku soorituse sisu ja eesmärkide kohta kirjalikke tõendeid ei ole, saab

kaasaaitamiskohustuse rikkumisest rääkida eeskätt juhul, kui maksukohustuslane ei ole

vastanud maksuhalduri piisavalt konkreetsetele ja selgetele küsimustele. Juhul kui

maksuhaldur tuvastab erinevates tõendites mingi vastuolu, tuleb tal isikute poolt antud

seletustele hinnangu andmisel arvestada ka sellega, millisele küsimusele isik täpselt vastas

ning kuivõrd on võimalik, et vastus on ebatäpne ebatäpselt esitatud küsimusest tulenevalt.

Käesolevas asjas ei ole Marge Rahu ega kaebaja töötajate käest sageli kõige

asjassepuutuvamate asjaolude kohta üldse küsitud (nt. selle kohta, kunas või millisest faktist

tulenevalt tekkis autoritel õigus tasu nõuda). Samuti ei ole küsimused üldjuhul täpsed

küsitud asjaolude aset leidmise aja osas. Kui isikult küsitakse 2013. aasta maikuus

olevikuvormis küsimus ettevõtte töökorralduse kohta ning ta vastab sellele olevikuvormis

vastusega, saab eeskätt seda käsitada selgitusena töökorralduse kohta küsimuse esitamisele

vahetult eelnenud ajal. Kui kontrollitavad sündmused on oluliselt varasemad, peab

küsimusest-vastusest selle asjakohasuse hindamiseks ka selguma, et seletus on antud just

kontrollitava aja kohta. Nende küsitlemise põhimõtete vastu on maksuhaldur antud juhul

eksinud ning vähemalt K.K., A.A.e ja K.R.i osas teinud nende antud üldistest seletustest liialt

kaugeleulatuvad järeldused maksustamise aluseks olevate õigussuhete sisu kohta.

34. Erinevalt eelnevast, saab kogutud tõendite pinnalt teha järelduse töövõtusuhte

olemasolu kohta kaebaja ja T.T. vahel. T.T. on maksuhaldurile seletusi andes kinnitanud, et

tal oli kokkulepe igas kuus 8 artikli kirjutamise kohta, samuti nähtub T.T. seletusest, et

artiklite avaldamise üle venekeelses portaalis otsustas tema ise. Kuigi suulisi seletusi andes ei

ole T.T.le küsimuste esitamisel määratletud, millise aja kohta küsimusi esitatakse, nähtub

talle tehtud väljamaksetest ja honoraride tabelist, et ka kontrollitaval perioodil koostas ja

ühes kuus 8 artiklit, mille eest sai tasu à 25 eurot. Need asjaolud lubavad järeldada, et T.T.

seletus puudutab ka kontrollitavat perioodi. Erinevat varem nimetatud töötajatest võib

seega T.T. puhul teha järelduse, et kokkulepe kindla arvu artiklite koostamise kohta oli

sõlmitud eelnevalt. Ka artiklite avaldamise otsustas T.T. ise, st. kaebaja töötajana oli ta see

isik, kes kaebaja nimel sisuliselt artiklite avaldamiskõlblikkuse otsustas. Seetõttu ei saa väita,

et kaebaja otsustas teose kasutamise või autoriõiguste omandamise üle alles pärast teose

loomist ja sellega tutvumist. Pole mistahes põhjust, mis lubaks T.T. poolt maksuhaldurile

antud seletuse usaldusväärsuse põhjendatult kahtluse alla seada. Kaebaja väited selle kohta,

et T.T. vastused võivad olla mõjutatud ebapiisavast eesti keele oskusest või halvasti

kuulmisest, ei ole tõsiseltvõetavad. Suuliste seletuste andmisel tutvustati T.T.le tema õigusi

ja kohustusi, sh. õigust nõuda menetlusse tõlgi kaasamist. T.T. antud vastused on

konkreetsed ja selged, esitatud küsimused pole olnud iseäranis keerukad ega

mitmetimõistetavad. Seega on tõenäoline, et T.T. rääkis maksuhaldurile seletusi andes

ausalt, millised suhted tema ja OÜ Buduaar Meedia vahel seoses artiklite kirjutamisega on.

Erinevalt T. T. ei nähtu teiste töötajate seletustest, et neil oleks olnud kokkulepe kindla arvu

artiklite kirjutamiseks, samuti ei nähtu, et neil oleks endil olnud võimalik otsustada artikli

avaldamise üle. Seetõttu saab T. T. puhul rääkida töövõtusuhtest ning pooltel oleks selle

pinnalt tekkiva vaidluse käigus võimalik esitada teineteise vastu töövõtusuhtest tulenevaid

nõudeid. See, et lepingu kirjaliku vormistamata jätmise tõttu oleks pooltel nende nõuete

realiseerimine praktikas väga keeruline, ei oma siinkohal tähtsust.

35. Samamoodi leian, et Marge Rahu poolt artiklite kirjutamise makstud tasu ei saa

majanduslikus mõttes käsitada teose kasutamise eest makstava litsentsitasuna. Vaidlust pole

selles, et Marge Rahu oli vaadeldaval perioodil OÜ Buduaar Meedia juhatuse liige. Nii Marge

Rahu enda kui ka K.R.i ja K.K. seletused kinnitavad, et Marge Rahul oli väljaannete sisu osas

märkimisväärne otsustamisõigus. Viimatinimetatud töötajad kinnitasid, et artiklite sobivuse

üle otsustab lõppkokkuvõttes Marge Rahu. Siingi tuleb möönda, et vastavasisuliste

küsimuste esitamise ajal ei ole maksuhalduri ametnik selgelt väljendanud, millise aja kohta ta

teavet soovib. Üksnes sellest, et teabe andmiseks kolmandatele isikutele antud korralduse

põhjendavas osas on ära näidatud kontrollitava maksukohustuse ulatus, ei saa eeldada, et

küsimustele vastamisel andsid isikud seletusi just selle perioodi kohta. Maksuhaldur ei ole

siinkohal vastu vaielnud ka kaebaja poolt juba eriarvamuses esitatud väitele, et 2012. aasta

septembris-oktoobris oli Marge Rahu lapsehoolduspuhkusel. Samas veenavad muud

asjaolud selles, et lapsehoolduspuhkusel viibimine ei vähendanud oluliselt Marge Rahu rolli

väljaannete sisu üle otsustamisel. Esiteks ei ole kaebaja ise väitnud, et kontrollitaval

perioodil poleks väljaannete sisuküsimustega tegelenud, teiseks tuleb tähele panna, et K.R.,

kelle töösuhe lõppes 2012. aasta detsembris, tõi oma vastuses artiklite sobivuse üle

otsustajana välja siiski just Marge Rahu, mitte mõne muu isiku. K.R.i puhul ei saa eeldada, et

ta andis seletusi küsimuste esitamise ajal toimunu (st. 2013. aasta maikuu) kohta, kuna sel

ajal ta enam ettevõttes ei töötanud. Lisaks sellele pole vaidlust selles, et vaatamata

lapsehoolduspuhkusel viibimisele oli Marge Rahul jätkuvalt OÜ Buduaar Meedia juhatuse

liige ning liiati oli tal OÜ Buduaar Meedia enamusosanikuks oleva OÜ MRG Creatives

ainuosaniku ja juhatuse liikme staatuses olles võimalus ja vajadus OÜ Buduaar Meedia

majandustegevust kõige rohkem suunata ja mõjutada.

36. Olukorras, kus üks inimene osaleb tehingus mõlemal poolel, st. antud juhul nii teose

autorina kui lõppkokkuvõttes ka sellena, kes otsustab teose eest tasu maksmise ning kus

pole vaidlust selles, et tegemist on n.ö jooksvalt loodavate teostega, mis eeskätt määratud

avaldamiseks konkreetses väljaandes, saab eeldada, et tegemist on autori ja tellija vahelise

eelneva siduva kokkuleppega teose loomiseks ja kasutamiseks. Erinevalt K.K.st, A.A.est ja

K.R.ist ei saa Marge Rahu puhul eeldada, et tal ei olnud artikli koostamisele asudes siduvat

kokkulepet selle kohta, et OÜ Buduaar Meedia saab endale õiguse seda artiklit kasutada ning

maksab selle eest Marge Rahule tasu. Isegi kui eeldada, et nii ajakirja kui veebiportaali

artiklite otsustusõigus oli toimetuskolleegiumil tervikuna või tegevtoimetajal, veenavad

käesolevas asjas tuvastatud asjaolud selles, et Marge Rahul oli igal juhul võimalik mõjutada

toimetuskolleegiumi selleks, et tema kirjutatud artiklid avaldataks. Marge Rahu puhul võib

seetõttu asuda seisukohale, et ta kirjutas artikleid, olles nende koostamiseks ja kasutada

andmiseks eelnevalt sõlminud kokkuleppe OÜ-ga Buduaar Meedia, keda ta selle kokkuleppe

sõlmimisel ise esindas. Kokkuvõttes taandub kõik sellele, et erinevalt eelnimetatutest, kes ei

saanud artikli koostamisel kindlad olla, et nad selle eest OÜ-lt Buduaar Meedia tasu saavad,

võis selles kindel olla Marge Rahu, kel endal oli pädevus OÜ Buduaar Meedia nimel tehinguid

teha ja kohustusi võtta. Seetõttu saab Marge Rahule artiklite eest makstud tasu kajastamine

litsentsitasuna olla kantud üksnes OÜ Buduaar Meedia soovist vältida täiendavat

maksukoormust ehk maksude tasumisest kõrvale hoida.

37. Kaebaja etteheide, et maksuhaldur ei ole uurimispõhimõttest juhindudes igakülgselt

välja selgitanud kaebaja majandustegevuse eripäraga seotud asjaolusid, on liialt üldsõnaline

ega ole põhjendatud. Vastustaja on selles osas õigustatult leidnud, et kaebaja ei ole

selgitanud, millised on need ettevõtluse eripärad, mille maksuhaldur oleks pidanud välja

uurima. Lisaks sellele ei olnud maksuhalduril vajalik eraldivõetuna uurida kaebaja

majandustegevuse eripärasid, vaid kindlaks teha eeskätt just see, kas kõnealuste artiklite

koostamise ja kasutamise kohta oli kaebaja ning artiklite kirjutajate vahel siduv kokkulepe

enne artiklite autorite poolt nende esitamist kaebajale. Sellise siduva kokkuleppe olemasolu

võib juba eeltoodud põhjustel järeldada T.T. ning Marge Rahu puhul, ülejäänud töötajate

puhul aga ei ole maksuhaldur tuvastanud piisavalt hulka asjaolusid, mis lubaksid sellele

seisukohale asuda.

38. HkMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Vaidlustatud maksuotsusega A.A.ele, K.R.ile ja

K.K.le tehtud väljamaksetelt määratud täiendav maksusumma moodustab umbes 25% kogu

maksuotsusega määratud maksusummast. Seega jäävad kulud 25% ulatuses vastustaja ning

75% ulatuses kaebaja kanda. Kaebaja on taotlenud kokku 2389,44 euro suuruse õigusabikulu

välja mõistmist. Taotluse ja sellele lisatud tõendite kohaselt koosneb see 2320,01 euro

suurusest õigusabikulust ja 69,43 euro suurusest riigilõivust. HkMS § 109 lg 6 kohaselt

mõistab kohus välja põhjendatud ja vajalikud kulud. Käesolev vaidlus on põhimõtteline,

mitte aga keerukas. Seisukohtade välja töötamine ja esitamine ei ole nõudnud erilist

põhjalikku õigusnormide ega kohtupraktika analüüsimist, ka kaebaja seisukohad kattuvad

suurel määral maksumenetluses esitatud seisukohtadega. Seevastu ei ole põhjendatud

vastustaja seisukoht, et välja mõistetava õigusabikulu suurust tuleks vähendada vaidlusaluse

maksusumma suuruse tõttu. Maksusumma pole tõepoolest väga suur, samas on ilmne, et

asjassepuutuvate soorituste maksustamine on kaebaja jaoks põhimõtte küsimus; kaebaja

jätkab tegevust endisel tegevusalal ning seetõttu on tema huvi selle vaidluse lahenduse

vastu ilmselgelt märksa suurem, kui vaidlusaluse maksusumma rahaline väärtus.

Kokkuvõttes leian, et õigusabikulu tuleb selle põhjendatusest lähtudes vähendada

mõnevõrra, põhjendatud õigusabikulu suuruseks oleks umbes 2000 eurot. Kaebuse osalise

rahuldamise tõttu tuleb sellest välja mõista umbes 25%, samuti tuleb kaebaja kasuks välja

mõista 25% tasutud riigilõivust. Kokku tuleb menetluskuluna kaebaja kasuks välja mõista 517

eurot.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik